Vampiirnahkhiir roomab mööda pimedat tallipõrandat tõmmates
ennast mööda maapinda edasi teravate küüniste abil.
Ta saaks lennata, aga eelistab hiilimist.
Oma teravate meeltega on ta paika pannud ohvri hobuse asukoha.
Vaikselt ronib ta hobust pidi üles tema pehme naha peale
ning tunnetab soojuse kaudu ära veresoone asukoha.
Üliteravate vampiiri kihvadega torkab ta naha sisse augu
täpselt veresoone juures ning veri valgub naha pinnale. Hammustusega on nahkhiir hobuse sisse süstinud ka
valuvaigisteid ja verevedeldajaid.
Ohveri teadmata saab vampiir nüüd verist pidusööki
segamatult nautida kuni pool tundi järjest.
Soe toitev vedelik voolab justkui iseenesest mööda tema
keeles olevaid peeneid vagusid kurku.
Lõpetanud verise eine, lahkub vampiirnahkhiir pahaaimamatult ohvrilt.
Et järgmisel õhtul naasta. Liigume aga ülalkirjeldatud verise pildi juurest edasi
mõtterännakule parasiitluse olemusest.
Kes on parasiit?
Esmapilgul tundub definitsioon lihtne.
Parasiitlus on kahe organismi vaheline suhe,
millest üks saab kahju ja teine kasu.
Parasiit on siis see osapool, kes saab parasiit,
sest suhtest kasu. Teist osapoolt nimetatakse peremeheks.
Täpsustus, mille eesmärk on lõigata sellest selgitusest
välja lihtlabane teise organismi ära söömine,
kisklus või Herbi voorlus lisab, et parasiitluse puhul peaks
üks organism elama mingi osa oma elust teise peal
või sees ja ei tohiks teiste organismi kohe ära tappa.
Kui järele mõelda, siis tuleb täpsustusi riburada juurde.
Parasid peaks ilmselt olema väiksem kui peremees. Parasiit peaks olema rohkem kui peremehi.
Ta peaks oluliselt mõjutama peremehe tervist
või hakkamasaamist.
Parasiit peaks olema peremehest sõltuv ja ilma temata mitte
hakkama saama.
Oot, aga kuhu siis jäävad sääsed ja puugid?
Nende jaoks pole peremees elupaik.
Aga kui sääsk pole parasiit, kes ta siis on? Kiskja? See selgitus keeraks küll koolis õpetatavad
toiduahelad pea peale aga kui üks loom poeb teise sisse
või peale, et varjupaika otsida, aga samas sellest loomast
ei toitu, kas ta on siis parasiit ja kas parasiidi
definitsiooni peaks kuuluma see, et nad on pahad,
sest mõjutavad oma peremehi negatiivselt?
Mis siis, kui üks pealtnäha parasiitlik eluvorm näiteks mõni
meie naha pinnal elutseb bakter, meid tegelikult hoopis kaitseb,
võttes ära elukoha teistelt haigusi, tekitavatest,
bakteritest? Parasiidi defineerimine on mõtteharjutus,
mille annan oma tudengitele Tartu Ülikoolis.
Enamasti läheb arutelu kiiresti, väga segaseks.
Iga definitsiooni puhul on võimalik leida viga.
Kirjutan oma tudengitele Foorumi arutellu.
Oskar Vaildi tsitaadi.
Defineerida tähendab piirata.
Mitte kuskil ei ole ma leidnud selle mõtte olevat nii tõese
kui bioloogias. Loodus ei taha meie tehtud kastidesse mahtuda,
ikka ajab ta ühe või teise kombitsakastist välja
ja lõhub teadlaste ilusat täiuslikku süsteemi.
Üks minu toredatest loovalt mõtlevatest tudengitest kirjutas
ülesande vastuseks.
Termin parasiit tuleneb ladina keelest ja tähendab see,
kes einestab kellegi teise lauas.
Ilus ja lihtne. Eks ole me kõik elus teiste lauas einestanud
ja oma lauas rõõmuga parasiite võõrustanud parasiidid võivad
definitsiooni järgi näida negatiivsete tegelastena.
Võtavad aga midagi vastu ei anna.
Samas on parasiitide ökosüsteemide ja koosluste tasemel väga
oluline roll.
