Reporteritund. Tere tänases reporteritunnis räägime veemajandusest
ja veekeskkonnast.
Esialgu tundub teemakauge, aga tegelikult mõjutab vesi,
vee kättesaadavus ja selle kvaliteet kogu ühiskonda,
meie ettevõtteid ja iga inimest ka Eestis,
kus wet tundub esialgu olevat palju ja heas kvaliteedis.
Käisin hiljuti selleteemalisel konverentsil,
mis toimus Narva linnas ja vestlesin seal valdkonna ekspertidega. Minu nimi on Kristo Elias, head kuulamist. Räägime kõigepealt veemajandusest globaalsel tasandil miks
on vesi tähtis meile kõigile ja igal elualal,
mida saab teha, et vesi oleks kättesaadavam kõikidele
inimestele maailmas?
Nendel teemadel vestlesime Prappu, Jonda,
Seceraniga, kes tuli Eestisse Ameerika ühendriikidest
ja kes on ekspert rahvusvahelises veeühingus.
Mis on rahvusvaheline veeühing ja millega te täpsemalt tegelete? Rahvusvaheline veeühing on üks ülemaailmsetest
mittetulundusühingutest mis keskendub veevarude parema
haldamisega seotud teadmiste edendamisele.
Rahvusvahelise veeühingul on ka digitaalne veeprogramm
ja minu ülesanne on seal lihtsamalt öeldes keskenduda
teadlikkuse suurendamisele, teadmiste ja arusaamade
laiendamisele selle kohta, kuidas digitaaltehnoloogiaid saab
kasutada paremate poliitikate tegemiseks veesüsteemide
paremaks haldamiseks ja lõpuks avalikkuse teenindamiseks. Kuidas te ütleksite, kui oluline on vesi inimkonna jaoks,
mis valdkonnad sõltuvad veest? Lihtsalt öeldes vesi on elu.
Ma arvan, et me oleme seda näinud.
Aastatuhandete jooksul on kogukonnad ja tsivilisatsioonid
kas toidetud või kaotanud oma koha kuna neil kas oli vett
või puudus vesi.
Minu jaoks on vesi kõige olulisem kõiges,
mida me teeme.
Majandused sõltuvad veest. Kui me vaatame SKT-d ja kõike seda selle põhjal,
kui palju me toodame.
Aga kui me hakkame uurima, mida me toodame
ja kui suur osa toodangust vee olemasolust annab see kõigile
aimu vee tegelikust jalajäljest.
Ja sellest, kui oluline on vesi tootmiseks kas on seotud
toiduga toidu kättesaadavus või isegi riik
või piirkond, mis suudab toitu toota. Kõik see sõltub veest.
Või kui võtta linnakeskkond, linnades on kõik väikeette
võtta ja korporatsioonid ja kontorid kõik nad sõltuvad veest
veeta ei möödu päevagi, siis laguneks linn lihtsalt kokku,
mõjutades kogu piirkonna majandust oluliselt.
Seega minu jaoks on vesi elu ja vesi on kõik. Kättesaadav on vesi 21. sajandil, kas on kohti,
kus ikkagi vett ei ole inimestel? Vee kättesaadavus inimestele tervikuna on endiselt tõsine
probleem ja ma ütleksin, et see on endiselt kriis,
sest peaaegu kahe koma kahel kuni kolmel miljardil inimesel
planeedil maa ei ole ikka veel juurdepääsu puhtale joogiveele.
Ja ma usun, et on veel ligi 1,5 1,6 miljardit inimest,
kellel puuduvad sanitaarvõimalused.
Seega on tegemist tõsise asjaga, samal ajal kui arenenud
riigid naudivad veele juurdepääsu luksust. Peame mõtlema terviklikult, et näha, kuidas saame tagada,
et kõigil oleks ohutu joogivesi ja kanalisatsioon
kättesaadav isegi arenenud riikides.
Taskukohasuse mõttes.
Inimestel puudub juurdepääs heale joogiveele
või nad ei asukohtades, kus Valgalasid korralikult majandatakse.
Nii et kui me mõtleme veele, peaksime mõtlema veevarustusest
ja kanalisatsioonist kaugemale. See hõlmab ka seda, kuidas majandatakse valgalasid tervikuna
nagu märgalad ja veekogud.
Sellest vaatenurgast peame seisma suurema keskkonnaalase
õigluse eest mis tähendab, et me teenime elanikkonda õiglaselt,
kui tegemist on keskkonnakaitsega.
See on probleem, mida me alles hakkame nägema.
Sest kui me tegelikult uurime kohti, kus reostus on ulatuslik,
leiab sageli piirkondi, mis on seotud madala sissetulekuga elanikkonnaga. Seega peame mõtlema sellele, kui mõtleme ligipääsust veele,
et see ei ole ainult ohutu joogivesi, vaid ka juurdepääs
turvalisele ja puhtamale keskkonnale tervikuna.
Sellest vaatenurgast on see tõsine probleem.
Arvan, et meil on veel. Me räägime veest palju keskkonna aspektist,
kui oluline on tegelikult vesi ikkagi meie majanduse jaoks laiemalt. Suurepärane küsimus, mina arvan, et majandused sõltuvad veest.
Ma arvan, et see on üks sõnum, millest inimesed peavad
rohkem teadma.
Puudub teadlikkus, kuidas vesi on meie tegevuse aluseks,
eks särgid, mida me kanname, kohv, mida me joome,
veini, mida me tarbime, kõik see sõltub veest.
On olemas näiteks veebisait, kus saate tegelikult leida iga
meie tarbitava toote ja toiduv jalajälje,
mis annab teile ülevaate sellest, kui palju vett on kõige
selle taga, mida me tarbime ja mida me igapäevaselt naudime. Tööstused sõltuvad veest tööstusvaldkonnad,
mis on seotud toidu ja joogi tootmisega ka energiatootmisega
või isegi näiteks tehnoloogiaettevõtted,
nagu Google ja Amazon.
Kõik need andmekeskused, kõik need Facebookid
ja Instagrami, mida nende andmekeskuste abil toetatakse,
tarbivad palju vett.
Nii et kui teil poleks tulevikus vett, siis poleks teil ka
Facebooki ega Instagrami. Sellest vaatenurgast arvestades, kuidas meie majandus on
praegu globaliseerunud, kuidas meie tehingud on digitaalsemad.
Ma arvan, et me peame mõtlema, et vesi on kõigi nende asjade
taga iga tehtud tehingu.
Iga Google'i otsingu taga on väga palju tilkasid
või mitu pudelit vett. Me elame tehnoloogia ajastul, kuidas tehnoloogia vee
kättesaadavust ja kvaliteeti mõjutanud paremuse poole. Ma arvan, et tehnoloogia annab meile kindlasti palju
võimalusi veevarude haldamisel või juhtimisel eriti selles,
kuidas me saame tegelikult teha otsuseid veesüsteemide
võimsuse suurendamiseks või säilitamiseks,
kontrollides ja haldades vee kvaliteeti valgaladel.
