Loodusemees.
Vahur Sepp on rääkinud, kuidas üks väga imelikult käitunud
põder jahimeeste püssi ette jäi.
Ja kui põtra uurima asus, siis leidis ta,
et loomamagu on täis söödud kärbseseentest.
Oli ta siis püüdnud siseparasiite peletada
või mis tal õige arus oli, ei tea.
On ju teada ka kaugest põhjast põhjapõtrade,
sellist isu just psilotum rubiini sisaldavate seente järgi. Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart. Lennuk seeneaeg algas sel aastal varakult.
Seenel käies kerkib ikka küsimus, et ega korjatav seen
mürgine pole.
Mis asi üldse on mürk, millal see võib tappa,
millal meeleseisundit mõjutada ja millal võib mürgist saada
hoopis ravim?
Seda uurimegi tänases leksikoni saates.
Meid juhatab sel teekonnal vast üks kuulsamaid
ja tähenduslikumaid mürgiseeni punane kärbseseen. Meie tänane teema lai ja keerdkäike täis,
kuid püüame selle järgmise pooltunni jooksul siiski põgusa
ülevaate saada. Niil Bradbury kirjutab oma raamatut Tõus tõhus toos, et kuigi enamik inimesi peab mürke surmavat ekstroogideks,
on teadlased nendesamade keemiliste ühendite abil võtnud
pulkadeks rakkude ja elundite molekulaarsed
ja rakusisesed mehhanismid ning saadud info abil loonud uusi
ravimeid suure hulga haiguste vastu.
Näiteks uurimustöö sõrmkübarataimes sisalduvate mürkide
mõjust organismile on tipnenud ravimite loomisega südame
paispuudulikkuse raviks. Sarnasel moel on arusaam surmava karumustika
ehk belladonna mõjust inimkehale aidanud luua ravimeid mida
nüüd kasutatakse kirurgias, hoidmaks ära
operatsioonijärgseid komplikatsioone ja nendega ravitakse
isegi keemiarelva tekitatud kahjustusi sõduritel.
Sellest võib näha, et ükski keemiline ühend pole
loomuomaselt hea ega halb vaid kõigest keemiline ühend.
Erinevuse loob, milleks seda ühendit kasutatakse,
kas selleks, et elu säilitada või seda võtta. Ka looduses pole mürgieesmärk alati tappa.
Suuremalt jaolt on eesmärgiks mürgiomaniku kaitsmine.
Selleks piisab teinekord ka ohuallika peletamisest
või ajutisest halvamisest.
Isegi puhas vesi on teatud olukorras ja koguses mürgine.
Meenutame siinkohal üle-eelmist leksikoni osa sinivetikast,
kus selgus, et hapnik oli kunagi enamikele organismidele
mürgine enne kui nad seda õppisid, tarbima. Seened ei ole ei taimed ega loomad, neid käsitletakse
täiesti omaette riigina.
Kaks osa tagasi saime teada. Taimed arenesid sinivetika ja ainurakse päristumise
organismi sümbioosis.
Seentel ja loomadel oli ühine eellane, kuid seened eraldusid
üsna kiiresti loomadest.
Uusimad uuringud kinnitavad, et seened asuvad arenguloos
loomariigile lähemal kui taimeriigile.
Muidugi on seened kõige laiemalt huvipakkuvad kulinaarsete
omaduste poolest ikka ja jälle lähme metsaseente järele. Nende otsimine pakub meile põnevaid hetki
ning leidmine palju rõõmu.
Me armastame seentega koostöös teha maitsvaid jooke
ja sööke veinist, leivani ja sojakastmest juustoni.
Seintest kui organismidest arusaamiseks on üks väga hea nipp,
mis aitab vaadelda neid pisut teistmoodi.
Mükoloog Maarja Öpik on seda nimetanud müko tsentriliseks
ehk seenekeskseks maailmapildiks. See laseb meil vaadata seent teda sellises tema justkui
kesest või peamisest osisest seeneniidistik,
kust ja tavaliselt keskendume me ju seene vilja kehale,
mis ühel hetkel lihtsalt metsa alla tekib
ja tihtipeale ei mõtlegi selle peale, et kus seen muul ajal
asub või mida ta üldse teeb.