Nad hoiavad kontrolli all üksikute liikide oma peremeeste
arvukuse ning sellega toetavad liigirikkuse säilimist. Samuti on parasiidid paljudele teistele loomadele söögiks,
sest neid on nii palju ilma parasiitide,
et maailm lihtsalt ei toimiks.
Parasiidi uurijad ehmatavad inimesi sageli väitega,
et enamik maailma asustavatest liikidest on parasiidid.
Kas tõesti?
Kuidas on see võimalik?
Seda näitab lihtne loogika. On parasiite, kellele sobivad paljud peremehed.
Aga igal liigil on ka oma liigiomased parasiidid,
kellele sobib parasiteerida vaid ühel konkreetsel peremees liigil.
Sellised pirtsakad tüübid.
Inimesel on ka liigiomaseid parasiite, näiteks inimese peatäi.
Kui kõigil liikidel on oma isiklikud parasiidiliigid
ja lisaks on veel liikide vahel jagatud parasiite,
peabki järeldama, et enamik liike on parasiidid. Täid muidugi ei meeldi kellelegi.
Et parasiitlust hindama õppida, vaatame parem mõnda
toredamat liiki sellist, kes vähemalt osa oma elust veedab
kellegi teise laua Seinestades.
Paksukojaline jõekarp on Eestis punasesse raamatusse kuuluv
kaitsealune limuse liik.
Puhastes selge vee ja liiva kruusapõhjaga jõgedes võivad
selle peopesa suuruse karbi isendid elada tohutult kaua. Teada on ka 90 aastaseid loomi.
Põnev ja kahtlemata kaitset vääriv liik on aga osa oma elust.
Parasiitkarbivastsed elavad 20 30 päeva parasiitidena
kaladel õppustel.
Nii saavad nad koguda ise seisvumiseks vajalikku energiat
ning levida sünnikohast kala transpordi abil kaugemale.
Tegelikult on pea kõik mageveekarbid beebidena parasiidid.
Muuhulgas väga haruldane ja väga vanaks elav ebapärlikarp
kerest tuleb juttu hiljem. Parasiite leidub loomulikult ka taimeriigis.
Näiteks puu võõrik.
See kena Kahar, igihaljas taim on eelkõige Lääne-Euroopas
saanud klassikaliseks pühadekaunistuseks,
millega on seotud omad kombed ja uskumused.
Aga parasiit ajab oma imi, jätke peremeheks oleva puu sisse
ja tõmbab sealt toitaineid samamoodi nagu puuk
või parasiitnahkhiir. Ka kõhrekalade hulka kuuluvad silmud on parasiidid.
Ma mäletan, et mu kadunud isa pidas marineeritud silmusid
tõeliseks delikatessiks.
Mina seda ussi moodi looma suu sisse võtma ei nõustunud.
Ümmarguse hambaid täis suuga sobituvad silmud hästi,
meie parasiidid on pahad ja õudsed maailmapilt.
Muide, hirm ja vastumeelsus igasuguste kahtlaste
ussilaadsete ja verd imevad tegelaste suhtes on igati
loomulik ja on osa meie käitumishunnikust immuunsüsteemist. Seevastumeelsus kaitses meie esivanemaid parasiitidega
nakatumise eest ja nüüd saab selle vastumeelsuse peal
kenasti liugu lasta.
Õudusjuttude ja filmide žanr.
Parasiite on ka lindude hulgas. Calapagosel elavad vampiir, maa sirgud täidavad toidu
puudusel kõhtu suuremate lindude, näiteks soolade,
verd imedes.
Nende lindude peal on võimalik hästi mõista ka seda,
kuidas ühest elukast võib ajapikku kujuneda parasiit.
Nimelt nokivad nad aeg-ajalt teiste lindude nahalt parasiite,
mille vastu kellelgi midagi olla ei saa.
Kui aga seal juba nokkimas olla, siis miks mitte võtta ka
üks kosutav lonks verd, kui kõht muidu tühjaks jääb? See on ju sealsamas olemas.
Parasiitlus on paratamatus.
Kui ressursid on olemas, ei jäeta neid looduses viisakuse
pärast kasutamata.
Ja lõppeks, keda võiksime pidada viisakamaks,
kas lõvi, kes oma saagi elu halastamatult lõpetab,
või vampiirnahkhiirt, kes võtab pisikese puhta eine.
Nii et hobune sellest arugi ei saa. Lõvi pälvib meilt austuse, vampiirnahkhiir õudusvärinad?
