Teise mätta otsast. Tere tulemast kuulama saadet teise mätta otsast.
Populatsioonid ehk asurkonnad, olgu nad bakterid
või inimesed võivad näida erinevad isendite poolest,
kuid nende toimimises on palju ühist.
Tänases saates teise mätta otsast vestlevad Tartu Ülikooli
teadlased rakubioloogia professor Toivo Maimets
ja sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar.
Mina olen saatejuht ja toimetaja Marju Himma. Alustamegi sellest, et millal ja mille pärast lähevad
bakterid või ütleme laiemalt mikroobid ja inimesed omavahel
tülli ja millal nad lõpetavad paljunemise
või moodustavad uusi kooslusi. No kui me räägime bakterirakkudest, siis baktereid on palju
kasulikke ja bakterid on palju kahjulikke.
On olemas terve päeva bakteriaalseid haigusi,
mis bakterite poolt tekitatakse.
Ja need need haigused muidugi mõjuvad inimeste halvasti.
Teisest küljest inimesed ei saa ilma bakteri õpeta elada.
Kui vaadata inimest, siis inimeses on umbes 3,6 korda 10
kolmeteistkümnendas raku, tema enda kui inimese raku
ja enam-vähem sama palju on temas veel bakterikakke sees. Ja need bakterirakud on väga tähtsad alates sellest,
et vastsündinu peab sünnituse ajal saama paljude ema
bakteritega nakatatud, näiteks selleks, et ta saaks,
ütles emapiimast mitmesuguseid toitaineid omandada.
Ja samuti arengubioloogias on bakteritel väga suur roll üha rohkem.
Me oleme liikunud selle selle pealt, et bakterid on pahad asjad,
mis tuleb võttu bakterid siit seebiga ära kaotada.
Maamuna pealt oleme jõudnud sinna peale,
et ta on väga kasulikke baktereid ja ilma nendeta on elu
päris halb. Nii et nagu ikka on head ja pahad vahepeal headmaskeerivert
ennast pahadeks ja pahad headeks kaamel. Aga kui nüüd vaadata rahvastikuteadlase või sotsioloogi
pilguga inimeste peale, kui palju on selles,
mida Toivo kirjeldas, ühist, siis ka inimestele bakteritel. Ma ütleks nii, et nii kaua, kui on olnud inimesi,
on olnud erinevaid kooslusi, sellepärast et nii nagu
bakteritel või rakkudel on trühmituvad kuidagi siis inimesed
on ka sihuke tendentsis moodustada kooslusi,
et kas nad on siis hõimud, rahvad, riigid
või on nad tulevikus mingid suuremad globaalsemad üksused.
Ja küsimus nüüd võib-olla ongi see, et kas need sellised
rühmitused on head või halvad, kas nendest tuleb kasu
või kahju, kas, kas nad tekitavad konflikte
või mitte. Ja ma arvan, et kui nüüd küsida selleks,
et miks nad tekivad, et siis kindlasti siin on üks võtmesõna
on niisugune omavaheline kommunikatsioon inimeste puhul me
räägime alati ka sellisest ühtsusetundest
või midagi peab olema, mis neid ühendab,
kas see on siis nagu riik või ongi see identiteet
ja mida me inimeste puhul ka siis teame või
sotsiaalteadlastena võib-olla uurime, on see,
et kui meil nüüd on need erinevad rühmitused,
et tõepoolest, kuidas nad omavahel läbi saavad et tänapäeva
maailmas vähemalt Euroopa poolme siin kujutame ette,
et see võiks olla sõbralik läbisaamine. Aga inimkonna ajaloost me ju teame, et enamasti erinevad
rühmitused kipuvad omavahel võistlema, võitlema teineteise ressursse,
ummistama ikkagist, selleks et oma rühmal oleks parem.
Nii et selline suur küsimus võib-olla teadusmaailmas ongi,
et kui palju on siis võimalik selline rühmade vaheline
solidaarsus ja kui palju on see selline ajalooline võitlusvõistlus? Aga kui siin oli juttu sellest kommunikatsioonist,
et inimesed moodustavad ütleme, populatsioone,
identiteedi ja kultuuri alusel aga rakud,
aga bakterid, mille alusel nemad toimivad? No see kommunikatsioon on täiesti keskne sõnaga rakkude elus
kuid mõtled selle peale, et maailmas on küll palju inimesi
üle seitsme miljardi, eks ole, siis nagu ma juba ütlesin,
inimese rakke ühes inimeses on 3,6 korda 10 astmel kolmeteistkümnendas.
Mis tähendab seda, et ühes inimeses on umbes 5000 maakera
jagu inimeste arvuga võrdne rakkude hulk.
Ehk see on kolossaalne hulk ja täpselt nagu Mare ütleb,
ühiskondadele on oma mingisugune hierarhia,
omandus, mingisugune korraldus, mingisugune suhtlemine
omavahel siis tegelikult on see rakkude puhul täpselt samamoodi. Kui on tegemist hulk aktset organismidega,
siis peavad rakud õigel ajal moodustama kudesid õigel ajal surema,
õigel ajal juurde tekkima.
Ja veel suu erinevas, muidugi inimühiskondades on see,
kui inimesed on liigina nii umbes 200 250000 aastat vanad
siis nad tekkisid ja nüüd on neid nii palju siis inimene oma
rakkudega tekib üheksa kuu jooksul ühestainsast rakust.
Ehk tegelikult need protsessid, mis kindlustavad selle,
et ühestainsast viljastatud munarakust tekib selline imeline
rakkude kogum, mida me saame inimeseks nimetada koos oma
füsioloogiliste funktsioonidega koos oma vaimsete huvide
kõikide muudega. Tegelikult see on üks meeletult huvitav
kommunikatsiooniülesanne millest me oleme hakanud viimase
paarikümne aastaga juba üht-teist arusaam.
Aga väga pikk tee on veel minna just nimelt aru saamaks,
mis on see keel, milles seda infot vahendatakse.
Noh, ta on muidugi kemikaalide keel, aga mitte ainult ongi
füüsiliste mõjude jõudude pinget muu keel,
alates sellest, kuidas ikkagi sellest esialgsest rakumassist,
mis on täitsa ühtemoodi saab inimene, kellel on nii erinevad rakud,
nii erinevad funktsioonid. See on kõik selline huvitav, kommunikatsiooniülesanne,
mida saab veel pikalt puurib uurida. Ja minu meelest selle juures üks huvitav küsimus on,
mis puudutab nii rakke kui inimesi, on veel see,
et kui palju on seal nagu ettemääratust,
et algusest peale ja kui palju on siis selle protsessi
käigus võimalik muutused.
Et kui inimesi vaatame, siis võib-olla inimeste ajalugu,
siis võib-olla võiks väita.
Minevikus uskusime rohkem, et inimese sünni järgi missilises
perre ta sündis või millise riiki, millise kodanikuna ta sündis,
oli päris palju juba ära ettemääratud, et millised olid tema huvi,
milline oli tema käitumine ja kes temast sai. Et tänapäeva maailmas seda vabadust ja muutust on rohkem,
et maailm muutub globaalsemaks.