Kas meil on rohkem ruumi nende tehnoloogiate pakkumiseks,
et muuta see palju paremaks?
Vastus on loomulikult jah. Arvan, et kogukondadel oleks tõesti mõistlik mõista
tehnoloogiliste lahenduste pakutavaid võimalusi
ja seda, kuidas see tegelikult aitab neil elada õiglasemates,
ökonoomsemates ja tõhusamates vanglates. Mis te arvate, kas vesi on maailmapoliitikates piisavalt tähtsustatud? Jällegi see läheb tagasi asja juurde, millest me varem rääkisime,
et vesi on kõik.
Ja hiljutisel ÜRO konverentsil oli ÜRO üks loosungitest,
et kliimakriis on tegelikult ka v kriis.
Nii et kui tahame kliima või energiakriisiga tõesti tegeleda,
peame mõtlema, kuidas vett mõjutab.
Sest ilma veeta ei saa kõiki neid asju lahendada.
Nii et kui me mõtleme poliitikale, majanduspoliitikale
või finantspoliitikale, mis mõjutab suuremat elanikkonda. Peame mõtlema, kus on vesi, kuidas saame võrrandis
integreerida vett täpsemalt, kuidas saab sellesse
taskukohasus tuua.
Ja siis veel õiglus, see tähendab, kuidas saame tagada,
et kõik saavad õiglase kohtlemise, mis puudutab mitte ainult
veevarustust ja puhastust, vaid ka võimalust elada paremas veekeskkonnas.
Seega peab poliitikas olema vesi kui oluline komponent.
Kui me edasi liigume, kas selleks, et tuua piirkonnale parem
majanduslik õitseng või tegeleda tõsiste probleemidega nagu kliimamuutused? Mida me saame teha, et vett paremini kaitsta
ja seda jätkuks meile ka tulevikus? Peame olema veidi kaastundlikumad.
Põhjus, miks ma kasutan sõna kaastundlik,
seisneb selles, et me peame hakkama, oleme kaastundlikumad
ja Impaatilisemad mitte ainult meie praeguse põlvkonna suhtes,
kellega me oleme otseselt seotud, vaid meil tuleb hakata
välja pakkuma poliitikaid ja lahendusi, mis on olemuselt
palju laiemad ja ka pikaajalisemad.
Seega on ilmselt hädavajalik empaatiline lähenemine sellele,
kuidas lahendused võivad mõjutada mitte ainult
piirkondlikult või kohalikult vaid ka riiklikult
või rohkem mandri või globaalsel tasandil. See on võib-olla filosoofiline vastus sellele küsimusele.
Kuid ma arvan, et see empaatia ja kaastunne viiks meid
parema tuleviku. Nii rääkis veemajandusest globaalsel skaalal Brabu Chandra
Seceran rahvusvahelisest veeühingust. Edasi läheme Eesti veemajanduse teemade juurde
ja minu kõrval on nüüd Kaupo Lääne rand,
kes on kliimaministeeriumi asekantsler ja kelle
pädevusvaldkonnaks on seal merenduse ja
veekeskkonnapoliitika väljatöötamine ja elluviimise korraldamine.
Tere kauba.
Tere. Ma saan aru, et meremajandusega, teie olete ju tuttav
juba varasemalt, see ei ole kuidagi võõras teema. Kindlasti ei ole meremajandus, on väga-väga tuttav teema,
kuna ma olen ise merendusvaldkonna inimene töötanud maailma
meredel ja, ja ka merekeskkond on päris päris tuttav,
kuna ühe osa oma elust ma olin PPA laevastiku juht,
kus mu vastutasime reostustõrje eest korraldasime selliseid
Läänemere suurimaid ka reostustõrjeõppusi ja,
ja, ja see on kindlasti kaasa aidanud ka merekeskkonna
teemadele sisseelamisega. No nüüd on tehtud ju kliimaministeeriumis sellised reformid
varasemad asekantslerid ja natuke ka seal üldse struktuur on muutunud,
midagi on tulnud ühest ministeeriumist teise.
Mis see siis teie vastutusvaldkond täpselt on,
mida sa kõikehõlmav? Ma isegi alustaks kaugemalt, et ma räägiksid
kliimaministeerium siis alustas tööd esimene juuli.
Ja, ja juba esimene september oli juba Farm
kliimaministeeriumi sees, et alguses toodi suured valdkonnad kokku,
mis on põhimõtteliselt enamus keskkonnaministeeriumit
ja väga suur tükk Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumist ja,
ja siis kuna oli seal ligi 10 asekantslerit,
mis kindlasti ei ole aktsepteeritav nii suurt osa hoida,
aga samas see on ikkagi üks Eesti suurimaid ministeeriume,
kus me ütleme, et 90 protsenti kliimapoliitika otsuste eest
ja poliitikaloomes toimub seal siis tehti uus reform,
mille käigus tekkis seitse asekantsleri portfelli
ja mina olen valitud läbi konkurssi ühte neist juhtima
ja see on tõepoolest merenduse ja veekeskkonnaasekantsler,
seega kogu meremajandus, mis põhimõtteliselt on enamuse Blu,
economy või, või nii-öelda Euroopa kasutab seda
sinimajanduse mõistet, sellest enamus, välja arvatud kala,
kalandus siis on kogu merekeskkond ja kogu
veemajandusveemajanduse nüüd väga oluline osa,
mille, milleks mul kulub ka väga palju aega,
et ennast kiiresti kurssi viia ja tööd, tööd on palju,
tööd on palju, seega see, kui Eestis keegi kuuleb sõna vesi,
siis kuidagimoodi see on meie tiimiga ühendatud. Täna me räägime pigem siis mitte meremajandusest,
vaid just sellest veekeskkonna ja veemajanduse poole pealt,
et millises seisus kõigepealt vesi on, kuidas seda nagu
kokku võtta. Veega Eestis on hästi, aga saab alati paremini,
et need protsendid ja numbrid, mida ma olen ikkagi juba juba vaadanud,
et, et veekeskkonna seisund saaks palju parem olla.
Ja loomulikult jällegi see, mis, miks, miks on nagu
iseenesest väga hea lähenemine portfellis
ja selline looduse majanduse tasakaalu otsimine,
et et lõpuks ikkagi see, mis nagu jõuab siseveekogudesse,
seob lõpuks ka merre, et, et kindlasti saab paremini,
väga palju asju on tehtud, aga aga ütleme niimoodi,
et ajalooliselt ma võrdlekski v, et veemajandus
ja menetlus on selles mõttes sarnased. No ma olen avastanud, et mõlemad on ülioluline baas meie
igapäeval inimestel ümberringi, mis, kui need toimivad,
siis inimeste inimesed ei saa sellest olulisest aru,
aga kui järsku sul vett ei ole?