Jah, tõsi ta on, et meil on kasulik olla parasiitide suhtes,
tõrjuvad ja ettevaatlikud.
Samal ajal võiksime aga osata hinnata mõnesid parasiite
nende olulise rolli pärast kooslustes ja ökosüsteemides.
Parasiitlus on toitumisstrateegia, mis tekitab rikkalikult
igasuguseid imelisi ja põnevaid eluvorme.
Ja see, et me parasiitlus defineerida ei suuda,
muudab selle nähtuse vähemalt minu jaoks ainult põnevamaks. Parasiitide suhe keskkonnareostusega on aga hoopis huvitav.
Uurimisteema peremehe sees elavale parasiidile on peremehe keha,
tema elupaik, kogu maailm, see ei ole niigi ilmselt väga
lihtne elupaik.
Kujutage ette kodu, mis üritab teist kogu aeg lahti saada,
teid ära tappa või välja heita.
Selline kodu on peremees parasiidile.
Kui nüüd sinna kuhjub, pelgan reostus, võib olukord
parasiidile lausa väljakannatamatuks muutuda. On leitud, et peremeeste sees elavad parasiidid koguvad
endasse peremehe kudedes olevaid reoaineid nii tegelikult
peremehe keha nendest puhastades.
Mõne liigi puhul võib see peremehele isegi kasulikuks osutuda.
Näiteks elavhõbe tundub olema selline reoaine,
mis peremehe kudedest varmalt parasiidi sisse liigub
ning sellega peremehe elu veidi kergemaks
ja parasiidi elu raskemaks muudab. Et kõhuussid võivad peremeeste seest elavhõbeda enda sisse ahmida,
on näidatud nii lindude, kalade kui ka imetajate peal.
Samas ei saa parasiit ikkagi enamasti kasulikeks pidada
isegi reostunud keskkonnas elavatele peremeestele,
sest mõlemad tegurid, nii parasiidid kui ka reostus
nõrgendavad peremees organisme ja muudavad neid haigeks.
Seda negatiivset koosmõju näeme ka naftaplatvormide juures
elavate kalade puhul. Reostunud piirkonnas elavad kalad on haigemad,
neil on rohkem parasiite ilmselt nõuabreostuse vastu
võitlemine kaladelt energiat ja nii jääb neil vähem võhma
parasiitide elu ebamugavaks muuta.
Nii või teisiti on parasiidid elu peene mustri lahutamatu osa.
Parasiitide evolutsioon on peremeeste evolutsiooniga nii
tihedalt läbi põimunud et pole võimalik ettegi kujutada,
millised me ilma parasiitide oleksime. Paljud loomadel esinevad tunnused.
Isegi inimeste ilu ja lindude sulestiku.
Erksad värvid võivad olla kujunenud selleks,
et reklaamida nende võimet võidelda parasiitidega.
Ilma parasiitide eta ei pruugiks seega olla ei ilu
ega elu mitmekesisust. Luba olemas, kirjutan võidukalt noorematele kolleegidele.
Me saame sel suvel nahkhiirtelt vereproove koguda.
Loomkatseloa taotlemine on üks töömahukas asi,
millega iga loomadega katseid tegev teadlane tegelema peab.
Loa taotluses peab täpselt ära näitama, miks on vaja läbi
viia loomkatset tõestama, et sellele pole alternatiivi
ning kirjeldama meetodeid, millega tagatakse loomade
võimalikult vähene häirimine katse käigus. Loomkatseloa taotlejatele on väga tuttav.
Kolme R-i põhimõte asenda vähenda leevenda inglise keeles
Riplays võitius, Prifain.
Võimaluse korral asenda loomkatsed millegi muuga.
Vähenda kasutatavate loomade arvu miinimumini
ja võtta katse jooksul loomade heaolu maksimaalselt arvesse.
On ka väga loomulik, et teadlased loomade heaolu arvesse võtavad.
Keegi ei hakka loodusteadlaseks selleks,
et loomadele halba teha. Pigem vastupidi.
Valdava enamiku bioloogide jaoks on loomade
ja laiemalt looduse hea käekäik suurim prioriteet.
Mõnikord on aga loomi siiski vaja teaduses kasutada,
et neid paremini mõista ja selle kaudu ehk ka tõhusamalt kaitsta.
