Kui möödunud sajandi üheksakümnendatel oli Eesti naiste  keskmine eluiga 72 aastat ja meestel 61 aastat,  siis 2022.-ks aastaks oli eestimaalaste keskmine eluiga juba  10 aasta võrra kasvanud. Statistikaameti prognoosi kohaselt tõuseb aga 2080.-ks  aastaks Eesti naiste eluiga 89 ja meeste eluiga 83 aastani. Tänases saates vaatamegi otsa erinevatele tervisetehnoloogiatele,  mille kallal Eesti teadlased töötavad, mis võiks aidata meie  elul veelgi pikemaks muutuda. Ja ühtlasi küsime, kui kaugel on inimese jaoks surematus? Tartu Ülikooli kaasprofessor Indrek Musta töögrupp arendab  pehme roboteid. See tähendab, et tehisintelligentsile antakse füüsiline kuju. Inimese ja roboti ühildamine ei ole aga praegugi eriline ulme. Kas või vaatame meie nutitelefoni kasutamise kogemust,  et see on ju ülihea näide, kuidas inimese  ja roboti liides on tekkinud spontaanselt jah. Ja võime vaadata prosteetikat liikumisvaeguste korrigeerimist. Kus on samuti juba väga kõrgel tasemel arenenud inimese  roboti liidestamine? Inimeste elu mugavamaks ja efektiivsemaks teha aitaks  ka näiteks väliskelett. Sellest oleks abi nii erivajadustega inimestel kui  ka näiteks tehase töölistel, kes päevast päeva samu  liigutusi teevad. Selle arendamisel tuleb silmad seada aga hoopis põnevasse suunda. Õpime putukatelt ja ämblikelt. Kuidas need organismid kasutavad välisskeletti,  millised on arhitektuurilised iseärasused,  kuidas moodi eksoskelett üldse on kokku pandud  ja tõlgime saadud teadmisi siis inimese välisskeletiks? Exo skelett tundub intrigeerivana, aga praegu töötab Indrek  Musta töögrupp eelkõige robot-emakakaela arendamisega,  millest on suur abi, näiteks ämmaemandaks õppijatel. Senised õppevahendid on ikkagi kaugel, et,  et anda realistliku Pilti sellest protsessist vaid selle asemel on tegu staatiliste. Stoppkaadritega dünaamilisest protsessist. Siin on mootorid, mis sikutavad nendest niitidest  ja vajutades neid kahte nuppu, me saame liikuda ajas tagasi  ja siis ajast edasi. Ja see siis ongi emaka kaela avanemise protsess,  mida me näeme siin? See must sfäär siin on lapsepea ja siis ta tõmbab seda  emakat lapse pea peale. Kas need teie välja arendatud robotid on hetkel juba kasutuses? Paraku veel mitte, et see on praegu kõige viimane prototüüp,  aga meil on vaja veel, et mõned asjad loksuksid veel paika. Te arendajate roboteid, ometi näen ma teil siin kontoris  suurt õmblusmasinat, et kuidas see õmblemine  ja robotite valmistamine omavahel kokku käivad. Robotitel on keerulised käitumised ja tihtipeale neid  keerulisi käitumise on võimalik programmeerida  programmeerides materjali tehes tarka materjali,  mis käitub täpselt nii, nagu vaja. Ühtlasi tegelikult nahk on programmeeritud materjal. Ta venib. Niipidi paremini kui niipidi. Seega mõte on niimoodi me tikime sirge joone  siis ta ei veni. Aga kui me tikime sakilist joont, siis ta venib palju rohkem. Nüüd kui seda asja viia ekstreemumini. Me saame igas kohas kontrollida suunaliselt,  seda, kui palju see materjal tohib venida. Ja niimoodi me saame teha väga palju huvitavaid asju,  näiteks me saame teha palju paremaid jalanõusid,  me saame jäljendada neid venivussuundi, mis on jalgadel  ja me saame teha jalanõusid, mis ei pigista,  aga püsivad väga hästi jalas. Kas ka mõnda inimese kehaosa või organit on võimalik  taolisel viisil