Oota uut, uute ot uute tervitused maalt. Maisipõllud ei ole meil ammu enam mingi haruldus. Seda kasvatatakse nii siloks kui terasöödaks. Kuidas maisivõtt käib ja miks põllumees täna maisi  teraviljaks eelistab? Seda küsime põllumajandusnõustaja käest. Samuti tuleb jutu bataadist, mis samuti veel mõni aeg tagasi  oli meie toidulaual üsna võõras tegelane. Ning mina käisin ühes maakirikus. Ma tahtsin teada, kuidas maakirikud täna elavad  ja miks pastor peab päevatööl käima. Head vaatamist. Kristiina maahommik käis sinu juures viimati kaks aastat  tagasi ja sa rääkisid meile silo tegemisest. Aga mis sinu argipäev või igapäevaelu üldse põllumajanduse  mõttes endas sisaldab? Kuus aastat töötan juba põllumajandusnõustajana. Põhiliselt tegelen siis silaga, aga ka muud kultuuri,  muid küsimusi, juhtimisalasid küsimusi, päris palju  küsitakse ja sinu tööpõld on selles mõttes üle-eestiline. Üle-eestiline ei vali piirkonda, vaid inimesed valivad mind  tegelengi nende põllumeestega, kes ise ühendust võtavad. Et see annab ka mulle kindlus, et järelikult neid huvitavad  need minu teemad ja järelikult nad soovivad mingit muutust. Järelikult nad ka kuulavad ja mõtlevad kaasa. Aga täna sa oled meid toonud tõesti maisipõllu juurde  ja mis põhjusel? Sellisel põhjusel, et kui me eelmine kord rääkisime  rohusilost siis meil tegelikult selle kahe aastaga on asjad  päris palju juba muutunud. Et kui me räägime lüpsiloomade söötst misest nüüd,  et kust tuleb piim Eesti poeletile, et mida need loomad söövad,  kes seda piima toodavad, siis tegelikult rohusilo on juba  troonilt tõugatud, et ratsioonid loomadele meil on maisipõhised. Et maisisilo on nii-öelda põhisöödaks juba tõusnud,  et osad farmid söödavad ka niimoodi, et silodest  siis 30 protsenti, rohusilo 70, maisisilo 70,  nii et üle poole juba tõesti ja mina ütleks,  et see on mõnes mõttes ka selline kliimamõju,  et meil on suved, soojad, sügised on pikemad sordid on arenenud,  et silo tootmiseks see mais on meil siin Eestis väga hästi  kasvanud ja nii-öelda see saagi, mida me silona võtame nagu  ka maailma mastaabis nagu väga ilusad numbrid. Ja tänavu siis proovisime esimest korda sedasama maisi  siis ka teraks koristada siin Eestis just sellisel põhjamaal  siin meie tingimustes loomulikult varase sordid,  aga, aga just selle sordi valikuga ma leian,  et, et me ei ole mitte kuidagi tegelikult kehvemad maisikasvatuse,  kui on lõunamaad. Aga sa tahtsid meile näidata siin põllu ääres veel mingit  põnevat nähtust. Ja et kuna see maisipind on meil järjest suurenenud,  siis kui me lähme ühe kultuuriga järjest laiemaks,  tulevad ka uued haigused, tulevad uued kahjurid. Et maisiga samamoodi, paar aastat on nüüd meil  siis maisipõldudel olnud leida selline tegelane nagu Mehhiko  maisitrühvel trühvel just, ja seal, see viitab seenele. Ja selle eest on söödav. Et söödav haigus teise nimega siis pahknõgi. Ja eesti keeles ei kõla nii maitsvalt, ei kõla. Aga kohe näitan teile milline ta välja näeb. Nii, sa leiad ta siit kohe niimoodi ülesse. No neid oli siin mitmeid. Nii et lähme vaatame, otsime, Üks on kohe meil siinsamas. Eesti keelde tõlgituna juba kutsume teda makrofleksi haiguse. Ja tegemist on sellise seenhaigusega. Ja seda on tänavu meil väga palju ja miks sellepärast et  tegelikult kui mais oli hästi väike, siis meil oli uus kahjur,  rohuhüpik, imest, taimemahla, aga tegi sellele seeneeosele,  siis sissepääsuteesi ja taime, et ta saaks arenema hakata  siis niimoodi siin nüüd välja lüüa. Et Mehhikos teda kasutatakse, siis söögiks. Olengi ise proovinud. Tegin siis sibula ja hakklihaga, praadisin tortilla vahele. Ütleme nii, et erilist maitseelamust, mis puit ei saanud  väga selline hästi malbe, seenemaitse oli,  aga aga mis ta nii kallis ja delikatess on,  siis noh, mina seda hästi ei tabanud ära. Aga mujal maailmas jah, nakatatakse taimi isegi nagu meelega pintslitega,  et. Kasvatada täitsa looduslikult siin, nii muidu,  et loomasöödast loomale mitte midagi halba ei tee,  et ta sisaldab aminahappeid, C-vitamiini,  aga miks ta on probleem? Maisipõllus on see, et. Ta näeb selline suht rõve välja, aga ta on,  ta on hästi vesine