Uks pool on ilus ja. Vormime. Keskaja kombel Eesti loodusest pärit rauda Hakkab kokku minema, no muutub kuidagi kompaktsemaks. Kuidas on, leidsid? Väga hea käes. Mererikkus kohalikku vetikat. Uue toidu otsingul Eesti meres andekamad inimesed juba  valmistavad selles näiteks burgerid, et noh,  purksi jaoks vetikapurksid on täiesti saadaval. Läti linnas seesises ehk eesti keeli võnnus asub keskaegse  olemuse ga sepi sepikoda, kus täna hakatakse sepistama Eesti  loodusest pärit rauamagistratatud toorrauda kasutades  kütuseks puusütt. Küsite, milleks see kõik selleks ikka, et mõista paremini,  kuidas meie esivanemad tollase keskkonnas toimetasid  ja milliseid loodus ressursse kasutasid. Siin on sellel suvel Rõuges toodetud raud,  põhiliselt läks ahju siis uut Jõgevamaa rauamaaki  Pedassaarest välja kaevatud ja töötas hästi. Saime 9,9 kilogrammi se pätsi ja seda me. Hakkame gi siis edasi töötlema, proovime teda sepistada  ja vaatame, mis omadustega ta on. Hakkame siis lõõtsutama. Paneme ta alguses siia suhteliselt allapoole. Koos arheometallurg Ragnar Saagega uurisime juba eelmisel aastal,  kust leida Eesti loodusest rauamaaki ja milline see välja näeb. Nii aga sa kaevadki täitsa välja ja ta on mingisugune löga. Muda see kõik on rauamaak ja see kõik muda ga seotud. Veel ei ole kindlasti nad röstisid sellist pruuni löga selleks,  et sellest saada siukest head maaki, mida. Teiste huviliste abiga ehitatud keskaegses rauasulatusahjus  valmis maagist toorraud. Kuskil kaks tundi on see ahi olnud töös. Sinna on vaheldumisi lisatud rauamaaki ja sütt  ja vaikselt selle ahju sisemuses. Siis sellest rauamaagist redutseerub raud jääb järele  metalliline raud ja läheb seal aina suuremaks  ja suuremaks pätsiks. Te võtsite selle sealt ahjust välja, lõhkusite ahju ära,  mis nüüd tehakse? Me oleme kätte saanud siis nüüd metallilisel kujul raua. Ja nüüd antakse niisugune lõppviimistus,  et kõik need eenduvad osad saab niisuguseks üheks  kompaktseks tükiks kokku lüüa ja lõpuks saab tast midagi sepistada. See esimene kuu on kindlasti kõige-kõige pikem  ja võtab kõige rohkem aega, aga paras juba läheb kiiremini. Miks me oleme siin seesises, mis siin sees ses on? Siin seesises on praegu tehtud sellised tookojad  ka sepikoda, mis on tehtud nii-öelda keskaja stiilis  või noh, ta ei ole päris keskaegne siis kui me oleme  proovinud teha nagu keskaeg, sepikojad. Ja kuna praegu meil on see raud olemas, siis me arvasime,  et seda oleks mõistlik ja huvitav prodisepistada just  sellises keskkonnas nagu Ta võiks olla keskajal. Alustaks sellega, et me prooviks rafineerida  selle toor rauda, tukki, mis on olemas. Et kuna kohe sellist rauda nagu on praegu tulnud ahjust  sepistada veel korralikult ei saa, ta on poorne,  ta on natuke rabe ja nii edasi ja me proovime sellest saada natukene. On puhtama rauda. Ja siis, kui õnnestub, kui aega piisab, siis prooviks juba  sepistada uue tooriku, millest saaks alustada,  alustada kirve sepistamist. Kui palju me keskaegsetest sepikodadest Eestis? Seda teame. Eestist on välja kaevatud. Umbes kümmekond sepikoda ja me kujutame ette,  kui suured need olid, kuidas seal enam-vähem see sisseseade  oli paika pandud. Me näeme selle järgi, mis sealt leitud on,  et. Kui palju seal on mingit tööd tehtud aga võib-olla seda,  et nagu kuidas täpselt nad seal tööd tegid. Selle jaoks on hea, kui me. Proovime ise sedasama protsessi sepistamist sarnastes tingimustes,  nagu nemad seda tegid. Millist rauda seal siis kasutati ikka seda meie rauda või,  või kust see raud pärit? 