Tere, head kuulajad.
Seekordses saates räägime värvidest ja nende mõjust meile.
Võib ju mõelda, et me elame värvilises maailmas,
kus on palju toone küll sooje, küll natukene külmemaid.
Võib ka mõelda, et me näeme maailma läbi roosade prillide
või siis mustvalgena.
Kuid milline on olnud värvide mõju, kuidas nad on läbi
sajandite inimesi mõjutanud olles siis teatud sümbolit,
kandjad või staatuse peegeldajad? Sellest ja paljust muust räägib meil täna saates Tallinna
Ülikooli keeleteadlane, mari uusküla.
Minu nimi on Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Värvidel on koht meie keeles suhtlemises laiemalt milliseid
emotsioone aga värvid kannavad ja kuidas värvide abil mõjutada,
kas siis enda meeleolu või tunda ära, kuidas sind mõjutatakse.
See on ka üks päikeseteemasid, tänases saates olen palunud
külla Tallinna Ülikooli keeleteadlase mari uusküla,
tere. Tere.
See on hästi huvitav, et nii keel kui ka värvid,
see on midagi sellist, mida me ei saa katsuda füüsikaliselt
et neid justkui ei ole olemas. Kui keegi paluks panna nüüd musta laua peale
või punase, siis me ei saaks seda teha.
Aga see on teada, et nad meid mõjutavad.
Värvide kui selliste füüsiliste värvide füüsikalisi omadused
on ka teada.
Aga ütle mulle nüüd keeleteadlasena ja üldse teadlasena,
kes on värve uurinud, et et millised on need mitte
füüsikalised omadused nii keelelgu värvidel,
et mida nad meiega siis ikkagi teevad või,
või mis asjad need sellised on, mida me ei saa katsuda? Väga keeruline küsimus ja väga-väga keeruliselt sõnastatud,
aga ma püüan sellele leida mingisuguse oma vaatenurga.
No keel on esiteks hästi loomulik asi.
Keelt me tõepoolest katsuda ei saa.
Millised on keeleomadused?
Kõigepealt see, et me omandame keele loomulikus keskkonnas
ja Me omandame keele sotsiaalselt, see tähendab,
et me ei ole võimelised omandama keelt, kui meiega keelt ei
räägita ja on teatud sellised keelel on teatud omadusest omadused,
kuidas peab siis rääkima, kuidas me oma lastega,
kuidas ma oma beebidega räägime seda nimetatakse hoidja keeleks. Inglise keeles on, on tal erinevaid nimetusi,
kas madu, riis või hermentiis või, või siis Kambeibit hoog näiteks.
Ja tuleb välja, et sellel on sellised erilised omadused,
näiteks pikad pausid, aeglasem kõne ja nõnda edasi
ja nõnda edasi, et lapsed ei omanda keelt,
kui nad vaatavad televiisorit.
Nüüd värvide kohta sa ütlesid, et värvida,
et me ei saa panna lauale musta ja punast. Jah, tõepoolest, värvid on asjade omadused,
aga kui me mõtleme selle peale ka seinavärvi,
lähme ostame poest, eks ole, akvarellvärvi me täpselt
samamoodi ja cash värviga saame, saame osta,
saame küll lauale panna ja saame paberile panna
ja saame seinale panna.
Ja tegelikult nüüd värvidega on see, et täpselt samamoodi
nagu keelega, et see ei ole päris täpne,
et kui me ütleme, et seal ei ole füüsikalist mitte midagi,
on küll, näiteks kõneldava keele puhul on ju see,
et me tajume helilaineid ja need helilained moodustavad meie
jaoks ju tegelikult selle nii-öelda son seotud tähendusega. Nendel sõnadel on mingi tähendus, aga me võtame vastu
helilaineid vägagi füüsik Karina värvidega on tegelikult
täpselt samamoodi, et värvid on ka, me ei saa lahutada mitte
kuidagi nii-öelda värvi ennast ja siis neid värvi
füüsikalisi omadusi värviteooria kohaselt,
et mida on muidugi erinevaid, aga näiteks manseli Albert,
Henry Mansoni värviteooria, kes oli siis värviteoreetik ise
ka kunstnik ja värviteooria nii-öelda õppejõud Ameerikas lõi
sellise nii-öelda kolme dimensiooni lise värvisüsteemi,
kus siis võib vaadelda värvi kolme füüsikalist omadust. Kõigepealt on see nii-öelda värvitoon, mida meie nimetame
lihtsalt värviks, no näiteks, et see on punane värv,
son, must värv ja nõnda edasi.
Siis teiseks me võime vaadata värvi, heleduse
ja tumeduse skaalal.
Põhimõtteliselt ta paigutaski värvid oma sellise värvimudeli peale,
kus olid siis nii-öelda me liikusime kas heleduse
ja tumeduse skaalal. Me liikusime, kas värvitooni pidi, noh näiteks,
et me et meil on punane, aga ühel hetkel läheb see värvus
või värv edasi oranžiks või meil on sinine,
aga ühel hetkel saab sellest roheline.