Reoveevõimalusi ei ole või vees on mingisugused bakterid.
Meil on või näiteks merenduses ei tööta sadamad
või meri on reostunud, et sa ei tohi ujuma minna,
siis sa saad aru, et okei, et siis saad aru,
kui palju see mõjutab, et, et, et väljakutseid on
veemajandusse väga palju. Näiteks me räägime sellest toitainete poole pealt,
et me teame, et Läänemeri on eksju eutrofeerunud see on
suuresti põhjustatud sellest põllumajanduse sellisest
suurtest toitainete koormust tõstnud.
Kas sealt saab üldse midagi teha, et meil ikkagi põllumehed ütlevad,
et nemad väetavad täpselt nii palju kui vaja,
mitte rohkem, kuna saad raha.
Samas meil näitab ju see koormus näitab,
et, et sealt tuleb seda palju vett on seal üldse midagi teha? Kindlasti on ja ma juba markeerin ära, et iga alustaval
tippjuhil peavad oma prioriteedid olema,
mida ta siis ellu tahab viia ja see on minu number neli prioriteet,
et, et vähendada reostuse ja toitainete sattumist nii-öelda
veekogudes tervikuna kui ka merre.
Et põllumajanduse osas loomulikult see on selline igivana
nii-öelda võitlus siis selle tasakaalu vahel,
et kui palju siis põllumehed ikkagi, mida nad kasutavad väetamiseks. Et see ongi tihe koostöö just põllumeeste koha pealt,
et meil on selleks oma inimesed, kes selles valdkonnas
tegutsevad ja selleks on lausa lausa erinevad meetmed,
kuidas seda parendada.
Et on võimalik põldudel kasutada vähem nii-öelda väetisi,
mis keskkonna nii palju ei reosta, on võimalik teatud
toitaineid kinni püüda, on võimalik vett taaskasutada
ja puhastada. Et see, et see ei reosta, et, et neid võimalusi on,
lihtsalt tulebki otsida ja see lahendus meie jaoks on
kindlasti kombinatsioon erinevatest meetmetest,
et kui laiemalt öelda lihtsalt korra põllumajandusest välja minna,
siis kõik ei pea alati olema miljonites.
Maksab puhastusseadmed, et ma näitasin täna ka joonist konverentsil,
kus keegi lihtsam võrk väljalaskeava ees võib aidata juba
muutust ellu viia. Et see on kombinatsioon erinevatest pusletükkidest. Te rääkisite prioriteetidest, neid oleks väga huvitav kuulata,
ma saan aru, et üks prioriteet on ka kogu see vee-ettevõtete
selline ma ei tea, reformimine või üldse selle majanduse reformimine.
Et me oleme siiani väga palju saanud selliseid eurorahasid kasutada,
et seda valdkonda arendada, aga need rahad hakkavad otsa lõppema. Vastab tõele, et, et kui on mingid prioriteedid,
mis mul on enda kujundatud, siis see prioriteet on lausa
lausa nagu riiklik prioriteet, mis oli isegi tööle
kandideerides oli, öeldi ühe ootusena, et see tuleb nüüd
ellu viia. Sest tõepoolest oleme olukorras,
kus meil on mitusada v ettevõtet ja mis,
mis on nagu huvitav, et viis suuremat vee-ettevõtted seal on
kuni 700000 inimest alla aga on meil ligi 90000 inimese
jaoks 150 veeta võtet, et kellel ei ole seda suutlikkust
investeeringuid teha ja, ja oleks see siis nii,
et et taristuinvesteeringuteks raha jääb vähemaks,
et hoida seda olemasolevat taset, aga Euroopa Liidust on
asula veodirektiiv tulemas muud nõuded, et meil on ootused. Me viime emissioone alla, see tähendab, et ma hakkan
päiksepaneele paigaldama biometaanijaamu ehitama,
et me oleme efektiivsemad, mis võtab rahastust.
Samas on meil lootus, et me hakkame rohkem puhastama teatud
suurusega asulates.
Sel neljas aste, mis on nagu juba mikro mikronii-öelda
suurusega tükid sealt veest, et või ühesõnaga selline kõige
puhtam taseme puhastus. Et me olemegi olukorras, kus vee hind on tõusnud järjest
ja kui me nüüd mitte midagi ei tee siis Eestis tekib lõpuks
see vesi läheb liiga kalliks elanikkonnale.
Meil ei ole raha neid investeeringuid teha
ja me ei suuda lõpuks neid direktiive täita,
emissioone alla viia.
Et riik peab sammu astuma ja, ja see selles suunas me ka lähme,
meil on Euroopa tuleb happy oma väliste nii-öelda projektijuhtidega. Me ise veame juhtrühma Eestis ja on tõsine plaan edasi minna
ja meil on nägemus olemas.
Et kuidas neid muutusi ellu viia, et aga,
aga see on pikk töö, see on.
Kuna ma olen ise suure ühe riigi riikliku reformi läbi
viinud riigi laevastiku loomine, nende laevastik,
ühendamine, siis ma võin kinnitada, et reformid on
pikaaegsete keerulised protsessid, aga, aga midagi pole teha. Kui me tahame vee hinda hoida jätkusuutlik,
kuna ja et kõigil oleks seda piisavalt, siis seda on vaja
Eestis teha mingilgi viisil muudatuse ellu viia. Mida see reform nagu tavainimese jaoks, tähendab,
et ma saan aru, et siis vee-ettevõtted liituvad omavahel
või mis, mis nagu toimuma, siis peaks hakkama. Seda ütleb kindlasti see lõplik lahendus,
me ei kirjuta seda ette suure tõenäosusega,
see on kombinatsioon sellest, et kindlasti liituvad mingid
ettevõtted selle, sellest, see on meie sõnum olnud,
et me nagu ei näe ühtegi versiooni, alternatiivi,
kus ühtegi liitumist ei toimu.
Ütleme niimoodi, et ideaalmaailmas on see see koht,
kus nagu võimekamad ettevõtted võtavad ka ümbruskonnas vähem
võimekamaid enda külge või selliseid keskmiseid liituvad. Et ja neid tuleb kuidagi motiveerida seda tegema,
neid nagu mõtteid ma tänases paneelis nagu tõin lauda ka
inimestele neid võimalusi on ja seda me analüüsime
ja loomulikult sinna juurde käib selline toetusmeetmed,
innovatsioonimeetmed kuidas nagu aidata järgi,
et, et selline võrgustikud, mis toetavad seda,
et, et, et see ei ole ainult konsolideerumine,
aga selline terviklik, pikk vaade, et kuidas edasi liituda ja,
ja ma usun, et kindlasti kui teadlikkus veemajanduse
olulisust ka Eestis tõuseb, siis siis läheb kõik hästi
ja mis ma võib-olla markeeriks veel ära hea veetud
ja see reform on selline, mida inimene ei tunne selles mõttes,
et see tähendab, et me oleme õigeaegselt riigina
ja vee-ettevõtjatega kohalike omavalitsustega astunud samme niimoodi,
et inimeste vee hind ei tõuse ja nendel veepuudust ei teki. Et, et see on see ideaalmaailm millesse tahaks jõuda. Paljud inimesed elavad ikkagi ka hajaasustuses kõiki ela linnades,
kus vee-ettevõtted on.
