See kohin ja mühin, mis mikrofoni kostab,
see on tuul.
Seis on Hiiumaal Kõpu surnuaia väravas.
Ma ei tea, kas ma saan seda saadet siin täna salvestada,
sest tuulekohin puudes on päris vali.
Võib-olla see jääb segama. Öösel oli torm või noh, selline noor torm,
kõva tuul, 100. vihma.
Täna on 10. juuni esmaspäev.
Nüüd on tuul küll vaibumas, aga nagu siin õppus ikka,
ega ta nii äkki ei taha vaibuda.
On veel niisugune järel, tuul järel.
Mühin puudes ja meres, kui puud jäävad vakka,
üks kord vahelise tuul vaibub ka, äkki puud jäävad vakka,
siis kostab meremühin. Kuigi meri on surnuaia väravast nii kaugel,
kui ta siin lõpus olla saab.
See on keset poolsaart, surnuaed tehtud.
Siia, männimetsa luidetele.
Kui palju siin just metsa ümber oli, kui see surnud tehti,
aga Männik ikka oli ühes küljes vähemalt ühes külges nagu hiidlane,
ütleb. Ja seda männikut miskipärast kutsuti koi männikuks.
Ma ei tea, kus see, kui nimi tuli.
Aga Helmi igatahes niimoodi rääkis koi männikus.
See või teine Ahto on juba koi männikus.
Või vahel, ütles ka enda kohta, eks ole,
aeg juba minna.
Koi männiku.
Siin koi männiku taga olevat olnud veel üks pood,
neid poodisid oli, oli siis ikka rohkem lähedal Kõpu külas
oli üks ja siin see surnuaed jääb õieti ülendi külla. Siin ülendi küla servas koi männiku ääres oli teine pood,
seda oli kutsutud koipoeks.
Vaevalt see kaupmees sellega ise väga rahul oli,
tema pood on koipood.
Aga noh, iseenesest ei ole paha.
Poeni. Värav on siin.
Raud, oran. Aga mitte mingi tänavaid. Niisugune moodsa aegne nõukogude aegne.
Isegi on üleval kolmandikus on selline torudest kokku
keevitatud päikesemotiiv kolme kiirega.
On see siis need tõuseb või loojub päikes oleneb kustpoolt
vaadata kui siia sisse astuda.
See värav on siis ida pool külges.
Kui tuled sisse vaata tita, siis on see tõusev päike.
Kui lähed surnuaiast, väljavaated. Läände, siis on see loojuv päike, värav on kunagi värvitud punaseks.
See värv on koorunud.
Allääres on võrk, niisugune klassikaline nõukogude ajavärav,
võib-olla siin.
Kes teab, piirivalvest saadud sealt tassiti igasugu träna. Tulin siia kuuri varju et on äkki natukene tuule eest varjul.
Aga ega see palju ei aita, sellepärast et see tuul on seal
üleval männi vahtralatvades kohiseb, mühiseb seal ikka.
Pilved jooksevad veel päris päris kiiresti üle taeva.
Üksikud valged pilved taevas on muidu juba selge,
tuul on selgeks puhunud.
Päike on muidugi juba suures kõrges, kuigi kell on alles seitse.
Juuni hommikul. Mingis mõttes niisugune tuuline hommik, see ei olegi nagu
üldse klassikaline suvehommik.
Aga kes siin õppus on elanud?
Selle jaoks, see on noh, see on pigem, eks,
tavaline hommik, olgu see suvi, kevad või sügis
või talv, ikka on.
Tuul pigem üks vaikne hommik on ebatavaline,
suvel neid vaikseid aegu ikka tuleb ette. Aga kui sa tuul jälle puhuma hakkab ja just eriti sealt
läänekaarest mere pealt, ükskõik kust nurga alt,
siis kas edelast või läänest või ka lõunast loodest,
põhjast, kõik on siin merelt ainult idatuul,
päris puhas idatuul, see on maatuul, tuleb Hiiumaa pealt,
siin räägiti, helmik ütles Hiiumaa poolt Hiiumaa poolt tuleb
see või teine või see pilv on seal Hiiumaa pool.
Hiiumaa pool sajab siin velg, õppus, ei 100 Ristna otsas
hoopiski ei 100. Et see Kõpu ikka oli eraldi saar.
