Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk.
Kui looduse kulgemist võrrelda lugemisega,
siis tavapäraselt lappame looduse leksikoni üsna uljalt,
muudkui uusi lehekülgi pöörates.
Täna aga peatume ja süübime ühe lehekülje ruutsentimeetrisse.
Uurime, millest see õieti koosneb.
Unustame lappamise, võtame aega ja süübime.
Nii on lootust näha nähtamatut, mis hoolimata kaduvväiksest
mõõdust on ometigi oluline või isegi olulisem nähtavast. Tänase saatega proovimegi nihutada oma igapäevast mõõdupuud.
Selleks süübime mikromaailma ja selles esineva kooseluvormidesse. Loodusee leksikon. Mikromaailm hoiab koos kogu meie nähtavat maailma.
Tihti jäävad mikroobid aga tähelepanuta.
Kuid tuleb meeles hoida, et nende roll meie
igapäevamõjutavates protsessides on ülioluline.
Suuresti on nende teha meile kõigile vajalik ainete ringe.
Nad elavad kõikjal meres, soodes, puukoorel,
kastepiisas ja meis endis.
Mikromaailma kooselust on sündinud elus hakkama saamiseks
vajalikud omadused ja uued liigid. Ka meie enda rakud on sündinud mikroobide vahelisest sümbioosist.
Üks varasemaid kooselus olulisi tegelasi on sinivetikas
ja tema juhatabki meid tänase leksikoni lehtede,
trükitindi ja paberikiudude tasandil.
Vaatame lähemalt, millest koosneme blood. See tähtede sõnade lausete ja mõttet tervik. Alustame oma tänast mikrotasandit. Teile sukeldumist aga eriti suurelt skaalalt kosmosest eemal
paistab kosmoseavarusest kuu kaugemal helgivat planeedid
ja kaugemad tähed.
Galaktikad.
Pöörame pilgu oma koduplaneedi suunas.
Eesti kohal on ilm pilvitu.
Siia paistavad äraga meie kõige armastatumaid supelrannad.
Ja parasjagu atmosfääri kohal hõljudes võibki märgata nende
randade läheduses merevees rohekassiniseid värvilaike mis
kurja kuulutavate keelistena vete võimuses end liigutavad. See on sinivetikate õitseng, kuigi tuleb mainida,
et vetika bioloogilises mõttes ei õitse.
Seega on parem rääkida ohamisest.
Jah, sinivetikad on küll väiksed ja pea nähtamatud,
kuid nad vormivad kolooniaid, olgu siis kee taolisi
või pallikujulisi ja kui need saab kokku,
palju on see miljarditest üksikutest rakkudest koosnev mass
näha lausa siia kosmoseavarustesse. Sinivetikate vohamiseks võtavad aset, kui kokku langeb mitu asjaolu.
Tuulevaiksed ilmad, soe vesi, olulise toitainelämmastiku
vaesus vees.
Need annavad sinivetikale eelise, sest neile just selline
olukord meeldib.
Osad sinivetikad suudavad isegi õhust lämmastikku omastada
ja paraku suudavad osad liigid ka mürke eritleda.
Nii võivad nad edu sooritada teiste veeorganismide ees. Tavaliselt kui kuuleme midagi sinivetikatest,
siis juhtub see tihti olema negatiivse varjundiga uudis kus räägitakse,
et mõnes supelrannas on taas vohamas mürgised sinivetikad.
Kuid paraku on nende peamine mõte looduses üldsuse eest
peitu jäänud.
Enne kui edasi lähme, ajab üks asi selgitamist.
Sinivetikas on taksonoomiliselt mõttes bakter,
täpsemalt kutsutakse teda tsüanobakteriga,
kuna massiliselt esinedes värvub vesi roheliseks
või sinakasroheliseks sinakale viitabki tema eesliide tsüano. Kuigi tegu on bakteriga, siis ini vetikaks võime teda siiski
kutsuda tema eluviisi järgi.
