Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk.
Tänaseid mõtterännakuid juhatab meile üks Põhjamaade
tähendusrikkamaid loomi karu.
Ta on läbi aegade olulisel moel hoidnud inimese
ja looduse suhet.
Paljud meist on alustanud suhet temaga juba varakult,
olgu ta siis vanavanemate mustikal käimise lugudes
või kaisu karuna uneteedel. Karu võime talvel pikka unne vajuda on loonud läbi aegade
palju müüte ja uskumusi.
Karu puhul arvati, et ta suudab liikuda mitme maailma vahel.
Sarnane maailmade vahel rändamine võib meid haarata
teinekord ka unne suikudes.
Une ja ärkveloleku vahepealne seisund on meid kütkestanud
juba aegade algusest saadik.
Just uneteemadel. Meid tänane leksikon juhatabki unel on oluline roll imetajate,
lindude ja isegi putukate elus. Karu on läbi aegade austatud ja samavõrra on teda ka kardetud.
Eelmistel sajanditel kütiti mitmes Euroopa piirkonnas
kiskjaid kui konkurente.
Ka neile olulisi elupaikasid on kadunud puidu varumise,
põllupidamise ja maavarade hankimise tagajärjel.
Näiteks Püreneedes ja Hispaanias on karu väga ohustatud.
Euroopa põhjapoolsemates aladel on aga karudel parem seis.
Sealhulgas läheb ka Eesti karudel väga hästi. Nende arvukus on viimaste aegade suurim.
Veel eelmise sajandi esimesel poolel oli vaid paarkümmend
karu jäänud Alutaguse metsadesse ja sealt nad tasapisi
aastatega levinud ja on hakanud ka otsapidi Lätti jõudma.
Kuid kui meil on tänasel päeval umbes tuhatkond karu,
siis Lätis jääb nende arvukuse alla 100.
Ja veel mõned aastad tagasi elas seal vaid kümmekond.
Karujaht on olnud läbi aegade erilise kultusega. Jahimehed, kes on karujahil käinud ja pidanud teda muuhulgas
ka nülgima on öelnud, et see ei ole kerge kogemus.
Karulihakeha olevat ikka väga inimesemoodi
ja pärast sellist kogemust kaob nii mõnelgi karujahi edasine tahe.
Lisaks on karu jäljedki pisut inimese jälgi meenutavad seda seepärast,
et karu on meie ainuke tallul.
Kõndija käies toetab karu maha esikäpa varbad
ja osa kämbla päkast. Tagajäsemed puudutab maad terve käpp.
Emotsionaalne suhe inimese ja karu vahel on olnud esindatud
veelgi tugevamalt vanades põhjarahvaste kultuurides kus
olulisel kohal jahipidamises on süütunne mõne haruldase
looma tapmises.
Nii on aidanud karu küllaltki inimesesarnane kuju ka seda
süütunnet süvendada.
Süütunnet tunda teiselt elu võtmises on igati hea
ja tervislik ning seda võib harrastada mitte ainult jahtides
vaid ka muid tegevusi tehes, kus süütud loomad hukka saavad,
olgu selleks siis muru, niitmine, autosõit,
karmide pesuvahendite kasutamine või mõni muu tegevus. Seni, kui meis püsib süütunne ja empaatia teiste
elusolendite suhtes on meil veel lootust loodusega,
sealjuures ka iseendaga kooskõlas elada.
Karu jahiga on põhjamaistes skulptuurides kaasnenud terved tseremooniad,
kus karu hingelt palutakse.
Andestust ja teisalt ka palutakse tal viia sõnumeid
metsavaimudele tolleaegsetele jumalatele märku andma,
et inimesed on loodust ja tema hõimlasi austavad. Kindlasti on tugevatel emotsioonidel nagu süütunne,
aukartus, aga ka hirm, armastus ja viha,
oluline roll inimese ja looduse suhte tugevdamises.
