Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja tänane saade on koos
elamisega lähedalt seotud.
Me räägime võrgustikest looduses ja sealjuures ka kultuuris.
Looduse leksikoni lehitsedes saavad mõtted kui ikka lausetest,
sõnadest ja tähtedest.
Oluline on need õigetpidi kokku siduda.
Nii leidubki looduses lugematul hulgal seoseid,
mida märgates ja ühendades me hakkame nägema meid ümbritseva
keskkonna terviklikumat toimimist. Seejuures hakkame tajuma ka iseennast selle võrgustiku sees.
Ükskõik mis aastaajal, niidul, metsas või rabas,
jalutades meres, järves või raba laukas ujudes on meie jalge
all ja ümber tihe eluvõrk.
Paljusid seoseid saab isegi palja silmaga märgata.
Tuleb ainult kohal olla.
Mõnede seoste märkamiseks läheb aga rohkem aega
ja kannatlikkust. Kui nüüd iga suhe märkida väikese niidikesega,
siis saamegi enda ümber peagi võrgustikku,
kus käib pidev ainete ja infovahetusliikidevahelise suhtluse
ja seoste pundar.
Õhk, vesi ja muld on koos eluniidikestest mustreid täis
kootud suhted ja seosed kõige pisematest bakteritest.
Kuni suurte puudeni vormivad massiivseid ökosüsteeme
ja seovad kooselu puntraks kogu meie planeedi. Me elame läbi põimunud maailmas ja oleme sellest osa.
Siin saame õppida koos elama.
Kooseluvõrku aitab meil arutada meie tänane teejuht pärnapuu. Looduseleksikon. Kuigi parkides võime kohata erinevaid pärnaliike,
siis esineb meil üks looduslik liik, harilik pärn.
Pärn on hinnatud pargipuuna, kuigi jah, tihtipeale võib
haljastuses kohata teisigi pärnaliike näiteks suurelehist
ja läik lehist.
Pärnalinnades on vast kõige levinum suurelehise
ja hariliku pärna hübriid.
Läänepärn. Metsas ei olegi pärna väga kerge märgata. Ta on meie kõige barju taluvam liik ja sageli kasvab ta
kõverikuna teiste suuremate varjus ning avaldab ennast vaid
kõige tähelepanelikumad tele.
Kuid kui talle kasvuruumi anda, sirguda võimsaks põlispuuks.
Vanimad teadaolevad pärnad on mitmesaja aasta vanused
ja ilmselt on see ka üheks põhjuseks, miks pärnad on
omandanud hiiepuustaatuse või üksikobjektina.
Looduskaitse alla võetud. Pärnapuu on kergesti töödeldav ja seetõttu on temast aegade
jooksul tehtud tuhandeid ja tuhandeid mööblitükke skulptuure
ja muusikainstrumente.
Pärna mesi on väga hinnatud, samuti tema õitest tehtav tee.
Ta on olnud oluline niinevõtmise puu juba kiviajast alates.
Sellest ka nimetus Niinepuu.
Nii on on puukoore all asuv pikkadest painduvatest
ja tugevatest kiududest kiht, millest saab teha nööri
ja palju palju muud. Eestis on arheoloogiliste leidude põhjal pärnaniin kõige
vanem kiudaine, mida siinkandis kasutatud.
Nii seostub pärnapuu ka meie kultuuri ja iseloomustab hästi
inimese ja looduse suhtevõrgustike kujunemist.
Ja ta on ka looduse seoste ja suhete osas suurepärane õpetaja. Et küllaltki keerukat ja mitmekihilist loodusevõrgustikku
kuskiltki otsast harutama hakata siis vaatamegi,
milliste liikidega Pärn seotud on?
Alustame pärismaalt, sest siit algab ka pärna elujoon.
On ka Pärn seotud mitmete seenjuure ehk mükoriisa seentega
kellest mõni moodustab ka viljakehasid.
