Tulin, aga.
Kui võrrelda Alutaguse metsadest tehtud ortofotosid,
siis on need väga kõnekad pildid meie metsade muutumise loost.
1900 kaheksakümnendatel tehtud pilt, et vaadates näeme seal
terviklikke metsalaamasid kuid need on muutunud tänaseks
üksteisest eraldatud ruudukesteks.
Lõpuks jääb sobilik mets alles vaid looduskaitsealadele,
mis on aga üksteisest eraldatud. Loodusee leksikon. Seekordses saates lähme rännakule lendoravamaailmalendorava
üks olulisemaid väljakutseid tänases ilmas on püsimajäämine.
Niisiis teatame sel teemal põhjalikumalt.
Mina olen Lennart lennuk ja pakkunen teejuhiks
mõtterännakule looduse leksikonis. Eks looduse püsimine on olnud paljude tarkade inimeste
järjepidev töö tänu millele on meil tänaseks alles niivõrd
imelised kohad Eesti looduses.
Siin elus on olulised püsivad väärtused,
nende loomine, hoidmine ja edasikandmine.
Siin on meie väikesel liuglev sõbral oma roll mängida.
Lendorav on oma müstilise eluviisi tõttu paelunud inimesi
aegade algusest saadik. Ta on imetaja, kuid ometi suudab ta lennata.
No tegelikult küll liuelda, aga siiski küllalt pikki vahemaid,
et tekitada illusioon lendamisest.
Tema kohta on senimaani küllaltki vähe teada olnud
sest oma varjulise eluviisi tõttu õnnestub lendoravat näha
vaid kõige kannatlikumatel õppijatel.
Kuid neil, kes seda loomakest ja tema eluviisi tundma õpivad,
on võimalik lendoravat siiski kohata. 18. sajandi lõpupoole kirjutatud loodusloost võib lugeda,
et lendorav ei ole mitte päris harv nähtus
ja teda võib kohata mitmel pool Eestis.
Veel 20. sajandi algusaegadest on teateid nii Pärnumaalt,
Harjumaalt, Raplamaalt, Viljandimaalt kui ka mitmelt poolt Kagu-Eestist.
Kuid nüüd, 100 aastat hiljem on lendorav olnud Eestist kadumas.
Õnneks võime seda imelist loomakest siiski tänasel päeval
näha Alutaguse metsades. Palju räägitakse viimastel aegadel väljasuremisest.
Selle asemel proovime tänases saates keskenduda püsimajäämisele. Koos meie hariliku orav aga kuulub lendorav sugukonda Oravlased.
Kuigi nime järgi võiks arvata, et ta tõepoolest lendab,
siis tegelikult ta aktiivselt lennata ei oska.
Küll aga on ta väga osav liugleja.
Õhumanöövreid aitab tal läbi viia esi ja tagajalgade vahel
olev lennunahk ehk lennus.
Õhus heljudes ja vaid tasapisikõrgust kaotades võib ta
läbida peaaegu kuni 100 meetrit. Tavaliselt ulatuvate ped ühelt poolt teisele siiski väiksema
vahemaa taha.
Maapinda lendorav väldib, sest seal on ta oma lennunahaga
kohmakas liikleja.
Lendorav tegutseb hilisematel tundidel ja väljub pesast
tavaliselt päikeseloojangu aegu.
Tema liuglemist oskusest annab aimu meie ühe olulisema
lendorava uurija Uudo timmi meenutus. Olin kord jälle lendoravate rajakaamerat kontrollimas
ja ajastasin selle nii et ehk näen ka emaslooma möödaminekut.
Seega õnnestus lendorav tuli õõnsustest välja
ja läks pesapuu latva sööma.
Peale tunni pikkust einestamist kukutas ta ennast nagu
kiviladvast alla langedes nii umbes viis kuni kuus meetrit
ja siis järsku liugleb hooga kümmekond meetrit eemale
asuvale puule. Seejuures põikas ta osava kaarega mööda ühest teele jäänud
kuusest peale sujuvat maandumist haavale roniste umbes 15
meetri kõrgusele.