Ja see piir on alati selline väga keeruline ala
ja seda nimetada ka väga keeruline, aga siis kolmas
karakteristik on siis nii-öelda värvikarakteristikute ks
nimetatakse neid, on siis see, kas värv on küllastunud
või ta ei ole küllastunud ja see küllastus on siis see. Me tunnetame selle ära, värv on kas selline ere r,
kui me räägime tegelikult keeleliselt ka väga palju,
Watson, eresinine, soneer, kroosa, see on kärtsroosa
ja samas me räägime tuhm näiteks tuhmroheline,
tuhk, punane ja nõnda edasi, nii et tegelikult me
keeleliselt näiteks eesti keeles väga palju ka väljendama ja,
ja saame nii-öelda kasutada seda manselli skeemi
ja rääkida siis keeleliselt manseti skeemil,
värvidest. Aga seda. Me nüüd, et me nüüd saaksime keeld, et me ei näe keelt,
aga me kuuleme keelt ja seal on juba füüsika
ja kõik tegelikult ka värviomadused on ikkagi mingil määral füüsikalised,
nii et et värv ja keel mõlemad on sellised
interdistsiplinaarsed aines, et multi distsiplinaarsed aines,
et kui me räägime keelest, me peame teadma midagi ka
füüsikast ja täpselt samamoodi on värvidega. Kuidas siia paikneksid näiteks inimesed,
kes on sündimisest saadik pimedad? Sündimisest saadik pimedaid me oleme nüüd natukene mõnevõrra uurinud.
Tallinna Ülikoolis on selline vahva õppeaine nagu erialasid
lõimi uuendus ja selle raames olen mina siis värvanud oma
projekti tudengeid ja me oleme uurinud pimedate inimeste
värvi assotsiatsioon ehk siis seoseid värvidega.
Ja seda teinud võrdluses võrdluses siis nägijatega.
Ja muidugi on erinevad grupid on need inimesed,
kes on nii-öelda sünnist saati pimedad, on need,
kes on pimedaks jäänud ja veel on meil olemas näiteks
vaegnägijad ja tuleb välja, et tegelikult värvide
assotsiatsioonid ehk siis seosed värvidega on äärmiselt
kultuurilised tähendab näiteks pimedad inimesed ka need,
kes on sünnist saadik pimedad. Nad ei ole kunagi värvi näinud, aga nad seostavad ikkagi
näiteks kui me ütleme neile, kollane Nad seostavad seda päikesega.
Nad teavad, et seda värvi on võililled.
Nad seostavad punasega näiteks selliseid punaseid objekte
meie igapäevaelus nagu tomat.
Nad teavad, et muru on roheline, nad teavad,
et taevas on sinine ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
Ja siin on nüüd hästi tähtis roll keelel. Mul on hea meel, et, et sellest keelest ka tuli juttu ja,
ja, ja värvide ja keele seosest juba juba esimeses küsimuses.
Tegelikult see kultuur kantakse edasi keele kaudu
ehk et kas see teadmus, teadmine värvide kohta kantakse
edasi just tänu keelele läbi keele.
Ja seetõttu ka siis pime inimene teab, et mis peaks olema
mingit värvi.
Kuidas nad seda täpselt tajuvad, seda peab küsima nende käest,
aga igatahes on seal sellised seosed ja need seosed. Tundub, et õpitakse ära täpselt samamoodi nagu omandatakse keel. Kas seal võib tulla ka mängu haistmismeel,
et mõtlen muru peale talono spetsiifiline lõhn,
päikesel küll lõhna ei ole, aga tomatil jällegi on
ja mingitel viljadel, et mille kaudu saab neid värve tuua
nagu lähemale. Ja meelemissioon kindlasti omavahel vägagi seotud
ja sellepärast olen ka mina natukene uurinud lõhna,
sõnavara ja maitsesõnavara.
Ja loomulikult Ta on teinud seda minu juhendaja Urmas Sutrop,
kes on siis kirjutanud lausa suure monograafia sellest,
kuidas eesti keeles siis lõhnu, värve, maitseid
ja temperatuure väljendatakse.
Ja muidugi peab ütlema, et näiteks lõhnad muidugi ka värvid,
aga ka maitsed eriti muutuvad ajas, et näiteks me võime
vaadata uurimusi, mis on tehtud 20 aastat tagasi. Ja nüüd me vaatame neid, mis on tehtud praegu
ja me näeme seda.
Lõhnasõnavara maitse, sõnavara pidevalt muutub,
maitsetest on näiteks juurde tulnud, kui meil on
klassikalised nii-öelda neli maitsed, mis on tegelikult meie
keele peal olemas.
Ja jällegi me ei saa mööda füüsikast või me ei saa mööda ana toomiast,
et meil on keele peal tõesti need tundlikud retseptorid mis
tajuvad neid nii-öelda soolast maitset, magusat maitset,
haput, maitset ja kibedat maitset. Kui te tahate, me võime tuua näiteid iga iga maitse kohta,
no näiteks piiline kibe maitse on greibi.
Tüüpiline hapu maitse on sidruni piline,
magus maitse on näiteks mingitel maiustustel tüüpiline
soolane maitse, kasvõi kartulikrõpsudega
ja nõnda edasi.
Aga nüüd sinna kõrvale on hakatud rääkima ka veel sellisest
nii-öelda viiendast maitsest mille kohta siis kasutatakse
jaapani keelest laenatud sõna Uumaami ja see umami on siis
nii-öelda selline tomati maitse, liha, maitse,
basiilik kui maitse, vot midagi sellist. Ja näiteks kiirnuudlite-le ka nii-öelda lisatud takse seda
umami maitset.
Et isegi räägitakse tänapäeval sellest Uumaami maitsesõltuvusest,
et miks me tahame näiteks sushit, miks me tahame
ja miks me tahame neid samu kiirnuudleid süüa,
sellepärast et seal on vot see umami maitse.
Nii et tegelikult ja need meeled on kõik omavahel seotud.
Aristoteles juba rääkis ju vanakreeka filosoof sellest
nii-öelda meelt test ja meelte tajumisest
ja kuidas meeled on, on siis seotud ja ka sellest,
kuidas neid keeleliselt väljendatakse. Aga tänapäeval on tehtud ka uurimusi, kus on siis meelte
hulka klassikaliste meelte hulka arvestatud veel igasuguseid
muid meeli, nagu näiteks emotsionaalne intelligentsus
või muusika tajumine või muusika, andekus
ja nõnda edasi. Aga kas on kume, peatuksime Corvel toidul,
et millest see tuleb, et toiduvärv on ka väga oluline,
kuidas ta välja näeb, et me sööme ka silmadega seda on öeldud.