Piirid hägustuvad, nii et inimese kui tervikuna võib olla
kohta võib-olla võiks väita, et inimesed on muutunud muutumisvõimelisemaks,
et tahan, võin vahetada oma rahvust keeli,
võin vahetada kodakondsuse Edvin kollektsioneerida
ja vastavalt sellele siis elu jooksul mitu korda ka omamoodi
käitumist muuta. Et kuidas nende rakkudega on. Vaat see Deprimineerituse küsimus, see on bioloogilised
objektidel alati väga huvitav ka küsimus olnud tegelikult
oma paarsada aastat alates klassikalise füüsika võidukäigust,
Deckartist Newtonist on valitsenud selline deterministlik
arusaamine mida väga hästi kaadeegaart väljendas,
et ega elus objektid ei ole mitte midagi muud,
kui ühed hästi keerulised masinad, kujume kõiki juhtmeid
ja voolikuid ja, ja ühendusi teada saame,
siis me saame ka, et ennustada, mismoodi ta käitub tulevikus. Ja kõik varasemad sündmused määravad ära selle,
mis tulevikus tulevikus tuleb.
Ja see tuleneski sellisest klassikalisest füüsikast
ja oli, oli selline tore seisukohtadest rebunktsionistliku
ja Peter Mistliku bioloogiat kandis ka kogu 20. sajand,
eks ole, DNA-s oli kõik kirjas sünnihetkel õidel DNA
komplekt olemas ja praktiliselt millised haigused saate,
milline silmade värv ja milline iseloom teile,
kõik seal kõik seal sees. Nüüd 20. sajandi lõpupoole hakkas see pilt bioloogias ka
väga kõvasti murenema.
Muidugi filosoofid alati kutse, kuulge, aga kuusi vaba tahe jääb.
Kui meil on kõik ette määratud, siis inimene sa üldse oma
tegudest vastu.
Aga tühja neist filosoofia palju ei kuulatud,
küll aga aga kuulati taas füüsikuid, kui tuli kvantfüüsika
kus enam ei mänginud mitte deterministlikud sidemed,
et noh, kui me teame sellist liikumiskiirust
ja sellist suunda, siis me teame mõne aja pärast,
kus kohas objekt on, eks ole, vaid hakkasid juhuslikkuse tulema,
hakkasid tulema tõenäosused, eks ole, et objekt asub tõenäosus,
selle tõenäosusega siin punktist teise tõenäosusega seal punktis,
ehk see uus füüsika viis viis sinnamaale,
et selline jäik determinism jääramääratus hakkas järjest
murenema ja, ja nii on ta praegu muutuvas bioloogias,
et on vabale tahtele ruumi hakatud jälle juurde tekitama. Kui palju saab rääkida sotsioloogias või ütleme näiteks rahvastikuteadusest,
kui palju on selles ettemääratust Emminismi,
mida me teame, et mingid populatsioonid käituvad ühtemoodi
või teistmoodi või et me oskame võib-olla ette näha,
et see muster hakkab siit välja joonistama,
kas saab üldse nii-öelda? See on väga teaduslik küsimus, et see on see,
millega teadlased tegelikult igapäevaselt tegelevat.
Üritame leida neid mustreid näiteks kas perekonna tausta
järgi või inimese teatud hariduse järgi või,
või käitumise järgi, et kuidas see võiks edaspidi tema elu
nagu mõjutada.
Aga üldjoontes jah, ma arvan, et ajaloos,
kui me vaatame, et siis pigem on see selline vabadus suurenenud,
kui me läheme sajandeid tagasi või isegi aastakümneid tagasi
ja mitte väga kaugesse minevikku, siis võib-olla teadlaste
elu oleks olnud nagu lihtsam, sest rent,
inimesed, rühmad olid nagu kindlamalt ära määratumad,
et kas vaid klassid või lihtsalt sotsiaalsed rühmad. Meie jaotumine eelkõige hariduse järgi või staatuse järgi
tänapäeval see kõik on selline suuremas muutumises
ja seda tegelikult uuritakse ka eraldi iseenesest mobiilsust,
sotsiaalset mobiilsust näiteks, mis tähendab seda,
et inimesel ongi võimalus muuta oma elu loetakse heaks asjaks,
et selle kohta on sellised mõõdikud ja need ühiskonnad,
need riigid, kus sotsiaalne mobiilsus on suurem.
Et ma võin olla ühel päeval näiteks bussijuht järgmisel
päeval töötada pangas väga prestiižne kohal
või ka vastupidi, et ühel päeval olen pangas
ja järgmisel päeval olen kooliõpetaja. Et seda peetakse heaks asjaks, et kui seda on rohkem
ja need ühiskonnad, kus on see ettemääratus,
on nagu suurem inimeste jaoks.
Ehk nad on sellised fikseeritumad.
Nad määravad rohkem inimese elu ära, et seda nagu iseenesest
ei peeta heaks heaks asjaks.
Nii et kui me peaksime valima, millist elu me tahaksime minist,
ühiskonda, riiki tahaksime, siis me võiksime eelistada seda,
kus kõik on võimalik ehk sotsiaalne mobiilsus on suurem. Aga kui kõik on võimalik, siis on võimalik ka nii-öelda
korralikul demokraatial mitte demokraatlikule arengu teele minna.
Määratlus sees on, Racto puhul on niimoodi,
et ikka üha rohkem jäetakse juhmuslikkusele funktsiooni
tegelikult noh, lausa sinnamaale välja, et noh,
meil on umbes 2000 lõhnaretseptori geeni,
et erinevaid lõhnasid ära tunda.
Võib-olla natuke vähem, ütleme hiirtel on,
hiirtel on rohkem ja kui nüüd sealtsamast viljastatud
munarakust hakkavad ikkagi arenema kõik erinevad rakud,
siis noh, üks võimalus on niimoodi, et mingisugune mehhanism ütleb,
et sinakad, vot sellise lõhnagetseptoriks sina sellise lõhnaretseptorit,
Need rakud, kõik, mis signaliseerivad ajul,
et noh, on selline lõhn olemas, sina selliseks,
aga siis te peate ette kujutama, et kergigis jälle õpetab
sellel õpetajal, et noh, kuidas seda teha
ja see süsteem läheb kole keeruliseks. Siis tehakse lihtsalt need juhuslikult ühes akus,
sellised geenid lülituvad sisse selle tõttu ta läheb selleks.
Retsept võiks seal nagu see keel on sisse lülitatud,
nii teised enam ei saa sisse lülitada.
Seal on see, millises rakus konkreetselt üks
või teine lõhnageen sisse lülitub.
See on juhuslik tegelikult aga tulemusena on see,
et kogumis nende tuhandete hulgas on kõik kõik esindatud
ja kuidas inimühiskondadega selle juhusega on,
et noh, ma saan aru, et kui sa oled klassikaliselt mitte
demokraatlik riik, siis väga palju valikuid ilmselt ei ole. Valimistulemus on ka kõik selgelt ette ära,
ma ei hakka ütlema, et selline normaalne demokraatlik riik ja,
ja kui võimalik, on see, et ühel hetkel otsustatakse,
et ei, läheme sellise Põhja-Korea arenguteele. Inimeste elus ikka juhtub asju, nii et juhuslikkus on
kindlasti olemas, aga teadlastena oma enamasti räägime nagu
kahest asjast, et üks on siis selline inimese enda võimekus
või tahe oma elu mõjutada üldse midagi teha,
et me nimetame seda agentsuseks.
