Kuulama saadet teise mätta otsast, seekord tervitame ühel
metal aiakujundajat ja teisel bioloogi.
See, et loodusaja ka meie ümber muutub, on paratamatu,
kuid kuidas mõjutab see, kuidas me oma aedu kujundame?
Milliseid valikuid lillede ostmisel teeme,
millisel otstarbel me üldse aeda või ka metsatukka omame,
kuidas see omakorda mõjutab taimede omavahelist suhtlust?
Sellele mitmetaolisele küsimusele otsivad vastuseid
seekordsed külalised aiakujundaja Evely Ustav
ja bioloog Sirgi saar Teredile. Tere. Tere Evely, alustame teist.
Teie aiakujundajana näete kõrvalt hästi,
kuidas ja miks inimesed valikuid teevad.
Aiamaa ostmisel ja ka selle kujundamisel kuivõrd mõtestatud
on tänapäeval tavalise aiapidaja jaoks, et milliseid Lillida
sinna ostab, kuidas ta puid, põõsaid, kõike oma aias paigutab? Ja tõepoolest, ma näen väga palju seda, kui ma käin aedades
ja ma näen seda, et inimesed on ka suhtuvad väga erinevalt taimedesse,
et kui palju näiteks aeda tuleb köögivilju,
kui palju tuleb sinna ilupuid ja põõsaid.
Ma näen, et see on ka väga lühikese aja jooksul päris päris
palju muutunud.
Ja inimeste teadlikkus on muutunud keskkonnateadlikkus
ja ikkagi inimesed tahavad ka oma aedadesse rohkem liigirikkust. Aga visuaalselt, kuidas muutus, paistab silma? Sõltub, kui palju me ajas tagasi lähme, aga mina mäletan
siis üheksakümneaastate alguses, siis kui ma ise olin veel väike,
kuidas siis minu vanemad ja minu vanavanemate kodus ikka
põhiline oli kapsama maasika kartulimaa ja kuidas siis
üheksakümneaastased alguses, kui oli taasiseseisvumine,
hakkas siis aiakultuur järjest nii-öelda elavnema taas elavnema.
Kuidas mõeldi rohkem iluaianduse peale ja seda enam siis
need hakkasid vähenema tarbeaia osad mingil hetkel suurenema
iluaia osad, hakati rohkem mõtlema kujundus printsiipidele,
et millised, kuidas aeda siduda ühtseks tervikuks
ja seal on palju mõjutusi muidugi olnud erinevatel nii-öelda
kunsti stiilidel ja ajastutel ka. Eveli nende kirjeldatud muutuste valguses kuidas teile tundub,
kui hästi või halvasti nende muutustega meie taimed on
aedades hakkama saanud? Ma arvan, et taimed on väga vastupidavad
ja väga tublid kohanejad.
Ma pigem ütleks, et asi on läinud isegi võib-olla taimede
mõttes paremuse poole.
Et kui varasemalt ütleme, kas või võtame siis taluaedade taimed,
meil oli taluaedades väga palju just selliseid suhteliselt
nõudlikke taimi nagu floksid.
Ja näiteks ka siis sellised, mida oli vaja toestada,
võib olla näiteks kukekannused. Kuid nüüd on liikunud suund rohkem selliste kõrreliste poole
ja vähemnõudlike taimede poole.
Et mis vajaksid vähem kastmist, mis vajaksid vähem hoolt,
mis ei vajaks nii-öelda taimede nii-öelda Kazimist nagu
pealt õite äralõikamist.
Et ikkagi aiad liiguvad kõik sinnapoole. Sirkki teel olete uurinud seda, kuidas taimed omavahel
suhtlevad üleüldse.
Kuidas need muutused just kirjeldatud muutused,
kuidas need peegelduvad, et kas me märkame,
et taimekooslused, nii nagu võib-olla nad varem toimisid,
just nende muutuste tuules nad niivõrd enam ei toimi
või need muutused, mis meil üldse oleme toonud sisse ka
metsadesse või ka põllumajandusse. Need on palju muutustunud. Aia kooslused üleüldiselt on sellised tehislikud
ja inimese kokku pandud.
Ehk siis seal seda muutust ma ei oskaks nüüd nüüd hinnata
nii väga taimedevahelise kommunikatsiooni aspektist.
Looduskooslustes oleneb, palju inimesed on mõjutanud,
aga metsades ma arvan, et noh, näiteks kui asendada
liigirikas looduslik mets mingisuguse haava Istandusega,
mis on koosneb hästi ühesugustest puudest siis kindlasti
seal liikidevahelised seosed vähenevad, seal saab vähem
erinevaid liike üldse elada. Ja selles suhtes toimub, võib olla mõningane vaesustumine.
Aga aiamaa osas ma pean Eveliga nõustuma,
minu lapsepõlvemaa kogemus on ka täpselt sama,
et meil oli kartulimaa ja olimaasikama.
Ja siis ema algas, hakkas mingi hetk neid peenravahesid ära
purustama kartuli magadus ära.
Ja nüüd on selline püsikute seltskond järgi jäänud sinna
aeda ja mingit paljast mullapinda väga enam ei ole. Aga see vaesustumine natuke käib vastu ju sellele,
et võõrliike on meil tulnud ikkagi juurde
ja taimi paljundatakse ja ei ole üldse see,
et me saame tuua nii palju välismaalt juurde,
see on muutnud kogu seda olemist mitmekesisemaks. Liikide arv aias on tõenäoliselt kindlasti suuremaks läinud,
ma arvan ja sest, et lihtsalt rohkem asju on võimalik kätte saada,
internetist on võimalik tellida igasuguseid seemneid poest osta.
Selles osas ma arvan kindlasti, et on mingeid selliseid vanu,
suuri püksikuid vähemaks jäänud, võib-olla,
ja eksperimenteerib takse rohkem.
Et summaarselt see liigirikkus, ma arvan,
et on kindlasti tõusnud ka selle pealt, et aed ei pea olema
nii ilmtingimata praktiline, sul ei pea olema mingit kindla
suurusega kapsa või porgandipeenart, Sa saadki panna
läbisegi sinna erinevaid lilli. Ja niimoodi siis sisuliselt jah, rohkem rohkem liike
ruutmeetri kohta või rohkem sorte endale tekitada. Et see on tõsi, et ja ka aiakujundajad mõtlevad järjest
rohkem just sellele, et seda liigirikkust saaks igatpidi
rohkem sisse tuua.
