Hoolitsemisel.
Emaslinnud võiksid seega eelistada isaslinde,
kellel on hea tervis ehk kes on geneetiliselt kvaliteetsed
aga ka head ressursikogujad.
Head geenivariandid tähendavad tugevat immuunsüsteemi
ja vastupanu võimet parasiitidele.
Isalinnul on oma tervise ja elujõu reklaamimiseks mitu
loovat tööriista. Kas partneri valik sõltub keskkonnast, kus sellesama
partneriga koos tuleb edaspidi hakkama saada
ja perekond üles kasvatada?
Kas tänapäeval helistame partnerite juurest teistsuguseid
jooni kui sadakond aastat tagasi ja kas linnas otsime enda
kõrvale teistsugust partnerit kui maal?
Need on inimliigile päris aktuaalsed küsimused.
Ilmselt võib selleteemalisi arutelusid lugeda nii mõnestki
inimsuhteid lahkavast, ajakirjast või raamatust. Tänapäevases linnastuvas maailmas peavad samade teemade üle
pead murdma aga ka looduslikud liigid.
Mõni aasta tagasi oli mu uurimustöö põhisuund mõista
linnastumise mõju lindudele.
Kas linnalinnud erinevad maalindudest, kuidas
ja miks? Katseid tegin nendele küsimustele vastamiseks.
USA suurlinnas Phoenixis mis on kiiresti kasvav
hiigellinnastu keset kõrbe. Uurimistöömudeliks said aed-karmiinleevikesed Need punase
peale ja rinnaesise ka linnud on pärit Põhja-Ameerika
lõuna-edelaosast ning kõrbeeluga hästi kohastunud.
Aed-karmiinleevike stel on aga üks eriline omadus.
Nad on väga kohanemisvõimelised ja neil ei ole midagi linnas
inimese läheduses elamise vastu.
Nagu juba aru saate, tähendab see seda, et aed-karmiinleevikese,
seal on suur potentsiaal tänapäeva maailmas oma levilat
kiiresti laiendada. Kui neile linnas elamine sobib, saavad nad ju elada kõikjal,
kuhu inimene nad kaasa toob ja neile soodsa keskkonna loob.
Nii ongi aed-karmiinleevikesed levinud üle Põhja-Ameerika
ja paljudes linnades sama tavalised kui Euroopas koduvarblased.
Kaheaastase uurimustöö jooksul linna ümbritsevas kõrbes
ja linnas sees.
Sain kiiresti aru, et tõepoolest linnas ja maal elavad
aed-karmiinleevikesed on väga erinevad nii välimuse,
käitumise kui ka isegi haiguste poolest. Esiteks olid linna leevikesed sageli tuhnima välimusega kui
kõrbe leevikesed.
Nende punane müts ja põll olid väiksemad
ja pigem roosakad oranžikas kui kiiska punased.
Teiseks ei huvitanud linna leevikese minu lindudele üles
pandud pesakastid, mis kõrbe levikeste seas üsna
populaarseks osutusid.
Kolmandaks leidus linnas oluliselt rohkem linde,
keda mul õnnestus tabada mitu korda mõnikord isegi aastase vahega. Just linnalindude seas levisid rohkem haigused,
muuhulgas kanalatest, looduslikele linnuliikidele üle
hüpanud mükoplasmamoos millega nakatuti tihtipeale lindude söögimajades.
Kõik need erinevused illustreerivad keskkonnatingimuste
muutusi linnas võrreldes maaga.
Linnaeluga hästi sobituvad linnuliikidel on linnas vähem
looduslikke kiskjaid kui maal.
Neil on linnas lihtsam pesakohti või toitu leida. Lindude aastaringne toitmine päevalilleseemnetega on
Ameerika Ühendriikides, aga ka ühendkuningriigis
ja Austraalias.
Laialt levinud.
Linnatoit ei ole küll täpselt sama koostisega kui looduses leiduv.
Mitmekesisus on väiksem ja kõiki looduses leiduvaid
erinevaid aineid päevalilleseemnetest ei saa sealhulgas
ilmselt ka kõiki erksa sulestiku värvuse jaoks vajalike
pigmentide Eeellas aineid. Kujutame nüüd aga ette ühte emalindu, kes valib endale
sigimishooajaks kaasat.
See on elumuutev otsus.
Paljudel pisikestel lindudel on üsna lühike elu
ja tõenäosus järgmisel sigimishooajal ka elus olla on
enamasti üsna madal.
