Kolm putukat lausa neli neli. Me ei jää kuidagi lätlastest maha. Ja Eesti piiril elavad haruldased eremiitpõrnikad. Ta elab siin suurte vanade puude sees ja ta eritab sellist  omapärast lõhna. Eesti maapõue puuritakse seitsmesajameetriseid auke. See töö käib selleks, et ammutada maapõuest soojusenergiat. Maagiline valguse vaatemäng glooria. Ma olen tulnud täna kaua jõe lähistele maalilistele puisniitudele,  kus elab eremiit, põrnikas, Euroopa haruldus  ja üks suurimaid mardikaliste seas. Ta elab siin suurte vanade puude sees ja ta eritab sellist  omapärast lõhna. Ma olen praegu siis Läti poolel, koos Läti teadlastega. Vaatame, kuidas see põrnikas elab. Milline on eremiit põrnikas, millised on tema omadused? Jo have a Special Project Going on about Osmoderma. Kõik kinnipüütud putukad märgistatakse mikropuuriga neile  ainuomase punktide ja triipude koodiga ning jala ümber  pannakse pisike kummirõngas. Korduvpüügid annavad infot putukate liikumise kohta ta  elupaikade vahel. Näiteks leiti üks isend lausa kolme kilomeetri kaugusel  esialgsest püügikohast ja see annab lootust,  et asurkondade vahel sidusust on võimalik hoida  ja parandada. See putukas pidavat lõhnama kuidagi huvitavalt,  et siin feromoonis on seda lõhna ka tunda,  et mis lõhn see on? Ka Eestis on tegelikult eremiit põrnikas täiesti olemas,  kuna kaua ehk Koiva jõgi on Eesti-Läti piirijõgi,  siis Eesti-poolsed põrnikad asuvad siin Koiva  siis Eesti poolses otsas, samuti kaunil puisniidul vanade  puude sees ja siin me oleme koos Tartu Ülikooli tudeng  Rometiga siinseid lõkse kontrollimas. No sul on siin samasugused lõksud nagu seal Läti poolel,  jah. Feromooni lõksud ikka ju? No mis sa siis, kuidas sa kontrollib seda? Võtan siit puu pealt maada. Ja siis. On mul alus, kuhu peale ma selle tetriidi siit seest kallan. Triit on siis seesama, mis siit puu seest on võetud lagupu. Kolm putukat lausa neli, neli. Ah sa, no ütleme nii, et, Me ei jää kuidagi lätlastest maha. Et täiesti rikkalik saak, on sul siin, mida sina nüüd siis? Peab tegema? Et oma töö ära teha, mina pean nüüd ise pilti tegema  ka nendest ja siis saatma juhendajale pildi  ja asukoha puust ka pildi siis ongi kõik,  ma lasen nad siia puu peale tagasi ja püünis viin uute kohta. Oled sa niisama siin, neid neid ka puu peal liikumas  või nad ikkagi ainult fenomaani peale tulevad välja,  sest nad üldiselt vist väga väljas ei ela. Siin. Jah, kusjuures. Juhtus selline asi, et ükskord ma tulin kontrollima  ja ei olnud ühtegi olnud püünises, vaid hoopis puu kõrval  või puu peal. Kuigi püünis oli tühi ja siis aga ikkagi puu peal oli. Siin on siis see Õõnsus, mis mul enne silma jäi ja siis see külg on  ka päikesele avatud, nii et. See peaks päris hea koht neil olema, ma arvan. Et sa tead juba, et kui on, nad tahavad päikest,  tahavad päikest. Neile meeldib soe ja siis surnud puit. Aga selle puu juures sa pole varem käinud? Ei tea? No kus sa paned Täpselt siis ma arvan, et ma panen ta siia küljele kuhugi. Kuidagi nii loodan, et ta peab ka. Peaks küll pidama. Nii ja nüüd tuleb feromooni natukene panna. Paar tilka siia vati peale, mis siin on? Ja. Nüüd põhimõtteliselt ongi, nüüd tuleb oodata. Tuleb oodata, no me teame, et Abrukat