Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja avan tänase leksikoni
looduse mõistes vast pisut tavatu koha pealt.
Nimelt on tänaseks teemaks linn, on ju seegi omamoodi
looduskeskkond ja kuigi kipume vahest loodust
ja linna vastandama, siis asja lähemalt vaadates näeme,
et meie elus ei saa miski eksisteerida ilma lootuseta.
Oleme ka inimestena osa loodusest ja vajame loodust enda
ümber igal pool. Kui hoolikalt linnas ringi vaadata, siis kohtab ka siin
loodust vaated, et igal sammul siin on vanu olijaid
ja uusi tulijaid kuid ka neid, kes inimesega alati on kaasas käinud.
Kuigi räägime täna mitmetest meist metsikumates linna
elanikest siis keskendume ennekõike ühele pisut
vastuolulisele tegelasele enim kaaslejale rotile.
Linnalooduses kohtuvad liigid, kes metsikus looduses nii
tihedalt koos ei eksisteeri. Prot on vast üks iseloomulikumaid liike,
seda nähtust esile tooma.
Pikanahkse sabaga ja toiduvarude kallale kippuvat looma ei
peeta just kõige parema sõnaga meeles.
Kuid kui esimesest emotsioonist üle saada,
siis kujuneb rott väga mitmekülgseks ja isegi armsaks
loomaks peetakse teda ju lausa lemmikloomana.
Ja pole üldse ime, sest nad on väga sotsiaalsed
ja meil on nendega palju ühist. Näiteks naeravad nad, kui neid kõdistada.
Nende naer on küll selline väga, väga kõrgete piiksatuste jada. Lisaks võlgneme rotile kui inimesele väga lähedasele loomale
mitmeid arusaamu psühholoogia vallast ja mitmete ravimite
turvalise kasutuse.
Looduseleksikon. Roti on alati peetud ka intelligentseks loomaks.
Ega ta muidu inimesega konkureerides nii kenasti vastu
poleks pidanud.
Üks viimaseid uuringuid on meile avanud enneolematuid
toiminguid Roti aju töös.
Grupp Howard Hirschi meditsiinilise Instituudi teadlasi
avaldas eelmisel aastal uurimuse mis kirjeldab,
kuidas rott võib kujutleda kohti, kus ta on varem käinud. Niisiis suudab rotid teha meelerännakuid nagu inimloomugi.
Sulgege silmad ja kujutlege end kõndimas oma meelisrajal kus
on seal mõni meeldejääv puu, kivi või muu objekt,
kus on radade lahknemised.
Millised on peatumiseks sobivad paigad?
Kuidas sealne ümbrus lõhnab ja milline tunne on teil astuda?
Kas midagi krõbiseb või hoopis Matsub jalge all.
Milliseid hääli te kuulate? Jah, tõepoolest, see, mida me kogesime ei pruugigi olla meie
inimeste unikaalne omadus, teha meelerännakuid.
Samuti oskab ka rott ennast kujutleda näiteks linnapargis,
kus tunneb igat pragu ja varjevõimalust.
Kui me kuskil käime, siis reageerib meie hipo campus.
See ülioluline osa ajust on seotud emotsioonide ruumitaju
ja info salvestamisega lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu.
Niisiis on võimalik näha piirkondi, mis aktiveeruvad hipo
campuses kindlas kohas olles. Ja on leitud, et hiljem sellele kohale mõeldes avalduvad
ajus samasugused mustrid.
Nii uuritiga rottide hipo campust ja seal kordusid mustrid
samuti nagu inimese ajus.
Kuid kui hästi me tegelikult oskame hinnata teiste
elusolendite intelligentsust.
Ajal, mil oleme omaenda loodud tehisaru mõttekäikude osaski
segaduses oskame üsna vähe öelda, aga meid kümneid tuhandeid
aastaid ümbritsevate liikide kohta. Ehk oskame paremini hinnata meile sarnaste
ja tuttavamat olevuste intelligentsust.
Ja need, kellel on jalgade asemel hoopis kombitsad
või koguni pole neil üldse mitte midagi sarnast meiega.
