Mööda tillukesi kärestik vuliseva selge veelise oja põhjas
istub Eesti vanim loom.
Ta jälgib voolava vee rutulist minekut sortides veest
vahepeal välja mõne toidupala vetika bakteri
või väikese taimeosakese.
Teda ümbritsevad kaaslased, kes samamoodi poole keha
ulatuses pea ees põhja kaevunult kannatlikult aja kulgu trotsivad.
Võib-olla peaksid nad kaaluma järglaste saamist. Aga olud pole soodsad.
Vees pole kuivenduskraavidest pärinevate peente setete
rohkuse tõttu piisavalt hapnikku ning veevoolu kiirus ei
tundu päris õige.
Kui nad üritavadki imepisikesi järglasi maailma saata,
osutub see valeks otsuseks, sest järglased ei jää ellu.
Niisiis nad ootavad.
Ehk on järgmine poolsajand järelkasvule parem? Ebapärlikarpidel pole kiiret.
Eesti teadaolevalt vanim loom ongi 134 aastane ebapärlikarp.
Kõik. Eestis looduslikult elavad ebapärlikarbid on vähemalt
keskealised ja paljud on rohkem kui sajaaastased.
Ainuke neile alles jäänud looduslik elupaik.
Üks väike jõeke Põhja-Eestis on seega kui ebapärlikarpide vanadekodu.
Ainuke võimalus seda liiki Eestis alles hoida
ja turgutada on nüüd teha liigi taastamistööd,
kasvatada pisikesi ebapärlikarpe kasvandustes
ja lasta neid loodusesse tagasi. Samal ajal püütakse taastada elupaika, milleks sobib vaid
puhta veega käänuline väike jõgi, kus karbi vastseid oma
lõpustel kandvate forellide liikumine pole paisudega
takistatud kus kaladele on piisavalt kruusaseid kudealasid
ning forell ei püüta röövpüügiga välja.
Kas mäletate veel lugusid parasiitidest?
Sarnaselt teiste mageveekarpidega on ka ebapärlikarbivastsed
PPA-s leidlikud parasiidid kes kasutavad levimiseks
ja toitumiseks kalade abi. Ebapärlikarbi lapsukest ellujäämine ja levik sõltub seega sellest,
kas õigel hetkel ujub tema vanemast mööda forell kes tema
lähenemisel vete paisatava karvi pojukese alla neelab.
Suu kaudu liigub karbi beebi kala lõpustele,
kinnitub sinna ning jääb sellesse hapnikurikkasse
ja turvalisse ikka kosuma ja kasvama umbes aastaks.
Siis kukutavad nad ennast sobivas selge veega kruusases
jõelõigus maha jäävad paigale sajandiks või isegi kauemaks. Suguküpseks ehk võimeliseks ise järglasi saama saavad nad
alles 15 aastaselt.
Nii on nende elukäik vähemalt aastatelt üsna sarnane inimestega.
Eestis on teisigi teadaolevaid vananemise rekordihoidjaid.
Kuulus kalakajakas Marta elas 30 nelja-aastaseks
ning pesitses paiga truult Matsalus kakrarahu pesitsuskoloonias.
Kuna enamik kakrarahul pesitsevaid kajakaid on koorumisel rõngastatud,
on nende lindude vanus teada ning nende peal on võimalik
jälgida seda, mis looduses vanuse kasvades loomaga toimub. Kas loomad looduses üldse vananevad?
Pikalt arvati, et ei vanane.
Et nad pannakse enne nahka, kui hea kasvades toimuvad
muutused üldse mingit mõju avaldada saavad.
Seda sai arvata aga ainult senikaua, kuni selle kohta
korralikult andmeid polnud kogutud.
Nüüdseks on hea kasvamisest tingitud funktsioonide allakäik
ehk vananemine kinnitatud pea kõigi uuritud loomaliikide puhul. Kuidas siis vananeb kalakajakas?
Esimene asi, mida märgati, on vanusekasvamisel vähenev sigimisedukus.
Tõenäosus saada elus.
Järeltulija kellest saab täiskasvanud suguküps kalakajakas
langeb vanuse kasvades oluliselt.
Vanematel kajakatel on üha rohkem aastaid,
kus neil ei õnnestu ühtegi poega välja haududa
või tiibu kandma kasvatada. Aga nad proovivad uuesti ja uuesti jaksu neil jagub.
Kuidas ma seda tean?
Oleme koos kolleegidega uurinud lindude biokeemilisi tervisenäitajaid.
Olen teinud kajakatele terviseuuringuid,
mis hõlmavad erinevate ainete mõõtmist vereproovidest,
munadest, isegi nahaproovist.
