Kas sa oled juba seda viraalset videot näinud,
kutsus abikaasa mind oma arvuti juurde.
Vares aitab siili üle tee.
Vaatan videost, kuidas vares tõepoolest murelikult siili
ümber sebib.
Teda nokaga tagant utsitab, et uimane loomake,
pisikesed jalad kõhu alt välja võtaks ja hiiglaslike autode
ohtlikest ratastest kiiremini eemalduks. Maantee servani jõudes demonstreerib vares siilile veel mitu korda,
kuidas üle äärekivi hüpata.
Mis põhjus on varesel siili aidata?
Ta ei saa sellest mingit isiklikku kasu.
Pigem seab ta ennast ohtu, kuna riskib ka ise auto alla jäämisega.
Varese käitumine ei ole selles olukorras rangelt võttes ratsionaalne.
Tugevaima ellujäämise looduslik valik ei tohiks sellist
käitumist soosida. Kas on võimalik, et me tõlgendame varese käitumist valesti?
Võib-olla ta ei aitagi siili.
Kas see siili nokaga utsitamine on ikka eesmärgiga siili elu päästa?
Võib-olla mekib ta vana raipesööja nokaga juba tulevast saaki.
Lõplikku vastust ei ole loomulikult võimalik anda varese
mõtteid lugemata.
Kuid olles juba poolteist aastakümmet uurinud loomade
käitumise evolutsiooni jään siiski esimese seletuse juurde. Vares aitab siili ja tahab teda hädaohu eest kaitsta.
Miks ma nii arvan?
Vares on sotsiaalne loom, see tähendab, et tema toimetulek
sõltub väga palju kaaslastest.
Varesed elavad stabiilse hierarhiaga pesitsuskolooniates kus
koostööl ja üksteise aitamisel on väga suur roll.
Koostöö tegemine on neile kaasasündinud või peaks ütlema
kaasa koorunud. Lisaks on varesed teadaolevalt ühed intelligentsemad linnud.
Seega ei tasu arvata, et vares oma tegutsemise tagajärgedest
teadlik ei ole.
Ta saab aru küll, mida ja milleks ta teeb.
Et koostööd tegevas grupis kenasti toime tulla peab olema
valmis nii abi vastu võtma kui ka abi andma.
Seejuures pole sugugi iga kord vajadust välja arvutada
võimalikku kahjude kasude täpset suhet. Headus lahkus ja abivalmidus on omadused,
mida me kaaslaste juures hindame ja mida kaaslased meis hindavad.
Seega on sotsiaalsetel loomadel kasulik olla abivalmis.
Abivalmiduse ja altruismi puhul on siiski mõnikord püütud
numbriliselt hinnata kasusid kahjusid.
Tuntud briti matemaatik evolutsioonibioloog John Holden on öelnud.
Annaksin rõõmuga oma elu kahe venna või kaheksa näo eest.
Kahes vennas või kaheksas nõos on keskmiselt sama palju sind
ennast ehk sinu enda geenivariante, kui su oma keharakkudes. On välja pakutud, et sugulaste eest hoolitsedes võime aidata
kaasa ka enda geenide eesmärgile jääda ellu
ja jõuda järgmistesse põlvkondadesse mida lähemalt suguluses oleme.
Mida rohkem on meil ühiseid geenivariante,
seda enam võib-olla evolutsiooni vaatepunktist kasulik teha
koostööd ja 11 aidata.
Inimeste koostööd on põhjendatud muu hulgas sellega,
et meie evolutsioonilises minevikus on meie lähedal elanud
inimesed olnud enamasti meie sugulased. Seega võib meil olla välja kujunenud soov oma naabreid,
sõpru kolleege aidata.
Sugulus pole aga ainus argument lahke olemiseks.
Tihedalt koostööd tegevate gruppide liikmetel tasub igatahes
olla koostööaltid sest lahkus määrab renomee grupis.