Ja inimesed on väga erinevad, et jälle, et kas sünni järgi
või kasvatuse järgi on inimesi keelalise loomulik agentsus
on suurem, nad on võimelised või neil on tahe oma elu rohkem
muuta või ühiskonda rohkem muude, on neid,
kes ongi sellised võib-olla rohkem äraootaval positsioonil,
aga teine väga oluline tegur on siis see keskkond. Ehk kui nüüdse agentsuse keskkonda, et kokku panna,
et siis saab selle tegeliku tulemuse, et ma arvan,
et tegelikult rakumaailmas on natuke samamoodi,
et keskkond mõjutab ka, aga keskkond on siis jah,
inimühiskondade puhul see, mida me uurime,
ehk siis need, kas institutsioonid või struktuurid
või kas on demokraatia või ole demokraatia.
Tegelikult annab need mängureeglid, et kui kerge on mul
inimesena siis kas realiseerida oma mingeid soove või,
või mitte ja kui see ühiskond on selline väga fikseeritud,
siis noh, kõik on võimalik, nagu inimkonna ajaloos teame aga
see ilmselt on raskem ja kui ühiskond on selline avatud ühiskond,
eks ole, mida me enamasti siis võib-olla tänapäeval nagu
sooviksime rohkem siis neid võimalusi on lihtsalt rohkem. Et kus inimesed saavad väga erinevad inimesed saavad oma
tahet või soove realiseerida.
Et see on nüüd võib-olla eraldi jutt, et muidugi neid tahtjaid,
soove võib olla väga erinevaid ja demokraatia ei pruugi olla
üldse mitte kõige lihtsam valitsemise kord,
aga aga tal on omad plussid. See agentsus on hästi-hästi, huvitav, see on teine asi,
mis, mis mul kohe lisaks selle kommunikatsioonile tuli,
tuli pähe, kui ma hakkasin rakkude populatsioone
ja inimpopulatsioone võrdlema.
Agentsus on ilmselt kõikidele bioloogiliste objektide omane
muidugi raku agentsus on midagi natukene,
muudkui inimese agentsus, tan piiratum, aga rakkude loomad,
huvid, kuidas soodsamasse temperatuure liikuda,
kui on temperatuuriga, teen, kuidas toitaineid leida,
kuidas ellu jääda, kuidas paljuneda. Nii et mingisugune agentsus on ilmselt kõikidele omane
ja sellised noh, võib selgelt öelda, raku huvid on,
on täiesti olemas ja ta reageerib vastavalt nendele huvidele.
Kust see agentsus või kust need huvid täpselt tekivad?
See on nüüd küll üks hästi huvitav, Ta huvitav,
selline filosoofiline küsimus.
Siin on Teleoloogiast valentsi kirjutanud ühe artikli
bioloogia võimalikust tehnoloogilisest aspektist
ja muust. Ega siin siin väga suurt selgust ei ole aega
ega inimeste puhul ei ole selgust, mida nad tegelikult miks
nad tahavad ja mida nad tahavad. Ja no inimeste puhul, kuna neid käitumisvaldkondi on väga palju,
siis otseloomulikult iga selle valdkonna peale on meil ka
eraldi teadusharu, et näiteks mina ise võib-olla olen kõige
rohkem selline paljunemiskäitumise ehk siis inimeste
maailmas sündimus käitumisega tegelenud.
Kui me võtame siis näiteks sündimuskäitumist
või majanduskäitumise või haridusvalikute käitumise
või perekäitumise, et siis siin igalühel on siis omad teooriad,
mis üritavad seletada, et miks inimesed just nii
või teistmoodi käituvad. Aga selle käitumise taustal on inimesed kui indiviidid on jah,
väga erinevas üks agentsuse võimekusega oma elu määratleda.
Ja võib-olla huvitav on ka see, et otse loomulikult,
et kuna inimene lõpuks on selline suur rakukogum,
aga tähtis osa on sellel ikkagist sellel bioloogilistele
eeldustel ka, et ta ei määram otse loomulikult mitte kõik,
aga, aga ta on osa sellest inimesest, mis siis ka seda
agentsust nagu kujundab. Aga palju niisuguse käitumisega on küll huvitav asi see,
et noh, ma muidu bioloogile mõtlen, et bioloogiline objekt
on ikka üsna sarnane, on tegemist rakuga
või inimesega, on mingi teise liigiga tegemist,
paljud mehhanismis töötavad inimese peal töötavad ka
teistsuguste hiirte ja muudab ja sellepärast me saamegi neid
neid uurida.
Aga see, kui sa ütled paljunemiskäitumine,
siis ma kahtlustan, et inimene küll ainuke liik,
kes suudab teha otsust, mitte järeltulijaid saada,
see on selline kogu kogu muust loodusest täiesti erinev
nii-öelda teisel pool kuristikku olemine. Kuidas me sinna jõudsime? Täiesti nõus ja see on ka see, mis tõepoolest eristab
inimest kõigist teistest liikidest, et sageli ka oma heade
ülikooli kolleegide bioloogidega vesteldes,
et mis on elu mõte ja kuidas meil see paljunemine kujuneb,
et siis inimeste puhul see on kõige suurem erinevus
ja kuidas me jõudsime, vastus on väga lihtne,
et need on kontratseptiivid.
Ehk siis see võlusõna, et muus maailmas on üsna selge,
et kas siis ressursid määravad ära nagu jätkusuutlikkuse
või paljunemise või siis seksuaalkäitumine inimeste puhul on
tähtsad nii ressursid kui seksuaalkäitumine,
aga sellele lisaks on siis tõesti inimese vaba tahe
tänapäeval arenenud ühiskondades mitte kõikjal veel,
eks ole, aga arenenud ühiskondades otsustada oma
paljunemiskäitumise üle, et et kas siis ikkagist neid lapsi
soovida või mitte. Ja see viib meid järgmise huvitava küsimusena,
et mis on nagu elu mõte laiemas mõttes ja jälle teades oma
häid kolleege biolooge olema sageli kuulnud,
et elu mõte ongi paljunemine, et ehk mida rohkem seal paljuneda,
seda edukam sa oled, et see on selline edukuse kriteerium
ja see nüüd on ka inimestel üsna erinev või tänapäeva inimestele,
et võib-olla kui kauges minevikus 102 aastat tagasi usuti,
et, et see on tõsi, kuigi mõned uuringud näitavad,
et ka siis tegelikult inimesed ei tahtnud nii palju lapsi,
nad said rohkem lapsi, aga ta on tegelikult ilmtingimata ei
soovinud neid siis tänapäeval lisaks sellele uurimisele,
et me uurime, et miks inimesed lapsi ei saa,
uuritakse, miks nad üldse neid peaksid saama. Sellepärast et see ei ole üldse nii iseenesestmõistetav,
et olukorras, kus me oleme võimelised oma paljunemist kontrollima,
et kas me neid lapsi ikka vaja on või kas igal inimesel just
lapsi vaja on ja siin ongi nüüd inimeste käitumine,
siis väga-väga erinev. Nojah, tegelikult sellist raseduse ärahoidmist on ammuilma
juba kasutatud ja ka abordid olid ka vanas Roomas olid
olemas naised ei tahtnud sünnitada, saleda talje,
et hoida, eks ole, siis, siis tehti abort,
ainult et meditsiiniliselt need tihti ei olnud väga õnnestunud,
näed ta selliseks massiliseks läinud massiliseks läks ta
siiski alles 19. sajandil, kui, siis tõesti meditsiinilises
mõttes oli juba asi suhteliselt selgem, suhteliselt kindlam
ja siis muutusse selliseid, kui teemaks muidugi
ja paavst pius üheksas ütles, et abordid on keelatud. Mitte sellepärast, et nad ohtlikud on, või midagi muud,
vaid sellepärast, et ma ütlen, et inimese elu algab
viljastumise hetkel ja selle tõttu on tegemist inimese
tapmisega igal juhul.