Tulemused on üllatavad.
Kõik tunnused, mis on seotud kajaka enda tervisega näitavad
püsivalt sarnast taset noorte lindudega,
isegi kõrges eas näiteks vitamiinide ja antioksüdantide tase
veres või elastsust kirjeldavate ainete tase nahas. Need tunnused aga, mis on seotud kajaka järglastega lähevad
vanuse kasvades järk-järgult alla.
Vanemad linnud paigutavad oma munadesse vähem vitamiine
ja antioksüdante.
Neil on ka tiibadel vähem edevaid valgeid laike,
mis avaldavad muljet sigimispartneritele kuid muudavad suled
kergemini murduvaks.
Tundub, et kui kalakajakad peavad vanemaks saades valima,
kas panustada iseendasse või järglastesse valivad nad
esimese pigem hoida enda tervist ja saada šanss veel üheks
kaheks viieks elu kevadeks, kui kulutada ressursse poegade
elujõu suurendamiseks. See on väga erinev strateegia kui paljudel teistel kiire
elutempoga loomaliikidel.
Kas mäletate veel stressi, käte surevaid,
suslikuid, kelle strateegia on panna kõik välja ühel
sigimishooajal ja oma keha korrashoid üldse selle kõrvalt unustada?
Aeglane elutempo ehk kaua elamine, tervisesse,
investeerimine ja sigimist panustamise tagasihoidmine on
loodusliku valiku tulemusel kajakatele sobinud. Strateegia looduses jagub ruumi väga erinevatele loovatele,
lähenemistele, vananemisele.
Mõned liigid panevad kõik oma ressursid hoopis sigimisse
ja lähevad seetõttu ise kohe väga katki.
Võib öelda, et nad maksavad sigimise eest järsu vananemisega.
Kiire elutempoga loomadeks, kes vananemise pärast ei muretse,
las tulla, kas või hommepäev on näiteks enamasti vaid kord
elus sigivad lõhed. Nad tulevad merest tagasi sünnipaika kudejõgedesse.
Pea kõik isased jäävadki sinna andnud endast kõik
sigimiskonkurentsis peale jäämiseks.
Osa emaseid elab küll sigimishooaja üle ja saavad kunagi
tulla tagasi teisele ringile.
Niisuguse eluvalikuga loomad ei muretse erinevalt kala
kajakatest üldse selle pärast, kuidas kaitsta oma keha vananemise,
lagunemise haigestumise eest. Ei mingeid vitamiine või antioksüdante, ei mingit elastsed nahka.
Kui kajakas sobiks hästi spaahoolitsuse reklaamile,
siis lõhe võiks olla elupõletamise sümbol.
Ka oma uuringutes olen leidnud, et võrreldes teiste
kalaliikidega on lõhe genoomis vähe vähki alla suruvate
geenide koopiaid haiguste vastu võitlemisel pole mõtet,
kui vananemisele vastu panna ei plaanitagi.
Kui vananemise strateegia võib erinevatel liikidel nagu
lõhedel ja kajakatel erineda siis tegelikult võib see
erineda ka liigisiseselt. Üks loom panustab rohkem poegadesse, teine iseendasse.
Samamoodi on ju ka inimesel võime seda nimetada kiireks
aeglaseks elu tempoks.
Kui elamisega on kiire, võib ära tasuda noorelt suguküpseks saada,
lapsed sünnitada ning neid enda tervise arvelt kasvatada.
Kui elutempo on aeglane, võetakse aega kasvada
ja areneda.
Sellist liigisisest varieeruvust on lisaks inimesele
võimalik jälgida ka linnu populatsioonides. Mulle tundub, et linnades elavad väikesed värvulised
aeglasemalt ehk investeerivad rohkem enda tervisesse
ja vähem sigimisse kui maapiirkondades elavad liigikaaslased.
Kui ma tegin Arizona kõrbes välitöid ning püüdsin
karmiinleevikese nende rõngastamiseks ja vanuse uurimiseks
õnnestus mul üle aasta taaspüük saadavaid linna populatsioonidest.
Väljaspool linna kõrbes on rohkem kiskjaid
ning vähem vett ja pelgupaiku. Ja seega pole mõtet jääda lootma järgmisele sigimishooajale
vaid mõistlikum on kõik kohe välja panna.
Isegi kui selle hind on kiirem.
Vananemine.
Vananemise kiirus sõltub seega keskkonnatingimustest.
Miski salapärane mehhanism annab loomade keha sisemusse
signaali kui ohtuderikas või ressursirohke on keskkond.