on vist  ka leitud seda Remit põrnikat, aga üldiselt seesama  lõunapoolne ots siin vastu Läti piiri on ju ainuke koht. Just siin pesitseb ja et see Koiva mustjõe maastikukaitseala. Siin ta põhimõtteliselt ongi. Ja siin on ka mitu ala, kus ma peale selle koha Nii-öelda uurin. Ma teen bakalaureusetöö sellel teemal, mis  siis jälgib nende feromoonpüüniste kasutamist  ja üldse, kuidas eremiit põrnikaid uuritakse. Kas on uhke tunne ka, et sina saad sellist väga haruldast,  noh, Eestis tõesti täiesti. Erilist putukat uurida natuke. Jah, sest varem ei ole sellist seiret väga põhjalikult  tehtud ja olla üks esimesi, kes seda teeb,  see on ikka hea tunne. Nii et me saame loodetavasti veel palju targemaks,  kuidas meil siin põnnikatel läheb. Ja nüüd jätame siis selle püünise siin püüdma  ja kogume teadmisi. Sellist maa puurimist tehakse praegu Eestis väga valitud kohtades. See töö käib selleks, et ammutada maapõuest soojusenergiat. Kui sügavale maapõue on plaanis minna ja  mida siia siis rajatakse? Siia proovime teha siis 700 meetri sügavuse augu  ja püüame rajada siia madala temperatuurise kaugküttevõrgu väikesed. Missugust temperatuuri siis siit arbaverest 700 meetri  sügavusel õnnestuks kätte saada? No kahjuks on Eesti jah, üsna külm, et ma arvan,  et see on kuskil 15 kraadi. Aga piisav selleks, et seda kogu süsteemi ikkagi rajada. Absoluutselt, ja väga, väga hea jahutus,  eks ennekõike. Ja Eestis on see üsna ainulaadne, et kaugjahutusvõrku küll  juba tehakse, aga sellist ühist võrku, kus on  nii küte kui jahutus, s ei ole olemas. Mida saab maapõuest ammutada, on maa sisemuse kivimitesse  salvestunud soojusenergia millest suur osa on maakera  moodustumisel tekkinud soojuse jääk. Sisuliselt kehtib reegel, et mida sügavamale maapõue puurida,  seda kõrgem on seal temperatuur. Ja nii on ka suurem võimaliku toodetava energia hulk. Kust selline masin? Puurimiseks on Eestisse saabunud ja mille jaoks teda muidu  siis kasutatakse või kasutatud Inglismaalt. Sime Inglismaalt. Selle masina ja noh, muidu teda kasutatakse sügavate  veekaevude ja geodema kaevude puurimiseks,  et spetsiaalselt selle jaoks ehitatud masin üpris suur  ja võimekas, et jah, mingisugune asi, kutsume teda mariks,  Mari, meil igal puumasinal oma nimi. Mis need torud siin on ja mis mille jaoks need mõeldud on? Neid me kutsume mantliteks, selga me neid panema ei hakka,  aga neid me paneme puurauku või kaevu sisse,  et nagu näed. Need on erinevas suuruses, on niisuguseid suuremaid. Ja on väiksema diameetriga ja nende mõte  siis on selles, et kui me puurime seda puurauku sügavusse,  siis selleks, et kaitsta põhjavett ja et hoida  siis seda nii-öelda puurkaevu stabiilsena läbi aegade  siis sinna istutatakse sellised metallmantlid sisse,  pannakse sinna auku, keevitatakse kokku,  lastakse teatud sügavusele ja siis pumbatakse siit tsementi  ringiga siia mantli taha ja siis ta tsementeerib sinna maa  sisse kinni ja noh, see aitabki hoida siis  selle nii-öelda põhjavee sissevoolu sealt ära,  et põhjaveekihid üksteisega kokku ei läheks. Aga ta on nagu selles mõttes erinevate diameetrite,  sellepärast et me paneme sinna erinevaid tasemeid,  näeme suuremast diameetrit väiksemad ja see mantetus