Vetikad ei ole omaette Taksonoomiline rühm,
vaid sellise koondnimetuse On saanud organismid,
kellel pole juuri, lehti tüve, kes ei õitse,
kuid kellel on siiski võime nagu taimedel valgusest energiat
toota ehk fotosünteesida.
Nad elavad tavaliselt veekeskkonnas, kuigi mõned neist
tunnevad ennast suurepäraselt ka puukoorel
või koguni mõne teise organismi sees. Niisiis kuulubki vetikate hulka ka meile tuttavaid
suurvetikaid nagu põisadru või aga riik.
Kuid sarnase eluviisiga leidub ka paljusid ühe rakulisi eluvorme.
Nii ka sinivetikat, eks kutsutavad tsüanobakterid.
Nüüd aga sukeldume ürgookeani ja vaatame,
kuidas see kõik algas. Sinivetikast hakkabki hargnema mikroorganismide kooselulugu.
Nimelt on ta üks varasemaid eluvorme ja on elanud
veekeskkonnas juba üle kolme miljardi aasta.
Kui sinivetikas fotosünteesib, siis selle käigus seotakse
päikeseenergia abil süsihappegaas ja lõhutakse vee molekule.
Sellest omakorda saadakse suhkruid ja tekib ka hapnik.
Hapnik oli veel aegade alguses paljudele elusorganismidele
võõras ja lausa mürgine kuid sellele leiti lahendus
ja läbi sümbioosi tekkisid esimesed raku jõujaamad. Nüüd samal ajal sinivetikaga elasid veekeskkonnas ka päris
Toomsed ehk tuumaga ainuraksed, kes jällegi oskasid energiat
omastada teisi organisme neelates ja nende kahe eraldiseisva
organismi ühinemisel tekkisidki esimesed raku jõujaamad mitokondrid.
Järgnevalt kirjeldab ökoloog Kristjan soobel oma raamatus
ökoloogia võhikutele. Kord, kui neelati alla üks bakter osutus viimase
toiteväärtusest olulisemaks. Tema võime hapnikku tarbida teisisõnu neutraliseerida tugev
keskkonna mürk, vaba hapnik.
Toona olid selle kunsti evolutsioonis omandanud vaid bakterid.
Päristumised seda ei osanud.
Sellega oli meie päristumine esinema omandanud olemuslikult
tähtsa organelli mito kandri.
Ja maailm ei olnud siis enam endine. Võime hapnikku mitte ainult taluda, vaid ka energia
tootmiseks tarbida on ju muutunud meile enesestmõistetavaks. Mitu Kondri nimetus tuleneb kreeka keelest,
kus mitos tähendab lõimelõnga ja Kondri on terakest,
nii siis on tegu lõimelõnga terakesega.
See ligi tuhandiku millimeetrine pikergune organell aitab
meie rakkudel hingata ja selle käigus suhkrutest energiat ammutada.
Siin näemegi suhkru, vee ja sügava hingamise rahustava toime seost.
Sest hingamine ei olegi muud kui hapniku abil suhkrute
lõhustamine ja neist energia saamine. Mitu konderi päritolule viitab kahekordne membraan,
milles sisalduvaid aineid ei leidu kuskilt mujalt
organismist ja on hoopis omased bakteritele.
Samuti sisaldub nii mitu Kondrites kui ka kloroplastide sama
DNA neile omane pärilikkuse kandja, mis erineb raku tuumas olevast.
Ja see kõik viitabki sellele, et nende kahe puhul oli tegu
kunagi eraldiseisvate organismidega.
Kuid soobel jätkama tega. Mitu Kondriga oli loodud eeldus taimede tekkeks.
Selleks pidid hingata, oskavad päris tuumsed omandama
fotosünteesivõime ainuraksed, päristumised,
toitusid endast nõrgemaid organisme neelates,
nüüd aga juba hapnikurikkas keskkonnas neelatiga
sinivetikaid ning evolutsioon kordas ennast. Seedumise asemel jäi sinivetikas päristumise olendi raku
püsima ja jätkas fotosünteesimist.
Ajapikku evolutsioneerumist neelatud sinivetikas raku
organelliks nimega kloroplast ja Maale tekkis esimene päris
tuumne vetikas.
