Jaa, jaa. Tere, saade, elamus on taas siin vikerraadio eetris.
Mina olen Katrin Viirpalu loomulikult külaline ka.
Nagu tavaks, siis ma räägin oma viimasest elamusest,
põnevast osasaamisest.
Ma käisin Helsingist, on siin, talus oli agram Khani Maugli
agram Khan on üks maailmakuulus koreograaf,
bangladeshi päritolu aga toimetab ta peamiselt Londonis
ja oli ta siis ühe oma sellise etenduse Mauglesina
Helsingisse toonud. Ja suurepärased tantsijad.
Iseenesest väga klassikaline lugu, mida enamasti inimesed ju teavad,
kui nad on ikkagi Kiplingu raamatut lugenud,
multifilme näinud nii palju erinevaid versioone,
et lugu on kõigile tuttav.
Aga see, kuidas on võimalik tantsida lugu mitte muusikasse maid,
sõnadesse. Kaks tundi kolmveerand, ma pakun julgelt,
selle eest oli tants sõnadesse ja see kõnetas
ja see oli äge vaadata.
Paavo Piik on täna siin elamuse saates.
Tere, Paavo.
Kuidas ma sind tituleerinud, kui ma ütlen draamatur,
näitekirjanik, luuletaja, kas ma võin neil midagi siia ritta panna? Võib-olla tõlkija, lavastaja, aga ma arvan,
et kõige rohkem nagu võib-olla seostan ennast dramaturgi,
aga et see on võib-olla selline esimene elukutse,
mistõttu ongi väga huvitavaid tantsust kohe alustasid,
mõtlesin, kas ma pean nüüd hakkama ka kuidagi siin midagi tantsust. Keegi ei pea. Et see tundub väga keeruline tantsu iseloomustada. See ongi keeruline, mu meelest, aga me peale ülalt jälle
paistsid tähed, on üks imekena lause ja pealkiri ühel lavastusel,
mida Viljandis mängiti väga hoogsalt, väga suurelt
ja tegelikult ikkagi on see siis, ma saan aru,
motiiv lavastusest või jumalikust komöödiast,
dantali, keri poeemist. Ja noh, võib-olla hakkan kaugemalt peale,
et ma kuidagi mõeldes oma elamuste peale kuidagi jõudsin selleni,
et ei tahaks hakata võib-olla minema liiga kaugele
lapsepõlve ja mõtlema võib-olla selliste suurte mingite
mõjutajate peale, et see on alati selline natukene libe tee,
et lõpuks eks aja jooksul kõik siuksed lapsepõlve
või nooruspõlve elamused kuidagi muutuvad millekski hoopis
suuremaks ja hoopis teistsuguseks. Me hakkame mäletama, mälestuste mälestused on selline lõputu. Jah, et, et siis ma mõtlesin, et kuidas nagu kõige kuidagi
ausam oleks seda teha ja mõtlesin, et noh,
et tegelikult on ju lihtsalt hakata mõtlema,
et mis on see suvi huvitavat või noh, siis nüüd juba
möödunud suvi huvitavat nähtud ja kogetud
ja et see oli väga tore tegelikult kuidagi endale selline ülesanne,
et tõesti ju väga-väga mitu väga huvitavat sellist elamust
oli suve jooksul ja üks neist tõesti oli täitsa üks
viimaseid selliseid oli siis Ugala lavastus õigemini siis
Ringo Rammuli lavastus Ugala teatris me peale ülalt jälle
paistsid tähed ja see oli miks ta mulle nii korda läks,
vist on see, et kuna ma ise olen kui teatritegijaid,
siis väga tegelikult harva juhtub seda, et,
et ei vaata teatrit mingis mõttes sellise professionaalse
kreatiini pilguga, et, et just, et see kuidagi see
minnalaskmine ise vaatajana kuidagi mitte analüüsida seda,
et mismoodi see on tehtud, aga et kuidagi,
kui mingi asi võtab sind kaasa ja haarab,
et siis on kuidagi, et seda juhtub harva,
kui see juhtub, et siis on täiesti kuidagi nagu noh,
niisugune tunne, et oh, erakordne, et see on nagu vägev,
et nad seda suutsid. Selleks peab olema siis midagi erilist, et sind niimoodi haarata,
et sa ei hakka seda käsitöö poolt vaatama. No ma arvan, et see ei ole ka ainult võib-olla see käsitöö
nii-öelda poole eiramine, aga ka lihtsalt,
et inimesena ka, et ma võib-olla olengi natuke tõrges,
et ma üldiselt ei lähe väga kergesti kaasa asjadega,
et ikkagi ajus mingisugune nii-öelda osakene töötab
ja analüüsib, aga et, et seal kuidagi tekkis jah,
et et seal on selline, eriti seda juhtus seal mitmel korral,
aga eriti teises vaatuses on seal selline üks stseen
või selline noh, terve maailm loodud siis asjadest laval,
mis on iseenesest juba kunstiteosed või noh,
näeb selline tõesti filigraanne ja Eesti teatris täiesti
pole siukest asja näinudki enne kujundus,
mille on loonud Artur Arula ja selles maailmas siis
dramaturg Roos, Lisette parmas on omakorda suutnud siis nagu
teksti niimoodi Leida sellise tekstilise meetodi,
et ühel hetkel ei saa aru, et mis see loogika on,
et miks üks tekstikatke viib järgmiseni,
et see on selline nagu kaleidoskoop nagu eluhetkedest,
mis üksteisele järgnevad, aga ühel hetkel ei saa aru,
et mis, milleni tegelikult viib, et see on nii tihe
ja nii selline ootamatu ja siis ongi, et vaatajana minust
nagu tekitas sellise nagu just sellise nagu vägeva tunde,
et mu kuidagi meeled olid haaratud sellest,