lähebki  täitsa kuni alus korrani välja ja, ja sealt  siis juba puurime avatud auguga seal, kus enam põhjavee  probleemi ei ole juba täitsa lõppsügavusesse välja. Maapõues on mõistagi erinevatel sügavustel erineva  kõvadusega materjalid, see tähendab kivimid  ja maakeeli on selle jaoks mõeldud ka erinevad puuriotsad. Maapõue paigaldatud torud ühendatakse maa peal soojuspumbaga. Selle suukujulises torustikus on vedelik,  millele kandub üle sügaval maapõues kivimite soojus. See pumbatakse edasi maapinnale ning juhitakse küttesüsteemi. Jahtunud soojuskandevedelik pumbatakse taas torustiku mööda  maa alla ning ring algab uuesti. Kui hästi on Eestis sellised maapõue energialahendused kasutatavad? Me täna Eestis. Puurime pigem selliseid. Kuni 100 meetrini üldjuhul natukene ka ikka sügavamaid 100 viiekümneseid,  võib-olla ka 200 meetrise. Aga kui meil on suuremat vajadust vaja jooksvaid meetreid,  on vaja ikkagi juba kilomeetrites, noh siis. On ka neid puurauke päris palju vaja või  siis peaksime ikkagi sügavamale minema ja eks me peame  sinnapoole liikuma ja neid lahendusi leidma,  kuidas saada ikkagi kilomeetrite sügavusel soe kätte. Sest kui me tahame jõuda lahendusteni, mis kataksid ära  väiksemaid asumeid, linnajagusid või, või väikelinnasid  ja siis me peame ikka tõesti minema kilomeetrite sügavusele,  aga lahendused on tänasel päeval juba igasuguste mõõtmete  jaoks olemas. Kas sellised soojuse ammutamiseks mõeldud puuraugud,  kas seal võib midagi ka nihu minna on kuidagi keskkonda  võimalik ohustada? On ikka. Vähemalt noh, teoreetiliselt kui me järgime nii-öelda  niisugust rahvusvahelist praktikat ja, ja  väljakujunemisstandardeid siis need on ikkagi suhteliselt  lollikindlad Muu maailm on ju palju suurem, seal on kogemusi palju rohkem. Teadmine ka sellest, kuidas neid asju peaks ehitama selliselt,  et ei ja oleks ohtu, et meil hakkab reostus maapinnalt neid  samu auke pidi alla voolama kusagile põhjavee kihtidesse,  et toimuks ühest veekihist teise vee voolamist. Sest noh, vee jaoks on halb see, kui, kui teda hakatakse  segama või või siis üleüldse, et see reostus sinna alla pääseb. Vesi üldiselt liigub tegelikult, et maa sees väga aeglaselt,  kui me natukene sügavamale läheme, siis,  siis seal on liikumine väga aeglane. Aga kõigest hoolimata, kui me nüüd ikkagi  siis auke juurde puurime, siis sealtkaudu teoreetiliselt  ikkagi on, on oht olemas, et, et reostus kandub ühest kihist teise. Eesti parimad alad sügavalt maasooja ammutamiseks asuvad  riigi põhja ja kirde osas. Seal on temperatuur 500 meetri sügavusel kuni 17 kraadi  mis on igati piisav soojuse tootmiseks. Eesti geoloogiateenistus on seni rajanud süvapuurauke,  kasutavad katsejaamad, arbaverre ning diskresse,  mis hakkas tööle juba maikuus. Veel üks katsejaam alustas tööd sel sügisel Roosna,  Allikul. Suvel võisime näha ehitusjärgus süsteemi. Aivar räägi. Praegu ikkagi töö on pooleli, aga ootab järgmist etappi,  mida me siin näeme. Näeme siin praegu siis ühte puurauku koos uutorudega  ja siin on siis klaasviiberkaabel, millega me mõõdame  temperatuuri iga meetri tagant, siis kui süsteem töötab. Ja need torud ühendatakse ära siin trassi ga  ja lähevad ki katlamaja poole teele. Need