teha? Küllap. Tehakse näiteks robotsõrmed. Ehk seal on õhupall sees ja õhupallil on lubatud painduda,  ainult tehakse meie emakas. Tegelikult on programmeeritud Milline tuleviku inimene üleüldse välja näeb,  kui teoreetiliselt saab varsti kõik tema osad välja vahetada? Tegelik vastus, et, et ei tea, milline saab olema,  aga kindlasti suundumus on sinna suunas,  et, et kvaliteetselt tervelt elatud elu saab olema pikem  kasutades selleks tehnoloogilisi abivahendeid. Seda, et personaalmeditsiin on meie tulevik,  räägitakse juba mõnda aega ja Eesti teadlased on selles  suunas tegemas väga praktilisi samme, sest nagu kohe selgub,  siis isegi tavaline plaaster on juba lähiajal muutumas  oluliselt personaalsemaks. Tartu Ülikooli füüsikalise farmaatsia professor Karin  Kogermani eesmärgiks on haavaravi uuele tasemele viimine. Elektrospinnimise ehk elektroketruse teel valmivad  spetsiaalselt patsiendi ravivajadusi silmas pidavad plaastrid. Tegelikult on see nende suur uudsus, et nad on kiulise struktuuriga,  mis imiteerib meie naha, oma struktuuri,  mis ongi selline kiuline ja poorne õhku läbi laskev küll,  aga ta kaitseb infektsiooni eest või nakkuste eest,  et sinna bakterid ja muu kontaminatsioon  või mustus sisse ei läheks. Ja mis meie puhul on, miks me seda valmistame  või miks me seda uurime, et me paneme sinna sellesse  struktuuri sisse ka raviaineid või antimekroobseid aineid,  mis aitaksid siis kaasa haava paranemisele. Nii et taolised haavakatted justkui vahe vahetavad välja  siis plaastrid, kuhu lihtsalt on seni käsitsi mõnda ravimit  peale tilgutatud või kasutatud mingisuguseid vaikseid  ravimvorme nagu keele või salve, et meie tegelikult paneme  selle raviaine siis selle maatriksi või selle katte sisse,  et, et tegelikult meie uurimistöö seni on  ka näidanud, et et me saame paremini kontrollida seda  raviani vabanemise kiirust, sinna haava,  mis on siis see eelis, miks me neid tahame kasutada pluss et  me saame siis tõesti säilitada sellele haavale  või haavandile seda vajalikku keskkonda,  et ta hoiaks seal piisavalt niiskust, et keha oma rakud  saaksid elada ja hoida ära siis selle mustuse  kontaminatsiooni eest, et sinna bakter ei satuks. Millistele patsientidele, ennekõike taolistest plaastritest  kasu on patsiendid, kellel on kroonilised haavandid  ja see risk, et sinna võib infektsioon tekkida,  on suurem sellepärast et inimesed elavad nendega aas  ja tegelikult nende haavade ravi on keeruline  ja igal patsiendil on vaja tegelikult individuaalselt  läheneda ja seda enam, et me leiame, et see lahendus võiks  aidata just nendel patsientidele paremat ravi tekitada  teaduste poole peal me oleme just mõelnud,  et milliseid raviaineid sinna juurde panna  mis oleks siis see, mida see haavand võiks vajada,  või haavainfektsiooni korral, et milliste patogeenide vastu,  et me tegelikult uurime oma teaduslaboris erinevate  haavainfektsiooni tekitavate patogeenide vastu,  et kas nad töötavad või nad ei tööta. Ja, ja tegelikult lisaks sellele, et me oskame  ja oleme pannud sinna raviaineid, me oskame sinna  ka elusaid probiootilisi baktereid panna,  mis tegelikult säilitab, mis säilitavad selle protsessi ajal  siis oma elulemuse ja nemad siis oleks võimalik see,  et nad toodavad neid raviaineid või aineid,  mis aitaksid haava paranemisele kaasa, sest