Edasine oli aja küsimus.
Kui rakutuumaga vetikad maismaale levisid,
panid nad aluse maismaa taimedele. Teeme vahepeal vahekokkuvõtte ja peame meeles,
et asjade tegelik kulg on tänapäeval veel teadlaskonnas vaidlusele.
Siiski võib spekuleerida, et see toimus umbes nii
ja iga kirjeldatud samm võttis tegelikult sadu miljoneid aastaid. Niisiis tekkisid esimesed valgusest toituvad rakud,
kes tootsid hapnikku.
Üks päristumine ainuRagne neelas alla bakteri,
kes oskas hingata ja selle tagajärjel tekkiski päristumises
organismis mitokonder.
See väike jõujaam, kes aitas hapnikku omastada
ja selle abil suhkrutest energiat toota.
Päristumine ja hingata oskab organism neelas omakorda alla
sinivetika ja tekkisid kloroplastid. Väiksed valgusest, energiat tootvad energiakeskused.
Tekkisid esimesed taimeriigi esindajad.
Rohevetikad, maismaa, taimede eelkäijad.
Soomel on järgnevalt kirjeldanud kooselu sinivetikatega meie
tänases maailmas.
Kui vaatame metsi, põlde ja heinamaid enda ümber,
kas mõtleme, et iga leht sisaldab endas miljoneid endisi
vetikaid ning puu- või rohupuhmas ei ole muu kui ürgsetest
päris tuumsetest arenenud hulk rakne karkass mis pakub
turvalist majutusteenust sinivetikatele,
algupärastele, taimedele. Loodusi miksik. Sellist juhtumit, kus kaks organismi liituvad
ja tekitavad uue organelli nimetatakse endo sümbioosiks
ehk sisesümbioosiks.
Lisaks mitokondritele ja kloroplastidel on ka meie
päristumised rakud tekkinud sisesümbioosist.
Lisaks ka kromatofoor, milles pole ilmselt paljud kuulnudki.
Se pigmenti sisaldav vrakk lubab näiteks Kalmaaridel
ja 200 algsetel värvi muuta. Alles hiljuti tulid teadlased välja uue avastusega,
kus nad leidsid, et üks vetikas asub organell,
mis aitab vetika rakul õhulämmastikku siduda,
on samuti tekkinud sinivetikatega endo sümbioosis.
Samuti on sisesümbioosi teooria ellukutsuja teadlane-Linn
margulis seadnud hüpoteesi, et ka osadel rakkudel
liikumiseks tekkinud vigurid on tekkinud samuti kahe
organismi liitudes. No siin on veel omajagu uurimist.
Kuid lähme nüüd looga edasi.
Nüüdseks olid tekkinud esimesed taimed, mitte küll sellised,
nagu meie neid tänapäeval teame kuid siiski päris tuumsed,
organismid, kes suutsid fotosünteesida ökoloogilisest mõttes
rohevetikad taksonoomiliselt mõttes taimeriigi esindajad.
Kuidas aga taimed maismaale ikkagi said?
Siingi tuleb mängu mikroelu, kuid hoopis seeneriigist. Maa oli sel ajal puhas, kiviväli polnud rammusat mulda,
milles toitaineid ammutada.
Seega oli maaletaimeks pürgiva eestlase peamine mure,
toitainete hankimine.
Energiate juba oskas valgusest sünteesida,
samuti hingamise läbi sünteesitud suhkruid lõhustada kuid
lisaks oli vaja toitaineid, nagu näiteks fosfor.
Niisiis sõlmis ta kooseluseenega, kes aitas taime Eeellasel
veest toitaineid ammutada. Ja vastu sai seen süsiniku.
Nii vormuski seen juureks ehk müko Riisaks kutsutav kooselu vorm.
Esimesed taimed olid tänapäevaste Helvik sammaltaimede moodi.
Ja nad ilmusid Maale rohkem kui 400 miljonit aastat tagasi.