Et avalikes aedades mõeldes rohkem ka Eesti looduslikele
liikidele olen rõõmuga kohanud seda, kuidas on ka ette kirjutatud.
Et peabki olema sees nii-öelda avalikel aladel,
neid ka Eesti riik teiste nagu kultuurliikide sees
ja selline mõnes mõttes selline liigirikkus on hästi,
see on väga-väga hea ja see on tore. Aga sellel on ka praegu selline võib-olla selline ohukoht,
et just selle hoolduse mõttes, et mida liigirikkam meil on kooslus,
et kas see on siis loodusliku looduslike liikidega kooslus
või on see kultuurliikidega mõni aia koolsus seda dünaamilisem,
see kooslus on, see tähendab seda, et ajas pidevalt muutub
ja nii-öelda see suund pidevalt muutub, et ta ei ole selline,
ütleme, et kui me võtame klassikalise sellise kujunduse,
kus meil ongi ainult näiteks on pandud kirjukadakas pandud
massistutusena siis see on pigem selline staatiline
ja mittemuutuv, kuid kui me tahame kooslused liigirikkamaks ajada,
siis paratamatult nad muutuvad ka selliseks dünaamiliseks,
mis tähendab seda, et nende hooldus on ka keerukam. Ehk siis praegu aednikud, kes õpivad, siis see ei ole mitte
Eesti probleem, vaid see on üle maailma probleem.
Et aednikud ei oska seda enam hästi, et kuidas nad hooldavad
siis seda, sest see pidevalt muutub küll midagi,
külvab ennast, küll areneb, edasi muutuvad tänu sellele,
et ütleme, taimed kasvavad osad suuremaks,
puud kasvavad suuremaks.
Kuidas seal halse haljastus näiteks muutub
ja tänapäeval nimetataksegi, mitte nüüd enam eesti keeles,
on siis nagu üks on nagu hooldus, teine on nagunii-öelda
istutusala suunamine, et kuidas sa oskad seda õigesti suunata. Et inglise keeles samamoodi, et mitte enam meentonens,
vaid siis? Ma ei tea, Kaidans või, või management võib-olla
pigem on see õige sõna.
Et see on ka sellistel seminaridel rahvusvahelistel
ja sümbooseumitel selline põhiteema.
Praegu. Siis tundub, et mingil määral me oleme oma elu natuke nagu
raskemaks teinud, et me toome sisse küll mitmekesisemaid liike,
see on hästi põnev, aga teisalt me peame selle võrra rohkem hooldama. No nii ja naa, looduslikes kooslustes ma arvaks küll,
et need liigirikkamad nüüd puisniidud või rannaniidud on
suhteliselt stabiilsed, hoolimata sellest võib-olla just
tänu sellele, et seal palju erinevaid liike koos on.
Aga sinna üldiselt ei tule ka väga palju midagi juurde
või ei lähe ära.
Et need liigid on seal koos pikalt eksisteerinud
koevolutsioneerunud nad on kohastunud üksteisega,
aga tõsi on, et need kõige liigirikkamad Eesti looduslikud
kooslused siiski tahavad ka natukese inimese kätt saada,
et kas siis niitmist või karjatamist tasakaal seal nende
liikide vahel püsiks, et ei võtaks mingid kadakad
või männid seda rannaniitu üle. Ja mina võib-olla isegi näen seda ohu kohta,
kui näiteks Tartus on, kui me räägime nüüd invasiivsetest liikidest,
näiteks kanada kuldvits, eks et näiteks seal need alad,
mis on tehtud ka külvatud, siis need looduslikud eesti
liigid ja neid siis kord aastas näiteks niidetakse
või paar korda siis sinna ikkagi kipub sisse tulema,
see kanada kuldvits ja temast muud moodi lahti ei saa,
kui ta tulebki mehaaniliselt sealt, et eemaldada lihtsalt et
niipea kui meil on mingid sellised niidukooslused ka linnas,
et see eeldabki seda, et mitte lihtsalt,
et me ei niida seda kord aastas maha ja ongi kõik vaid me
peame ikkagi pidevalt sekkuma ja vaatama,
et seal ei hakkaks kasvama mõnda invasiivsed võõrliiki. Nii on kanada kuldvits levib seemnetega päris hästi
ja tal on ka sellised Riisoomid või juurikad,
millega on päris raske võidelda.
Ma arvan. Ja lisaks ma olen lugenud ka, et tal on siis allelu.
Lopaatiaatia. Siis on see, see on nii ja naa, minu oma magistritöös
kasvatasin kanada kuldvitsa ja siis testisin teda kahe teise
liigi vastu või kolme, kolme teise liigi vastu.
Sealse allelopaatia, kusjuures välja ei tulnud.
Me muidugi kogusime juure, eriti see, et ma ei pannud neid
taimi ühte potti kokku või midagi sellist.
Et ta on kahtlemata hästi tugev konkurent,
ta kasvab hästi kiiresti ja saab lihtsalt ära varjutada neid teisi. Aga seal mul ei tule meelde, et me mullast oleks avastanud midagi.
Aga noh, see oleneb hästi liigist ka, sest et võib-olla
lihtsalt need liigid, mille me valisime katses,
ei olnud tundlikud selle suhtes üldse. Aga invasiivsetest liikidest veel nii palju,
et millised on eredamad näited näiteks eelmisel sajandil,
mis on tulnud Eestisse sisse ja väga väga tugevalt kanda
kinnitanud ja võib-olla need näited praegu ei oska isegi mõelda,
et need ei ole kogu aeg siin olnud. Minule üllatuseks kui ma hakkasin võõrliikide uurimistööd
tegema kunagi aastal 2008 oli, et hobu oblikas on sisse
toodud või sisse tulnud suhteliselt hiljuti ma arvasin,
et see on noh, selline lapsepõlves heinamaal nähtud asi,
mis kogu aeg on, on siin olnud.