probiootikum  aitab võidelda siis nende pahade bakterite vastu. Seesama imeõhuke paberjas moodustis ongi nii-öelda see plaaster,  mis läheb otse haavale, jah, jah, ja siia meil on võimalik  loomulikult kasutada ka sekundaarsed katted veel peale  või no kuidas me täpselt näeme, et sellel konkreetsel juhul  meil vajalik on ahah, ja siia nagu eraldi mingit teipi veel  juurde ei pea panema, et see asi kleepib otse haava külge,  kui meil on kroonilised haavandid, siis need on niimoodi,  et nad on ikkagi väga tavaliselt suuremat haavandid,  millele ongi vaja suuremat sellist kihti peale. Aga, aga meil on võimalik seda ka tegelikult sellise  kleepuva kattega katta ja panna need ääred samasugused  ja tekitada see tavaplaastri välimus siis talle  ja millel on lootust, et et päriselt mõni patsient taolise  plaastri kasutusse saab võtta. Patsienti ma ei julge veel lubada, aga ma tean,  et terved vabatahtlikud saavad endale suu haavandi nagu suu  selliseks ohutusuuringuks juba nüüd sellel sellel aastal arvatavasti,  aga, aga nende nahahaavandite patsientidel ma arvan,  et lähiaastatel Kas kujutate ette apteeki, kus polegi enam tabletiriiuleid,  vaid hoopis sprinterid, mis just täpselt teile vajaminevad  ravimid välja prindivad. Võibolla see polegi enam ulme? See siin on tabletiprinter, mida see täpsemalt endast kujutab? Tema siis on abivahend kaasaegne moodne apteegitööriist,  millega saab printida välja personaalseid ravimvorme. No millistes olukordades millistel juhtudel läheb vaja  selliseid väga personaalseid ravimeid? Seda läheb vaja siis, kui meil ei ole tööstuslik ravimvormi,  et ükski ravimifirma ei ole tootnud vastavalt  siis sellele inimeste populatsioonile õiget ravimvormi. Näiteks kui meil on tegemist lastega, siis tihti lastele ravimvorme,  mis neile sobivad. Tööstus ei tooda ja põhjus on see, et haigeid lapsi on  kindlasti vähem kui haigeid täiskasvanuid  ja see pole väga kulutõhus. Ja laste see vanuse piirid on väga laiad,  et enneaegsest vastsündinust kuni täiskasvanud suure lapsena,  et nende vajadused erinevate ravimvormide järgi on  ka väga erinevad. Lisaks lastele saavad prinditud tablettidest abiga patsiendid,  kelle päevane tabletikogus on suur või kellel on neelamisraskused. Sel juhul saab kõik raviained samasse tabletti kokku segada  ning ravimite manustamine oleks oluliselt mugavam. Aga Jana, mis sa ennustad, et kas tulevikuapteegid  siis äkki näevadki välja pigem sellised nagu väikesed  laborid või, või töökojad, kus siis iga patsient saab just  vastavalt talle mõeldud ravimi. Ravimitööstus ei kao kuhugi ja kindlasti ei võimalda see  printer keerulisemaid ravimvorme printida,  kui on vaja näiteks pikatoimelist ravimit,  hetkel ta seda ei võimalda ja on ka kindlasti toimeaineid,  millele selline printimine ei sobi. Kus on vaja rohkem abiaineid kui kui meie praegune tin. Aga kindlasti, kui me meditsiiniga liigume personaalse  meditsiini suunas siis see farmaatsiatööstus  ka selline pisike ja kohalik apteekides peab kindlasti noh,  järgi tulema sellele personaalse meditsiini poliitikale. Aga teemegi selle 3D prinditud ravimi valmistamise protsessi läbi. Ma näen siin kaalu peal on mingisugune valge mass,  mis asi see on? Jah, et siin kaalu peal on siis selline printimistint,  mida tootja siis nimetab kuraplendiks. Et see on siis selline abiainete