ja ta teeb selle maisisilomil märjemaks. Et me ju laseme sellel maisil võimalikult kaua kasvada,  et see kuivaine oleks loomale sobiv võimalikult kuivalt  kätte saada. Ja olen teinud ka siis niiuguseid, katseid  ja analüüse, et kui see maisitrühvel meil on igal neljandal  taimel küljes, siis see sila on kuus protsenti märja  ja teine asi, mis ta teeb, on see, et ta kasvamiseks ikkagi  võtab taimelt energiat. Et 0,2 megadžauli madalama energiaga võib meil  siis olla see maisisilo, kus see trühvlit on palju. Nii et seda maisi te praegu kasvatada nii siloks kui  siis ka teraks. Siloks on teda varem ka võetud juba ja teraks on nüüd  esimene aasta. Teraks on esimene aasta nii-öelda suurel skaalal,  nii et ta ka kuivatisse jõuab. Et on varem olnud katsetajaid, kes noh, üks kombainipunkri  täis proovi, nii, ka seekord on siis nagu suured kogused  ja kuivatatud ja analüüsid juures toksiinid määratud  ja kogu kogu see varjab nüüd ära tehtud,  et seda kvaliteeti kontrollida. Martin, kuhu me nüüd jõudnud oleme? Oleme jõudnud siia viljahalli, kus on siis praegu? Koristatud mais maha kalatud põllu pealt ära korista toodud  siia ja on kuivatuseelses nii-öelda ootes  ja kui nüüd Kuivatis tekib siin vaba ruumi siis siit need terad,  mis siin on kõik siin kokku kokku need toodud nad on küll  üsna niisked, lähevad kuivatisse, läbivad kogu  selle kuivatusprotsessi, saavad niisuguse suure temperatuuri  šoki endale korraks peale, siis korraks jahutus,  siselõhusti kuivatus. Et see lõppniiskus jääks sinna 14 15 protsendi vahele,  et siis ta lõpuks oleks siis noh, jahvatata või,  või siis müüdav suisa terana kuskile kokkustile maha. Ma arvan, et need kookused, kes siin mais nagu toovad,  ma ei tea Lõuna-Ameerikas sisse või kuskilt muudel kaugetelt  maadelt ega nemad pole sellega ise isegi arvestanud,  et Eestis võib, võib ka tulla maisi teraks  ja see aasta on see juhtunud nii et eks siis näis,  kes siis niisugusest kaubast või võib olla huvitatud,  selge on see, et enne tuleb ära määrata kvaliteet. Et ta on kõik korraliku kvaliteediga, et ta ei sisalda toksiini,  mis on jälle loomakasvatuse vaatest väga oluline. Et selliseid asju siin sees ei oleks ja ta oleks  siis terana müüdav. Ja kui see on nii, siis oleks väga hea  lisasissetulekuallikas põllumeestel tuleviku, Sest ma vaatan, et see nii-öelda maisitera on päris suur,  kui ma mõtlen lihtsalt selle selle terana,  mida inimene sööb, et et tundub, et on väga-väga hästi  õnnestunud küll see kasvatus Ja ütleme niimoodi, et eks siin on ka praegu väga palju  niiskust ka sees. Sellega peab ka ikkagi arvestama. Aga iseenesest noh, see põld, kus see tera koristati,  selle saagikus oli põllukaalus kuskil 16 tonni hektarilt  mis on väga-väga palju. Et kui panna isegi maailma mastaabis perspektiivi,  siis me räägime ikkagi väga korralikult maisisaagist,  mis oleks võimalik Eestis saada. Kui meil see teras kasutuseks õnnestus. Mitte üks kord 10 aasta jooksul, vaid võib-olla tihedamini. Kristiina, kas sa näed, et see, see võib  nii juhtuda, kas see on ikkagi praegu meie  ilmastikumuutustega ka seotud või ja siin  ilmastikumuutustega seotud, aga see on kindlasti muutunud  ka sordiaretusega. Et meil need maisisordid, mida põllumehed endale valivad,  põllule lähevad järjest varasemaks. Põllumeestel on ka selline plaan tihti, et kui ma kasvatan maisi,  et ta saaks varem valmis, et ma jõuan samale põllule veel  panna näiteks talinisu Et sellepärast me oleme hakanud neid varasemaid sorte  eelistama ja need varasemad sordid, nagu näha,  siis on ka võimalik, et see tera saab meil nii-öelda  natukene varem valmis, et teda on võimalik niimoodi koristada,  et et mina leian, et et sellel on perspektiivi  ja siin on minu meelest eelisolukorras ikkagi sellised  põllumehed nagu Martin ja Sadala on, kellel on  ka loomad. Et selline ilus pikk soe sügis  või juhtuda võib-olla iga aasta, kui juhtub,  et tuleb öökülm väga vara. Üle-eelmine aasta tuli näiteks, vist oli 12 september,  kui külm käis üle võttis maisi ära maisi valmi ei küpse,  seda tera ei ole võimalik küpseks saada. Et siis loomakasvatajatel on alati võimalus sellest samast  taimest hoopis