Nii võimegi pärnaümbruses sügiseti märgata narmasnutti
heledaid pisut vormist väljas, selliseid karjakellasid,
meenutavaid viljakehasid. Need on justkui õrnalt roostekarva soomustega kaetud.
Seenjuure kaudu varustab narmasnutt puud toitainete
ja veega. Lisaks kaitseb ta pärnahaigusi tekitavate
mikroorganismide eest.
Vastutasuks annab pärn narmas nutile toiduks osa enda
valmistatud suhkrutest.
Mullas elavatest seentest võidab terve sealne elustik
miljonit triljonit bakterid, hoogennad, ümarussid,
lestad ja teised. Nimelt vähendavad seened mulla läbikuivamist
ja parandavad õhustatust.
Samuti hoiavad seened ära mulla Leostamist
ja nii püsivad toitained paremini seal, kus neid kõige
rohkem tarvis.
Kuid kindlasti ei tee seened seda kõike üksi ikka koos
teiste eluvormidega.
Selles eluvõrgustikus. Mulda teevad viljakamaks näiteks ka vihmaussid toitudes
kõdunevatest pärnalehtedest ja viies sealt saadud toitained mulda.
Nimelt käivad vihmaussid sööki hankimas maapinnalt
ning viivad selle seedekulglas sügavamatesse mullakihtidesse.
Kuna nad ei seedi oma toite tud täienisti läbi,
siis sobib temast järele jäänud toit pisiorganismidele
edasiseks lagundamiseks.
Lisaks kobestub vihmauss mulda, tänu millele pääsevad vesi
ja õhk kiiremini pinnasesse. See kõik loob Pärna ja teiste taimede kasvuks.
Soodsama keskkonna.
Vihmaussid on omakorda veel hõlbus ja toitev saak.
Lindudele, roomajatele, konnadele ja siilidele.
Mullas saavad neist kõhutäidet mutid.
Kuigi vihmaussid on muti lemmiktoit, siis sööb mutt lisaks
putukaid nende vastu seid ja tigusid.
Mutte omakorda söövad näiteks rebane nugis
ja paljud röövlinnud ja nii see toiduvõrgustik muudkui edasi
ja edasi hargneb. Toiduvõrgustiku kaudu püsivad aineosakesed looduses pidevas
ringes sadu miljoneid aastaid.
Peale vihmaussi toituvad kõdust veel mardikate seas näiteks
lühitiivad ja tigudest kiritigu.
Kõik kõdutoidulised aitavad kaasa mullaloomele.
Kuid liigume nüüd mööda pärna juuripidi maa peale puutüvele. Siin on end sisse seadnud sammaltaim nimega läik Ulmik.
Teda kutsutakse ka patsikuks, sest kui läik Ulmikut lähemalt vaadata,
siis meenutab ta tõesti väikseid rohelisi patsikesi nagu
mõne vallatu punkari soeng.
Tavaliselt kasutab läik Ulmi kasvukohana pärna tüve alust
osa ja puule ta sellega kahju ei tee.
Sambla vahel leiavad kodu ja varjepaiga mitmed pisikesed selgrootud,
kes on omakorda toiduks paljudele loomadele peamiselt läikulmikust,
aga ka teistest samadest ehitavad oma pesa,
rasvatihased ja sinitihased. Ka pärnatüvel leidub seeni.
Näiteks kasvavad pärnatüvel soomustoriku viljakehad.
Tihtipeale kasvabki neid mitu tükki koos omavahel läbipõimunud.
Need on hallikas, pruunikad soomustega kaetud
ja sellise heledama keskosaga ning serva poolt tumedamad.
Osa soomustorikust on niidistikuna ka pärna sees,
kus seen toitub puu südamikust.
Soomustoriks muudab puu seest pehmeks, mis annab paljudele
liikidele võimaluse luua puuõõnsustesse mõni mõnus pesa
või varje koht. Näiteks oravale, kes muide teeb meelsasti pesaga pärna võrastiku.
