Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Nagu sa ütlesid, see Aafrika taim ja tissi Aafrika,
et et kõikvõimalikel erinevatel moodustel,
mismoodi inimesed asju ajavad, nad saavad oma asjad aetud tegelikult. Jah, nad ütlevadki, et neil kella pole, aga aega on. Ja kas see oli teine asi veel Aafrikaga,
kas ei olnud see, et aeg mitte ei lähe, vaid aeg tuleb? Seda. Ma võib-olla suur suured maad, et eks seal on kultuure ju,
sadu on ju erinevaid.
Ja jäimegi lobisema.
Tere hommikust, sulle ka.
Hea ja kallis raadio, kahe kuulaja.
Ning aitäh, et kuulad oma leivapraadimise
ja munakeetmise kõrvale tänasel pühapäeval rännusaadet reispass.
Mina olen Ivatšer ja tänases saates viime,
no nagu ikka sind kodust kaugele suurele mustale mandrile,
kas tohib ikkagi niimoodi öelda, see on selline kirjanduslik
väljend kuskilt seitsme seiklusjutte maalt
ja merelt kohe saame teada, külaliseks mul on Egle küngas,
kes toimetab sellises mittetulundusühingus,
mille nimi on Mondo. Räägime sellest hiljem lähemalt, kes ei tea,
igal juhul tegeleb ta siis maailmas ütleme siis veidi
halvemal järjel olevate kogukondade elu paremaks muutmisega.
Ja teiselt poolt siis on väga paljudel eestlastel olnud
võimalus sel viisil omandada veidi teistsuguseid
rännukogemusi kaugetel maadel.
Tere tulemast saatesse, aitäh. Oh, mul on nii palju mõtteid ja küsimusi,
aga enne seda proovin siis natukene ise rahuneda
ja küsin sinu käest oma traditsioonilise küsimuse,
et ole nii hea ja vii mind ja kuulajat Aafrikasse. On see siis Uganda, Ghana või millest me siin veel pidime
täna rääkima, Keenia ükskõik milline koht neist
ja ütle, kuhu me paneme oma nööpnõelamaakaardil
ja kui ma seal juba siis olen, et mis mu ümber avaneb,
laiub, mis lõhnad on, mis hääled, mis pildid. Ma viin ennast tagasi sellesse hetke, kus ma olin Ugandas
ja täpsemalt siis Chicoba koolis, mis on 70 kilomeetri
kaugusel pealinnast kampaalast ja see hetk oli vähem kui
aasta tagasi novembris kus olen seal koolis
ja käib aasta selline kokkuvõttev pidu.
Et seal olid just lapsed lõpetamas kooliaastat käis tants
ja möll. Lapsed olid ilusti kõik riides,
seal kohal olid lapsevanemad, naised on imekaunid oma
värviliste aafrika kleitidega, kohal on toodud suur kõlar,
mis on keset seda kooliõue ja käib selline tantsumuusika. Nii et meeleolu on ülev.
Samas on senine kuum, ma unustasin päikseprillid maha,
nii et silmad olid pidevalt Kissis, kuskil on need kuked
ja kanad ja taamal on selline natuke nagu mägine Eesti kohta
ja on kohvitaimed banaanipuud.
Et selline täielik aafrika melu ja sagin. Ja väga, väga lahe, mis sa Akunamatada, midagi on veel,
mis on selline üle aafrikaline, selline kuulus väljend,
mille kohta öeldakse, et mingi jess, midagi sellist mul ei
ole praegu meeles.
Sa käid eksperdina Aafrikas nii-öelda või noh,
selles mõttes professionaalselt. Jah, ma võib-olla isegi tooksin tagasi sellesse hetke,
kui ma esimest korda sattusin üldse Aafrikasse
ja miks ma seal täna siis ka niimoodi aeg-ajalt töö asjus käin.
Et mul on olnud pikalt selline reisikirg
ja olen mitmeid kordi läbi Euroopa hääletanud
ja kõike seda teinud ja ühel hetkel siis käisime sõbrannaga
Marokos ja see ei olnud selles mõttes selline tavaline turismireis,
vaid maid sattusime kautcherfima ehk siis kohalike inimeste
juurde sellisesse mägisemasse piirkonda ja käisime ühes koolis,
mida siis needsamad meie võõrustajad ise üleval pidasid. Ja seal nad pakkusid siis sellist õppimisvõimalust nendele täiskasvanutele,
kes miskipärast varem olid koolist välja langenud,
nad olid kirjaoskamatud.
Ja lisaks kuulsime veel lugusid, kuidas noored ei saa kooli minna,
peredel ei ole piisavalt raha ja nägime sellist suurt
kontrasti maa- ja linnapiirkonna vahel.
Ja need lood väga puudutasid mind ja paar kuud hiljem.
Kõigepealt olid siis need värsked kogemused sealt Maroko
külapiirkondadest ja siis paar kuud hiljem ma olin praktika
kal Šveitsis ja seal ma kuulsin neid lugusid,
kuidas ja nägin, kuidas siis eralennukite
ja helikopteritega tuuakse oma lapsi üle ilma sinna uhkesse
Šveitsi kooli. Ja mulle tundus see kõik nii uskumatu, et ent see vahemaa on
tegelikult ju nii väike ja me oleme kõik sellel ühel planeedil,
et kuidas on nii võimalik, et mõni laps lihtsalt satub ju
tegelikult sellesse olukorda või piirkonda üles kasvama
ja ta ei saa koolis käia, isegi kui ta väga tahab.