Hea partner pakub emalinnule paljut mitte ainult häid
geenivariante poegadele, mis tagaksid nende tervise
ja vastupidavuse vaid ka abipoegade eest. Esiteks muidugi linnulaul, mida energilisem
ja vahvam lind, seda varasemal kellaajal
ja valjemini suudab ta laulda.
Mida kindlam on lind oma võimes kiskjate eest pakku pääseda,
seda valjemini, laul, mis ta võib endale lubada.
Lisaks näitab laul linnu nutikust ja õppimisvõimet.
Teine vahend linnureklaamitööriistakastis on sulestiku värv.
See peegeldab nii häid geene kui ka toiduotsimisosavust
sest nagu juba öeldud, sulevärvi tootmiseks vajalikke aineid
saavad linnud toidust. Mis aga saab, kui keskkond on järsku hoopis teistsugune kui
partneri valiku otsus tuleb langetada linnas kus on
teistsugused kiskjad, teistsugused haigused,
muutunud toiduvalik ja toidu kättesaadavus.
Kuidas saab emaslind olla kindel, et lähtudes vanadest
looduslikus keskkonnas toiminud valikukriteeriumitest saab
ta valida ka linnakeskkonnas kõige paremini sobituva
partneri ja geenid oma poegadele? Linnas on kiskjaid vähem.
Kas on veel mõtet valida partnerit, kes on kõige osavam
kiskjate eest põgeneja või tuleks hoopis valida selline,
kes linnakeskkonda kõige nutikamalt ära kasutada oskab?
Kes suudab üles leida kõige stabiilsemalt täidetud
linnumajakesed ning seal teiste lindudega kõige tõhusamalt
maid jagada?
Kas territooriumi hoidmise oskus üldse on enam oluline,
kui elupaiku on majade vahel ja parkla katuste all leida
oluliselt lihtsam kui kõrbes. Keskkonnategureid, mis linnas looduslikust keskkonnast
erinevad ja mis võivad mõjutada sigimispartneri valikut,
on veel terve pikk rida.
Muidugi mürafoon, mis raskendab partneri laulu,
siristamise ja krooksumise kuulmist.
Lõhnad, mis paljude liikide sigimiskäitumisel väga olulist
rolli mängivad, on linnas summutatud nende veidrate
kunstlike lõhnadega mida toodavad autod,
asfalt, inimtegevus, muutunud on ka kliimatingimused. Linnas on enamasti soojem kui maal ning valgusrežiim linnas
on ka öösel valge.
Linn lööb seega paigast ära aastatuhandete jooksul paika
timmitud süsteemi mille abil emaslinnud ja paljude liikide
puhul ka isaslinnud on endale parimad partnerid välja valinud.
Näiteks kaunite erkpunaste lindude kardinalide uurimisel on leitud,
et maapiirkondades kehtis seos isaslinnu kehasuuruse,
territooriumi hoidmise ja laulu vahel. Suuremad ja parematel pesitsuspaikade lasuvad isased laulsid
aeglasemalt ja lühemaid laule.
Emastele on sellised laulud ligitõmbav omad.
Võiks lausa öelda, et seksikad linna elupaigas sama seos ei kehtinud.
Seega ei saanud emaslinnud linnas enam usaldada laulu kui
kvaliteedisignaali linna lärmakas taustakeskkonnas.
Isased kas ei vaevu enam oma seksikat aeglast laulu tekitama?
Nagunii ei oleks seda hästi kuulda. Või siis ei tekita linna kehvemad pesitsuspaigad isastes
kaardinanides tunnet, et oleks põhjust oma kõige ligitõmbav
laul üldse repertuaarist välja koukida.
Nii või teisiti on võimalus parim partner laulu põhjal välja
valida linnas kesine mis pikemas plaanis võib viia kehvemate
otsusteni sigimispartneri valikul ning halvemate tulemusteni
selles elutähtsas mängus milleks lindudel on iga-aastane sigimine.
Sulestiku värvusel põhinevad signaalid võivad
linnakeskkonnas tähendust muuta. Rasvatihastele on oluline paarilise valiku tunnus.
Isaslindude must rinnatriip.
Lai tume lips näitab, et tegu on kvaliteetse isasega.
Kes oskab hästi kiskjate eest põgeneda, on elujõuline
ja dominantne ning tõenäoliselt hea valik pesitsuspartneriks.
