Sügise süvenedes valitseb nii niitudel rabades kui metsades  harjumatu rahu. Suure vaikuse juures võib tunduda, et enamik meie  sulelistest on nokad lõunasuunas seadnud. Kuid ometi leidub ka sulelisi, kes jäävad meie heitlike  ilmasid kevadini trotsima. Võrreldes suvega jääb meile sügiseks ja talveks pidama hulga  vähem liike ja isendeid. See on ka mõistetav, sest talve arenedes muutuvad  keskkonnatingimused üha keerulisemaks ja toitu leidub üha vähem. Siia jäävate lindude jaoks on talv korralik proovikivi,  mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega  ja nutikad isendid. Selleks, et oleks turvalisem ja et toitugi õnnestuks  hõlpsamalt leida, koonduvad nii mõnedki linnuliigid salkadesse. Nendes gruppides võib leida koguni 10 eri liigi esindajaid. Lindude koosseis sõltub palju ka ümbritsevast keskkonnast. Näiteks võivad laiuvates palumännikutes ringi tormata üksnes põhjatihastest,  porridest ja tutttihastest koosnevad salgad. Lindude tempo neis salkades on väga erinev  ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat,  millist toitu linnud eelistavad ning millistel  metsakorrustel liiguvad. Pöialpoisid hoiavad enamjaolt kuuskede ja mändide keskele. Porrid ja puukoristajad aga rühivad mööda,  puutüvesid. Vaid tihased liiguvad eri tasanditel ja ripuvad tihti pea  alaspidi okste küljes. Kades on mõistagi paigas ka hierarhia ja kui kõik toimib ladusalt,  ei pruugi kogu hooaja jooksul ühtegi tülinorimist kohata. Kõik teavad oma kohta. Võimukamate hulka kuuluvad piigitaolise nokaga puukoristajad  ja nende järel rasvatihased. Kusjuures rasvatihaste endigi seas võim jaotu. Kui paljudel segasalga liikmetel võivad metsas leiduda  ka sügisel soetatud varud siis rasvatihastel sahvreid ei ole  ning neil tuleb pidevalt toitu otsida või näpata. Muude tihaste poolt kuuseokste keskele peidetud kõigist  salga liikmetest on üle aga baske närid. Kui kampa peaks lööma näiteks leevikesed,  siis nende salga liikmelisus kujuneb küllalt lühikeseks  eriti kui nad vahtraviljadele või umbrohuribadele komistavad. Mida enam linde, seda enam kutsehüüde, eriti häälekaks  muutuvad sulelised siis, kui peaks ette tulema jagelemisi  või kui mõni salga liige peaks silmama näiteks kaku. Kui aga mõni röövling peaks järsku salka ründama,  siis pääsevad suurema tõenäosusega need salgaliikmed,  kel on õigus askeldada kõrgemal puuvõras. Olen märganud, et jahedamate ja päikesepaisteliste ilmadega  on linnud pisut aktiivsemad. Eriliselt aktiivsed on sulelised sügise talvehommikutel. Meil tuleb pika ööga kaotatud energia kiiremas korras taastada. Mida kindlam on ööbimispaik ja soojem õhtu,  seda enam võivad linnud ka pärast päikeseloojangut toitu otsida. Need hilissuvel ja sügisel alguse saanud liidud lagunevad  aegamisi hilistalvel ja märtsi lõpuks on neist alles vaid riismed. Neil tiivulistel, kel on ees pesitsemine,  tuleb olla platsis juba aegsasti, et mitte loovutada head  pesapaika kevadistele saabujatele.