Ja, ja samas on siis Need hetked ja olukorrad,
kus, kus mõnel on kogu maailm valla nii-öelda,
et mulle tundus selline tohutu tohutu ebavõrdsus. Ja jah, nüüd tänaseks siis töötangi Mondo seda ebavõrdsuse vähendamisega,
et toetada neid noori, kes lihtsalt satuvad juhuse tõttu
sinna olukorda, kus nad siis täna on ja pakkuda seda koolis
käimise võimalust. Milline, millised need koolid on? No koolid on võib-olla juba see, kuidas need on nagu
ehitatud on selles mõttes teistmoodi, et kui me räägime,
siis nendest maapiirkondades just et, et linnades on muidugi
väga uhkeid ja kalleid koolama ja väga-väga head haridust
saab seal omandada, aga näiteks maapiirkondades on see teistmoodi,
et nad ei ole nii-öelda hästi nagu isoleeritud,
nagu meil on need uksed, aknad kinni ja nii edasi,
et see võib olla näiteks Ghanas on vabalt klassiruumid,
kus on lihtsalt mõni võib-olla võrakene ees,
aga seal ei ole klaas isegi, sest tegelikult kogu aeg on soe. Ja noh, Keenias Ugandas sama moodi, et nad on sellised üsna
lihtsad hooned.
Samamoodi katusel, võib-olla sa näedki nii-öelda läbi,
kus lähed sinna hoonesse sisse, sa näed seda plekk-katust
kohe sealsamas, nii et kui vihma hakkab sadama,
siis see heli on päris tugev, mis sealt tuleb.
Et võib-olla see hoone ise on juba teistmoodi
ja lapsed on lapsed igal pool, et need on sellised hästi
uudishimulikud ja tulevad, vaatavad, et kes sa selline oled. Ja klassid on ka päris suured, võivad olla noh,
40 on täitsa tavaline, aga võib olla ka kuni 100 õpilast
ühes klassis.
Nii et õpetajal peavad olema küll raudsed,
närvid. Kas seal on sinu hallat, sinu haldusalas on Eesti õpetajaid
Aafrika koolides. Niimoodi päris ei ole, et kuidas Mondo kaudu on siis see
tegevus toimunud.
Et meil on kohapeal partnerid, kes siis nii-öelda haldavad
kogu seda asja ja need õpilased, keda me toetame,
Tugandos on küll siis üks kool, aga tegelikult näiteks
Keenias Ghanas, et seal on näiteks mitmeid-mitmeid,
koole, kus õpilased käivad, et me valime.
Neid õpilasi enda toetusprogrammi, kes kõige rohkem seda abi
vajavad ja nad ei pruugi kõik käia ühes ja samas koolis,
et ise seda siit eestist hallata ta nagu päris keeruline,
et peab ikka kohapeal see inimene olema,
kes Jon sealt Ghanast, kes, kes ringi jookseb
ja kõik üle kontrollib. Jookseme isegi asjal Ghanas natukene ringi,
kuna meid ei kammitse füüsilise maailma piirid,
siis saame seda vabalt teha, liikuda ajas
ja ruumis, nii nagu ise tahame.
Ja mul on siin lihtsalt üks märksõna, mille nimi on
kullakaevandused ja see pakub mulle huvi mitmes mõttes.
Esiteks lihtsalt puht mitte nüüd ma tahaksin mingit plaat,
aimandi, film või noh, ühesõnaga hakata sinna minema rikkaks
saamisel kogemata sel teel, aga lihtsalt kõditab natukene
närvi pluss usun ma, et sellega on seotud hästi palju
igasuguseid eetilisi küsimusi, et hakkame kuskilt nurgast minema,
vii mind kohale. Ghana oli Ghana ja kullakaevandusse. Et Ghanas ma käisin ka nüüd aasta tagasi just seal kullakaevandustes,
siis ise ka.
Mul tekkis huvi ja arusaam, et ma pean neid külastama,
ma lihtsalt pean ära nägema, millised nad välja näevad,
sest ma olin kohalikelt partneritelt nii palju kuulnud ka
selle kohta, et kuidas lapsed ikkagi lõpuks nad võib-olla
langevad sealt koolist välja ja lähevad kullakaevandustesse
tööle ja ma tahtsin ise aru saada, et mis sellega siis nagu on,
et miks nad seal on ja nii edasi. Ja siis käisimegi koha peal laias laastus.
On nii, võib-olla alustan sellest, et Ghana põhiliselt
sellised ekspordiallikad ongi näiteks kakao
ja kuld, et nad on väga suur kullaeksportija.
Ja need kullavarusid on noh, mõnes mõttes üle kogu riigi
tegelikult ja Põhja-Ghana piirkonnas, kus Mondo põhiliselt toimetab,
et seal on ka siis neid kullavarusid ja need on nagu kahte
sorti on nii-öelda avama kullakaevandused,
mis tähendab, et tegelikult see perekond,
näiteks kui tal on rahalised raskused ja teil ei ole,
tal ei ole enam mitte mingit muud võimalust sissetulekut saada,
siis võibki juhtuda, et inimesed või perekonnad hakkavad. No põhimõtteliselt hakkavadki enda tagahoovi nii-öelda üles
kaevama ja sealt kulda nii-öelda välja sõeluma,
et aga see loomulikult tähendab, et kogusinu see põllumaa,
mida sa muidu kasvad kasutasid, näiteks toidu kasvatamiseks
seisab nagu ära rikutud, sest kõik mullakihid aetakse
nii-öelda sassi ja seal sa enam midagi kasvatada ei saa.
Ja selliseid alasid me nägime, kui me sõitsime nii-öelda
sinna põhikohta neid seda põhikohta nii-öelda
kullakaevandust vaatama, siis selle tee peal juba nägime,
kuidas kasvab, kasutatakse ka mingeid lõhkeaineid,
et siis sellist suuremat, et ala kaevandada. Me nägime, kuidas eri vanuses inimesed kaevandasid neid
suuri alasid, et mul on endal pilte, kus kõrval on riisipõld
ja sealsamas kõrval on ka suured sellised augud maa sees.
Aga jah, see rikub nagu hästi suured veesüsteemid ära.
Väga suur probleem looduskeskkonnale.
