Viime täna lapsed autoga kooli ütles abikaasa ühel hommikul
uudiseid lugedes.
Supilinna vahel on karu liikvel.
Noort karu nähti Tartu linna vahel ekslema mitmel päeval.
Enne jooksis ta ringi Karlovas, siis olla supilinnas nähtud
Jänese matkaraja juurde seati isegi karu püüdmiseks.
Lõks valmis Tallinnas seikles, aga veidi hiljem kalamajas
ilves askeldas seal ringi mitu päeva. Rongijuhid nägid teda isegi raudtee perroonil magamas.
Linnas on üha enam näha ka rebaseid.
Erinevalt noortest karudest ja põtradest ei satu rebased
siia juhuslikult vaid peavadki linna oma koduks.
Üks härrasmees rääkis mulle hiljuti tõsimeeli,
kuidas ta nägi linna rebast ülekäiguraja juures viisakalt
autode peatumist ootamas.
Rebased kaevavad majade alla urud ning püüavad inimestega
tutvust sobitada. Mõnikord ründavad mõnda kassi või koera,
keda oma territooriumile tungimise eest karistada tahavad.
Kui me elasime perega Arizonas, täitsid linnas rebastega
sama rolli.
Koiotid hulkusid majade vahel norisid lahkematelt
linnakodanikelt toitu.
Keset linna laiunud mägises kõrbepargis jooksid nad õhtuti
sõbralikes kampades ringi ning ulgusid loojuva päikese poole
tekitades pargis matkajates mõnusaid metsiku looduse
kõheduse judinaid. Miks tulevad koiotid, rebased, põdrad ja karud,
ilvesed ja metskitsed linna?
Kas nad ei saa aru, et linn pole nende koht?
Meie arvates on linn, inimese territoorium
ja me oleme selle üsna selgelt tähistanud.
Iga elukas võiks aru saada, kus on piir asfaldi
ja betooni ning metsade heinamaade vahel,
kas pole? Loomade linna sattumise põhjused võib jagada kaheks.
Üks põhjus on tõesti eksimine ja seda juhtub eelkõige noorte loomadega.
Keegi neist ega meist ei sünni ilmatarga
ja elukogenuna.
Esimesi iseseisvaid rännakuid tegevad noored metsloomad
panevad oma otsustes sama tihti mööda kui meiegi.
Teismelised tuulepead.
Riskimine on neil samuti sama palju veres. Vaid end ohuolukordadesse sättides on võimalik päriselt
õppida ohtusid turvalisusest eristama.
Eksimisel on sellisel juhul muidugi kaunis kõrge hind.
Suremus on just noortepesast lahkuvate loomade hulgas päris kõrge.
Ka kalamaja Ilves oli suure tõenäosusega maailmas oma paika
otsiv noor loom, kel polnud veel välja kujunenud ilvestele
nii iseloomulikku inimBelliglikust.
Kord sügisel, kui sõitsime kolleegidega Tartust lahemaale koosolekule,
lugesime tee peal kokku viis auto alla jäänud kährikud. See on aeg, mil kährikupojad omil käpil maailma avastama hakkavad.
Päris hirmus oli seda arvu mõttes korrutada kõigi Eesti
teedega ja kõigi vara, sügiseste päevadega.
Aga kährikute lon, poegade suur suremus,
sigimisstrateegiasse sisse kirjutatud.
Ühes pesakonnas võib neil olla julgelt üle 10 poja.
Samas pole autoteed kindlasti see oht, milleks kährikud
evolutsioonilises minevikus on valmistunud. Teisalt võib-olla just julgus, riskimis,
valmidus, seikluste otsimine ja uue mittekartmine on tunnused,
mis on võimaldanud kährikutel kiiresti koduneda aladel,
kuhu inimesed on ta sisse toonud ning seal julgelt laiutama hakata.
Inimese segamini pööratud maailm sobib hakkajatele
ja riski altitele.
Kiiretele kohanejatele.
Valivamad tegelased satuvad elupaikade kao korral kiiresti hätta. Nii loome tegelikult ise tingimused, mis soosivad loovaid
elupaiga kasutajaid ning panevad kehva olukorda elupaiga spetsialistidest,
loomad. On selge, et iga elupaik igale loomale ei sobi.
Konnad vajavad sigimiseks puhtaid veekogusid.