kompleks,  mis aitab meil valmistada selle lõpliku printimislause,  kuhu on siis juba sisse segatud ka toimeaine. Ja praegusel juhul me teeme, valmistame platseebotabletti,  eks ole, mis ei avalda mingit mõju. Aga päriselt, kui keegi peaks siis ravimit vajama,  siis siia veel läheb mingisugune nii öelda. Et siis võib siia, siis läheb siia näiteks raviaine sisse,  aga praegu, kuna me teeme platseebot, siis raviained siia  sisse ei pane või siiski ei pane. Las ma mõtlen, mul pea ei valuta midagi valuta,  nii et ärme siis pane, teeme platseeba. Okei, päris palju läheb siia seda. Üldjuhul läheb seda päris palju, üldjuhul läheb,  seda oleneb kui suurt retsepti kogus teha,  aga ütleme niimoodi 70 grammi. Ja nüüd ei ole midagi, kui lihtsalt panna siia topsi sisse  see tint. Ja nüüd me võimegi liikuda masina juurde. Ja, ja nüüd paneme kaane kinni. Ja võid vajutada startup. Ehk siis, mis siin toimub praegu ongi, et see Top käib hästi kiiresti ringi ja samal ajal ta soojendab  ka siis rotatsiooniga seda. Topsi ehk siis printimist saavutab nii-öelda voolavad  omadused ehk me saame ta viia süstlasse ja pärast saame  selle süstla panna printerisse. Ja enne kui me siis nii-öelda paneme selle süstlaprinterisse  natuke seisma, siis testime ka üle. Kas see on ikka platseebo. Kuidas seda teha saab, selleks on siis Jana valmis pannud  sellise Star Warsi moodi mõõga ehk siis me paneme väikse  tilga siia seda lahus peale ja siis äpist,  vaatame, mis tuleb, analüüsi tulemus. Nagu näha, siis äpp näitab meile, et toimeainet seal sees ei ole,  ehk siis tegemist on ikkagi platseebolahusega. Nüüd ongi lõpuks käes väga pidulik hetk,  ma käivitan kohe 3 D tabletiprinteri, nii. Ja nüüd ongi 3D prinditud tabletid valmis saanud. Ja võike nüüd proovida siit ühte. Näevad välja nagu kummikommid, rohkem sellised. Mitte mitte tüüpilised tabletid, ma ütleks. Jah, aga tegelikult me ei tahaks, et oleks nagu kummikomm,  sest et kuna tegemist on ikkagi hakkab tulevikus sisaldama toimeainet,  siis tegemist on ikkagi ravimite ravimiga,  mitte kummikommiga ja peab natuke halb ka olema  ja veidike mõru maitse peaks ikkagi juures olema. Nuusutan ka, no lõhn on väga hea, väga vaarikas. Aga. Puhas kummikomm on ikka. Tabletid prinditud, liigume edasi Tartu Ülikooli kliinikumi  vastsündinute osakonda, ka seal on vaja patsientidele väga  personaalselt läheneda. Professor Tuuli Metsvaht uurib, kuidas pisikestele  patsientidele väga täpselt ja personaalselt antibiootikume  manustada sest tuleb välja, et ainult kaalust lähtudes ei  pruugi ravi olla kõige efektiivsem. Ka ühe kaalu juures võib ravimikäitumine organismis  ja viis, kuidas organism sellega toime tuleb olla väga erinev. Neerude funktsioon, maksa funktsioon, ka vereringeseisund  võivad seda kõike mõjutada. Ja kui me räägime näiteks intensiivravi haigetest,  siis need erinevused on nii suured, et sama kaalupõhise  annusega me võime saada väga erineva tulemuse. Teil see kalkulaator igapäevases töös juba praegu kasutusel alla,  täna sellised kalkulaatorid igapäevases kasutuses veel ei ole,  meie praktikas aga keerukate juhtude puhul me otsime siit  abi ja tuge kindlasti paljude ravimite puhul. Ma arvan, lähiaastatel saab see olema rutiin. Igapäevapraki. Uusi lahendusi otsitakse ka ortopeedias. Presidendilt noore teadlase preemia pälvinud Tartu