Pärna võrasse võivad pesa punuda ka mitmed linnud,
kelle mune ja poegi jällegi paljud loomad söövad,
sealhulgas ka orav.
Liigumegi nüüd tüvest edasi pärna võrasse,
kus leidub lehti, õisi ja suve lõpupoole ka juba seemneid.
Esmalt vaatame lähemalt pärnalehti.
Kevadel tekivad lehtedele pisikesed sarvekujulised,
vahel ka otsast punakad, pahad. Nende tekkimise taga on imepisike juuksekarvapaksune pärna
pahklest kelle terve elu ongi muide seotud Pärnaga.
See on tema pisike maailm.
Dendroloog Olev Abner kirjeldab, kuidas peaaegu kogu
aktiivse elu väidab Pärna pahklest paha sees.
Sügisel väljuvad viljastatud emased pahklestad pankadest
ja peituvad talvel pungades või võrsetel koorepragudes.
Kevadel liiguvad talve üle elanud ema sisendid noortele
lehtedele imevad taimemahla eritades sülge,
mis tekitab kudede vohamist, mis viib omakorda Pahkade
kujunemiseni lehe pinnal. Sarvekujulised pahad puule üldiselt probleeme ei valmista.
Pahklestad on aga ise toiduks rööv lestadele,
kes omakorda kuuluvad jällegi mardikate toidulauale.
Lehtedest toitub näiteks ka veel pärna nälkvaablase röövik.
Ta meenutab pisut sellist kummikommi.
Ta on sihuke pikk klikk ühest otsast veidi laienev,
keskelt tume ja äärepool sellise helerohelise kumaga.
Natukene isegi valgus paistab tast läbi ja nende söömingust
jääb pärnalehest alles vaid võrku meenutav skelett. Tavaliselt siiski suurt kahju, see Pärnale,
idee ja nälkvaablase röövikud ja nendest sirguvad
valmikudena jällegi kõhutäiteks putukatest,
toituvatele, lindudele.
Nälkvaablase valmikud on muide väga ilusad sihvakad kiletiivalised,
kes meenutavad pisut kärbseid.
Nagu kõik lehtpuud, on ka pärnõistaim.
Tema õied on meie looduslikult kasvavatest puudest ühed silmatorkavamad. Ja nende mõnusat messist lõhna tunneme me juba kaugelt.
Mainin siia juurde kiiresti, et lõhnad ja muud signaalid on
samuti võrgustiku osa kui neid oleme vaadelnud
ja vaatleme kindlasti edasi teistes episoodides.
Pärna õitsemisega kaasneb mõnus sumin puuvõras,
kus leidub nii mesilasi kui ka neist pointsakamaid kimalasi,
kes toituvad pärnaõienektarit ja õietolmust.
Õielt õiele lennates kannavad nad edasi ka pärnaõietolmu
ja tolmeldavad niiviisi pärnaõisi. Sellega aitavad kimalased ja teised putukad kaasa seemnete tekkele.
Kuid kimalase külge haagivad end väikesed lestad.
Nende sihtkohaks on kimalase pesa.
Ja kui nad sinna pessa jõuavad, siis nad hakkavad seal
sellist koduabilist mängima ja söövad kimalasejäätmeid.
Ja nende nii-öelda koristaja lestade peal elavad omakorda
veel väiksemad lestad.
Ma usun, et kui minna veelgi peenemaks, siis ilmselt näeme
nende lestade lestadel ja sees omakorda veel mingisuguseid tegelasi. Nii et see mikromaailm on üks lõputu virvarr.
Ja nii võibki ükskõik millist liiki uurides hakata avastama
aina uusi seoseid ja suhteid.
Ja sellest rullub lahti looduse võrgustik,
kus kõik on kõigega seotud. Ühel kevadpäeval pargis ringi jalutades tekitas minus huvi
punakaks värvunud puukoor.