Lendoravad vanu puutüvesid ja õõnsuseid,
liblikad röövikutele sobivaid toidutaimi.
Mõnel loomal ei olegi seejuures võimalik midagi ise ära teha.
Kui ikka vesi on reostunud või tiik kinni kasvanud,
ei saa vaene konn suurt midagi muuta. Lihtsalt ei sobi ja kõik, mine ära või sure maha.
On aga ka loomi, kes on ise võimelised elupaika enda
vajadustega klappima panema, ise endale elupaika rajama.
Sellised loomad on näiteks kobras ja sipelgas.
Et nende elupaik pisikese oja peal kuivale jääks,
paisutavad koprad selle tammi abil üles.
Ja sipelgad suudavad pesas hoida just neile sobivat
õhutemperatuuri ja niiskust. Keskkonna saab endale sobivaks muuta ning selle oskuse
meister on loomulikult inimene kes suudab enda liigile
sobiva kuiva soojas vanni kliimamaju ehitades luua kas
või teisele poole põhjapöörijoont.
Kui on olemas loomale sobiv või sobivaks muudetav elupaik,
siis ta sinna sisse ka kolib.
Kuna inimene on tänu osavale elupaiga ehitamisele suuteline
elama kõikjal maailmas, siis kõikjal. Mega elame.
Arusaam, et tühja kohta loodus ei salli on tegelikult
äärmiselt vajalik.
Kui me arvame, et mingi loom meie elupaigas olla ei tohiks
peaks meie peamine pingutus olema suunatud talle sobiva
elupaiga kaotamisele mitte selle looma hävitamisele.
Kuni elupaik säilib, tulevad sinna ikka uued looma tasemele.
Kas rebasekoht on linnas? Küsiti mult kord, kui pidasin panga töötajatele ettekannet
linna loodusest.
Ei, ei ole.
Rebasekoht on metsaservas liigirikaste rohumaade ääres.
Ta ei ole oma elupaika otsides väga valiv,
kuid talle ei sobi elada sügaval metsas.
Ja loomulikult tahab ta elada kohas, kus on piisavalt toitu.
Meie avamaastikud on aga enamasti laiuvad liigivaesed põllud. Seal on rebasel igav ja kõht jääb ka tühjaks.
Linn on rebasele hoopis põnevam elupaik kui linna ümbritsev
hiiglaslik põld.
Kas me saame rebast siis süüdistada, et ta linna kipub?
Eriti kui prügimajandus kohati piisavalt sujuvalt ei toimi
ning annab hiirtele rottidele võimaluse.
Rebasekoht ei ole linnas.
Aga püüa sa seda rebasele selgeks teha, kui linn on
ahvatlusi täis. Ilvese linna sattumise ühe võimaliku põhjusena on samuti
välja pakutud talle hästi elupaigaks sobivate suurte
metsamassiivide kokkukuivamist.
Metsloomadele vajalik ja hästi toimiv rohevõrgustik,
mis võimaldaks ilvesel ühest metsast teise liikuda on Eestis
küll olemas kuid praktikas arvestatakse sellega vähe
ning seda nihutatakse inimtegevust prioriteetseks pidades
pidevalt ümber. Tühja koha, mitte sallimist võib loomade puhul seega kaheti mõista.
Kui varem sobilik elupaik muutub ebasobivalt tühjaks,
seal puudub toimiv ökosüsteem ja liigirikkus ei jää loomal
muud üle, kui liikvele minna ja uus elupaik otsida.
Elupaikade kadumine on tänapäeva maailmas suurim globaalne keskkonnaprobleem.
Teiselt poolt vaadates, kui sobiv elupaik on olemas,
aga see on tühi siis varem või hiljem ka täidetakse Pole lootustki,
et see tühjaks jääb. Jälgin huviga linnu- ja kalahuviliste debatti kormoranide üle.
Kormorane on viimastel aastatel saanud väga palju
ning nad söövad ära tohututes kogustes kala.
See on ohtu seadnud isegi mõne Eesti kalapopulatsiooni.
Elujõulisuse.
Lahendus oleks linnumune õlitada, et takistada uute
kormoranide koorumist.