Siiski on oluline märgata, et seente peamine elu möödub meie
silme eest peidetud ja paljudel liikidel viljakehasid ei esinegi. Seega seenevaatenurgast on tema kese seene niidistikus,
mitte viljakehas.
Ja no tegelikult kese on ka siinkohal välja käidud väga tinglikult,
sest seenel ju keset kui sellist üldse polegi.
Igatahes toimub seente peamine elu niidistikuna mullas puu
sees või näiteks ka leivaviilus kuid seened võivad elada ka
vees ja isegi õhus hõljudes.
Nii võibki teinekord halval seeneaastal siiski rõõmustada
selle üle, et kuigi me nende maitsvaid viljakehasid ei kohta,
on nad kõikjal meie ümber. Üks hea viis seeneniidistiku ka tutvust teha.
On otsida metsa all mõni pikka aega vedelenud oks
ja piiluda selle alla.
Üsna suure tõenäosusega leiate sealt valged niidid,
mis maha kukkunud puu kallal toimetavad.
Seened on eluringi oluline osa nendega algab elu
ja seentega ka lõpeb elu.
Koostöös taimedega moodustatud seenjuur loob vundamendi
taimede kasvuks, see on toiduvõrgustiku alustala. Seen saab taimelt toitained ja annab ka vastu teisi toitaineid.
Ja punane kärbseseen näiteks elab tihedalt koos puudega
ja on seotud just läbi seenjuure punasele kärbseseenele
sobiva näiteks kooseluks nii kased, männid,
kuused kui ka lehised.
Looduse tervikus on seentel ka suur roll lagundajatena.
Surnud taimed ja loomad muudetakse algosakesteks tagasi
ja saadetakse süsinikuringesse. See protsess on oluline osa ka mullatekkest,
kus saab alata taas uus elu.
Seente puhul on veel üks pööre.
Kui meie paneme toidukehasse, siis nemad panevad oma keha toidusse.
Neil on kehaväline seedimine.
Seened on kui looduse närvisüsteem ja veebivõrk.
Nad ühendavad omavahel taimi ja seovad kokku terveid ökosüsteeme.
Tänu seintele said taimed maismaa asustada
ja tänu neile on meil muld. Seened saavad hakkama ka väga ekstreemsetes oludes
ja suudavad muutustega imehästi kohaneda.
Osad seened on jällegi väga spetsiifilised
ja kasvavad näiteks kindlapuuga üheskoos näiteks kase
riisikas gaasikus ja kuuse riisikas kuusikus.
Seentest on saadud inimkonnale olulisi vahendeid.
Nende abil on tehtud paberit ja värvitud lõnga kuid
leiutatud ka äärmiselt olulisi ravimeid nagu penitsilliin
ning nende toel on võimalik likvideerida ka õlireostust
Leida putukamürgile ohutum asendaja ja turgutada nii
mesilaste kui ka inimeste tervist. Me saame seinte abil võidelda isegi nii mastaapsete
probleemidega nagu epideemiad ja kliimamuutused.
Seente potentsiaali alles avastatakse ja selleks tehakse
aina uusi avastusi, leitakse aina uusi liike
ja tüvesid.
Ja nii peidavad nad endas veel avastamata hüvesid.
Üheks oluliseks seinte reservaadiks on kusjuures elurikkad metsad.
Nii ongi meil veelgi põhjust kaitsta põlismetsi. Kuigi punane kärbseseen on ilmselt maailma kõige paremini
tuntud seen siis olen isegi looduses näinud tema viljakehasid,
mida esmapilgul ära ei tunne.
Neil ei ole vahest ühtegi paljastavad valget täppi
ja puudub ka rõngas, mis tavapäraselt kärbseseenele omane.
Aimu annab aga kärbseseenest alati tupp,
milles ta välja kasvab.
See on selline, nagu oleks tal sokk jalas. Selle nägemiseks tuleb seene jalg tervenisti maa seest välja saada.
Mõnikord on see näha ka ilma seen kaevamata.