Emotsioonid loovad tähenduslikku kontakti,
mis aitab mõista oma kohta ja rolli looduses
ning võtta vastutus selle kaitsmise ja hoidmise eest.
Karukartus esineb kõikjal, kus ta looduses vähemal
või suuremal määral on esindatud olnud. Nii on üks põhiline küsimus, mis ikka ja jälle karust
rääkides kerkib, kas karu on mõtet karta
ja mida siis ikkagi teha, kui karuga looduses kokku juhtuda?
Igatahes pole selle hirmu tõttu vaja metsa minemata jätta.
Eesti metsades on karu rünnakuid haruharva ette tulnud
ja tavaliselt on neil puhkudel inimene ise metsas valesti käitunud,
kui on tegemist õnnetu juhusega.
Eestis pöörab kalu tavaliselt inimesega kohtades otsa ümber. Pruunkaru suudab muide vaatamata kogukale kehale ka
risurohkes metsas hääletult liikuda ja suurem osa kordi
jääbki ilmselt kohtumine vaid karu enda teada.
Kui siiski jalgalaskmine inimese eest on võimatu,
võib karuga midagi ette võtta.
On teada lugu sellest, kuidas kalastamiseks tõuke otsiv mees
nina maas käies sattus kord karu pessa.
Selle peale oli karudel sealt lihtsalt käpaga välja tõuganud. Muud midagi.
Eestis ja ka Euroopas laiemalt ei ole ükski karu rünnanud
inimest söögi saamise eesmärgil.
Eestis on olnud karu ründamise juhtumeid,
kuid neist ükski ei ole lõppenud inimese surmaga.
Maailma mastaabis sky on see pigem haruldane.
Kirjanik Katariin Randell toob välja, et igal aastal
registreeritakse kuskil 40 karu rünnaku ringis kuid vähem
kui viiendik neist on fataalsed. Seda on palju vähem, kui sureb aastas inimesi pähe kukkunud
televiisori rikkis muruniiduki või ümber kukkunud
müügiautomaadi tõttu.
Suuresti on siiski karurünnakute puhul konflikti allikaks karupojad,
kus emakaru on oma poegade eest väljas.
Sageli annab ta küll ikkagi enne märku, et inimene lahkuks
ja füüsiline ründamine on pigem viimane abinõu.
Ka sel juhul on emakarul ikkagi peamine eesmärk põgeneda. Vähemalt pooled karu ründamised on Eestis aset leidnud karujahil.
Kui karu on raskesti haavatud, siis võitleb ta tõesti surmani.
Kui nüüd siiski karuga Eestis kohtuda ja ta teid ei näe,
siis lihtsalt nautige olukorda.
Kuid on ka olukordi, kus karu tõuseb kahe käpa peale püsti
ja proovib lõhna võtta.
Seda on sageli ekslikult peetud ründamise võtteks,
kuid see on vale tõlgendus. Nimelt on pruunkarul suurepärane haistmine
ja kuulmine kuid nägemine on kehvapoolne.
Tajudes ümbruskonnas midagi tundmatut, võib karu tõusta
tagajalgadele seisma, et asja uurida ja õhku nuusutada.
Kui teil peaks sellises olukorras siiski hirmus hakkama,
siis tasub karu rahulikul toonil kõnetada
ja vaikselt tuldud teed lahkuda.
Peagi taipab ka ott, et tema vastas seisab inimene
ja ka tema taandub. Kui siiski tekib olukord, kus karu tahab inimest hirmutada,
siis teeb tema eirates petterünnaku joostes ohuallika poole.
No kindlasti ei tasu sellises olu võõras nüüd karu eest
jooksma hakata, sest et järsk liikumine võib tekitada karustunde,
et soovite teda rünnata.
Ja kindlasti tasub õppida tundma ka karu tegutsemisjälgi.