Linnuloodete lämbumine õlitatud munas ei ole midagi sellist,
mida linnusõbrad hea meelega toimumas näeksid. Tühja koha mittesallimise teooria järgi ei ole seega kuigi
kestlik lahendus sest Läänemeri kui rammus elupaik säilib
endiselt ja kormoranide arvukuse kunstlikult madalana
hoidmine seda ei muuda.
Seega peaksime kormoranide järelkasvu hävitama püsivalt
lõputu iga-aastase tööna.
Alternatiiv oleks kalapopulatsioonide ja majanduslikumalt
mõtlevatel inimestele kalavarude kokkukuivamine kelle elu on
rohkem väärt kormorani või kala. Minu jaoks ei ole siin õiget ega vale vastust.
On vaid arusaam, et kunstlikult ökosüsteemi
või kooslust reguleerida ja toimima panna on üks suurt
pingutust nõudev ja tänamatu töö.
Lihtsam on looduslikke elupaiku vähem häirida kui püüda
nende lõhkumise mõjusid tagasi pöörata ja parandada.
Mu kolleegid hoiatasid mind karu eest.
Kui õhtuselt ürituselt koju hakkasin tulema,
ütles mulle mu samuti supi linlasest õde. Vastasin neile sinult õpitud lausega.
Linnas tuleks õhureostust oluliselt rohkem karta kui karusid,
sest see tapab mind 1000 korda suurema tõenäosusega.
Nii on linna satuvad metsloomad, ei ole meile nii suur oht
kui elupaikade hävitamine ja keskkonna reostamine.
Need loomad peaksid andma meile võimaluse näha keskkonda
nende silme läbi ning aitama mõista, miks üks loom otsustab
selle elupaiga endale valida. Võib-olla on ta noor ja loll.
Aga võib-olla pole tal mujal lihtsalt enam kohta. Pisike kössis ja toitu olemisega varesepoeg hüppab mööda
kuuma asfalti.
Tan sattunud põuast kuivanud muruga platsile Tartus
Vanemuise tänava ees kuid tal oleks vaja pääseda üle Riia
maantee varjulisemale rohealale.
Kus su vanemad on?
Küsin varesepojalt.
Varesepoeg tundub õlgu kehitavat, ei tea. Kõrgelt puulatvadest, kostab kraaksatus.
Jään lootma, et seal on olemas hoolsad lapsevanemad
ning jätkan oma teed.
Hiljem sõidan autoga mööda sedasama neljarealist tiheda
liiklusega Riia tänavat kesklinna poole ning näen tuttavat
varesepoega keset lõppematut autode tulva.
Hüplemas. Aeglustan sõitu.
Kuid samal hetkel astub kõnniteelt autoteele üks vapper noormees,
kes varesepoja läbi liiklusdžungli teisele poole teed aitab. Korras. Loodetavasti tulevad vanalinnud peagi tagasi
ja hoiavad jõnglasel paremini silma peal.
Takistused vabalt elupaikade vahel liikumisel on üks
suurimaid inimese tehtud kuritegusid looduslike liikide vastu.
Kõikjal meid ümbritsevas maastikus on tunda inimese kätt.
Linnas eraldavad rohealasid tänavad, parklad
ja hooned väljaspool linna, põllud ja maanteed.
Inimene ja loodusmaastik ei pea tingimata olema vaenujalal. Matsalu rahvuspargis välibaasist katsealale sõites näen
lisaks jänestele, kitsedele ja kullidele iga päev ka
põnevaid maastikke.
Põgari-Sassi külast läbi sõites on ühel pool teed Eesti üks
suurimaid rannaniite, teisel poolega järgnevad peagi niidu
ja põllulapikesed, mida eraldavad kitsad metsasiilud.
Selline maastik toidab ja toetab liigirikkust.
See on imeline näide sellest, kuidas inimtegevus ei pea
tingimata looduse arvelt tulema. Heina ja põldu on võimalik teha ka nii, et loomad endiselt
ühest elupaigast teise pääsevad.
Muide suured laiuvad põllu lahmakad pole pelgalt kaotatud
elupaigad ja elupaikade eraldajad, vaid ka tõeliselt
meelitavad maandumisalad suurtele rändlinnu parvedele.
Hane parvesid meelitaks tunduvalt vähem metsaribadega
liigendatud põld, sest puude vahel võivad varitseda kiskjad.
