Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk.
Looduse leksikoni uue hooaja avab meile olevus,
keda on tema kireva sulestiku järgi kutsutud lausa põhjamaa kalliskiviks.
Täna saame lähemalt tuttavaks jäälinnuga.
Ta sobib imehästi tutvustama meie tänast teemat värvidest looduses.
Tihtipeale räägitakse, et inimese huviala võib mõjutada mõni
ootamatu juhtum elus.
Niiviisi tekkis minu huvi lindude ja loodusvaatluste
ülesmärkimise vastu just jäälindu kohates. Kui linnud on tavaliselt üks esimesi bioloogide huviobjekte,
siis minu juurde jõudis lindude maailm tavatult hilja.
Olin kuskil 10 aastat tegelenud põhiliselt meres elavate
olevustega kuid alles siis tekkis sügavam huvi maismaal
toimuva vastu.
Niisiis oli järjekord jõudnud lindude kätte
ja oli tekkinud teatav hasart.
Jäälindu na. Käisin ikka neid radu, kus teda tõenäolisem kohata oli.
Kuid tuleb välja, et hoolimata tema kirevast värvusest on
teda küllaltki raske leida.
Kuid siis üks päev rahaaugu hoiu alal angerja oja ääres
tigude kodasid kogudes kuulsin järsku tiibade sahinat.
Ja keegi maandus otse minu kõrval oleva õbluke see lepa otsa.
Keerasin vaikselt pead ja seal ta istus oma täies uhkuses.
Jäälind, jõgede pärl. Samal ajal, kui ta oma pead pisut lõbusal viisil lõksutas ei
julenud mina liigutadagi.
Niiviisi istusime seal mõned minutid, kuniks ta edasi oma
jõge otsima lendas.
Tegu oli rändava linnuga, sest tean, et seal jäälindu
tavaliselt ei ela.
Käin angerja oja ääres tihti ja pole jäälindu seal
pesitsemise aegu kohanud. Enamik meil pesitsevaid jäälinde rändab talveks lõuna poole.
Mõned üksikud siiski jäävad talveks ka Eestisse
ja siis võib neid kohata seal, kus vesi lahti isegi mere ääres.
Eks valgel taustal torkavad nad eriliselt silma
ja hämmeldust võib lisada ka nende jääsuplus.
No tegelikult on see neile elu ja surma küsimus,
sest peamiselt toituvad nad kalast.
Kuid ilmselt seetõttu ongi neil nimetus jäälind. Rahvasuus on teda hüütud ka jää rähniks.
Ilmselt tema pika noka pärast.
Siiski on tegu ometigi pigem soojalembene linnuga,
kes talveks ära lõuna poole lendab ja suveks Eestisse
pesitsema tuleb.
Koha osas, kus jäälind saab kõrgesse kaldasse pesa rajada on
ta vägagi paigatruu.
Ta tuleb ikka ja jälle sinna tagasi. Pesa kaevavad nii isa kui emalind koos umbes nädala
ja selleks sobivad jäälinnul kolm pisut kokku kasvanud
esivarvast suurepäraselt.
Pesa on tavaliselt otse veekogu ääres, kalda sees,
harvem ka paarsada meetrit eemal.
Uuristatud käigu pikkuseks on kuni meetri sügavusele
kaldasse ulatuv käik, mille lõpus asub pisut avaram pesa.
Käigu ava on pirnikujuline. Näiteks liivakaldas võib märgata ka hulganisti ümaraid
avasid need kuuluvad kalde pääsukestele.
Pesa leides ei tasu selle juures kauemaks peatada.
Kui on soovi siiski jäälindu kohata, siis tasub rahulikult
mõne jõe ääres või ka miks mitte sillal aega veeta.
Nii võibki talle omase kõrge ja läbilõikava vile saatel
peagi jõge mööda lennata.
Sinakalt helkiv värvikuul. Kuigi tihtipeale on lindude seas isased emastest edevama sulestikuga,
siis jäälind on üks nendest, kellel sugupooled suurt ei erine.
Siiski annab emasest meile vihje punakaks värvunud alanokk
justkui oleks ta huuli värvinud, kuid siis mõne kiire
asjatoimetuste tõttu pooleli jätnud.