Murdsin sealt endale kaasa väikese tükikese
ja kui tuppa jõudsin, siis võtsin kohe välja mikroskoobi
ning sukeldusin selle abil mikrotasandile.
Ja see, mis sealt vastu vaatas, oli tõesti imeline.
Ma soovitangi, kusjuures väga mikroskoobi abil sukeldumisproovida,
see on väga põnev ja justkui teise maailmaminek mis võib
kaasa haarata tõesti tundideks. Ja see võimaldab süübida mikrotasandile ja oma tavapärasest
maailmast erinevaid perspektiive tajuda.
Lõpuks aitab see ka paremini mõista maailma,
milles me oleme harjunud elama.
Ja lähemegi nüüd rännakule sellesse pisimaailma
ning uurime, mis punane kirme seal puukoore peal oli.
Muudame ennast hästi hästi hästi pisikeseks
ja ronime mööda puukoort punase laigu poole. Siin on mitmeid mikrosamblikke vetikaid ja mutukaid
ja punakale osale ligemale jõudes meenutab see suurt
kalamarja välja siukseid punakalt helkivaid terakesed on
igal pool. Üllataval kombel on tegu aga rohevetikaga,
kelle muidu rohelise klorofülli varjutavad punased pigmendid.
Nende abil kaitseb vetikas ennast intensiivse päikese eest,
nii nagu meilgi tekivad tumedamad pigmendid nahale,
kui viibime palju päikese käes. Edasi minnes leiame ennast juba tavasoomustoriku vilja kehalt.
Lähme vaatame korraks siia soomustooriku sisse
ja siin näemegi, kuidas arenevad siinsed seeneussid.
Need on pisikeste kile, diivaliste putukate vastsed.
Surume ennast seene viljakehast välja ja nüüd ronime veel
mööda oksalehtedele.
Siin on veel alles varahommikuse kastepiisad.
Kastepiisa seest leiame samuti eest suhtevõrgustikku. Siin elutsevad ripsloomad, kes toituvad bakteritest kuiva aia,
elavad nad üle süstis.
Aga see on selline puhkevorm, mida mikroobid kasutanud,
võtavad neile mittesobivate tingimuste üleelamiseks.
Ja on selline omamoodi, justkui kosmosekapsel nende jaoks.
Sarnase kapsliga nüüd lendabki hommikuse tuulega siia
kastepiisa sisse üksteistsugune tsüst kust väljub pisut
suurem ripsloom ja hakkab neelama väiksemaid ripsloomi,
kes siin juba bakteritega maiustasid. Kui kastepiisk on tühjaks söödud, siis muudab see suurem
ripsloom ennast tagasi süstiks ja jääb ootama,
et veepiisk ära kuivaks ning järgmine tuule hiilda uuegaste
piisani juhataks.
Siit lehe pealt võime ennast nüüd alla kukutada
ja liuelda pärna kõige alumise osa juurte juurde.
Ja olemegi tagasi mullas, kus pärna been,
juured ja narmasnutti, niidid üksteisega läbi põimuvad. Loodusi leksikon. Võrgustikud esinevad kõikjal, nii looduses kui ka kultuuris
ja tegelikult on ka kultuur looduse üks osa,
mitte eraldiseisev maailm.
Semiootik Timo Maran on kirjutanud, et loodust
ja kultuuri käsitletakse tavaliselt vastandliku mõiste
paarina kuid on võimalik rääkida ka looduskultuurist.
Mõiste viitab arusaamisele, et loodus ja kultuur on omavahel
olemuslikult seotud. Kõneledes loodusskulptuurist ei peame seega silmas mõnd
kindlate piiride ja paiknemisega alakultuuris arhailisust,
vastandatuna, nüüdisaegsele või talupojakultuuri vastandatud
kõrgkultuurile vaid pigem teatud tüüpi nägemisviisi.