Haned oskavad seda loomulikult märgata ja väldivad selliseid
liigendatud põldusid. Seega on põllumehed hane probleemi endale ise teadmatuse
või ahnuse tõttu kaela tõmmanud.
Kui anda natuke maad loodusele tagasi ja luua selliselt
paremad ühendusteed metsaelupaikade vahel saab tasuks
hanekahjustuste leevendumise.
Miks on vaja elupaikade killustamist vähendada?
Sellel on lihtne põhjus tegelikult isegi mitu põhjust.
Esiteks loomad ja taimed, seened, bakterid peavad saama
endale elupaika valida. Kui üks elupaik enam millegipärast ei sobi,
peab olema võimalus otsida endale parem kodu.
Aga selleks peavad olemas olema ühendusteed.
Kui on olemas toimiv rohevõrgustik, pole nii väga hullu,
kui mõni elu paigake kaob.
Muidugi peab olema kuhugi minna.
Ehk sobivaid elupaiku peab kuskil leiduma.
Teine ühendusteede vajalikkuse põhjus on tekitada võimalus
asurkondade vahel geene vahetada. Kui ühe metsatuka jänes või rebane läheb kosja naabermetsa
suureneb selle tulemusel populatsioonide geneetiline mitmekesisus.
Vaid oma metsast sigimispartnereid otsides.
Geenide mitmekesisus väheneb ja üha sagedamaks muutub
ristumine sugulaste vahel.
Miks see ohtlik on, see peaks olema ilmselge.
Madalam geneetiline mitmekesisus muudab asurkonna nõrgemaks
ja vastuvõtlikumaks nakkushaigustele ning suurendab geeni
mutatsioonidest põhjustatud väärarengute
ja haiguste tõenäosust. Lõigates läbi elupaikade vahelisi ühendusteid.
Võtame seega looduslikelt liikidelt võimaluse tugevad
ja terved olla.
Isegi kui konkreetse asurkonna arvukus veel langenud ei ole.
Üks hea näide madala geneetilise mitmekesisuse riskide kohta
on aretus. Ajades taga parimaid tõu või sordi tunnuseid,
makstakse hinda aretatud liikide väiksemas vastupanu võimet
haigustele ning suurenenud mutatsioonide sageduses. Aretatud taimesordid on pahatihti metsikumates Eeellas
sortides tundlikumad.
Ilmastiku- ja kahjurite suhtes aretatud loomatõugudele on
igaühel omad tõuhaigused, olgu nendeks siis näiteks suurte
koerte kõrgenenud vähirisk või käekoti koerte hingamisraskused.
Koerte aretusest tingitud probleemid jõuavad otsaga tagasi
ka loodusesse.
Rootsi ja Norra hundi populatsioonides tekitavad koerte
geenid suuri pahandusi põhjustades niigi ülejäänud Euraasias
läbi lõigatud asurkonnale suuri probleeme. Koer ja hunt võivad omavahel vabalt ristuda,
sest on ju tehniliselt sama liik.
Seda juhtub üsna sageli ja hundid jäävad selle tulemusena
haigeks ja nõrgaks.
Miks aga ei võiks skandinaavia hundid laiuvatest Venemaa
taigadest oma kokkukuivanud geenibaasile turgutust saada?
Venemaal hunte ju jagub.
Põhjus on põhjapõdrakasvatajad Soome põhjaosas,
kelle jaoks hunt on põhivaenlane. Põhjapõdrakarjamaadel pole huntidele kohta.
Nii ei pääsegi Venemaa hundid norra huntidele kosja uut
rikkalikumat geenitagavara ehitama.
Geneetilise vaesustumise ohvrid on Tasmaania kukkurkuradid.
Vaesed loomakesed läbisid umbes 10000 aastat tagasi
niinimetatud geneetilise pudelikaela.
Nende arvukus langes ajutiselt väga madalale
ning kuigi see hiljem taastus, olid kõik järgnevates
põlvkondades kuuluvad loomad nende väheste ellujääjate järeltulijad. Geenide mitmekesisus oli madal.
Tasmaania kukkurkuradeid pea väljasuremise äärele viinud
nakkav näovähk on selle geneetilise vaesustumise tagajärg.
Ühe looma vähirakud saavad teisele nakatada just seetõttu,
et loomad on omavahel niivõrd sarnased.