Mõne hetke pärast ronis ta ühele oksa tüükale,
jälgis ümbrust ja siis hüppas.
Algul kaotas ta veidi kõrgust ja kogu seejuures kiirust,
siis aga liugleb ligi 10 meetrit praktiliselt kõrgust,
kaotamata metsa poole. Järsku tegi ta 90 kraadise pöörde pesapuu suunas
ning maandus sellele umbes pool meetrit pesa õõnsustest
madalamal misjärel kadus silmapilkselt pessa.
Sellised kiired ja järsud manöövrid on lennus lihtsalt hämmastavad. Hämaras aitavad lendoraval näha suured silmad,
mis annavad talle omamoodi armsa välimuse punnsilm,
nagu Uudo timm teda hellitavalt kutsub.
Lendorav on katuseliik, aga see tähendab,
et tema elupaiga säilitamine hoiab ka paljusid teisi liike.
Nii elavad koos lendorav aga Alutaguse vanades
loodusmetsades teiste hulgas sellised haruldused nagu must toonekurg,
väike-konnakotkas metsis mitmed rähni ja kakuliigid. Imetajatest tasuks esile tõsta nahkhiiri
ja putukatest kimalase ning mardikaid.
Aga kindlasti ei puudu siit ka haruldased soontaimed,
samblad, seened ja samblikud kokku 300 kuni 400 haruldast liiki.
Rääkimata rohkearvulistest liikidest, kelle roll meid kõiki
toetavas ökosüsteemis on väga oluline.
Seega on lendorava omamoodi elurikkuse indikaator
ja tema olemasolu ja hea tervis näitavad,
et metsad on saanud väärikalt vananeda ja alles on erinevate
elupaikade vahelised ühendused. Nii tulebki hoida looduses tervikut.
Eks rohkelt liike leidub ka majandusmetsas
ja eriti sellises, mida on hoolikalt loodusega arvestades majandatud.
Kuid siiski umbes viiendik liikidest on need,
kes vajavad elutsemiseks puutumatut.
Põlismetsa.
Nagu ikka, ei saa ka lendorav üksi eksisteerida.
Ta vajab teisi liike enda ümber. Pesapuuks on talle vaja vana haaba, mille teeb seest õõnsaks seen.
Puutüvest välja, punnitab tumedate viljakehadega haavade
Aelik teeb puu seest õõnsaks.
Augu õõnsuseni teeb aga rähn.
Enamasti on selleks suur-kirju või siis ka valgeselg-hall
või ka laanerähn.
Musta rähniauk on siinjuures lendoravapesale liiga suur,
sest sealtkaudu pääseb sisse üks väheseid loomi,
kes teda ohustab. Selleks on nugis.
Kuid teiste hulgas kiusavad lendoravad ka parasiidid.
Eks neilgi on oma missioon looduse toimimises.
Pesamaterjaliks kasutab loomake eelkõige samblikuid paka.
Sellise ilmaga tekitab lendorava hingeaur liigset niiskust,
kuid samblikke koed imevad niiskuse endasse
ja nii püsib pesa kuivana.
Aga vooderdus, materjalina sobib ka sammal,
puukõdu, männioksad, niinekiud ja ka okkad. Vahel kasutavad samu pesa Paikuga, nahkhiired,
kaelushiired, rasvatihased, must-kärbsenäpid,
kuid ka mesilased, herilased ja vapsikud. Kui nüüd korraks vaadata laia maailma, siis seal leidub
lendoravaliike üle 50.
Muideks üks olulisemaid maailmalendoravauurijaid on eesti
juurtega Illar muul.
Ta sündis Saaremaal, kuid põgenes sealt kuueaastase poisina
koos perega teise maailmasõja ajal ning seadis end sisse
Ameerika Ühendriikides.
Lendoravaid uuris ta eelkõige troopikas,
sealhulgas Malaisias. Hillar muul oli mees, kes oli tihti oma ajast justkui ees.
Troopiliste metsade puu võrade elurikkuse uurimiseks
töötasite välja rippteede käsitluse.
Üle poole vihmametsade liikidest elab just võrastikes.