Sõltumata objektist, valdkonnast või erialast,
märkab säärane vaade lisaks kultuurile ka selle kõrval oleva
teise looduse olemasolu ning hõlmab kirjeldus nendevahelisi suhteid.
Võrgustiku mõtestamiseks on muide botaanikas esineva risoomi
mõiste toonud filosoofiasse. Selliseid kaks meest nagu löös ja katarri.
Eesti kunstiakadeemia õppejõud ja bioloogi taustaga
kultuurimõtestaja Andrus Laansalu avab risoomi
kontseptsiooni järgmiselt.
Kultuur on kui pingeväli, kus iga võrgustiku sõlm võib olla
ühendatud iga teise võrgustiku sõlmega.
Keskne idee on see, et on horisontaalne pingeväli,
kus tähendus ja informatsioon ja loomingulisus
ja üleüldse pinge ise jookseb edasi-tagasi suvalisest
punktist suvalise punktini. Ja sellel pole keskset automaati.
Ehk siis risoom või võrgustik on kestev keskpaik.
Tal ei ole tsentraliseeritud hierarhilised keskust,
mis koordineeriks, seda, kuidas vood selles süsteemis liiguvad.
Vaid need vood liiguvad väga selges mõttes isetekkeliselt.
Ka looduse läbi põimunud suhtevõrgustikus ei eksisteeri
keset ja sealne toimimine on samuti isetekkeline.
Nii on näiteks ka mets ise tekkiv ja teiseneb kooslus,
millel ei ole keskset tegelast. See kõik on läbi põimunud süsteem, mis läheb sujuvalt üle
mõneks teiseks koosluseks ja kus toimub liikide vaheline
ja ülene suhtlemine ning pidev ainete ringkäik.
Bioloog Tiit Maran arutleb, et loodus kultuur on
looduskeskkonna tõlgend. Sellele tähenduse toetuse andja ja seda nii teadmiste
esteetika kui ka eetika osas.
Mida nõrgem on loodud skulptuur üldisel kultuurmaastikul,
seda ebarealistlikum on selle kultuurikandjate arusaam
looduskeskkonna rollist omaenda eksistentsi tagamisel
ja seda tugevamaks läheb kultuuri ja looduse vastandumine maailmapildis.
Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda
kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire mida võib
nimetada progresseeruvamaks loodusskulptuuri puudulikkuse sündroomiks. Selle üks tagajärg on, et inimene kui kultuuri kandja näeb
ennast keskkonnast eraldiseisvana, käsitleb keskkonda
ja muid eluvorme vaid ressursina, kusjuures lõputu
ressursina ning pimestatud naiivsest usus tehnoloogia jumalikust,
maagiast lõputu kasvu võimaldamisel lõplikus ruumis.
Samas tuleneb ka väärarusaam majanduse ülimuslikkusest
keskkonna ees mis on väga sügavalt juurdunud kultuuri tugistruktuurides,
hariduses, teaduses, seadusandluses, majanduses
ja halduses. Seepärast peame kohanema ümbritsevaga.
Oleme oma kohanemisega jõudnud küllaltki kummalisse kohta.
Oleme aretanud tehnoloogiaid ehitanud hooneid,
rajanud taristuid, kuid millegipärast ei tunneme ennast
siiski selles enda loodud keskkonnas alati hästi.
Me ei oska loodust kureerida.
Rohkem on müra, rohkem mürke, rohkem on isolatsiooni
ja rohkem on ka väsimust. Timo Maran kirjutab, et ökoloogia vaatenurgast on
inimkultuur kui ühe liigi tegevus aineliselt
ja energeetiliselt suurema ökosüsteemi osa.