mu mõistus oli haaratud sellest, aga ma ei teadnud,
mis järgmiseks saab ja selline põnevus nagu kogu aeg oli
nagu siis õhus. Ja tõesti selline noh, selline tunne, et,
et vaatad midagi kus on tegijad võtnud mingi riski,
et ei tea ju, kas see hakkab tööle, et see ei ole selline
klassikaline dramaturgia, et ta on mingi lugu,
mingisugune tegelased, mingi areng, et seal on kõik kuidagi
läbisegi ja et, et see risk on nagu võetud,
et viia siis vaataja kuhugi nagu teise aegruumi
ja noh, see tante seal taga selline tõesti selline
igavikuline ja selline, et vaatamegi oma elule tagasi
selline nagu suur mõõde. Ja et see töötas, et see kuidagi nagu, et see,
see Pillergaarse ärkas nagu ellu ja see kuidagi vedas nagu
kaasa ja, ja see oli selline tõesti jupp,
teine vaatus on seal pikk vaatus, aga et see nagu kuidagi
nagu rong niimoodi jõuliselt vedas kuidagi vaatajat läbi selle,
selle ühe inimese elu võib öelda, siis mitte päris sünnist surmani,
aga isegi võib-olla tagurpidi, et, et siis nagu surmast sünnini,
et, et see oli nagu kuidagi selline elamuslik ja,
ja mul on hea meel, et et kuidagi nende ju suhteliselt
noorte teatritegijate üle, et nad selle riski võtsid ja,
ja et see sellisesse kohta viis, et, et see on alati selline
suur suur asi või suur panus, mida teha ja et kui sa nagu
Pille kannab, siis on see kuidagi. Et see on eriti magus. Kas see teadmine, mida kirjutab Dante jumalikust komöödiast,
tuleb selles kontekstis kasuks või tegelikult võib istuda
saali ja noh, siis on hoopis teistsugune vaade,
hoopis teistsugune, sisseelamine. Ta on pigem vist seal mingisugune nagu toetuspunkt
ja just nimelt, et kuidagi nojah, kuidagi anda seda,
seda meeldetuletust, et me vaataks asju kuidagi igaviku perspektiivist,
aga ta otseselt ei eelda, et see lavastus on vist püüdnud
nagu leida mingisuguse praegu selles maailmas toimima mingi
inimliku vastu sellele mis seal justkui sellele meeleolule
selle sellele olukorrale, sellele sündmusele,
seal teoses, mis kuidagi nagu vastaks ja mu meelest on nagu
päris päris nutikalt seda suutnud, et ta ei ole siis nagu
mingit pidi sistanta ümberjutustus, vaid nagu oma teos,
mis on siis kuidagi tõukunud sellest sellest ante tegelikult
pea 1000 aastat tagasi kirjutatud teosest,
mis on ka tegelikult tore, et selliseid,
selliseid seoseid võib luua. Mulle tundub, et me sellisest igavikust vigavikulisust oleme
muidugi väga kaugele jäänud, et meid ei taha sinna kaugele
vaadata või ette või tahapoole, et kogu aeg on olevik,
see, kus meid sunnitakse olema või palutakse olla noh,
ükskõik, kuidas siis pöördumine on. Ja vist vist on jah, et see on kuidagi selline mõõde,
mida on ka, võib-olla võib olla keeruline?
Mitte keeruline, aga jah, et, et ma mõtlen lihtsalt et
võib-olla nagu teatritegijale ka on lihtsam võtta
mingisugune isegi sotsiaalne, mingisugune probleem
või mingi asi, mis praegu toimub ja, ja et see annab selle
lisakihis mingile loole.
Arvestades, et praegu on selline hästi ärev aeg. Et kuidagi jah, isegi isegi vist iseloomustatakse seda
praegust siis täiskasvanupõlve jõudvat generatsiooni ärev generatsioon,
et hästi palju on neid mõjutanud siis nii see,
mis maailmas toimub, aga ka see sotsiaalmeedia
ja nuttidele ronida maailm, mis on ka suured ärevuse
tekitajad inimestele.
Et võib-olla selle nagu foonil just on nagu õige aeg siis
tegeleda mingi sellise mõõtmega, mis korraks tõmbab täiesti
välja sellest sellest sotsiaalsest maailmast
ja kuidagi paneb paneb hästi kõrgele vaatama tähtede poole. Kas varemed näiteks Platoni akadeemia varemed Ateenas on see koht,
kus ta tõmbab su välja sellest hetkest, et no ikkagi me
võtame sinna 2000 aastat tagasi, eks ju? Ja seda ma sinna otsima läksin tõesti, et,
et ma käisin, käisin Ateenas niimoodi suve hakul või,
või kevade lõpul ja seal mul ei olnud seal palju aega,
aga ma mõtlesin, et ühe asjana tahaks nagu ära käia,
et seal ma olin seal partenonis käinud ja sealkandis,
et et see plaat on akadeemia tundus nagu huvitav
ja need varemed ja niimoodi aga just et see see teadmine,
et, et noh, võib-olla niisugune filosoofia,
üks sunnikohtadest või lätetest ja nii ja,
ja siis see reaalsus, et seal on selline nagu mahajäetud
koera jalutamist, park, eksju, kus on vaevu-vaevu tähistatud
üldse midagi ja siis on õrnalt aru saada,
et vist on see koht jah, et seal on siis olnud need,
see akadeemia paik ja, ja mingid sellised siis varemed,
mis on ka üsna halvasti konserveeritud ja siis seal oli veel
ma mäletan, kui ma sinna jõudsin, et siis seal oli üks keegi
grillis vist palja ülakehaga üks selline meesterahvas