Eestis kasvavatest kärbseseentest on osa söödavad,
kuid kindlasti tuleb neid enne kupatada.
Näiteks roosa kärbseseen olevat väga hea maitsega,
aga hoolimata sellest soovitan ma siiski kõik kärbseseened
metsa alla silmailuks jätta.
Kui just tõesti väga hea seenetundja ei ole. Suurem osa seentest saadud mürgitusjuhtudest on tegu
kärbseseentega ja Eestis on tegu peamiselt valge kärbseseenega.
Väga mürgine on ka roheline kärbseseen.
Nende seente söömisel on mürgitajaks selline mürk nagu
Amanitiin mis on kõige surmavam seene mürk
ja ei lagune kuumtöötlemisel ega kuivatamisel
ega üldse mingil muul tavapärasel seenetöötlemise moel.
See mürk. Avanitiin hakkab mõjuma tavaliselt kaheksa kuni 24
tundi peale söömist ja ilmneb kahes järgus. Esmalt on kõhus kehv tunne, kuid see taandub peagi
ja see, et vahepeal hakkab parem, teebki selle mürgi eriti ohtlikuks.
Teises järgus hakkavad juba koed kahjustama
ja on üldiselt liiga hilja, et midagi ette võtta.
Aga miks just kärbseseene puhul mürgitusi tekib?
Eks ühelt poolt seepärast, et nad aetakse sassi mõne teise
söögiseenega teisalt seepärast, et kärbseseeni söönud
inimesed ütlevad, et nende maitse on meeldiv
ja ei tekita ohutunnet. Psühholoog Mari Järvelaid kirjutab akadeemias ilmunud
artiklis seene mürk kui meelemürk et punases kärbseseene son
mürkideks Hyboteene hape ja muski mool.
Tegemist on psühhoaktiivsete ainetega, mille söömine võib
põhjustada nägemishäireid, segadusseisundit
ja ka mälukaotust.
Nii võib kärbseseene söömisel esineda närvikahjustusi,
mäluauke ja pika unisust. Raske mürgitus.
Juhu korral võib inimene sattuda ka telleeriumisse,
Crumpidesse või isegi koomasse.
Seeneteadlane Tõnu Ploompuu ütleb, et rasket mürgitust on
punasest kärbseseenest siiski keeruline saada,
sest üldjuhul hakkab seda söönud inimesel enne suure koguse
manustamist halb või tekivad juba nägemused
ja seene edasine söömine ununeb sootuks. Siiski on üksikuid juhtumeid, kus punast kärbseseent on
tarbitud sedavõrd palju, et temas oleva mürgi Iboteen happe
hulk on viinud lõpuks surmani.
Veel on punasest kärbseseenest pisut muskariini,
mis tekitab raske mürgituse korral südame seiskust kuid
selle sisaldus on ikkagi liiga väike, et see inimesele mõjuks.
Muskariin on muide nime saanud just selle esmakordsel
avastamisel punase kärbseseene ladinakeelse nimetuse järgi. Ladinakeelne nimetus on siis oma niita.
Muskaarja, kus sama niita on suure tõenäosusega kohanimi
ja Muska tähendab kärbest.
Selle nimepanekul olevat rolli mänginud seene halvav mõju kärbestele.
Mõnes teises seenes on muskariini aga piisavalt,
et inimene tappa.
Näiteks Eestis on levinud surmavalt mürgised mitmed narmasnutiliigid,
mõned lehtrikud, puna, lehikud ja mütsikud. Muide, Eestis on tehtud mürkide osas ka läbi murdvaid teadusavastusi.
1800 kuuekümnendatel Tartu ülikooli juurde loodud maailma
esimeses eksperimentaalfarmakoloogia laboris viidi läbi uuring,
mis tänapäeval on saanud klassikaks.
Selle tulemusel saadi teada, et muskariini mürgituse vastu
saab teise mürgiga.
Sellist mürki nimetatakse vastumürgiks.