silo. Sedasama tera võiksid siis süüa meie enda Eesti lehmad  ja võib-olla veised, kelle piima ja liha  siis me kõik tarbime. Kahtlemata, et see, mis me nüüd ise oleme ära koristanud  teras ja ära kuivatanud, siis sellest materjalist me võtsime  tera analüüsi proovi, viisin selle siis analüüsimiseks  laborisse ja tulemused võiks uuel nädalal selguda,  kui seal kõik tulemused vastavad nii-öelda nõuetele  ja kõik on loomasöödaks sobiv siis igal juhul,  sest et see oleks väga hea võimalus toota kokkuvõttes seda  teramaisis koha peal, mitte laevatada seda siia lõuna  Ameerikast või ka kuskilt kaugemalt Eestisse sisse,  väga suure süsiniku jalaeile ga. Et siis oleks nagu ülihea võimalus seda siin kohapeal toota. Kui kliima on muutunud selliseks, siis noh ühest küljest on  see halb, meil on tulnud rohkem kahjureid  ja igasugu haiguseid rohkem, aga kui see annab meile  võimaluse kasvatada näiteks teramaisi, siis tegelikult on,  see on väga hea võimalus, mida ära sama Kes meil esimestena siin juba kolm nädalat tagasi seda tera  hakkasid koristama, et nende analüüsi tulemused tegelikult  täna on juba käes. Nii, ja mul ongi rõõm teatada, et et analüüsi tulemused on  võrdsed sellega, mis meile tuleb sisse näiteks Ukrainast kui  mitte ka mõnes mõttes hästi edit, isegi paremad just  tärtlise sisalduse poolest, aga siin on tulnud  ka välja, et sordil ja sordil on väga suur vahe,  et kõikide sortidega meil ei ole võimalik sellist saaki saada,  nagu Martin enne mainis ja ka nii kõrget värklist saada,  et siin tuleb nüüd hakata põllumehel tegema väga nagu  läbimõeldud valikuid. Ja need tõlvikud on siis väga hästi valminud  või kuidas sa mille, mille? Proovin kõigepealt hambaga. Kui ikkagi hammas enam väga hästi läbi ei lähe,  et järelikult on tera valmis. Selleks ma teen ta pooleks. Ja täna mu väga hea tüli, aasta väga suured tüllikud,  et proovin hambaga. Ja tera on täiesti täiesti kõva. Vaatan, kuidas need terad lahti tulevad,  esiteks säsi küljest, väga kergesti tulevad,  et see on ka sordispetsiifiline eripära. Jäävad nad nagu on nagu raskem lahti murda,  et siis neid läbi kombaini hakata laskma,  nagu selliseid sorte võib-olla ei ole nagu kõige parem  ja lehmadele siis need nii-öelda kuivatatud teramais alati japatatakse. Sellepärast et sellel maisil on väga kõva nii-öelda tera  kesk ümber ja see, kes ei ole looma tsaseedu. Praegu on neil siin ees, siis miks. Siin on siis näha, et hoia ja ja see mais,  mis siin praegu on, see ongi nüüd pärit,  siis maisisilast see tera näiteks ilusti puru tehtud isegi  mitmeks tükiks, need väiksed tera teratükikesed samamoodi  maisisilast ja on näha siin ka siis rohusila juba tahab. Palun. Inimese jaoks ei ole söödav või. Küsisid seda popõrn maist ei ole, on juba eestlased  ka proovinud, popi teha ei saanud. Aga kui sa küsid, kas see on inimese jaoks söödav,  siis ma leian, et me ei ole võib-olla kaugel sellest,  kui me võiksime maisijahu inimestele ka ise nagu  toiduainetööstuse tegelikult Eestis toota,  et kui see kvaliteet meil on kõrge, meil toksiin ei ole,  et kõik salvoneelad, kõik analüüsid, teeme ära,  et noh, ma leian, et sellel on tegelikult tuleviku meil  ka toiduainetööstuses, mitte ainult loomadele. Eesti maaülikooli teadlased on juba seitse aastat uurinud,  kuidas meie kliimas kõige paremini bataati kasvatada sellel  põllul siin kasvab kokku 12 sorti nii Ameerikast,  Euroopast kui Aasiast. Korraliku saagi annab neist suurem osa. Siin on varieteet nagu päris suur. Ja vot seal on meil siis Jaapanist, see on kommertssort,  on ta peniharuka ja uus populaarne sort ja on seest helekollane,  mis eristub teistest ja pealt punane ja,  ja äärmiselt hõrk ja pole veel söönud, aga öeldakse,  et selline küpsetatud kastani maitsega Pataat on üldse Jaapanis eri teema. Ta on hästi palju kasutatav laialt magustoitudes jäätistes,  see on kultuuri osa. Meil on ta veel natuke võrasee. See on üks eesmärkidest, millega ma olen alustanud on,  et aretada oma Eesti bataadi sort. See juba käib vaikselt viisi ja selleks on  ka varieteeti vaja, et teha valikuid, teha ristamist ja,  ja vaadata, millised on saagid. Ja proovi kaevamine näitas, et