Headest inimestest arvatakse hästi ning aidatakse neid,
kes ka teisi aitavad.
Sellist käsi peseb kätt. Vastastikuse abistamise strateegiat on palju kirjeldatud ka
teistel loomaliikidel.
Hea olla tasub ära isegi siis, kui see on kulukas.
Kui loodus on andnud meile kaasa eelduse olla hea
ja abivalmis ei saa seda niisama lihtsalt välja lülitada,
kui abi vajab, mitte suguluses olev või gruppi mittekuuluv isend.
Käitumine ja iseloom ei ole lõputult paindlikud,
kuigi omajagu otsustusvabadust ja olukorrast lähtumist
loomulikult esineb. Nii võibki juhtuda, et lihtsalt kaasasündinud looduse
soositud abivalmiduse tõttu aidatakse hoopis võõrast.
Olgu selleks siis näiteks kasupere, laps,
sõjapõgenik või üle tee minev siil.
See ei tähenda, et üldiselt kenasti koostööd tegevate
gruppides ei oleks ärakasutajaid.
Seanahavedajaid või petiseid kindlasti on
ja seegi on osa loodusest. Petmisel ja isekusel on lihtsalt oma selge hind,
staatuse kaotamine või grupi määratud karistused.
Koostööd tegevgrupp peab hoolega valvama,
et ärakasutajad ei pääseks seda hinda maksmata.
Muidu langeb kogu grupi heaolu.
Jaanalinnud näiteks munevad mune kollektiivselt.
Neil on üks suur pesakuhil, kuhu iga grupi liige oma muna
paigutab ning kordamööda istutakse pesale mune soojendama. Mõistlik lahendus, kas pole?
Gruppidesse satub ka petiseid, kes oma muna küll kurna,
lisavad, kuid ühisest haudumisest viilivad.
Neil parematki teha, kuskilt magusaid mugulaid kaevata
või niisama mööda savanni ringi lipata.
Laisk jaanalind mõjub aga halvasti kogu usinalt koostööd
tegeva grupi moraalile.
Petistega gruppides vähendavad ka teised linnud oma panust
ja ühist pingutust ning langeb kõigi pesitsusedukus. Ma tasun igal aastal kohusetundlikult maksud,
kuigi vaevalt maksuamet minusugust väikest mutrikesed iialgi
tõsiselt kontrolliks.
Annetan heategevusele ja looduskaitsele,
pean kinni tähtaegadest ja jää peaaegu kunagi kohtumisele hiljaks.
Tõstan tuppa sattunud herilase tassi ja paberilehe abil õue.
Need ei ole tegevused, millest ma isiklikult kasu saaksin.
See on minu kaasasündinud sotsiaalse loomaloomus. Tean, et koostööd tegeva grupi iga liikme heaolu sõltub sellest,
et meie hulgas oleks võimalikult vähe pahatahtlikust,
petmist ja ülejala tööd.
Selleks ei pea olema doktorikraadiga teadlane,
et seda kõike taibata.
Vares, kes siili üle tee aitas, teab sedasama hästi.
Kuidas võiks elupaikade kokkukuivamine mõjutada loomade koostööd.
Võtame näiteks kalakajakad. Ma ei tea, miks kalakajakaid kakrarahule järjest juurde tuleb.
Viimase paarikümne aastaga on sel pisikesel laiul pesade
hulk pea kolmekordistunud kuid üks võimalikke põhjuseid on
sobivate elupaikade kadu mujal.
Kas on toitu mujal vähe või tõrjuvad konkurendid kalakajakad välja?
Kalakajakad teevad omavahel enamasti pesitses koostööd küll.
Kõige selgemalt on seda näha ohtude märkamisel.
Kui üks lindudest märkab midagi kahtlast,
annab ta sellest teistele teada ning ühiselt tõustakse lendu
vaenlast tõrjuma. Poolast pärit andmed viitavad, et kalakajakate koostöö võib
ulatuda ka tõelise altruismi.