Tema kohalolu võib märgata näiteks puutüvedel olevate
küüniste jälgede läbi. Selliselt puit kraapides tähistavad pruunkarud oma territooriumi.
Samuti võib ta murda käevarre jämeduse puid.
Eriti talvel tuleks sellistest kohtadest eemale hoida
ja lasta karul rahulikult puhata.
Kes see ikka soovib ühte pahuralt ja näljast karuoti
laantesse luusima? Kuigi pruunkaru on Eesti suurim kiskja, on ta sellele
vaatamata siiski segatoiduline.
Kui kevadel sööb ta peamiselt taimede varsi
ja lehti, siis suvel on meelispalaks sipelgad
ja muu valgurikas toit.
Kiskena murrab ta peamiselt metssiga, kährikud,
kitse ja saab hakkama ka põdrajahiga kuid peamiselt on tema
toidulaual siiski väiksemad olendid. Karu tegemistes tähendab mõnikord märku ka laiali lõhutud sipelgapesa.
Sipelgasöömisest on rääkinud loodusemees Vahur Sepp,
mida ta on saanud ka ise binokliga jälgida.
Ta kirjeldab seda järgmiselt.
Karu pistab käpa pesasse, hoiab seal mõnda aega nagu
inimesed haput pulka tehes ja lakub siis puhtaks.
Nii ta muudkui mõnuleb, vahepeal sügab kõhtu ka,
sest eks sipelgad aja kõhu sügelema. Pärast Atleitliku toitumist asub sügisene Mesikäpp maiustama
süsivesikutest pungil marju, puuvilju ja teravilja.
See aitab tal talveuneks paraja varu koguda.
Tiine emakaru peavad varuma nii palju, et nad jõuaks ka oma
pojad ilmale tuua ja üles kasvatada.
Karul sünnivad pojad taliuinaku ajal ja on võrreldes
täiskasvanud loomaga täiesti sellised imetillukesed karvatud,
roosad, juntsivad ja täiesti täiesti abitud. Vahur Sepa sõnul on sündiv karupoeg umbes võipaki suurune.
Emakaru lakub vastsündinud pojad puhtaks
ja sätib isade otsa.
Aga samal ajal on ise nii uneuimas, et õigupoolest aru ei saa,
mis toimub.
On arutletud, et põhjus, miks karu varakult sünnitab
võib-olla selles, et emakaru suudaks oma energiat rohkem
säästa kui ei pea poegasid toitma platsenta kaudu,
vaid saab seda teha imetades. Karupojad on üliarmsad, nad Luitsutavad samamoodi piima oma
emalt nagu inimbeebi.
Kui parasjagu midagi muud Lutsutide pole,
hakkab karupoeg käppa imema.
No sellest võib ka tulla, see nimetus Mesikäpp.
Vanasti levis müüt, et karupoeg sünnib vormituna
ja emakaru lakub ta vormi.
Seda kujundit kasutati, kui mõni asi oli veel segane
või poolik, näiteks on jakkes piir kasutanud seda näidendis
Henry kuues, kus Glochester on kui kaos nagu lakkumata karupoeg. Talveks otsib karu endale magamiskoha, ta tassib kokku oksi,
sammalt ja metsakõdu ning kuhjab neid hunnikusse.
Karu ei kaeva koobast, vaid leiab magamiseks mõne
varjulisema koha ja teinekord täitsa lageda taeva all.
Isegi mõne lohu hoolikamalt ehitab talvepesa emakaru,
kes on poegade ootel.
Koopatunne võib siiski tekkida teinekord sellest,
et karule sajab hulgaliselt lund talvel peale
ja lõpuks võib sellest tekkida midagi iglu taolist. Oma talvekorteris unele, bot, varakevadeni.
Siinkohal on oluline märkida, et karu teeb taliuinakut,
mitte ei maga sügavat talveund.
Taliuinakus loom on poolärkvel ja võib ka väiksemale
häirimisele reageerida.