või et noh, et natuke selline tugevalt see see kaasa
ja reaalsus lõi sisse ja et seal noh, olidki siis nagu ka immigrandid,
kes olid seal pargis siis mingitpidi kas ööbinud
või siis tegid süüa endale, et see kogu selline hästi nagu
jõuliselt selline sotsiaalne reaalsus ja siis samal ajal see jah,
inimesed, kes seal siis jalutavad oma koeri
ja korjavad koeraga, hakkad kokku ja siis järsku need
varemed siis seal justkui tõesti pigem sellises maha
jäätumas nagu paigas ja, ja et see tekitas nagu mingi
sellise nagu sellise tunde, et tõesti see nii nii kaob
maailma hiilgus või et, et sa oled nagu kuidagi hästi
teadlik sellest, et kuidas üks väga suursugune koht võib
järgmisel hetkel olla, eks ju, justkui tühermaa
või justkui ei midagi või kui me mõtleme oma linnaruumi peale,
ma ei tea linnahallist, eks ju, palju räägime,
et, et võib-olla seesama saatus ootab ühel hetkel nagu seda
paika ees või noh, paljude selliste kohtadega juhtubki
niimoodi ja kuidagi hästi teravalt see just jah,
tõi selle nagu esile, et see kontrast oli nii suur lihtsalt
selle selle mõtte vahel selle vaimse maailma vahel,
mis sealt kunagi tekkis ja siis selle sotsiaalse reaalsuse vahel,
et Ateena üldse ei, kindlasti ei ole mu mu lemmiklinnasid,
et, et on väga ikkagi selline, ma ütleks,
ka ei ole just parim näide mingisugusest väga heast
linnakeskkonnast või et ta on seal natukene,
majad lagunevad väga palju, vaesust on näha väga palju mustust,
väga palju noh, näha, et sotsiaalseid probleeme ja,
ja et see ei ole nagu väga hästi selline toimiv nagu
linnakeskkond enam ja siis ka mõtled tagasi,
et, et see oli see koht siis, kus kunagi elasid ühel ajal ma
ei tea, peerikles ja Hippokrates ja Sokrates
ja ühesõnaga kõik need mehed, kes, kes, kes andsid meile,
siis ma ei tea, arstiteaduse ja filosoofia
ja demokraatia ja siis et nüüd on ta siis selline koht,
et, et kuidagi selles on mingisugune. Ma ütleks niisugune tõeline võimas antielamus. Kas oliivipuud olid seal kasvasid vä? Võisid olla seal olid küll mõned puud, ma ei mäleta,
kas nad olid oliivipuud. Aga ma küsin sellepärast, et noh, siis kui see Platoni
akadeemiat rajama hakati, oli seal tohutu oliivisalu,
eks. Oliivipuu võib püsida tohutult kaua aega,
ta jääb uued võsud.
Ma kahtlustan ka väga vana. Kahtlustan, et seal ei olnud oliivipuud enam,
aga vaata kliima on ka nii palju muutunud,
eks ju, teine tegeleb ka ju aastast aastasse nüüd oma
järjest kuumenema keskkonnaga ja, ja ma ei tea,
kui hästi seal endale puudele seal nagunii mõjub,
et seal on ka ju need lähedal on metsatulekahjud igal aastal,
et et eks ta on niisugune natukene niisugune õhtumaade allakäik,
pigem seal, mida sa enda ümber nagu näed
ja tajud hästi teravalt. Sest jah, seesama Ekade, meie nimeline hiis oli seal
ja sellise sõna ju akadeemia, et selline teadmine ka just nii,
aga nüüd ma läheks Eesti muusika juurde.
Tõnu Kõrvits ja ma vaatan üles mäele.
See lugu on sind kõnetanud mingisuguses väga konkreetses
kontekstis kontserdil olles või. Jah, noh, see vist rääkisime siin tähtedest üles vaatamisest,
et võib-olla siis on sellise eelmise möödunud suve siis
refrään olnud mulle, et ta on sellist üles vaatamist palju
olnud mäele vaatamist, aga Tõnu Kõrvitsaga oli jah,
see suvi kuidagi huvitav, selline kokkusattumus teada,
et et ma käisin Haapsalus valgete ööde festivalil,
kus oli siis tema triloogia tuli ettekandele,
et oli kolmel õhtul järjest, olid siis Lageda laulud
ja tiibade hääl ja siis oli sina oled hommik
ja valgus, et kolm tema teost, mis moodustavad kokku
triloogia ja siis kolme õhtul järjest ja siis mina jõudsin
neist kahele kontserdile ja mõlemal korral siis vahetult
enne kontserti me kuidagi kaugelt põrkasime siis nagu kokku Tõnuga,
et ta seal ka kuidagi patseeris seal kiriku ümber
ja no ka kuidagi niimoodi võttis vastu ja tervitas
ja siis ja siis lisaks sellele õnnestus käia ka ühel
kontserdil siis järvi festivali Pärnus, kus siis tuli
esiettekandele tema uus teos akordioni solistiga koos,
mis oli tõesti ka väga vaimustav, tantsud oli selle nimi ja,
ja siis seal ta siis ka on kooli ja jälle võlgse kokku
ja siis ta isegi ütles siis nagu ühel hetkel,
kui ta mind sellele nägi, ütles, et noh,
et kuule, et mis värk on, et sa jälitad mind
või siis siis ma ütlesin, et midagi sellist,
et eks sa pead siis nagu lähenemiskeelu võtma,
et siin mul muud üle ei jää, et mul oli tehtud selline suvi,
kus meil järjepanu siis selle Tõnuga kokku sain
ja siis nagu sellest vähe oleks siis tõesti nendel triloogia
õhtutel siis sellel esimesel neist oli siis kui see pala oli
ette kantud, siis oli lisalugu ja siis sa saad,