Ülikooli  kliinikumi ortopeedia arstõppejõud Kaspar Tootsi uurib  ortopeediliste haiguste ravimiseks mõeldud uuenduslikke  lahendusi näiteks bakteriofaagide kasutamist. Bakteriofaagid on bakterite sees asuvad viirused  ning neid leidub nii meie ümber kui meie sees. Enamus pärilikust ainest paikneb just ja fakides  ning neid on maailmas tõesti väga-väga palju. Kui panna kõik bakterifaagid, kõik maailmas olevad  bakterifaagid üksteise otsa siis see torn ulatuks 10  valgusaasta kaugusele maast, mis on väga suur  ja väga, väga väga kaugele. Millised on bakteriofaagide kasutusvõimalused ravis? Bakteriofaage on, on väga vähe kasutatud ravis noh,  tegelikult bakteriofaagid ei ole midagi uut,  et nad avastati enne seda, kui antibiootikumid avastad. See on juba üle 100 aasta tagasi, siis lihtsalt seoses  antibiootikumide tulekuga muutus bakteriofaagide alane  teadustöö ja huvi nende vastu kadus nagu peaaegu täielikult ära,  aga ravis on erinevate põletiku ja infektsioonide vastu  võitlemisel võimalik neid. Et kus nende niš või koht praegusel hetkel võiks olla? On kaks kohta üks koht on see, kus meil on antibiootikumide  vastu tekkinud resistentsus või meil ei ole toimivaid  antibiootikume ja meil ei olegi muid variante,  siis see on üks näidustus ja üks võimalus. Ja, ja teine võimalus tegelikult, mis on rohkem minu  igapäevase erialase tööga seotud on implantaatide  ja liiges proteesidega seotud põletikud. Näiteks siin on tegemist puusaliigesega puusaliigese liigesevahetus,  operatsioonide käigus asetatakse sinna selline suur võõrkeha,  puusaliigese protees, see koosneb erinevatest metallisegudest. Aga juhul, kui siia tekib põletiku infektsioon  siis bakterid moodustavad siia peale sellise limase kihi  või biofilmi. Nende infektsioonide puhul kuulub kirurgiline ravi alati  selle ravi juurde, kui me tahame sellest infektsioonist jagu saada. Teatud juhtudel on võimalik lihtsalt vahetada osaliselt neid proteesitükke. Näiteks sellise proteesi puhul, siis käib. Proteesi pea siit küljest ära, mis on võimalik operatsiooni  käigus ära vahetada. Samas kui teine teine komponent on siis sügaval luu sees  antud proteesitühi tüübi puhul on see siis antibiootikumiga  seal sügavalt kinni ja selle eemaldamine tooks kaasa  ka luu katkimineku ning seetõttu on seda mõistlik vältida  nii palju kui võimalik. Selleks, et seda vältida, toimubki selline lihtsalt puhastamine. Aga teatud juhtudel, kui need bakterid on siia tekitanud  peofilmi mis on juba nii-öelda küpseks peofilmiks saanud,  siis see on nii paks ja nii kõvasti siin proteesi küljes kinni,  et seda ei ole võimalik lihtsalt sellise  puhastusoperatsiooniga eemaldada. Sellisel juhul ei ole meil muud võimalust,  kui lihtsalt see protees välja lõhkuda. Eestis veel ei ole reaalselt rakendatud bakteriofaga näiteks  sellises olukorras. Aga kas võiks? Veel ei ole, aga töö selle nimel käib ja ma usun,  et siin lähiaastatel saab see tehtud. Aga miks ikkagi on bakterifaagid nii palju vähem kasutatud  kui antibiootikumid? Bakterite ravis? Nende kasutamisega on väga paljud erinevad probleemid seotud,  nad on küll inimesele ohutud siiamaani, nii palju,  kui on kasutatud kliiniliselt või haiguste ravis,  seda on kõrvaltoimeid või selliseid ohtlikke kõrvaltoimeid  praktiliselt ei olegi registreeritud, et selles mõttes nad  on palju ohutumad. Suure