Ja need teist sorti kullakaevandused on siis need nii-öelda
maa-alused traktid, mida me võib-olla nojah ka nagu ette kujutama,
et aga need šahtid loomulikult selliseid hästi ebaturvalised,
et seal ei ole mingisuguseid TÖÖ, mingeid turvareegleid asju
ei rakendata, et inimesed noh, me nägime ka,
kuidas siis peamiselt just meesterahvad siis lähevad
nendesse maa-alustesse šahtidesse, panevad sellise pealambi
otsaette ja siis lihtsalt ronivad sinna maa alla,
aga teinekord nad isegi ööbivad nendes maa-alustes jahtides. Ja noh, seal saadakse surma ka ja nii edasi,
et päris selline šokeeriv, et see vesi pumbatakse sealt maa
sees siis enne välja.
Ja, ja jällegi rikutakse seda looduskeskkonda,
meie nägime ühte suurt sellist, Hiina tehas ka,
et aga noh, kuidas kuidas need loob, minuni jõudsid öised.
Et mõned noormehed ise ka seal kohapeal rääkisid,
et nad on olnud sunnitud. Et neil ei ole piisavalt raha koolitasude maksmiseks
ja nad on olnud sunnitud minema siis nendesse kaevandustesse
tööle ja ühe nädala sellise raske töö eest kaevandustes
saavad umbes 20 eurot.
Ja need on siis need olukorrad sealt kohapealt. Glamuur sem just ei ole, aga nii ta vist kipub selle
metalliga olema igal pool maailmas, kus teda,
kus teda muinohmitavast igal pool, aga, aga siis nendes riikides,
kus võib-olla siis sotsiaalsed garantiid ei ole sellisel
tasemel nagu meie siin oleme harjunud. Ja ma ise mõtlesin ka, et, aga mis see nii-öelda lahendusena,
kui inimesel näiteks kliimamuutused mõjutavad seda
traditsioonilist raha teenimise viisi, need vihmad saabuvad
isegi ma ei tea, kaks-kolm kuud hiljem, mis nad pidid saabuma,
et sul on kõik sassis, sa ei saa enam seda
põllumajandustegevust enam mõistlikult teha,
aga sul sissetulekuta majas lapsida, kooli saata,
sul on tervishoiuga seotud mingid kulud,
sa tahad süüa ja nii edasi, et kus see siis selle raha saad,
et selles mõttes Neil on isegi nagu hästi selles mõttes,
et nad saavad siis seda kulda nii-öelda kaevandada. Aga noh, kui see ka nagu ära võtta, et mis siis nagu alles jääb,
ma ei tea, et palju küsimusi tekib, kui,
kui neid olukordi näed. Tihti nende asjadega on nii, et igasuguse vabatahtliku tööga,
nüüd ma hakkan pinnima sind selles osas,
et vähemalt noh, ütleme siis minu reisikogemustest
Lõuna-Ameerika poolt ma näen, kuidas on erinevad organismid
organisatsioonid kes siis teenindavad neid pigem siis neid
ütleme siis sinimitte sinisilmseid nagu heas mõttes
sinisilmseid noori, kes soovivad siis tulla,
ja maailma päästaja võtavad siis neid omakorda raha
administreerimistasu selle eest, et nad siis viiakse kuskile
džunglisse ja pannakse seal rehaga mingeid lehti riisuma
ühest kuhjast teise sellepärast et kahjuks neil puuduvad
lihtsalt mingid eksperdi oskused, et nüüd midagi muud tegema
panna ja loogiline ju ka, et, et sa pead maksma oma
ülalpidamise eest, et kes sind seal ikka ülal peab,
et kuidas teie seda siis nagu teistele. Moody teete, kuidas teie korrad kui sa mõtled just
vabatahtliku programme, siis Mondo on jah väga palju
vabatahtlikke saatnud ja sealse tegevust nii-öelda
järjepidevus on hästi oluline, et mulle meeldib jälle see
Põhja-Ghana näiteks ID-klassi näide.
Et kõigepealt oleks sellest digilõhest, et jällegi,
et linnapiirkondades on interneti ja arvutite on kõige selle
kättesaadavus palju parem, aga näiteks külapiirkondades ei
ole võib-olla üldse arvuteid, arvutiklass ei ole Mondo siis
rajas sinna just vabatahtlike ka Eesti vabatahtlike abiga
sellise esimese ID arvutiklassi ja alguses muidugi see
võib-olla on selline aeglane, sa loodad,
et asjad juhtuvad kiiresti, aga need on sellised pikad
protsessid ja kui alguses seda Iidee klassi võib-olla veel
õpilased ja koolid ei jõudnud siis just tänu sellele,
et me oleme nüüd nagu mitu ringi nii-öelda neid
vabatahtlikke saatnud siis tänasel päeval see toimib
nii-öelda ise seal on kohapeal no organisatsioon siis
tegeleb selle igapäevahaldusega ja õpilased saavad,
et seal käia nii oma vabal ajal siis arvutit õppima kasutada
kasutades ja, ja siis noh, koolitunnid on kaasa,
et, et nüüd ta nagu toimib, vaat see peabki olema selline
nagu järjepidevus, aga noh, loomulikult,
et, et meie oleme, sellised tahaks, asjad juhtuksid juba
täna või veel parem on, kui eile oleksid juhtunud,
aga aga kohapeal on ikka mingeid ootamatusi
või ongi see, milleks nagu kiirustada ja
ja ma arvan, et see mentaliteet, mõnes mõttes on see mitte
kiirustamise mentaliteet on ka see, mida ma olen ka endale
kaasa võtnud, et no tõesti, milleks nagu kogu aeg kiirustada stresata,
et noh, võtame nagu rahulikult ja naudime ka natukene seda elu,
et, et meil on nagu vastastikku õppida üksteiselt. Selle kohta kindlasti, jaa, küsin kohe jätkan selle sama
koha pealt, kus meil nüüd natukeseks pooleli jääb.