13 14. Sajand oli kõige enam kasutusel kohalik raud  ja siis 14 sajandi jooksul hakkas sisse tulema Rootsist. Sealsetes kõrgahjudes toodetud raud ja see ilmselt  siis sulatas selle kohaliku rauasulatuse välja. Mida ajalooürikud maavarade kaevandamise kohta räägivad? Kui tänapäeva Eesti-Läti alal siis ristisõdijad oma esimesed  võimualad lõid juba siis kolmeteistkümnendi alguses  siis kohe nad ka püüdsid kindlustada endale õiguse just  metallidele ja soolale. Teadmata, kas siin neid varasid on või mitte,  rauda oli kindlasti, seda nad teadsid. Ja selles pole ka kahtlust, et nad just raualeiukohti endale  kindlustada tahtsid, sellepärast et tagada just endale  siis selle väga äärmiselt äärmiselt vajaliku loodusressursi kättesaamine. Raud oli sõjalisstrateegiline maavara sõna otseses mõttes selles,  et kogu sõjamasin töötas raual raudrüüt ja kõik relvad olid  lõike ära, kõik olid ju rauast ja kivi hoonete ehitamiseks  oli vaja rauda, ehk siis põhimõtteliselt kogu  nii kaitse kui ründe. Vast kõige tavaline elu toimus raua peal. Lisaks toorainele ehk rauale oli keskaja seppadel tarvis  suurtes kogustes puusütt mis oli üks põhilisi kütuseliike enne,  kui fossiilseid kütuseid kasutama hakati. Puusütt valmistati söemiilides. Sotsiaalsetes maa sisse kaevatud lohkudes  või kuhjades hapnikuvaeses keskkonnas. Me meil olid väljakaevamised Juuli alguses Karulas. Kakulaane söemiilamis piirkonnas, seal me leidsime mõlemaid  selliseid söe tegemise viise ja need loomulikult olid  siis nagu avatud. Ehk siis seal oli see süsi ära toodetud,  sealt oli enamus sütt välja võetud ja see,  mida meie nägime, oli siis nagu jäänus sellest  ja siis oli vaja see süsi sealt kokku korjata  ja viidi suurematesse keskustesse. Siin me näeme neid tagiliblesid, mis jäävad iga sepikoja  töökoha ümber. Need on. Magnetilised. Ja see omadus ei kao neil ära ka peale seda,  kui nad aastasadu on maa sees olnud. See on see viis, kuidas kõige paremini üles leida sepikoda. Kui me paneme raua Ääsi siis rauapind hakkab oksüdeeruma ja sinna tekibki  niisugune magnetiline raudoksiidi kiht. Nüüd sepistamise ajal see osa peksta se sealt küljest ära  ja ta kukub siiasamma maha. Kas ta tahab hakata minema siit? Ei, veel ei lähe. Just vastu, vastupidi, tundub, et väga-väga kokku minema,  no muutub kuidagi kompaktsemaks, tundub jah. Nii et siin võiks liiva lisada põhimõtteliselt. Kui jah, et, et aga mitte väga palju Siin on meil siis piusalt korjatud liiva Piusa sellepärast,  et seal on hästi selline mõnus peenike ja ma olin parajasti  sealt mööda minemas. Seda me siis kasutame selleks, et seda kangi kokku sepistada. Meil on seal Mõned praod sees, see liiv läheb sinna vahele  ja toimib räbustina aitab sellel raua erinevatel tükkidel  siis omavahel üheks kompaktseks tükiks minna. Ja seda kasutati ka siis keskajal peamise abivahendina,  et sepakeevist teha. Miks seda vaja teha, miks me peame teadma,  kuidas keskajal seda kõike tehti? No alustaks jällegi, et see on lihtsalt põnev  ja väga tihti