Nimelt selgus, et muskariinis tekkinud südame seiskuse saab
kõrvaldada karumustikas leiduva atropiiniga. Kahe mürgi vastu toime avastamine pani aluse tänapäevasele õpetusele. Ravimite vastandlikkus toimest. Looduseleksikon. Sageli on seenest saadud mürgituse põhjuseks nende sassi ajamine.
Kindlasti tasub tähelepanu juhtida just sellistele liikidele,
mis omavahel sarnanevad ja mille puhul üks liik on söödav
ja teine mürgine.
Väga sarnased on omavahel valge kärbseseen
ja šampinjon, kui sarnaste tunnustega on ka kitsam ampel
ja suur sirmik.
Viimane võib sarnaneda ka rohelise kärbseseenega,
mida omakorda segamini aetud kase pilvikuga. Enne eelpool nimetatud söögiseente korjamist tulekski
põhjalikult süüvida nende välistesse omadustesse.
On ka seeni, mida kunagi peeti söödavaks,
kuid on tänaseks tunnistatud mürgiseks.
Nendeks on näiteks tavavahelik, mille söömine võib tekitada kehvveresus.
Tundmatud ja kahtlusi tekitavad seened tasub jätta metsa.
Või kui on kange huvi seeni õppida, mis on väga vahva siis
nad võib võtta testi kaasa õppe eesmärgil
ja hoida söögiseenesaagist eraldi. Nende määramisel tasub kindlasti julgelt teadjamatelt nõu küsida.
Hea variant on ka huvipakkuv seen üles pildistada
ja igaks juhuks nende käsitlemiseks kindaid kasutada.
Pildistada tasub seent koos terve jalaga samuti pealt
ja alt, siis on rohkem võimalusi tabate määramiseks
vajalikke tunnuseid.
Kindlasti ei pea mürgiseente puhul paika üldised arvamused.
Mürgiseen võib maitsta mahedalt ja kupatamist vajav
söögiseen jällegi kibedalt. Samuti ei ole ka mingi näitaja, see, kas seen ajab piima
või mitte. Seene ussitamine ei pruugi samuti tähendada,
et ta on söödav ka meile.
Nii võibki metsas kohata valget kärbseseent,
millega seeneussid maiustanud on.
Mürgid pole kunagi universaalsed ja ei pruugi üldse mõjuda
kõigile elusorganismidele ühtemoodi.
Ka osad söögiseened on värskelt mürgised,
näiteks paljud riisikad, kuid neid kupatades kaob mürgisus. Ja see juhtub sellepärast, et need sisaldavad mürke,
mis vees deslagunevad.
Eks ka söögiseened võivad endasse mürke võtta,
kui nad kasvavad saastunud keskkonnas.
Nii tasuks tööstus Piirkonnas ja teede ääres kasvavad seened korjamata jätta. Kärbseseent on juba aastasadu kasutatud kärbse mürgina.
Seetõttu viitab ka ta nimi sellele paljudes keeltes eesti
vanarahva seas. On esinenud ka nimetust muhomor, mis tuleneb vene keelest
ja on otsetõlkes kärbeste katk, kus muhk tähendab kärbseid
ja moor katku.
Kuid huvitaval kombel räägivad kõik seda nimekuju kasutavad
ütlused viina, sissepanekust ja selle tarbimisest.
Leedust on teateid, et nii toimiti just pulmapidustuste ajal.
Kärbseseent kasutati luu- ja liigesevalu
ning ka halvatuse korral vähem märkmeid ka vähi ravitsemisest,
aga ka näiteks alkoholismi vastu võitlemisest. Kuid suuresti on seda seent kasutatud ka kärbeste vastu.
Kõige levinum viis on selline, et küpsetatud kärbseseenele
pandi peale piima ja suhkrut, mis siis kärbseid,
peibutus ja surmas.
Üks selline ütlus paljudest on üles korjatud Kadrinast
kärbseseent panti kärbestel enne küpsetati pliidi pääl
raudade pääl siis tulli mürk välja, säänset kollased tilgad
tullid pääl, raasike suhkrut, raputati veel
ja hapupiima panti, mõni tilk, kärbsed tahtsid kangesti,
varsti vajusid küljeli, siis aasid sussid püsti,
olid valmis. Arvatakse, et kärbseid peibutab seda seent sööma teatud
rasvhape kuid selle seene söömine siiski pigem uimastab putukaid,
mitte ei tapa neid.