On tähelepanuväärne, et energia ja ainehulgad,
mida inimene planeedil ümber paigutab on märkimisväärselt
suuremad ühegi teise liigi mõjust ja osaelementide mahu
puhul näiteks väävel või ka lämmastik võrreldavad loomulikke
aine ringetega. Seega ei mahu inimene antropotseeni ajastul enam hästi
ökosüsteemi sisse vaid kultuuri ja looduse näol on tegemist
eri keerukustasandi nähtustega, mis 11 ositi läbivad
ja lõikuvad.
Kui veel 120 aastat tagasi oli inimese poolt loodud
materjali osakaal umbes kolm protsenti ülemaailmsest
biomassist biomass on siis sellise kõige kõige elava kaal
siis tänaseks oleme me jõudnud olukorda,
kus inimese loodud tehislik kaalub üle kõik elava maailmas. Kui see trend jätkub, siis on maailmas varsti tehislikku
ehk antropogeensest massi kolm korda rohkem kui loodusliku
imetajate ja lindude biomassist moodustab suurema osa meie
tööstuslikult kasvatatavate loomade biomass lehmad,
kanad ja teised sellised koduloomad.
Taoline monokultuuriline keskkond ei ole aga jätkusuutlik,
kuna ta ei saa lihtsalt ise hakkama.
Seetõttu peamegi taastama oma mustrid Te kangast,
mis meid tugevasti meid ümbritsevaga kokku seob
ja toetab sellist võimsat lõime, millest ei lähe läbi haigused,
põudega mingisugune muu õudus mitmekesine elurikas,
ühendus, niitidest läbi põimunud kangas on tugev
ja aitab hakkama saada kliimamuutustega ning aitab meil olla
täisväärtuslik osa loodusest. Mida mitmekesisem on meie loodus, seda rikkam on ka meie loodusskulptuur.
Nagu on selle väga hästi sõnastanud Fred Jüssi.
Loodus ei ümbritse meid.
Loodus sisaldab meid. Niisiis tuleb taas tõdeda, et ükski elusolend ei saa
eksisteerida teisteta.
Suhted hoiavad taimi, loomi, seeni ja teisi eluvorme
sealhulgas inimest toimimas koos meile omasteliikidega.
Üksteisele pakutakse nii toitu, kaitset kui ka levimisvõimalusi.
Meie eluks vajalik toit, vesi ja hapnik saavad tekkida vaid
meie ümber elavate liikide kooselu tulemusel.
Mida läbipõimitud on see suhete võrgustik,
seda plastilisemalt toimib. Nii saab elurikas ja suhete seoste niitides tugevalt täis
kootud loodus paremini hakkama ka haiguste
ja näiteks võõrliikidega.
Meie ümber pidevalt muutuvas võrgustikus muutume ka me ise.
Meie koostisosad muutuvad.
Nii läheb osa meist aineringesse ja teise osa võtame
aineringest enda sisse tagasi.
Ja nii oleme me kõik tehtud aatomitest, mis sündinud tähtede südamikes. Ja need aatomid vahetavad meie elu jooksul pidevalt asukohti.
Inimkehas vahetab välja suurem osa aatomeid juba viie kuni
seitsme aastaga.
Nii võib meis leiduda koostisosi, mis kunagi olid karvase
ninasarviku või hoopiski mõne ürgse sõnajala sees.
Kui niipidi elu kulgu vaadata, siis võib ette kujutada,
kuidas iga organism on osa eluvoolust mitte paigalpüsiv,
muutumatu üksus. Pidev teistega osakesi vahetav pisike turbolents selles
vahetpidamata voolavas elu jões.
Me ei ole organismina eraldiseisvad üksused,
vaid toimime organismi kogumikuna.
Nii sõltub ka meie toimimine mehis elavatest mikroobidest
kuni meie ümber toimetavate liikideni välja.
Me oleme loodusest lahutamatud ja selle mõttega jätkates on
lihtne endas üles leida lugupidamine ja hoolivus looduse suhtes. Sest oleme me kõik ju ühe sama suure looduse osa. Loodusee leksikon. Lennart Lennuki loodusrännakud