Nimelt leiti, et kalakajakad lapsendavad omapäi jäänud
tibusid eelistatud lapsendatakse naabrite järeltulijaid
ning geenianalüüside järgi on naabrid suurema tõenäosusega
omavahel suguluses.
Samas ei saa kajakas tibule näkku vaadates kuidagi teada,
kas see on ta sugulane või mitte. Isegi kui ta tuleb päris lähedasest pesast.
Nii on kajakatel välja kujunenud isetu võime võtta enda
hoole alla ka lähikonnas üksi jäänud tibud.
Oma laiul ei olema kalakajakate juures lapsendamist kahjuks
veel täheldanud.
Vastupidi, olen näinud rünnakuid üksteise pesadele,
isegi kannibalismi, kui tormise ilmaga eelistatakse
merelemineku asemel võtta kõhutäide kodukolooniast. Ära süüakse liigikaaslaste mune.
Sama liigisisest tibude nahka panekut pole ma märganud
liikide vahel küll.
Meelde tuleb sel kevadel leitud hõbekajakas söögituba kivine
laiguke laiust, kust me korjasime kokku ligi 50 ära söödud tibu,
jalarõngad.
Minu spekulatsioon, hüpotees.
Altruismi lahkust esineb rohkem kolooniates,
mis pole ülerahvastatud. Kui Lyndon vähestesse alles jäänud soodsatesse elupaikadesse
kokku kogunenud liiga palju ei saa nad endale lahkust enam lubada.
Siis on igaüks enda ja oma poegade eest väljas.
Pesale asetatud lõks langeb plaksuga kinni.
Lõksu katva marlikanga all viskleb kajakas.
Lähedal asuva kivi tagant hüppab välja kaks teadlast.
Üks õngitseb linnulõksust välja, surub ta endale kaenla alla
ning tormab sprindikiirusele üle kivise laiu minema. Teine tõstab lõksu pesalt, seab pesas olevad munad korda
ning kiirustab esimesele järele.
Kaks minutit hiljem istuvad mõlemad teadlased hingeldades
katkise paadi varjus, mille talvised tormid on laiule uhtunud.
Sinna on üles seatud tilluke välilabor.
Üks hoiab põlvede vahel lindu ja on lahti tõmmanud tema tiiva.
Teine torkab pisikese metallist vere odaga diiva alusesse
veeni tillukese augu ning tilgutab sealt katsutisse paar verepiiska. Kaua seekord läks?
Stopper mõõdab halastamatult sekundeid.
Kaks minutit, 15 sekundit, ära tegime.
Lind lastakse vabaks.
Hüvastijätuks avaldab ta oma arvamust meie uurimistöö kohta,
saates lennu pealt meie poole teele väljaheiterahe.
Siis suundub ta merele, kus ta solvunud moega asub,
sulgi pesema ja kohendama. Miks selline ekstreemsport välitöid tegevatele bioloogidele
vajalik on?
Vereproov linnul tuleb kätte saada vähem kui kolm minutit
pärast lõksu sulgumist.
See on võimalik, aga see pole lihtne.
Välitööde hooaja lõpus on mu kolleeg võimeline vaid
komberdades liikuma, sest tema jalad on nädalate kaupa iga
päev üle kivise laius printimisest täiesti läbi. Põhjus on loomade stressireaktsioonide iseloom.
Pärast äkilist ehmatust nagu bioloogide üles seatud lõksu
langemine tõuseb linnuveres stressihormooni tase kolme
minuti pärast lakke.
Kui tahta mõõta looma stressibaastaset, tuleb vereproov
seega võtta enne, kui see reaktsioon käivituda jõuab.
Stressist rääkides saamegi eristada stressi,
paastaset ja akuutset taset. Esimene neist näitab seda, kuidas loom, ent pikaajaliselt tunneb,
on ta rahul ja õnnelik.