Et on teatud värvid, mis meil maitse ja teatud värvid,
mis äratavad isu.
Kas sellel on ka teaduslik tõestus või mingi Põhjus ja no neid on, on muidugi, loomulikult on meil on
teatav evolutsiooniline eelistus teatud värvide suhtes
ja on ka teada siis, et on teatud värvikombinatsioonid,
mis tekitavad isu.
No näiteks kas või kui te vaatate kiirtoidukette,
millised on nende, milline on see põhiline värvikombinatsioon,
mida kiirtoiduketid kasutavad, McDonald's?
Burger King, ma tea, Hesburger ka mingil määral seal on küll
väike teistsugune kombinatsioon, aga need on,
need on siis punane ja kollane ja nad on kombinatsioonis
ja klassikaliselt siis need tekitavad nii-öelda isu meis. Miks sa täpselt nüüd niimoodi on, sellepärast et et üks üks
põhjendus on, et evolutsiooniliselt Me olemegi tegelikult
eelistanud punast värvi, kollast värvi ja,
ja, ja need on nii-öelda eristunud siis sellest meie
looduslikus kooslusest, et noh näiteks kui me oleme
rohelises või kui taevas on sinine, siis on see,
et kollane ja punane ja eriti just punane,
need need eristuvad. Ja siis peetakse veel nii-öelda isutekitajaks oranži värvi.
Aga mida me üldse ei taha süüa, on siis sellised hallikad,
värvid või siis näiteks mingid sinepikarva toonid ja,
ja noh, üldiselt toit jah, on parem siiski,
kui ta sisaldab mitut värvi.
Me teame seda, et see tekitab meis rohkem isu ja,
ja ega päris ühevärvilist toitu ka ei taha süüa näiteks
prantsuse värviuurija, tema värviajaloolane Michel pasto roo
on kirjutanud väga toreda raamatu juttu sellest,
kuidas tema mäletab värve ja värvidega seotud mälestused
ongi selle raamatu pealkiri, seda eesti keelde ei ole tõlgitud,
aga aga tema just ütleb, et talle on pakutud siis sellised
monokroomseid toidukordi, et inimesed millegipärast arvavad,
et kui nad kutsuvad külla värviga ajaloolase,
et siis peavad ühte värvi toidud olema, et no näiteks on
pakutud madja ainult punast värvi toitu,
aga see absoluutselt ei tekkinud. Ta isu. Nii et selles mõttes, et siin on nüüd väga väga
tähtis tasakaal ja kuidagi see tasakaalustatus,
et milline see toidulaud meil välja näeb.
Ja arstidel on õigus, et, et värvilised toiduained teevad
meid tervemaks ja, ja põhimõtteliselt sisaldavad ka
vitamiine ja seal on seal on juba juba teatud põhjused
ja neid on kindlasti meeldivam süüa. Need, kes tahab nagu kaalust alla võtta,
ei tahaks nii palju süüa, siis ta võiks eelistada
ühevärvilisi halle. Et evolutsiooniliselt tõesti meile ei meeldi nii-öelda värvitud. Asjad ma hakkasin mõtlema, et väga palju on mürgiseid vilju,
mis on just punased ja on küll, nagu selle järgi võiks
pidada punast, nagu huumoriga. Jaano klassikaliselt ongi punane on ohumärk
ja siis me teame, et näiteks on mõned liigid,
sellised, teatud liigid kuskil meie jaoks eksootilistest paikades,
näiteks sellised konnad, kes siis värvuvad kuidagi mingisuguseks,
üheksaks näiteks punaseks või, või võikollaseks ja,
ja on teada, et nad on mürgised, et teised liigid ei sööks neid.
Ja evolutsiooniliselt jällegi nagu ma ütlen,
et see punane on värvide värv, et on olnud tähtis teada,
et vot punaseid marju ei tasu suhu pista,
sellepärast et need võivad olla mürgised. Ja kas või Eesti Eesti metsades ka sa pead ikkagi täpselt teadma,
mida, mida sa korjad ja mida sa suhu paned.
Aga seda me õpetame jällegi oma lastele,
see on, see on tähtis, et nad teaksid, mida me võime süüa
ja mida me või. Aga millised on, ma ei tea, kui välja tuua need põhivärvid,
mis inimesi kõige rohkem mõjutavad, kuigi öeldakse ma
kuskilt lugesin, et neid erineva inimsilm suudab eristada 10
miljonit värvi. Ka meil ei ole nende jaoks sõnumi, me ei vaja,
me ei vaja nii palju sõnavara enda keelde,
sest et see tekitaks väga-väga palju segadust.
Küll, aga inimsilm on tegelikult päris tundlike inimsilm on
võimalik treenida ka internetis, on, on olemas testid mis
siis aitavad silma treenida ja hästi tähtis on siis teatud
ametitel see silma treenitus ehk siis värvide eristamine
just et näiteks piloodid on selliseid, kes,
kes läbivad teatud koolitus sellel teemal just et nad
oskaksid värve, värve eristada. Tegelikult meid mõjutavad kõik värvid.
Et nüüd Lozani Ülikooli kolleegidega, kes on siis psühholoogid,
oleme uurinud just seda, et kuidas värvid meid mõjutavad
ja on teada, et teatud värvid mõjutavad meid rohkem
ja teised mõjutavad meid vähem.
Ehk et siis me oleme uurinud tegelikult,
et milliseid emotsioone, värvid, mis tekitavad
ja me teame selle põhjal, millised on emotsionaalsemad
värvid ja millised ei ole nii emotsionaalsed värvid. Kõige emotsionaalsem värv on seesama punane,
mida me juba nimetasime.