Muidugi, ta ei ole ammu-ammu-ammu enam eraldi saar kunagi on
olnud väga ammu, aga kuna ta on nii pikk
ja see tee on läbi aegade olnud liivane ja vaevaline,
mis sinna Hiiumaa poole viib, mis teda ühendab suuresaarega
siis elu oli siin ikka niimoodi omaette.
Ja veel kaheksakümnendatel aastatel, kui mina siia sattusin,
siia elama jäin. Siiski oli veel see, Kõpu oli ikkagi.
Sealtpoolt Hiiumaa poolt vaadates, Kärdlast vaadates oli
ikka paras Siber.
Ei lina, pole Kõpus käin, öeldi tihti, kui asja polnud sugulasi,
Polnud siin, kes siis siia nüüd tuli niisama vaatama?
Teed olid veel siiski enam, nad ei olnud küll liivased
ja läbipääsmatud nagu läbi sajandite olid olnud,
aga aga nad olid kruusateed ja tolmused,
kivised ja hirmsad. Ja kes tuli siia oma masinat lõhkuma ja palju neid masinaid
koolibuss sõitis.
Kolistas mööda neid kruusateid, no need bussid käisid
turisti ja neid käis ikka palju rohkem kui praegu käib,
aga see oli ka üks pikk reis, see oli poolteist tundi
Kärdlast Ristna otsa isegi mitte päris Ristna otsa,
päris Ristna otsa ei saanudki, seal oli radari baas.
Aga kalonaalise bussi sihtpunkt meie peatus oli mõni peatus
varem ja see oli poolteist tundi ja 45 kilomeetrit
või midagi niisugust, aga no kus pidi ikka kõik kohad läbi käima,
sest igal pool oli inimesi. Veel siis oli, oli veel inimesi ja nendes külades küllakestes,
mis siin Kõpus mööda metsa ja mereääri laiali on.
Aga see surnu, et tõesti jah, see saare kui seda Kõput võtta,
kui eraldi saart nagu üks aare surnuaed olema peab,
et on keskel, igast külgest on ühepalju maad,
ei keegi liiga kaugele.
Mõned on võib-olla liiga lähedal, aga aga mis teha?
Muidugi siin keskel oli ka kõige suurem külase Kõpu küla
ja oli ka mõis. Tegelikult see surnuaed on kohe mõisa kõrvalmõisa küngas on
siin kõrval küngas lääne pool, see varjab natukene ka nende
läänetuulte eest seda koi männikut.
Ja ju see siis niisugune keskmine koht olisin Kõpu saare
peal ja ja juba kes teab, mis hallidest aegadest.
Semai sisenüüd teab, mis mõis ei olnud.
Oli ikka enamasti kõrgessaare abi mais või karja mais
või kõrvalmõis. Ma ei tea, kas ta kunagi iseseisvaks või saaks üldse oli
ja piltide pealt vaadates oli selline kena matsakas 18.
sajandi maja mantelkorstnaga väikeste akendega kõrge
katusega fotosid sellest on viimases oma paremas otsas olid
veel metskond vabariigi ajal.
Siis võttis selle üle vene piirivalve ja siis nagu tihti juhtus,
läks tema põlema ja põles maha, nii et nüüd ei ole seal
muudkui üks kelder maa sees, suured puud künka otsas justkui
midagi pargi sarnast. Et sellest võib aru saada, et seal midagi on olnud. Siia minu jalgade ette tulid keksime kaks.
Mets vindikest. Poeg, ema emak eksib, otsib toitu ja poeg ootab nokk püsti.
Ja siis vahepeal ema, pistab talle midagi nokka.
Mis siis tähendab, et metsvindi pojad on ka juba pesast väljas. Või siis on isane ja emane vatine, päike on vastu.
Neid värve ei näe muidu metsvindi isalind on niisugune
kirevam emo Lyndon hallim.
Nii nagu ta ikka on.
Nüüd tuli üks, eks lendas risti otsa. Niisuguse tuulise hommikuga linnulaulu palju ei ole.
Hiline hommik ka juba linnulaulu.
Aeg, mida suve poole, seda varasemaks lühemaks jääb
varahommikul päikesetõusu eel on üks laulu suurt sattus,
kui kõik korraga laulma kukuvad veel.
Aga noh, siis on juba palju tegemist, poegi toita
ja seda ja teist ja mis seal siis enam laulad? Üks metsvindi laul siiski ka selle tuule sees.
See ongi Kõpu metsade hääl.