Ma olen selle probleemi üle tegelikult päris mitu aastakümmet,
mõtlen, ma olen kirjutanud ka ajakirjas akadeemia.
Ma arvan, esimene oli üle 20 aasta tagasi selline kirjutus.
Et millal algab inimese elu selle paarikümne aastaga ma olen
jõudnud nii kaugele, et see küsimus sisaldab kahte poolt,
tähendas. Esimene pool on see, millal algab elu
ja sellega on enam-vähem selge 3,8 miljardit aastat tagasi
maa peal, esimene elu algas ja me kõik oleme selle elu
tegelikult järglased, sõna otseses mõttes järglased. Nii et see elu, mida me edasi kanname, on 3,8 miljardit
aastat vana.
Ja edasi ta läheb ja teine pool küsimust on see,
et mis on inimene.
Ja vot sellele küsimusele ma ei ole veel vastust leidnud.
Nüüd me leidsime ühe vastuse, see, et mille poolest inimene
erineb kõikidest teistest elusolenditest,
on see, et ta suudab hoiduda laste saamisest. Väga nõrk inimese definitsioon, aga midagi ta inimese kohta ütleb. Demograafina võib-olla sellesama teema sõnastaksime sedasi,
et on olemas soovitud lapsed ja soovimata lapsed.
Nii et, et see on nüüd jälle puudutab inimese sellist vaba valikut,
ehk tänapäeval me usume.
Reproduktiivkäitumine on noh, peaaegu oli,
see oli nagu inimõigus otsustada ise oma järglaste üle,
et see ei ole selline kuidagi sunduslik või pealesurutud,
vaid igal inimesel peaks olema selleks ise õigus öelda,
et kas ma tahan last või mitte. Ja kui ma nüüd ütlen, et tahan, siis on soovitud laps
ja kui on soovimatud, siis vot siin on meil ajaloos siis
väga erinevaid nagu käitumismalle tänapäeval muidugi tsiviliseeritult.
Et kui me ikkagist oleme seksuaalselt aktiivsed,
siis me kasutame Kont ratseptiive erinevaid variante. On üks probleem, mis on nii globaalselt kui ka Petri tassil
üsna sarnane.
Mis juhtub siis, kui populatsioon läheb liiga suureks?
On ta siis maakeral või sellel samal Petri tassi,
mis juhtub siis, kui meid on liiga palju? Siis hakkab rakkudel hakkab igasuguseid huvitavaid asju juhtuma.
No esimene lihtsam asi on see, kui need liiga palju siis saab,
ilmselt ühel hetkel saab toit otsa sealsamas bet värssi peal,
eks ole, siis paljunemine jääb seisma, enam kakud ei pooldu,
natuke aega on, et siis ei ole surnud, aga enam ei pooldu
ja kui siis nälg ikka suuremaks läheb, siis kaovad nad
täitsa ära.
Nii et selline liiga tihedaks minema, seal on kindlasti
negatiivne aspekt, aga loodus kasutab ka liiga tihedaks
minemist väga-väga huvitavalt, väga hästi ära
ehk liiga tihedaks minemine, noh näiteks kui te kujutate
ette taas seda inimese esimesi embrüo arengupäevi
ja siis, kui ma olin vanuses miinus üheksa kuud
ja siis pluss neli, viis päeva, siis selline esimene üks
esimesi järk embrüo arengus plastud süsti järk on see,
kui ta on umbes 0,7 millimeetrit läbimõõduga väike rakkude kobar. Siis ta näeb välja nagu üks pisike jalgpall.
Ümber on tal sellised rakud, millest saavad platsenta
lootepoolsed koed ja siis seal jalgpalli sees on ühes nurgas rakumass,
mida nimetataksegi sisemine rakumass ja sellest saanud
alguse kõik inimese tulevased rakud.
Ja nüüd kogu aeg on huvitanud, et inimesi alates sellest kui
munaga ja imetaja varajane areng Karepresson Pääri poolt
esimesena kirjeldati, et kuidas ikkagi suudetakse algsest
ühesugusest massist hakkab erinevaid asju tegema. Sa oled DNA, kõik samasugune sees, kasvukeskkond on kõik,
samas on kõik samasugune, miks järsku ühel hetkel otsustatakse,
mina lähen närvi rakuks ja, või mina lähen sinna vere rakuks
ja muuks asjaks.
Ja siis noh, üks asi on selge, et kui sa oled jalgpalli sees,
nad kasvavad, palju nad paljunevad, siis ühel hetkel tekib
selline füüsiline pinge pinge ja see pinge on signaal
mingitele kohtadele, et siin hakkavad need rakud teistmoodi käituma. Või veel huvitavam, huvitavam on selline,
mida nimetataksegi foorum, sensing.
Rakud tunnevad ära, kui tihedalt parajasti on,
noh ja siis vastavalt reageerivad, kas jääb kasv seisma
või midagi muud.
Aga ma lugesin hiljaaegu, üks huvitav kalmaar teeb sellist asja,
et selleks, et ennast maskeerida vaenlaste eest,
selleks ta korjab endale külge selliseid baktereid,
mis teatud tingimustel hakkavad, flogasseerub. Ja kui tahad, nahk on neid, et täis siis alt vaadates sinna ülespoole,
eks ole, need helendavad täpid nagu maskeerivata ära,
sest üleval taevas ka läbi vee vee paistab
ja siis ei ole teda eriti hästi näha.
Ja nüüd need, see on iseenesest juba väga huvitav sümbioos,
eks ole, bakterid tulevad Kalmaalile, sellist kaitset kaitse pakuvad,
aga oluline on see, et kui neid baktereid vähe,
siis nad ei helendav, nad helendav, ujuvad vabalt ringi,
siis üldse jälle ja nad hakkavad alles seda flogasseeruvat
ainet tootma siis, kui neid on mingi kobar koos mingi hulk
seal kalmaari pinna peal tekkinud, siis järsku hakkavad
helendama ja vot see on selline kvoorum,
seltsingu või selline signaale, kui mingisugune aine,
mida nad eraldavad, selle kontsentratsioon läheb üle läbitaseme,
siis tekib mingi muutus, hakatakse midagi teistsugust tegema
ja vot sellist, et ühest küljest me võime mõelda,
kui on väga palju, saab, läheb kitsaks, toit saab otsa,
suhe väga, et ei ole paha, asi on, ei ole alati paha asi,
loodus on alati leidnud ka meetodeid, kuidas selliseid asju
positiivses mõttes ära kasutada. Ja see on üks, mis mind alati hämmastab looduse juures,
et ikka ja jälle on veel huvitavaid asju. Minu meelest ka, et siin võib hästi palju paralleele tuua
siis sellise bioloogilise looduse ja inimeste maailma vahel
ehk esimene vastus oleks samamoodi, et ressursid on tähtsad.