Nii võib talvel põõnav pruunkaru tõsta kõrvu juba oksa
praksu peale koopasuu läheduses.
Ta on võimeline vaid sekunditega üles ärkama
ja jooksma, kui teda segada oma peaks. Taliuinaku ajal Karu südame töö ja kehatemperatuur langevad
ja aeg-ajalt esinevatel lihaste välistamisfaasid.
See on vajalik selleks, et hoida oma lihastoonust ka pika
une ajal. Siiski on meil ka mõned liigid,
kes päris talveund magavad.
Need on kasetriibik, siil ja nahkhiired.
Nende kehatemperatuur ja südametöö langevad olulisel määral
ja võrreldes karuga tarduvad täielikult. Kasetriibik meenutab esmapilgul hiirt, kuid tegu on Eesti
ainukese hüpiklasega.
Tal on seljal tume triip nagu juttselghiirel,
kuid tal on kehast pikem saba, mille ta talveuneks
spiraalina ümber keha keerab.
Siil tõmbab ennast jällegi kerra näiteks mõnes risuhunnikus,
samas kui nahkhiir leiab talvituskohamaa-aluste käikude
või keldri ur kätes. Kaladest langeb talveunne näiteks linask,
kui vesi liiga külmaks läheb, kuid meeletute kuumakraadide
juures esineb tal hoopis suveuni.
Sama nähtust võib esineda ka tigudel, kes kuiva
ja kuuma tõttu mõnele taimevarrele uinakuks kobarasse koonduvad. Nii talveuni taliuinak kui ka suveuni on kohastumised,
mis aitavad üle elada ebasoodsad ajad.
Eks isegi viskaks ju pimeda ja külmaga või hoopis kuumalaine
ajal hea meelega pikemaks ajaks nuusutama. Enamiku loomade elurütmi mõjutab öö ja päeva vaheldumine. Nii nagu inimesedki on osa loomadest päeval aktiivsed
ning puhkavad öösel.
Õhtuhämaruses ilmuvad välja öise eluviisiga loomad,
kes päeval helistavad varjulises kohas puhata.
Teistele on tegutsemiseks meelepärane.
See osa ööpäevast, mil päev läheb üle ööks
või ööst, saab päev.
Siiski on olemas ka liigid, kes toimetavad vaheaegadega kogu
ööpäeva vältel. Mõnikord võib looma aktiivsena näha talle ebatüüpilisel ajal.
Näiteks kui enamasti videvikus küttival ilvesel ei õnnestu
saaki tabada võib ta kogu ööjahti pidada,
et mitte nälga jääda.
Sageli määrabki loomade aktiivsusperioodi asjaolu,
kas saakloomad liikvel või kas see on ohutu,
ise saagiks langemata ringi liikuda.
Nii päevasel kui ka öisel aktiivsusel on omad eelised. Päevavalges on toiteoht kergemini silmatavad.
Öösel on aga lihtsam kiskele märkamatuks jääda.
Seda, millal ärgata ja jahiks valmistuda
või millal puhata reguleerib looma sisemine bioloogiline kell,
mida omakorda timmivad kindlad geenid nii meis kui ka
ülejäänud eluslooduses.
Oma mõju on ka välistel teguritel.
Meile sarnase rütmiga on lindudest kuldnokk
ja kotkad, kaladest, haug. Videvikutundidel tegutsevad näiteks rästik,
siil, ilves.
Kaks viimast võivad olla aktiivsed ka öösiti.
Päris ööloomad on lindudest kakud ja öösorr kaladest,
angerjas, imetajatest näiteks tuhkur nugis
ja kährik. Kuid oma, et elurütmiga on mullamutt ta tegutseb
terve ööpäeva jooksul, toitumine vaheldub korduvalt puhkeajaga.