Näiteks nahkhiirtelt plaanisime suvel väikeseid vereproove
koguda selleks, et paremini aru saada, kuidas linnas elamine
nende tervisele mõjub ja milliseid viirusi nad kannavad. Mäletan hästi kaheksa aastat tagasi toimunud koolitust,
mille läbimisega omandasin õiguse loomkatseid teha.
Kursusel õpiti põhjalikult valu leevendamise
ja vaigistamise meetodeid.
Arutati ka selle üle, millistel liikidel üldse on vaja valu leevendada.
Kursus keskendus peamiselt laboriloomadele,
hiirtele ja rottidele kuid meie olime seal kurioosumeid,
mina linnuuurijana ning mu kolleeg kalade uurijana. Kas kalad üldse tunnevad valu, kas nende valu on loomkatse
käigus vaja leevendada?
Evolutsioonibioloogina on selle küsimuse vastus minu jaoks lihtne?
Jah, muidugi tunnevad kalad ka valu ja konnad
ja putukad.
Palun ebameeldiv tunne, mis tekib ähvardava
või juba aset leidnud koekahjustuse korral.
See on evolutsiooniliselt väga vana süsteem,
mis aitab loomadel koekahjustusi vältida
või minimeerida. Enamasti on valu vajalik ja adaptiivne ja valu tundmist on
ka teaduslikult tõestatud kõigil selgroogsete
ja mõnedel selgrootute loomadel.
Mulle oleks eraldi vaja veenvalt tõestada,
et mõni loom valu ei tunne kui iga üksiku liigi puhul seda,
et nad valu tunnevad.
Mis erineb loomaliigiti, on käitumuslik vastus valule.
Meie inimestena oleme harjunud sellega, et valuga kaasnevad
vastavad näoilmed, kehaasend, häälitsused. Kui teised loomad selliselt valu ei väljenda,
mõtleme meie, et ju neil siis polegi valus.
See viga inimese mõtlemises.
Inimene ise on väga tugevalt sotsiaalne loom.
Kui meil on valus, oleme kohastunud seda välja näitama,
sest saame valu korral kaaslastelt abi ja tuge.
Paljud meie valuga seotud sümptomid on looduslik valik veel
ekstra üle võimendatud ja rõhutatud et kaaslased ikka
märkaksid kaasa tunneksid ja aitaksid. Mulle tundub, et kohati on evolutsioon inimese valu
demonstreerimisel isegi vindi natuke üle keeranud
võimendades valu ja sellega seotud muid sümptomeid,
rohkemgi kui hädapärast vaja oleks.
Kaaslaste abi ja tugi ja igas olukorras väga kasulik asi.
Looduslik valik, võib arvata, et miks mitte seda natuke
rohkem välja pressida, kui hädapärast vaja oleks.
Ja meie peame evolutsiooni tõttu kannatama asjatu valu käes
nagu migreenid või muud kroonilised psühholoogilise taustaga
valud millel võimalike koekahjustustega suurt mingit
pistmist pole. Paljudel loomaliikidel valu välja näitamisest aga mingit
tolku pole, kes tuleb appi valu grimassides,
kalale? Tõenäoliselt mitte keegi.
Seepärast pole kalal põhjust ka valu nägu teha
ega kurta. Siinkohal jätan endale siiski natuke taganemisruumi,
sest mõned kalaliigid on üsna sotsiaalsed,
suudavad tajuda näiteks kaaslaste hirmu ning sellele ka reageerida.
Võib-olla on kuskil ka mõni kalaliik, kes oskab valu välja
näidata ja märgata ning kaaslast selle korral abistab. Kalade mitmekesisus on ju hämmastavalt suur.
Mõned meile rohkem tuttavad loomad näitavad valu välja küll
meile harjumuspärasel viisil.
Hiirte valugi masside põhjal on laboriloomade uurijad loonud
terveid valu tugevuses skaalasid.
Koerad, kes põlvnevad sotsiaalsetest huntidest,
on samuti varmad valu korral abi küsima.
Nende valu on meil kerge mõista. Kui valu välja näitamisest kasu pole, võib see hoopis
kahjulikuks osutuda.
Valu muudab meid haavatavaks, nõrgaks.
Kui abi pole loota, on parem mitte näidata,
et sa kannatad ning parasjagu haige ja nõrk oled.
