Mne olen bioloog, loodusehuviline ja tulin täna siia  Tartusse Raadile, et tutvuda erinevate sihktiivalistega  ja eelkõige hariliku lauluritsikaga. Eesti kõige tavalisema suure ritsikaga. Ma alustasin tutvust sihttiivalistega läbi loodusele  salvestamise ja siis ma avastasin, et see rikastab niivõrd  minu loodust tajumise viisi ja ma saan jooksvalt aru,  kas on suvi, kas on kevad selle kaudu, mis liigid häält  teevad ja, ja kui ma juba olin sellele teele jõudnud,  siis ma muidugi avastasin, et Eesti kõige tavalisem  ja kõige kõvema häälega sihttiivaline on harilik lauluritsikas,  keda on terve mandri-Eesti täis ja, ja noh,  muidugi kui sa juba korra oled liigi selgeks õppinud  ja su kõrval häält teeb, siis paratamatult sa paned teda tähele. Ja siis niimoodi see tutvus alguse saigi. Lauluritsikaga on selline lugu, et ta on suhteliselt suur  elukas ja ta vajab täiskasvanuks saamiseks veidi aega,  nii et me teda laulmas ei kuule. Mitte enne, kui heal juhul jaanipäeval ja praegu on augusti lõpp,  see on laulurisikale selline vanuriiga, nende häält on vähem kuulda. Näeme juba, et need isendid on räsitud, tõenäoliselt emased  risikad on, On juba munalaadungid kuskile ära sokutanud,  aga isased, kuna neil eluvaim on veel sees,  mingil määral nad üritavad laulda, samas emaseid võib- olla  enam ei ole. Aga siis nad jätkavad oma laulu kuni öökülmade saabumiseni  ja siis on aeg aeg asjad kokku pakkida ja teisi. Sihktiivalistega on lugu niimoodi, et nad on looduses  tegelikult üsna väärtuslik toidubaas hästi paljudele lindudele,  teistele selgrootutele, nii et neil on väga oluline roll  meie looduses ja, ja lisaks on sihttiivalised  ka hästi toitvad, et võrreldes siin mõnede teiste  putukarühmadega nad on hästi valgurikkad ja,  ja muid selliseid mineraalaineid ja nii-öelda vitamiine  teistele olenditele, nii et no tõesti on,  on asendamatu loomarühm meie looduses. Sihktiivalised on lindude kõrval Eestis üks selline teine  suur rühm, kes hääle abil suhtleb ja sihttiivalistega on  huvitav see, kuidas nad oma häält tekitavad. Laias laastus on kaks rühma kuidas häält tekitavad. Esmalt siis tirtsud, kes hõõruvad jalgu vastu tiibu  või jalgu omavahel ja teisalt on ritsikad,  kes hõõruvad tiibu omavahel ja neil on kujunenud selline  väikene kõlakamber tiibade alusel, mis omakorda võimendab nii,  et kui lähedalt vaadata, siis on näha need tiivad väga  kiiresti käivad, seda inimsilm ei ole suuteline fikseerima  seda sagedust, aga justkui väriseks ja see ongi see mehhanism,  kuidas heli tekib, kiire tiibade omavahel kokku liikumine. Selle ritsika sirinaga on niimoodi, et. See on tegelikult inimesele üks väga hea märk omaenda  kulgemisest ajas. Ja mida mina olen pidanud juba hakkama tähele panema,  et ritsika sirin on üsna kõrge helikõrgusega. Nad ise kuulevad seda väga hästi, aga inimene,  mida vanemaks ta saab, seda kehvemana kehvemalt ta neid  helisid kuuleb. Nii et kui ühel hetkel vanemaks saades inimene avastab,  et suved on väga vaikseks jäänud, kus need risikad on  kadunud kõik siis võib-olla et risikad ei ole kadunud,  aga omaenda kuulmine enam ei, ei lase. Ritsikaid rohutirtse kuulda.