Eriti õnnelik ja kannatlik vaataja võib ühe koha peal
istudes näha ka jäälindu kalastamas kuningat kaluri nime,
nagu inglisekeelne nimi king Fisher ütleb,
on ta igati ära teeninud. See, millise osavusega ta kuulina vette sukeldub
ja kala kinni nabib, on imekspandav.
Siin aitab teda ka eriline nägemine.
Tal on nimelt silma võrkkestas pisikesed õli tilgakesed,
mis aitavad kuivast veepinnast paremini läbi näha
ja värve tajuda.
Sukeldumise hetkel, muide, lülitab tal ka nägemine ümber,
nii et vee all oleks parem ruumiliselt näha. Tõeline biotehnoloogiline ime nagu on öelnud tema kohta
Veljo Runnel.
Saagiks langevad tal peamiselt lepamaimoga liikviidikas
trulling rünt ning suuremate kalade maimud.
Kalaluud köhib ta muide välja räppetombud.
Nii leidsingi ühel kevadpäeval taas kord angerja oja kaldalt
sädelev valge kalaluudest.
Pisikese tombu. Jäälind oli taas kohal olnud veekogu ääres,
kus teda esimest korda kohtasin.
Kalapüüdmine on tõepoolest jäälinnu elu põhiosa.
Näiteks kompenseerib ta sellega ka oma olematut lauluoskust.
Nii kingibki isane jäälind kositavale emasele pulmakingiks kala.
Sellega kinnitab ta ühtlasi ka seda, et osava kala püüdjana
tema pere nälga ei jää.
Kuna jäälind saab jahti pidada vaid selgeveelised veekogus,
siis on nad puhta vee indikaatoriks. Jäälinnule suurimaks ohuks reostamine ja ümberkujundamine
inimese poolt.
Teda mõjutavad kuivendamine, üleujutamine
ja kallaste kuju muutmine.
Nagu ütlevad ka Uku Masingu luuleread jäälind Ahja äärest,
mis on sinine veel.
Mis veel on lohutav. Looduseleksikon. Ja miks siiski on lindudel värve vaja?
Kas nad pole siis saagina kergemini tabatavad?
Kuigi jäälind on meie jaoks väga kirev tegelane,
siis tema värvid hoopis varjavad teda kiskjate eest.
Ülevalt ründajal on teda sillerdavast veest küllaltki raske eristada.
Ja altpoolt jääb ta märkamatuks jällegi liiva
ja savikalda taustal.
Kuid samas võib ka olla tegu hoiatusvärvusega. Eks siin saame inimestena vaid oletada, kuidas need värvid
eri liikide vahel tegelikult toimivad ja kuidas keegi värve tajub.
Värvide tajumine võib elu jooksul palju muutuda.
On uuritud, et kui viibiksime pikemat aega näiteks barbi
roosas maailmas siis muutuks see intensiivne roosa meie
jaoks ühe tooniliseks ja aju hakkaks seda tõlgendama
monocroomsena lõpux tajuksime roosat, umbes nagu pruune
ja halle toone. See on aju poolt kohanemine keskkonnaga,
et me saaks stiimuli vabalt toimida ja ei peaks kogu aeg
tegelema intensiivsete kriiskavate värvidega.
Vastupidiselt värvivaeses maailmas hakkab aju teistpidi tööle.
Ilmselt selle parimaks näiteks on Eskimatel lumevärvi jaoks
mitukümmend eri sõna.
Värvitaju muutumist olen eriti teravalt märganud neil perioodidel,
kui tegelen tihedamalt kunstiga. Sel perioodil muutub eri toonide tajumine eriti tugevaks.
Nii hakkan alati tajuma maailmavärve mitmekesisemalt.
Aju võtab värvid selleks perioodiks fookusesse
ja jääb töötama ka väljaspool kunstiga tegelemise aega.
Nii on sellel ajal tehtud käigud loodusesse just
tähelepanuga värvidel.
Kuid värvitaju on inimese puhul teinud läbi ka pikemaid
sajandite pikkuseid muutusi. Seda peegeldab meie keel.