vanasti on öeldud, et võib-olla see kohalik  raud üldse polnudki kvaliteetne ja on ka väitnud,  et kohalik maak võib-olla ei andnud piisavalt head tulemust,  et seda üldse kasutada. Ja mingil määral ma ise arvan, et see ei vasta tõele  ja meil on nagu need analüüsid, mis on praegu tehtud  ka näitavad seda, et tegelikult kohaliku maaki  ja kohaliku rauda kasutati ja väga suurtes kogustes. Samas peaks arvestama ka seda, et see raud siiski polnud  väga odav ja selle tõttu. Olid väga paljud sellised esemed, mida tänapäeval me väga  paljud jäime rauast nagu needsamad hinged  või nõelad või mis iganes, et vanasti need kindlasti päris  palju kallimad, nii et ikka nagu mõeldi,  kas oli alati vaja sellesama naela kasutada,  et samas saab ka punal kasutada. Aga no see oli kindlasti ka mingil määral investeering,  et kui inimene oli võimeline osta nagu head tooriista nagu  tänapäeval ka kui sa nagu ostad head tooriista ei oska seda  õigesti kasutada, siis lõppkokkuvõttes sa teenid raha  selle tooriistaga. See, et raud on koha peal igal pool kättesaadav on,  on niisuguse tavapärase lihtsa elu. Tagatis. Et sul on alati võimalik saada lähedalt maavara. Sa ei pea seda kuskilt kaugemalt üle mere sisse importima. On turvaline, mitte turvaline, vaid see tagab nii-öelda stabiilsuse. Ilma selleta ei ole võimalik. Põldu harida ilma selleta ei ole võimalik ehitada kivihooneid. Ilma selleta ei ole võimalik tagada endale sõjavarustust. Meie pilk minevikust ja võib-olla eriti sellest Keskaegse. Eestlase kuvandist võib-olla on minevikus olnud natuke  selline nagu nukk. Et tundub, et nagu. Et kuni ristisõjani oli kõik nagu hästi,  aga siis tulid sakslased ja rikkusid kõik ära  ja aga et nagu mida, me näeme kirjalikest allikatest,  mida me näeme nagu arheoloogia põhjal me näeme seda,  et see eestlane oli aktiivne ühiskonna liige,  ta osales nagu suurte asjade ülesehitamisel. Me võime öelda küll, et keskaegne Eesti on üles ehitatud  kohapealsest maagist toodetud rauaga. Eestis asub üks väga ainulaadne koht Põhja-Saaremaal tagalahes. Nimelt uuritakse siin, kuidas annab Eesti rannikumeres  kasvatada kohaliku karbiliiki ja vetikat. Nii. Kuidas on, leidsid? Väga hea käes. Mererikkus kohalikku vetikat. Olemas. Mis katse siis siin praegu käigus on, et näha on,  et siin on selline väike test vorm ja, ja vetikatele? No tegelikult ei olegi nagu päris katse,  see on nagu päris päris asi kohe siin käib toidu tootmine. Nii, ja mis siin kasvab, kasvab ikkagi kohalik. Ja sellepärast, et me ju kõik oleme tohutult mures planeet  maa või isegi planeet ookeani ja ju tervise pärast. Aga see muretsemine nagu eriti ei aita, kui mitte midagi  ette ei võta ja siis tekkiski nagu mõte,  et, et hakkaks kohapeal toitu kasvatama,  mis oleks puhas, tervislik ja, ja keskkonnasõbralik. Ja, ja meil Läänemeres on tegelikult vetikaid küll,  mida kasvatada ja siin kasvatamegi ühte kohalikku merevetikat. Ja tahame välja selgitada seda, et kui kiiresti ta siin  kasvab ja, ja mis temast siis nagu annab pärast hiljem  ka teha. Kui nüüd konkreetsemalt rääkida paljudele  ja vaata et kõigile eestlastele tuttav põisadru et  mis moodi ta siis siin nüüd teistmoodi kasvab kui mujal  Eesti rannikumeres? Põisadrusid on tegelikult päris mitu tükki Eestis  või noh, ütleme