Esimesed soontaimed ehk taimed, keda me peame eelkõige
taimedeks igapäevases mõttes kellel on juhtsooned vedelike
üles-alla juhtimiseks olid koldade sugused ürgRaikad kellel
puudusid lehed ja kes paljunesi teostega. Tänu soonte olemasolule suutsid soontaimed kasvada kõrgemaks ja. Püüelda päikese poole. Nüüd sadu miljoneid aastaid hiljem aitavad seened endiselt
taimedel levida.
Paljud taimed, näiteks orhideed, vajavad kasvamiseks seene
olemasolu mullas.
Seega käivad seened ees ja taimed nende järel.
Ka viimase jääaja lõppedes olid taimedele jää alt vabaneva
maa taas asustamisel vajalikud seened ja seejärel said neile
järgneda taimed. Pisiseeneniidistik on ühes teelusikatäies hea tervise juures
olevas mullas sadu tuhandeid meetreid.
Seened aitavad taimedel toitaineid omastada,
kuid seened mitte ainult ei aita taimi toita Ta vaid teevad
taimed põuale ja haigustele vastupidavamaks.
Samuti annavad mükoriisa seened mullale omaduse rohkem vett
endasse imada ja ei lase toitainetel mullast välja Leostada.
Samas aitavad nad omastada süsinikku ja seda viia ka teiste
elusolendit Nonii mullas, keda on koos pisi seentega ühes
sellessamas teelusikatäies rohkem kui inimesi tervel maakeral. Mullas elavad meile ja kogu elurikkusele vajalikud bakterid,
protistid, putukad ja teised lülijalgsed.
Mulla elu ja seal kasvavatele taimedele saame tähelepanu
pöörata ka aeda, hooldades või põllulappi harides.
Võime tunda, et elurikkuse teemat on juba tüdimuseni kajastatud,
kuid püüame leida endas ikka jõudu rikastada oma teadmisi loodusest,
ka mikroelu osas.
Heas seisus muld on väga oluline süsiniku talletaja samas
kui pidevalt niidetud madala muruga muld. Pigem hakkab süsiniku välja andma ja kuumeneb üle.
See aga annaks kliimamuutustele ainult hoogu.
Heas seisus muld aitab ka tulvavee paremini vastu võtta
ja meil on vähem uputusi.
Nii saame seente pakutavaid hüvesid kasutada osavasti ka põllumajanduses.
Mida rohkem rikastame oma arusaama looduse peen tasanditest,
seda paremini oskame toimetada ka oma suurust skaalal.
Ökoloog Maarja õpik on öelnud, et võiksime loodust mõtestada
erinevatest vaatenurkadest näiteks inimkeskse vaatenurga
asemel seenekeskselt ehk müko tsentriliselt. Siis näeme, et seene viljakeha on vaid üks üürike aeg tema
elus ja suurem osa elust toimub mulla all.
Meie silmade eest varjatuna.
Tänapäeva taimede seenjuurt uurides võib näha,
kuidas seene ja taime enda rakud on läbi põimunud.
Sellele mõeldes ei olegi enam kuigi lihtne vastata,
kust hakkab üks organism ja kus lõpeb teine.
Taim on siin juhul justkui kahe erineva loodusriigi esindaja
kooselu vorm, bakterites sündinud kloroplastid
ja mitokondreid rakkudes ja seeneniidid juurtes justkui
soontega karkass, kes kannab endas mitmekordselt läbi
põimunud kooselu. Täiuslik sümbioosi, meistriteos. Kuid sellegipoolest on tänaseks juba mõned taimed leidnud
elamiseks muid viise.
Leidub neid, kes on oma seenkaaslastest loobunud
ja ajavad asju omaenda juurte abil.
On ka taimi, kes võtavad seentel toitaineid,
kuid ise midagi vastu ei anna.
Nii on lugu näiteks orhideedega, kellest on juttu looduse
leksikoni eelmise hooaja teises saates. Lisaks seentele elavad mõnede taimede juurtega koos ka bakterid.
Liblikõieliste nagu kõiksugu hernestel aitavad lämmastikku
siduda rosombiumi nimelised bakterid.