Linnas aga on mõne uuringu järgi kõik pea peale pööratud.
Paremini jäävad seal ellu hoopis kitsama rinnatriibuga
isaslinnud kuna rinnatriibu laius on seotud rasvatihase isiksusega. Kitsama rinnatriibuga linnud kipuvad enamasti olema
ettevaatlikumad ja rahulikumad.
Võib arvata, et selliste iseloomuomadustega linnud saavad
linnas paremini hakkama.
Oleks ju seega loogiline, et ema tihased eelistavad linnas
just neid, kes seal paremini toimetulevad.
Kitsa rinnatriibuga ettevaatlikke isa linde,
mitte laia triibuga kartmatuid sell. Sugulise valiku eelistuse muutumine ei pruugi aga olla
sugugi nii kiire protsess sest ka emaste eelistus
ehk maitse isaste suhtes on kujunenud aeglase
evolutsiooniprotsessi tulemusel.
Linnud on nii ligitõmbavad ja põneva sigimiskäitumisega
loomad et enamik linna ja sugulise valiku uuringuid ongi
tehtud nende peal.
Linnud on inimestele huvitavad lisaks veel seetõttu,
et nende sigimiskäitumine meenutab kõige enam inimeste oma. Ka meil on mõlemapoolne vanema hool, kus mõlemad paarilised
panustavad poegade eest hoolitsemise.
See pole meile lähemate loomade imetajate hulgas sugugi
tavaline perevorm.
Vaatame aga ka mõnda uuringut, mis ei ole tehtud lindude peal.
Näiteks on linnas uuritud kiile, kes on ju ka imeilusad
loomad linnas Me kiile palju ei kohta.
Kuna, nagu juba mainitud, on veekogud linnas üsna vähe
väärtustatud ja halvasti hoitud elupaigad. Kui aga leidub mõni heas seisundis linna tiigike
või oja, on ka kiilid sageli platsis.
Kiilide peal on tehtud huvitav uuring, kus tõepoolest tundub,
et linnas on välja kujunenud just sellesse keskkonda hästi
sobituvad tunnused ning emased suudavad oma eelistust
linnakeskkonnale vastavaks kohandada.
Linna kiilidele muutub eriti oluliseks lennu vastupidavus
ja manööverdamisoskus sest takistusi on linnas rohkem kui
looduslikus elupaigas. Ja ongi nii, et linnakiilid eelistavad sigimispartneritena
just selliseid kiile, kes on vastupidavamad lendajad.
Kuid sama eelistust ei ole märgata maal. Nii võibki partneri valik mõnikord aidata loomadel kiiremini
uudse keskkonnaga kohaneda sinna sobivate tunnustega
kaaslasi valida ning sigimise ellujäämismängus võitjatena
välja tulla.
Sageli aga on lugu vastupidi.
Sigimispartneri eelistused tulevad elupaigast lähtuvatele,
parimat ellujäämist tagavatele tunnustele järele aeglaselt
jalgu järel lohistades. Kui üldse mis oleks lahendus ikka üks ja see sama hoida
keskkond võimalikult loodusliku sarnane ning muutuste tempo
võimalikult aeglane siis võib ka partneri valikuprotsess
aegamisi muutuste tempoga järje peale jõuda. Mulle meeldib jälgida linnapildis vareseid.
Kui ma näen ühte varest murul või inimese mahapillatud
toidujäätmete kallal askeldamas ei ole vaja kaugelt otsida
tema kaaslast.
Varesed valivad abikaasa eluks ajaks ning hoiavad kaaslasega
ka igapäevaaskeldustes, mitte ainult pesitsushooajal
tihedalt kokku.
Nende tugev paari side võib-olla eeskujuks igale monogaamia
väärtustavale inimesele. Paresed võiksid olla lausa armastuse sümbolid.
Huvitav on teada, et Monogaamne paarisuhe,
nimetagem seda siis julgelt antropomorfdsusele kaldudes,
abieluks pole looduses üldse väga laialt levinud.
Natuke on monogaamia imetajate hulgas, kuid peamiselt on see
suhtevorm iseloomulik lindude klassile.
Ligi 90 protsenti linnuliikidest on Monogamsed kui
imetajatest valib abielu vaid üheksa protsenti liikidest. Kaladest, roomajatest ja kahepaiksete, sest ma parem ei räägigi.
Kuigi ka nende hulgas on üksikuid põnevaid näiteid
monogaamia harrastamisest.