Metsvint tuule kohinas muidugi suvel, varasuvel,
muul ajal on, on lihtsalt tuulekohin. Merelinde siin ju palju ei ole, lage meri ümberringi pole
laiukesi ega saari, kus saaks hästi pesitseda.
Omal ajal jää Kosklad, need niisugused merepardid,
kellele inimesed siis panid neid, pakkusid puure,
öeldi Koskla puurid, pandi puu otsa, selliseid õõnsast männist.
Sest noh, suuri vanumendasid leiab ja mõned neist on
mädasüdamikuga ja õõnsad või saine õõnestada selline pakku
jupp sinna põhi alla, katus peale ja paras suur auk sisse
ja see õue taha männi otsa, sest õue taga alati olid suured männid. Kõppu taludes või vähemalt väikeste mereäärsete külaatorist,
natsa külade taludes polnud mändi, siis oli vaher õue peal.
Sinna riputati see kosla puurlind tuli ja neid oli ikka õue
taga mitu tükki kohe reas ja kõik nad olid täisi asustatud.
Emalinnud munesid sinna, kevadel hakkasid munema hoolega
hoolega ja õigupoolest neid linde oli isegi veel alati
rohkem kui puurisid niimoodi, et tihti mitu Emamunes ühte
pessa ja siis need mune oli seal liigagi palju,
aga nii või teisiti, ega siis inimene neid puure sinna ka
niisama lusti pärast ei pannud või hea pärast,
seal oli ikka oma huvi mängus, siis sai sealt kevadel neid
Koskla mune korjata, need olid hirmus head head head nägu,
Elmi ütles. Aga ega siis muidugi kõik ära ei võetud,
võeti see, mis liiast või võib-olla ka natukene rohkem,
aga igal juhul jääd ikka.
Koskla emale üks paras ports ka haududa ja siis tema haudus
pojad välja ilusasti.
Vennad olid munast välja tulnud kuivanud,
siis lendas Kosklaima sinna männi alla puuri alla
ja hakkas nemati krooksuma kutsuvalt. Hääl pidi kõlama väga tungivalt kutsena nende pojukest
kõrvus ja nad pidid ikka hirmus hakkajad olema,
et kohe said ka sinna puuri ava peale ronitud,
sest ega see siis sealt tuli ikka põhjastele natuke maad
siin muud koega, ronisid sinna ava peale,
vaatas alla küll niimoodi, et kas need julgeb,
aga ei hopsti lasi lahti, kukerpallitas sealt maha,
aga kerge udu, suline tupsukenega, mis temaga midagi ei juhtu. Ja senikaua see ema seal all siis krooksus,
kuni kõik olid väljas või noh, ega tema nüüd lugeda ei osanud,
aga ei ole küll teada, et väga neid poeke sinna sisse oleks
jäänud ikka kõik said lõpuks alla.
Ja siis hakati aga mere poole minema.
Ja ega see meri nii lähedal ei olnud ühti.
Kõpu ja Ristna otsa küllalt, kui nad ongi nüüd mere lähemal,
kui nad Se Kõpu küla, iseasi mis on tõesti,
keskmaatasin selles Kõpu mõõtkavas, et on ikka paar
kilomeetrit kummagi mere äärde nii lõuna poole kui põhja poole. Ja Kõpu majakas, Kõpu tuletorn on ju ka nii keskmaad,
kui olla saab, aga lihtsalt mäe otsast kõige kõrgema mäe otsas,
see on oma 70 meetrit üle merepinna.
Koguni Lääne-Eesti kõige kõrgem tipp.
Vanal ajal või läbi aegade Hiiumaa käis üldse Läänemaa alla,
ta ei olnud eraldi maakond.
Liiga väike ja väheasustatud selle jaoks.
Saaremaa oli teine lugu. Nojah, et see tuletorn on ka siin keskel,
aga tuletorni otsast muidugi paistab meri kolmes küljes ära. Aga kui see talu ja küla oligi lähemal merele,
ega ta väga lähedal ikka ei olnud.
Üldiselt need külad ja talud ikkagi peituvad siin niimoodi
natukene metsa sisse, eks.
Päris mere ääres ei tahetudki väga elada see Randlase Suhe merega.
See ei ole nii ühene, seega Merini ainult armas ka ei ole,
meri on ikka hirmus ka.
Seda teadsid liigagi hästi. Merele jäi ju, nii mõnigi.