Samuti on taimi, kes on jällegi täielikult sõltuvad oma
seeni juurtest ja lausa loobunud kunagisest sinivetikast
tekkinud kloroplastidest.
Nii leidub mõningaid kummalist värvitaimi,
kes oma rohelistele valgusenergiajaamadele on leidnud seente
najal alternatiivi. Näiteks kahvatu värvusega metsal kasvav seenlill,
kelle energia saamise viis oli teadlastele pikka aega mõistatuseks.
Kloroplaste tal ju polnud.
1960. süstis rootslasest botaanik Eerik biorkmann seen lille
lähedal kasvavatele puudele radioaktiivset ainet
ja näitas, et radioaktiivsus kuhjus nende lähedal
kasvavatesse seen lilledesse.
See oli esimene näide, kuidas ained võivad mitme taime vahel
läbi seeneniidistiku liikuda. Tänaseks on seda nähtust edasi uuritud, kuid peamised
teadmised pärinevad üsna kontrollitud oludest.
Ja suure üldise teooria arendamiseks on veel palju katseid
otse looduses vaja teha. Üldises mõistes võib sellist vastu tasuda Ta toitainete
endale kahmamist nimetada parasiitluseks kuid ka parasiitlus
on kooselu vorm, millel on väga erinevaid külgi.
Parasiit viitab küll justkui väga egoistlikult suhtele,
kuid üks näide on mind pannud ikka ja jälle selle nähtuse
üle mõtlema.
Nimelt näidati ühel teaduskonverentsil kolmemõõtmelist
mudelit toiduvõrgustikust. See meenutas niidi sasipundart.
Ja siis tegi ettekandja midagi ootamatult.
Ta eemaldas ühe nupuvajutusega sellest võrgustikust kõik parasiidid.
Ja alles jäi vaid hõre skelett, mis seisis koos vaid illustratsioonina.
Looduses kukuks selline võrgustik jalamaid kokku.
Siis sai mulle selgeks, et parasiitidel on kindel
ja väga suur toetav roll.
Nad vormivad tervete koosluste struktuure läbi
toiduvõrgustiku konkureerimise elurikkuse
ja võivad olla ka võtmeliikideks. Ja see viis mind omakorda mõttele, et parasiitlus polegi nii
üheülbaline suhtevorm mis omakorda tekitas küsimuse,
et millal on siis ikkagi parasiit, parasiit
ja millal ta on kooselu oluline osa.
Millal muutub parasiitlus sümbioosiks?
On ju ka sümbioos sündinud, mingis mõttes agressiivsest
aktist üks rakan teise alla neelanud.
Ka meie enda rakkudes on sümbioosist sündinud organelle mitu
Kondrid ja tuum. Seega ei suuda pea ükski organism eksisteerida üksinda.
Ühed liigid vajavad teisi ja olgu need liigid isegi
erinevatest looduse riikidest.
Taime väljakujunemisel on olulist rolli mänginud nii bakterid,
seened, Kuiga, vetikad.
Nii on enamik meie ümber kasvavaid taimi mitte eraldi
organismid vaid seentega sümbioosis elavad soontest struktuurid,
kelle põhilised energiamootorid kloroplastid pärinevad sinivetikatele. Kuid on veel üks kooselu vorm, kes vajab siinkohal tähelepanu.
Kusjuures teadusloos väga olulisel kohal just kooseluvabast. Mõtlemise ja mõtestamise koha pealt.
Need on samblikud ehk vanema nimetusega jagalad.
Selle nimetuse on taas kasutusele võtnud ökoloog Kristjan soobel. Jaganud ongi neile parem nimetus, kuna sarnase nimetusega
sammaldega pole samblikel mitte midagi pistmist. Jagalad olid esimesed organismid, kelle puhul läbi põimunud kooselu. Täheldati ja kellest sai siis looduse riikidevaheline
põhiline uurimisalune? Looduseleksikon. Muudame ennast. Nüüd korraks hästi hästi, hästi pisikeseks
ja sukeldume Jägala ehk sambliku sisse.