Tõnu Kõrvits ronis ka ise lavale sinna, et,
et mitte ainult ei kohtu temaga siis nagu väljaspool
kontserdisaali vaid ka siis näeksid lavale
ja siis võttis kätte triangli ja siis mängis ise siis seda
triangli partiid, sellest samast. Ma vaatan, millest Mäele palast ja ja noh,
et see on nagunii selline, ma ütleks, niisugune minu jaoks
selline kuidagi nostalgiline ja kuidagi midagi sellist,
hästi eestlasliku on sellest nagu midagi sellist kodumaa
viisiliku on selles nagu palas ja siis tõesti,
et, et selles selles kirikus, kus see Haapsalus toimus,
et siis see pala nagu niimoodi kuidagi algab,
hakkab kuidagi kerima ja siis on selline sissejuhatus
ja siis ühel hetkel, kui see koor hakkab laulma,
siis see oli niisugune tunne seal seal, selles lossivaremete kirikus,
et et see, see katus enda pealt ära, et selline sihuke heli
lihtsalt siukene helilaks nagu helilaine,
mis nagu üle võttis, et tõesti olid nagu külmavärinad üle
üle ihu ja siis oli sealse Tõnu, kes siis samal ajal lõi
rütmi triangliga, et et see oli niisugune tõesti väga
meeldejääv elamus sellest suvest ja üldse see oli küll üks
selline vägev elamus. Ma vaatan üles mäele, see kõlaski nüüd just praegu
ja Tõnu Kõrvits on selle loojaks Paavo Piigi Kaaga jätkame
juttu siin vikerraadio stuudios ja filosoof Friedrich
Nietzsche ja kas ta on sinu lemmik või ta nii keeruline,
ta nii raske raskemeelne ka, aga ta võib-olla passib isegi
kaasaega väga hästi, ehk et kui me oleme kaotanud nagu
pidepunktid Jah, ma mõtlengi, et, et ma, ma lugesin lihtsalt suvel nagu
teist korda ja hästi kuidagi tähelepanelikult tema ühte
viimast biograafiat, mis on meil on kirjutanud
Skandinaaviast pärit supp või too, kes on varem kirjutanud
ka Edward munkist ja kuidagi seda ajastut hästi valdab seda
19. sajandi teist poolt. Ta ongi natuke Norra pärit, olulisteks. Kui ma ei eksi jah, et oli nagu sealtpoolt pärit
ja kuidagi see tema oskus biograafina, miks mind seal nagu
võlus esimesel korral see raamat ja ma kuidagi haarasin
täiesti kogemata sel suvel selle uuesti kätte
ja lugesin niimoodi hooga läbi, et, et tal on nagu väga suur
selline dramaatiline oskus sellel sellel biograafile.
Ta manab nagu kuidagi visuaalselt neid paiku
ja neid stseene siis selle Friedrich Nietzsche elust. Ja et see on nagu läbivalt seal loo jutustamine on nagu
väga-väga heal tasemel, nii et seda ongi nagu lugeda nagu
natuke nagu sihukest juturaamatut mõnes mõttes,
aga samal ajal ta on nagu hästi põhjalik oma allikatega
olnud ja ja kogu see selline tema nagu siis mida,
mida pärast tema surma on nagu kokku pandud sellest,
tema elust ja sellest noh, sellest on nii palju nagu
igasuguseid müüte ja igasuguseid vale arusaami
ja väga palju sellest materjalist on alles nagu nüüd
avalikuks tulnud, sest et ka näiteks siis Richardi koosima
Wagneri nii-öelda elu mingisugused päevikud ja,
ja märkmed on niimoodi järk-järgult alles tulnud välja,
mingitest nahunud keelu all, et ei tohi avalikustada
ja nii edasi, et seda materjali tegelikult noh,
nüüd on alles põhimõtteliselt selline, kui võib-olla mõni 10
aastat alles, kus on see materjal olemas
ja et ta on kogu selle läbi kaevanud ja tõesti pannud kokku
sellise ütleme siis nii võimalikult siis õige või,
või faktidele põhineva nagu eluloo, nagu on,
on ta suutnud ja et see on kindlasti väga suur töö olnud,
aga et see raamat ise on nagu kuidagi hästi kerge
ja hästi inimlik. Hästi kerge kõlab täitsa ootamatult, praeguse määratlus,
nii see puhul Sticerr. No selles mõttes, et just, et on kirjutatud niimoodi,
et on nagu hoogne ja ta tekitab sinus nagu just neid,
neid pilte nendest kohtadest ja nendest olukordadest siis
kus Nietzsche on olnud oma eluga ja, ja just,
et kui jätta korraks täiesti kõrvale see filosoofia et siis
mulle tundub, et mida see raamat just nagu kuidagi annab või,
või õpetab, et, et on selle, et selle Nietzsche elu on,
oli nagu mõnes mõttes nii erakordne ja ma arvan,
miks, miks tema, nii tema filosoofia kui ka seesama elulugu
kõneleb nagu praeguses ajas väga hästi on see,
et, et, et see oli nagu mõnes mõttes see,
see hetk Lääne ajaloos, kus siis tekkis nagu selline
pidetuse nagu tunne, et eks ju jumal on kuskile kadunud
või nagu Nietzsche ise ühel hetkel niimoodi mänguliselt ütleb,
et jumal on surnud. Et ta ise on nagu pastori poeg olnud ja ta kuidagi omal nagu
nahal siis läbi oma elu nagu tegeleb selle pidetusega selle
sellise totaalse nagu vaakumitundega, et et millelegi
toetuda ja, ja need need kuidagi need kaugused,
kus ta ära käib, nii sellepärast, et tal on nagu tervis kehv
ja tal ei ole.