Nii on keeleteadlased vanu tekste uurides leidnud,
et kirjakeeles on esialgu olnud kasutusel must
ja valge. Musta on kasutatud kõikide tumedate toonide
kirjeldamisel ja valget heledate toonide edasiandmiseks.
Hiljem on lisandunud punane siis kollane
ja no erinevas järjekorras ka roheline.
Igatahes ei ole tükk aega üheski keeles sinist värvi. Seda ei ole ei Homerose tekstides ega islandi saagades
ega iidses Hiinas isegi jalgse Seebriogeelses vanas
testamendis pole sinist, kuskil ei esine sinist.
Miks see nii on?
Sellele selgitamiseks peame korraks tegema hüppe Aafrikasse. Aafrikas elab mitmeid hõime, kelle keeltes ei esine
tänapäevalgi sinise värvuse kirjeldamiseks sõna.
Nii on ka Namiibias elava Himba hõimuga.
Niisiis viidi läbi katse, kus hõimu inimestele näidati
arvutiekraanilt kahtteist kuubikut, millest üks oli
silmatorkavalt sinine ja ülejäänud rohelised.
Väga lihtne märgata meie jaoks, kes me juba sellises
värvikultuuris elame. Siiski ei leidnud keegi hõimu inimestes seda üles,
seda ühte sinist kuubikut kõigi nende roheliste seast.
Seega ei teinud nad vahet sinisel ega rohelisel.
Kuid nende nägemine tegelikult ei erine sinist,
märkavad inimeste omast, vaid erinevus seisnes nende kultuuriruumis.
Seega, kui tajust puudub, milline siis pole neil ka selle
kohta sõna või siis teistpidi vaadates, kui inimene pole
enda jaoks ühte silmnähtavat asja defineerinud,
siis ta seda näha ei suuda. Värv jõuab küll samamoodi läbi võrkkesta tema ajju,
kuid mõistus ei tuvasta, selle erinevust.
Puudub sellesuunaline treening või teadmine mida enim õpime
tundma värve ja neid ka kujutama, seda enam kasvab meie värvitaju.
On leitud, et värvisõnavara kasvab kõikides keeltes.
Eesti keeles on näiteks kasutusel sõna p mille asemel varem
võis kasutusel olla ele pruun ja me räägime ka Bioletsetest
ja purpurtoonidest. Inglise keeles on hiljuti kasutusele tulnud uus põhivärvi
tähistav sõna diil kirjutatakse Teal ja see tähistab sinikas
rohelist värvi.
Toskaana alased näiteks eristavad siniseid värve lausa kolme
eri kategooriasse.
Nende jaoks on need värvid sama erinevad kui meie jaoks sinine,
roheline või kollane.
Nii samuti saame treenida eri toonidega,
tegeledes oma värvitaju siseilma rikastades rikastame ka oma välisilma. Tänapäeval on tekkinud looduse tundmise puudumisel ka
niinimetatud rohepimedus.
Nimelt inimene, kes ei tunne taimi, näeb enda ümber pigem
rohelist massi kui erinevaid liike.
Uuringutest on selgunud, et ligi pooled Inglismaal elavatest
inimestest ei tunne enam isegi tamme selle lehe järgi ära.
Sellest võime järeldada, et mida rohkem liike tunda
ja mida rohkem neid märgata, seda põnevam on looduses liikuda. Seda võib võrrelda näiteks hea veini maitsmisega
või muusika kuulamisega.
Seda tuleb lihtsalt õppida tegema.
Oma meeli saab treenida.
Kuid kui pole treenitud meelt, võib vein tunduda imeliku
hapujoogina ja nii mõnigi sümfoonia arusaamatuks jääda.
Samuti jääb saamata elamus loodusest, kus muidu roheline
mass võib kujutada endast fantastilist retke,
kus avalduvad erinevad liigid, nendevahelised suhted
ja seosed ning mitmekesine elurikkusest kubisev maailm. Kuid kuidas värvid tekivad, selle avastas teadusmaailma
jaoks njuuton.
Ta soetas endale prisma ja seejärel torkas aknakate siis
pisikese augu ning ootas, kui päikesevalgus siis august läbi
hakkas sirama, pistis njuuton prisma otsejoones valgusesse
ja valgus muutus vikerkaar, eks.