Mets ikkagi pakkus natukene tuulevarju ja noh siis sinna mereranda,
et oli natukene maad kaugel, ta ei olnud nii
ehk naa siin.
Sinna sai ju minna.
Ja ega niisama mere ääres ei käidud, sinna ikka mindi asja
pärast siiamaani ühist, vanad kõplased, ma vaatan,
aga Nad ajades ka ei lähe sinna mere äärde niisama noh,
keegi just kaasa kutsub ja on vaja minna,
no eks siis minnakse aga niisama mere äärde jalutama. Ei no mis ma sinna lähen.
Kui ei ole vaja minna võrku panema merele
või siis vähemalt kui on see võrgu panemine käsil,
silmagi vaatama.
Aga niisama ei ja tihtipeale ka enamasti Randlased ei
osanudki ka ujuda ja siis ujumaski käidud,
kui ennast kasteti korra suvel palavaga.
Heinaajal võib-olla. Aga ma katsun nüüd siit tuulevarjust välja liikuda,
kuigi see surnuaed on mulle nii tuttav.
Siin ma olen nii palju käinud ka nii-öelda asja pärast küll matustel,
küll haudu tegemas, mis siin on mul ka mõned hauad,
mida hooldada.
Kuigi ei ole sugulasi.
Aga noh, need oleksid ost kui sugulased,
kui olete ühtede inimestega niimoodi lähestikku koos elanud,
siis nad nagu saavad justkui sugulaseks ja
ja noh, kogu see kant, see ikkagi nagu nagu saar,
nagu see Kõpu on, et kui siin mõnda aega oled elanud,
siis juba tead kõiki neid imesid ja tead ka paljusid inimesi
muidugi nägupidi sind teatakse kohe algusest peale,
eks uus inimene tuleb siis on kohe kõigile teada,
kes ja mis ja kuidas ja veel rohkemgi. Aga jah et see surnuaed on kindlasti kõikidest mulle kõige tuttavam,
sest noh, lihtsalt siin on käidud, kui Helmi veel elas,
siis käisime tema seltsis siin neid haudu korrastamas,
temal oli neid siin terve hulk osa, mida ta ikka korrastasi,
osa, kus käidi, niisama vaatamised ei jõua,
ei jõua kõiki teha neid kõiki, neid sugulasi oli nii palju
ja nendel paljudel enam kedagi käijat ei olnud ja,
aga noh eelmises ka ei hakanud, temaga ei jõua,
aga midagi ta seal ikka ja alati tegin midagi,
ta sinna ikka siis sarkas või istutas või natukene kiskus
rohtu ja päris niisama ka ei jätnud. Ja siis niimoodi, toetas käega vastu risti moodi najatus
ja siis rääkis midagi selle inimese kohta,
mis inimene see oli. Aga ega mina neid lugusid ka kõiki ei mäleta,
sest noh, minule nad olid täiesti võõrad inimesed temale,
nad olid inimesed, elusad inimesed, keda ta oma lapsepõlves
oli näinud kellega ta oli koos kasvanud või temale nad kindlasti,
kui ta sinna risti najale najatuse.
Neid lauseid lausus, tulid tema ees nagu elavate inimestena. Vaheldaga tsiteeris mõnda nende lauset, mis talle meelde jäänud,
et no ta ikka ütles.
Et see ongi huvitav, et kõigist inimese kõnedest
ja juttudest inimesi, keda me oleme siis elus tundnud
ja isegi meie vanemate jutust ja vanavanemate
ja teiste inimeste, kellega elus oleme palju koos olnud.
Kui palju me oleme kuulnud Nende juttusid,
kui selle peale mõelda. Aga meil meeles on mingisugused laused, mingisugused lausekatked,
mingid ütlused, mida nad võib-olla ei ole isegi korranud oma elus,
vaid ongi öelnud korra hennat, aga vaat see on jäänud meile
pähe kumisema.
Ja jääbki. Ja nii kui see inimene meelde tuleb,
siis tuleb meelde ka see üks või teine lause,
see on nagu tema lause ja kõik muu on meelest läinud,
aga vot need on meeles. Õnnepaluga igaviku paikades. Katsun siit tuulevarjuks. Vasakule kast uuesti olla, lähen metsa poole.
Siin on niisugune rida väikeseid, päris rida ka ei ole,
aga siin on selline nurka, see ongi surnuaianurka Poe toetum
puust raudpostidega, see kõik on selline.