Nad saavad vett kuskilt oma kaevust, mille kõrval võib-olla
ei ole väga hea reovee käitlus, et kuidas nende inimeste elu
edasi arendada.
Me ikkagi elame 21. sajandil. Olen täiesti nõus, et, et aja asustus kindlasti nagu jääb,
et, et lihtsalt numbrite mõistes, et 1,1 miljonit Eestis
inimest kasutab seda ühisveevärgi teenust
ja umbes 200000 on endiselt oma koht lahendustega,
et et suure tõenäosusega need koht, lahendused mingil määral,
ega nad jäävad lihtsalt, nad saavad paremaks,
innovaatilisemaks, efektiivsemaks, säästlikumaks
ja ja, ja kogu aeg tehnoloogia areneb, et seda,
see, see on ka kohad, kus tuleb nagu sisse vaadata,
et, et ma isiklikult nagu ma arvan, et, et see,
et me ühisveevärki igale poole veame, see ei ole ka mõistlik
lõpuks investeeringute vaatused, pigem kui siin juba Eestil,
ma saan aru, meil on innovatiivsed, ettevõtjaid,
kes nagu leiutajad, kuidas Marsil vett taaskasutada
ja hakkama saada, et küll me siis marsi jaoks suudame välja töötada,
küll me suudame ka kuskile külade jaoks nagu head lahendused
tuleviku jaoks mängu tuua. Vesi on eestlaste jaoks võib-olla see iseenesest mõistetav ressurss,
aga no tegelikult see just juba tänapäevases kontekstis
ja ka tulevikuvaates kliimamuutuste vaatesse nii ei ju ei ole.
Mida, mida seal teha, kuidas õpetada inimestele
või suunata inimesi vett, taaskasutama, arvestada
kliimamuutuste mõjudega ja nii edasi? Täpselt, et number kaks prioriteet ongi vee taaskasutus,
et et siin on tõsine, tõsine mure sellega,
et et endiselt joogivett.
Kui palju me teame inimesi, kes ikkagi kogu oma vihmavee
koguvad kastmiseks?
Vett ikkagi taaskasutatakse vähe ja see on tõsine väljakutse,
et et seal on kõik, mis on meil nendes kaevandustes vesi,
kõik need tööstused, kes jahutusvesi, mida kasutatakse,
et tegelikkuses me astume samme, peame astuma samme selleks,
et, et seda vee taaskasutus suurendada. Meil on praegu see õigusloome muudatus, et me nii-öelda ühe
kuna see on, see ei olnud ka nii-öelda seadusandluses
õigusloomes ära kirjeldatud, siis me nüüd oleme muutmas ka seda,
et, et kirjeldada neid raamistike ja kuidas seda kasutada.
Aga igal juhul me näeme, et v taaskasutus on oluline
ja seda nii-öelda tööstuse tasandil kui ka üksikindiviidi tasandil,
sest kõik eesmärgiga, et, et me jõuaks selle selle kohani,
et me kogu aeg põhjaveest pinnaseveest võtame maksimumi välja,
aga samas olemasolevat Tööstuse jahutuse,
vett, muud vett kuskilt karjääridest ei kasuta ära. Kliimamuutused ja vesi.
See on ka teema, see on meie prioriteet kolm,
neid on kokku viis ja ja, ja see on, see on see koht,
mida me tõestada tunneme.
Ma usun, et raadiokuulajad on pannud tähele,
sest mina olen kuidagi liiga tihedaks muutunud need korrad,
kus öeldakse, et nii vaatad, et lihtsalt sajab päev otsa 24
tundi järjest sajab ja öeldakse, et tuli kuu aja norm
korraga maha. Et neid asju on kuidagi nagu liiga tihedaks muutunud
ja põuda, siis on ka juurde tulnud, et et me peame võitlema selle,
selle selle muutusega ja, ja, ja see, mis on nagu keskel
past toimunud, nende jõgede üleujutustega,
et tuleb valmis olla selleks ja see ongi meie prioriteet,
et me Me valmistume nagu hea ilmateade on ka vaja head
ennetust nende üleujutuste vastu, et et see on üks meie prioriteetidest,
et me saame õigeaegsed hoiatused anda, olgu see päästeamet
ja kohalikud elanikud ja selle ülioluline osa on see sadevee ärajuhtimine,
et kui meil linnas on nii palju asfalti,
keegi pole mõelnud selle peale, kust see vesi kõik läheb. Et 25 miljonit on meetmeteks riigi poolt eraldatakse neid
sadeveelahendusi nii-öelda paigaldada, see ei pea olema
alati toru, millega juhitakse vesi ära, see võib olla ka asfalt,
millest läheb vesi läbi ja, ja see on meie jaoks ülioluline
selles valdkonnas tegutseda.
Ja mis on nagu selle hulgas, et, et selline ajalooline
jääkreostus sügaval Carstides ja karstialades
ja jõgedes, mis on ajalooliselt sinna jäänud ka siin Ida-Virumaal,
kus me, kus me seda intervjuud teeme, et et see on,
see on suur probleem, et sellised suured vihmasajud
tihtipeale sellist ajaloolist reostust toovad jälle
pinnasesse välja ja, ja me peame sellepärast ka nii-öelda
olema valmis tegutsema. Kas me saime nüüd kõik need viis prioriteeti puudutatud? Viimane prioriteet on tegelikkuses väga lähedane
kliimaministeeriumile ka, et see on nende kõikide meie
veeettevõtete ja kogu selle veemajanduse,
süsiniku jalajälje vähendamine ja efektiivsuse suurendamine,
et et seda aitavad direktiivid ja ka meie riigi me saame aidata.
Et olgu need päiksepaneelid seal reoveejaamade juures
või biometaani tootmine või midagi muud.