Ja punane on siis selline värv, mis läbi elukaare püsib,
et meie jaoks nii-öelda tähtsal kohal.
Sellepärast, et ka kui me vaatame vanemaid inimesi niimoodi
60 pluss vanuses siis tegelikkuses teised värvid justkui
kaotavad natukene oma sellist tähendust,
aga punane on see, mis jääb meile alatiseks armastuse värviks,
et kuidagi on see, et armastus ja punane on meie jaoks
omavahel seotud ja noorem põlvkond, siis seostab arm selle
punasega ka viha. Aga siis vanem põlvkond enam punasega viha millegipärast
esijoosta teised värvid, mille selline mõju on veel väga
hästi teada või ütleme, emotsioon, mida nad meis tekitavad,
on siis kollane, kollane on selline rõõmuvärv.
Väga noh, kui te kasvõi mõtlete selle peale,
et kui kevad tuleb, siis inimesed otsivad endale kollaseid riideid,
poest. Olen olen ise ka tähele pannud, et ise tahaks ka
midagi kollast kanda kevadel ja, ja, ja siis muidugi
sellised värvid nagu roheline, mis on ülevoolavalt siin
rahustav värv, rahulolu värv jällegi tekitab meis ainult
positiivseid emotsioone. Me tahame teatud annust rohelist, eriti tähtis on see
Põhjamaade inimeste jaoks, et mille pärast öeldakse väga
tähtis on näiteks Põhjamaade inimestel saada vahepeal ära
siit hallist maailmast või isegi vesihallist maailmast ja,
ja minna rohelusse.
No kasvõi botaanikaaias käia korraks ära
ja kohe-kohe on see, et on hoopis teine tunne ja,
ja see rahulolu tekib meis nii-öelda. Ja muidugi sinine värv on ka ikkagi selline hästi positiivne värv,
sinine on ju taevas.
Eesti lipulaululaulus on ju ka sõnade, et sinine on sinu taevas,
kallis, Eesti koduma.
Oled kordsa ohus, vaevas sinna üles.
Vaata sa eks ole, et selles mõttes, et meie jaoks on ju
sinine taevas väga oluline olnud, aga on olnud terve
inimkonna jaoks tegelikult evolutsiooniliselt,
et kui me tahame saada rahu, siis me võime vaadata üles taevasse. Nii et selles mõttes on Eesti Eesti lipusõnad on,
on väga õigesti seotud väga õige emotsiooniga,
see on rahust, sinine rahustab meid. Aga kas siis võib värvid jagada ka hästi robustselt kaheks,
et ühed on, mis on nagu, pluss poole peal
ja teised värvid, mis lähevad miinuspoole peale,
et kui ma vaatan ikka halli ja pruuni, siis mul lähebki
meeleolu mustaks. Tundub tundub nii, tundub nii ja tundub nii,
et see on täiesti universaalne.
Et selles mõttes, et see on mitmes kultuuris niimoodi,
et ei ole nii, ainult et meie siin Eestis kuigi meil on
halli ja pruuni üsna palju ümberringi, aga,
aga teised teised rahvused ka vaatavad, vaatavad halli
ja pruuni, ütlevad, et et see on igav, see on kurb
ja nõnda edasi, et selles mõttes pruun on veel selline värv,
mis siis tekib, tähendab noh, võib-olla sellist natukene
emotsionaalsemat tunnet aga samas ikkagi ka sellist
suhteliselt nõrk ka nii-öelda miinuspoole peal tunnet,
mis on vastikus, et pruun on nagu, tekitab Messilist vastikust. Aga samas, kui me nüüd ja, ja seda siis sel juhul,
kui me räägime emotsioonidest ja emotsioonide seosest värvidega.
Kui me nüüd räägime ja palume inimestel seostada värve,
näiteks küsime, millega sul seostub pruun,
siis nad ei ütle, et see seostub vastikkusega vaid selle asemel,
neil tuleb hoopis meelde maa, neil tuleb meelde mingisugused mööbliasjad,
neil tuleb meelde noh, tegelikult pruun selles kontekstis ei
ole ju. Aga pruun värv ise ja mina küll kujutan endale oskan
ette kujutada sellist pruuni, mis minus vastikust tekitab neid,
eks. Et, et jah, me peame olema väga-väga täpsed oma
sõnastuses ja, ja ka nende testide puhul,
et psühholingvistiliste ja psühholoogiliste testide puhul,
mida me täpselt uurime ja mida me sealt järeldada saame. Et kui me teeme väga väga suuri järeldusi asja kohta,
mida me tegelikult ei ole uurinud, siis peab olema tõesti ettevaatlik,
et, et jällegi ma ütlen, et pruun ja hall,
jah, emotsionaalselt on negatiivsed värvid
ja tõepoolest me jagame negatiivse poole peale.
Aga kui me hakkame mõtlema nende seoste peale,
siis hall võib-olla jah, on pigem negatiivne,
aga pruun on selline pluss-miinus, et ta ei ole ei
positiivne ega negatiivne, pruuniga seostuvad meil ka mõned
head asjad, aga loomulikult ka igasugused eksperimendid
ja nõnda edasi, mis, mis on normaalne. Samas on hästi huvitav ka see, et mismoodi on värvide kaudu
kunagi staatus paika pandud või et mismoodi nad on ka
näidanud koha kätte kellelegi, et pruun tõenäoliselt seda
kandis madalam rahvas.
Ja mida erksam siis seda kõrgema klassi inimesel? Ja värvide ajalugu on äärmiselt põnev värvide ajalugu,
värvide kultuurilugu, selles peab lausa süvenema
ja mida kõike sealt välja ei tule.