Nende immuunsussüsteem ei saa aru, et tegu on võõraste
ja hävitamist vajavate rakkudega.
Ja nii tekivadki pea kõigi täiskasvanud kukkurkuradite
nägudele kohutavad eluohtlikud kasvajad. Haigustekitajate äratundmine on otseselt seotud sellega,
kui mitmekesine on sinu genoom.
Kui sul on palju erinevaid immuunsüsteemiga seotud geene,
oled võimeline ära tundma paljusid haigustekitajaid.
Sellel arusaamal põhineb ka teooria, et inimesed on lõhna
järgi võimelised ära tundma endale sobivaimat sigimispartnerit.
See, kes sinu jaoks hästi lõhnab, kannab sinu immuunkaitse
geenidest võimalikult erinevaid geenialleele
ning neid omavahel kombineerides saaksite terved
ja tugevad järglased. Oleme koos kolleegidega analüüsinud, kas immuungeenide
mitmekesisus on seotud erinevate loomaliikide vähi esinemissagedusega.
Seos tundub tõepoolest olemasolevat.
Need liigid, kellel on mitmekesisemad immuungeenid,
haigestuvad elu jooksul vähki väiksema tõenäosusega.
Geneetiliselt mitmekesised populatsioonid võivad üle elada
kõikvõimalikke raskeid olusid ja halbu aegu.
Näiteks võib nakkav viirushaigus kätte saada suure osa asurkonnast. Kuid mitmekesises populatsioonis leidub ikka seltskond,
kes on viirusele resistentne ehk kellele viirus oma küüsi
taha ei saa.
Ja nendest loomadest võib areneda uus tugev asurkond.
Kui looduslikul valikul on materjali, mille hulgast valida,
on võimalik üle elada nii mõndagi mõnikord isegi suur reostuskoormus.
Lõuna-Ameerika rannikualadel avastati kübritiseerumise
ehk kahe liigi ristumise tulemusena tekkinud kalaliik,
mis oli reostusele pearesistentne. See kasulike geenide omavaheline jagamine päästis kalad
väljasuremisohust ja võimaldas neil inimese muudetud
keskkonnaga kohastuda.
Seda lugu kuuldes mõtlen ikka kurbusega meie Läänemerele,
kus reostuskoormus on kõrge, aga paljude kalade arvukus üha langeb.
Kust tulevad neile reostusele vastupanemist võimaldavad geenid.
Läänemeri on niigi üks kummaline madala soolsusega teistest
merealadest eraldatud piirkond. Lombike. Kalapopulatsioonide arvukuse languse vältimiseks
tuleks ülepüügi ja muude põhjuste suhtes siin eriti silmad
lahti hoida.
Me ei saa lubada, et meie kalapopulatsioonid oleksid nõrgad
ja geenivaesed.
Looduse loovusele on vaja geneetilist mitmekesisust.
See on materjal, mille kallal saab töötada evolutsioon mis
aitab luua uusi ja keskkonda paremini sobituvaid geenikombinatsioone. Kui me ei saa lõpetada looduskeskkonna ümberkujundamist
inimkonna säilimiseks, tuleb seda ju jätkuvalt suures
ulatuses teha.
Peaksime andma endast parimaid, kaitsta looduslikke
asurkondade võimet vastu panna.
Ja üks võtmetegureid.
Siin on geneetiline mitmekesisus, mille kaitsmiseks tuleb
hoida populatsioonid arvukana ning omavahel hästi ühendatuna. Rohekoridorid linna tänavate äärtes, põllulaamu liigendavad metsaribad,
looduslikud ja heas seisus vooluveekogud seovad kokku
rohealad ja looduslikud elupaigad ning loovad võrgustiku,
mida mööda looduslikud liigid saavad levida,
otsides loovalt endale parimat elupaika või ligi tõmbavamat
järglastele tugevaimat geenikombinatsiooni pakkuvat elukaaslast.
Võimalus liikuda ja valida muudab järgmised põlvkonnad
tugevamaks ja vastupidavamaks. Varesepoeg pääses Tartus seekord üle tee.
Inimene tuli appi ja parandas sellega kasvõi ajutiselt oma vea.
See võimalus on meil olemas.
Me saame hoida looduslikke loomi ka inimese muudetud keskkonnas,
kui teame, mida neil vaja on ja kuidas neid kõige paremini kaitsta.