Ma pean siin silmas näiteks seeni on olnud meie
huviorbiidist pisut väljaspool, kuid hakkame ka neid aina
paremini mõistma.
Vähemasti hakkame mõistma, et ka esmapilgul algelistel
organismidel leidub näiteks keerukaid käitumuslikke mehhanisme. Ja eks mõne liigi madalamaks või kõrgemaks pidamine on elu
teadvustes juba ajast ja arust.
Mida rohkem laiendame oma arusaama meile mitte nii
lähedastest olevustest, seda paremini oskame
ehk leida ka vahendeid intelligentsusest aru saamiseks
ja üldse teiste eluvormide mõistmiseks sealjuures ka iseenda
rollist looduse sees.
Igatahes peaksime kujundama oma arvamust mõnest meile
võõrast organismist, temale iseloomuliku välimuse
või elulaadi järgi. Ent pisut võõrastamist rott ikkagi tekitab.
Kuid kui hakata temaga lähemalt tutvust sobitama,
siis oleme asjata talle andnud hirmsaid hinnanguid.
Jah, just hinnangud on need, mis takerdavad meie arusaama loodusest.
Samuti on ka linnas loodusega suhestumine meile veel võõras.
Veel nii mõnegi omavalitsuse heakorra reeglitest võib leida
näiteks juhiseid, et kui pikk võib olla aias kasvav muru
või mida tuleb või ei tohi teha maha kukkunud lehtedega. Sageli peegeldavad need reeglid kitsast maailmavaadet,
kust puudub mõistmine loodusest kui terviksüsteemist.
Õnneks on loodusteadmiste tühimiku täitmiseks linnad
ja asulad hakanud aina rohkem koostööd tegema bioloogide
ja ökoloogidega kes aitavad paremaks muuta ka linna kui
elukeskkonda kõigile.
Nii võib juba siin-seal kohata putukatest sumisevaid nektari
järele lõhnavaid ja lindudele toidulauda pakkuvaid linna. Kuumal suvepäeval varjuga kostitavaid salusid tormi eest
tuulevarjuhoidvaid puistuid ja üleüldisest elust pakatavaid
paiku kus saab ennast koguda ja veeta meelerahuhetki,
mis kiires linnatempos on ju nii vajalikud. Niisiis õpimegi paremini tundma meie linna naabritest
ehk ühte kõige põlatumat.
Esmalt tuleb kindlasti ära märkida, et rotiliike on meil
Eestis kaks rändrott ja kodurott, et neid liike võime kohata
igas paigas üle maailma.
Nad on inimkaaslejad.
Kodurott alustas oma teekonda Lääne-Indiast.
Loomulikult polnud alguses üldse mingi linnaloom,
vaid elas ikka looduslikku metsikut elu nagu kõik liigid
enne linnade ja kultuurliikide teket. Siiski, 2000 aastat tagasi oli ta olemas juba Vahemere maades.
Võimalik, et Eestisse jõudis kodurott juba viigingitega
või siis hiljem, kui 13. sajandil hakati tihedamini
kaubalaevadega pikemaid vahemaid sõitma.
Rändrotiga on lood segasemad.
Ladinakeelne nimi, rattus Norweegikus viitab Norrale.
Jon Berghnhout, kes talle sellise nime andis,
uskus, et rändrott on tulnud Norrast laevadega Inglismaale
kusjuures tänini polegi suudetud kindlaks teha,
kust rändrott algselt pärit on. Igatahes kuskilt Aasiast ja tõenäoliselt Hiinast ta igal
juhul pärit on ja nad mõlemad on tulnud siia inimesega koos.
Kuid seda teame me kindlalt, et kui rändrott Eestisse jõudis,
siis oli koduratsin juba ennast sisse seadnud.
Siiski jõulisema liigina ajasrändrott kodurotti paljudest
elupaikadest minema ja osalt seetõttu kohtabki meil
kodurotti rohkem Kagu-Eestis ja Peipsi rannikul.