Uue 70.-te aastate ehitus, siin on ka olnud kiviaed ühes
külges on kiviaed ümber, aga ma ei tea, kas siis igas külges
polnud või või siis on see siia poole, seda ju,
seda surnuaed on siiapoole laiendatud ja kui niimoodi vaadata,
siis kiviaed on nagu poole surnuaia ümber poole ümber on puuaed. Küllap kunagi oli mitte niisugune kokku nõelutud,
tatud püst, lippidest jaa, põõnadega aed,
vaid kindlasti oli siin kunagi korralik selline Kõpu
Corendus aed, Corend, aed, Corendus, aed oli siis selline
piltuste lattidega, need viltused kutsuti Hirteks hirved
ja siis püsti olid teibad niimoodi paarikaupa,
mis olid kokku seotud kuuse juurikaga sinna vahele siis
nendega paaris paaris teivast vahele, siis pisteti need
hirved niimoodi viltu. Ja niimoodi sai aed.
Kui see teivas alt ära mädanes, siis sai ta uuesti teritada,
sest üleni ta ei mädanenud, soli kadaka,
teivas või kuusk.
Mis naljalt ei mädane, sai ta uuesti lüüa maha
ja natuke läks ülevalt lühemaks, aga nad turitasidki
niimoodi kõrgelt-kõrgelt üle selle aia ja siis neid hirsi
sai samamoodi seal liigutada ja vahetada
ja ja niiet saed kestis, kes teab kui kaua niimoodi,
et teda kohendada ja teda ei lammutatud ega uuendatud kunagi. Päriselt oli seal ühe koha peal, teda lihtsalt tehti,
syyte tehti sealt ja niimoodi ta kestis,
neid aedasid veel.
Kaheksakümnendatel oli neid küll ja küll oli isegi veel näha
neid kuuse juurikatega kokku seotud teibaid,
aga no siis oli ikka juba kasutusele võetud traat selle jaoks,
sest ega siis inimesed ei jäta selliseid häid uuendusi
kunagi kasutamata. See oli muidugi veel parem, kui see kuuse-juurepess lihtsam,
sest kuusejuurikat pidi keetma ja kuuseoksa
ja autama ja temaga saaks idudeks, oli suur töö,
neid hirsiõlut Te, neid ju lõhestati nadolid kuusest muidugi
siis jah, kuuse, noore kuusetüved.
Neid ühestati kirvega pooleks või neljaks,
oleneb, püüame, tüvi oli ja siis niimoodi lõhestatud puu jällegi,
ta mädaneb aeglasemalt kui, kui Zoega pooleks saetud,
sellepärast et seal nüüd puusüü on terve sinna vesi ei pääse
niimoodi sisse puu sisse kui, kui saetud,
puusse virvega lõhestatud Tatitki, ma arvan,
et neid leiab veel kuskilt metsa seest, kus neid vanu aedu on. Võib-olla leiab, võib-olla ka enam ei leia.
Ei tea. Aga siin siin aianurgas on jah, kuna ka üks sektsioon,
nii nagu need surnuaedades on need sektsioonid siin mina on
kutsunud seda vanapoiste sektsiooniks.
Mis siin tõepoolest on?
Felix ja August ja Aksel, jah.
Ja kes siin on Heino ja mõnda nendest ma mäletan.
Ja mõnest olen kuulnud, Felix oli Elmi mehe Eduardi vend,
kes elas ka nende talusade, elas omaette omaette toas. Seal ei olnud Kustki vahel, seal oli eraldi sisse-
ja väljapääs ja ega nad väga hästi läbi saanud. Aga seal ta elas ja oli ka tal kuskile mujale ka minna ei
olnud nii kaua.
Aga ta oli surnud vaheaega enne, kui mina sinna tulin.
Ma sain endale elamiseks ka lisaks teistele Felixi toad mis
olid kangest piibu suitsust läbi imbunud,
seinad, isegi kui tapeedid ja mis seal oli,
said kõik ära võetud ja siis palkidest ikka see Felixi
piibusuitsu lõhn või ma ei tea, mis suitsu ta lõpuks tegi,
kas see oligi Piitena? Võib-olla olid paberossid see lõhn ikka sealt välja,
kui mitte muidu, siis siis vahel selles ilmamuutusele
vihmase ilmaga või kevadel või sügisel.