Automatiseerimise lahendused, et me peame selle,
et võimalikult efektiivselt tegutseda, võimalik väike jalajälgi,
et nii-öelda energiatarve siis saada või siis energiatarve,
mis on saada see taastuvenergiast, et see on üks meie prioriteetides. Ja kui see riigieelarve kinnitatakse ära ilusti siis ka
sinna valdkonda meil on 25 miljonit eurot planeeritud,
et toetada erinevaid osapooli Eestis, et see läheb jälle üle minna,
seega Plaan oli ideaalmaailmas tahaks endale omada kolme
prioriteeti valdkonnas, aga kuidagi kuidagi nagu ei ole
mõtet ennast lollitada, sest kõik on olulised sambad.
Kui me ühega neist ei tegele, olgu see veeta,
ütles reform, emissiooni vähendamine või vee taaskasutus
või muud mainitud prioriteedid siis Eesti Eesti veemajandus
on nõrgem, seega me peame kõikidesse üritama oma tähelepanu anda. Iga inimese roll on oma veekasutust nagu teadlikult teha
ja omada väikest keskkonnamõju.
Riigil on see roll veelgi nagu suurem ja riigi käes on palju hoobasid.
Need prioriteedid on kõik väga head.
Aga kui vaadata üldse seda meie Eesti riigi poliitikat,
siis kui suure prioriteediga veemajandus üldse Eesti riigi
poliitikas on ja kuidas kuidas seda suurendada? Ma arvan, et sa tead vastust sellele, et see on probleem ja,
ja olgem ausad, kui palju me oleme poliitilistes debattides
või kui palju me oleme kuulnud poliitilisi erakondi,
olgu nende opositsioonis koalitsioonis, kui palju ma olen
kuulnud rääkimas veemajanduse olulisusest?
Mul ei tule meelde isiklikult, et kahjuks on väljakutse,
et kindlasti seda poliitilist teadlikkust tuleb tõsta,
enne, kui on liiga hilja, sest valdkond vajab investeeringuid,
aga loomulikult me peame riigina näitama eeskuju,
astume samme, seetõttu. Meie eesmärk on võimalikult väikeste vahenditega teha
võimalikult suur muudatus.
Nii on ju kõige ideaalsem lahendus riigi vaates,
et ja mis ma nagu, mis ma nagu ise veel täna arutasin
kolleegidega siin konverentsil, et tegelikkuses meil puudub
valdkonnas eestkõneleja, meil ei ole sellist,
olgu ta noorte seas suunamudija, kes räägib vee taaskasutusest,
kes räägib, kui oluline see on või nii-öelda v ressurssidest,
selle varude olulisusest. Me majanduseks.
Meil ei ole ei veete võtete ega ega sellis
ega selliste nii-öelda elanike seas head kõneisikut
või isegi poliitikut, kes ütleb, et no me peame selle
valdkonna tegelema.
Et kindlasti see on see, kuhu ideaalis tahaks,
et tekiks nagu selline hea kõneisik, kes,
kes keda rahvas kuulab ja vaatab ja kes annab head eeskuju,
et hea, kui igas valdkonnas selline inimene meil on olemas,
olgu see sport, kultuur, energeetika, logistika
või muu valdkond, et ka veemajandus vajab sellist head eeskuju. Paneme otsingud käima, aitäh selle intervjuu eest.
Kliimaministeeriumi asekantsler Kaupo Läänerand. Kuna me siin Narvas oleme Lifiip kliinesti sellise
rahvusvahelisel konverentsil, siis on hea jälle üle rääkida,
mis Lifiipe kliinest on üldse, mis projekt see on,
mis siin ida ja Lääne-Virumaal tegutseb?
Ja minu kõrval on projektijuht Mari Sepp,
tere mari. Tere, Krista.
Kas sa saad uuesti lihtsalt üle rääkida raadiokuulaja,
kes pole mitte midagi kuulnud sellest lift,
kliin Eestist, mis projekt see on ja mida seda ka tehakse? Lifibee kliinest on Euroopa Komisjoni rahastatud LIFE
programmi projekt, millega me parandame veekogude seisundit,
et just siin, Viru alamvesikonna ehk Lääne-Virumaal
ja Ida-Virumaal veekogud tähendab siis jõgesid,
tähendab rannikuvett ja, ja tähendab põhjavett.
Et tegelikult ega see veekogude seisundi parandamine
otseselt ei ole see, et me lähme sinna vette
ja teeme seal vees midagi paremaks, et tegelikult me ikkagi
tegeleme sellega, mis siis seda vett mõjub. Ehk erinevad tegurid, mis siin on, et Eesti puhul,
aga ka Euroopas laiemalt on kõige suurem veekogumite
mõjutegur põllumajandus ja põllumajandusest tulenev hajukoormus,
nii et me oleme läbi viinud uuringud lõpetanud need ja,
ja koostöös siis põllumajanduse huvigruppidega soovime
rakendada erinevaid niukseid, keskkonnahoidlikke meetmeid,
mis, mis siis põllumajandust põllumajandust säilitades,
aitaks samas ka vähendada veekogudesse jõudvat
põllumajandusest tulenevat koormust. Aga just see Ida-Virupool siin on ju teada-tuntud tööstuse osa,
et, et kus juba rohkem kui sajand tagasi hakati tegelema põlevkivikaevandusega,
kus on põlevkiviõli tootmine, kus on keemiatööstus,
kus on elektritootmine ja see kõik on ju mõjutanud
tegelikult tõesti rohkem kui sajand juba juba siinset
keskkonda ja loodust ja veekogusid.
Sajand tagasi inimene arvas, et, et kõik,
mis me, mis meil üle jääb ja mis me siis laseme loodusesse,
et loodus on nii kõikvõimas, et tervendab ennast ise. Aga täna me teame seda, et, et kui, kui meil ikkagi tekivad
põlevkivist põlevkiviõli tootmisest jäägid,
keemilised ained, polüaromaatsed, süsivesinikud,
naftasaadused ja, ja me laseme need jõkke ja,
ja seal tekivad pigiväljad, et siis see ei ole midagi sellist,
mida loodus ikkagi suudab ise tervendada,
et et mingi selline negatiivne kõikvõimsus on siin inimestel
ikkagi ka olemas. Ja oleme täna siis sellest teadlikkus astmes,
et on vajadus seda reostust, mida me täna nimetame jääk
reostuseks koristada, jõgesid, puhastada,
pinnast tervendada, välja kaevata ja siis sobival moel utiliseerida.
Sest et muidu toimub pidev edasine leke,
põhjavett, et põhjavee põhjavesi nagunii siin piirkonnas
juba selle tööstuse tõttu on meil ohustatud seisundis,
et et, et siis siis selleks, et, et seda peatada,
oleme me siin projekti esimese viie aasta jooksul tegelenud
mitme objektiga, oleme puhastanud Erajõge jääkreostusest,
oleme Kohtla-Nõmme endises rehvitehases 2000 kanti reostust
välja kaevanud ja üksiti näiteks peatanud sellega reostuse
edasise leviku Kohtla jõkke, mida siis teise projekti raames
on siit puhastatud, et et noh, erajõgi iseenesest on ju
Purtse jõe vasakpoolne lisajõgi ja Purtse jõgi on juba
ajalooliselt tuntud väga hea lõhejõgi Purtse jõge. Kui head lõhejõge, et lisaks lisaks sellele naftasaaduste
reostusele on ajalooliselt mõjutanud ka paisud,
et et paisud ongi siis järgmine teema, mis veekogumeid mõjutavad.