Ja sellest lähtuvalt võib meie keha teha valiku,
kas vananeda kiiresti või aeglaselt oodata sigimisega
või mitte, panna kõik välja või hoida tagasi. Mis salapärane mehhanism võiks olla üks minu enim
tsiteeringuid saanud artiklitest pakub välja,
et see võiks olla telo meeride pikkus. Telo meerid on DNA ahelate ehk kromosoomide tipus asuvad
kaitsvad kordusjärjestused mis rakkude elu jooksul lühenevad.
Kuidas telo meerid võiksid signaliseerida keskkonnatingimusi.
On teada, et Elo meerida lühenemist põhjustab stress
ja rasked või muutlikud olud omakorda kutsuvad esile stressi.
Samuti lühendavat telo, Meere haigused, näiteks põletik
kehas või reoained.
Kuid Elo meerid lühenevad keskmisest kiiremini võib see anda
kehale signaali, suunata rohkem ressursse sigimisse
sest keha korrashoid läheb nagunii raskeks. Parem siis juba püüde oma geenid edasi anda enne kui hilja.
Ebapärlikarbid ootavad ja loodavad kannatlikult,
et keskkond muutuks soodsamaks leppides üha uute
paljunemisürituste ebaõnnestumisega ootavad 20 30 40 aastat
meie teha nüüd inimese rikutud jõgede taastamine,
et ebapärlikarpide kannatlikkus end ära tasuks.
Kalakajakas ja linnas elav väike värvuline sätivad oma
elutempo inimese omaga klappima. Lõhe aga ei oota.
Ta paneb kõik välja, kuid ka tema järglaste hea käekäik
sõltub sellest, kui heas seisus on meie jõed.
Vihje ei ole heas seisus.
Vananemise tempo reguleerimine on üks võimalus paindlikult
ja loovalt keskkonna muutustega kohaneda.
Kuid see strateegia tasub end ära vaid siis,
kui keskkond tõesti tulevikus paremaks läheb. Ja see on juba meie inimeste kätes.
Jäägoskel hulbib mööda Võhandu jõge allavoolu sabas viiest
pojast koosnev pesakond.
Aeg-ajalt võtab kogu kamp jalakesed kõhu alt välja
ja siblib kiiremas tempos siis, kui me oma aerulaudadega
neile liiga lähedale jõuame.
Ma tean neid linde küll, ütleb mu kogenud jõe matka
ja seda abikaasa. Nad tulevad niimoodi meiega paar kilomeetrit allavoolu kaasa
aga siis saab nende territoorium otsa ja nad peavad tagasi
üles tulema.
Siis tõmbavad nad jõe serva.
Ta tõmbab mõtlikult paar korda aeruga ja lisab.
Aga nad ei saa miskipärast meid rahulikult mööda lasta.
Pane tähele, just sel hetkel, kui me neist möödume,
panevad nad hirmsa Bladinaga ülesvoolu minema. Nii lähebki.
Et loodust märgata ja loomade käitumist jälgida ei ole vaja
teha midagi keerulist.
Tuleb lihtsalt võtta aega väljas olla metsas,
jõel, merel või miks mitte ka linnapargis kui seal on loodud
tingimused looduslikele liikidele.
Linnades on peaaegu alati olemas ka vooluveekogud,
jõed, ojad ja kraavid. Enamasti pole nad elupaikadena kuigi hästi hoitud
ja väärtustatud.
Ojad ja kraavid on linnades sageli eriti räämas kohad.
Samas on ojadel linnas looduse toetamisel väga suur potentsiaal.
Ojad on elupaigaks paljudele liikidele nii vee-elukatele kui
ka nendele, kes jagavad oma eluvee ja maismaa vahel nagu
paljud putukad ja konnad.
Minu kodulinnas Tartus on üks pisike üsna kehvas seisus oja
mis voolab läbi korterelamute piirkonna vanade garaažide
vahel ning kaob siis üldse tänavate alla torudesse. Kohati on see vaid nireke.
Oja ääres kasvab mitmekesine taimestik, seal tegutsevad
liblikad ning leidub viit sorti kahepaikseid,
sealhulgas tore sabakonn, tähnikvesilik.
Pea iga kord, kui ojasse kahv sisse torgata jääb sinna sisse
väikesi putukavastseid muid lüli, algseid tegelasi
ja isegi galakesi.
Enamasti jäävad kahva pisikesed ogalised kalad,
keda kutsutakse luugaritsateks. Luugarits on huvitav kala.
Ta on elupaiga suhtes eesti kaladest.
Kõige leplikum võib elada nii meres kui ka magevees.