Nii on tänaseks päevaks linnades valdavalt levinud rändrott
ja kodurotti püsimajäämine on Eestis kohati isegi küsimärgi all. Nii võikski öelda, et kui rändrott on linnarott,
siis kodurott on pigem Maarit.
Siiski Tartus elavad mõlemad liigid kõrvuti juba 150 aastat.
Kuidas neil kaheleva vahet teha kodurott,
et võib-olla tumedama karvaga pika peenikese sabaga tal on
ka suuremad silmad ja kõrvad ja ta on oluliselt parem ronija
kui rändrott.
Seega kui märkate ronimas tumedama karvaga punnsilmadega
siis võib tegu olla kodurotiga. Igatahes meile jõudsid rotid suuresti just tänu laevadele.
Seetõttu on levinud ka arvamus, et kui rott on laevas,
siis annab ta laeva uppumisest märku, enne,
kui see uppuma hakkab.
Kuid seda selgitab üks väga loogiline asjaolu.
Nimelt rotid on tõepoolest esimesed, kes laeva uppumisest
aimu saavad, sest nad elavad laevas kõige madalamates kohtades.
Ja uppumise ajal jõuab vesi ikka esimesena,
kõige madalamates Urgetesse. Aga lisaks sellele müüdile vajab murdmist veel üks müüt.
Kuigi rotti seostatakse eelkõige mustusega,
siis on nad tegelikult väga puhtad loomad.
Nad pesevad ennast ja võivad ka 11 vastamisi pesta.
Nendes elukohtades, kus rotid on leidnud meie ühiskonnas
endale koha on paraku siiski tegu inimese mustusega.
Kui rott saaks, elaks temagi puhtas keskkonnas looduslikus keskkonnas. Kuid linnades leidub veel mitmeid roti moodi loomi kipub
olema ikka nii, et suuremad pika sabaga mööda maad jooksvad
pisiimetajad on rotid ja väiksemad hiired.
Siiski ei ole kõik rotid päris rotid ja hiired,
samuti mitte päris hiired.
Näiteks vesirott.
Ehkki müügri on hoopiski Amsterlane ja temaga samuti
hamsterlaste alla kuuluvad uruhiired, leethiir
ja inimese poolt sisse toodud võõrliik ondatra,
keda kutsutakse ka piisam rotiks. Rotti nimetuse kasutamine, mis ei tunne loomadega
evolutsioonilist pärinemist, võib tulla suuresti sellest,
et roti sarnane kehakuju on maailma imetajate seas kõige levinum.
Eestikeelsetes taimenimedes on näiteks püütud siiski hoida,
selgus sellega, et jalg on pigem sõnajalgtaimedel
ja käpp orhideedel.
Aga loomariigis vajab ilmselt keel veel arenemist,
et jõuaks ta järele ka sellistele arusaamisele loomaliikide
pärinemisest ja seda ka peegeldaks. Igal juhul on roti või ka hiirelaadne keha siiski väga ürgne.
Kui esimesed imetajad kuskil 200 miljonit aastat tagasi ilmusid,
siis olid nad üsna rotilaadse kehaga.
Seega on meie kauged kauged esivanemadki sedalaadi
kehaehitusega näiteks iidne loom Morgan Nukodons,
üks vanimaid teadaolevaid imetajaid on küllaltki roti moodi.
Nii et oleme rotile lähedama lähedasemad kui arvata oskamegi.
Soolo kandreimiliootin on välja toonud. Me elame koos rottide ja hiirtega, sest oleme sarnased,
sööme sama toitu ning armastame soojust.
Koos koduhiire ja rottidega on inimesed ainukesed
soojalembesed imetajad, kes elavad vabana siin külmal Eestimaal. Linnalooduses on aga lisaks rotisugustele inimkaaslejatele
veel teisigi liike.
Näiteks mööda roti kaevatu turusüsteeme võime jõuda tegelasteni,
kellest meil ilmselt aimugi pole.
Ronimegi nüüd korraks mööda rotikäiku pidi mulla alla.