Seega on see väga kaval viis sealset elustikku uurida
ja need rippteed vähendasid oluliselt ka igapäevast vaeva.
On täitsa võimalik, et see oli esimene kord,
kui säärased puu võrade vahel ripuvad teed välja töötati. Tänapäeval näeme neid näiteks seiklusparkides.
Lisaks oli muulil tolle aja kohta väga uudne
ja põnev lähenemine looduskaitsele.
Nimelt nägi ta, missuguse hooga troopilisi metsi juba sel
ajal langetati.
Seetõttu mõtlesite välja viisi, kuidas kohalikke töölisi
kaasata rippteedeehitusse hooldusse ja loodusturismi.
Nii jäi kohalikele alles töö ja alles jäid ka. Nonii, mõningatki, troopilised, metsad, tõeline
püsimajäämise meistritöö.
Muul oli muu hulgas ka väga osava käega joonistaja
ja nii on Eesti loodusmuuseumi varasalves säilinud
hulganisti tema joonistusi erinevatest lendoravaliikidest.
Võimalik, et mõne liigi puhul on need ainukesed esinduslikud kujutised,
sest tegu on nii haruldaste loomadega, et keegi pole neid
kunagi pildistanud. Eestis on meie loodusetundjad ja uurijad hea seisnud selle eest,
et meie looduse pärlid ajas püsima jääksid.
Nii on hoitud näiteks Lahemaa rannaäärsed alad hiiglaslike
suvilakooperatiivide eest ning samuti fosforiidi
kaevandamise plaanide eest.
Samuti on meie soodest suudetud mingigi osa puutumatuna
hoida mitmete kasu saamise eesmärgil sepitsetud plaanide eest.
Teiste hulgas on ka lendorav endiselt meie loomade
nimekirjas tänu mitmetele looduskaitsjatele,
kellele võlgneme nii mõnegi linnulaulust rõkkama
meelerahuloova ja kõike muud meid toetava looduspaiga
püsimajäämise tõstan siin esile mõningaid mulle teada
nimesid Jaan Eilart, Gustav Vilbaste, Johannes Lepiksaar,
Johannes Piiper, Juhan aul, Heinrich Riikoja,
Eerik Kumari, Kalju Paaver, Harry Ling, Juhan Lepassaar,
Jaanus Remm. Aga kindlasti on neid veel, aga nemad on siis vähemalt nimed,
kes lendorava püsimajäämisega hetkel seostuvad.
Hari lingi Ungritena, kusjuures uurisid lendoravad ka Jüri
Tõnisson ja Mati Kaal.
Tõnisson meenutab, et Mati sai enda käsutusse Harry lingi
125 kuubikulise mootorratta ja Tõnissonile soetate jalgratast.
Turist. Ja sellest tekib mulle tahes-tahtmata selline
meeleolukas pilt silme ette, kuidas noortudengist Mati Kaal
mootorratta seljas uhab Alutaguse metsade vahel peas
mootorratturi mütsi kõrvaga, et laperdamas nagu lendoravalennus. Tõsi, Mati Kaalu huvi oli rohkem küll pruunkaru peal,
kes on ju samuti väga oluline liik meie metsadele.
Jüri Tõnisson jätkas aga lendorava uurimise
ja kaitsmisega veel pikki aastaid ja tänaseks on lendorava
juba pikemat aega oma südameasjaks võtnud Uudo Timm
ja tema juhendatavad. Loodusee leksikon. Lendorav on pühendumist vajav uurimisobjekt.
Eestis on lendoravatele sobilikud elupaigad kahanenud 19.
sajandi algusest saadik umbes isegi kümnekordselt.
Soomes läheb lendoraval pisut paremini, kusjuures eriti
huvitav on see, et lendoravat on võimalik näha lausa
Helsingi linnaparkides.
Eks loomulikult peab ka siis vaeva nägema,
sest tegu on ju ikkagi varju, oli see eluviisiga loomaga. Sellist elurikkust on Helsingis õnnestunud hoida tänu
targale linnaplaneerimisele, kus rohealad töötavad
rohekoridorid Ena linna ja seda ümbritseva metsa vahel.