tõenäosusega kui antibiootikumid ja nende kasutamine  siis siis nende üks selline suur probleem seisnebki selles,  et nad on nii ülimalt spetsiifilised, et nad isegi ühte  liiki Bakteritele kõigile bakteritele ei toimi vaid selleks,  et me teame, et ta toimiks, on alati vaja teha. Nii-öelda testida seda, seda nimetatakse fagogrammiks,  kus siis bakter ja faagid. Erinevad bakteriofaagide tüved pannakse selle Infektsiooni tekitajaga siis koos kasvama  ja vaadatakse, kas, kas nad hävitavad neid baktereid  või mitte. Inimese tervendamine muutub üha tõhusamaks,  nii küsimegi, järgmiseks kui tõenäoline see ikkagi on,  et meditsiin ja teadus jõuavad üks päev sinnamaale,  et inimest suudetakse igavesti elus hoida. Ei ole, väga tõenäoline, ma ütlen, see on selles mõttes  nii halb küsimus, et see on väga hea küsimus. Et kuna me ei ole ju ka kokku leppinud mitte kuskil,  mida elu tähendab, ja me võime ju küsida siis,  et kas peab teadvusel olema ja kas peab sama kehaga elama  ja kas peab samade inimestega elama, kas peab samasugune  olema nagu praegu ja kõikidele vastustele on,  ei. Ja seega kuna meile ei ole kokkulepet olemas,  siis teine suurem küsimus on loomulikult,  et kas ellu jääb inimene või inimkond. Inimkonna jaoks on oluline, et inimesed vahetatakse välja,  kuna iga inimese pealt õpitakse kohanema. Aga kui ainult inimesed tahavad individuaalselt elada,  siis muutub selliseks stagneerunud kivistunud keskkonnaks  ja ja kui me teame, et inimesed kümneaastane,  erinev kahekümneaastasest, 20 aastane kolmekümneaastasest,  nad on kõik erinevad inimesed. Kui sa tahaksid mõtelda, et milline sa 1000 aastaselt oled,  Sa ei kujuta ettegi ja küsimus on, kas sa tahad elada  samasuguse inimesena? Jah, tahaks küll, kuna praegu ma saan aru,  milline elu on. Aga siis ta on teistsugune ja seega need vastused on ei juhul,  kui me natuke rohkem sellele küsimusele mõtleme. Aga tehniliselt võttes? Jah, tehniliselt me võime vegetatsioonis hoida  ja olemas Henry ettelaks 50.-te aastate algusest. Ega keegi ei teadnud, aga siis tema vähirakud koguti  ja neid hakati uurima ja need olid väga hea uurimismaterjal  ja neid paljundaja ja vähirakud on sellised,  mis ei sure ära seal sellist nagu taksomeetrit ei ole. Ja tänaseks päevaks enretalaksi vähirakke on paljundatud  hinnanguliselt umbes 50-ks miljonist tonniks. Et tekib küsimus, et kas ta on elus või surnud,  tema informatsioon rakkudena on umbes 75-st 1000-st  teadusartiklis olemas, tema järglased saavad raha  selle eest ja teatud mõttes ta nagu oleks elus nüüd küsimus  on uuesti, et kas see on see, mida me tahame,  et me saame niimoodi hoida rakelusana. Aga aga sellist kompleksset süsteemi nagu inimene,  et seda ma ei ole, ei ole õnnestunud. Rong peab täpselt täpsustama kui küsimust,  et et kas vaja oleks elustada, näiteks külmutame ära  ja siis elustama, aga need on kõik ebaõnnestunud,  et inimesed arvavad, et see sellise reotehnoloogiaga,  et inimesi, kes keda on külmutatud siin viimased võib-olla  70 80 aastat isegi enamus on kõik ära mädanenud,  et me sellele lihtsalt tähelepanu ei pööra,  kuna nad on surnud, ega nemad ka ei küsi,  et kus see raha eest saadud teenus on? See natukene meenutab sellist magusanalja last,  me oleme kõik samas olukorras olnud, kus ma mõtlen,  et maailm võiks koosneda kommidest ja kui kommi