Talle sobivad elupaigaks ka räämas linnaojad
või isegi pooleldi kuivanud lombid.
Ta võib elada laias temperatuuride vahemikus,
kuue kraadine vesi sobib aga samuti pea 20 kraadini.
Minu jaoks teeb luugaritsa eriliseks ja põnevaks just see,
et on nii tavaline ja levinud, kuidas ta kõiki
elukeskkonnatingimusi taluda suudab. Reostunud ja poolkuivanud elupaigad.
Temal on ükskõik, tuleb toime.
Vintske sell.
Luugaritsa sitkus on tuntud ka tema sigimiskäitumisel.
Pesa teevad oja põhja isased.
Oma territooriumi kaitsmisel on nad raevukad rünnates endast
palju kordi suuremaid konkurente.
Emaste lähenedes meelitab isasloom teda oma pessa samavõrd
kirglikkus siksak tantsuga. Kui emane on ära räägitud, poetab ta isase pessa portsu
marjateri ainult selleks, et järgmiseks peletab varasem
innukas kavaler ta pesa juurest minema.
Isane kala jätkab emaste meelitamist oma pesale senikaua
kuni kurn on rahuldustpakkuva suurusega.
300 kuni 1000 muna on luugaritsa jaoks paras perekonna suurus,
millega üks tõepoolest kalamaailma kohta vinge papa toime tuleb.
Kaladel ei ole ju lõimetis hool ehk poegade eest
hoolitsemine sugugi laialt levinud. Kuid luugaritsed valvavad oma pesa, õhutavad mune
ja kaitsevad poegi kiskjate eest.
Kiskjate hulka võivad kuuluda ka teised luugaritsed,
emasloomad ja pesakonna isased, kes rammusa pesa peale
sattudes seal kalabeebidel hea maitsta lasevad.
Aga heal isal on ka selliste ründajate vastu loovlahendus olemas.
Kannibal istlike plaanidega liigikaaslaste lähenedes
eemaldub isa kiiresti pesalt ja hakkab innukalt
demonstreerima toitumiskäitumist. Siin on midagi väga maitsvat, viitab ta oma sahmerdamisega
ja enamasti lähevad kutsumata külalise Tõnge eemalduvad pesa
territooriumilt ning hakkavad otsima, mida head siis seal
eemal pakutakse.
Sellised põnevad loomad võivad elada meie räämas linna ojades.
Mida paremas seisus on ojad ja jõed, seda rohkem põnevaid
liike seal loomulikult elutseda saab.
Paraku pole Eesti vooluveekogude seisund sugugi hea. Väga paljude ojade ja jõgede loomulikud sängid on sirgeks
kaevatud mis kiirendab veevoolu ja raskendab vee-elukatele
seal toimetulemist.
Jõgesid on paisutatud, paisud pole aga paljudele liikidele
läbitavad ning see viib jõe elupaikade killustumiseni.
Jõgesid ja ojasid mõjutavad ka põllumajandusmaastikult sisse
voolavad setted, väetised ja mürkained.
Tõeliselt heas seisus jõgesid on Eestis imevähe. Aga nendes vähestes looduslikes jõgedes elavad ka imelised liigid,
näiteks ebapärlikarbid, kellest on juba juttu olnud.
Kui me rääkisime luugaritsast, imetlesime tema võimet valida
elupaigaks ükskõik milline jõgi või oja linnas maal,
heas seisus või räämas, tema tuleb ikka toime.
Tõeline loovuse meister.
Aga selliseid liike pole palju.
Mitu kalaliiki on erinevalt luugaritsast elupaiga valikul
äärmiselt pirtsud ja põikpäised näiteks lõhed,
nagu mäletate, veedavad need loomad suure osa elust meres
aga sigima tahavad minna just täpselt sinna jõkke,
kus nad koorusid. Ja siis palun väga, on neil lisaks vajab puhast vett
ja kruusast põhja.
Ja natuke kärestik ei teeks paha.
Valik muutub nii ahtaks, et Eestis sobib neile vaid umbes
kümmekond jõge.
Nendestki lühikesed jupikesed enne paratamatult ette
tulevaid paisusid.
Narva jõgi, mis kunagi oli lõhede üks meeliselupaikasid
neile pärast hüdroelektrijaama ehitust enam ei sobi. Säh sulle siis roheliste energia tootmist.
Jõgesid paisudega läbi lõigates teeme karuteene paljudele
looduslikele liikidele mistõttu ei saa sellist
energiatootmist pidada loodussõbralikuks.
Oma töörühmaga oleme lõhesid uurinud Kunda
ja Keila jõgedel.