on siis seda nimetatakse nii-öelda soojusvahetiks,  mis siis vahetab soojust selle maa pinnaga  ja need on siis tegelikult juba trassiosad,  mis on eelisoleeritud ehk siis soe, mis siis maapõues tuleb,  see ei kao ära tee peal. Siin Roosna-Allikul on kaugküttevõrk, mis  siis saab alguse siit samast kõrvalt katlamajast  ja ka uus soojuspump tuleb siis sinnasamasse katlamajja,  kus see kaugküttevõrk pihta hakkab nüüd peale nendesamade torude,  mis siit maalt välja tulevad, neid kuidagi  siis kaitstakse ka, et siin on mingit segu vahel  või mis siin täpsemalt on jah, et tegelikult me ei kaitse torusid,  vaid me kaitseme hoopis põhjavett. Ehk siis see on manteltoru, mis ulatub umbes 360 meetri  sügavusele ja siit ümbert on ta siis tsemendiga nii-öelda  semendiseguga täidetud, et siis põhjavee kihid omavahel ei seguneks,  see jämedam toru, see on umbes see läbi läbib  siis selliseid mullakihti, see läheb umbes 20 meetri sügavusel. Kui mitmele hoonele siin Roosna Allikul siis seda maapõue  energiat jagama hakatakse? No esialgu siis viiele hoonele, mis on siin aleviku vahel laiali,  aga olen kuulnud, et on huvi ka ikkagi uut uutel liitujatel. Kas sellised maapõue energiat kasutavad? Tesüsteemid on meil Eestis näiteks igal hooajal  nii töökindlad, et kõigest ja sellest ainult piisab. Põhimõtteliselt piisab. Aga ikkagi, aeg-ajalt on veel väga külm ja see eeldaks  ka oluliselt suuremat elektrivõimsust, et maasoos pumpa töös hoida. Aga nüüd siin Roosna Alliku näitel me seisame siin ukse  lävel ja siin katlamaja ja katel on meil taustaks. Kas see siis nüüd läheb nüüd tööst välja täitsa ametlikult  või hakkab ta kuidagi koos selle maapõue energiaga tööle? Jah, et see päris ära viskamine ei oleks väga mõistlik,  et see konkreetne põlevkiviõlikatel jääb jah,  tõesti selliseid tipukoormuse katma. Kütteperioodi saabudes mõistagi üks asi,  mis inimesi kõige rohkem huvitab, mis selline maapõue energia. Maksma hakkab nende jaoks ja mille pärast see parem on? No kui inimesed kütavad puhtalt elektriga,  siis ta kindlasti on kuskil neli korda odavam reaalselt  ilmselt siin kaug. P piirkonnast olete umbes kaks korda odavam. Aga see oleneb ka muidugi sellest, kuidas kaugkütte  piirkonna siis nii-öelda omanik seda hinda määrab. Alguses mille poolest see parem on kindlasti näiteks  siinsamas Roosna allikul jääb nii-öelda õhku paiskamata 1200  tonni süsinikdioksiidi mis on väga oluline,  ma arvan, iga aasta siis iga aasta iga kütteperiood. Kes siis Eestis sellisest maapõue energia kättesaamiseks  mõeldud puuraukudest ja puurimisest üleüldse huvitatud on? Eesti vaadates me näeme tegelikult perspektiivi,  noh, ütleme siis nii, et eestlased õpivad väga palju soomlastelt. Et me ja selles mõttes on hea, et me laseme neil läbi  katsetada ja see, mis seal tundub, töötavad,  et toome aga Eestisse üle. Et noh, sellel näitel me näeme, et Eestis võiks selline  sedasorti just siis ütleme, sügavam maapõuenergia sügavam,  ma mõtlen, see on mingi kilomeeter, kaks sobida üpris hästi,  näiteks suurematele tööstusparkidele logistikakeskustele  võiks väga-väga hästi sobida uusarendustesse Soome näitel  seal Helsingi külje all on tegelikult pandud kuus-seitse  kortermaja sellise