No näiteks kas või see selgitab selle kohta,
miks must on moevärv ja miks ta on siiamaani moevärv
ja tegelikult miks musta peetakse elegantseks
ja moekaks värviks ja, ja täiesti ajatuks värviks nii-öelda
ja tuleb välja, et must on moevärv juba alates Leonardo da
Vinci ajast siis kui tegelikult värvimistöökodades sai
hakata tootma tõeliselt musta kangast, enne seda olid olemas tehnoloogiad,
mis võimaldasid selliseid just pruunikashalltoone. Ja muidugi seda musta kangast said endale lubada ju ikkagi
aadlikud seda tõsiselt musta kangast ja sellest ajast alates
sümboliseerib must seda elegantsi ja sellist trikki,
kust ja vahepeal siis mõnes riigis oli isegi oli selline
ütleme välja kujunenud süsteem, kes võis,
mida kanda, milline riietus oli mõeldud aadlikele,
no näiteks vanas Roomas ei tohtinud mitte keegi ei pea ele
keisri kanda lillat värvi või just seda purpurvärvi. Sellepärast esiteks lilla värvitootmine oli nii kallis,
seda ei olnud võimalik saada, seda saadi kahest erinevast
siis teost üks nendest oli siis mureks ta ees,
näiteks mida on siis tegelikult nüüd lademetes neid karpe
nii-öelda seal Vahemere rannikul leida siiamaani,
sellepärast et inimesed olid lihtsalt nii lilla hullud,
et nad tahtsid saada sellest vaesest väiksest teost,
kes andis oma elu põhimõtteliselt selle eest,
et ta andis ühe tilga lillat värvi. Aga mitte kellelgi teisel ei olnudki võimalik kanda lillat värvitooni,
ainult keiser sai seda endale lubada.
Ja näiteks Rooma väepealikud võisid kanda punast
ja oli veel teatud süsteem siis, kes seda punast kanda võis,
kui palju seda riietusele tohtis olla ja nõnda edasi
ja tervet seda süsteemi loomulikult muutis 19. sajandi
Tööstuse areng, kus siis hakati tootma sünteetilisi värve
sellega koos tegelikult enne seda juba maalikunstnikud rõõmustasid,
19. sajandi keskpaigas, kui leiutati selline asi,
nagu värvituub, et sai asjad panna tõesti,
värvid sai panna värvi tuubi ja sealt pigistada seda tuubist,
seda värvi ja, ja ütleme, et see värviajalugu on äärmiselt
peen ja huvid mida tasub kindlasti uurida. Enne seda oldi värvimullad ja mis keerulised tehnikad,
et saada neid toone.
Aga milline on olnud veel, ütleme lisaks purpurile selline
keeruline värv, mida saada loodusest surnud sinine. Ja sinisega on täitsa erijuhus, sellepärast et sinine on
ajas täielikult muutunud, sinist oli ka väga raske saada
sinist saat tegelikult antud nii-öelda selleks oli vaja siis
teatud vääris või poolvääriskivimeid nagu näiteks lappis,
Laasuli oli siis üks nendest, kust on siis tulnud päris
mitmesse keelde ka see nimetus on surra näiteks näiteks
itaalia keeles.
Ja tegelikult selle kasutus oli siis selline,
et vanas Kreekas ja Vanas-Roomas, seda ja eriti roomlased
kartsid sinist värvi, sellepärast et sinine olid täielikult
ebaloomulik nende jaoks, keldi sõdalased olid siniste
silmadega ja see tähendas automaatselt nende jaoks surma,
see oli väga-väga ebasoovitatav värv. Ja, ja on veel teada, et keldid olid tegelikult selleks
ajaks juba jõudnud sinnamaale, et nemad tootsid
või kuidagi oli võimalik toota sinist värvi,
et et on teada, et enne lahingusse minekut keldi sõdalased
värvisid oma keha siis selle sinise sinise värviga.
Aga roomlased ei armastanud seda üldse.
Nii et Antiik-Kreekas ja antiik Roomas me tegelikkuses ei,
ei leia absoluutselt sinist ja sinise nii-öelda tõus
või areng saab alguse alles 12. sajandil. Kui siis Prantsusmaal hakatakse sinist kasutama oma
ja me teame, et tänapäevaks on, siis oleme jõudnud nii kaugele,
et sinine on kõikide inimeste lemmikvärv.
Sinist kasutatakse kõige rohkem maailma lippudel lipuvärvina.
Seda kasutati Heroldikas keskajas keskajal väga paljudel
vappidel ja nõnda edasi ja sinisest on saanud selline värv,
mis on nii-öelda uus, must või neutraalne.
Et kui me näiteks tänapäevalgi soovitatakse,
et, et pane tööintervjuule näiteks hoopis sinine riietus,
tumesinine riietus musta asemel, et must on liiga tume,
aga tumesinine see kaunistab igaüht, et et jah,
ja kui me oleme ka inimeste käest küsinud,
et mis on sinu lemmikvärv, siis väga paljud inimesed ütlevad
üle maailma, et see on sinine ja selle kohta on ka tehtud erinevaid,
selliseid jällegi test. Üks nendest on siis see, kus inimesed lihtsalt palun,
palutakse inimestel lihtsalt öelda, et vot ütle mulle,
milline on sinu lemmikvärv.
Teine on see, kus lastakse inimestel valida teatud värvitooni,
jälle tuleb välja, et sinise meeldib absoluutselt kõigile.
Needsamad Lozani ülikooli psühholoogid, minu kolleegid tegid
sellise testi, kus nad lasid valida tüdrukutel
ja poistel oma lemmikvärvi. Tuli siis välja, et poistele meeldib punane.