Eelmine suvi õnnestuski mul ennast kaasa sokutada
lendoravauurijate retkele.
Soome. Külastasime ka Helsingist kaugemale jäävaid paiku.
Kuid kõige hämmastavam oli siiski see, et Helsingis leidsin
ennast otse äsja rajatud kiirtrammitee kõrvalt. Riisiterasuuruseid kollakasrohelisi pabulaid väiksesse
anumasse korjavad et neid ikka Eesti loodusmuuseumi kogusse
hoiule panna.
Pabulad mõne haavapuu jalamil on märk võimalikust pesapuust
ja seal oli neid tõesti ohtralt.
Aga needsamad lendorava pabulad räägivad ka tema toidust.
Erinevalt oma sugulasliigist harilikust oravast on lendorav
täiesti taimtoiduline. Talvel varakevadel toitub ta kase ja lepa urbadest.
Kevadel pungade puhkedes haava-kase paju
ja lepalehtedest.
Hilissügisel läheb lendorav taas urva toidu peale
ja varub neid ka talveks.
Talveund lendorav emaga ja suurte miinuskraadidega saab ta
ilma pesast lahkumiseta varudest toidupoolist nosida. Lendorava püsimajäämise seisukohalt on oluline tunda tema eluviisi.
Eestis vajab ta õõnsaid haavu, mida varjavad kuused.
Sellised metsad on 80 kuni 100 aastat vanad.
Paraku raiutakse haavapuud maha juba 30 50 aastaselt.
Alutagusel raiutakse aastas, no 10 kuni 30 ruutkilomeetrite
haavadega metsa millest võiks tulevikus saada lendorava-le
sobilik elupaik.
20 ruutkilomeetrit on muide võrreldav umbes poole tatart. Alutagusel on viimaste dekaadide jooksul üksteisest kui
jäänud mitmeid lendorava asurkondi.
Lendorav elab vaevu seitsme aastaseks ja selle ajaga ei jõua
kasvada tagasi vajaliku kõrgusega puud mida möödalendorav
liikuda saaks.
Nii ei jõua eraldusse jäänud lendorav oma liigikaaslastega kohtuda.
Ühenduses olemine on aga märgilise tähtsusega.
Nimelt on liikide püsimajäämise juures oluline osa
pärandvaral ehk geneetiliselt koodil, mis peab säilitama mitmekesisuse. Geneetiline mitmekesisus on oluline komponent looduse elurikkusest.
Mitmekülgsete geenidega varustatud organism suudab vastu
panna haigustele ja olla muuski osas vitaalne.
Lendorava seisukohalt tähendab see, et tema eri asurkondade
vahel on vaja omavahel sidusaid metsalaamu.
Nii saavad lendoravat käia üksteise aladel
ja paritumisel levitada geene.
Kui mõni asurkond jääb kitsasse ringi lukku,
siis tema geneetiline vara vaesub just nagu inimeste seas
sugulussuhetes tekivad haigused ja väärarengud. Nii pole ka mujal looduses lähisuhted kuigi elujõulised.
Alutagusel on paraku peamiselt raied ära lõiganud võimaluse
lendoravatel levida ja nii nõrgeneb sealsete loomakest immuunsüsteem.
Kasv on kehv ja viljakus väiksem.
Seega tähendab püsimajäämine seotust ja tugevat võrgustikku. Kuigi hariliku lendoravaleviala ulatub Eestist
ja Soomest kuni Jaapanini välja tuleb siiski meeles pidada,
et teda esineb igal pool väikesearvuliselt hajusalt
ning tema arvukus muudkui kahaneb.
Seega peame mõtlema ka Eesti lendorava vast kui väga
olulisest osast kogu maailma kontekstis.
Lisaks lend oravale ähvardab lokaalselt väljasuremine
mitmeid liike. Nii saame panustada mitmete kahepaiksete,
lindude ja taimede, samblike ja seente püsima jäämiseks.
Osade liikide, näiteks ebapärlikarbi puhul on asjad küll
juba keerulisemad aga sellegipoolest tasub jätkata ka nendega,
sest teadmised ja kogemused, mis me saame nende kaitsmisest
on suures pildis väga olulise väärtusega
ja aitavad meil kaitsta edaspidi teisi liike.