Aga tuleb välja, et seda leiti esimest korda alles aastal
1933 Tallinna sadamast ja noh, nüüd on seda tõesti igal pool leida. Ja rahvakeeli öeldes Rakvere raibe, kollane taim,
mida me näeme pea, et igal pool varem pealinnas seda nii
palju ei olnud, aga nüüd ka siin.
Kust see pärit on? No see tuli nüüd varem, et see tuli aasia steppidest Krimmi
sõja ajal Eestisse, see on siis 1800 viiekümnendad
ja hakkaski levima Rakvere ümbrusest, et see sellest siis
selline sõimu nimetustel päris nimetus on tõlkijas.
Ja kuna tal on seemned, mis sisuliselt neil on mõningane
miimicry teraviljaga, ehk nad on umbes umbes sama suured seemned,
siis ilmselt need olid hobuse sööda sees.
Ja sellega isegi üritati esimese Eesti vabariigi aja lõpus
võidelda siis kui, siis kui see veel nii mega laialt levinud
ei olnud. Aga noh, siis siis juhtus teine maailmasõda
ja ilmselgelt see ei olnud enam prioriteet. Jah, ma olen kuulnud, et esimese vabariigi ajal vot vaadati
nendele põllumeestele altkulmu, kellel Rakvere raibe
rahvageevi põldudel oli, et korralik põllumees selle ära
võis suisa trahvi saada. See oli tolle aja rahas ikka päris suur summa. Tänapäeval ei oskagi mõelda seda nii palju siin igal pool
meie ümber.
Jah. Aga samas noh, mina isa elan ise, elan Lasnamäel
ja seal ma nüüd näen seda, et mis juhtub nende niitmata haljasaladega.
Ja tõesti rakvere raibet tuli palju, mingit naatia putke.
Aga praegu niideti see nüüd kõik maha, neid nii-öelda siis
vähe niidetavaid alasid siiski kaks korda suve jooksul
lähevad niidetakse.
Ja praegu näeb see olukord palju parem välja,
et kui ta nagu maha niita, enne kui need seemned valmis saavad,
siis sellest võiks tegelikult kasu olla seal kohas,
kus seal muru või heina sees, seda rakvere raibet ei ole
seal tegelikult on täiesti minu jaoks ootamatult liigid
välja tulnud, mida ma üldse varem ei osanud seal kahtlustada. On nurmenukud, õitsesid maja taga kevadel
ja praegult on seal mingisugused lillad kurerehad,
nii et täitsa toredaid niidukooslusi võiks,
võiks seal saada parkimisplatsi ääres küll,
jah, kus elu ilmselt on raskem on, on see rakvere raibe seal
rõõmsasti platsis, aga aga kuskil niimoodi puude vilus.
Ma arvan, ta varju ka eriti hästi ei talu,
on ikka teistel asjadel kalutust. Kui palju see aia kujundale peavalu tekitab? Aiakujundajatele tekitavat mõtlengi noh,
avalikes aedades tegelikult avalikel haljasaladel ikkagi ka tuleb,
on see Rakvere raibe, on ka seda kanada kuldvitsa,
seda lihtsalt selle seeme levib niivõrd ja niivõrd kaugele.
Aga kui me mõtleme näiteks koduaedades, siis eks aiaomanik
ise võib endale tekitada päris suure peavalu,
kui ta lihtsalt ka valesid liike endale kas kuskilt sõprade
käest või enda teadmata, siis ostab ka selliseid tüütuid liik,
et samamoodi nüüd tegelikult kanada kuldvitsa ei tohi
kindlasti müüa, aga aed kuldvits näiteks millel on siis
sellised isendid, mis annavad head seemne külvi,
siis nemad võivad küll väga kiiresti ka seal aias ennast külvata. Ta igale poole ja samamoodi noh, vanade taluaedade juurest
on näha see, kuidas ka see kanada kuldvits,
seal on omad need ummikud, mis on aastaid olnud,
aga niipea, kui need alad jäävad, siis natuke hooleta ei
niideta igal aastal näiteks selliseid kaugemaid alasid siis
sealt juba ka see kanada kuldvits väga kiiresti.
Tegelikult levib loodusesse. Kuldvitsad lisaks veel ristuvad omavahel rõõmsasti,
et meil on kanada kuldvitsale lisaks veel hiidkuldvits
olemas ja siis mõningad hübriidid.
Aga mina olen seda kunagi oma lapsepõlves teinud,
et endale aeda kogemata toonud invasiivse liigi.
Mäletan ma tõin Kalvi mõisast vereva lemmmaltsa,
tundus selline hästi lõhnav ja hästi ilusad suured õied
ja selline eksootiline asi. Ja siis mõni aasta hiljem ma sain aru, et see võib olla ikka
ei ole nagu kõige parem asi, mida oma aias pidada,
et hakkas seal vaikselt laiali minema.
Siis ma rohisin selle kõik välja, said õigel ajal jaole,
sain õigel ajal jaole, kuskil mesitarude tagada veel
hingitseb tükk aega, sest et see oli selline taim,
mis sa võid ta välja tõmmata ja nagu jäta mulla peale siis
nendest varre sõlmedest ta kipub uuesti juurduma minema
ja seemned on sellised, mis laiali paiskuvad,
kui seda vilja katsuda. Et noh, neid ikka tuli aeg-ajalt, aga praegu tundub,
et sain lahti ennem kui ennem, kui nad kuskil mööda tiigijat
laiali oleks läinud. Ja hämarik tuliivide veix ta mees sul sündides. Kes kullakera, kes kulla keeranud? Kui me räägime kooslustest nendest kas meie aedades põllu
peal või ka metsas millised taimed sobivad omavahel rohkem
kokku või mis justkui täiustavad 11, kelle kõrval on parem kasvada.
Selliseid näiteid on nendest igast vallast kindlasti palju. No minu taust on põllumajandus ja täiesti looduskooslused,
nii et siin ma tegelikult natukene tegin kodutööd
ja vaatasin, mis, mis liigid omavahel kokku sobivad aiataimedest.