Et see on ju see, millest me tänapäeva maailmas räägime,
et kliima neutraasusest ja jätkusuutlikkust,
ühiskonnast, et jame, murev tavaliselt on sellepärast
ressursid ammenduvad, et kuidas me siin inimestena küll
hakkama saame. Aga samas, kui me vaatame selliseid demograafilisi teooriaid,
et rääkimata, võib-olla siis väga pikalt,
et kust nad tulevad ja miks nad siis sellised on,
et siis me tõepoolest näeme, et need ennustused niimoodi
kaugema tuleviku kohta paarisaja järgneva aasta kohta on see,
et võimalik, et enne, kui me need ressursid ammendame siin
maakera peal.
Tegelikult see rahvastiku arv hakkab noh,
kas nüüd iseenesest aga hakkab vähenema,
nii et on selline ka selline isereguleerimise võime. Ehk kui toime räägib siin selliseid tiheliolekust
ja tiheliolek ise mõjutab, siis ma võib-olla julgeksin Kuda,
et inimesi ka muidugi mõjutab, mõtlevad olendid,
täna me saame aru, reageerime, otsime võimalusi,
hakkame tegelikult teistmoodi käituma ja demograafias on
võib-olla siis kui me teooriaid vaatame kahte moodi teooriad,
et ühed on sellised jad, deterministlikud,
mis ütlevad, et vot nii juhtub ja tulevikus rahvaarv langeb,
aga on siis ka neid teooriaid, mis tõepoolest siis üritavad
nagu seletada, et kas need on siis majanduslikud põhjused
või või lasteväärtustega seotud seletused,
et, et miks juhtub nii, et tulevikus rahvaarv ei kasva lõputult,
nagu kõige esimesed teoreetikut demograafia maailmas arvasid
vaid vastupidi, et lapsi on järjest vähem,
see taastootmine on inimeste populatsioonil väiksem,
sest muidu juhtuks, et juhul, kui, kui inimkond ei suudaks
ennast realiseerida, organiseerida ja tõepoolest rahvastik
lõputult kasvaks, siis enne seal kuskil päris lõppu,
mille pärast ka teadlased väga muretsevad,
on konfliktide arvu suurenemine. Et kuna toimub võistlus, siis ressursside pärast.
Et seda, mida ma jälle inimkonna ajaloost teame,
et see on siis aeg, kus tõenäosus igasugusteks konfliktideks suureneb. Õnneks küll elus objektid mitte ainult ei sõltu tooma
ümbritsevast keskkonnast, vaid nad on ka juba suhteliselt
madalast tasemest alates, nad on võimelised keskkonda muutma,
eks ole, noh, ma ei räägi siin inimesest,
kes liiga palju seda keskkonna muudab.
Ma tea, koprad, kes ehitavad, tammisid endale,
eks ole, aktiivselt muudavad muudavad seda keskkonda ja,
ja kui ma mõtlen Suttu peale, siis tus, kui ta ennustas,
mis piiri pealt hakkab välja surema inimkond,
ma arvan, et see oli kuskil kahe miljardi peal
või kuskil kuskil selles suurusjärgus. Igatahes ta rehkendus välja, et rohkem toitu ei jätku
ja mitte midagi enam ei jõua inimesi rohkem ära toita.
Aga näed, meid on seitse miljardit praegu
ehk pinud tegelikult midagi juurde tegema midagi midagi
teistmoodi tegema ja ma arvan, et selline õppimisvõime on see,
mida võib-olla alati alahinnatakse. Kas siin ei pruugi inimeste puhul mängu tullagi see,
et me oleme rohkem haiged, paljud ei saa loomulikul teel lapsi,
paljud ei tahagi lapsi saada, et meil tekibki see nii-öelda
populatsiooni surve. Oluliselt pikemalt aktiivsemalt tegelikult elu ei ole kunagi
nii hea olnud, kui täna jah, võiks olla nagu bakteri Petri
tassi peal tõepoolest, et toitained, toitained saavad otsa
ja nüüd viskame vedru välja, aga kui inimkonna ajaloo pääl
vaata mis ei ole absoluutselt niimoodi toimunud ju. Ja ma arvan, et inimesed on üks kõige kohanemisvõimelisemaid liike,
et üldse maakera peale ja ja tõepoolest,
et kui me vaatame seda ajalugu, siis toomas Maltus oli esimene,
kes väga muretses selle pärast, eks ole,
et seal seitsmeteistkümnendal sajandil, et rahast saab liiga palju,
täna on meil juba kaheksa miljardit, aga on siis
teadusselliseid publikatsioone, mis on võtnud kokku kõik ennustused,
et või erinevad tööd, et kus on uuritud,
et kui palju üldse maakeral võiks inimesi elada
ja see skaala on nagu väga-väga erinev, aga mis on nagu üllatav,
et päris paljud publikatsioonid on arvanud,
et mis meid mahuks maale on ikkagist kordades suurem,
et see on 20 ja 30 miljardit, et võrreldes praegusega seda
on väga palju. Need arvamused väga palju erinevad, miks nad erinevad
sellepärast et juss, kohanemisvõimet on siis neid ressursse,
mida on arvesse võetud või mida ei ole arvesse võetud.
Et need on siis erinevate tööde puhul väga erinevad.
Aga jah, on on näha, et et tegelikult inimkonna kohanemisvõimet,
et paljud targad inimesed on siis pidanud veel kordades suuremaks,
kui see meil momendil nagu olemas on. Aga tõenäoliselt see elu oleks muidugi jah,
praegu on kaheksa miljardit meid.
See elu oleks ikka päris teistsugune.
Kui meid oleks 20 miljardit, ehk tegelikult alati on küsimus see,
et kas me seda päris täpselt ka Bahame.
Mina olen väiksest kohast Tartu linnast Eesti Vabariigist
pärit ja, ja, ja ma olen elanud ka suurlinnades
ja ma olen Londonis elanud ja ma ei taha väga pikka aega
elada nii tihedates kohtades. Ja, aga noh, nagu me rääkisime, inimesed on väga kohanemisvõimelised,
nii et enamasti, mille pärast muretsetakse
või on muretsetud, on siis kõige sellised baasvajadused,
et need on siis, eks ole, vesi, toit, elamispind,
energia tegelikult ja no mina julgeks väita,
et võib-olla tänapäevaks, et veeprobleemid tehnoloogiliselt
on väga palju lahendusi mõeldud, kuidas merevest oota
magevett toitu ka Euroopa Liit ja muud organisatsioonid tegelevad,
et varsti on seda võimalik kõikvõimalikel viisidel tekitada,
et küsimus on peamiselt nagu energias. Sest kõige tekitamiseks on energiat vaja,
energia on üks olulisemaid teemasi, aga kui see
tehnoloogilised lahendatakse, siis need kolm võib-olla
põhivool on ära lahendatud, et sina räägid siis nagu
suhtlusest või tiheli olemusest, et, et isegi psühholoogiast,
et et kui palju inimesi on teisele inimesele kõrvuti
olemiseks nagu hea ja noh, küllap siin on ka väga erinevaid lahendusi,
et tulevikus See, kui sa küünarnukitunne läheb liiga suureks
ja on liiga ebamugav olla, siis ja vahel ka mitte ainult
sellel põhjusel lähevad suhted nii-öelda toksiliseks võinud
mürgiseks omavahel rahvastiku puhul Vi inimpopulatsioonide
puhul võib see tähendada, et üks riik läheb teisele kallale.