Ta ei ole naist ja ta Maide klammerdub mingite inimeste
külge nagu väga-väga üksikud inimesed nagu vahel teevad,
ja siis ta kuidagi saab reedetud ja siis ta käib nagu,
nagu need sellised kohad, et need on kõik sellised nagu
hästi inimlikud ja, aga tema nagu kuidagi sellises teekonna sees,
need on hästi hästi suured kaugused justkui veeta teeb nagu
omal nahal väga, väga nagu lõpuni läbi need käigud,
et ka see, tema filosoofia ja need erinevad mingid sellised välgatused,
kuhu see viib, et need on ka seotud lähedalt sedasama eluga tema,
tema sellise tõesti mõnes mõttes väga traagilise elusaatusega. Ja teisalt, et ta on selline kosmopoliit,
eks ju, kes kes rändab mööda Euroopat ja,
ja et see on ka mingis mõttes selline asi,
mida, mida praegu kui ma mõtlen, et ta on väga palju inimesi,
kes teevad kaugtööd ja samamoodi, et nad tegelikult on kord
ühes kohas, kord teises kohas, et see selline,
et ühest küljest võib öelda selline juurdetus,
aga teisest küljest just selline et võtta vastu kogu seda,
mida on siis antud juhul siis euroopal nagu pakkuda,
et talvel olen kuskil Itaalias, et see üle elada,
see tald suvel, kui liiga palavaks lähen,
olen kuskil Šveitsi mägikülas, eks ju. Ja kõik, mis sinna vahele jääb ka või et et selline nagu
pidev otsimine temal siis tervise pärast,
et kuna ta lihtsalt tervis ei kannatanud neid kliima äärmusi ja,
ja nii edasi, et siis et seal on lihtsalt mingid sellised,
ma ütleks nagu ikkagi jah, et miks teda,
aga filosoofina ma arvan, jätkuvalt nagu väga hinnatakse
ja miks ta nii palju mõjutanud kõike järgnevat on väga
seotud sellesama tema elulooga ja, ja minu jaoks just et see
raamatu ja see lõpp ka, et on, et ta ikkagi ei näe ära seda,
seda hetke, et ta, et, et keegi temast üldse nagu teaks
või tema mõtetest või tema raamatuid müüakse lõpuks noh,
paarsada eksemplari ja ja kui tähtis see talle on,
et, et teda nagu kuuldaks ja et kui ta saab tõesti enne seda hetke,
kui ta oma, kui ta hulluks läheb, et ta saab täiesti seal,
samal viimasel aastal kuskil kuuleb, et Taanis keegi ikka
keegi professor on teda maininud mingis loengus
ja esile tõstnud kui siukest uut, radikaalset häält
ja plahvatusohtlikku häält ja siis noh, et kui,
kui palju see talle korda läheb, et nagu selline väike
tunnustus ja siis ta läheb ja ta kirjutab iseenda
autobiograafia ja nimetab ennast, eks ju,
just plahvatusohtlikkuse pärast, et nimetab ennast siis
dünamiidiga ja sealt ka selle biograafia pealkiri,
Iiemm, taine Mait, et see on tegelikult tema enda biograafias,
ta siis pealkirjastas selle ühe peatüki,
et noh, et ma olen nagu dünamiit, eks ju. Et seal on viimase aasta teosed, need ongi juba natuke
sellised nagu seal nihukest Megalomaaniat
või siukest nagu hullust.
Metalse teadvus ei ole enam nagu päris nagu lõpuni selge,
aga ta on hästi terav, et on hästi jõuline ja,
ja siis et see inimlik traagika just, et,
et ta saab kuulsaks pärast oma oma surma ja,
ja tegelikult selle ajada on veel elus, et on 10 aastat
hooldekodudes ja ka oma oma ema ja õe nii öelda hooldada
veel ja teda käiakse vaatamas siis üle Euroopa,
seal, kus ta on tühja pilguga istub ja siis öösiti siis teeb
loomulikke hääli ja nii edasi, et, et see nagu mingit noh,
tohutu mingi kurb loolisus ja traagika sellise inimese elu
ja kuidagi selles selles raamatus nagu väga hästi edasi antud,
et see, et see tekitab just kui me räägime siin sellest nagu
mingist igavikuliste mõõtmesteta, et ta paneb selle ühe
inimese elu mingis mõttes mingile mingis mõttes nagu
vaatamiseks välja ja hinnata just sellest seisukohast,
et kas ta siis oli, kas ta siis nagu tegelikult nagu sai selle,
mis ta tahtis või ei saanud ja kas see, et see juhtus niimoodi,
et ta ise ei olnud sellest nagu enam teadlik,
et kas see siis nagu kuidagi oleks võinud ta teha õnnelikuks,
või, või et need küsimused, mis seal tekivad
ja just, et see on, et see tegelane ise,
see inimene ta on, nagu ta on natukene mingi selline moodsa
elu nagu sihuke suur eelkäija või proto kehastus,
nagu, et sa leiad needsamad mingisugused pidetuse
ja kosmopoliitse ja, ja muud need, need tahud sealt ilusti üles,
just selles ise loobus ka sellest tunnustuse vajaduses
ja kõigest sellest, et see on, see on nii nagu tegelikult tänapäevane,
kõik, aga omas ajas ta oli nagu erakordne,
sest et siis oli seda palju vähem. Ma olen palju mõelnud, ma arvan, väga paljud inimesed on
mõelnud selle üle, et miks on osadel inimestel hästi suur
soov endast ikkagi mingi jälg maha jätta,
eks ju, niimoodi nagu Kanyydsel.
Et on ju filosoofia, maailmavaated, väärtushinnangud olemas
ka sellise skaalale, et elan siin oma väikese elu ära
ja kaon ja tegelikult ei ole seda vajadust.
Aga Euroopa kultuuris millegipärast on see soov hästi suur. Paljudes inimestes. Absoluutselt, see on kindlasti midagi midagi meie jah,
selle ütleme maailmanurgale omast, et kui ma mõtlen just
oriendi peale või et noh, et, et seal on pigem ma ütleks,
on see vastupidi, et see, et sa annad ennast ära kuhugi
kõrgemasse ühikusse, et, et see on nagu palju olulisem ja,
ja see, et sa kuidagi jah, et, et sellele nagu selle nagu
enda isiku rõhutamine ei ole võib-olla nii oluline ja,
ja, aga, aga vist on ka niimoodi, et see on ka Euroopas
ikkagi selles mõttes ju võib olla tekkinud aja jooksul,
et. Mul tuleb meelde kunstiajaloost, et et kas Michelangelo
ei olnud renessansi ajal üks esimesi, kes hakkas oma teoseid
üldse signeerima, eks ju. Ja et enne seda tegelikult kunst oli ka osa sellest nagu
siis Jumalaga suhtlemisest ja, ja, ja, ja noh,
et, et see ei olnud oluline, kes teose autor on,
eks ju, ja ja praegu, et me tegelikult ikkagi kuidagi
tõstame esile ja rõhutame just nimelt see autor
ja kunsti ise on ka mingis mõttes võtnud sellise.