Me peame seega tunnistama, et meie vaade valule on väga
inimesekeskne ja meil pole mingeid tööriistu mõistmaks,
kui valus on parasjagu sellistel loomadel,
kes pole loodud valu välja näitama. Eelduseks tuleks sellisel juhul võtted.
Koekahjustuste vältimine on neile sama hädavajalik kui meie
jaoks ja valu tunnevad nad sama tugevalt,
hoolimata sellest, et nad seda nägu ei tundu olema.
Vaid teadmatuse müüri taha pugedes.
Võime veel väita, et kalad meres, linnud metsas
või veelgi enam koduloomad farmides ei tunne valu
ega stressi tunnevad küll samaväärselt nagu meiegi. Tõsiasi on, et loomade enesetunnet on vabas looduses päris
keeruline mõõta ja hinnata.
Paar aastat tagasi käisin Šveitsis seminaril,
kus erineva taustaga teadlased püüdsid välja nuputada
parimaid meetodeid loomade heaolu taseme hindamiseks vabas looduses.
Kas selleks võiksid sobida stressihormoonid?
Aga nagu me juba teame, on stress looduses loomulik
toimetuleku mehhanism alles krooniline kauakestev stress on
muutunud keskkonnas kahjulik. Ja tegelikult võib looduses olla veel hullem hoopis
stressile tundetuks muutumine pidevalt raskete olude tõttu
mille tulemusel loomad enam ohtudele adekvaatselt ei reageeri.
Stressihormoonid on seega üks võimalik vastus küsimusele
loomade heaolu hindamiseks, kuid kindlasti mitte parim
ja selgeim.
Aga mis oleks selgem kaalutiga telo meeride pikkuse mõõtmist?
Mäletate veel neid DNA ahelate tippudes asuvaid kordusjärjestusi,
mis rasketes oludes ennaktempos lühenema hakkavad? Kui saaks võrrelda heas ja halvas seisus olevas keskkonnas
elavaid loomi, oleksid looduses kehvemates tingimustes
elavate loomade telomeerid ilmselt lühemad.
Aga ka see meetod on väga umbkaudne ja ebamäärane.
Me võime mõelda välja igasuguseid peeneid,
biomarkereid, kuid lihtne tõde on, et hästi hoitud
ja võimalikult vähe häiritud looduskeskkonnas on loomad
parema tervise juures ja rahulolevamad. Seega on minu soovitus mitte murda pead täpseimate
biomarkerite väljatöötamisega metsikute loomade heaolu
hindamiseks vaid keskenduda looduslike elupaikade hea
seisundi hoidmisele ja taastamisele.
Kahjuks see praktikas alati ei tööta, sest looduse kaitsmist
ja taastamist peetakse kulukaks.
Nii ongi kõigepealt vaja tõestada, et loomadel on rikutud
looduses halb. Küll ma sooviksin, et tõenduskoormus pandaks hoopis teistele
õlgadele neile, kes looduskeskkonda kasu saamise eesmärgil lõhuvad.
Paluksin hoopis neil tõestada, et nende tegevuste tulemusel
looduslike loomade heaolu ei vähene.
Kuna inimene on maailmas laiutama asunud
ja nii paljude looduslike loomade elupaiku muutnud on meil
tekkinud teatav vastutus, vastutus meie põhjustatud valu
ja kannatusi teistele loomaliikidele teadvustada
ning tunnistada ja anda endast parim, et meie tegevuse
tulemusena tekkivaid kannatusi vähendada
ja leevendada. Minu ettepanek siinkohal on, et mitte ainult loomkatseid
korraldavad teadlased, vaid loomade elu mõjutavad inimesed
alates ehitajatest ja lõpetades tööstuslikke kalapüüdjaid
jättega võiksid mõelda nendele kolmele ERR-ile.
Asendamine kas eesmärgini saaks jõuda kuidagi teisiti,
mitte loomadele kannatusi põhjustades.
Vähendamine, kuidas korraldada oma tegevust nii,
et selle käigus mõjutatakse negatiivselt võimalikult
väheseid elusolendeid ja leevendamine kas tegevust on
võimalik korraldada nii, et selle käigus tekkivad kannatused
oleksid minimaalsed. Elurikkuse kriisi, looduslike liikide arvukuse kiire
kahanemise ja elupaikade kao tõttu ei ole meil enam võimalik
teisiti mõelda, ego tegutseda.