Või on ta mures ja hädas.
Stressibaastase peegeldab ka elupaiga kvaliteeti.
Kui näiteks keskkond on reostunud ja parasiite täis
või liiga tihedalt asustatud, on stressi paastase
krooniliselt kõrge.
Nii on välja pakutud, et stressibaastaseme mõõtmise abil
võiksime olla võimelised hindama elupaikade kvaliteeti. Akuutse stressitase näitab aga seda, kui hästi looma
stressireaktsioon toimib.
Akuutse stressi puhul võimegi rääkida loomale kasulikust,
stressist. Looduses toimub ju kogu aeg ootamatuid asju.
Näiteks hüppab põõsast välja kiskja või on vaja ise kiiresti
saagi kallale karata.
Kiirelt toimiv stressi vastus aitab sellistes olukordades energiavarusid,
mobiliseerida ja kiiresti reageerida, põgeneda
või võidelda. Äkilist reageerimist vajava sündmuse korral käivitub
stressihormoonide toimel terve füsioloogiline kaskaad.
Maksas hakatakse kiirkorras glükoosi tootma.
Rasvavarud võetakse kasutusele energiavarude täiendamiseks.
Põletiku vastu surutakse alla immuunsüsteemi,
töö pannakse ajutiselt osaliselt pausile.
Söögiisu surutakse alla.
Prioriteet on kohene reaktsioonivõime. Kui tavakõnepruugis on stress negatiivne mõiste,
siis looduses on stressireaktsioonid ilmselgelt vajalikud.
Need, kes ennast kiireks reageerimiseks kokku võtta ei suuda,
lõpetavad kiskja hammaste vahel või jäävad alla konkurentsis toidule,
pesapaikadele või kaaslastele.
Stress on kasulik adaptiivne, nagu ütlevad bioloogid.
Looduslik valik on soosinud stressireaktsioonide väljakujunemist.
Millises olukorras on stress looduses aga kahjulik siis,
kui see kestab pikemat aega. Arusaadavalt ei saa oma keha korrashoiu arvelt väga kaua
tegutseda kui vajadus kiirelt reageerida üle ei lähegi.
Kui stressi tekitav olukord muudkui kestab
ja kestab, on tulemus krooniline immuunsüsteemi allasurumine,
energiavarude ammendumine ning kehale vajalike
füsioloogiliste protsesside puudulik toimimine.
Teisisõnu tervis läheb käest ära.
Mõned loomad lasevad sellel meelega juhtuda. Näiteks on leitud lühiealistel loomakestel nagu arktika
suslikud või tillukesed kukkurloomad väga kõrge
stressihormoonide tase sigimishooajal just isasloomadel.
Nende loomakeste tõenäosus järgmise sigimishooajani ellu
jääda on nagunii madal, nii et nad ei hoia midagi tagasi.
Nad lasevadki meelega stressi reaktsioonidel oma keha ära lagundada,
et olla võimalikult löögivalmid selle lühikese perioodi jooksul.
Meil on võimalik oma geene edasi anda. Doktorantuuri aastatel uurisin stressireaktsioone rohevintidel.
Kui keegi leiaks vastuse küsimusele, miks krooniline stress
immuunsüsteemi alla surub siis saaks ta Nobeli preemia,
tavatses mu toonane juhendaja ikka öelda.
Ei saa ju olla kasulik pikka aega oma keha niimoodi kurnata,
kui sa pole just meeleheitel, kiimas suslik.
Võiks öelda, et looduslik valik on välja töötanud mingid mehhanismid,
mis meid pikaajalise stressi negatiivsete mõjude eest kaitsevad. Ega elu looduses polegi mingi lust ja lillepidu,
mida vaid aeg-ajalt katkestab põõsast piiluv kiskja.
Ma näen siin vähemalt kahte võimalikku vastust pikaajalise
stressi tervisemõjude paradoksile.