Sellepärast et ma hea meelega mängiksin ära esimese sinu
poolt välja kaasa võetud neljast väga vahvast muusikapalast
ja ma mõtlen, et ma äkki panengi kohe selle neljanda
sellepärast et oota, ei, okei, tead, mängime ikkagi selle
Ghana loo ära, räägime Ugandast pärast ja. Ja või on esitaja Šuker, Klein, Thatcher
ning Phantom.
Oskad sa mingi mõte selle looga kaasa anda
või kust sa selle said? Selle minu meelest ma Ghanas reisida sisenii-öelda Šemm
Izini või kuulsin, et kuskil seda mängitakse
ja siis salvestasin nagu endale ära, et tundus selline egiptlane. Ja väga mõnus, selline kaasaegne, lõbus ja igati positiivne
astumine ning hetke pärast oleme sinu juures tagasi kallis raadiokuulaja. Jaa, kallis raadio, kahe kuulaja, meie oleme koos Egle küngasega,
Ghanas liigume siit vist edasi Ugandasse näit täks.
Ja no võib-olla sel teemal, millest enne laulu täpselt
pooleli jäi, et et tissis Aafrika ja African taim
ja kõik need asjad, et küsin sult veel mingisuguste
võib-olla siis oma nii-öelda professionaalsete retkede
käigus silma jäänud erinevusi, mis ehk seljakoti matka ajal
jääksid nagu tähelepanuta, kui sa pead seal nende inimestega
asju reaalselt ajama, et mis võivad olla sellised,
mille peale sa oled öelnud. Ohoo, et see nüüd küll on täitsa teistmoodi,
kui mina oma kasvatuse juures harjunud olen. Ja et neid tõesti mitmel tasandil, et kohati on see,
et ma nagu siit eestist teen ju nii palju kõnesid kogu aeg
nendesse riikidesse ja, ja siis see on, mis,
nagu kohapeal näed, et võib-olla kui ma võtan,
et, et kuidas me siit Eestist näiteks suhtlen,
et siis ongi see, et saadad näiteks kirja
ja siis saadad võib-olla sinna WhatsApp'iga kuskile,
saadad sõnumi järgijad kuulam saatsin sulle emaili. Et vaata järgi, et, et kas sa saad vastata,
et see on nagu selline ja noh, seda on nagu kohapeal ka,
et sa lepid midagi kokku, aga hea on, kui sa nagu samal
päeval näiteks üle helistad või, või üle kinnitada,
et nii me nüüd siis kohtume, eks siis teinekord tuleb,
et oota, see oli tänava okei, et ootama,
siis ma siis tulen, et ma siis teen muud plaanid ümber
ja et selline natukene nagu segadust on seal
või tohuvabohu on nagu küll, et aga sellega peab harjuma,
et, et näiteks üks see oli väga huvitav,
kus me olime kohapeal. Järgmine päev pidi olema üks selline pidulik aktus.
Kell üheksa hommikul algab, saime programmi,
no minutilise täpsusega oli see päevakava sinna tehtud.
Nii, kõigepealt räägib see 10 minutit, siis on viis minutit
selle jaoks siis on viis minutit, selle jaoks on pool tundi
selle jaoks vau superkava, et noh, nagu kõrged ootused.
Nii, aga siis on siuksed pikad päevad nagu ka selja taga
ja siis ärkad kell seitse hommikul, siis et jõuda siis kella
üheksaks sinna aktusele. Et seitse ärkad, kaheksa hakkad minema, siis sa istud seal
kampaalases ummikus.
No vähemalt tunnikene, et kuskile jõuda.
Pigem poolteist juhatuses sinna üheksaks kohale vaatad,
ei tea, inimesed nagu tulevad ja noh, nagu ei paista,
et pihta hakkaks aktus noh igatahes pikk jutt,
aga lõpuks algas siis kaks pool tundi hiljem see aktus,
mis oli siis ju minutilise täpsusega meile tegelikult nagu
paika pandud, algas kaks pool tundi hiljem
ja see diplomite kätteandmine, mis pidi olema nagu see põhiasi,
et lõpuks nihkus veel nii edasi, et tuli selline lõunane,
moslemite palveaeg tuli peale, nii et need diplomid lihtsalt
jagati kuidagi nurga taga niimoodi siuh-säuh välja. Et et sa lihtsalt oled selles olukorras,
mõtlen, et miks ma ärkasin kell seitse, ma olen pigem
selline öökull veel ka, et miks ma nii vara pidi nüüd ärkama
selleks et kaks pool tundi lihtsalt nagu oodata.
Et aga nii nagu meil vabatahtlikud ka ütlevad,
et, et alati peab olema endal ka see plaan B
ja isegi plaan C kui need asjad seal kohapeal nii ei lähe,
nagu sa tahaksid. Millal sa viimati Ugandas käisid? See oligi eelmine aasta novembris, et siis ma tegin sellise
pikema rännaku kõigepealt Keeniasse, siis sealt läksin
Ugandasse ja see minek ise oli ka selline päris põnev,
sest et otsin siukse ööbussi, siis geen ja ühest linnast
sinna Poolasse ja see kohalik bussioote paviljon,
kui võib öelda, et sellist asja nagu otseselt ei olnud,
sest see oli kaks ühes nagu politseijaoskonnaga.
Nii et siis see, kus ma ootasin, seal oli nagu merekonteiner
kus siis üks politseinik istus sees öelda,
et mina võin oma öist bussi siin oodata,
buss pidi välja minema sellest linnast kell 10,
lõpuks ta tuli pool 12. Ja siis see poolteist tundi sain ma selle kohaliku
politseinikuga elust ja olust rääkida.
Ja kõige naljakam oli see, et seal selles noh,
nii-öelda merekonteineris sellises politseijaoskonnas seal
parasjagu istus, keegi trellide taga. Et selliseid huvitavaid olukordi olnud, aga jah,
sealt läksin siis Ugandasse edasi. Ma saan aru, et Aafrika on su südames enne ka,
kui sa oma professionaalse karjääri selle mandriga sidusid. Ja et ma käisingi siis ühe korra seal Marokos,
noh nüüd ma olen seal kaks korda käinud ja,
ja siis ja Keenias ka ja, ja nüüd Tansaanias olen ka käinud
ja et ta ongi hästi selline suurte kontrastide ka riik tõesti,
et sa näed sellist suurt rikkust ja uhke,
kus teinekord ja imelisi söö.