Siin hämaras käigu laes ripub alla taime juuri,
need on omakorda kaetud pisikeste imepeenikeste
seeneniitidega ja bakteritega, kes mulla seest mitmeid
aineid taime juurtesse liigutavad ja ise suhkruid taimelt ammutavad. Uruseintes märkame sebimas hõbedasi, karvaringidest
ümbritsetud ja tugevate tunneldega.
Hoog händasid ja juba kaugelt paistavad silma kõige pehmemad
kangast meenutavad erkpunased sametlestad.
Siin-seal käivad vihmaussid pinna peal toitu võtmas
ja tassivad seda taas allapoole, liikudes ka teistele
väiksematele olenditele.
Seal juba toitubki vihmaussist järelejäänud taime kodust. Üks Loimur.
Ta meenutab armast Karukest, kes samas on kaheksa
ja esemega ja kuidagi kosmilise välimusega.
See maa-alune maailm on kummalisi olendeid täis
ja kindlasti tuleme siia veel mõnes järgmises saates tagasi uudistama.
Kuid praegu lähme edasi.
Looduse leksika. Ühes lusikatäies elurikkas mullas on rohkem elusolendeid kui
inimesi maal.
Seega ainult ühe parkimiskoha jagu mullapinna kadumisel
linnas kaob ka kuskil 500 triljoni elusolendi elupaik.
Lihtsalt selleks, et saaksime auto kuhugi jätta.
Siin saame valida ise oma transpordi ja eelistada viise,
mis ei toeta uute parkimisplatside rajamist.
Ligikaudu kaks kolmandikku Tallinnast on kaetud asfalti
ja betooniga asfalti panemiseks eemaldatakse suur hulk
elurikast mulda. Kõik need mitmekesised mullaelukad on aga olulised
kliimamuutustega hakkama saamiseks sest aitavad siduda
süsinikku ja elutegevusest pakatav muld on hästi kobestatud,
suuteline endasse võtma suures koguses vett.
Nii aitab ka vältida üks korralik heas seisus muld uputusi
linnas ja mulla elu osaleb aktiivselt vee puhastamises
ning pakub viljakat kasvu kohta kõigele rohelisele.
Just nimelt mullal ju kogu meie nähtav rohelus püsib suurest
pargis sirguvast Pärnast kuni rohu tutini kõnnitee ääres on
kõige aluseks muld ja puud-põõsad. Õitsevad taimed on elupaigaks ja toiduks väiksematele
linnaelanikele kellest toituvad omakorda suuremad
ja nii see linnalooduse elu käib.
Mullal aitab oma funktsioone täita see, kui me ei vea
sügisel langevaid lehti igalt poolt ära,
vaid jätame nad maha seal, kus võimalik või töötleme kompostiks.
Samuti annab parema efekti muld, mille peal kasvavat muru ei
niideta liiga tihti ega liiga madalaks. Nii säilivad taimede juured ja nendega seotud teised elusolendid.
Seega on ka süsiniku sidumise jõud suurem.
Uutes elamurajoonides jalutades märkan tihti,
et seal ei ole peaaegu üldse mingit püsivat rohelust.
Üks suur kivilinn.
Nii võiks kasutusele tulla põhimõte, mida juba Euroopas kasutatakse.
Et kolmandik planeeritavast alast jääb alati metsikule,
rohelusele ja selles elavatele liikidele. Peamine linnalooduse elurikkuse kao põhjus on uute alade täisehitamine.
Seda saab aga oluliselt paremini planeerida enne ehitamist
uurida kes sellel alal elavad ja leida lahendus,
et ka need metsikud naabrid jääksid meie rajatavasse linna
struktuuri alles.
Samuti tuleb jälgida säiliks veekogud, millel on oluline osa
mitmete liikide elukäigus nii loomega endale mõnusama elukeskkonna.
Oluline on jälgida ka rohe ja sinikoridoride olemasolu,
et maismaa ja veeloomad, teiste hulgas siilid,
kitsed, konnad ja vesinikud saaksid vabalt liikuda. Ühe tee rajamine võib saatuslikuks saada tervele kooslusele
ja tekitab probleeme liikluses.