Esimene võimalus on see, et pikaajaline stress ei olegi
kuidagi kasulik reaktsioon.
Aga keha ei saa midagi parata.
Kui ikka olud on rasked, siis peab olema valmis kiiresti reageerima. Ja keharessursid on igatahes alati piiratud.
Seega tuleb valida kahest halvast parim.
Kas aeglane lagunemine kehvasti toimiva immuunsüsteemi tõttu
või kiire lõpp ebasoodsate keskkonnatingimuste pärast
näiteks kiskja kõhus.
Teine variant on see, et meie tänapäevane inimese ümber
kujundatud maailm siiski on evolutsiooniliselt nii uudne
ja teistmoodi keskkond millega võrreldes elu rikkumata
looduses ongi lust ja lillepidu. Loomad, keda me uurime näiteks linnakeskkonnas reostunud
merealadel või inimtegevusest häiritud metsas
ja põllumajandusmaastikul võivadki olla pidevas kroonilises,
stressis kiiresti muutuvate ja ettearvamatute keskkonnaolude tõttu.
Stressireaktsioon võib neil aidata kiiremini reageerida,
näiteks põgeneda läheneva auto eest, kuid selle hind on kehvem.
Tervis. Krooniliselt kõrge stressitase inimese muudetud
keskkonnas võib vähendada loomade võimet akuutset
stressireaktsiooni tekitada ehk tavapäraste
keskkonnamuutuste ja ohtudega toime tulla. Kokkuvõtlikult, keskkond peab loomade jaoks olema piisavalt stressivaba,
nii et neil oleks ruumivajaduse korral stressata.
Loogiline, kas pole?
Meie hiljutine kalakajaka uuring on juba andnud huvitavaid
tulemusi keskkonnareostuse ja tibude kasvu tervise kohta.
Tundub, et nende kahe teguri vahendajad on just nimelt stressireaktsioonid.
Tibud, kelle vanemad sõid reostunud keskkonnast püütud kala
kasvasid aeglasemalt kui puhast kala söönud vanemate tibud. Aga see seos oli nähtav vaid siis, kui mudelisse olid
lisatud vahendajatenaga stressihormoonid.
Aga jah, see mööda saart tormamine, kajakas kaenlas,
nii et kannad villis ja liigesed läbi ei ole siiski hea
lahendus lindude stressitaseme hindamiseks.
Otsisime sellele alternatiivi ning tundub,
et stressibaastaset on lindudel võimalik mõõta ka süljest.
Seal tõuseb stressihormooni tase äkilise ehmatuse korral
oluliselt aeglasemalt kui veres. Seega pole linnult proovi kättesaamisega nii kiire.
Süljest on stressihormoone varem mõõdetud imetajatel kuid
peaaegu mitte kunagi lindudel.
Sellest linde vereproovi võtmisega võrreldes oluliselt vähem
häirivast meetodist on linde uurivad teadlased väga huvitatud.
Stressireaktsioonid aitavad loomadel loovalt ootamatuid
olukordi lahendada ning ette arvamatustega paindlikult toime tulla.
Paindlikkusele loovusel on aga oma hind ja piirid. Mida kauem stressirohkes keskkonnas hakkama saada tuleb,
seda kõrgemat hinda maksame oma tervisega.
Me ei saa üleöö parandada inimese rikutud looduskeskkonda.
See peab olema teadlik pikaajaline strateegiline töö,
mille suunas liikumiseks me iga päev pisemate
ja suuremate sammudega töötame.
Igapäevaelus saame aga teadlikult võtta aega,
võimaldades kehal vahepeal stressihormoonide taset alla
lasta rahuneda, lõõgastuda, kosuda ja paraneda. Sest stressireaktsioonide hinna maksmise eest ei ole
kaitstud ükski elukas, isegi mitte enda meelest.
Kõikvõimas inimeseloom.