Või siis Newton'i enda sõnade järgi tekkis värviline pilt päikesest.
Sel ajal usuti, et valge valgus oli miski,
mis on antud jumala või ka looduse enda poolt puhtamast
puhtam asi maailmas. Kuigi inimesed teadsid tol ajal, mida prisma teeb,
siis nad arvasid, et need värvid on prisma enese sees
justkui prisma oleks see, mis justkui määrib valget valgust.
Kuid njuuton võttis veel ühe prisma paigutas selle esimesest
prismast kiirguva sinise valguse kätte, et näha prisma ka
seda kuidagi omakorda jaotab.
No kui valgus on helge ja kui valgus on valgemast valgem,
siis peaks ju ka see prisma seda sinist sogama mingit moodi. Kuid teisest prismast väljus siiski vaid seesama sinine valgus.
Nii saigi njuuton aru, et seesama valge valgus koosnebki
kõikidest värvidest kõik maailma värvid sisalduvad valges valguses.
Prisma katsel hakkas inimene mõistma, et valgus
ja värvid on omavahel tugevas seoses.
Niisiis saamegi edasi vaadata, et kuidas need värvid tekivad.
Üks võimalus on pigmentide kaudu ja need on molekulid,
mis neelavad valikuliselt valgust ja see osa,
mida nad ei neela, peegeldub meile tagasi. Nii paistab valgest valgusest meie silma vaid teatud lainepikkus,
mida meie silm koostöös ajuga tõlgendab kindla toonina.
Teine võimalus värvi tekkeks on valguse murdumine täpselt niisamuti,
nagu prisma neid murrab.
Nii sisaldavad ka osad linnusuled erilisi valgust,
murdvaid struktuure.
Selliselt tekivad peamiselt sinakasrohelised toonid.
Näiteks jäälinnutiibadel ja seljal. Linnu sulgedes viivad ka värvi tekkimise mehhanismid
omavahel kombineerida.
Kuid olenemata värvi tekkimise viisist on loomadel vaja
värvide nägemiseks silma võrkkestas paiknevaid
valgustundlikke rakke.
Neid nimetatakse kolvikesteks.
Ja nüüd proovime koos ette kujutada, kuidas näevad värve
meist vähemate ja ka rohkemate kolvikestega loomad. Näiteks kui koer ja jäälind vaataks vikerkaart,
siis nad näeksid seda väga erinevalt, kuna neil on erinev
arv kolvikesi.
Koeral on kaks kolvikest ja ta näeb vikerkaart peamiselt
rohelise ja sinisena.
Ka natukene kollast koeral puudub sinise
ja rohelise kõrval punase värvi kolvike.
Inimesel on aga punane kolvika olemas. Seega punane võib seguneda sinisega, et tekiks lilla kollasega,
et tekiks oranž.
Ja samuti võib sinine seguneda aga rohelisega,
et saada türkiis või sinakasroheline ja nii edasi
ja nii edasi.
Seega annab kolm kolvikest meile tohutult rohkem
värvinägemise võimalusi.
Kuid vähemalt üks jäälinnuliikidest. Võimalik, et ka Eestis esinev jäälind suudab näha
ultraviolett valgust.
Tal on meist üks kolmik rohkem.
Nii näeb ta Vikerkaare punast osa oluliselt sügavamalt
ja eristab seal rohkem võtkem punaseid lillakaid toone.
Ultraviolettvalguse nägemine aitab näiteks ka mesilastel
paremini tabada lilleõisi ja vikerforellil vees hõljuvaid vesi.
Ultravioletne nägemine on oluline erinevatel liikidel
näiteks ka paarilise leidmisel, orienteerumisel
või ka suhtlemisel. Ka taimed kasutavad värve.
Nad eraldavad ultraviolett valgust, et anda putukatele märku
tari saagist.
Vastutasuks saavad nad putukate poolt tolmeldatud.