Ja seda infot ma arvan, ma soovitan igaühel endal
internetist järgi kontrollida, olenevalt sellest,
mis teil aias kasvab.
Noh, tundub, et tomati-le näiteks kasvuhoones maitsetaimede
seltskond väga hästi sobib. Kui ma nüüd mõtlen, siis sibulaid ja küüslauke on meil maal
suvaliselt Ta olnud niimoodi muude toidutaimede vahel,
et ahah, siin läks kasvama, las ta siis olla.
Et kapsaid näiteks aitavad nad kahjurite eest hästi varjata
ja selline väga ajalooline kombinatsioon on maisiubade
ja kõrvitsakoos kasvatamine.
Need on kõik Lõuna-Ameerika kultuurid.
Ja selle loogika oli põhimõtteliselt niisugune,
et need oad seovad lämmastikku, millest on teistele
taimedele kasu. Mais on nendele ubadele ronimisel toeks ja küllap see
kõrvits ka midagi kasulikku tegi. Et tegelikult lillepeenras võib-olla ongi ütleme,
et kui mõtleme nagu keemiliselt, kuidas need 11 mõjutavad,
siis seda on nagu raskem hinnata ja selle kohta kahjuks ei
ole ka väga palju selliseid uurimustöid tehtud
või noh, on mitmeid selliseid uurimustöid tehtud näiteks ka
preeria aiataimede kohta ja kui me siis me teame,
et mõned neist kasvatatakse ka näiteks kõrrelistena Eestis,
et siis me küll saame mõnede taimede kohta öelda,
aga üks asi võib olla peenardes, mida ma ise märkan
ja mis on nagu kindel, et sa juba nagu rääkisid ka liblikõieliste,
sest et näiteks kui meil on liblika õielisi taimi peenras,
siis nemad küll rikastavad nii-öelda aitavad siis ka teistel
taimedel seda lämmastikku paremini sealt mullast omastada,
et näiteks kas või siis Lubiini hübriid lopiinid,
mõned jällegi rubiin looduses on selline hulgalehine,
rubiin on invasiivne ja ta on ka levinud kahjuks noh,
alguses loomulikult loomasöödana toodi loomasöödakasvatamise
eesmärgil Eestisse ja ja ka see ta rikastabki siis aitab,
parandas mulda, aga ka iluaedadest on ta plehku pannud,
nii et, et sellega peab jällegi olema ettevaatlik,
sellepärast et rubiin on ka väga tüütu tegelane aias,
jällegi teisest küljest, kuna ta külvab väga palju oma seemneid. Vähemalt ei kõrveta, et noh, selles suhtes parem kui mingi
Ossinovskilt karuputke, et vähemalt ei ole mürgine,
sele saab vähemalt palja käega välja tõmmata aga neid ennast
soodustavaid liblikõielised on teisigi.
Ida-kitsehernes on läinud niimoodi nädalavahetusel matkal käia,
siis ma nägin metsasihtidele oli hästi palju.
Et noh, seda on külvatud ka tahtlikult täiesti,
tuleb välja sihtidele kunagi ammu-ammu ja noh,
need, mis on üritatud söödataimena kasvatada,
need on ka läinud väga edukalt igale poole laiali. Seda olen küll märganud, et kui me nüüd räägime sellisest
füüsilisest võib-olla kaitsest, et kaitse tuule eest kaitse
päikese eest siis näiteks see, et kui, kuigi nagu ütleme,
kirjanduse järgi öeldakse, et tahab täispäikest
või armastab täis päikest ja ta õitseb paremini,
sealt siis paljud liigid ikkagi eriti sellise kuumusega
ja palavusega, nad armastavad ka teiste taimede varju.
Ehk siis sellised liigid, mis on võimelised nii-öelda
liikuma peenras, kas siis nagu seemne külviga edasi liikuma
kuskile sobivatesse kohtadesse või siis näiteks ka mis
lühivusunditega näiteks kui võtame aed monarda,
et väga hea näide. Et kui sa istutad, aed monarda sellise hästi päikselise koha
peal üksinda siis sa aastatega näed, kuidas ta liigub
tegelikult teiste taimede alla vahele, sekka,
et looduslikult kasvab Põhja-Ameerikas just tegelikult
sellistes võsastikes, kus ongi selline täpitud valgus,
lapitud päike, et seda on ja ei ole.
Seal on mõningane vari, alati on näiteks ka siilkübarad
ekslikult inimesed arvavad, et siilkübar purpur-siilkübar näiteks,
et ta armastab sellist täis päikest ja ja saab hakkama
kuivas kasvukohas, aga tegelikult ta ei ole põuale üldse vastupidav,
kui ta on täispäikeses. Ja samamoodi ma näen aias, kuidas ta seemnetega levib
ja külvab ennast pigem just sellistele.
Näiteks mul on üks iluõunapuu, et selle alla
ja õitseb seal varjus suurepäraselt ja peab ka põuale
paremini vastu.
Aga kas. Aeda kujundades on ka selliseid lille koosluseid,
mis ajalooliselt toimivad kuidagi hästi.
No mõtlen enda aia peale näiteks roos ja lavendel kuidagi
nad on pandud varem kokku, peaks ju nad käsikäes hästi toimima. Ja ma arvan, et see on väga hea näide, et tõepoolest,
et kui nüüd mõelda kahjurite peale, siis lavendel mingil
määral oma tugevat eeterlike õlidega ja lõhnaga,
siis nii-öelda peletab neid näiteks lehetäisid natukene eemale.
Samas jällegi, kui me võtame kasvutingimuste peale,
siis roos ja lavendlil on niivõrd erinevad nõudlused kasvu
tingimustes suhtes, et tegelikult ega nad koos väga hästi
iseenesest kasvada ei armasta, aga inimene on nad lihtsalt
kokku pannud, sest et roostab ikkagi saada viljakamad mulda,
samas lavendel tahab sellist just vähem viljakamad,
liivasemat ja väga hea drenaažiga mulda ja selleks,
et ta pikalt püsiksid, siis selles aias Sirgiaga nende koosluste puhul nagu te olete uurinud,
kas me saame mingeid paralleele tõmmata taimedega inimeste
suhtluse vahel seal märgata, et mingil määral oleme ikkagi sarnased,
kuidas me anname märku, et meile ei meeldi see kooslus
või meile just aga meeldib.