Pressime ennast siit ülemisest koorkihist läbi
ja näeme tihedalt põimunud seeneniidistiku.
Nüüd trügime edasi ja järsult muutub niidistik hõredamaks.
Siin on suured rohekad kerad.
Need on ainuraksed, vetikad, kes tegelevad valgusest energia tootmisega.
Allapoole sukeldudes jah, just sukeldudes,
sest me oleme üleni vees. Saamegi juba üsna vabalt ujuda ja uudistada siinseid veevarusid,
mida seenes Fam samblikus kinni hoiab.
Mida allapoole me liigume, seda rohkem kaovad silmapiirilt.
Üleval asuvad vetikakerad ja allapoole jõudes läheb aina hämaramaks.
Ning päris alla sambliku põhja jõudes hakkavad taas niidid
järsult ja tihedalt üksteisega läbi põimuma.
Siin haakub niitjate välja kasvudega samblik
ehk jagal puukoore külge. Selline oli meie väike rännak.
Saime selgeks, et jagal koosneb suuresti seenest
ja ülemises kihis kohtab ka ainurakeseid,
vetikaid. Teaduslikult kutsutaksegi seda kooselu organismi
lyhianiseerunud seeneks mille esimene pool tuleneb jagalate
inglisekeelsest nimetusest.
Laichen. Vetikatest võib tema seest leida nii päris tuum,
seid, ainuraksed, rohevetikaid ja ka sinivetikaid.
Seega on jagal taas kord mitme looduse riigi kooselu vorm.
Looduses jalutades on samblikke ehk jagalaid kerge
alahinnata kuid suures plaanis katavad nad kuskil kaheksa
protsenti kogu maast. Seda on rohkem, kui troopilised metsad maakera pinda enda
alla võtavad.
Jagalad elavad kõikjal kivil, puukoorel,
klaasil ja isegi vedelema jäänud jalanõul. Nagu juba eespool öeldud, siis saame olla tänulikud
sinivetikatele päris mitme hingetõmbehea hapnikurikka õhu eest.
Ja nagu eespool selgus, siis kaudselt ka maismaa taimedelt
tuleva hapniku eest.
Kuid peale mere elab sinivetikaid ka järvedes,
tiikides ja isegi happelise rabaveega muda Alvestes
ning ka teiste organismide sees.
Kuid rohkem elab organismides baktereid. Ja eriti põneval leid villtäi puhul sest see kujutab endast
sellist putuka ja bakterimosaiiki, kus putukas elava bakteri
sees elab veel omakorda teine bakter.
Kuigiga vetikaid elab teistes organismides,
siis inimese puhul seda täheldatud pole.
Siiski on fantaseeritud selle üle, et inimese naha alla
istutada ainuraksed vetikaid.
Nii piisaks meil ju ainult päikest võtta,
need koloraphillist pakatavad rakud toodaks meile toitu. Vetikate toetavat mõju inimesele siiski juba uuritakse üsna tõsiselt.
Näiteks on uuritud, kuidas marsi asustamisel aitaks
sinivetikad koos päris tuumsete vetikatega,
toetada inimest ja toota talle toitu, too hapnikku,
ravimeid ja muud ellujäämiseks vajaliku.
Siiski leidub inimorganismis loendamatul hulgal baktereid
kuid ka seeni ja viiruseid, kelleta me elada ei saaks.
Mees on kordades rohkem mikroobe, kui meil on keharakke. Liike, kes suudavad inimkehas elada, on teada tervelt 10000.
Kuigi meie sisemist elurikkust on paljuski mõjutanud meie
lääne tsivilisatsiooni eluviis siis meie sisemist elurikkust
aitab hoida kiudaineterohked, hoitja viibimine keskkonnas,
kus häid mikroobe ikka kohata võib.
Nii soovitataksegi aeg-ajalt looduses käia
ja seal viibides rikastubki meie mikrobioomi.
Oluline on lihtsalt puhtusega mitte liiga liialdada. Elurikas mikroPjota on hea tuju ja terve keha aluseks.