see Jaapani sort ei ole  sugugi hiline ja väga ilusad säilitusjuured olid all. Et et miks mitte? Esimene asi, moodustame siis kaks rühma ja see on  siis täiesti vabatahtlikkuse alusel. Kaks rühma, igaüks võtab siis ühe peenra  ja hakata siis algusest lõpuni minema. Mina olen juhataja, nii, aga üks rühm tuleb  siis siia. Palun. Üks meesterahvas ka, kes vähemalt siis kaevab  nii ja teine rümp, siis tuleb siia. Maaülikool uurib bataadikasvatuse võimalikust agroökoloogia  ja uute kultuuride tippkeskuse toel ja uute kultuuride peale  peab põllumees mõtlema mitmel põhjusel. Kliima on muutunud ja eriti just siin Põhja-Euroopas on  hüppeliselt kasvanud keskmisest kuumemate  ja kuivemate suvedega arvukus. Ja siis niisugused kuuma laine perioodid on  ja et ja probleem on siis meie oma, ütleme  siis parasume kliimataimedele ja mis siis juhtub? Kliima soojenemine põhjustab taimede stressi väga tugevat stressi. Fotosünteesi võimekus alaneb siis. Saagikus formeerub vähem ja ja ja kvaliteet jääb kehvemaks. Siin ta on nüüd vist väiksemad, sest taim on taim on  natukene väiksem. Jah, siin polnudki midagi küljes. Te olete seitse aastat. Teinud seda kõike mõelnud igasuguseid tehnoloogiaid välja,  kuidas siis neid kõige parem on kasvatada,  no kuidas kõige parem on sisuline avamaa kurgi tehnika  toimib siis. See, see ongi nüüd see tehnoloogia, mida me  siis soovime, üritame kasvatada, sest et vaadake,  et kui uus kultuur on, me ei saa võtta üle sellist tehnoloogiat,  mis sellega natuke aega hästi sügaval ja hästi rabedad. Et valmis tehnoloogiat ja ega me ei alustanud üldse  nii alustasime nagu kartulikasvatus tehnoloogial meil  vagudes ja, ja muidugi me saime saaki ja see oli  fantastiline nagu uurimistulemus. Aga peale kahte aastat me otsustasime, et ei,  nii ei saa, et, et me lugesime, millised on Ameerika sortide saagikused,  tahaks ka neli, 50 tonni, sest meil oli nii 10 tonni,  12 tonni. Ja siis me jõudsime selle nii-öelda avama kurgi  ja maasika kasvatustehnoloogiani, kus maasika  mahapanekumasin teeb, sellise peenra moodustab  ja sinna peale läheb biolagunev kile multsina  ja kui on võimalus, surve ka vett saada,  siis alla läheb ka selline tilk kastmisvoolik,  mis siin on all näha ja siin on iga 20 sentimeetri tagant on  tilk ja meie kastame ka vajadusel. Ja see annab niivõrd suure efekti, et, et me alustasime 2020  nende katsetega ja kolm aastat võrdlesime kahte tehnoloogia,  et esimesel aastal me suutsime kaubanduslike mugulate  siis saagikust tõsta 15 kuni 30 protsenti,  aga siis me muutsime natuke väetamist ja  siis järgmisel aastal juba kaks pool korda. Ja kolmandal aastal eks, 2022 tõusis neli pool kuni kuus  korda võrreldes vaos kasvatamisega. Seni on meil kliima soojenenud just millised,  et just kevadete arvelt, et ütleme siis kevade lõpp,  suve algus on oluliselt kuumem ja kuivem. Ja ja kasvuperioodi pikkus on sellest siis. Pikenenud, aga ennustatakse, mis tulevikus tuleb,  et, et see läheb nagu sügise poole pikemaks kasvuperiood. Ja, ja, ja kuna on ka aktiivsete efektiivsete temperatuuride  summa tõusnud Siis siis me saamegi Eestis bataati kasvatada. Oi, siin on veel ja siin on veel siit midagi,  tuleb vist. No ma arvan, et meie saagirekordid on löödud saagi rekordid  on hea. Aga eestlased juba söövad, bataati, see on minu suur edasiminek. Ja minu meelest see on ka, et et nüüd on võimalik. Taimi osta juba enne ei saanud, aga aiandusärid müüvad  ka juba uuest aastast, kenasti sai tellida. Erinevad eurod, Ameerika bataadi, sortide taimi  ja see teeb selle asja hulga lihtsamaks,  sest muidu, kui sa ise ette kasvatada, eks see ole ikka vaevalik. Aga kui sellist teenust juba pakutakse, siis, On sellega nagu lihtsam. Te võtate nad kõik üles, panete pealsed kottidesse,  mis siis saab ja siin on lihtsalt saagikoristus. Me analüüsi me siis laboris, et me võtame siit  selle pesa, see on siis Ameerika sort evangeri  ja pesakaal. Ka, et ühesõnaga terve taime ühe taimemass 2,15 kilo,  see on nagu. Ikka päris palju, sest kui me oleme siin katseid teinud  ja võrrelnud erinevaid neid kasvatustehnoloogiaid,  siis sõltuvalt siis sordist ja väärtusest meil on olnud  