Taimedega on suht lihtne selles osas, et kui neile ei meeldi,
siis nad ei kasva või vähemalt eriti ei õitse.
On on võimalik, et üks taim kasvab oma naabrist kiiremini,
näiteks suuremaks, varjab ära ja siis naaber sureb selle
tõttu ära, et üldse valgust ei ole või toitaineid juurte
kaudu eriti ei saa. Aga noh, see on selline loomulik asjade käik looduses kohati,
kus kooslused muutuvad ka, et osad taimed muidugi on väga
hästi sellega kohastunud, õitsevad varem kevadel kui,
kui kedagi teist väga ei ole, kõik need toredad sibullilled
ja selleks ajaks, kui konkurents suureks läheb,
on nemad juba oma asja ära teinud ja seal sibulaga maal
vaikselt ootavad järgmist aastat.
Kuidas ikkagi taimed omavahel suhtlevad? No põhiliselt ma ütleks, et keemiliselt jureeritiste kaudu
kui ka lenduvate ühendite, no see need eeterlikud õlid,
mingil määral on ka suhtlus.
Et nendega saab nii peletada, kui ligi meelitada õigeid putukaid,
nektari lõhnaga, saab meelitada erinevaid tolmeldajaid.
Et nüüd taimede vahelist otsest suhtlust,
see, see on ikkagi üpriski kindlalt keemiline.
Näiteks Ale Lopaatia, mida Evely enne mainis,
et taimed saavad mürgitada oma naabreid vähemaks,
sedasi endal konkurentsi vähendada ei pea ainult varjutama
või täitsa keemiliselt. Seda ilmselt paljud invasiivsed liigid ka suudavad teha.
Minu enda uurimistöös oli ka selline väike nüanss nagu
taimede sugulaste äratundmine liigi sees.
Ehk siis tulemuseks oli, et see liik, mida ma uurisin,
siis luht-kastevars suutis vähendada konkurentsi,
kasvatada vähem juuri oma sugulaste suunas
või sinna suunaskust.
Ta tajus keemiliselt, kus see sugulane võiks olla,
kuigi seal tegelikult ei olnud. Ja siis selle võrra kasvatada rohkem juuri sinnapoole,
kus tundus, et võiks olla mõni teine liik või,
või isegi teisest kooslusest pärit isend. See luht-kastevars, kusjuures on ju aedades väga palju
ja haljastuses kasutatav ja mina just olen tähele pannud
muidugi erinevad sordid, aga et tõepoolest luht-kastevarre
kõrvale väga taime väga lähedale isegi paljusid taimi istutada,
sest tema juur lihtsalt nii võimsalt võtab kogu selle kogu
selle vee sealt ära ilmselt ja jätab selle teise taime
nii-öelda kuivana. Ta on selline suur püsik, mille need Tutsud võivad
sisuliselt kasvada, samas kohas ma arvaks,
et aastakümneid.
Et jah, kui kui on püsik, siis on mõistlik ennast ühte kohta
nagu korralikult paigale juurutada ja sealt levida,
et see on kindlasti kindlam strateegia kui seemnetega levimine.
Aga jah, looduses ma olen näinud, on need taimed on ikka
päris suured, et need, mis me kasvuhoones kasvatasime,
nii suureks ei jõudnud minna, sest noh, katse oli ainult üks aasta. Eveli, mida teie oma aias või kui te peaksite kellelegi
soovitama ja kujundajana, mida te mitte kunagi kõrvuti istutakse. Ma arvan, et selliste istutatud taimedega on asi natukene lihtsam,
et just ka sellised keemilised efektid just mõjuva pigem
sellistele ütleme, et ongi, et kas need taimed ei hakka
üldse seal kasvama.
Näiteks ei hakka seemned idanema, aga kui on juba kaks
sellist suurt taime, siis no ütleme, et neid on omavahel juba,
neil on raskem 11 välja tõrjuda, nad on nagu samaväärselt
sama kaugel. No kindlasti on selliseid näiteid küll, et noh,
kasvõi seesama see luht-kastevars temaga ma alati olen nagu ettevaatlik,
et kui tema kõrvale ei tasu istutada mõnda taime,
mis vajaks rohkem vett, näiteks kui me paneme sinna kõrvale purpur-siilkübara,
kes ei talu väga põuda ja kui nüüd veel see luht-kastevars
võtab talt kogu vee ära siis see ei ole hea kombinatsioon.
Aga üldiselt ikkagi ma olen pigem selles suunas liigun,
et oma kujunduses ka, et teha ikkagi ka tihedam istutus. Sellepärast just arvestades tänapäeva selliseid väga väga
väga ekstreemseid ilmaolusid, kus tõesti meil on esiteks
kuum ja meil on ka kuivus, siis selleks,
et need taimed ikkagi suudaksid natukenegi üksteisele varju pakkuda.
Ma räägin siis praegu püsikutest ja kõrrelistest,
et siis istutus võiks olla palju tihedam tegelikult kui
puukoolides enamustes, praeguse istutustihedus pakutakse
välja ja see loomulikult sõltub hästi palju mullast,
et kõik saab alguse mullast. Natukene iganenud on, on see arvamus, et Me peame panema
kindlasti püsikutele kõrrelistele palju väetist
ja me peame andma neile sellise korraliku panema komposti sõnnikut.
Ega tegelikult need taimed ei kasva, sellistes nad loomulikult,
nad kasvavad hästi, nad kasvavad üle.
Nad kasvavad liiga üle, neil tekivad selle tõttu,
nad on haigustele vastuvõtlikumad, nad on põuale vastuvõtlikumad,
näiteks kui nad saavad liiga palju lämmastikku. Ma olen ikka oma koolitustel ka öelnud, et,
et pigem nagu taimi.
Nii-öelda piinata, et seal on palju pikemaealised ja,
ja põuale palju vastupidavamad sellistes tingimustes,
kus neil ei ole selliseid toitaineid ja vett külluses saadaval.