Tüdrukutele meeldib roosa ja sinine, meeldib mõlemale,
nii tüdrukutele kui poistele. Nii et ei ole suurt vahet, ma saan aru sellele,
et kas sa oled mees või naine, et milliseid värve eelistad,
no roosa ja punane, aga nad ikkagi lähevad ühte klassi. No nii ja naa, et meeste ja naiste vahelised erinevused nii
värvikeeles kui ka siis värvieelistustes on tegelikult
täiesti olemas.
Aga nüüd päris nii ei ole, nagu me neid Nendest interneti
meemidest võime vaadata, et näiteks, et kui sul on seal
lilla värv ja siis inglise keeles seda siis kõik nimetavad.
No näiteks ma ei tea, baklažaanililla ploomililla purpur
ikka arva, no mis iganes. Et need on sellised meemid, mis ringlevad jällegi internetis.
Aga kui ma nüüd vaatan näiteks kasvõi oma tulemusi
ja kõiki neid keeli, mida me oleme uurinud,
siis tegelikkuses me ei saa öelda, et on päris selged vahed
meeste ja naiste vahel nende värvikeeles vaid pigem kõik
oleneb sellest, mis eriala inimene on, meesterahvas.
Kui ta on kunstnik, näiteks ta oskab väga hästi öelda väga
palju nimetada erinevaid värve ja väga palju siis ka määrata
neid värve pärast, et öelda väga täpselt,
anda need määratlused. Küll, aga ma pean alati tooma selle näite,
et eesti mehed küll ei tee vahet lillal ja roosal,
minu arvates ma olen väga-väga palju näinud mehi,
kes ütlevad roosa kohta lilla ja, ja olen näinud selliseid
perekondlikke vaidlusi ka Pealt, teine värv muidugi,
mille üle me vaidleme ja ma ei ole päris kindel,
kas see nüüd sugudevaheline vaidlus või see on ikkagi,
oleneb sellest, et kes kuidas mingit värvi näeb
ja kuidas teda nimetab on siis see, kui me vaatame näiteks
mingit sinirohelist või rohesinist värvi
ja ütleme siis, et see on sinine või see on roheline. Et noh, seda ei oska täpselt öelda, et kas see on nüüd mingi
sugude teema ja sugudevaheline erinevus või see on siis
konkreetselt nüüd selle ühe ühe inimese määratlus. Meil on täna saates külas Tallinna Ülikooli keeleteadlane,
mari uusküla ja jõudes nüüd tänapäeva ja praktiliste asjade
juurde lähemale, siis kas on ka vahet, et millistest pean ütlema,
kuidas, et millise värviga ennast?
Ma ei tea. Emotsionaalselt paremini tundev,
vaid see, mida ma täna selga panen, see näitab minu meeleolu
või sellega ma saan mõjutada kuidagi ennast
või teisi, siis. Ja ma arvan, et mõlemat pidi tegelikult,
et saab mõjutada nii ennast kui teisi ja jällegi me peame
nendele teadusuuringutele siin keskenduma,
et noh, kõigepealt muidugi, et kuidas emotsionaalselt värvid
meile mõjuvad, kui ma tahan võib-olla rõõmus olla
ja teistele rõõmu pakkuda, siis ikkagi erksad värvid tasub
valida just need nii-öelda küllastunud värvid mis on siis,
mis ei ole tuhmid, värvid. Need tekitavad alati rõõmu, olenemata värvitoonist tegelikult.
No ma ei tea, erksad, sinised, erksad, roosad,
erksad, punased, erksad, kollased, ja nõnda edasi need need
küllastunud värvid, need on nii-öelda kõik sellised positiivsed,
rõõmsad ja ja, ja minu arvates ka siis nii-öelda tõstavad
selle inimese üles ja tõstavad ka seda meie meeleolu.
Ja ma arvan, tegelikult mõjub ümbritsevat ümbritsevale
inimesele ka täpselt sama moodi, et kui ta,
kui ta näeb seda inimest sellises toredas värvis see
kindlasti mõjutab tema meeleolu ja samamoodi,
siis võib ju mõjutada meid ennast just eelkõige see,
kui me paneme ikkagi kanname halle ja must musti
ja pruune riideid. Samas muidugi ei tohi ära unustada seda aspekti,
et et eestlast veel väga paljudel eestlastel on,
must, on lemmikvärv, millegipärast nii on.
Noh, muidugi võiks kanda ju rohkem värvi,
aga no me oleme põhjamaalased, meile meeldib minimalism ja,
ja, ja seda ei tohi ka ära unustada, et väga tähtis on see
nii-öelda individuaalne stiil.
Ja lõppude lõpuks olen mina alati öelnud seda,
et inimene kui ta tunneb ennast hästi, mingis värvis,
siis palun seda võib alati kanda ja lõppude lõpuks oleneb
kõik sellest kandjast ja, ja, ja tõepoolest ka iseenda peal
ja näevad ka teised, et mõni värv nagu seljas selga nagu
justkui ei passi passib mõni päev täpselt ja,
ja tegelikult on veel perioodid eluperioodid,
minul endal on olnud väga intensiivne lilla periood,
nüüd ei taha isegi lilla värvi lähedale minna,
nii et selles mõttes, et veel veel vähem siis et ma
kannaksin seda seljas. Et noh, ma arvan, et kõikidel inimestel on olnud mingisuguse
konkreetse värviperiood elus ja, ja võib-olla on keegi ka
praegu mingisuguses perioodis Üks asi veel, millest tahaks täna natukene rääkida,
on see, et värvide tähendused võivad ka muutuda.