kiletehnoloogial räägime grammidest 1300 grammi kuni 1500 grammi,  keskmine, aga see tähendab, et on suuremaid väiksemaid,  aga vaos oli vaid 400 kuni 600 grammi side,  kujutate nagu ette ja, ja siis on, mis me veel teeme,  pikkus ja keskeltläbi on, kui palju meil siin on,  et taat on 14 ütleme, 13 kuni 15 sentimeetrit keskmiselt? No see on nüüd suurem. No ja, ja, ja siis me võtame läbimõõdu ja  siis me loeme Ära siis säilitus suurte arvu, aga kui me nüüd läheme  selle Euroopa sordi juurde, mis on siis erato öörli oring? Väga kena, kompaktne. Nii. See on siis 1,4 kilo 1,45, aga ta on teda vähem mugulaid all ja,  või tähendab säilitusjuuri ja siis, kui me nüüd võtame siit,  et ootame Et kõik kaalume ära. Et võtame siis selle kõige suurema 550, suurepärane. Ma saan aru, et kartuliga on üks väga oluline,  vahepataadi tegeles ka nahka pista kui ne,  väga suur. Ja et kartulil on see solaniin,  aga siin on tõepoolest, et söödav, koor,  lehed, aga teine asi, kas me oskame seda nagu tarbida? Selles mõttes, et aga Aasias seda tehakse,  Ameerika sellised vokiroad, nendest lehtedest  ja võrsetest on väga populaarsed ja, ja kui muidu ollakse  kliimamuutustega hädas just rohelise köögivilja kasvatamisega,  siis siit käid ja naksad võõrsed ja kasvab edasi,  mitte midagi ei juhtu ja inimesed aias kasvatavad,  see on väga perspektiivikas asi tegelikult  ja et kui me alustasime, siis me arvasime,  et võtmeküsimus on kasvuaja pikkus ja kui me oleme nüüd seda  kliimat siin jälginud konkreetselt oma siin katsepõllul,  siis vaid ühel aastal seitsmest on jäänud oluliselt lühemaks,  mis ka kasvuperioodi 2019, aga teised aastad on sobinud  ja aga sort on oluline ja tehnoloogia on oluline. Kas me võime natuke teda proovida ka, ma saan aru,  et päriselt on ju temast tehakse igast ägedaid asju. Pühin kordi siis puhtaks, enam-vähem. Kui sina lõikad, sa oled. Sa oled kogenud. Aga lõikame selle kihi nagu ära näed, siit ikka natuke tuleb  piima ja mida rohkem piima, seda magusam on  ja sina oled söönud ka ja mina olen söönud,  ta on selline huvitav, huvitav porgand. Lobiseb küll väga mõnus asju, meenutab porgandit. Ja isegi seda. Maapirni natuke või midagi sellist. Aga väga maitsev on, küll, võiks. See on ja kuna tal koor ei ole üldse paks,  siis võib täiesti teda ahju panna, koos koorega puhastada,  pesta ära. Mina olen nii teinud, ma olen  ka need väiksed ära kasutanud, et super. Täitsa hästi, kui ongi, et sa nüüd ütled,  et tegelikult kui tahta, siis aianduspoed juba müüvad,  et järgmine kevad võib täitsa. Ja et Ma kõik ei tea, ma tean, et lumest ja, ja  siis Hortikom müüvad. Ja see on nagu hästi tore edasiminek bataadi teemal. Ja, ja ikkagi ikkagi kiita seda bataati,  et tuua tema tugevusi välja, et tegelikult kliima juba sobib. Et lihtsalt, et leida need õiged nipid ja nõustamine,  siis saab sellega hakkama väga hästi. Kenasti hea. Et selle loo puhul kõik ausalt ära rääkida,  siis läksime maahommiku võttegrupiga üht sootuks teist lugu tegema,  aga inimene jäi covidisse ning plaanitud lugu ei olnud  võimalik teha. Küll aga olime minu vanaema kodu lähedal,  kus mina olen oma lapsepõlved veetnud. Minu memme naabrid on kirikurahvas, seisin seal  ja meenutasin omaenda ajalugu ning mind hakkas tõsiselt huvitama,  kuidas maa kiriku täna elavad. Kerge pole kellelgi ja tööandjana pole kirikut kunagi  edetabelitesse kuulunud. Ma tahtsin teada, kui palju kirik ja kogukond suhtlevad,  millest kirik elab ja oma leiva lauale saab. Avispea kogudus on vaba, kogudus kuulub Eesti evangeeliumi  kristlaste ja baptistide koguduste liitu. Ja meie kogudus just sai mõned päevad tagasi 100 aastaseks. Kuidas tänapäeval sellises maakirikus elu käib,  kui paljudel koguduse liikmeid on, kui palju inimesed  kirikus käivad? Liikmeid on 24 aga inimesi pühapäeval nii 15 kuni 20,  käib koos, et ega seda suurt arvu ei ole,  aga need, kes on käinud, käivad ustavalt edasi. Sinu kui pastori jaoks, kas sa tunned muret natuke,  et võiks ju rohkem käia inimesi? Inimesed, kellel on Elus vahel raske ja on vaja vahel nagu sellist jumalikku  puudutust või selgust, et siis neid inimesi ma kutsuks hea  meelega küll