Ja Purtse jõe peal on meil praegu projektis siis pooleli
näiteks selline tegevus nagu püssi paisu rekonstrueerimine,
et kohe-kohe on lõppemas keskkonnamõjude hinnang.
Jaa jaa püssi, vana paisu likvideerimine algamas,
siin lähevi ja läbi saab läbi viidud lähima paari aasta
jooksul ja selle asemele tehtud siis põhjapais,
et, et mis ühelt poolt tagaks vajaliku veevõtu kohalikele ettevõtetele,
aga teiselt poolt võimaldaks ka siis siirdekaladel Projektis on veel huvitavaid objekte, et ütleme niimoodi,
eksperdi seisukohast on ikka kõik sellised tööd,
ehkki ta looduse mõttes võib-olla olla saastunud jõgi,
aga eksperdi seisukohast tunduvad need kõik väga huvitavad,
et ma hea meelega tooks näite just Rakveresoolikaojast Lääne-Virumaalt,
et läbi läbi Rakvere linna voolab ja tõesti siis selline
veekogu nagu soolikaoja ja seda on nüüd tõesti mõjutanud
kõik erinevad tegurid, mis üleüldse saavad ühte peegogu mõjutada,
et et ka seal on endisest kingavabrikust pärit jääkreostust. Seda veekogu on hüdraulika morfoloogiliselt muudetud,
mis tähendab siis seda, et jõge on paisutatud,
et osaliselt on tekkinud talle sellised järvelised elukeskkonnad,
ajalooliselt on sinna maakeeles öelduna solgitorud sisse jooksnud,
et, et mis on seda mõju avaldanud ja LIFE projekt on just
selline väga hea formaat, selles mõttes,
et saab, on aega, on ressurssi, saab testida,
Pilateerida, katsetada ja Rakveresoolikaoja peal oleme siis
katsetanud taim tervendamist. Terminoloogilistest keeles füto Remediatsioon,
lihtsamalt öeldes taime tervendamine.
Mis tähendab, et soolika ajal on pandud ujuma ujuvsaared oma konstruktsioonil,
tegelikult on nad väga lihtsad, et ega selline ka tehnoloogia.
D väga, väga nagu kallis olema, et et, et tavalisest
ehituspoest pärist materjalidest ehitatud,
ehitatud kokku pandud penn torudest saared,
mille keskel on kookosmatid ja, ja sinna siis istutatud
peale sobivad taimed, mille juurtele tekib biokile
ja see biokile siis absorbeerib nitraate
ehk ehk puhastab seda soolikaoja. Ma saan aru, et sellest loetelust juba tuleb välja,
et see vkeskkonna parendamine on ühtaegu väga keeruline,
kompleksne, aga ka väga põnev ettevõtmine
ja ma saan aru, et sina projektijuhina ei tee seda üksi,
et seda teevad väga-väga paljud siis projekti osalised. Partnerid absoluutselt, et selline pikk kui 10 aastane
projekt ja meil on kokku 23 partnerorganisatsiooni,
et kliimaministeerium projekti juhib ja,
ja ülejäänud organisatsioonid on siis Viru,
Viru piirkonna omavalitsused on erinevad uuringu
ja seireasutused, riigiasutused on kommunikatsioonipartnerid.
Sellepärast et sellises suures projektis on väga oluline
roll ka teadmiste jagamisel ja informatsiooni edasiandmisel,
sest et Meie võime siin ju tunda rõõmu ja olla elevil sellest,
et saab tegeleda kihvtide, kihvtide objektidega
ja loodetavasti ka midagi paremaks, aga,
aga et kui me seda teadmist edasi jaga, siis siis jääbki see
ainult meie enda selliseks väikese ringi rõõmuks
ja lõpuks, nii et jah, koos 23 partneriga me seda pikka
projekti veame ja nüüd selle esimese viie aastaga siin oleme
juba minu hinnangul selliseks heaks päevaks nagu partner
võrgustikuks kasvanud, kust juba omakorda hakkab kasvama
välja selliseid uusi algatusi, arendusi,
sest pelgalt ainult sellest projektist, mille eelarve on
kokku 16,7 miljonit. Kõikide Viru alamvesikonna veekogude paremasse seisundisse
viimiseks ei piisa.
Sest kui me vaatame Eestit tervikuna, siis siis üle terve Eesti,
et nüüd kõik Eesti pinnavesi põhjavesi rannikuvesi saada
heasse seisundisse.