Või on püüdnud võtta kohati religiooni nagu rolli,
et inimest kuidagi ülendada ja kokku liita ja,
ja kõik see pool Mu meelest sobib siia hästi kohe järgmiseks teemaks
fundamentalism ka religiooniga seotud lugu
ja sind siis Eliisa Saaremäe see vist ema just laval tegi.
See oli see, mis pani sul silmad põlema. Ja Baltoscandal, ilma seda nägin seda etendust
ja et see on ju tegelikult mõni aasta juba mängukavas,
et mul on kogu aeg õnnestunud kuidagi mitte jõuda sellele
näha ja need siis nägin ära ja siis et mind tõesti kuidagi
jällegi ise teatritegijana ka, et et miski nagu vaimustab
ja et mis see, mis see antud juhul see oli vist oli oligi,
et, et nad kaks näitlejat mõlemad ju mängivad hästi lähedal publikule.
Noh, mis on ka tegelikult, ei ole nii ebatavaline teatris,
aga jäetit kuidagi sealse Ma ütleks siis ümberkehastumine
või see oli selline nagu näitleja kohalolek,
et see oli minu jaoks nagunii kohati nii pööraselt kuidagi nauditav,
et ma jäin nagu tõesti nagu lummatult vaatama seda
ja mul tuleb meelde üks üks koht, selles ma üldse ei mäleta,
mis, mis seal sündmustik oli, aga ma lihtsalt mäletan,
et seal oli, et kui siis Eliisa Saaremäe oli tegelane seal
seal lavastuses, et kui ta kas siis vaidles siis selle pastoriga,
keda mängis Erki Laur ja, ja ma ja ma mäletan,
et ma vaatasin, ta oli suhteliselt lähedal ka
ja et tal nagu noh, nii nagu on, kui inimene tahab midagi
midagi hästi olulist, on nagu kuidagi vaja öelda ja,
ja siis vahel nagu inimesel huul hakkab niimoodi kergelt
nagu võbelevam. Juba ennem kui need seinad välja hakkavad tulema eks. Ka lihtsalt ka rääkida, siis sa näed, et inimesel huul nagu
võbelev kergelt ja saad aru, et see on kuidagi talle hästi nagu,
kas siis oluline või hästi selline nagu raske hetk.
Ja, ja siis ma vaatasin, et issand jumal,
et et oligi, et tal huul võbeles ja siis ma mõtlesin ka,
et, et noh, muidugi tol hetkel ei mõelnud,
sest et tol hetkel tõesti vaatasin seda lummatult,
aga hiljem tagantjärele mõtlesin, et et issand küll,
et kuidas seda nagu, et näitlejana, et, et kuidas sihukest
asja nagu esile kutsuda või et kuidas sa seda nagu teed,
et selles mõttes, et, et, et kas, no ma mõtlesin,
et okei, et variant on ju, et et võib-olla ta oli näitlejana
lihtsalt oligi niisugune raske stseen ja,
ja et, et võib, võib-olla see oli nagu kokkusattumus,
juhus, et vahel lihtsalt juhtub, eks ju. Mõtlesin, nagu, et see tegelikult ju noh,
näitlejana sa oled harjunud publiku ees mängima,
vaevalt et see on niisugune asi, et sa oled endast lähedal publikule,
et, et see midagi siukest suudab, siis mõtlesin,
et teine variant, et, et äkki see on siis tõesti kuidagi,
et et see on nagu näitlejatehnika nagu füüsiliselt,
et sa oled suuteline nagu et see ongi ju näitlejaülesanne,
et sa valdad oma keha ja vaimu ja et sa siis kuidagi
füüsiliselt suudad selle nagu juurde panna sellele Essenile,
et sa, et sa kuidagi nagu teed oma huulega midagi hästi
siukest peenikest. Tead, kuidas ei tahaks seda uskuda, tahaks,
et see kõik toimus siin kuskil. Tegelikult nagu, et ikkagi kõige tõenäolisem variant kolm-
või c, et lihtsalt, et see näitleja viis ennast nii sellesse
seal see tegelase olukorda, et see juhtus nagu selle sellest
nagu sellest psühholoogilisest protsessist nagu ja,
ja mõtlesin, et noh, tegelikult, et see on kõige tõenäolisem,
aga et see on kõige lahedam variant sellest,
et et tõesti, et kuidagi see mõjus nii et nii suure nagu
siis kehastumisena, et, et see juhtuski nagu läbi selle
või et, et ühesõnaga ma isegi mind isegi kokkuvõttes ei,
väga ei, ma ei tahagi teada, kuidas see tehtud oli,
aga et, et see on selline väike hetk, mis mul meeles on
sellest lavastusest. Ja neid hetki oli seal nagu veel, et kus tõesti mõtlesin,
et noh, et nii nagu noh, et näitleja suudab nii mitu nagu
kuidagi asja eluliselt korraga läbi viia oma kehaga,
oma selle tekstiga oma nagu tunnete väljendamisega,
et see oli lihtsalt nagu minu jaoks mingi selline noh,
et kui tavaliselt on vist niimoodi, et et,
et kui keegi näitleja teeb väga hästi mõnda karakterit,
et siis on nagu kuidagi sihuke natukene see maitse juures,
et noh, et, et seal seal natuke sellist nagu noh,
laia pintsliga tegemist ka, et noh, karakteri vedamine,
et keegi mängib vanameest või, või noh, kuidagi,
et, et, et siuke võib olla väga nauditav
ja mõnus ja, ja filigraanne. Aga et noh, et siis on midagi, sellest on ka alati sellist
karakteerset ja siis on nagu justkui teine,
et kui sa, kui on just need läbi iseenda,
et näitleja mängib siis mingit tegelast niimoodi,
et on kuidagi ta on teinud selle enda omaks
ja et, et mul on nagu raske isegi vahet teha,
et kus see nagu tegelane justkui algab ja kus see näitaja lõpp,
et, et see on nagu hästi läbi selle näitleja tehtud aga just
et mulle tundub, et seal said nagu need kaks asja kokku. Ja noh, see lavastus üldse on väga hästi õnnestunud Martaalidelekovskil,
nii et tõesti kuidagi suur rõõm oli, oli seda vaadata
ja see tekitas nagu mingisuguse näitleja elamuse.