Et ühest küljest on see põhjus ka see kindlasti,
et, et kui neil on kõike külluses, siis nad muutuvad laisaks,
et muidu ju enamus taimedel on mükoriisa sümbioos,
eks, et ja kui neil on kõike külluses, nad muutuvad laisaks,
selliseks paksuks vahavaks, et nad ei tee enam koostöös
nende seentega ja kui nüüd tuleb puud peale
ja siis seened, muidu aitaks neil oma siis niidist
seeneniidistiku kaudu võimaldaks vett paremini kätte saada,
aga kuna neil see koostööd ei ole, siis tänu sellele nad ei
ole ka põuale vastupidavad. Väga huvitav, see käib ju nagu iluaianduse põhiprintsiibi vastu,
et kõik peaks olema lookas ja hästi eesti puhevil. Ja et noh, loomulikult peab jälgima, peab vaatama ka
kindlasti näiteks kui esimesel aastal ütleme,
et sul ongi muruala sa oled selle üles harinud
ja sinna peale istutanud taimed, siis kindlasti sa ei pea
esimestel aastatel hakkama mõtlema selle väetamise peale.
Et on loomulikult, et kui meil on näiteks liiga happeline muld,
siis võime mõelda näiteks lubiväetiste peale selliste
orgaaniliste lubiväetiste peale. Kuid kui meil on jah, selline tavaline aiamuld
ja me näeme, taimed kasvavad ilusasti mühinal,
siis kindlasti ma soovitan pigem vähem väetada,
sest siis ei peadega neid toestama.
Ja nad ei ole ka haigustele nii vastu. Viimasel aastal paljud aiaomanikud, küllap oli tõesti mures,
et meil olid sellised heitlikud ilmad mis tegi palju kahju
püsikutele käisin isegi nüüd suvel botaanikaaias
ja ka seal on suur kahju üle käinud.
Väga võimalik, et tulevikus ka sellised hästi muutlikud
ilmad jätkuvad, siis kas tulevikus me peaksime oma aedadesse
just nimelt otsima selliseid püksikuid mis ongi rohkem vastuvõtlikumad,
nad on paindlikumad ja nad elavad selle ilmale. Ja kindlasti, et kui me nüüd rääkisime just nendest talu aia lilledest,
siis on mõned sellised lilled, mis ei talu väga hästi puhuda
kahjuks nagu floksid ja samamoodi näiteks Ast ilbed,
mis on ju aastakümneid olnud väga armastatud lilled.
Ja kahjuks selliseid liik, kui me ei saa kasutada,
aga noh, me koduaias võib-olla veel me mõtlema,
et kui meil on kastmisvõimalus, me võime neid poputada,
kuid avalikel haljasaladel me selliseid liike kindlasti
kasutada ei saa. Nii et suund ongi praegu põuakindlad liikide kasutamisele.
Väga paljud kõrrelised on väga põuakindlat,
ka mõned eestiliigid, mida maailmas kasutatakse palju,
kas või harilik siis Lubicas, Eesti loopealsetel on selline,
mis, mida kasutatakse haljastuse üldse Lubicat tegelikult on
päris hea põuataluvusega kõrrelistest rääkides.
Aga kindlasti leiab palju selliseid nii-öelda porgand,
juurega, sügava juurega püsikuid, mis on ka väga põuakindlad. Ja suund on siis selles suunas, et neid rohkem kasutada.
Ja loomulikult.
Ma rääkisin praegu ainult püsikutest kõrrelistest,
aga tänu sellele, et meil on sellised ekstreemsed tingimused praegu,
siis järjest rohkem ja rohkem mõeldakse selle peale,
kuidas me puude ja põõsastega saame tekitada ka näiteks
linnaaladel seda varju.
Et ikkagi vähendada nende nii-öelda kuumasaarte tekkimist,
seda ohtu, et meil oleks seda varju piisavalt,
et, et oleks ka kõrgemaid taimi mille kaudu siis lehe
lehepinna kaudu see aurustumine ja see kõik nii-öelda aitab
seda hoida jahedamana linnakeskkonda. Sirkki tead pikemalt Lõuna-Euroopas elanud
ja kohapeal taimedega tutvunud, isegi ise kasvatanud,
kuidas teile tundub, kas hispaania, itaalia,
portugali taimed see mitmekesine liigirikkus seal tulevikus
jõuab ka rohkem meieni saavad nad sina. Kas seal linnahaljastuse osas ma ütleks kohe,
et seal oli tegelikult hästi palju liike,
mis olid pärit kuskilt Lõuna-Ameerikast või hoopis mingist
muust kohast ja vaevalt et meil nüüd aga viitsin,
hakkaksid kasvama.
Aga see kuumasaarte teema seda sai küll jah,
oma nahal korduvalt järele proovitud.
Sest seal oli see efekt ikka väga-väga massiivne erinevus
võrreldes puu varjus või siis päikese käes,
sest seal on hästi palju asfalteeritud või sellist
plaatidega kaetud pinda. Muru ei ole, sest et seda peaks kastma
lõuna-Lõuna-Hispaanias eriti muruplatsil.
Noh, see on selline liivaplats, ütleme nii,
või, või saviplats.
Et kõik, mis seal nagu väikestest taimedest kasvab,
seda peab kastma, siis käivad maa sees sellised torukesed
ja põhimõtteliselt, kui seal on mõni selline ilus roosiaed,
siis seal kindlasti on kuskil mõni kaval kastmissüsteem. Ehk siis puud olid põhilised.
Ja sisuliselt see on väga hea, et nad ei hakanud vett
raiskama väga mingi muru tekitamise peale,
sest et seal on juba probleemiga joogiveega.
Et seda, seda ei jagu. Aga juba praegu, kui palju me märkame, et meie keskel siin
Eestis on just Lõuna-Euroopast või lõuna poolt toodud võõrliik,
et kas meil on umbes ikkagi tasakaal, et on meil siin enda
omad ja siis on meil toodud juurde või hakkab ta kuhugi
poole nihkesse kalduma. Mina ei ole eriti kohanud ja kena ei ole eriti tuua ka,
sest mine tea, järsku läheb invasiiviks.