Imeline looduskord elus tõesti safaril käia,
külmavärinad tulevad peale, kui sa näed neid kaelkirjakud
ja lõvisid ja kõiki seda loodust oma silmaga. Ja siis teisel hetkel on jah, võib-olla sellised kurvema tood,
kuidas kellelgi on, kas tervisega midagi kehvasti
või selline tunne, et noh, ma ei saa ju nagu kõiki aidata,
et mis ma siis teen.
Aga Mondo on ka häid lugusid, näiteks kuidas.
Ma just vaatasin järgi see lugu nüüd jälle küll Ghanas taga,
aga ma lihtsalt olla mehega ise kohtusin
ja see mind hästi puudutas, et üks noormees,
kes ta oli jäänud 10 aastaselt pimedaks,
siis taadi mõlemad oma vanemad kaotanud ja noh,
selles mõttes keeruline, aga ta oli motiveeritud
ja ta valiti Mondo sinna tarkusefondi programmi
ja ma vaatasin järgi, et üks eesti inimene toetas teda seal
2010. aasta kandis 600 krooniga. Aga tänu sellele ta sai oma hariduse kätte,
ta lasi teistel kaasõpilastel endale ette lugeda,
sest ta ju ise ei näinud, aga ta sai hariduse kätte
ja kui mina teda kohtasin, siis tal on endal kolm last.
Ta on ise õpetaja, ta saab oma eluga imeliselt hakkama
ja ta on väga-väga tänulik, et, et sellised lood jällegi
nagu julgustavad, innustavad, et olgu, ma ei saa võib-olla
kõiki maailma inimesi aidata, aga on inimesed,
keda ma saan aidata, on asjad, mida ma saan teha. Et see on see, et, et keskenduda tuleb nendele asjadele,
mida sa siis saad teha ja mõjutada sellele seda.
See mõte on minu jaoks oluline. Alton Arabella, mereröövli tütar, siis seal kanakuudi Aadu
ütles sellise lause, et igaüks saab teha nii,
et maailmas oleks vähemalt üks hea inimene. Just et see mulle ka meeldinud, et kui sa kellegagi kohtute,
nii et pärast sinuga kohtumist oleks ta rõõmsam
ja õnnelikum ja kui sa kuskil vihipid mingis kohas,
et siis see läks pärast puhtam ja parem. Väga hea, aga et Jin ja Jang oleks siiski tasakaalus,
siis kas on ka juhtunud näiteks, et teie projekt,
abiraha, midagi sellist on mõne korrumpeerunud ametniku
poolt lihtsalt ära varastatud ja olete jäänud tühjade
pihkudega ja vaadanud, et mis me siis nüüd teeme,
nagu, et kas on ikkagi siin mõtet seda missiooni jätkata või,
või pühime saapad tolmust puhtaks, seekord siinkohas? No ühtegi päris nii hullu lugu õnneks ei ole minu teada olnud,
et noh muidugi on see, et see asjaajamine on teistmoodi,
et näiteks meie Euroopas võib-olla meil on näiteks
projektide rahastajad, kes küsivad iga kuludokumenti ehkki
ma ei tea kaardimaksekviitungit või noh,
mida iganes, aga kui sa lähed sinna Uganda mai tea turule kuskil,
kes annab sulle selle tšeki, et sa ei, sa ei saagi seda
inimesed võib-olla ei oska kirjutadagi, et et võib-olla
siin-seal bürokraatia peab ka kuidagi kohanema vastavalt
nende kohalike oludega. Aga noh, mulle üks inimene ütles selle korruptsiooni kohta niimoodi,
et et vahest on see talle kahjulik, aga teinekord on see
talle kasulik. Okei, sellel teemal võib-olla siis ongi paslik ära kuulata,
teine sinu poolt kaasa võetud muusikapala,
mille esitaja sa ütlesid, On keegi poliitik,
Bobiv ained nüüd pärinebki Ugandast?
Mis teema siis sellega on, on see selline poliitiliselt
laetud laul või midagi sellist? Sellega on nii, et ma olin tegelikult sellest autorist enne
kui ka ise lugenud või kuulnud, et ja, ja,
ja teiselt poolt oli siis niimoodi, et ma olingi seal
kampaalas kuskil hotellis, et pärast pikka päeva rännakut
tahtsin nagu tööasju teha, siis arvutis ja vastasmajas käis
ikka korralik pidu, et kõik see kostus siis minu sinna hotellituppa,
et no ei olnud võimalik tööd lihtsalt teha.
Ja sealt ma selle loo endale salvestasin ka
ja tuligi nüüd välja, see on siis seesama poliitik,
kellest ma olen kuulnud, et ta on pärit ise,
see Bobivain on ise pärit kampaala slummist. Aga ta ikkagi sai siis nii-öelda hariduse kätte,
ta täitsa kandideeris presidendiks lausa
ja tema paljud lood on siis sellise haridusliku sõnumiga.
Nii et jah, poliitilise tõesti. Väga lahe, kuulame siis meiegi seda sõnumit
ning hetke pärast oleme juba tagasi järgmiste juttudega. Ohoo lõppeski laul ära, me jõudsime siin vahepeal rääkida
mitmest mitmest asjast.
Egle peaksingi disclaimeri tegema, sa ütlesid,
et sa ikkagi organisatsiooni esindajana ei saa öelda,
et mingid kasutad mingit kur, kant, korruptsioonijuhtumeid
ära või midagi sellist, et et oma tööd kergemaks teha
või midagi sellist, et palun minu. Ja et see, see lause selle korruptsiooni kohta,
et teinekord võib olla kasulik, et see oli mu isiklikul
reisil Marokos, nii et ei, ei ole ühegi partneri poolt
sellist asja tundnud. Jah, et siis see fain, print on meile siis nüüd ilusti ära
öeldud ja see Aafrika on taimed.