Põnela inimene annab nagu uue tähenduse ja mõtlen ma siin rohelist,
mis on tore, ilus, sobiv kevadesse ja siis,
kui no justkui nagu ei olekski tal negatiivset varjundit,
aga kui nüüd tuleb siia rohelisele juurde sõna pööre,
siis läheb asi kuidagi imelikuks ja inimeste näod lähevad viltu,
et et vot, kuidas sellega on. Nojaa, seda rohepööret me nüüd kuuleme ju nii-öelda söögi
alla ja söögi peale kuidagi nagu pruunis kontekstis selline
selline väljend, aga on olemas ka veel rohepesu
ja me teame seda, et näiteks et paljud paljud nii-öelda
firmad tegelevadki nii-öelda rohepesuga,
et nad näitavad seda, et kuidas nad on väga ökoloogilised
oma mõtlemises, aga me teame väga hästi,
et tegelikult on tegemist, ma ei tea kiir kiirmoefirmaga
kiirmoeketiga ja, ja, ja kuidas need asjad siis seal toimivad. Aga jah, rohepööre noh lihtsalt mingitel sõnadel on mingid
tähendused ja siis on need tähendused üle võetud.
Ja tegelikult ma arvan, et see rohepööre
või mitte ei arva, vaid ma tean seda, et see tulebki inglise
keelest ja inglise keele mõju Dustel kõik see Crueen enerit Siinai,
eks, ja ja nii-öelda see roheroheliselt mõtlemine.
Aga ma ei ütle, et see on negatiivne, see,
see iseenesest ei ole negatiivne küll, aga näiteks kui me
mõtleme mõtleme mingitele teistele sõnadele veel siin,
kas siis noh, ükskõik millega seod seoses,
et näiteks roheline roheline kui me mõtleme,
et inimesel on mingisugused organid, mis on rohelised,
siis tegelikult me võime ka mõelda, et roheline võib-olla on
kunagi seostanud vihaga hoopis saab näiteks sopp On ju
rohelist värvi ja me teame, et näiteks mõnes soome-ugri
keeles tänapäevani kasuta tahetakse ju seda viha vihreaa
näiteks on meil soome keeles ja sellest viha Soome-ugri lisest visa tüvest tuleb see sõna tegelikult ja,
ja see on seotud sapiga, et peaks siis küsima võib-olla
soomlaste käest, kas nemad seda seal tajuvad,
aga ma ei usu, see on sõnade päritolu, on niivõrd kauges
ajas meie jaoks, et ta enam seda praegust ei mõjuta.
Ja on sõnumile etümoloogia me ka värvisõnu,
mille etümoloogia mäe tabame kohe ära, no näiteks kas
või see roheline me teame, et see tuleb sõnast rohi
ja miks ei ole rohiline, sest roheline lihtsalt kõlab paremini,
aga etümoloogiliselt me teame, et seal on,
seal on tagasõnarohi. Aga kust tuleb sõna sinine, eks ju, nii hästi ei tea,
et arvatakse, et see tuleb indoiraani tüvest,
et on meile kuidagi laenatud pool maailma üle poole maailmas,
tegelikult räägib ju sellise sõnaga nagu bluuuu,
mis tuleb inglise keelest ja, ja see on siis kohandatud
erinevatesse keeltesse bluublau voolu näiteks väga paljudes keeltes,
kus ei ole oma sõna olnud, võetakse siis nii-öelda see
konsonant-vokaal-konsonant-vokaal kuna see on ainus võimalik
silbi silpide konstrueerimise viis selles keeles
ja sellist nagu kaks konsonante, nagu nagu inglise keeles algab,
ei olegi võimalik teha sellist sõna ja võetakse siis
kasutusele selline sõna nagu voolu. Sellepärast et väga paljudes nii-öelda meie jaoks
eksootilistes keeltes vanasti sellist sõna nagu sinine üldse
ei olnud, ei olnud vajagi kasutada, sellist tehnoloogiat on
selle sinise levikuni üldse viinud, nii et sõnatähendused jah,
muutuvad ja on ajas muutunud väga-väga palju.
Ja kui me süveneme nendesse ettumioloogiatesse,
siis me näeme, et no näiteks punase taga väga paljudes
keeltes on siis kas veri või tuli. Et noh, kas või kas või sellesse ungari keeles,
mida mina olen ise õppinud, on kaks, kaks nii-öelda punast,
üks on seotud tulega ja teine verega võrs on siis seesama sõna,
mis meil on verev lõunaeesti keeles tan seotud verega
ja tulebki sellest sõnast.
Aga, aga Pirosson näiteks hoopis hoopis senine nii-öelda uus
tuled dismis on loodud 19. sajandi alguse keeleuuenduse ajal
ja mis tuleb sõnast koidupunapiir ja see tähendab,
et see on seotud valgusega, tulega, eks ole,
koidupunakoi et see, see ongi väga-väga-väga põnev
ja eesti keeles üldsegi see punaon viidanud looma karvale
ja tulnud hoopiski näiteks seal rebasekarva,
see on väga-väga haruldane, sellist asja väga paljudes
maailma keeltes ei kohta, et see oleks mingi karva looma
karva nimetusest tulnud ometi see punane on justkui nagunii. Meie jaoks on nii relevantne ja, ja ka siis
evolutsiooniliselt tähtis värv, aga see tuleb meile karva
värvist etümoloogia mõttes pärit sõna päritolu. Kusjuures rebased ei ole punased, minu arust on nagu
kollakaspruunid pigem aga noot.