See maksab summaarselt siin perioodil 22 kuni 27,
üle 600 miljoni euro ja 16,7 sellest noh tegelikult on ju
ainult pisku. Aga see ongi ka see üks projekti selline positiivne pool,
et, et, et meil on võimalus pikaajaliselt kasvatada
võrgustiku ja siit omakorda hargnevad need järgmised
projektid ja, ja tekib võimekus tuua uusi rahastusi
ja järgmistes projektivõrgustikes jätkata sama tööga,
et, et see on Me ei jõudnud isegi praegu veel rääkida kõiki,
neid valdkondasid tõesti sinuga kaevandusalade tulevik,
eks ju, siis on veekäitlus ja, ja nii edasi
ja nii edasi, mida inimesed ise, kohalikud inimesed,
kes on näinud neid projektitöid ja tegevusi,
osalenud võib-olla ka kuskil ise arvavad sellest teemast,
et nende teemadega tegeletakse, lõpuks ometi võib olla,
mis on, mis on siiamaani tegemata? Kohalikud elanikud on, on olnud väga esiteks väga koostööaltid,
et kui me juba praktiliselt viimane projekte ellu,
siis me ju meil on tarvidus näiteks kohalike elanike maade
pealt läbi sõita ja, ja et, et me oleme saanud kokkulepped
nende jaoks, aga tegelikult natukene ajaloos tagasi tulles,
siis kohalikud elanikud on just need, kes on hakanud
nii-öelda heas mõttes häält tõstma, ütlema,
et kuulge, et Purtse, Purtse jõgi on siin ajalooliselt
põlenud ja, ja, ja sodi ja saasta täis, et midagi on vaja
ette hakata võtma. Nii et tegelikult sisuliselt me võime öelda,
et see, et, et see, et nüüd siin pea 10 aastaga läbi
erinevate projektide, siis näiteks selle Purtse jõe näitel
oleme jõudnud tänaseks nii kaugele, et jõge on puhastatud
parima senise parima teadmise kohaselt ja parima võimekuse
kohaselt on ikkagi tulnud kohalikelt elanikelt endilt,
kes on selle teema ajalooliselt üles üles tõstnud
ja seetõttu on olnud läbivalt kõikide nende aastate jooksul
ka kohalike elanike huvi üleval. Et mida tehakse, kuidas tehakse, kas see mõjutab meie
igapäevaelu näiteks siin, meie, meie kaeve või,
või kas me lõpuks ometi saaksime Purtse jõest hakata kala püüdma,
et, et kõik need teemad on nagu igas mõttes päevakorral
ja et ilma ilma kogukonnata ei sünni midagi,
et ekspertteadmine tuleb nendelt, kes on valdavad teemat,
on, seda on seda õppinud ja tegelevad igapäevaselt,
aga kogukonna kaasatus aga jälle ka tulemusi ei sünni,
nii et, et see on olnud väga oluline osa projektist. Mis on iga Eesti inimese jaoks see kasu,
mida selle laiv kliinestiga siin lääne-Ida-Virumaal tehakse,
et miks on oluline projekt? See on oluline sellepärast, et veeteema Eesti inimese jaoks,
kes kes elab oma igapäevaelu ja tegutseb ju erinevas
erinevas tegevusvaldkonnas tööalaselt, et sa ei mõtle iga
päev selle peale, et kust see vesi tuleb
või noh, panen kraani käima, sealt ta tuleb
ja vajutab nuppu ja sinna ta kuhugi läheb
või või, või et, et kui ma nüüd lähen siia ujuma,
et, et mis kas siis, kas ma siis on see vesi siis nagu
piisavalt puhas, et ujuda ja nii edasi, et et see
teadlikkuse tõstmise pool sellest, et, et mis see vesi
üleüldse on, kust ta siis ikkagi tuleb, kas ma kasutan seda
optimeeritult või, või mitte või lasen pahinal kraanil
joosta näiteks, et et see on kindlasti üks selline pool,
mida ma vähemalt loodan, et annab ka just see projekt väljapoole,
et, et tõsta teadlikkust vee tähtsusest,
olulisusest ja, ja loodetavasti ka natukene muuta siis
käitumist veesäästlikumaks, et see vee kasutamine oleks,
oleks säästlikum ja me mõistaksime, et vesi küll tundub nagu
lõputu ressurss, aga, aga tegelikult ta ikkagi ei ole,
et, et see, et ta meil täna niimoodi kraanist tuleb
ja kuhugi lihtsalt läheb, see ei ole tegelikult iseenesestmõistetav. Edu ja jõudu Lifib kliinesti projektile minuga,
rääkis klima ministeeriumist projektijuht Mari Sepp. Me hakkame nüüd rääkima teemal, kuidas seda keerulist
veetemaatikat muuta igale inimesele arusaadavaks,
et ta oma käitumist muudaks, ta veest aru saaks keskkonnaprobleemidest,
kuidas ta vett mõjutab, ja nii edasi ja laiskliin Eestis,
millest me varem juba rääkisime.
Üheks oluliseks projekti partneriks on Ahhaa teaduskeskus
ja minu kõrval on projektijuht Annika Vešerov,
tervist. Tere. Milline roll siis haal on sellise teema juures
ja selle projekti partneriks olemisel, mida te saate teha,
et seda keerulist teemat kergemaks muuta? No nagu sa mainisid, meie roll on jah, seda nii-öelda
inimesele söödavaks teha võib-olla alati alustamegi sellest
oma tegevuste planeerimisel, et kuidas seda lihtsustada
nii-öelda sisuliselt ja kõige olulisem on meie mõistes alati
leida mingisugused kokkupuutekohad siis inimese tavaeluga
näiteks vesi tuleb kraanist, vesi tuleb vetsupotist,
vesi tuleb pesumasinast, igasugused sellised asjad noh,
täielikud lihtsustada ka ei saa, siis ta nagu kuidagi kaotab
võib-olla oma selle pointi ära. Aga üritame siis leida kokkupuuteid inimeste tavaeluga
ja siis selle ümber midagi siis, kas ehitada näiteks
projekti raames me ehitasime ühe näituse püsinäitus,
mis on Ahhaas ja seal on ka needsamad asjad,
mis ma siin mainisin.
Pesumasin ja kraan ja igasugused sellised asjad,
kuidas vett majapidamises kasutatakse, kuidas seda puhastatakse,
kus üldse tuleb kuidas ta üldse mustaks saab näiteks siis
looduses kasvõi mingisuguste kaevanduste,
muude tegevuste tagajärjel või põllumajanduse
või kuidas kuidas see must vesi kodus uuesti puhtaks saadakse,
et selline sellise teemaline näitus on? Pesumasina ekraan on ju igaühel kodus, et kuidas te suudate
siis seda teemat lahti seletada, seal? No see põhimõtteliselt ongi nagu eksponaadid,
kus sa saad näiteks noh, see pesumasin on selline,
et ta on läbi lõigatud külje pealt, sa näed seda mehhanismi
lisaks sellele, et sa näed, et see vesi sinna sisse tuleb,
sa näed, kuidas töötab, missugused erinevad tehnilised
vidinad seal vahel on, kust ta sinna pesumasinasse sisse tuleb,
kus ta pärast ära läheb ja noh, muidugi meil v
reoveepuhastusjaama seal Ahhaas ei ole, aga igasuguseid neid
nii-öelda muid otsi selles selles skeemis saabki igasuguste
näitlikustavate videote või piltide või sellise sellise
infoga nagu ka edasi anda. Lisaks sellisele püsiekspositsioonile teil on ju teater,
mida te, mis on alati selline menukas teadusteater ka selle
olete suutnud nagu v teemaliseks kuidagi teha. Ja et veeteemaline selline noh, nii-öelda lihtsalt vett käsitleb,
mis vesi on, millest ta koosneb ja nii edasi,
selline on ka, aga Lifi jaoks me tegime selliseid
spetsiaalse teatri, kus on siis keskendutud rohkem nendele probleemidele,
mis siin ida ja Lääne-Virumaal on, kus projektipiirkond on,
et seal on nagu kalandust ja, ja igasuguseid rändetõkkeid
või siis üleüldse sellist keskkonnareostust
ja igasuguseid selliseid teemasid on siin aga sisse pandud,
et teater räägib siis ühe, ühe lõhe teekonnast,
kesse siis mööda mingisugust jõge kusagile kohe kusagile
jõuda tahab ja keda ta seal kohtab ja näeb
ja kuidas need keskkonnaprobleemid neid elukaid siis seal on,
mingisugused igasuguseid loomi ja putukaid
ja asju, et kuidas see reostus nende elu mõjutab
ja siis nii-öelda teeme väikseid katseid siis näidata,
näiteks kui kuskil on mingi õlilaik, et mis see,
mis see tähendab, kuidas seda puhastada ja kuidas siis
inimene võib-olla saaks midagi ise ka ära teha,
et, et selliseid asju näiteks ei juhtuks. Kellel suunatud on, ma tahtsingi alguses küsida,
et kuidas te suudate üldse nagu sellist üsna tõsist
ja ja võib-olla noh, muidugi keerulist, aga võib-olla vahel
kuiva teemat etendusse nagu pookida, et ja samas,
et kui te seda lihtsustate, et see nagu liiga labaseks Teadusteatrid meil see Lifiema on enamasti põhikooli õpilastele,
et see ongi selles mõttes üsna lihtne, aga need probleemid
käivad sealt läbi ja nagu see formaat tegelikult nagu annab
täiesti vabalt sellel võimalusel ennast rääkida.