Võiks öelda, et kui Arno isaga Ugandas koolimajja jõudis,
olid tunnid juba paar nädalat peal olnud. Ja et seda on ja et kooliaasta näiteks algab vaheaeg,
saab läbi ja meie mõtleksid.
Nonii, vaheaeg sai läbi.
Esmaspäeval kell kaheksa istun tunnis.
Et seal võib-olla läheb mingi nädal või kaks isegi kolm,
enne, kui need õpilased siis uuesti sinna koolimajja tagasi jõuavad.
Et kuidagi võetakse nagu vabalt. Aga mida meil oleks sealsest, kas koolisüsteemist
või üldse siis sinu kogemuste põhjal nagu sellest,
kuidas nad seal oma asju ajavad, et mida me võiksime nagu
veel õppida peale selle teinekord võiks natuke chillimalt võtta. Minu jaoks on olnud hästi vahva see, kuidas ikkagi inimesed
üksteisega nii vabalt suhtlevad, küsivad,
et kuidas sul läheb, saad kokku ja aitavad üksteise mai tea,
lapsi hoida või?
Lihtsalt selline läbikäimine minu meelest on palju suurem
ja kuidas põlvkonnad ka eraelavad siis koos,
et see on hästi tore, kuidas nad hoiavad.
Mulle tundub, et meie oleme selliseid hästi
individualistlikud ja ja nüüd on nagu rohkem,
seda me peaksime kogukonnas toimetama, nemad juba toimetavad,
seda ma ütlesin ka Ghanas ühel kohtumisel,
kus me kohtusime kogukonnaga, siis kuidas need on oma
nii-öelda kogukonna pank. See oli hästi kihvt oma projekte siis toetada,
et mõtlesingi neile, et näete, et meie peame õppima,
sest teie juba toimetajate kogukonnana meie peale nagu
uuesti seal kuidagi selgeks saama. Ja, ja meil on ju ka hoiu-laenuühistud, aga see ilmselt
midagi hoopis muud nagu, et et ei tee siin küll omakorda
ääremärkused ei tee siin ühelegi sellisele organisatsioonile
igaks juhuks reklaami asjast teadmata finantsinspektsiooniga
eelnevalt nõu pidamata.
Räägi sellest esmaabikoolitusest ka, mida sa mainisid siin
laulu ajal. Ja Keenias ma nägin, kuidas üks vabatahtlik viis läbi
esmaabi koolitusi nendele maapiirkonna nagu haigla
töötajatele ja no see oli uskumatu, kuidas need inimesed
lihtsalt silmad punnis, vaatasid, kuidas Hanna on tema nimi.
Eesti vabatahtlik viis siis need esmaabi koolitusi läbi näitas,
kuidas elustada.
Tal olid need nukud nii täiskasvanu lukku
või ka see nii-öelda lapse nukk kaasas ja inimesed,
kes on siis töötanud nendes piirkonna haiglates,
et nad esimese esimest korda said võib-olla üleüldse nende
nukkude peal neid selliseid esmaabi võtteid proovida? See oli kuidagi põnev näha, kuidas?
Päriselt, ta on kasu.
Sest vabatahtlikest ja need oskused ja teadmised jäävad
sinna kogukonda.
See oli, see oli väga tore nägemine. Kas me nüüd liikusimegi Keeniasse vaikselt Ugandasse edasi liigume.
Vii mind sinna siis ka kohale kusagile mõnda mõnda hetke
mõnda kohta, ükskõik, on see sinu siis isiklikult
või tööalaselt rännakult reisilt ja ma ei tea siis,
kuidas ma küsin.
Räägi, mis mind seal ees ootab? Mõtlen, mis see hetk võiks olla, ma arvan,
et seesama ši anda küla, kus me oleme toimetanud seal ma
elasin nädal aega selles külas, noh nüüd ma olen seal
rohkemgi käinud, aga, aga see kohalik turg,
see on kõikide nende värskete viljadega ja juba nende
tuttavate nägudega, et kõik on kuidagi käe-jala juures
ja ja näiteks seal oli hästi kihvt selline nii-öelda jõusaal või,
või treeningruum, kus ma arvan, et ma tegin elu ühed kõige
raskemad trennid, sest see, see nii tempokas Aafrika muusika
oli seal seal stepilaud, temperatuur on sul,
no vähemalt ma ei tea, 27 kraadi, kuskil jookseb mõni
prussakas ka põranda peal ringi ja siis sa uhad seal nende
hantlid käes, et ma mõtlesin, et ma saan südamerabanduse,
aga, aga see oli hästi kihvt. Seal see kogemus. Nii no kus me veel võiksime, mis sa arvad?
Ära käia, aeg on meil veel, on ruumi ka. Võib-olla veel siis sellest? Kui natukene rohkem sellel haridusteemal rääkida,
et siis kuidas need õpilased seal igapäevaselt siis toimetavad,
et nende koolipäev algab tegelikult täitsa vara,
et noh, kuskil kuue-seitsme ajal vaatasin oma märkmeid ka
nagu üle, et õpilased ärkavad ikkagi juba viie ajal ülesse
siis kuskil kuus pool seitse hakkab päike tõusma
ja kuna noh, nad on sellised ekvaatorilähedased piirkonnad,
siis päike tõuseb ja loojub ikkagi hästi järsku
ja läheb siis valgeks hästi kiirelt ja siis need õpilased
jalutavad kooli tihti see vahemaa võib-olla kaks-kolm
kilomeetrit näiteks kooli. Et noh, kui oleks, on nagu rikkamad sellised erakoolid,
et siis võib-olla on kuskil mingid koolibussid,
aga tihtipeale ikkagi ei ole.