Et kui oled palju teatrit läinud, siis on seda ju järjest
raskem kuidagi saavutada ja siis, kui see juhtub,
et siis on see kuidagi vägev Nii on kuule Frank Zappa on selline mees,
keda paljud peaaegu vihkavad, sellepärast et lihtsalt nii
pöörane olnud oma eluajal nii mänguline,
nii tohutult palju jõudnud ka kõike, muidugi. Ja minu ega mina ka ei ole suutnud tema loomingut kõike läbi
kuulata ja seal on lihtsalt väga palju ongi sellist pöörast
ja ja ma ei kujuta ette, kuidas üldse tulla sihukesele mõttele,
et muusikas hakata näiteks mingit satiiri tegema
või et see pöörane loovus nagu temal kuidagi minu minu
meelest siis lõi muusika hästi mitmeks nagu mingiks kuidagi,
et see ei olnud enam üks tervik, vaid et see oli niisugune
nagu tõesti niisugune nagu jälle kuidagi plahvatus igasse
suunda laiali hetk, vaid kogu see, tema loovus,
väljendus muusikas, aga mitte nagu ühte tüüpi muusikas,
vaid et väga erinevad siis žanrid väga erinevad mingisugused mõtted,
mis pähe tulid, noh, et tõesti, et ta võiks ka kuuldemängu
teha või noh, täiesti niisugune mees, et,
et lihtsalt kõik see käib tal läbi selle nagu muusika. Ja minu meelest oli seal isegi tema muusikast nagu hea küll,
klassikat, džässi, aga sellist müra lihtsalt. Täpselt noh, et mis iganes nagu justkui,
et see väljendus, mis on vaja väljendada,
et siis ta teeb seda läbi muusika.
Aga lihtsalt jah, et, et kuna ma ise olen nii palju elus
kuulanud sellist nagu pigem kuidagi sünged
või nukra või kurvameelset muusikat, et siis siis me
aeg-ajalt ikka kuidagi põrkan selle sappa peale just sellepärast,
et et tema puhul on nagu kuidagi kuidagi see mäng
ja see, see, see puhas, mingi loomise nauding
ja selline nagu et, et ma ei tee mingit plaani,
vaid lihtsalt kuidagi vaatan, mis juhtub
ja et seda mingit elementi on temast nagunii tunda
ja siis tõesti, et mul on selline võib-olla üks,
üks pala, mida ma siis aeg-ajalt suhteliselt lühikene
ja nagu ta on, aga et et mida me siis kuulangi kuidagi,
kui ma tunnen, et lähevad nagu võib-olla mõtted või,
või ka loomingulised plaanid või mis iganes eluplaanid
lähevad kuidagi hirm tõsiseks ja ja võib-olla liiga ratsionaalseks. Et siis siis on see selline lugu, mis kuidagi minu meelest
iseloomustab kõike muud, noh, niuke, testitionüüsiline,
niisugune palakene, kus on näha, et inimene,
inimesel on, on rõõm on, on mängulust ja selline natukene
nagu pöörasus on sees ja selle pealkiri ka issand,
ma ei suuda isegi hääldada täpselt.
Selle pala pealkiri on.
Kui ma õigesti mäletan, siis oli kliitas Orblaytas orbiitas midagi. Sõnaliselt väga napp lugu, aga sellepärast oli neid helisid
ja seda kõike oli ohtralt. Räägib teises keeles. Virmalised ja tähesadu korraga, seda ei õnnestu väga palju
Eesti taevast näha, sul õnnestub. Ja see tõesti, me oleme täna siin ülesvaatamisest palju rääkinud,
et siis me niisugune traditsioon, et needsamad turgidega
kohtume suvekooliks Käsmus ja siis tavaliselt kuna see
langeb alati kokku, siis selle tähesajuajaga augusti esimene
nädalalõpp kuskil seal, et siis meil ongi olnud selline traditsioon,
et kui on nagu selge taevas, et noh, siis läheme mingi
kambaga ja lihtsalt pea kuklasse, vaatame seal,
kuna seal on päris hea seal Käsmus on nagu piisavalt siukest pimedust. Et siis vaatame, näeme siis neid langevaid tähti
ja siis see aasta kuidagi sattuski, nii et kuigi päev oli
veel natuke pilves, siis õhtu läks nagu pilved läksid
vähemaks või kadusid ära ja siis mõtlesin,
okei. Et lähme siis vaatame.
Ja, ja siis, kui me seal olime võib-olla mõne minuti seisnud
ja keegi ikkagi juba oli näinud esimest langevat tähte,
et tõesti neid ka seal ikkagi minutis vähemalt üks oli taevas,
et sõltuvalt kuhu poole sa vaatasid, aga et siis järsku
kuidagi noh, vaatad, et selline nagu oleks nagu suur nagu
justkui pilvelaam, aga hästi püstine ja natuke nagu sihuke
kaardina moodi sihuke nagu kuidagi noh, täiesti sihuke hästi
kummaline pill, vaatasime. Ja siis. Ühel hetkel keegi ütles, et vot,
see on ju virmalised ja siis oligi, et see värvus nagu
roheliseks see, see pilvekardin ja et see on nagu ainukene,
et seal olid siis nagu veel mingid väiksemad,
sellised nagu laamad.
Ja oligi ühel hetkel nagu taevas oli nagu roheline
ja siis samal ajal ikka need tähed langesid.