kohal,  siis me sööme ainult 100 grammi. Et kuna kuna me ei ole teadnud, mida me tahame. Me tahame seda hetke elu. Aga elu ei püsi samasugusena ja selle tõttu need küsimused  tunduvad lihtsad. Aga vastused on väga ebamugavad. Aga milline on siis see kõige tagumine piir,  kui vanaks ikkagi inimene lõpuks võib elada? Siin on tehtud uuringuid pelgalt rakkude Kasvatamise tulemused tekib niisugune Hifliki piir,  mis on enam-vähem seal kuskil 120 eluaasta jooksul. Me teame, et kõige kauem elanud inimene on 122 aastane,  elanud üks prantslanna ja siin sajaaastaste hulk on  märkimisväärselt kordades kasvanud. Aga üle 110 aasta hulk on endiselt mõned inimesed. See viitab sellele, et me kuskil me ei peaks ära surema seitsmekümneselt. Me võiks ära surra 100 juures kuskil. Ja mõned matemaatilised mudelid ütlevad,  et, et kuskil 130 ja siis on kõik ja, ja noh,  arvatavasti ka tulen selle sissejuhatava küsimuse juurde,  meil on terve õigussüsteem on üles ehitatud surma ohule,  surmaga ähvardamisele, väärtussüsteemi ja  nii edasi. Et kuskil me lihtsalt aktsepteerime seda rohkem,  ei ole arunud praegu sellele mõtlema. Meie jaoks kui saabub vara, siis me oleme kerges paanikas  ja tahaks edasi lükata. Aga tegelikult ühel hetkel ma ei taha edasi lükata. Teie siin samamoodi panustajate väga tugevalt sellesse,  et aidata inimestel kauem ja tervemana elada. Mis teie arvate, kui kaugel on inimese jaoks surematus? Minu isiklik veendumus on, et elussüsteemide jaoks surematus  on väga tõenäoliselt kättesaamatu, kõik,  mis on liikumises, kulub ja nii komplekssetes süsteemides  kipub olema nii, et tekivad nii-öelda vead. Hakkavad siiski aja. No ma arvan, et surematus on veel päris kaugel. Üsna kindel, et mina oma eluea jooksul nagu jah,  nii kiiresti me sinna ei jõua, ma arvan,  et me oleme sinnapoole teel. Aga see, miks, miks me sureme, see on nii paljudest  erinevatest asjadest koosnev ja kõiki neid probleeme lahendada. Noh, see on selline väga pikk protsess, et ma arvan,  et me liigume selles suunas tasapisi, väikeste sammudega ja,  ja et meie eluiga pikeneb, seda näitab ka seda näitab  ka kogu statistika, et me selles mõttes oleme õiges suunas teel. Mina millegipärast arvan, et päriselt surematust ei saagi  olla inimese jaoks, et me võime küll teaduses saada  targemaks ja õppida tundma uudseid tehnoloogiaid  ja neid uusi ka välja mõelda. Aga ma millegipärast arvan, et me oleme ikkagi osa  bioloogiast ja meil on mingi aeg, millal me rakud väsivad  ja enam ei uuene ja enam ei taastu. Ma millegist, arvan, et meil ei tule seda aega. Surematus on. Väga intrigeeriv perspektiiv. Võib-olla kõige olulisem küsimus siin on see,  kas inimesed seda sooviksid. Üleüldse kui selgub, et sooviksid siis. Ma ei näe põhjust miks see kauges tulevikus ei peaks  ka niimoodi juhtuma. Aga teadus on ju selline, et ta muutub ajas,  et ma võin praegu teadlasena arvata, et ei ole võimalik,  aga, aga äkki mingite aastate pärast keegi avastab,  et tegelikult on. Nagu me sellest saatest teada saime, siis ilmselt päris  ilmasamba s me tulevikus ei jää. Küll aga võime tänu uutele ravivõimalustele elada oluliselt  kauem ja oluliselt kvaliteetsemalt. Ainult meditsiini arengule lootma jääda pole aga  ka loomulikult mõtet. Ennekõike tasub ikka ise vaeva näha, et keha  ja vaim meid võimalikult kaua ja hästi teeniks.