Miks lähevad populatsioonid nende mürgiseks üksteise suhtes,
kust see vaene tuleb? Seda otseloomulikult ka teadlased uurivad
ja vahel nad ei pruugi olla ka siis nagu erinevad riigid,
nad võivad ka erinevad inimrühmad riikide sees olla,
nagu me kõik siin siis võib-olla saame ka ajakirjandust näha.
Ja põhjused, miks see juhtub, on esimene põhjus on võitlus
ressursside pärast ja need ressursid võivad olla siis nagu
päris ressursid.
Aga võivad olla ka sellised nagu sümboolsed ressursid
või tunne, et midagi sümboolselt kaotatakse näiteks keel
või identiteet, võim, positsioon, ohutunnetus,
et mis on seotud, võib olla seotud väga ressurssidega. Et teatud inimrühma mõtlesin jälle, et peab olema,
tavaliselt võib-olla ühest indiviidist ei piisa,
on sellised rühmitused ja kui nad tunnevad,
et üks rühm ohustab teist rühma siis need suhted ei lähe
üldse mitte heaks.
Ja võib-olla inimeste puhul, mis on tähtis,
on see, et, et piisab tunnetusest, et see ei pea olema ka objektiivne,
reaalne oht vaid juba kui inimestele tundub,
et see on oht, ehk siis see on niisugune kommunikatsiooniküsimused,
siis tegelikult juba konfliktioht tegelikult suureneb,
aga otseloomulikult uuritakse ka selliseid asju nagu usaldus,
mis on tänapäeva ühiskonna niisugune võtmetegur,
kas on siis inimeste vaheajal või, või inimeste
ja ühiskonna institutsioonide vahel. Ja noh, kokkuvõtlikult võiks öelda, et kui see usaldus on olemas,
ükskõik kuidas ta on tekkinud, siis on paljud asjad võimalikud,
mis ilma usalduseta ei oleks võimalikud.
Ehk siis see usaldus on selline nagu võlusõna,
et mille nimel tasuks hirmsasti vaeva näha,
et ühiskondades ja inimeste vahel ja inimeste rühmade vahesa tekitada.
Aga on ka olemas siis selliseid teooriaid,
nagu on võõrandumise teooriaid, mis siis ütlevad lihtsalt,
et kui inimesed mingi põhjusel nagu ühiskonnas
marginaliseeruvad või, või kaugenevad sellest põhiselisest massist,
et siis nad hakkavad näiteks süüdlast otsima
ja süüdlase otsimise olukord on nüüd jälle selline olukord,
et mis kindlasti võimaldab palju konflikte tekitada,
võib probleeme tekitada. Vahel on kellelegi kasulik tekitada selliseid toksilisi või,
või konfliktseid olukordi, miks see võib-olla siis ka mingi
positsiooni või võimu saavutamiseks.
Nii et jah, erinevaid variante, et kus suhted lähevad
halvaks ja tekivad, sellised konfliktikohad on,
on päris paljud. Tüli tekitajatega rakkude maailm, mis ma olen palju tegelenud,
ma olen pikalt kasvajate bioloogiaga tegelenud
ja inimese kasvab, on nüüd tõsised tülitekitajad paljudes aspektides,
ehk tegelikult on tegemist rakkudega, mis on kuidagi ühiselu
kontrolli alt välja läinud.
Nad kõigepealt saadavad välja valesid signaale,
nad hakkavad teiste arvel kasvama, nad võtavad teistelt
toitaineid ära. Nad, kui on soliit kasvajatega tegemist,
nad tekitavad enda poole veresoonte pisikesi kapillaar,
et saada verevarustust paremaks, nii et nad,
sellised egoistlikud tüübid.
Ja noh, kuni sinnamaani välja, et nad hakkavad valetama.
No näiteks siin mõni aasta tagasi saadi Nobeli preemia
tegelikult avastuste eest, mis viis ka väga väga korralike
kasvad ravimiteni on see, et kasvajarakud tihti petavad ära
inimese immuunsüsteemi. Nimelt Ta immuunsüsteemil on probleem kogu aeg teha vahet
võõraja ja omavahel, eks ole.
Et kui sa võõraid ära ei tunne, siis nad tulevad,
tekitavad sulle kahjust, nii et sa pead,
need võõrab ära tappa immuunsüsteemi poolt.
Aga kui sa liiga palju tapad, hakkad omasid tappa,
siis siis asjal halb, no siis tekivad kõik allergilised
reaktsioonid ja muud asjad. Need tüüpi allergia, need immuunsust süsteem peab olema
sellise tasakaalus, et ta teeb vahet, kes on oma,
kes on võõras ja kasvajarakud, tihti hakkavad lihtsalt
tootma selliseid oma pinnavalke, et näitavad immuunsüsteemile,
et ma tegelikult oma ja petavad sõna otseses mõttes,
mis inflatsiooniga petavad immuunsüsteemi ära,
immuunsüsteem vaatab, seda ei tule hävitada
ja siis nad elavad vahavadki. Ja see kasvajate ravi, mis praegu väga efektiivselt töötab,
põhinebki sellel, et tegelikult, et need,
need valgud, mida kasvavad, toodavad need pannakse kinni,
neil ei lasta Beta immuunsüsteemi, selle tõttu immuunsüsteem saab,
saab tööle hakata ja ja ka kasvajad ära hävitada.
Nii et selles mõttes selline tablett.
Meikari analoogia on siin inimpopulatsioonidega väga sarnane.
Mida tuleb öelda, ma ei tea, kaugele seal analoogiaga minna saab,
aga tuleb öelda, et lõppkokkuvõttes ju kasvajad on
looduslikus mõttes ummiktee, sellepärast et ühel hetkel nad
hävitavad päraga kogu selle organismi, kus nad parajasti
asuvad ja sellega ka iseenda. Ma ei tea ühiskondade kohta, võime seda ka öelda. Ja et inimese keeles me räägiksime siis sõjakavaluse aster
petmise puhul ja Kressoritest ja sõdadest erinevate rühmade
vahele ja inimeste jälle, kui ma ajalukku vaatame,
siis minevikus sõjakangelased olid väga austusväärsed tegelased,
et mida nad tegid, Nad läksid naabritelt,
võtsid ressursse, aga olid siis au sees oma ühiskonnas,
et tänapäeva ühiskonnad on siis palju rahulmeelsemaks muutunud,
et jälle minu head kolleegid, Rein Taagepera
ja Oliver nahkhiir on uurinud ja maailma riike vaadanud
ja teinud kokkuvõtted inimkonnana üldiselt muutuma
rahumeelsemaks vaatamata sellele, et meedias on uudiseid
rohkem kättesaadaval, aga, aga reaalseid konflikte on
tegelikult vähem, nii et et inimeste puhul me jah,
saame oma käitumist nagu ise reguleerida,
neid reguleerivad meil siis jah, nagu väärtused
või asjad, millest me lugu peame. Nii et kõik need ühiskonnad, kus me tänapäeva,
siis väärtustame pigem rahu, mitte sõda nagu minevikus.