Järsku on mõni selline eriti vahva, vahva lopsakas liik,
millele siin eriti meeldib, sest siin on natuke niiskem. Ja et noh, et võib-olla Vahemereäärsetest aladest ikkagi
meil on, lavendel on see põhiline, mis, mis on põuakindlam
ja mida saab siin kasvatada ka väga palju ma ka ei näe.
Et sealt oleks tulemas uusi liike, sest nad lihtsalt ikkagi
see külmataluvus alla ei ela ja aga kust tuleb palju ikkagi
kui me räägime nüüd sellest põuakindlusest
ja ikkagi siis sellistest Põhja-Ameerika liike,
mis on juba aastakümneid haljastuses kasutatud,
et neid järjest rohkem. Ja ka Euroopa siis mägialadelt steppidest ka samamoodi
kõrrelisi ja jaga püsikuid, selliseid näiteks ka lavendlit
või neid metsalveisid erinevaid, üldse salveiliik
ehk on, tuleb järjest juurde ja just just see kõrreliste
liigirikkus nii-öelda aedades ja see, mis on saadaval,
on, on suurenenud ja mõned sellised põnevamad taimed
kindlasti nagu näiteks ampsooniad või siis paktiisijad,
et need on tulnud samuti Põhja-Ameerikast,
nemad elavad siin väga hästi, nad on küll vähetuntud veel,
aga neid, nende potentsiaal on seetõttu just väga suur,
et nad on väga hea põuataluvusega. Üks küsimus on põuataluvus, aga teisalt kui hästi taluvad
nad rahet, tugevaid vihmahooge, sest ka need ei ole enneolematut. Ma arvan, et taimed nüüd kindlasti sellepärast ära ei sure,
võib-olla esteetiliselt, nad lihtsalt muutuvad hetkeks inetu maks,
kui ma nüüd näiteks räägime ütleme hostasteks,
et siis ostele tekivad Rahes suured augud sisse,
aga ega see taime aga iseenesest tal ei ole sellest suurt
lugu küll, kui me räägime sellistest vihmahoogudest,
siis me peame jah, arvestama sellega, et mida lopsakam on
see haljastus ka linnaaedades või nii-öelda avalikel
haljasaladel ja mida rohkem me tekitame ka selliseid
nii-öelda vihmapeenraid, ehk siis sellise null äärekiviga,
kuhu vesi saaks joosta siis seda rohkem ka need taimed,
mida lopsakad nüüd on, seda rohkem suudavad ka seda vett
sealt üleliigselt kiiremini nii-öelda ära imada
ja ja kasutada. Siin ma kohe hõiskan selle Eveli eelmise mükoriisa
kommentaarile lisaks, et see võib täiesti vabalt metsas ka juhtuda,
et puud lähevad laisaks.
Hollandis näiteks mina ei näinud ühtegi seent
ja ma elasin seal aasta aega, okei, ühtsent nägin mingit
pruuni kärbseseent aga metsas eriti mitte
ja siis ma küsisingi ülikooli mükoloogidelt,
et mis toimub, et teil üldse seeni ei ole. Ja siis tema põhjendus oligi, et ja et siin on kõik nii ära väetatud.
Puudel pole erilist vajadust selle mükoriisa ka hakata vaeva
nägema toitainete kättesaamiseks, sest et neid toitaineid
lihtsalt niikuinii on hästi palju.
Ehk siis praegu on nagu natuke oht, et me hoolitseme
ülaEestis minu arust Data nii palju ja eks see hollandi
väetis ilmselt oli ka kuskilt pigem põllumajandusest
pinnavette jõudnud. Jah, mitmekesisemalt võiks istutada küll ligirikkamalt,
et kui kui praegu on niimoodi, et võetakse mets maha,
siis pannakse sinna kas kuuseistikud või männiistikud
või midagi kõike ühtemoodi.
Et see on ju igasugustele kahjuritele ja söödikutele
suurepärane tallermaa, sest et väga lihtne on ühe pealt
teise peale hüpata. Ja ka millised need puud on, mida me praegu istutama
istutame me endale praegu aedadesse õuna puusid,
mis võiksid kasvada kiiremini, anda rohkem vilja kiiremini. Ma arvan, et see ei ole väga muutunud, et ikkagi inimesed
otsivad ka neid vanu häid sorte, on aastakümneid olnud ju
rahva lemmikud, needsamad ikka kuldrenett
ja küll võib-olla mida tehakse, et kui vanasti olid õunapuud
siis poogitud sellist kõrgema kasvuliste aluste peale,
siis praegu need viljapuud pigem on sellised väiksemad mida
võib vabalt istutada kolme meetri, võib-olla kolme meetri
tagant ja lisaks muidugi ka ikkagi mood on selliste,
kas spaleer või siis sammasõunapuude kasutamine,
aga sortide mõttes isenesest ikkagi eestlane on selline,
tahab seda vanad head valget klaari, kuldrenett ja,
ja veel siin. Ja siis ta ikka kasvab selle valge klaari kujuliseks just,
sest et sellises põllumajanduslikus õunatootmises on küll niimoodi,
et seal väga sellist vanaema õunapuukujulist õunapuud ei ole.
Et need õunapuud on sellised pisikesed madalad ütleme,
tehtud selliseks, et nad võimalikult vähese ajaga
võimalikult palju õuna annaksid.
Ja et oleks lihtne korjata.
Aga noh, kuna see on sisuliselt õunapuu õunapõld,
siis ei ole see eriti oluline, kuidas see välja näeb. Ja noh, vana puu hakkab vähem saaki andma siis sisuliselt
need tööstuse õunapuud kasvatataksegi hästi-hästi kiiresti
õunu kandma ja siis asendatakse hästi kiiresti ära,
kui nad on, sellised ei kasva enam nii, nii ruttu,
kui nad on veidike välja kurnatud.
Viljapuude eluiga on justkui nagu natuke läinud lühemaks.