kirikusse. Ja loomulikult kõiki teisi ka, kes möödu sõidavad  või kes tunnevad oma südames, et vot tahaks kirikusse minna,  et need inimesed ärge kartke, vaid astuge sisse. Aga teil siin kirikus näha on, et käivad  ka ehitustööd. Kas te teete nagu kogukonnana ka siin asju,  et tuleb külarahvas ja teete koos või kuidas see käib? Kogukonnaga on nii, et kui on vaja külale valida külavanemat,  siis kõige suurem hoone, kus koguneda tervel külal on  loomulikult avispe kirik ja siis me tuleme siia saali  ja siis on saal rahvast täis. Vaatame korraks kirikusse sisse ka. Millised remondid olid siis teie kiriku? Kus praegu tehakse? Praegu on käsil siis akende vahetus ehk siis suure saali  enamus aknad lähevad vahetusse, ainult neli suuremat akent  jäävad vahetamata aga ülejäänud vahetatakse ära. Aga kuidas siin talvel on, kuidas siin sooja saab,  kuidas see kiriku olmemajandus käis? Talvel on nii, et meil on pulled ja ahi siin taga selline suur,  siis seda kütame ainult jõulude aeg, kui inimesed tulevad  suurde saali kokku. Jõulude aeg, teil on siin ikka palju rahvast. Jõulude aeg on loomulikult siin kirik pilgeni täis rahvast,  siis on rõdu täis ja alt kõik saal täis. Kogu küla tuleb iseenesest kokku, inimesed ju tulevad ikka  maale jõulude ajal, et selles suhtes see on üks tippsündmusi  meie koguduse jaoks. Kui mina väike tüdruk olin, siis käisime õega Avispee  kirikus pühapäeva koolis väikese häbipunaga palgel. Tunnistan, et sel ajal võib-olla jumala sõna just kõige  olulisem polnudki, oli selline tore maal koos käimine,  teiste külalastega ja välismaalt tuli kirikusse abipakke,  kust leidis toiduaineid ja riideid, mida tol ajal Eestis  saada polnud. Täna enam pühapäevakooli selles kirikus ei ole. Pühapäevakooli, jah, kahjuks ei ole siin minu kõrval on mu tütar,  tema on siis selline kõige noorem inimene,  kes siin kirikus liigub ja käib, et laste  ja noorte tööd kahjuks ei ole siin. Aga kui sa oled kirikus pastor, siis noh,  me teame, et pühapäeviti on jutlused, inimesed tulevad siia. Siis aga mis sa ülejäänud ajal teed? Sa elad maal, sa oled maa kirikus, mis sa ülejäänud ajal teed? See on hea küsimus, et inimesed nii linnas kui maal käivad  tööl selleks, et teenida raha. Ja see koguduse töö on minu jaoks hobi ja ma pean  siis selle palga teenima kuskilt mujalt,  nii et ma käin Väike-Maarjas Balti agros. Olen laomees ja teen seal igapäevast tööd,  et leib lauale saada. Kui tähtis täna sel päeval maainimese jaoks üldse see kirik  on või kas või kogukonnakeskusena? Kirik on selles mõttes, ta on tähtis, esiteks ta on üks  nõndanimetatud maamärk, mis on, kui on küla,  siis seal on kirik ja siis meie slogan või moto on ka,  et kirik keset küla, et see nagu sobib nagu avis peale nagu suurepäraselt. Ja kui on kirik olemas, siis on olemas ka inimesed,  kellel on seda vaja. See siin on ka üks selline, selles mõttes omaette vaatamisväärsus,  mis lugu selle taga on? Ja see on kunagi siis olnud ja kuulunud Avispea külakoolile. Külakooli enam ei ole, see kantsler sattus mõned kümned  aastad tagasi kunagi siia ja täna meie kasutame seda  ja mulle tundub, et see on nagu õiges kohas. Kui tihti te seda vaipa siit lahti rullite,  et on siin pulmi ka ärasaatmisi, kui tihti sedasi? Vaip on tegelikult kogu aeg maas, aga kuna täna oleme aknaid vahetamas,  õigemini juba teist päeva vahetame aknaid,  siis on vaip kokku rullitud, pulmi toimub  ehk siis laulatusi, neid on olnud minu töötamise aja jooksul,  mida ma olen siis 27 aastat siin olnud, pastor on olnud  mõned laulatused ja on olnud mõned matused  ja väga palju laste õnnistamisi. Kas te teete ka selliseid ilmalikke üritusi,  kontserte väga palju, Tallinna kirikutes tehakse küll kontserte. Ja nüüd oligi ju, Avispea kogudus sai 100 esmamainimisest  ja oli Andres jäätma meil külas. Et see oligi nagu mõeldud koguduse inimestele,  aga ka külainimestele, kes saaksid siis head muusikat  nautida ja pärast seda suurepärast torti süüa. Kas sellise väikese maa kiriku majandamine on täna keeruline? Ka hea küsimus, see on täpselt nii keeruline. Kui paljud inimesed annetavad. Teie ju oma perega terve perega, tegelikult elate  ka selles