Et need siis annavad pisikese panused, tulevikuühiskond
oleks või tulevikulahendused oleksid rahumeelsemad,
võimaldaksid võimalikult paljudel inimestel eksisteerida
ja mingeid paremaid lahendusi leida. Nojah, eks me ju rakkude tasandil ka rahu eelistame
ja kui me antibiootikumide peale mõtleme,
eks ole, mis on siin varsti-varsti sadav,
noh, veel sadat aastat ei ole olnud, aga sellega me oleme
kogu aeg lihtsalt sissetungijad vagaseks teinud ja,
ja paljudele paljudele organismidele rahuolekut vähemalt
ajutiselt garanteerinud. Tänases saates teise mätta otsast vestlevad Tartu Ülikooli
teadlased rakubioloogia professor Toivo Maimets
ja sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar.
Toivo, kas rakud saavad olla õnnelikud ja kas bakterid
saavad olla õnnelikud? Nüüd palun defineeri mulle õnnetunne.
Ma arvan, et kui me jõudsime sinnamaale,
et kõikidel elus objektida agentsus ja teatud huvid olemas
või seda väljendatakse ka nii, et kõik bioloogilised
objektid on võimelised tekitama probleeme
ja neid lahendama, eks ole, on ta siis inimene,
on ta siis hunt või on ta siis bakterid,
õhk, tal on mingisugused huvid, olemas mingisugused probleemid,
mida ta lahendab. Nii et kui me läheme nüüd hästi-hästi laia katuse alla
ja paneme õnnetundesse selle sisse, et meil oli probleem
ja me saime selle lahendatud siis Marju Aga inimühiskondades mõõdetakse mõnes mõttes õnnetunnet ka
selle rahulolu või heaolu kaudu siis me teame ka uuringutes
seda paljud ühiskonnad, kus küsitlused näitavad,
et heaolu on väga kõrge just Põhjamaade heaoluühiskondades
on samal ajal inimestel jällegi palju rohkem vaimse tervise probleeme.
Miks see nii on? Ja et inimeste puhul meil on see privileeg,
et me saame tundeid ja mõtteid uurida, mis võib-olla rakkude
puhul on väga keeruline, me peame neid nagu jälgima,
ära arvama, et kas nad on õnnelikud või mitte.
Inimeste puhul me siis tõepoolest uurime neid,
on terve hulk rahvusvahelisi suuri uuringuid,
võrdlevaid, mis lubavad niisugune suhteliselt täpselt öelda
erinevatel ühiskondades inimeste õnne rahulolu. Aga kui sa nüüd küsida, et, et kas ja miks juhtub nii,
et mida õnnelikum ja rahulolevam oled, seda rohkem on mul
vaimse tervise probleeme siis tegelikult vastuse,
nii et päris nii see ei ole, et üldiselt on nii,
et ikkagist vaimne tervis on seotud rahulolu
ja õnnega sedapidi, et kui ma olen õnnelik
ja rahul, siis mul on vähem neid probleeme.
Ja kui mul nüüd, et on vaimse tervise probleemid,
siis ma tegelikult olen ikkagist vähem õnnelik
ja rahulolevam. Aga see on tõsi, et tänapäeva ühiskondades vaimne tervis on
üks põhiprobleeme ja eriti nüüd palju on seda uuritud covidi
järgselt covidi ajal kus me nägime täiesti uut fenomeni,
et mitte ainult Eestis, vaid paljudes riikides.
Noorte vaimne tervis on olnud väga-väga suureks probleemiks.
Et muidu jälle, et noored tavaliselt on olnud meil see rühm ühiskonnas,
kes on natuke õnnelikumad, rahulolevamad oma eluga,
kui siis sellised täiskasvanud või tööealised inimesed. Ja nüüd me nägime, et vähemalt see viiruseperiood mõjus
endale väga rängalt.
Küsimus, miks see juhtus või kust see tuleb,
et ma arvan, et siin on, on nagu ühiskonnas väga palju asju,
et ehk me võime küsida, et kus õnn ja mis nendele noortele
tähtis on. Ja mina pakuksin, üks tähtis asi on siis tõesti
nagu selline kindlustunne, suhtlemine ja need olid siis need asjad,
mis võib-olla said covidi ajal väga pihta,
aga need on ka need asjad võib-olla, mis
tulevikuühiskondades on moodi ohumärgi all,
et kas meid on siis liiga palju, meil on informatsiooni
liiga palju. Me oleme aktiivsed väga paljudel aladel,
ehk siis meie selline kindlustunne, teadmine,
kes me oleme, mida me tahame kuidas meiega on väheneb
või siis meie kõikvõimalikud suhted, mida on väga-väga-väga
palju nii päris elus kui digielus.
Need on sellised väga haavatavad ja see on selline suur
väljakutse ehk jälle, et, et sõbrad, ülikooli bioloogid on
tavaliselt öelnud, et see on väljakutse inimese ajule,
mis on eksole miljonite aastate jooksul arenenud,
aga võib-olla ei ole harjunud nii suure infohulgaga,
mida tänapäeva ühiskondades tuleb töödelda
ja noored on just võib-olla rohkem haavatavamad. Ja võib-olla see on ka see vahe, et just vaimse tervise
puhul sellise rahuliku või vaikse aeglase ühiskonnaga,
kus tehti lihtsaid rutiinseid töid, maailm oli ära
determineeritud mõnes mõttes.
Valikuid oli vähem ja tänapäeva ühiskonnaga,
kus valikuid on väga palju, asju juhtub väga palju,
oleme tegelikult ülekoormatud, meie aju on ülekoormatud väga
paljude asjadega. Et see on nagu jah väljakutse. Et tehaksegi sinna deterministlik, kus see maailma tagasi,
eks ole, pandi noh, nagu vanas füüsikas pandi rong,
pandi sõitma, rööpad läksid sinna sinna sa läksid.
Noh, mõtled mõni põlvkond tagasi inimeste saatust,
siis enamasti see nii oligi.
Ehk see vajalik kutt teevadki elu raskemaks,
sest valikutega tuleb vastutus ka kaasa,
kui sul valikuid ei ole, ju? Ei ole, see oli vastutus ka. Ja et kindlasti teatud selline rutiin on,
kui mõtleme vaimse tervisele, on hea, teiselt poolt,
kui me neid alustasime, saadet sellest, et mobiilsus
ühiskonnas iseenesest valikute võimalus nagu hea.
Ja ma julgeks ka väita, et vähemalt, et ülespoole mobiilsus
või ehk parematele kohtadele teeb inimesi tegelikult
õnnelikumaks ja rahulolevamaks.
Et need ühiskonnad, kus on võimalik, on tegelikult
keskmiselt õnnelikumad. Et siis kokku.