Nii et on teada, aga komme kärbseid kokku pühkida
ja pliidi alla tulle visata, muidu ärkavad nad jälle ellu.
Eesti folklooris on ka üksikuid märkmeid kärbseseenejoobest.
Kas pandi seda kuivatatult mustikamoosi siis
või võeti viinaga kuid lugusid pole seente kohta kuigi palju. Või kui on, siis kuuluvad need nähtused kergelt müstika
valdkonda näiteks ühes muinasloos räägitud seeneringidest
kui haldjaringidest ja olemas on ka muinasjutt,
kus seeneliste korje noa alt lipsab välja väike vanamees,
kes osutub seenekuningaks.
Ta nabitakse kinni, kuid loo käigus ilmutab end tema võluvägi.
Kõige rohkem on vast uskumusi ja jutte seotud siiski punase
kärbseseenega tuleb see seeni ju tuttav ette nii mõneski ilustratsioonis,
kus on kujutatud muinasjutu olisi tegelasi. Folklorist Paul Kend all kirjutab, et kärbseseen on olnud
Kesk-Euroopas pikka aega populaarne talvepühadeikoon
ning seda leidub näiteks jõulukaartidel.
Meie praegune jõuluvana kontseptsioon võib tugineda mitmele
Euroopa folkloori tegelaskujule, nagu näiteks paganlik,
skandinaavia majavaim, kes pakkus kaitset pahatahtlike
vaimude eest ja soovis vastutasuks kesktalvist pidu.
Laialt levinud on seos ka Püha Nikolausega. Viimasel ajal on aga oletatud, et jõuluvana legendi
kujunemisel võis oma osa olla ka punase kärbseseene
kasutamisel Siberis.
Nimelt olevat kesktalvistel tseremooniatel šamaani juurtesse
sisenenud läbi suitsuaugu ja lasknud mööda keskmist tugipuud
alla tuues kaasa koti kuivatatud kärbseseent.
Pärast tseremooniat läbiviimist lahkust sama teed,
nagu oli tulnud. Nii uskusid inimesed, et šamaan suudab lennata kas ise
või põhjapõtrade abil, keda nad samuti teadsid.
Kärbseseent söövat.
Jõuluvana on nüüd kärbseseenega samades värvides riietatud. Kannab koti eriliste kingitustega tuleb ja läheb korstna
kaudu võib lennata koos põhjapõtradega ja elab kaugel põhjas.
No mine võta nüüd kinni, mis sellest siis tõsi on,
kuid värvikas mõttekäik on see igal juhul. Üks mürgisemaid seeni on kõrrelistel parasiteerib tungaltera,
mida esineb ka teraviljadel.
Lauri Sommer on üles korjanud ühe jutustuse setomaalt,
kus tungalteraleiva siis see juhtus ja terve küla seda sõi.
See on avaldatud raamatus Lugusid lõunast.
Loen siinkohal sellest ühe väikese katkendi.
Vist oli ikka leivast, sest seda kõik sõid,
jõid ainult mõned ja see hullus oli ikka kögol täius
kasvanud rahval. Nüüd on viimati nõiahambaid jahusse sattunud.
Ikka oleks pidanud enne viljaga sõelawei tükesel soolvees ujutama,
et nad pinnale tõuseksid või siis Re kaema,
kui vili jahvatus läks.
Miks see kellelegi pähe ei tuld, ei tea.
Kõigile akkasiirim värin käis läbi seljarootsu.
Tuul tegi džässana juures keeru peale.
Inimesed hakkasid nägema üksteise mõtteid
ja esemete moondumisi tolles udulaamadega hommikus,
kus ühegi maja korstnast ei tõusnud suitsu vaatasid seda kumme,
Ahtit ei tea, kui kaua ja siis kajas läbi küla sään,
pirakas köhatus, mida kõik kuulsid. Me ronisime vaatama nagu ohelikust veetud,
et kes köhib nii ühtlustavalt õues laperades tuule käes pikk
tume mees, musta salliga sarlak, punane triip üle jalgade.