Jah, ma arvaks küll, et, et noh, tootmise mõttes juba,
et kui, kui tahta saada võimalikult palju õunu võimalikult
väikse aja sees ja võimalikult väikse pinna pealt siis siis
selle selle arvelt keskmise õunapuu eluiga on ka lühem,
aga see üldiselt ongi nii põllumajanduses etega. Ega see kana, mis söömiseks võetakse, ega see ka ei ela väga pikalt. Nõnda, aga me oleme rääkinud, kuidas praegu meie ümber aiad
välja näevad, kuidas nad eelmisel sajandil välja nägid.
Aga kuidas teile tundub, kuhu need trendid on liikumas
tulevikus just aia ja oma põllumaa kujundamise mõttes? Ikka keskkonnasäästlikuma lahenduste suunas,
tulevikus tõenäoliselt meil ei ole võimalust,
inimesed juba mõtlevad selle peale, et tõenäoliselt ei ole
neil võimalus enam kastama aedu nad mõtlevad juba ehitamisel,
ma olen kokku puutunud sellega, et juba ehitamise mõtlevad
selle peale, kuidas siis kaevatagi maal siis katuse ütleme,
katuse pealt koguneva vihmavee jaoks reservuaare
ja kuidas seda saaks edaspidi kasutada. Ja kindlasti ikkagi see liigirikkus ja noh,
kuna inimestel mõnes mõttes on alati kuidagi tundub,
et see elutempo järjest kiireneb, samas mulle tundub,
et inimesed on ka nüüd eriti peale seda koroona aega leidnud
ennast taas seal aedades, et leidnud selle saanud aru,
et aed on tegelikult see, kus nad saavad puhata.
Kui see on hästi rajatud ja kus, kus nad saavad nagu
mahalaadidega oma pingeid ja siis kujundada nii teha nii et
endal oleks hea, et ei peaks seal väga palju tööd rügama,
aga samast annaks sulle ka piisavalt sellist. Kas siis väikene tarbeaianurgakene, kus saad oma rõõmuks
kasvatada lehtsalatit ja maitsetaimi, et ka see tegelikult,
et võib-olla tuleb jälle ringiga või noh,
on tulnud ringiga tagasi, et kui mingi hetk me rääkisime lapsepõlvest,
kus kõik järjest nagu ära kaotati ja, ja mingi hetk oli
ainult see iluaed, siis ikkagi praegu inimesed mõtlevad ka
selle peale et kuidas ka natukene saada endale siis seda tomatit,
maasikat ja kindlasti suund kõikidel nendel kogukonnaaedadel,
kui me räägime avalikest haljasaladest, et et kuidas need
kõik seovad inimesi tegelikult ühte ühtseteks kogukondadeks. Kuidas võib-olla veel mõelda, kuidas inimesi kaasata selleks,
et et tekiksid rohkem ühised arutelud ja inimestel ka
selline liigirikkus näiteks linnades, et kuidas kuidas nagu
inimesi panna nägema seda, seda ilu ja seda vajadust selles suunas.
Et see on ka praegu selline koht, kus on nii palju erinevaid arvamusi.
Ja ühelt poolt on ka mitte ainult Eestis vaid üleüldse maailmas,
et neid uurimustöid on tehtud ka Hiinas,
et kuidas inimesed suhtuvad erinevalt näiteks sellistes
liigirikastes poollooduslikes või osaliselt looduslike
taimedega kujundustesse. Et võib-olla noh, ma olen ka tajunud seda näiteks,
et praegu veel öeldakse, et ah, et mul on see liigirikkus
seal aia taga, et las ta jääda sinna ja inimesed tegelikult ongi,
uurimused on näidanud, et mida kaugemal on inimesed jäänud loodusest,
seda enam tegelikult neile meeldib linnades seda loodust näha.
Ja kuna Eesti inimesed võib-olla see ongi hea märk,
et kui Eesti inimesed ei ole järelikult veel nii kaugeks
jäänud loodusest et nad tunnetavad, et osad veel,
et nemad ei taha siin linnakeskkonnas võib-olla näha
selliseid niitmata alasid, vaid tahavad ikkagi seda vanast
ajast sellist klassikalist korda näha. Sirgi küljest tee tuleviku aeglane Ma trendidest ei tea midagi, aga ma tahaks endale sellist
lõbusat kääbiku aeda, kus on kartulid ja igasugused põnevad
lilled ja noh, vahest mõni eksootiline veidrus võiks ka olla,
aga enne enne peab vaatama, et see ei ole mingisugune
potentsiaalselt invasiivne võõrliik?
Jah, oleneb ilmselt väga palju sellest, kus moed oleks,
mis sinna sobiks, võib-olla, kui on kuskil metsas,
saabki ansambli aeda teha. Aga jah, ma arvan, et minu ideaal oleks selline praktiliste
toredate toidutaimede ja huvitavate lillede kombinatsioon
kus siis saaksid hästi elada siilid ja mesilased
ja ja kus ei peaks liiga palju vaeva nägema.
Eelmine aasta ma elasin Belgias, seal meil juhtus täpselt
see põua stsenaarium, et belglased tegid sellise ürituse
nagu nõu Moummei ehk niitmise vastane maikuu.
Ja siis see koht, kus mina elasin, meie ei niitnud terve
maikuu lõpuks oli selline põlvekõrgune hein lillekestega
väga kena. Naaber niitis selle iseseisva muruniidukiga kõik
hästi ühtlaselt hästi maha. Ja siis juunis tuli põud, mille tulemusena naabri muru oli
kõik täiesti kollane ja kuivanud.
Aga minul majakaaslased niitsid vikatiga selle heina maha
ja kuna need taimed olid sellised korralikud juured endale
jõudnud kasvatada selle ajaga, sest neid kogu aeg ei
lõigatud lühemaks siis meil oli lõpuks tänava ainukene
rohelise muruga aed. Ja see näide näitab seda, et tulevikus, eks me peame hakkab
natuke mõtlema teistmoodi, millal, kuidas me mida teeme,
mis eesmärgil.
Tänan väga huvitava vestluse eest.
Head kuulajad.
Saates teise mätta otsast vestlesid aiakujundaja Evely Ustav
ja bioloog Sirgi saar.
Saade on salvestatud 28. juunil 2024. aastal. Saatejuht ja toimetaja on Marja Kruusement.
Kuulmiseni. Teise. Mätta.