Samuti vajavad tähelepanu ka rohkearvulised liigid,
sest minevikust on teada õppetunde, kus on nähtud ka näiteks
nii tavalise liigi nagu koduvarblase järsku kadumist
mitmekümnes Euroopa linnas. Loodus on läbi põimunud suhete võrgustik mis peab säilima
sidusa tervikuna.
Nii saame oma tegevusi planeerides arvestada,
et säiliks liikide liikumis- ja levimisteed.
Üks hea põhimõte on proovida hoida maastiku mitmekesisust,
teha raieid väiksematel aladel ja pidada põldu pisemate
lappide kaupa.
Nii on kaetud meiega koos elavate loomade,
taimede, seente, samblike, bakterite ja kõikide teiste
igapäevavajadused ja tagatud teiste hulgas ka inimese püsimajäämine. Lendorava, kui ka paljude teiste liikide puhul on oluline
vanade loodusmetsade olemasolu.
Kuigi metsi on majandatud pikka aega, siis on tänaseks
päevaks metsamajandus oluliselt muutunud.
Tehnoloogia arenedes on inimese vastutuse all seda arengut
ka looduse kontekstis vaja mõtestada.
Teistmoodi.
Loodus ei suuda alati kohastuda meie kiirete muutustega. Näiteks on varasemalt mõni looduse mets püsima jäänud just
tänu sellele, et sinna pääses ligi kunagi vaid mööda.
Ta oli ideid.
Tänased masinad pääsevad aga pea kõikjale
ja on seejuures armutult kiired.
Vanasti tehti rohkem ka sellist lihtsat saetööd
ja metsa all tegutsevale inimesele oli teda ümbritsev
keskkond ju oluliselt paremini tunnetatav kui metall setest
raamidest ümbritsetuna arvesteris istudes. Täna pääseme Me sügavamale loodusesse ja suudame sealt võtta
välja aina suuremaid koguseid.
Nii võib näha kaevandustes, majasuuruseid,
masinaid ja merel hiiglaslikke traale kuid tänu
tehnoloogiale mõistame ka paremini looduses toimuvat.
Suure pildi manavad meile satelliidipildid,
droonid ja nähtamatu mikromaailma avab meile mikroskoopide,
molekulaaranalüüside ja kõiksugusignaalide mõõtmist
võimaldavad meetodid. Siiski peavad ka teadlased looduses kohapeal käima,
et saada kätte terviklik ja reaalne pilt. Loodusest mõtleme tihti kui ressursist, et mis on sellest
kasu inimesele.
Sageli tekivad arutelud ühe või teise loodusvara kasutamise üle.
Siinjuures on oluline küsida, et kui pikaks perioodiks
ja millist kasu mingi tegevuse annab.
Toon siinkohal näite Sõrve äsja loodud looduskaitsealast.
Sõrve looduskaitseala loomine on üks pikk protsess olnud
ja selle elurikka ökosüsteemi südamesse oli muuseas
planeeritud paekivi kaevandus, kust oleks vajalike teede
ja taristu ehitamiseks materjali leidunud paarikümneks aastaks. Kuid paarkümmend aastat on väike aeg võrreldes nende
sajandite kõrval, mille jooksul see ala pakub meile kõiki hüvesid.
Ta puhastab õhku, mida me hingame ja hoiab.
Veerežiimi on koduks tolmeldajatele ja lindudele putukatele,
kes aitavad puidus toituvate putukate arvukust all hoida.
Samamoodi hoiab ta viljakat mulda ja pakub marju seeni.
Õnneks läheb meie põlismetsadel siiski viimasel ajal üha paremini.
Nad on hästi hoitud ja saavad rahus vananeda
ja loomulikul teel uueneda. On ju mets iseennast reguleeriv ja uuenev süsteem.
Paranenud on mitme põlismetsa liigi olukord,
näiteks üliharuldase seene poro pooriku viljakehasid on
viimasel ajal leitud mitmest paigust üle Eesti.