Ja kui õpilane kuskilt jalgrattasaama noh,
seda luksust muidugi paljudel maha vürgjannas kohe kindlasti
ei ole, aga see on asi, mis väga palju lihtsustaks näiteks
nende koolis käimist.
Et siis nad jõuavad kooli ja koolipäevad on ka üpris pikad. Et jah, ja sinna päeva sisse peab veel mahtuma selliste
koduste toimetustega aitamine, et olgu ta seal aitad seal
põllupidamisega või loomadega vee toomisega,
et see on ka see, mida kohalikud õpilased siis peavad oma
päeva mahutama.
Ja võib-olla sellest elektriühendusest ka,
et seda tasuks tõesti mainida, et et see elektri
ja interneti ja need teemad Eduko päris keerukad,
sest kui õpilased tahavad näiteks pimedal ajal pida segane,
sellist stabiilset laelampi kuskil ju ei ole,
et kellel on raha, siis nad ostavad selle päikesepaneeli
mingisuguse väikse seadmekese ja saavad selle paar paar
lambikest endale tuppa. Aga ka seda võimalust ei pruugi olla, nii et õppimine on,
tuleb nii-öelda valgena on ära teha, aga siis sa oled ju
koolis aitad kodutöödega.
Et noh, päris keeruline on tegelikult ka pimedal ajal see,
see õppimine, et peame olema näiteks Birmasse,
paigaldasime sellel põhjusel päikesepaneelid ühe õpilaskodu katusele.
Et sellised sellised olukorrad võivad nagu olla. Ja asjad, mida meie siin peame enesestmõistetavaks Ja, ja näiteks seda ka, et et ega ka mingeid suuri
raamatukogusid ei ole, kus sa sisse astud
ja siis neid kõiki neid raamatuid võtad,
et kui õpilasel on näiteks see teadmistejanu,
siis seal maapiirkonnas internet kui sellist ei ole,
nutitelefone?
Ei ole näiteks, on ju, et, et sa ei saagi,
noh, raamatukogusid näiteks ei ole, et et sa võid ju öelda,
tahad, õpi ja hari ennast, aga mismoodi,
kuidas, et mul ei ole ka seda raha, et sinna kuskile linna
mingisse maid ja teatrisse sõita raamatukokku,
et see ei ole lihtsalt realistlik, et neile tuleb nagu need
võimalused luua, et ma olen kuulnud näiteks mobiilsetest
raamatukogudest need on väga kihvtid lahendused
ja just ka see digilõhe vähendamine, neil oleks võimalus
siis isa juurde. Suured teemad tihti on nii, et ütleme, Euroopa,
võtame siis tavaturisti pilgu, sõidab Aafrikasse
ja noh, meil on selline ettekujutus, et aafri laane elab
ümmarguse põhjaplaaniga savist ehitatud muldpõrandaga
õlgkatustega Honnis ja temal parem ongi,
kui tal seda elektrit pole, sest see on mingi valge mehe
nõidus ja rikub need inimesed ära, et me võime seda natukene
seda müüti murda. Ja no kui keegi siin on Nairobis sattunud näiteks Keenia pealinna,
no see on ikkagi väga uhke Ma ütlekski, et need on lihtsalt kontrastid,
et sul on neid maapiirkondi, millest rohkem oleme peatunud,
aga no tõesti on ikka väga ilusaid maju superkenasid,
kõik on olemas, et. Lihtsalt kontrastis ma muud sõna, isegi nagu ütleks. Kas linnatuled säravad seal ka ühtemoodi,
et oletame siis, et ma olen õpilane teie koolis
ja pean toetuma siis päikse paneelile, et õhtul lihtsalt
raamatut lugeda ja siis ma ju samamoodi saan sinna
internetti ja toksin sisse Nairobi ja näen kõike seda ilu
ja Glen seada hakanud ju seda kõike ometigi tahtma. No meie kogemusel, isegi kui õpilased saavad selle hea
hariduse saanud, ikka soovivad ju oma kodupiirkonda edasi
toetada ja sinna tagasi minna.
Võib-olla jõuame otsapidi siia kliimamuutuste teema,
nii ka, et väga palju on ikkagi ju neid kohalikke väikefarmereid,
nende peamine sissetuleku allikas ongi põllumajandus.
Kasvatatakse ube, kohvi, mingeid muid vilju
ja see on tõesti neile oluline, aga kui siis kliimamuutused
võtavad neilt ära saagi, olgu need pikad põuaperioodid
või siis järsku saabuvad vihmasajud, siis nende selline
traditsiooniline sissetuleku allikas kaob ära. Ja noh, kui see olukord läheb veelgi keerukamaks,
siis tõesti tulebki minna sinna linna linn on nagu ära,
aga noh, ega linnades ei pruugi ka kõik nii roosiline nagu olla,
aga siis võib-olla ei julgeta.
Kui eluga nii-öelda hakkama ei saada seal linnas,
siis teinekord ollakse nii häbis, et ei julgeta enam tagasi
minna oma sinna külla.