süsteemi kütte peale. Et ma ausalt öeldes usun, et, et see asi lendab siin Eesti  vaates ka. Loodame, et see huvi hakkab tekkima nüüd laiemalt  ka see saab see teema natukene rohkem kajastust,  inimesed saavad üldse teada, et niisugune asi olemas on. Et noh, siin selle madalat maapõue soojust kui sellist ju  Eestis tehakse. Ma ei tea, viimased 15 aastat võib-olla juba,  et noh, tegelikult on see juba massides lihtsalt nüüd tuleb  järgmine samm teha, minna sügavamale. Udu. Kontravalguses päikesekiired joonistamas läbi puudelatvade  hõbedasi triipe maapinnal heljuval valgel linikule. Fotograafide klassika kaameraga tavavõttepunktist kõrgemal  olles enamalt jaolt just selliseid kaadreid püütaksegi,  sest üldlevinud tõdemuse kohaselt on päikest täpselt selja taha,  jättes valgus igav ja lame. Kui aga tahta kaadrisse saada üks väga eriline loodus nähtus  siis just selliselt toimida tulebki suunata kaamera täpselt  alla valgust. Klooria on optiliste nähtuste kompleks, mis tekib pilvedele  või udupinnale. Vaatleja seisukohalt anti solaarsesse ehk päikesele täpselt  vastassuunas asuvasse punkti. Sellise rõngakujulise minivikerkaare ehk glooria  tekkemehhanism on umbes samasugune nagu päris vikerkaarel. Vahe on peamiselt veetilkade suurusest tingitud  difraktsiooni erinevusest ja selles, et tavavikerkaare  keskpunkt on horisondist allpool ning seetõttu pole kunagi  võimalik näha tervikringi. Udupinnal klooria ümber võib enamasti näha  ka märksa suurema mõõduga udukaart, mille värvid on  nii nõrgad, et seda ka valgeks vikerkaareks nimetatakse. Selleks, et klooriat näha, peab vaataja olema udupinnast  piisavalt palju kõrgemal ja tal peab olema võimalus  positsioneerida ennast päikese ja udu või pilvepinna vahele. Selline võimalus on näiteks teravatipulistes mägedes. Varaseim kirjeldus glooriast on teada emai mäelt Hiinas  ja pärineb esimese sajandi keskpaigast. Seal nimetati seda buda valguseks. Kui vaadelda orus udu pinnal olevat klooriat mäetipul  siis on ringikujulise vikerkaare keskel ka vaatleja  hiiglaslik vari. See on andnud inspiratsiooni ka paljude legendide lugude tekkeks. Udupinnale tekkivale ringikujulisele vikerkaarele meil päris  omakeelset vastet ei ole. Põhjuseks ilmselt see, et meie mail lihtsalt polnud  võimalust seda varasematel aegadel näha. Kuna meil puuduvad piisavalt kõrged ja järsud mäed. Puhtteoreetiliselt võis ju mõni kirikukellamees seda torni  roninult näha, aga see võimalus on pigem hüpoteetiline. Lennumasinate saabudes oli tõenäosus seda imelist loodus  nähtust kaeda juba märksa suurem. Tänapäeval nähaksegi klooriat kõige sagedamini just lennukiaknast. Lisaks on ka droonilennutajatel võimalus täisringilist  uduvikerkaart näha, kui selleks kõik vajalikud tingimused  kokku langevad. Sellisel juhul on pühapaiste keskmes drooni,  mitte glooriat imetleva inimese vari. Glooriat võib näha ka talvel, vahel isegi paremini kui  muudel aastaaegadel, kuna ühtlasel valgel lumevaibal on  ka õrnema uduvine korral värvilised rõngad paremini eristatavad. Kas nimetada seda optilist fenomeni prokeni spektriks,  glooriaks, uduvikerringiks või millekski muuks? Polegi nii oluline. Emotsioon, mida selle nägemisest saab, on alati eriline.