Miks linnud eelistavad kooseluvormina abielu?
Monogaamia puhul on võtmetegur võimalus koos järglaste eest hoolitseda.
Linnupojad aga on koorades enamasti kaunis hädised
ning tugi nende kantseldamisel kulub emaslindudele hädasti ära.
Lisaks on linnud sageli üsna pikaealised. Kui kordse raske kaaslase valiku etapp on läbi tehtud,
tasub oma valikule pigem truuks jääda, selle asemel,
et igal aastal uuesti kurameerimise aega
ja energiat raisata.
Ega ise ka ei jaksaks igal kevadel uuesti
kohtingurakendustes ja uutes suhetes seigelda.
Pikaajalises kooselus annab maha lihvida arusaamatuste
nurgad ning koostööpartneriga kenasti toimima panna. Sellest tulenevalt on pikaajaliselt üksteisele truud
eelkõige need linnud, kes elavad kaua näiteks merelinnud
pisikestel värvulistel, kellel nagunii on suur tõenäosus
igal järgmisel hetkel ots leida.
Ei ole nii palju mõtet koostöö lehvimisse panustada.
Nemad leiavadki pigem igal aastal uue kaaslase,
kellega koos selle aasta pesakond üles kasvatada.
Nimetagem sellist lähenemist järjestikuseks,
monugaameks. Uus sigimishooaeg.
Uus abielu.
Monogaamia ei tähenda lindudele ka tingimata truudust oma
poegadele antava geenikomplekti rikastamine.
Paari välise suhte toel on lindude hulgas üsna levinud komme.
Huvitaval kombel, mida muutlikumad on keskkonnatingimused,
seda rohkem truudusetust lindudel esineb.
On ju ka loogiline, et muutuvas keskkonnas tasub oma
piltlikud munad võimalikult paljudesse erinevatesse
korvidesse panna. Mida erinevamad geenikomplektidega on pojad,
seda suurem on tõenäosus, et mõni neist uutesse
tingimustesse ka hästi sobitub.
Nii võib juhtuda, et inimeste kiiresti muudetav
looduskeskkond kutsub esile kriise ja pahandusi lindude
abieludes sest keskkonnast tulenevad signaalid soodustavad
kaaslaste petmist.
Lindude abielukriis võib viia ka lahutuseni,
kus uueks sigimishooajaks valitakse uus partner. Miks linnud lahutavad?
Selleks võib olla mitu põhjust.
Üks võimalik põhjus on pesitsus, ebaõnnestumine.
Kui ikka ühtegi poega ei õnnestu tiibu kandma kasvatada siis
on lihtne süüdistada selles partnerit, kes piisavalt ei panustanud,
olgu oma heade geenivariantide või vanema hoolega.
Selles osas peavad linnud aga olema pigem küllalt leplikud,
sest pesitsemise ebaõnnestumise tõenäosus on looduse
karmides tingimustes alati küllalt suur. Lihtsalt juhuslikel partneri tublidusest sõltumatutel põhjustel.
On teada, et umbes 90 protsenti koorunud kajaka tibudest
saab hukka enne täiskasvanuikka jõudmist.
Näiteks jõudis sel aastal meieni Matsalu rõngastus keskuse
kaudu info ühe kalakajaka kohta, kelle kevadel tibune rõngastasime.
Noor lind leiti hukkununa Puise külast poolsaare tipust.
See tähendab, et ta elas üle raske tibuperioodi.
Aja, mil tuleb leida oma teepesast mereni konkureerivate
tibude eest hoolitsevate naaberlindude nokahoobi alla
sattuma tuleb kiiresti kasvada jääda varju kiskjate hõbekajakad. Merikotkad eest tuleb saada piisavalt toitu õppida,
lendama ja siis, kui oled selle kõigega hakkama saanud.
Lõpuks pesitsuskolooniast lahkud, võid ikka leida oma kurva
lõpu sünnikodust vaid mõne kilomeetri kaugusel maismaal.
Tänu rõngastamisele saame lindude elu kohta väga palju teada.
Aga selleks on vaja ka heade inimeste ausalt
harrastusteadlase nimetuse ära teeninud inimeste abi.
Keegi leidis surnud noore kajaka ja märkas ta jalas rõngast. See inimene võttis ühendust mõne talle tuttava linnu-uurija
või rõngastus keskusega.
Ja nii jõuavad andmed lindude kohta tagasi teadlasteni,
kes neid uurivad.