Pea oli viljapea õlekarva juuksed püsti,
sinakad, muhklikud, käed tolknesid külgedel nagu kuivanud
vart pundid.
Mis sealt nüüd ka edasi saama hakkas, võib igaüks juba
raamatust ise edasi lugeda. Kuid asi lõppes sellega, et külarahvas tuli sellest läbi
ja retke käigus said paljude oma pahategude eest nahutada.
Kas oli see päriselt Tõi ühe külamehe väljamõeldis,
eks seda sa igaüks ise otsustada.
Kui see siiski tõsi peaks olema, siis on see ikka üks väga
napp pääsemine, sest on teada küll, aga juhtumeid,
kus söögi sisse sattunud tungaltera on paljudel inimestel
tekitanud gangreeni krampe ja lõppenud ka surmaga. Kuid üliohtlikust mürgisest tungalterast on saadud üks
kuulsamaid psühhedeelikume LSD ehk lüsergiin Pattii etüülamiid.
LSD eraldas tungalterast Šveitsi keemik Albert Hoffmann
1938. aastal.
Kuid esimest korda katsetas ta seda enda peal alles viis
aastat hiljem.
Tollel päeval Hoffmanni toimunust räägitakse legende.
Olle selles Teed manustanud, hakkas ta peagi jalgrattaga
kodu poole sõitma. Teel koju hakkas maailm painduma ja Hoffmann tundis hirmu,
et on hulluks läinud.
Koju jõudes astuste aeda ja nägi seal kõigevägevamat valguse
ja mustrite mängu.
Pärast seda oli selge, et tegu on võimsa ainega
ja alustati mitmeid uurimustöid kusjuures tänaseks on saanud
sellest 19. aprillil toimunud Hoffmanni rattasõidust
rahvusvaheline jalgrattapäev. 1958. aastal eraldas Hoffmann taas ühest teisest seenest
veel ühe võimsa psühhedeelikumi Psylot süviini.
Kirjanik ja professor Michael pollan toob välja,
et LSD ja psilotum piim on võimsad psühhedeelikumid.
Millal teadlased näevad potentsiaali inimeste vaimsete
haiguste ravimiseks.
Loomulikult lisab ta, et ravimine peab toimuma kontrollitud
ja turvalistes tingimustes spetsialistide poolt. Paljud, kes on LSD või Psylotsibiini sessioonist abi otsinud
on leidnud lahenduse ühe ainsa korraga.
On kirjeldusi, kuidas vähihaiged on võitu saanud surmahirmust,
mis nende mõttemustreid muidu igapäevaselt mõjutanud.
Raske depressiooni all kannatajad on saanud tagasi oma elurõõmu.
Ajuteadlane Jaan Aru on kirjeldanud raamatus loovusest
ja logelemisest et sellise järsu muutuse taga võib olla sama efekt,
mis toimub mõttevälgatusi ajal. Eelmises saates rääkisime taipamisest, mis tekib une
ja ärkveloleku vahepealses staadiumis.
Nii võib ka Jaan Aru sõnul toimuda psühhedeelikumi mõjul
inimesel oma minast vabanemine ja seeläbi ka kujunenud
mõttemustritest vabanemine ning piisab ühest taipamisest,
et seda mõttemustrit kogu ülejäänud eluks muuta.
Kuid aru lisab, et psühhed, eelikumid muudavad arusaamu
ja tekitavad mõttevälgatusi. Kõlab see liiga hästi, et olla tõsi.
Muidugi ei tööta need ained alati ja iga inimese peal nad
pole mingisugune võluvits.
Vales kontekstis võivad psühhedeelsed ained positiivsete
teadvust laiendavate elamuste asemel esile tuua häirivaid
ja ebameeldivaid kogemusi mis valmistavad vabanemise asemel piina.
Seega on praegu Eestis depressiooni raviks ikkagi esimene valik.