Kui palgid hakkasid hingama, siis tuli seal seda Felixi
tubade lõhna, kuigi seal juba ammu-ammu oli sees hoopis
teine ja uus elu ja oli sinna veel uus laudvooder löödud
palkide peale käis, ei tähendanud midagi. Siin Felixi kõrval August laastuda tunti kui klaasi Kustit,
tema oli üks niisugune isemoodi erak, kes ehitas endale
Kalanasse sinna võrdlemisi maa lõppu, päris maalõppu ei
saanud sel ajal, jah, seal oli nõukogude radari baas,
seal oli aed ees ja see oli puhta kinni,
sinna ei pääsenud keegi.
Aga seal natukene ida pool lõunaküljes oli siis sadam oli tehtud,
kalasadam sinna ja seal sadama lähedal kenasti rannamändide
ääres oli. Klaasikunsti ON ja see oli tõesti ON,
see oli niisugune laudadest kuuldavasti sadama. Kui see nii-öelda ülejääkidest võib-olla ka mere poolt
toodud laudades, sest tol ajal ikka Merisada lauamaterjali
tõi mõnikord kohe päris heldelt, siis seda kõik tassisid
endale laua otsapidi panema üles luiteharja peale
ja soovitavalt veel virna siis niisugune virnas
ja üles tassitud laud oli juba kellelegi oma,
sest nurgas kohe saanud ära viia.
Seda enam teised ei puutunud, aga no mis oli veel seal laine
piiri peal liiva peal, see oli muidugi kõigi oma selle järele,
siis mindi kohe nagu torm oli, siis aga mindi randa
mereäärekraami vaatama. Ja see laasikusti majakene seal kalda peal,
see oli tõesti väga mere ääres, oli ka nagu mingi merest
välja uhutud mereäärekraam, selline hall madal.
Pärast, kui Kustite enam ei olnud, siis ta seisis seal
niisama tuult tõugata ja uks lahti ja siis sai sisse vaadata
ja seal ma ei mäleta, kas ma seal päris püsti sain seista
või mitte, aga noh, tema sinna mahtus parajasti sisse.
Ja seal ta elast sai pidada mingil ajal vis sadamavalvuri ametit,
see oli teatega üks ja amet sellel ajal neid vahi ameteid
oli palju, küll olid metsavahid, neid oli mitu buss juba
terve metskond ja hulk metsavahte. Ja olid siis need sadamavahid seal oma vahetustega ja,
ja seal asi Kusti onnist natukene kõrgemal oli muidugi
ilmajaam mida kutsutakse natukene ekslikult Ristna ilmajaamaks,
siis teadmiseks, et Ristna ja me ei ole mitte Ristnas,
vaid see on Ristnas tika kilomeeter-paar sisemaa poole
ja õigust öelda päris kehva koha pealt on seal niimoodi
männimetsa ääres ja pooleldi sees, et ta ei näita mitte õigust,
mis puudutab Tuuli, see näitab alati väiksemat tuult,
kui tegelikult on, või kui merel on, ütleme niimoodi,
pool sellist metsa seest tuult näitab, aga eks ta sinna
sellepärast tehti eiei, et vot sinna õige koha peal sinna
Ristna neemel ei saanud teha, seal oli see radarijaam
ja nii ta nüüd on jäänud, seal see ilma jaamama mastidega
seisab ikka, aga noh, nüüd on ta muidugi täisautomaatne ei
valva seal kedagi. Aga siis sellel ajal kaheksakümnendatel ja veel natukene
aega edasigi, oli seal muidugi valve peal
või ühesõnaga olid ikkagi inimesed, kes neid termomeetreid
vaatamas käisid ja ülestähendusi tegid ja tuulelipp vaatasid
ja nii et inimene pidi seal olema ööpäeva ringi valves
ja seal oli siis oma.
Ma ei tea neli-viis-kuus inimest tööl jällegi niisugused
valvuri ja vahi kohad olid väga moodis ja
ega ju väga muid selliseid riigi töökohti siin Kõpus enam ka
ei olnud. Siis, kui see suur kolhooside tegemine oli,
ehk siis ka need väikesed külad, kuidagi aeti kolhoosi,
aga see kaua ei kestnud, et ei ole siin põldu midagi,
väikesed liivased kivised, lapid metsa vahel.