Tõepoolest mikroobid mõjutavad peale meie seedimise veel ka
meie tuju ja neid tuju mõjutavate ühendite tootmist just
mikroobid kontrollivadki.
Kuid ka viirustel on oma roll inimese arengus mängida kuskil
50 miljonit aastat tagasi integreerus üks retroviirus,
meie esivanem Arraku ja selle tagajärjel muutus inimloote
areng paremaks. Nimelt toiduülekanne emaka ja loote vahel läks tõhusamaks
tänu sellele, et platsenta kinnitus paremini emaka külge
ja selle omaduse andis meile viirus.
Samuti on viiruselt pärit üks esimesi immuunsüsteemi eest
vastutavaid geene.
Aga näiteks seedimise son, viirused meid aidanud näiteks
tärklist aitab meil seedida just viiruselt pärit geen.
Tegelikult on inimese genoomis vaid 1,5 protsenti inimese
enda geenid. Need, mis meid tegelikult inimeseks teevad
ja viirusegeene on meie genoomist tervelt kaheksa protsenti.
Suur osa inimese genoomist ei omagi olulist tähtsust,
kuid siiski 60 protsenti võib vastutada selle eest,
et kuidas need kõige olulisemad 1,5 protsenti geene avalduvad.
Kui võrrelda seda näiteks muusikaga, siis suur osa meie
genoomist on muusikateooria ja 1,5 protsenti on sealt välja
koorunud kõige paremad palad, mis meid läbi elu kannavad. Ja kui vaadata meie kooselu mikroobide ka siis on iga
inimene omaette sümfoonia.
Seda esitav orkester koosneb mikroobidest
ja välja tuleb kooselu vorm.
Holobjant inimene. Loodus on justkui kooselu, mis kõrvalekallete
ja konfliktide tormis lööb vahest kõikuma,
kuid vormib siis tuulevaikuse ja meelerahupesasid.
Elu tasakaalu.
Otsingud on lõputud ja kalduvad ikka ja jälle alati natuke kõrvale.
Ja ideaalse tasakaalu ei tekigi.
Ja hea ongi, sest mõõdukas tasakaalutus on liikumapanev jõud.
Koostöö ja võitluse vahel on õhkõrn piir. Parasiite peetakse kasuahneks, kuid samas püsib
suhtevõrgustik suuresti tänu nende loodud suhetele.
Meile negatiivse varjundiga viirused on hoopis andnud meie
kehale elamiseks ja arenemiseks vajalikud oskused.
Ka kunagised mitokondri eellased võisid olla haigustekitajad.
Samuti ka sinivetikatele, keda me teame põhiliselt
mürgitajatena on roll meile eluliselt oluliste hapnikku tootjatena,
taimedes ja vetikates. Nii ei ole looduses head ega halba, kõik otsivad lihtsalt
oma kohta ja elavad koos, nii kuidas oskavad.
Eemalt võitlusena näiv võib lähemal uurimisel kujuneda
hoopis kooseluks.
Nii ei tee tegelikkuses ükski organism midagi paha pärast
vaid me inimestena anname nendele nähtustele omapoolsed hinnangud.
Seega on tugevam, jääb ellusuhtumine vaid evolutsiooni üks pool.
Sümbioos on aga teine, võib-olla isegi olulisem. Sellest kokku saab koostoimimine, mis meid kannab.
Looduses üksi viibides võib tunda tõelist koosolemise tunnet.
Metsas jalutades või meres järvedes ujudes võime märgata Ta
kooselu vorme enda ümber.
Tavalisest jalutuskäigust saab nii mõnus meelerännak,
kui mõelda, kuidas kilomeetrite viisi seeneniidistiku meie
jalge all lahti rullub ja suhtleb puude ja teiste taimede juurtega.
Kuidas näiteks ujudes meie ümber hõljuvad üherakulised eluvormid. Kell on olnud võtmeroll meie arenemises mitme Raukuliseks
hingavaks olendiks. Looduseleksikon. Lennart Lennuki loodusrünnakud