Siiski on täheldatud, et öösel on mutt mõnevõrra aktiivsem
kui päeval sageli lausa üleööaeda tekkinud mullahunnikud on
sellele omamoodi kinnituseks. Putukatest näeme päeval lendamas liblikaid,
kuid suurem osa kõikidest liblikatest on hoopis öise eluviisiga.
Ka taimede puhul võib märgata ööpäevarütme.
Lihtsaim viis seda silmaga näha on õite avanemise
ja sulgumise jälgimine ööpäeva vältel.
Selle järgi, millal õiedeni avatud, võib taimed jagada
hommiku ja päevalilled.
Eks, ja õhtu lilledeks. Õie avamist ja sulgemist reguleerib taime sisemine
bioloogiline kell.
Taime võivad mõjutada ka välised olud.
Õied tõmbuvad kokku näiteks ka niiskuse,
vihma või tuule eest ning puhkevad taas soodsam alajal.
Näiteks õhtuse öise aktiivsusega longus põis Roy,
kes hämaruse saabudes tõmbab oma muidu kortsunud olekust
pingule et kostitada öiseid tolmeldajaid ööliblikaid. Mõned taimed hakkavad hämaruses saabudes ka lõhna eritama.
Nii on kahelehise käokeele puhul kes on tuntud ka kui viiul. Karu võime talveunne suikuda ja kevadel sealt taas ärgata on
ilmselt andnud ka ainest müütideks.
Pruunkaru olulisusest kütt-korilase seas räägivad
Põhja-Norra rannikult Aaltost leitud kaljujoonised millest
vanimad ulatuvad rohkem kui 4000 aasta taha enne meie aja arvamist.
Neid kaljujoonistusi on võimalik igaühel lumevabal ajal
vaatamas käia.
Aalto vabaõhumuuseumis. Karu oli kütkolilaste kultuuris eriti märgiline loom.
Ta paistab silma mitmetes Kaljo joonistes.
Lisaks jahiloomale on teda kujutatud veel ka millegi erilisena.
Eriti põnevust tekitavad on karu jäljed,
mis kulgevad risti teiste joonistega, sealhulgas teiste
loomade jälgedega.
Seetõttu on uurijad arvanud, et eri tasandeid läbiv
karujäljerida viitab tolleaegsele uskumisele karuvõimest
rännata mitme maailma vahel. Eks mingis mõttes on ka magamine teise maailmaminek.
Unenäod viivad meid tihti teistsugustesse reaalsustesse. Loodusee leksiko. Ajuteadlane Jaan Aru arutleb, et uni aitab teadmisi
talletada ja soodustab loovust.
Pealegi aitab magamine meie närvirakkudel puhata
ja samuti juhatakse une ajal ajust välja mürgiseid jääkprodukte. Seega uni taastab aju võimekuse.
Sellegipoolest jääb teadlastel lõpuni vastamata,
miks me magame.
Näiteks delfiinid ei magama elu esimestel nädalatel.
Ta oli üldse.
Miks neil und vaja ei ole.
Miks pisikene nahkhiir magab pea 20 tundi ööpäevas
ja suur hobune saab hakkama vaid kolme tunniga. Jätame selle küsimuse õhku ja nendime, et kuigi uni on vajalik,
siis samas on selle trotsimises ka teatav salapära.
Looduses juhtuvad põnevad asjad ikka siis,
kui on meie tavapärane uneaeg.
Küllap on see sellest, et looduse tundlikum,
see tähendab inimtundlikum osa on harjunud tegutsema siis,
kui inimene parasjagu juures pole.
Teisalt on võlu neis hetkedes ka seepärast,
et me justkui näpame aega, hiilime meile antud aja taha
ja kogeme seetõttu midagi, mida me tavapäraselt ei koge. Retkedel loodusesse, mis toimuvad sel hetkel,
kui päev läheb üle ööks või päevaks juhtub imelisi asju.
Seepärast tasub ärgata vara või jääda pimeda peale.