Samuti võib ülevalgustamine häirida öösel tegutsevaid loomi,
näiteks nahkhiiri.
Hoolika planeerimisega saab liigseid häiringuid vältida
või siis mõju liikidele vähendada.
Elukandmine ja hoidmine tehiskeskkonnas on tõeline kunst.
Kui seda kunsti valdama õppima ja siis saame endale luua elukeskkonna,
kus on tagatud vajalikud looduse hüved viljakas muld,
puhas õhk ja joogivesi, meelerahu ning liikumist toetav ümbrus. Seda aitab meil teha empaatiavõime arendamine tänulikkus
looduse ees ja oma ego lahustamine. Üksikisikul on vast kõige lihtsam elu eest hoolitseda oma
aias ja majapidamises.
Üks hea nipp on märgata enda koduõuel või siis miks mitte ka
oma kodupiirkonnas mõnda looma või taime õppida teda tundma
ja proovida, luua talle parem elukeskkond.
Kui nüüd seda liiki pikemalt jälgida, siis õige pea võib
jõuda mõne järgmise liigini, kellega teie vaatlusalune on seotud.
Kas ta siis sööb kedagi, kui me räägime näiteks kuldnokast
või pesitseb tema sees keegi, kui me räägime näiteks Pärnast. Seega vaadeldes ühte liiki ja tema seoseid teistega,
märkame õige pea, et, et üks liik on teistega väga mitme
kesistes suhetes ja nii joonistub meile pilt terviklikust
läbi põimunud suhete võrgustikust.
Nii võib üksainus kuldnokk või pärn olla seotud kogu linnaloodusega.
Niisiis, kui aitad ühte liiki, siis aitad lõpuks tervet
kooslust seal sees ka iseennast.
Sest oleme me ise selle suhete võrgustiku osa. Nii annab iga liik elupaiga tekitamine, elurikkust toetav objekt.
Olgu selleks lamav tüvi või veesilma linna loodusesse
olulise panuse.
Ka rotil on oma koht täita, ta on toiduvõrgustiku oluline
osa ja elupaikade looja.
Niisamuti võib kasulikku leida kiri, teos tigusid,
söövad näiteks rästad, kes Theo kodadest vajalikku
kaltsiumit ammutavad millest omakorda saab pesitsusajal
munale tugev koor. Rästa purustatud kodadest saavad osa väiksemadki linnud,
kellel endal nokk kiri teole peale ei hakka.
Kindlasti ei tasu tigusid või mõnda muud elusolendid hakata
mürgiga tõrjuma, sest mürk jõuab ka neist toituvad lindude
ja imetajate organismi ning läbikeskkonnaga lõpuks meisse endisse.
Mürgi asemel võib peale Räslaste aeda meelitada ka siili
teha talle mõni aiaauk ligipääsuks ja luua veesilm joomiseks.
Nii ongi meil hea kamp, Theo söödikuid koos
ja Dio tõrje toimub täiesti looduslikult. Ka taimedega tasub lähemalt tutvust teha.
Kui lasta murul näiteks pisut kasvada, võib seal märgata
erinevaid kõrrelisi, enamasti normikaid ja aru heinasid.
Samuti võib võilillega võitlemise asemel temaga lähemalt
tutvust teha ja nii ka samblaga.
Sest tegelikult on ju mõnus, kui aias on pehme samblavaip,
mis ei vaja lisakastmist.
Sammal on läbikuivamisel erakordselt vastupidav. Isegi kui samal põuaperioodil kollakaks tõmbub,
siis muutub ta roheliseks juba väikese vihma korral.
Ja talla all on ta ju nii pehme.
Seega loodusjõududega võitlemise asemel võib kõiki liike oma
aias avatult tervitada ja nendega mõnusalt leppida
ja kohaneda. Ka saab loodusele abiks olla mõne uue kuuri
või katusealuse ehitamisel kohe sinna elupaiku planeerides.
Nii võib tekitada pesitsusvõimalusi lindudele
või oravatele ja varjepaiku päeval Reidutavatele nahkhiirtele.