Ja mõne aasta pärast nad kolhoosid ka lõppesid ära
ja maad läksid metskonna kätte, see kuidagi kuulutatigi
niisuguseks metsapiirkonnaks ja palju neid põllulapp,
heinamaid ka istutati metsa alla, mändide alla,
samuti ranna võitud ja ja jällegi see maastik väga palju
muutus ja eks ka inimesi läks ära, läks ikka sinnapoole,
kus oli tööd ja elu rohkem. Ja siia selle väikese Kõpu saare peale jäi neid aina vähem
ja nii on see kestnud siiamaani.
Nüüd on, oleneb aastaajast, kui tuleb suvi,
siis on hirmus palju.
Kohe sõitmist ja liikumist ja, ja melu.
Tänavu suvel isegi avad taaskord kauplus vanas õigeusu
kiriku koolimaja maja otsas ühes ruumis suvepood. Eile käisin seal vaatamas ja oi, oli rahvast,
oli pühapäeva õhtu ja lausa järjekord ei mahu ära.
Aga noh, kahjuks kui tuleb sügis, siis pood läheb jälle kinni.
Saabuv vaikus.
Tol ajal oli ikka veel selline ka talvepood olemas,
aastaringne pood siin.
Ja muide, see oli jälle palvemajas, see on mingisugune
kummaline traditsioon siin, need poed asuvad sellistes
usulistest asutustes. Nõukogude aegne Kõpu pood oli tehtud, Ta jah,
baptisti palvemajja.
Ilus kena maja siin Kõpu küla keskel.
Nüüd on ta eravalduses.
Aga siis oli seal see kauplus, kaubapäevadel sai seal sabas
näha kõike Kõpu rahvast, kes siin talvel olid.
Ja ega see rahvas ka suvel nii väga palju ei kasvanud,
noolida omad suvitajad muidugi juba siia tekkinud,
aga see oli rohkem selline poolpüsiasustus. Noh, muidugi, ja siis bussidega tulid turistid majakat vaatama,
aga nemad neid väga poodi ei viidud.
Mu meelest.
Aga selle poolest see pood oli üks hea koht,
et seal nägi kõiki, kuulis kõike ja veel rohkemgi
sest pidi ootama, noh, mitte niisama sabas oodati poe autot,
kaubaautot ja neid oli mitu, oli üks oli see leiva auton,
seal polnud midagi oodata, leibeke jätkus. Noh, ootasid seda, et saaks värsket siis üks oli vorsti,
auto, liha, auto ja üks piimaauto ja siis veel aeg-ajalt
käis niisugune automist, ei tööstuskaupa riiete
ja jalanõudepesupulbrit ja mis seal, ega seal väga midagi polnud,
aga midagi tooli. Ja vot siis neid noh, eriti muidugi seda vorsti
ja lihaautod sedapidi kangesti ootama ja piima siis veel
palju muidugi keegi poest ei ostnud, see oli nagu halb toon,
sest viima ikka sai oma lehma käest või siis naabri lehma käest.
Ja neid oli ikka külas mitu, käis veel piimaautogi,
kes piima vedamas siin tegi oma ringi mööda neid metsa
Teidsin kolistas.
Ja kallas siis piimaauto naine või mees kallas pukkide pealt
võttis need piimanõude, kallas sinna piima kollasesse
ja sõitis aga jälle järgmisse metsakülla,
noh, palju seal seda piimakest oli, aga näe,
see oli vaja kõik kokku korjata ja see oli osa inimeste
elust ja muidugi teenistusest, mis siin metsa sees ikka
muidu teenisid. Aga see laasi Kusti elamine jah, seal mere ääres oli
niisugune omamoodi anarhia, et ega talle keegi ju seda kohta
sele polnud andnud, ega aga noh, ju siis keegi suus on all lubased,
no eesti pealegi sinna ta tegi, elas ja keegi teda sealt ära
ei ajanud, elas oma elupäevadele Puunia maalis pilte,
mängis viiulit.
Niisugune mees oli August Laas.
Omamoodi selline legend. Keegi on siin tema õue peal, kui käinud,
toonud. Ained kunstlilled, kunstlill on närtsinud nagu nagu päris lill.
Eemalt vaadates oli nagu ära närtsinud pojeng,
aga tegelikult on ära närtsinud kunst, pojeng. Aga on siin ka kuke hori meelespealill, mis on kasvanud siia nii,
et päris kena Felixi õue peal musta annaks hea surnuaialill. Ja niimoodi ta on. Tõnu Õnnepaluga igaviku paikades.