Samuti annab viljade värbamine märku valmimisest,
et loomad neid sööks ja neis peituvaid seemneid levitaks. Looduseleksikon. Tõelised värvide nägemise meistrid elavad troopilistes vetes,
need on värvikireva, peaaegu elektrilise neoonvärvidega
kaetud ja suurte väljaulatuvate silmadega lõug,
jalalised. Tõelised sellised, et noh, ei tahaks nüüd
halvasti öelda, aga ikkagi sellised vete monstrumid nad ei
ole küll väga suured, ütleme, sellised käelaba suurused.
Aga erilised on nad selle poolest, et neil leidub silmades
lausa 12 kuni 16 kolvikest sõltuvalt liigist. See teeb neist kõige keerukama nägemismeelega tegelase.
Looduses võib olla veealune värvide nägemise keerukused,
aga tõsiasi, et silm arenes välja just vees kuid ka inimeste
seas esineb erisusi.
Kuna värvide nägemine on seotud X-kromosoomiga,
siis on naisteleht siis kahe x kromosoomiomanikel võimalik
neljanda kolvikese esinemine mistõttu selle omanik on
võimeline eristama näiteks lillakaspunaseid,
värvivarjundeid sinises taevas. Siiski peab tal olema piisav treenitus värvide tajumiseks
sest on teada geneetika analüüse tehes, et need,
kellel see kolmik on no ütleme, kaheksast võib-olla üks
inimene suudab siiski neid värve tegelikult tajuda. Kuid milleks see elu on värviline milleks just nii värviline,
nagu ta on.
Miks on loodus ühes kohas värvilisem kui teises
või ühel perioodil, värvilisem?
Ega sellele ei peagi lõpuni selgitust olema.
Värvid võivad olla ka ilu pärast ja tegelikult isegi mitte k
ilu pärast vaid lihtsalt sellepärast, et nad saavad.
Sellegipoolest arvatakse, et värvide roll lindude seas on
peamiselt ilusa väljanägemise jaoks. Mida kirkamad on isaslinnuvärvid, seda edukamalt Ta emasid kosib.
Kusjuures värvid ei ole lindudel mingisugused iseenesestmõistetavad,
sulgedele lisanduvad iluvarjundid vaid kõige kirkama
sulestiku puhul tuleb tohutult vaeva näha.
Niisiis on see märk hea tervise juures olevast linnust
võimekas linnust, kuid pigmentidel on ka muid omadusi.
Nii on melamiin tume pigment ka sulgede tugevdajaks.
Näiteks lindude tiivaotsad on tihti tumedad,
meenutame siinkohal näiteks kajakaid või toonekurgi. Lisaks ilule otsitud värvide rollile mõningaid muidki seletusi.
Näiteks puuviljatoidulistel ahvidel on kolm kolvikast,
nagu ka inimesel.
Tänu kolme põhivärvi eristamisele suudavad nad näha punaseid
vilju roheliste lehtede vahel.
No vähemalt arvatakse, et nii see on.
Või siis näiteks on jaapani makaagi näo punaoluliseks
signaaliks emasele partneri valikul. Lehtla lindudel on kombeks lisaks sulestikule emasid ka
värviliste esemetega meelitada.
Kire ahvenlastel on leitud, et nende pulmarüüs on värvid,
mida just sama liigi emased väga hästi näevad.
Siiski vajab see teema edasist uurimist,
et aru saada, kuidas värvide nägemine ja eespool toodud
suhted on välja arenenud.
Paljud loomad kasutavad enda värvuse muutmist sulandada ümbritsevaga,
peibutada vastassugupoolt varitseda saaki
või hoiduda kiskja eest. Tuntud värvi moondajad on ka meeleonid, kes erinevalt
eksinud arvamusest et nad kasutavad värvi muutmist keskkonda sulandumiseks.
Hoopiski suhtlevad omavahel värvidega Nathan ühed värvika
keele oskusega tegelinskid.
Kuidas aga need metsiku maailma välk kehamaalijad teavad,
et mis värvi ja mustri nad parasjagu peavad enda nahale
esile manama?
See tundub ju keerulisem, kui ilma peeglita meigi tegemine
või habemeajamine. Sellele on mõningaid vastuseid andnud korallriffide tiib,
huulkala uurimine.
Tema jaoks on täpne värvi muutus elu ja surma küsimus.