Et need nii-öelda sisuline osa on seal jah,
põhikooli õpilastele, aga teatreid ja igasuguseid selliseid
demokatseid ja etendusi, neid saab teha tegelikult igas
vanuses inimestele, et täiesti vabalt saab ka
täiskasvanutele rääkida seda formaati kasutades,
aga miks see teater just selline teater on? Inimestele meeldib tsirkus ja leib.
Teater on nagu selline asi, mida tahetakse vaadata,
mis on nii visuaalselt huvitav ja nagu sa saad selle sellega
nagu edasi anda seal oma õige nagu mõte,
mis sul, mis oli nagu meeles oli. Kas õpilaste pakub huvi see teema, et kui tuleb sellise
teemaline teater kooli, kus lõhetõketest
ja nii edasi, eksju, kas see huvitav lapsi
ja kas nad kuidagi tagasi sidestavad seda? Kusjuures tänapäeva noored on keskkonnateadlikumad kui varem,
et need teemad neid tegelikult kõnetavad,
pigem siis nagu põhikooli vanemate osa ja siis gümnaasiumit,
et need on nagu need sihtgrupid, kus teema ikkagi on teemas
ja nad tahavad sellest teada ja neid huvitab väiksematele
lastele ilmselt noh, ilmselgelt on see igasugune mingisugune
tossupilv või, või lämmastik, udu nagu ägedam vaadata.
Et nemad on pigem nagu sellele visuaalsele infole rohkem vastuvõtlikumad. Aga samas, kui sa teed katseid ikkagi lihtsalt mitte välku
ja pauku, vaid teed ka midagi sellist, mis nii-öelda
reaalses elus ka silma paistab, kasvõi seesama mingi õli näide,
mis ma mainisin.
Et siis see ikkagi ei saa alahinnata seda,
et seda infot, mis, mis nad sealt saavad,
pluss siis seda, et see huvi ja teatri ja üleüldse Ahhaa
tegevuste mõte ongi huvi tekitamine, et neil tekiks huvi. See info ei peagi neile kõik pähe jääma,
see on nagu see on ilmselge, et seda ei juhtu.
Aga ta võib olla, teinekord näeb seda õlilaiku seal kusagil
ja mõtleb selle peale ja mõtleb selle peale,
et äkki ma saan ka midagi teha või tõesti,
see on halb, näiteks kala oli nii kurb seal teatris,
et ta ei saanud jõest edasi minna, et sinna oli midagi kobra
seal tammi ehitanud või noh, mida iganes. Teid saab kutsuda koolidesse või kuidas see käib? Ja, ja et Lifi teatrid on põhimõtteliselt nii-öelda,
sa saad neid kutsuda kooli, me ise korraldame selliseid igal
sügisel ja igal kevadel selliseid suuremaid välja sõita,
kus me oleme mitu päeva nii-öelda tuurilsin projekti
piirkonnas ja külastame mitmeid koole mitme päeva jooksul,
aga nad on muidu meil programmis ja vahepeal me isegi ahaa,
majas, teeme neid mingitel hetkedel, aga
ja Ahhaa kodulehel on info täitsa olemas,
selle kohta, et saab, saab kutsuda küll. Lisaks te olete teinud ka selliseid teaduskohvikuid,
et mis formaat see selline on ja kuidas see töötab. No teaduskohvik on selline, kui mõelda teadlase peale,
siis enamasti annavad tavalisi loengud, istuvad kuskil
loengusaalis ja selline üks rääkiv pea, aga teaduskohvik on
pigem siis sellises mitteformaalses keskkonnas ongi kuskil
baaris või kohvikus või mingis sellises huvitavas kohas.
Ta on selline inglise keeles hea sõna Leibak,
et ta ei ole väga selline ametlik, sa tuled sinna,
sa kuulad ja teadlane või siis mingisugune ekspert räägib
mingil kindlal teemal, aga sul on alati võimalus midagi
küsida või ka näiteks teema hakkab hoopis liikuma kusagile,
võib-olla, mida see publik? Mille kohta publikule juba rohkem küsimusi,
et siis see on okei, et see läheb ära, see läheb üle
vestluseks hoopis, et oma omavahel nii-öelda info vahetamiseks,
et ta ei ole selline, et keegi tuleb ja peab loengu,
läheb minema.
Et see on nagu natukene selline interaktiivsem võib-olla
siis või kaasavam osalejate suhtes. Lõpetuseks miks on see v teema üldse oluline,
miks sellest peab nagu eraldi rääkima lisaks sellele,
et projekti tegevusi niikuinii tehakse neid asju
puhastatakse ja, ja jumaldatakse tõkkeid
ja nii edasi.
Miks on oluline sellest ka sellisel moel rääkida? No minu jaoks tundub väga loogiline, nagu puhast vett tahavad,
kõik juua tahavad kõik, vesi on elukeskkonna looduse kõige
osas ju väga, väga oluline ja kuigi meile võib siin tunduda Eestis,
et aga meil on seda puhast vett igal pool
ja niipalju, et meie jaoks see justkui poleks probleem,
kui näiteks võrreldes mingi Aafrika riigiga.
Aga samas see on nagu ressurss, mis võib nii öelda,
kui meil sellega halvasti käitumine, võib see väga kergesti kaduda. Et, et see on oluline ja ma arvan, sellepärast juba peaks
inimesed selle peale mõtlema, et mitte mõtlema siis,
kui see juba hakkab käest ära minema ja kõik on nii halvasti,
et, et see on nagu niisugune protsess, mida peab nagu
pidevalt tegema. Suur aitäh selle intervjuu eest.
Teaduskeskuse Ahhaa projektijuht Annika Vesselov. Selline oli tänane Reporteritund, mis rääkis veemajandusest
ja veekeskkonnast.
Aitäh kõigile esinejatele ja suur tänu saadet kuulamast.
Tänast Reporteritundi juhtis Kristo Elias kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie
koduleheküljelt vikerraadio poee.