Seal on lühikesed jõelõigud, mis on lõhedele just täpselt õiged.
Kuna selliseid väga sobivaid elupaiku on lõhedel alles jäänud,
väga vähe, kogunetakse sinna sigimishooajal,
suurte parvedena. Mängud võivad alata.
Kaasa löövad nii merelt naasnud kogenud ja elu näinud
isasloomad kui ka pisikesed kavalad kääbusisased kes pole
veel merele minna riskinud, kuis üritavad suurte isaste
kõrvalt endale paaritumisvõimalusi varastada.
Võib-olla ei märka suure isase ilust pimestatud emane lõhe
väikest kääbusisast, kes tema marja salaja viljastada püüab.
Paraku pole väga tihedalt ühte kohta kogunemine lõhedele
siiski hea lahendus sest sellises keskkonnas võivad kergesti
levima hakata haigused. Ka Kunda ja Keila jõgedel on paljudel lõhedel nahal
kummaline lima koorik, mida peeti pikalt seen haiguseks.
Geeni analüüsida ka seda määrangut ei toetanud
ja praegu ongi lahtine, mis haigusse meie lõhesid ikkagi
täpsemalt kummitab.
Tõsine on asi, aga igatahes mida me saaksime lõhede heaks teha?
Vaja oleks nendele põikpeadele rohkem häid valikuid sigimishooajaks,
rohkem heas seisus, puhtaid kärestikul isi jõgesid,
kus neil oleks hea mängida paljunemismänge,
kus kooruvad pojad jääksid ellu ja saaksid lahkuda
toiduotsingutele merele et ühel päeval jälle tagasi tulla
ja leida eest endiselt heas seisus sünnipaik. Jõgedel elab palju loomaliike.
On selliseid, kes rändavad edasi-tagasi mööda oma mõnusalt
pikka elupaika nagu jää, koskel ja lõhe.
On ka selliseid, kes valivad endale ühe pesapaiga
ja jäävad sinna pikaks ajaks.
Nagu vastse east väljunud ebapärlikarbid võib vaikse loomuga kalaliigid.
Viimaste hulka kuulub Katrulling pulgakujuline soomusteta kalake,
kelle nägu kaunistavad kolm paari vurrusid
ehk poiseid. Sarnaselt lõhega eelistaks Katrulling kruusapõhjaga puhtaid jõgesid.
Selge see, et talle ei meeldi setteid täis voolanud
väetisest liigtoitelised ja umbsed elupaigad.
On teada ka, et rulling on reostuse suhtes väga tundlik.
Ida-Virumaal on ilusaid jõgesid, mis tööstusreostuse tõttu
enam kaladele elupaigaks ei sobi.
Näiteks Purtse jõgi, mis kunagi oli tuntud hea lõhe jõena,
muutus põlevkivitööstuse reostuse tõttu praktiliselt elutuks. Viimastel aastatel on aga jõge vähehaaval puhastama asutud
ning kalad tulevad tagasi teiste hulgast.
Rulling. Tullingute hulgaski on selliseid isendeid,
kes on reostuse suhtes pisut vähem tundlikud kui teised.
Need, kellel on tugevamad kaitsemehhanismid.
Võib arvata, et just sellised kalad suudavad esimesena
Purtse jõkke naasta ja reostustaseme langemisel seal ennast
sisse seada teha puhastatud jõest uuesti oma koht,
kus leida jõe põhjas kruusane lapike ja see enda
territooriumiks kuulutada. Jõed ja seal elavad põnevad liigid jäävad meile sagedasti märkamatuks,
sest meil lihtsalt ei satu nende elupaikadesse neid vaatlema
nii sageli kui maismaaelupaikadesse.
Aeg on aga avada silmad ka veeloomade loovusele
ning teadvustada, kui kehvas seisus on meie vooluveekogud.
Kui me oma jõgesid ja ojasid paremini hoiaksime,
ulatuks nende positiivne mõju kaugele vee kallastelt
sest paljud liigid liiguvad vee- ja maismaa vahel
ning ka paljud maismaaliigid saavad jõgedest endale toitu. Jõed on niisamuti loomulikud ja looduslikud rohesinikoridorid,
mis looduslikke elupaiku omavahel kokku seovad
ja aitavad loomadele ühest elupaiga laigust teise liikuda.
Kas mäletate veel, kui oluline on käia vahel kõrval metsas
kosjas ja populatsioonide vahel geene vahetada?
Jõed ja ojad on ka linnalooduse oaasid.
Kohad, kuhu lisaks looduslikele liikidele tuleb puhkust
ja lõõgastust otsima. Inimenegi on, mida taastada ja hoida.