Need elamused on ehedad ja jäävad meelde pikaks ajaks,
olgu need siis virmaliste vaatamised või tedre pulmas käigud.
Üks eredamaid mälestusi on mul mullusügisesest Alam-Pedja matkast,
kui istusime madisemäel laagris ja saabunud oli juba videvik.
Eks kõigil matkalistel oli mõttes juba vaikselt põhku pugeda,
kuid siiski oli nii kuidagi magus selles hämaruses istuda
ja vaikust kuulata. Äkki nägi üks matkasell allpool niidul mingit kogu liikumas?
See kogu liikus vaikselt ja tõusis järsku püsti.
See oli karu.
Nii seisis ta seal vaikuses ja vaatas meie poole,
terved pikad minutid.
Teine väga müstiline kogemus on aga ühest varahommikust,
kus linnuraba kandis uidates kohtasin järve peal linnuparve.
See heli on kuulajatele tuttav ka saate algus Kõllist. Küllap on paljud tabanud koera und nägemas,
kuid ka linnud näevad und.
Nad näevad oma unenägudes, kuidas nad laulavad
või lendavad kuid mitte kõik linnud ei saa endale lubada
täielikult unele alistumist.
Näiteks piiritajatel, kes veedavad pea kogu oma elu lennates,
magab üks ajupoolkera korraga, nii et teine saab samal ajal
lendamisega tegeleda. Ka pingviinid ei saa endale lubada pikka une luksust
sest peavad olema pidevalt valvel kiskjad teest.
Nii koosnebki nende uni mikrouinakutest.
Valjaspingviinid võivad päeva jooksul teha kuskil 10000 mikrouinakut.
Ja kuigi iga suikumine kestab vaid neli sekundit,
siis saab sellest kokku 11 tundi und ööpäevas.
Kuigi katkendlik uni pole tavaarusaama järgi täisväärtuslik,
siis tundub see pingviinidele hästi sobivat. Nad on suurema osa ajast une ja ärkveloleku vahepealses olekus.
Oxfordi uneteadlane Vladislav viiel Sovski on mõtisklenud,
et sellist pingviini parve saab vaadelda kui superorganismi,
kus iga indiviid küll suigub une ja ärkveloleku vahel.
Kuid see tekitab olukorra, kus terve parv samal ajal magab.
Ja samal ajal on ka ärkvel.
Muide, sarnaselt võib toimetada ka meie enda aju.
Hiljutises uuringus avastasid teadlased,
et inimaju teatud osad võivad ärkveloleku ajal korraks unne
suikuda ja samuti on magava aju mõned aju osad ärkvel. See hägustab veelgi ärkveloleku ja magamise piirjooni,
kuid selle mõistmine viib meid lähemale arusaamale,
kuidas toimuvad protsessid närvisüsteemis
ja kuidas ravida sellega seotud haigusi.
Esseist Maarja Popova mõtiskleb, et kuigi linnud on meist
kaugemal kui roometest, on nende aju meie omaga oluliselt
sarnasem kui roomajate omaga.
Ajupiirkond, mis tegeleb planeerimise, sensoorse töötlemise
ja emotsionaalsete reaktsioonidega ning millestki une
nägemine suuresti sõltub. On võrreldav primaatide omaga.
Ta leiab, et lindude puhul võib-olla esimeste olenditega,
kellel evolutsiooni käigus tekkis uni salakamber,
kus aju saab edasi tegeleda teemadega, mida ta ärkveloleku
staadiumis lõpuni ei jõudnud mõelda.
Kuigi magamise tegelikku vajadust pole siiani suudetud
kindlaks teha, siis on teada, et une ja ärkveloleku piiril
on tekkinud nii mõnedki head ideed. Unenäod on aidanud välja mõelda poliitikutel uusi viise
sotsiaalprobleemide lahendamiseks.
Teadlastel jõuda töötavate mudeliteni.