Et neid lugusid on ka kuulnud, kus siis jäetakse nii-öelda
pere nagu maha, et minnakse küll linna, et raha teenida
ja siis peret toetada, aga kui seda roosilist elu sealt ka
ei saabu, siis jah, jaa, Kuldse distants distantseerutakse omapärast,
et selle pärast on oluline, et inimesed kohapeal hakkama saaks,
et see on nüüd see arengukoostöö sellised suunad,
et ikkagi nagu kohapealseid lahendusi ära kasutada,
et me ei tulemit, et oma mingisuguste õpikute
ja teadmistega, vaid hästi oluline on see,
et mida kohapeal tehakse, et inimesed kohapeal oma loodust,
oma olemasolevaid süsteeme võib-olla teinekord taas avastaks ja,
ja uuesti kasutaks. See arengukoostöö on suur teema, aga aga väga tähtis,
et igasugune vabatahtlikkus või aitamine on noh,
need on suured küsimused, et et mismoodi me seda teeme
ja ja ma näen Amazonases ka, mismoodi, noh,
tulevad Ameerika tädid ja toovad kõigile tosse
ja ja pusasid ja ütlevad jess, et nüüd me aitasime hästi palju,
hakake nende tossudega siin ringi jooksma,
ennem jooksid paljajalu aga poole aasta pärast nendest
ostudest välja kasvanud, aga isu on juba saadud,
onju, aga samas jällegi ma ei taha olla see,
kes ütleb, oht, mingit eila ärgu olgu, jookske ühesõnaga
suured teemad. Aga mis sa arvad, kas esiteks, kas nendes kogukondades,
kus noh, okei, teie kogukondades muidugi läheb asi paremaks,
aga, aga mis suur pilt on, et nendes riikides,
kus sa toimetad, et kas suures pildis läheb asi paremaks
või on pigem nii, et oi probleemid, siin probleemid seal
ja muudkui igavene üks hädaorg ja ja kõik on süüdi
ja tulevik on must. Ma ikka tahaks loota, et tulevik päris musta ei ole. No kõikides nendes riikides, millest me täna rääkinud oleme,
et on väga suured sellised haridusprogrammid
ja muudatused näiteks Keenias, et on siis see kompetentsis
Beyst rikul on ehk siis nagu kogemust edendamine,
et inimestel oleksid need kompetentsid, kui nad nii-öelda
tööturule jõuavad, et, et sellised suured programmid
ja visioonid on töös kõikides nendes riikides.
Ja tegelikult me oleme ju kõik kuulnud, et kuidas eksperdid
tulevad näiteks Keeniast ja nii edasi, et tegelikult on
väga-väga häid näiteid ja et selles mõttes kindlasti ei ole
olnud nii-öelda mustjaamadel, tõuseb. Kui leiaksid homme tööle minnes oma laualt aladini imelambi,
hõõruksid seda, džinn tuleb välja ja, ja ütleb,
et kuule, et sa saad ühe asja muuta ära ühe asja tekitada
ühe mingisuguse hüve luua, siis ma ei tea,
kas siis kogu nendes riikides, kus sa toimetad
või nendes piirkondades ma ei tea, kas ma võin niimoodi küsida,
et mis see nagu oleks, oleks umbes nii, et elekter igasse
majja internet igasse majja või raamatukogu igasse kool. Ja kui see oleks üks asi, mis sa saaksid teha nagu,
mis sa arvad, mis see, mis see võiks olla? Ma ei tea, kas tohib nii suurelt unistada,
aga siis ma tahaks, et kliimamuutused ei mõjutaks neid kogukondi,
et inimesed saaksid elada oma traditsioonilisel viisil
ja nii, nagu nad seda soovivad, et see oleks küll väga hea
ja teiseks tõesti see hariduse kättesaadavus,
et ikkagi iga laps ja noor saaks koolis käia. Kas sa tahad Mondot äkki kahe sõnaga võib-olla siis iseloomustada?
Ma tean, et te teete väga paljusid asju organisatsioonis
päris suureks kasvanud. Üle 30 inimese on ju 30 viisise. On, kes on Tallinnas? Meil on nüüd Ukraina tiim on päris suureks kasvanud,
nii et just kolleegid tulid jälle Ukraina visiidil ka,
et meil on Ukrainas inimesi Keenias Ugandas,
et päris päris tegusalt Ja, ja teie kaudu siis igaüks, kes vaatab teie,
veebiMondo punkt, org poee saab tutvuda siis igasuguste asjadega,
mismoodi inimene saab kaasa aidata.
Ma saan aru, et sul on võimalik toetada seal ma tea šiia
või mu meelest mälust räägin vanast ajast,
et chia võid seal meid, prouade käsitööd
ja saad vist kusagile mingi kitseost. Ja minu lemmikud on heateo kingid, tõesti see kits Ghanas
ja kana Keeniasse ikka on ju selliseid, lähed,
lähed sünnipäevale, mõtled issand, tal on kõik olemas,
mida ma talle viin.
Ja siis ma olen ise ka enne komandosse tööle,
asusin kinkisingi kitse Ghanas oma sõbrannale
ja paar aastat hiljem oli ta nüüd ise seal Ghanas
vabatahtlik läks oma kitsa üles otsima nii-öelda,
et et sellised heateo kingid, mis siis tegelikult toetavad
neid kogukondi ja nagu annetus meie programmi,
aga sa saad siis sellise kihvti kingi kellelegi teha. Keep it simple.
Et kui, et kui nupust kliimat ei saa muuta,
siis vähemalt saame kana kinkida. Ja no ongi see, et me saame ju päriselt ära teha,
et meil on nii toredaid edulugusid näiteks Sandra sealt Ghanas,
kes seal on 60000 inimest selles piirkonnas
ja ta on üle 10 aasta esimene õpilane, kes sai kõige-kõige
paremad hinded.
Et sellised edulood on nagu väga ägedad,
viivad ikkagi seda elu edasi. Väga lahe, et toimetate teemadel, mis endale südamelähedased
ja muudab ka maailma loodetavasti kasvõi natukene paremaks.
Väikseid maailmad ja aitäh, Egle, et tutvustasid oma
südamepaiku ja jaga Mondo tegemisi tänases saates aitäh ivad kutsest.
Aitäh sulle, kallis kuulaja, et pärlid selle tonni meiega
loodetavasti said kasvõi ühe mõtte siit kaasa.
Kuidas ka oma oma maailma ja sellega koos meid ümbritsevat
maailma muuta, kasvõi tibatillukese võrra paremaks. Viimaseks looks valin nüüd on meil siin kaks varianti
ja valin selle välja, mis pärineb Keeniast.
Bien Aden kuule Gold Änžain CV-laulavad loo vahala.
Aitäh veelkord stuudios Egle küngas, mina ei,
watched Berkin.
Saade on reispass, värske vaba on raadio kaks
ning kauni kohtumiseni.
Järgmisel pühapäeval.