Võib-olla võiks teha järelduse, et ühiskonnas pole midagi lihtne.
Et need asjad käivadki risti-rästi ja küsimus on siis pigem
jahe nendes proportsioonides, et kui palju midagi juhtub. Inimesed ongi, noh, alati veeriminevad on,
mõned on sellised, et rohkem aktiivsed väljapoole vaatajad,
reisihuvilised, eks ole, ka ennevanasti sõitsid Merb
ja muud asja.
Teine vaatas, mis ma sinna tormisel merel ikka kipun,
et mul siin oma talu olemas ja ma elan, elan rahulikult
selle selle ära ja tegelikult seal sellised mingi ühiskonna
kirjeldus või rakupopulatsiooni kirjeldus on,
vaatasid väga suured üldistused ja tegelikult tuleb alati
vaadata otsa, kas sellel üldistuse tasemel tasub nii-öelda
juttu ajada või ei tasu. Ehk inimesed on kõik, lõpuks on iga üksik inimene on eraldi
eraldi erinev ja täpselt sama kehtib ka rakkude kohta,
üks ei ole detailides, ei ole kaugeltki teisega sarnane,
kui kui ühte erinevasse kohta rakkuda maailmast välja tuua,
siis kakud kogu aeg uuenevad selle kohta.
Filosoof, bioloog Berta, amfi ütleb, et elu mitte ei ole,
vaid elu juhtub.
Ta peab seda sellega silmas, seda, et kogum nimega inimene
sellest tegelikult see ei ole mitte selline telliskivimaja,
mis ehitati püsti ja 100 aastat seisab, vaid need telliseid
kogu aeg vahetuvad, kogu aeg rakut surevad
ja tulevad juurde. Igas sekundis umbes 100000 rakkumis uueneb,
nii et see on tegelikult tohutu aktiivne nii-öelda sisse.
Siis see välja tulemine keskmiselt inimene uueneb umbes viieaastane,
nii et alati mõtlen, et rakubioloogi väide on see,
et need patud, mis ma viis aastat tagasi tegin,
ei ole minu patud, ma lennud, täiesti teine inimene,
aga samas on olemas rakud, mis uuenevad sisuliselt päevadega.
Näiteks erutudsüüdid, mis on väga olulised vererakud,
need tulevad ja lähevad väga-väga kiiresti
ja teises otsas on sul näiteks neuronid,
mis väga-väga aeglaselt uuenevad, kui üldse. Paljud noored suudavad ka elu elu ja vastu pidada.
Ehk siin kohapeal, ma tahtsin lihtsalt öelda,
et see, see üldistustase alati on, on selline,
et me peame vaatama, mida me nüüd täpselt küsime,
kas seal kõrgel tasemel olemine tegelikult meile räägib neid vastuseid,
mida me hetkel hetkel küsime. Ja et sotsiaalteadlastena mäe tõepoolest tänapäeval uurime
hästi palju heaolu, inimeste õnne, sellepärast et seda on
peetud selliseks üheks suuremaks võib-olla väärtuseks,
mille poole siis nagu püüelda, et kui paljunemine enam ei
ole alati ilmtingimata inimese elu mõte,
mis mõte on, et see võiks olla siis nagu hea
või õnnelik elu näiteks?
Ja siis me võiksime küsida, et, et millest see sõltub
ja kui me erinevaid ühiskondi vaatame, et siis võib-olla
jälle suure üldisuse võiks teha, et see sõltub ressurssidest,
külm, et jälle väga põnev teema, et kas õnne saab rahaga osta. Lühike vastus oleks, et suras laastus raha on õnneks vaja,
et ilma rahata võib-olla on üldse ilma rahata on keeruline olla,
aga teatud hetkest, kui seda, neid ressursse on juba
piisavalt palju, siis selle väärtus või täienev raha
või ei too enam õnne juurde ja rahulolu juurde.
Miks sellepärast, et muude asjade inimeste enda valikud
või suhted muutuvad tähtsamaks mida, kuidas ma Oscana siis
oma elu selles keskkonnas või selles ühiskonnas
või selliste ressurssidega ära elada. Et see on selline, jah, platoodekib riikide inimeste puhul. Ja siit me jõuame nüüd Marju küsimuse juurde tagasi õnne kohta,
eks ole, ja tegelikult me jõudsime sinnamaale,
et õnn ongi selline.
Õnne mõiste ongi muutlik asi, täiesti ta ajalooliselt muutub
ta ilmselt on see konstrueeritav, eks ole,
ja mis on inimese õnn rakud, õnn on üks osa sellest ilmselt olemas.
Aga väga, väga väikene osa, nii et selles mõttes on ka õnne küsimusega,
niiet mida sa nüüd täpselt silmas pead? Võtaks võib-olla lõpetuseks kokku selle,
mis on suurimad paralleelid, mida saab inimeste mikroobide
maailmade vahele tõmmata ja mida oleks inimestel
mikroobikeelt õppida? Paralleelid on kindlasti need, mis on ühised kõikidele
elusobjektidele ja see on täpselt kommunikatsioon
ehk infovahetus, suhtlemine, paljunemine,
mis on erinev kategooria, erinevus on, kogu elusloodus on
tegelikult ju organiseeritud teatud hierarhilise tasandit,
täna, eks ole, kui me hakkame sealt mingisugust DNA
geneetilist infos peale rakutase kudede tase organismi tase
kuni sotsiaalsete ühiskondade tasemeni välja,
see on see põhiline vahe. Et me ei tohi ikkagi kõike seda, mida me teame
ja arvame toimuvat raku tasemel.
Me ei tohi mitte mingil juhul üle kanda kõrgematele tasemetele,
sest noh, on olemas selline mõiste nagu emmerigentsus
ehk ükski alama taseme teadmine.
Alama taseme protsessid tervikuna ei kirjelda kunagi kogu
järgmisel tasemel toimuvat vaid igal tasemel tuleb uusi
omadusi juurde. Ehk nii-öelda liidetavate summa ei anna veel kõike juurde.
Koetase on hoopis midagi muud kui üksikute rakkude tasemele,
inimene on hoopis midagi muud kui lihtsalt kudede komplekt,
eks ole, igal tasemel tuleb juurde ja ma arvan,
et noh, selline tore kahe mätta otsas vestlemine
ja analoogide otsimine ei tohi kunagi sellise lihtsustuseni jõuda.
Rakud ja inimesed, mis seal nüüd siin vahet on,
on vahet on, on põhimõtteliselt vahet ja seda kategooriaviga
ei tohi teha. Ja mina olen täiesti Toivoga nõusad.
Meie juttudes siis kas rakkudes või inimestest on väga palju
sarnaseid sõnu nagu ressursid keskkondagentsus,
aga inimeste puhul alati mulle tundub, et,
et lõppkokkuvõttes nad on sellised keerulisemad,
vähemalt meil annab neid keerulisemalt uurida.
Ja ma loodan, et on, nad on ka kohanemisvõimelisemad.
Teisemat otsast. Saates teise mätta otsast vestlesid täna Tartu Ülikooli
teadlased rakubioloogia professor Toivo Maimets
ning sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar.
Mina olen saatejuht ja toimetaja Marju Himma.