Kognitiivkäitumuslik teraapia. Täna, kui elame vaimse tervise kriisi ajal,
otsitakse antidepressantide alternatiive
ja paljud teadlased näevad psühhedeelikumides potentsiaali.
Nii kärbse kui ka muid seeni on paljudes kultuurides
kasutatud juba ammusest ajast.
Seente kasutamist on juhtinud alati keegi autoriteetne isik,
tavaliselt kutsutakse neid šamaanid.
Eks. Psühholoog Mari Järvelaid toob näitena Mazateegi
indiaanlaste seene söömise riituse. Seeni süüakse mitmekesi koos ja tseremoonia. Osalejad saavad nii-öelda terapeutilise katarsise.
Mazateegid ütlevad, et seened räägivad kui Chamaanilt küsida,
kust tema kujutluspildid tulevad, vastab ta tõenäoliselt.
Seda ei ütle mitte mina, vaid seened.
Šamaanide ülesanne, kes seeni söövad, on rääkimine.
Šamaanid on rääkijad, kes kuulutavad tõde.
Nad on oma hõimuinimeste suulise informatsiooni edasiandjad
sõnaga ravijad. Nad ütlevad, mis on halvasti või vale ja õpetavad,
kuidas end parandada.
Sõnad on meelematerjaliseerumine, teetähised,
mis näitavad meie suhtumist reaalsusse.
Mosoteekidel on seente psühhedeelne kasutamine lahutamatult
seotud haiguste ravimisega.
Seeni süüakse, kui midagi on korrast ära. Järvelaid kirjutab ilmunud uurimuste põhjal,
et muskariin arvatakse olevat tekkinud 60 miljonit aastat
tagasi ja seega anda vanem molekul kui psilotum rubiin,
mille vanuseks peetakse 10 kuni 20 miljonit aastat.
Uuringud on näidanud, et silotsibiini tekkele organismides
eelneb muskariini kadumine siiski sirutuse piini sisaldavaid
liike küllaltki vähe, umbes 500.
Ilmselt on muskariini ülesanne seda sisaldavaid organisme
kaitsta sest osal selg, rootatel, näiteks ümarussidele
ja putukatel on olemas muskariini tundlikud retseptorid
ja nii võivad nad saada muskariini mürgituse nagu inimenegi. Kuid leidub ka seeni, kes söövad loomi.
Jah, see kõlab küll väga võimsalt, aga loomade puhul on tegu
siiski pisikeste hoogenaalistega seen nimega sinilamell.
Rupik toodab mürki selleks, et hookäenalisi halvata
ja seejärel saab seen oma niidid pisi mutuka kehasse ajada
ja sealt lämmastikku omastada.
Kuid on vihjeid küll mitte teaduslike, kus loomad on püüdnud
end seente abil ravida. Samuti on teada ka lehmadest, kes laudast välja pääsenult
kohe tatikaid sööma on jooksnud.
Kas võis olla äkki mineraalide vajadusest?
Mujalt maailmast on tehtud teaduslikke uuringuid,
et Orangutanid ja šimpansid söövad häda korral ravitaimi.
Seeni on kasutatud stseenis pikalt ja uuemad uuringud näitavad,
et ka täiesti tavaliste söögiseente menüüsse lisamine aitab
vähendada näiteks dementsust või depressiooni. Läikvaabik ja lõbilat on olnud aastatuhandeid kasutusel Hiina,
Jaapani ja Korea traditsioonilises meditsiinis.
Ning nende häid toimeid on tõestatud ka teaduslikult.
Igal juhul aitavad seened meid nii vaimselt kui füüsiliselt.
Tähtis on aga leida endale sobivad ja mitte
ennastkahjustavad vahendid terve olemiseks.
Nii saabki endas selgusele jõuda ka ilma abivahenditeta
ja üheks heaks mooduseks on kindlasti looduses käik. Ja kuigi ka seenelkäik viib meid metsa, siis on hea vahest
ette võtta ka sihituid ja ilma mingi saamise soovita retki
lihtsalt iseendale.
Nii on looduse raviv toime meile kõigile võimsaim. Looduseleksikon. Lennart Lennuki loodusrünnakud