kirikumajas. Jah, see on küll nagu selles mõttes huvitav,  et me elame kirikus, et et kui lastele öeldakse koolis küsitakse,  kus sa elad, siis ma elan kirikus. Et see nagu selline tuleb alati üllatusena. Siin on nüüd üks kiriku väike saal, jah. Ja see on selline paik, kus me oleme terve talve. Aa, et seda suurt ei ole mõtet kütta, et  siis siin olete. Nii et suures saalis olema ainult jõulude aeg  või siis mõni kontsert on talvel. Kui palju täna nagu sellises maal? Üldse nagu kogudus ja, ja inimesed omavahel suhtlevad. Kas sa ütled mõnikord, et tulge, aidake meil kirikuaias  lehed riisuda või lähed ise mõnele vanamemmele appi? Mõni aeg tagasi sellest on, ma arvan, 15 aastat tagasi  või natuke rohkem oli selline laager oora,  et labora ladina keeles siis töötaja, palveta,  inimesed, noored inimesed tulid üle Eestimaa kokku. Me otsisime abivajajad üles ja oli nõndanimetatud nagu  timurlaste rünnak. Siis aitasime küla elanikel mingeid asju korda teha. Et sellist asja oleme vahest teinud. Loomulikult, kui on mingid suuremad asjad,  on mingid talgud, siis on. Abistaguduse inimesed, aga vahel on olnud  ka nii, et on vaja mingit tehnikat, siis loomulikult  pöördume ju naabrite juurde, kellel on siin suured traktorid ja,  ja võimalused täitsa olemas, nii et selle koha pealt koostöö sujuv,  väga hästi. Et suhtlus on hästi ja tegelikult tunnevad kõik ennast hästi,  isegi need, kes ei ole koguduse liikmed ja võib-olla on  veidi usuleiged. Absoluutselt, ja ka need, kes võib-olla ütlevad,  et nad ei usugi midagi, ka nemad tulevad. Kui on vaja aidata midagi, siis inimene peab ikka käe külge ja,  ja sõpra ikka aitab. Sügisel on istikuärides soodusmüügid ja siis on võimalik  minna maeda uusi taimi juurde muretsema aga veel soodsam  võimalus oleks taimi ise paljundada ning sügisel on võimalik  väga paljusid marjakultuure, aga siis ka ilutaimi paljundada pistokstega. Selle jaoks tuleb näiteks leida endale meelepärane  mustsõstra põõsas kasvav ühe aastane oks. See ühe aastane oksi on siis see, mis on harunemata. Ta on ilusti näha, et tal on pungad küljes,  eemaldame tema küljest lehed. Oks peaks olema umbes pliiatsi jämedune ja 20 sentimeetri pikkune. Paneme sellise puupulga turba sisse kasvama  ja saamegi endale uue marjapõõsa. Kõlab väga lihtsalt, aga täpselt nii ongi. Aga nüüd teeme selle siis koos praktiliselt läbi,  et täpselt näha, kuidas see töö käib. Mul on siin varu sellised pikemad ja natukene sügavamad potid,  et need pistoksad ikkagi kindlasti siia ära mahuksid. Täidan siis selle poti turbaga. Turvas on mul eelnevalt muidugi niisutatud. Surun tihedalt selle turba siia poti sisse aga samas mitte  liiga tihedalt, sest ma pean ju ka veel selle pistoksa saama  siia sisse suruda. Nii. Pott on täidetud, nüüd võtan siis oma mustsõstra oksa,  sort on varmas üks varajane sort väga mõnusate magusate  marjadega haiguskindel. Seda peaks kindlasti taimede paljundamisel  ja sortide valikul üldse tähele panema, et võiksid olla  siis haiguskindlad ja kahjurite kindlad sordid,  sest nendega on meie elu oluliselt lihtsam. Nüüd alustan siit oksa alumisest osast ühe punga juurest,  teen siis kõigepealt sellise poolviltu se lõike poolviltune lõige,  sellepärast et nii on mul lihtsam seda pistoksa turba sisse panna. Nagu ütlesin, peaks olema pistoksa pikkus umbes 20  sentimeetrit ja seda on hea mõõta oksa kääridega,  ehk siis umbes täpselt oksa käärid pikkune. Umbes võtame pungade järgi natukene ka, kust oleks hea  lõigata ja siit lõikan nüüd ristipidi se lõike selline  pistoks ja nüüd panen te siia. Turba sisse surun nii kaua, kuni saan, ülemine pung peaks  jääma siis turba seest välja, panen siia võib-olla natukene  ka turvast juurde. Ja nüüd lõikan teisega. Kui nüüd oksa sees on sellised väga suured kõverased,  siis tasuks lõigata pisteks nii, et neid kõverusi sisse ei jääks. Ehk siis. Siit natukene silma järgi ikkagi mõõdan ka  ja nüüd siis teengi ülemise lõike siit enne kõver se algust. Ja nüüd panen ka siis selle teise pistoksa talle siia kõrvale. Sellest oksast saan lõigata ma ühe pistoksa veel. Jällegi teen kõigepealt poolviltuse lõike Siis mõõdan umbes pistoksale õige pikkuse  