Suuri traumasid läbi elanud inimesed on saanud abi,
tegeledes oma unenägudega teraapia vormis.
Oma teoste arendamiseks on kasutanud une
ja ärkveloleku vahepeal kõlkumist.
Mitmed loomeinimesed näiteks Salvador taliil oli. Isegi kindel tehnika võtmega, mida ta hoidis uinumise ajal
peos ja kui seda käest kukkus ning õigesse kohta paigutatud
metallplaati tabas, ärkas kunstnik oma Süreaalsetest nägemustest,
mida sai kogeda une ja ärkveloleku piiril viibides. Just nimelt selles piiripealses olekus asub loominguline varasalv.
Selle ärkveloleku une piiril sünnib nii mõndagi imelist.
Eesti jaapanaloog, Alari Allik on sedasama tunnet miski
ja eimiski vahel olemist sõnastanud läbi loodusetunnetuse
kuidas pilvi vaadates ja seal erinevaid kujutisi mustreid
tajudes on võimalik justkui lahustuda selles jälgimise protsessis,
kus vaataja saab justkui üheks vaadatav,
aga võib saabuda selline hetk, millest Juhan Viiding on kirjutanud,
et sa oled nagu lühikene mees, tume täpp
või koma ajapildi sees. Ja sellisel hetkel on ta täielikult kohal,
kus ta on osa aja ja ruumi laiali laotamisest,
kus üleval ja allsiine seal kõrge ja madal saavad kõik üheks
koondamise täpiks, kus ta on kõigega.
Üks. Allik lisab, et 20. sajandi tuntud zen õpetaja
Savaqigodo on öelnud, et Satoori ehk taipamine on nagu vargatungimine.
Tühja tuppa.
Nägi kõvasti vaeva, et sisse saada, aga näpata pole midagi,
põgeneda pole vaja, keegi ei aja taga ka tunne,
kus varga mina variseb kokku ja ta näeb oma uusi olemisvõimalusi. See on millegi suurema taipamise tunne.
Taoliste taipamist Emediumiks sobivad imehästi luuletused,
maalid, muusikapalad, miski, mida pole võimalik üks-üheselt
ja sõna-sõnalt tõlgendada, sest nii-öelda tavapärases
suhtlusviisis saame edasi anda vaid osakese sellest,
mida see taipamise hetk endast kujutab.
Jagan seda tunnetust täielikult ja selline olukord leiab
aset minul näiteks siis, kui olen pikka aega vaadanud
omakirjutatud tekstiridu, kui näiteks olen mõne oma mõtte
äsja kirja pannud ja ja siis pilku mujale heites need
tekstiread ähmaste triipudena silma võrkkestal,
ülejäänud ruumi sulanduvad. See tunne, et ma tean, mis seal ridades kirjas on,
mis ma selle mõttega öelda soovin, kuid mida kirjakeel
tegelikult ei suuda lõpuni edasi anda.
Ja nähes seda mõtet võrkkestal sulava triibutusena ei olegi
enam oluline, mis sõna-sõnalt kirjas oli vaid oluline on see,
et mõte sai kirja piisavalt hästi, et seda kirja kaudu taaselustada.
Ja jääb ka lootus, et see mõte elustub näiteks siinsete
kuulajate seas. Nii ongi taipamiseni võimalik jõuda, lugedes looduses
jalutades une ja ärkveloleku vahepeal kõikudes
ja kõike sealt saadud sünteesides nii võimegi jõuda väga
üllatavate mõtte käikudeni.
Justkui taliuinakus karu vormuv, karupoeg,
tühja tuppa tunginud varas.
Nii vormuvad ka ideed ja mõtted ning kui aeg on õige,
siis tekib taipamine, mis sünnib kuskil vahepealses olekus,
mis paneb küsima, kas on see unes või ilmsi. Looduseleksikon. Lennart Lennuki loodusrünnakud