Kuna kliima muutub tuules, on ilmastikuolud väga muutlikud.
Ei maksa kajakatel teha ennatlikke otsuseid partnerist
lahutamise kohta paljalt pesitsemise ebaõnnestumise põhjal.
Aga kas linnud teavad, et meil on praegu käsil
kliimamuutuste periood? Kas nad oskavad oma käitumises olla piisavalt paindlikud,
et mõista, et nässu läinud pesitsustes pole süüdi mitte
hooletu partner, vaid hoopis inimene kes oma elus mugavust
taga ajades ja keskkonnamõjudest mitte hoolides on kliima
hoopis heitlikuks muutunud.
Pesitsemise ebaõnnestumine on hea põhjus uus partner valida
ainult siis, kui pesitsus ei ebaõnnestunud väliste tegurite tõttu.
Lahutuse põhjuseid võib olla aga ka muid. Paljud linnud teatavasti rändavad, läbides mõnikord lausa
ülipikki tuhandetesse kilomeetritesse ulatuvaid vahemaid.
Mobiiltelefone neil aga oma sulejopede taskus pole
ja nii ei saagi nad rändelt pesitsusaladele jõudes kontrollida,
kus partner parajasti on ja millal ta kohale plaanib jõuda.
On ju ka suur tõenäosus, et ta ei tulegi,
on teelt eksinud või hukka saanud.
Nii võidakse uus partner valida lihtsalt seetõttu,
et vana ei jõuta ära oodata. Kevadlindude järele ei oota ja pesitsemise algusega ei anna
pikalt venitada.
Kui aga peaks selguma, et eelmine partner on siiski elus
ja terve võib-olla jälle põhjust tulevaks hooajaks
abielulahutust kaaluda.
Nüüd juba vana partneriga uuesti kokkusaamiseks.
Loov suhtumine Monogamiasse võib lindudele olla kasulik aga
mitte alati. Paari välistest suhetest on abi, kui need aitavad
mitmekesistada järgneva põlvkonna geenibaasi.
Aga kahju, kui nad põhjustavad muidu head koostööd tegevate
partnerite vahel ebakõlasid ja selle kaudu ka kehvemat
vanema hoolt.
Kasulik on lahutus siis, kui uue partneriga õnnestub vana
abielu probleemid lahendada.
Kahjulik aga siis, kui probleemid ei tulenenudki partnerist,
vaid hoopis kehvadest keskkonnatingimustest. Paindlikkus on hea aga ainult siis, kui selle mõjul õigeid
otsuseid langetatakse.
Kui tingimused on rasked, tuleks just kooseluga seotud
otsustes lindudel rahulikuks jääda, mitte ennatlikke
ja rutakaid valikuid teha.
Karta on, et v ja röövlinnud on siinkohal kõige raskemas
seisus sest lisaks kliimamuutustele on nad kõige rohkem
mõjutatud reoainetest, mis nende kui toiduahela tipplülide
kudedes kuhjuvad. Osa reoaineid võivad mõjutada isegi sigimisega seotud
kehasiseseid protsesse näiteks suguhormoonide taset.
On selge, et hoolimata muutuvatest tingimustest on kõige
halvem valik jätta sigimishooaeg vahele ning loota
tingimuste paranemist.
Reostus ja kliimamuutused ei ole tegurid,
mis loodusest niipea kuhugi kaoksid.
Seega ei ole võimalik nende halbade olude möödumist lihtsalt
ära oodata. Nii tasuv ka pikaealistel lindudel, kelle loodus on välja õpetanud,
ootama ja vaatama pigem maksimaalselt ära kasutada iga kevadet,
mis neile on antud.
Pesitsemata jätmise hind on praeguses keskkonnas muutunud
ilmselt liiga kõrgeks.
Aga kust oskavad linnud seda teada, kui nõnda kiiresti
muutuv keskkond on midagi evolutsioonilises mõttes täiesti enneolematut,
mille kohta nende põlvkondadeülene kogemus
ning geenide kujundatud käitumisjooned õigeid juhiseid ei anna. Looduslikku keskkonda kaitstes hoiame seega ka lindude
abielusid ja väike mõtlemiskoht siit ka iseendale.
Kui olud on muutlikud ja rasked siis ehk ei ole selles
tingimata süüdi partner, sõbrad ega sugulased,
vaid lihtsalt loodetavasti ajutiselt.
Halb keskkond.