Mis on praegu need teemad, millega nii teie kui ka teie
kolleegid tegelete, mida te uurite seoses värvide
ja keelega? Ikkagi jätkame hetkel praegu need värvide emotsioonide seoseid,
et üks teema, millega me tegeleme, on siis konkreetselt nüüd
värvitooni seostamine emotsiooniga näiteks selline test,
kus siis palume inimestel seostada konkreetselt kõigepealt
välja valida nii-öelda parim näide sinise kohta
ja siis seostada seda emotsiooniga, sellepärast et varem me
tegime seda nii, et meil on lihtsalt sõna sinine,
mida me siis kuvasime ekraanil ja inimene ütles siis,
millised emotsioonid tal sinisega seostuvad. Ja tegelikult me ei saanud üldsegi teada,
et milline on see nii-öelda parim näide või
või milline on see kõige sinisem sinine inimese jaoks,
aga nüüd me tahame teada saada seda, milline on see kõige sinisem,
sinine, milline on kõige punasem, punane,
milline on kõige rohelisem, roheline ja siis,
et inimesed seostaksid seda emotsioonidega ja,
ja siis vaadata, kas need tulemused mõnevõrra erinevad
või erine ja kultuuriliselt, et ma olen ka varem uurinud seda,
et väga paljudes keeltes isegi meie sugulaskeeles soome
keeles tegelikult punased, erinevad, no näiteks see,
mida meie, eestlased peame kõige paremaks punase,
näiteks on soomlastele hoopis midagi muud. Ta ei ole see kõige parem punase näide ja seal punase kõige
parem punase näide on värviruumis hoopis seal kusagil kõrval.
Ja kõige suurem varieeruvus on ikkagi sinise
ja rohelise puhul, mis on erinevates keeltes värviruumis erinevas,
noh, ta ei ole erinevas punktis, aga ta varieerub näiteks
heleduse ja tumeduse skaalal.
Et me teame näiteks, et eesti keeles on see roheline on
mingi keskmine roheline, mis on parim näide,
aga näiteks tšehhidel sellena on tegelikult natukene selline kollakasroheline,
see kevade roheline, mida me näeme nüüd tärkamas kevades. Väga põnev teema, millega võiks veel edasi tegeleda,
aga aga kuna see juba kisub selliseks filosoofiliseks
ja ma ise ei ole filosoofi taustaga on sülest ees
ja ja see, kuidas, kuidas meil on, kuidas meie ühiskonnas on inimesi,
kes näevad tähti värviliselt, kes tajuvad noote värviliselt,
kes tajuvad noodikõrgusi värviliselt, kes seostavad teatud
muusikastiili või teatud muusikapala värvidega
ja see, kuidas nad seda kirjeldavad. Tegelikult valmis ka üks väike video meie eluprojekti raames
erialasid lõimima uuenduse õppeaine raames eelmisel semestril,
nüüd minu tudengite poolt.
Nii et see on üks huvitav teema keelelises mõttes,
kes tahakski edasi tegeleda tähenduste uurimisega,
et ikkagi need semantilised tähendused ja kuidas nad on ajas
muutunud ja täpselt samamoodi need liitsõnad nagu see rohepööre,
kust ta on tulnud, kuhu ta läheb, kaua ta kestab
ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja muidugi ei saa märkimata, Ta ei jäta seda,
et tõlkimise puhul, kui me, kui me ühest keelest tõlgime
teisi värviväljendeid, siis see on ääretult raske ülesanne,
tõlkijatele tekib selline väga, väga suur pinge tõlkijatele
ja see tekib põhiliselt ainult värviväljendite puhul.
Et tahaks nüüd teada, on olemas selline meetod nagu valjusti
mõtlemise protokollid, et mida tõlkijad teevad sellel ajal,
kui nad kohtavad oma tekstist neid värviväljendeid
ja kuidas nad teise keelde need ümber panevad. Nii et, et noh, väga palju teemasid on laual
ja väga-väga palju mõtteid.
Aga, aga jah, et tuleb tasapisi teha ja vaadata,
aga värvid on erilised ja nad on erilised.
Niisiis, kui me neid näeme, kui ka siis,
kui me tegeleme nendega tekstis ja vaatame neid värviväljendeid. Miks on värvid olulised? Nagu ka teiste sümbolite puhul, värv on saanud meie jaoks sümboliks,
erinevad värvid on saanud mingisuguse tähenduse.
Me omistame värvile tähendust, et siin on jälle nüüdse
semiootiline aspekt tegelikult tähtis.
Värv ise ongi sümbol, meil kasvõi värv on poliitiline sümbol,
värv on, on tuurilooline sümbol, värvis on erinevad arengud
ajaloos täpselt samamoodi.
Roomlased ei kasutanud sinist, aga vaadake,
kui palju sinist on nüüd sinisest on saanud universaalne lemmikvärv,
mida te võite igal pool kanda, sellepärast et mitte kellelgi
ei ole selle sinise värviga mingisugust probleemi,
ükskõik lähete isegi eksootilisele maale,
aga sinist võite peaaegu alati kanda. Et lihtsalt sellepärast ongi, et värvid on sümbolid
ja need on võimsad sümbolid.
Mõtleme kasvõi meie liiklusmärkide peale,
ilma värvita, neid ei oleks valgusfoorisüsteem,
meremärkide süsteem ja nõnda edasi ja nõnda edasi
ja muidugi veel ilma värvida, et oleks meie maailm ikkagi
väga-väga vaene.
Värvid on ju kunsti osa ka ja ilma kunstita ei oleks meil kultuuri,
nii et selles mõttes ma arvan, et seda võib väga-väga
kaugele laiendada, niiet värvita lihtsalt oleks väga,
väga igav. Ja selline saigi tänane saade värvidest.
Ma usun, et see pakkus teile palju mõtlemisainet
ja kindlasti nii mõnigi värv omandas võib-olla pisut
teistsuguse tooni või, või tunnetuse.
Seega tänane saade on läbi, minu nimi on Krista taim,
soovin teile kõike kaunist ja kuulmiseni jälle. Oo jah, sõjakooli harjuma. Loba, sona, luust test, millestki paviljon ma valvan Ella pilguga.
Et teil, eks mul viker. Mustvalgel.