Niisiis saab uusi ehitisi disainides mõelda lahendustele,
mis pakuks elupaika ka teistele liikidele,
kellega koos elame.
Väiksematest lendajatest torkavad juba kaugel hästi silmaliblikad. Lisaks silmailule on nad ka taimede olulised tolmeldajad.
Ühed esimesed, keda kevadel silmame, on koerliblikas
ja päevapaabusilm kuid et võib tulla üllatavana,
et nende elu sõltub sellisest ebapopulaarsest taimest nagu
nõges koerliblikas päevapaabusilm vajavad paljunemiseks just nõgest,
millele oma munad muneda.
Seal on peidus kõik vajalikud toitained,
mis tagab liblika röövikute kiire kasvu. Seega kirjud päevaliblikad tunnevad ennast linnas hästi,
kui me liiga hoolikaks ei muutu ja jätame mõne põõsaaluse
või nurgataguse niitmata.
Kusjuures korvpalliplatsi suurusel alal linnaniidulapil võib
elada umbes 65000 looma peamiselt putukat,
kellest niitmise käigus võib hukkuda kuskil 13000.
Väga palju sõltub ellu jäänud Arv niidukist.
Kui kõige tüüpilisem ehk keerleva teraga muruniiduk on üks
hävituslikemaid variante siis on võimalik kasutada ka
näiteks trummel käsiniidukit, mis on tänapäeval juba väga
kerge kasutada. Teda ei tekita müra, ei reosta õhku ega kasuta fossiilseid kütuseid.
Ja eks loomulikult on üks parimaid niitmisvahendeid siiski
vana hea vikat.
Mäletan veel, kuidas lapsena nägin vanaisa niitmas vikatiga
nii täpselt ja kiiresti et ta teeks tänapäeval ära igale muruniidukile.
Pole võimatu, et kunagi näeme linnapildis sahisemas vikateid
ja Buramas trummel muruniidukid muru niitmist läbi mõeldes
ja niitmata lapikesi kaugematesse aianurkadesse,
jättes võimegi leida teistmoodi meelerahu
ja näiteks oma ilumeelt harjutada otsides ilu
ja elu niitmata muru lappis. Nii suudame linnadesse luua rohelisi oaasi.
Kui ümberringi elu eest hoolt kanda, siis tekib ka eriline kuuluvustunne.
Samuti seguneb meie meeltesse tundmus sellest kui imelisse kooslusesse.
Me kuulume, kuidas see meid toetab ja milline on meie roll
selle hoidmisel.
Meie linnadel on veel väga suur potentsiaal olla tõelised looduslinnad. Inimene on nii hea kohane ja et kohaneb ka iseenda loodud tehismaailmaga.
Kuid kui hästi me tegelikult kohaneme, on tehtud ka avaldusi,
et inimesed Peaks linnadesse koondama linnas elava inimese
jalajälg on väiksem.
Samas, mis saab sidemest loodusega?
Ühelt poolt me hävitamegi loodust ju seetõttu,
et me ei mõista seda.
Meil ei ole enam sellega sidet. Niisiis olekski hea, kui linn oleks loodusrikas.
Ja siiski oleme juba ka teel kuulmaks linnatänavail
linnulaulu ning jälgimaks putuka Weilal õitest
ja liblikatest kirevat linnaniitu.
Me näeme toimekaid mesilasi kõrghoone katusel tarudes
ja kulgeme jalgratta vuhinal sõbrale külla.
Nuusutame kogukonnaaiast tomateid ning puude
ja põõsastesalus, kuuleme taas oma mõtteid. Targalt planeerides ja loodusega koos elama õppides tabame
nii inimesele kui ka kõikidele teistele liikidele sobiva
elukeskkonna ning heaolu.
Lähemalt uurides hakkame märkama seoseid
ja mõistame aina paremini, kuidas linn ja loodus on seotud.
Kuidas ainuke viis on eksisteerida üheskoos.
Linn on võimalus, mitte võimatus, pelgupaik looduse rikkusele.