Ja et kuidagi tundus nii uskumatu, et kas see on nagu noh,
eks me mõtleme selle väljagrupp dramaturgia ka,
et jumal teab, et aju on fantaasiaid täis,
onju. Ja siis keegi vist vaatas nagu järel suvel tegelikult
ei tohiks olla, virmalised see tegelikult ei käi,
nii et virmalised on reeglina talvele. Ja aga mina olen ka augustikuus just nimelt aastaid tagasi. Ja siis kinkimist ka otsis või igaks juhuks guugeldades,
et noh, et kas me oleme päriselt nagu aru kaotanud,
aga ja siis selguski, et oli, juba oli märgatud ka muudes
Eesti paikades just tol nagu öösel ja, ja siis me tõesti vaatasime,
vaatasime lummatult, nii et pärast oli kael,
kael kange taevasse, kus siis nagu korraga oli nagu kesksuvi
korraga olid virmalised korraga olid langevad tähed.
Et see oli nagu siuke noh, niisugune vaatemäng,
mida nagu või on, on kunstis raske nagu isegi järgi teha. Jah, oli midagi jälle sellist, nagu ka ütleks niisugust
maailmalõpu hõngulist selles kõiges, et noh,
et et kuidas jälle see, see keskkond kuidagi mõjutab,
et hakkad siis kohe mõtlema, et issand, et kas see on ka
kuidagi kliima soojenemisega seotud ja noh,
et, et kõik need mingid sellised, et kuidagi,
et see ei ole normaalne, aga see on kõik nii ilus.
Et mingi selline tunne Soola rääbis on väga maine, mitte maine v tegelane,
tegelikult aga ka selline põnev. Aga ka väga haruldane, sellepärast et sa seda rääbist võib
püüda ainult väga väikses nii-öelda ajaaknas,
mis on iga aasta erinev.
Ja siis sel aastal, kuna ma suvitan tavaliselt Peipsi ääres,
kus on pärit mu, mu vanaisa ja tädi elab siiani seal perega,
et siis ma olen harjunud lapsest peale seal käima
ja siis sel aastal kuidagi leidsime elukaaslasega tee ühte pererestorani,
pärnaõue talu oli see, kus siis pakuti meid võeti kuidagi
väga soojalt vastu ja siis pakuti seal nagu soola rääbist,
et ma varem olin söönud just just just et ma varem olin
söönud suitsu läbistest olles sealtkandist,
siis ikkagi suitsetasid vanasti seal rääbist,
aga et see oli siis nagu soola rääbis tehtud
traditsioonilise retsepti järgi, mida nad siis õpetavad ka
seal veel samal ajal, et see ja siis oli veel kuidagi tore,
et see proua siis nagu tutvustas ennastki,
te ütlesite proua rääbis ja, ja nii oligi,
et ta oli siis ka heitnud endalt seljast selle maise rüü
ja oli siis kehastanud meie jaoks proua rääbis,
eks, et ta rääkis siis sellest rääbisetegemisest
ja just et kui, kuidas seda, kui harva seda püüda saab
ja et kui ikkagi süüa tuleb, seda ikkagi noh,
võib ka külmutada, aga, aga põhimõtteliselt on ta kõige
parem ikkagi, kui ta on nagu püütud siis kohe ära soolatud ja,
ja kõik see. Ja et see oli niisugune tõesti, ma ütleks niisugune ühtepidi maitseelamusega,
teistpidi ka selle paiga elamused seal rannapõngerjas on
väga ilus koht, kus seal Rannapungerja jõgi kohtub Peipsi
järvega ja maaliline ja et siis seal on niisugune talu
ja siis on niisugune rääbise kultuuri nagu eestvedajad
ja alalhoidjad, et et see oli, ütleme siis jah,
kui, kui võrrelda virmaliste ja ja, ja tähesajuga,
et siis tõesti niisugune väga heas mõttes maine,
aga väga nauditav. Suveelamus sellest suvest. Minu rääbise elamus sealsamas Peipsi äärest on sellesuvine selline,
et oli ühes kalapoes oli Iirimaal toodud rääbis,
mida müüdi mitte Peipsi rääbise, vaid Iiriva rääbis.
Aga sa saad seda Peipsi äärest osta. Isegi mitte üle üle selle Peipsi venelastelt ostetud vaid
Iirimaalt ütles, et see on veel eriti eriti kõva taset. See oli täitsa huvitav, oli.
Kuidagi peas hakkas mingi mingi kakofoonia,
tekkis ansambel veel üks lugu veel siia saate lõppu,
ansambel smail oli siis kontsert või ei olnud,
kus sa said käia? Ja seal jälle läheb, sinna anti elamuste rubriiki,
et et pidi tulema siis kontsert nii Lätis kui Soomes,
aga kuna siis seal üks bändi liige John nagu viinud väga
suurepärane muusik jäi haigeks ja sattus haiglasse isegi
siis hoolimata sellest väljakuulutatud kontserditel
ja ma olin ka tegelikult, et tõesti siis kuidagi hoolega
tähelepanelikult neid kahte plaati kuulanud,
mis on välja andnud, et tegemist on siis endiste reidi
Johedi ütleme eestvedajatega, kellel on uus bänd
ja ma kuidagi ikkagi juba täiesti nooruspõlvest peale olen
andunult jälginud, mis nad on teinud ja,
ja mulle tõesti väga meeldisid ka need, need plaadid
ja ja eriti see üks pala sealt pealt pending hectic,
mis on selline peaaegu sümfooniline popmuusika. Ja siis need kontsertid siis kunagi ei toimunud.
Ma vähemalt oma peas saan, saan mõelda, et kindlasti seal
Lätis lossivaremete vahel oleks olnud väga hea kontsert
ja kindlasti Soomes floul oleks olnud festivalil ka teistmoodi,
aga väga tore kontsert.
Aga sellest hoolimata, et need on ainult minu peas,
et siis sellest suvest kuidagi selle, selle pala ma küll
kaasa võtaks. Võtame meie ka saate lõppu saab seda kuulata.
Pava aitäh sulle, aitäh kutsub põnevad elamused ka minul
elamus sinuga juttu ajada.