Kadunud mükoloog erast Parmasto neid seeni omalajal pingsalt
otsides ei leidnud.
Seega saame olla kindlad, et need seened on just nüüd
hakanud omale elupaiku leidma. Looduse kaitsel on välja arvutatud, et iga looduse seisundi
parandamisse pandud euro toob tagasi kuskil kaheksa kuni 32
eurot läbi elukeskkonna paranemise, kahjude ärahoidmise
ja looduse hüvede parema kättesaadavaks tegemise.
Kõige selle kõrval on aga loodusel ka omaette väärtus mida
ei saa ega peagi meile mõõdetavas või mõistetavas
väärtusesse ümber panema.
Tegu on looduse iseväärtusega. Loodusel ja selles elavatel liikidel on kõigil täielik õigus eksisteerida.
Inimene on selles süsteemis üks liik paljude seas.
Ja pikemalt sel teemal mõtiskledes leiame,
et see on vast suurim väärtus üldse.
Seda on juba mõistetud ka mõnegi riigi tasandil
ja nii on antud inimesega võrdsed õigused vanga,
nui jõele, Uus-Meremaal ja sealkandis elavatele vaaladele.
Vaalasid ja nende väärtust märgati. Muide, sel hetkel, kui inimesed kuulsid nende laulu
müstilist häält ookeanisügavustest siis mõistsid paljud,
et see on midagi, mida ratsionaalne meel alati mõista ei suuda.
Looduse iseväärtus, looduse ja seal sees ka inimese
püsimajäämisele aitab kaasa looduse parem tundmine.
Selle ressursside kasutamisel.
Loodust tundma õppides saame seda vahendada oma tuttavatele
ja teemade üle arutada. Igapäevaelus saab väga palju ära teha lihtsalt õigeid
valikuid tehes.
See nõuab küll pühendumist, aga see pole suur ind looduse
püsimajäämise eest.
Seetõttu on ikka hea, et meil leidub seda meelestatust,
mis aitab näha looduse väärtust ja esmapilgul nähtamatuks
jäävat tuge meie tervisele.
Mõtlen selle peale, kui jalutan lahemaal
või nüüd ka Sõrves ja tunnen rõõmu, et väärtusi osatakse
meie mail siiski nii palju hinnata. Mida rohkem mõjutame loodus, seda rohkem mõjutame iseennast,
oleme ju ise looduse osa.
Teadlased on leidnud, et põlismets kannab endas oluliselt
rohkem rikkust ja seeläbi ka hüvesid inimesele.
Loodust paremini tundma õppides hakkame nägema erinevate
väärtuste tõelist hinda ja oskame paremini elada. Mujal maailmas ringi vaadates võib mõelda,
et kui õnnelikud me oleme, et siiani on metsa,
kuhu minna.
Kui oluline on üks vana loodusmets ja milline rikkus see on,
seda enam peaksime oma metsi hoidma.
Me oleme ise paremad ja rikkamad inimesed,
kui õpime metsaelanikke ja keerukaid imelisi ökosüsteeme
tundma ja oskame neid hinnata. Kuid siia lõppu veel üks mõte, mis aitab
ehk kõik eelkõneletud paremini seedida.
Looduses käies on hea proovida ka ise paigalpüsimist.
See ei pea olema lõpuni liikumatu, kuid oluline on hoida
meeled avatud ja märgata muutusi enda ümber.
Nii hakkab tihti sündima väikseid muudatusi,
mille märkamine tekitab sellise erilise tundemeeled on küll töös,
kuid samas tekib sügav puhkamise meeleolu. Seega tasub loodusretkede käigus võtta aega olla jälgida.
Nii muutume ka oma sisemaailmas püsivamaks
ja suudame selles meeletult sagivas maailmas säilitada
kindla rahuliku meele.
Kõik ei saa ega peagi muutumatult püsima.
Meie maastikud on muutumises, kuid need muutused ei pea
kaasa tooma elurikkuse ja meie kõigi tervise vaesumist.
Tehes muudatusi mõtestatult, saame ka edaspidi elada
läbipõimunud ja elurikkas maailmas. Loodusee leksikon.