Selle kala uurimiseni jõudis merebioloog loorian šveikert.
Floridas kalastades saanud kala kätte ja selle paaditekile
heitnud ning mõne aja pärast kala otsima hakanud loorian oli imestunud,
kui leidis eest kala, kes oli ennast paaditekile sarnaselt
valgeks ja musta täpiliseks muundanud. Seda kala uurima asudes avastasid teadlased,
et värvustmuutvate rakkude all asub kiht valgustundlikke
rakke mis aitavad kalal oma soomusrüü le õiged värvid valida.
Kameeleon itel on aga naharakkudes leiduvad valgust
peegelduvad kristallid.
Naharakkude paisudes või kokku tõmbudes muudavad need
kristallid vahemaad ja sellest sõltub ka tagasipeegelduva
valguse värvus. Eriti põnevaks läheb asi, kui hakata uurima,
mismoodi erinevad meeled teiste meeltega seotud on.
Näiteks on leitud, et imetajatel, sealhulgas ka inimesel
märke lõhnameelt puudutav nähtavatest geenidest,
mis aitavad feromooni tajuda.
Kuid need ei avaldu enam ajast, mil tekkis kolme kolvikesega nägemisvõime.
See ilmselt võttis vajalike signaalide lugemise rolli
lihtsalt evolutsiooni käigus üle. Taali. Üks enim märgatav pigment eesti looduses soojal ajal on
roheline klorofüll, mis on taimedele elutähtis,
et püüda kinni päikeseenergiat.
Kuid ka taimed tajuvad värve küll mitte päris nii,
nagu meie seda mõistame.
Kuid nad tunnevad ära, millist värvi on vari.
Just nimelt varjus, milles meie näeme üleüldist värvide
ja valguse kadu, tajuvad nemad ka varjuvärvust. Christian Sobel kirjutab oma raamatus ökoloogia võhikutele
et taimed on piisavalt nutikad taipama, kas Päikest varjab
teine roheline taim või siis mõni muu looduslik
või ka mittelooduslik objekt olgu selleks siis
kivikaljupõder või roostetav traktor.
Niisiis taime lehest läbi tulnud või sealt peegeldunud
kiirgus on teistsuguse kvaliteediga kui päikeselt otse
saabuv valgustaimed, kes esimesena päikeselt tuleva valguse
kallale saavad. Nii-öelda söövad suure osa punasest valgusest ära
sest seda neelab klorofüll kõige meelsamini.
Seetõttu on punase kiirguse suhteline osakaal infrapunasega,
mida taimed ei neela teiste taimede varjus olevatele
taimedele langevas kiirguses algsest vähem.
Seda suhet suudavad taimed tunnetada ja hakkavad sellisesse
varju jäädes kiiremini kasvama.
Nad saavad aru, et hoolika kõrgusse kasvamise puhul võib
naabritest kõrgemaks sirguda. Ka vetikad kasvavad eri sügavustel ja on kohastunud kasutama
eri valgusspektreid.
Nii ongi olemas rohevetikad, pruunvetikad
ja punavetikad.
Viimased suudavad kõige sügavamal kasvada,
kuna neis olev eriline pigment suudab omandada sügavale
vette ulatuvat sinakasrohelist valgust.
Meil Eestis kiireid värvimõõtjaid küll pole,
aga sellele lähim on vastogaliku ja paljude teiste kalade pulmari. Samal eesmärgil lindude seas kuldnoka ja teiste liikide
hundri talveks valge rüü vahetamine pruuni vastu,
rabapüül valgejänesel ja nirgil.
Varje värvusena kasutavad värve väga paljud rohuvärvi
Ritsikatest kuni kakkudeni, kes istuvad oksaaugus
ja on sulandunud puutüvega üheks.
Kuid välkkiireid maskeerimismeistreid meie looduses ei leidu.
Ju ei ole meil nii kirevaid ja kiiresti muutuvaid keskkondi,
kus seda omadust vaja läheks. Kuid meil on meie oma jäälind.
Meie sillerdavad veed, liiva, paljandid ja hetked,
mis lisavad meie elule värvi. Loodusee leksikon.