ja ühe punga pealt teen ristilõike tipuosa oksal ei ole  mõtet kasutada, sest siin on väga vähe varuaineid  ja seetõttu ei pruugi nii peenike pistoks kasvama minna. See aga õnnestub meil kindlasti, lisan temagi siia teiste juurde. Ja nüüd on oluline, et ma paneksin juurde  ka sildi, sellepärast et kevadel ei pruugi ma muidu enam mäletada,  millise sordiga siin täpselt tegemist on. Kinnitan selle etiketi siia ühe taime külge,  et see siit kuidagi ära ei kaoks. Veel üks taim, mida on võimalik pistokstega paljundada,  on viinapuu. Viinapuudel on aga üks selline probleem,  et tema sõlmevahed on üksteisest väga-väga kaugel. Ehk siis pistoksa lõikamine ei taha hästi õnnestuda,  sellepärast et need pistoksad tulevad väga,  väga. Isegi siia potti ei pruugi see pistoks korralikult ära mahtuda. Seetõttu siis pole midagi teha. Peame ikkagi kuidagi proovima. Lõikame ka siit siis poolviltuse lõikega  ja peame jätma selle pistoksa ainult kahe pungalise. Siin me seda pikkust nii väga vaadata ei saa. Lõikame lihtsalt selle järgi, et meil oleks vähemalt kaks punga,  ühest tekib juurestik, teisest maapealne osa. Täidan nüüd kiiresti ka selle potiturbaga. Ja torkan oma viinapuu pistoksa siia sisse,  samamoodi nagu musta sõstralgi. Siin kotis on veel ruumi. Seega proovin teise teha veel. Lõikan jällegi punga alt natuke viltu. Eemaldan köit, raod, mis võivad natukene mulda torkamist  segada ja ülemise punga pealt natuke viltu. Torkan ta nii sügavale mulda, kui ta nüüd vähegi läheb,  rohkem ei lähe. Jääbki niimoodi välja, aga sellest ei ole hullu. Panen ka siia etiketi külge. Mina paljundasin viinapuud silga. See on üks kõige lollikindlam viinapuu sort,  mida iga algaja aednik võiks oma koduaias kasvatada  sest tema peab kuni miinus 40 kraadi talvekülmadele vastu. Pistoksi on võimalik ka üle talve säilitada,  näiteks mulla sees kuskil peenras, aga siis tuleb muidugi  ära märgistada see koht, kuhu te nad mulla sisse peidate,  et kevadel saaksite sealt kohe võtta, võta neid  siis edasi kasvatama, seega ei pea panema pistoksi mulda sügisel. Seda tööd võib teha ka kevadel, kui näiteks ei ole sobivat  kohta kohe võtta, kuhu neid taimi panna. Eemaldan ka siit, lehed. Lõikan endale nii-öelda tagavaraks. Nad valmis. Ja seda tipuosa ma vist jälle ikkagi ei kasuta. Kui aga paljundusmaterjali on väga vähe,  saate naabrinaise käest mõne eriti hea sõstrapõõsa sordi,  aga annab teile ainult ühe oksakese, siis muidugi võib  ka seda tipuoksa kasutada. No lihtsalt vaadata, kas läheb kasvama või ei. Ka need nüüd peaksin siis kindlasti omavahel ühendama  ja panema siia sordi juurde. Et ma siis kevadel teaksin, millega on tegu. Pistoksi võib proovida säilitada ka näiteks sügavkülmas,  siis tuleks panna nad niiske lapi sisse ja hoida neid kuni  kevadeni seal. Potti pandud pistoksad võib talvituma viia kas näiteks  keldrisse või mõnesse teise jahedamasse ruumi. Samuti võib neid üle talve hoida ka kasvuhoones. Kevadel siis kindlasti peaks vaatama, et oleks neil  piisavalt niiskust. Ja lootma kõige paremat, et pungad puhkevad  ja taimed hakkavad kasvama. Tänase saate nipi saatis meile maahommiku postkasti Uno  Järvakandist ja ta õpetas, kuidas kodustes tingimustes väga  lihtsalt nuga teritada. Kõigepealt ma näitan teile, et mul on tõepoolest nuga,  mis väga hästi üldse midagi lõigata ei taha. Selline no rebib. Nüri nuga on nüri, selleks soovitas Uno võtta sellise savist  tehtud mingi nõu, see ei saa olla kruus või taldrik,  mis on nagu üleni glasuuritud, vaid see peab olema selline  veidi agressiivsem. Ja ma leidsin toreda kausikese, mis on siis savikojas kuskil  tehtud ja, ja Uno ütles, et nüüd peaks hakkama nuga siin peal,  siis niiviisi teritama. Ja see läheb päris hästi teravaks, ehk et naistel ei ole  vaja kodus oodata, kuni mees ükskord tuleb ketaslõikuri  või jumal teab millega seda nuga teritama. Vaid perenaine võtab kausi või kruusi ja teritab oma noa ise ära. Ja oh imet, nuga ongi terav. Proovime seda jälle siis ajalehe peal. Ja kui ilusti lõikab? Väga terav nuga, aitäh Uno Järvakandist Teie nippe. Meie ootame aadressile maahommik Aerru.ee  ja me näeme järgmisel laupäeval kõike head.