mitu vormi on vist õigem öelda,  et selline kõige klassikalisem, mida tavaliselt inimesed on näinud,  on selline, mis kinnitab merepõhja kivide külge,  kasvab seal kenasti ja siis suurte tormidega aeg-ajalt  siis uhutakse randade, kus siis inimesed saavad seda korjata  näiteks oma marjapõõsaste alla panna kompostiks  või midagi ja söömise kogemus muidugi selle vetika puhul  Eestis täni veel ei ole, aga Eestis on ka paar sellist  väiksemat kohta, kus on võimalik saada sellesama liigi  triivivat vormi. Ehk siis ongi selline vetikas, mis ei tea  ega tahagi kinnituda ja ta kasvabki niimoodi hõljudes,  veesambas või siis ka merepõhjas. Vetikaid kasvatatakse ju mujal maailmas ka,  kas selle Eesti adru kasvatamine on kuidagi teistmoodi ka? Vetikaid on jah, Aasias on neid nagu tohutult palju  kasvatatakse Euroopas, pigem on areng nagu selles suunas,  et et soovitakse, et see, see kasvatuse maht läheks nagu  väga palju suuremaks küll, aga Euroopas on meil olemas  suhkruvetikas ja mõned muud niisugused toredad riigid. Keda oleks ka meil hea kasvatada, aga paraku on nii,  et Läänemeri on liiga page ja, ja need vetikad meil ei kasva. Ja, ja ka see kurb lugu, et, et need paljud merevetikad,  mis nagu meil isegi võiks nagu kasvatada,  nad ei kasvanduses, ei kasva seetõttu, et need metoodikad  või meetodid, kuidas neid kasvatatakse mujal siin ei toimi,  lihtsalt et see on nagu lihtsalt niivõrd teistsugune keskkond. Ja, ja no siit jõuamegi sellesama asanduse loodi  ehk siis seesama see triiviv õisadu meie oma liik. See on nagu sedavõrd unikaalne, et seda saab kasvatada  sellises nagu klassikalises summas sumfordis. Need adrud, täpsemalt siis vetikad on siin tagalahe farmis  mõnda aega kasvanud ja nüüd on aeg mõõta,  täpsemalt, siis järele vaadata kuidas nad on kosunud. Tagalahe katsefarmi sumbas kasvavad põisadrud kevadest. Veidi eemal elavad vee all köitel ja võrkudel söödavad rannakarbid,  keda tuntakse ka sinikarpidena. Neid pole inimesed kasvama pannud, vaid nad on hõljunud siia  pisikeste karbivastsetena ise ja asustanud need pinnad. Rannakarpide juurdekasvu ja elukvaliteeti jälgitakse,  et veenduda, kas nende kasvatamine võiks pakkuda Eestis uut,  merest pärit toidutoorainet. Tekib küsimus, et kui me ikkagi kasvatame siin neid vetikaid,  koondame siia kokku seda söödavat rannakarpi,  kas see tegelikult lisab siis sellist koormust  lisatoitaineid ka selle koha peale siia merre? Tegelikult on asi täpselt vastupidi, ehk  siis kui me kasvatame toiduahela alumiste lülidel olevaid  liike nagu merevetikaid ja karpe siis nad eemaldavad  merekeskkonnas sinna juba aastakümnete jooksul ladestunud  toitaineid ja puhastavad merd, aga need toitained ei ole  nagu mingi mürk, et noh, see toit on ise puhas. Aga no kujutage ette, et teil on üleväetatud,  kartulipõld on ju ja, ja siis seda, selle pätsist on vaja  lahti saada ja meres on täpselt sama asi,  et seda toitaineid on siin lihtsalt liiga palju. Aga teiselt poolt see on ka võimalus, ehk  siis ühesõnaga selle kasvatuse ga, mida me teeme,  me ju tarbime probleemi ja, ja toodame puhast sööki. See adru on tõesti ikkagi selline vahva ja paljudele eestlastele,  ma usun, tuttav veetaim, mis temast siis lõppkokkuvõttes  teha annab, kõlbab ta inimesele söögiks ka. Kõlbab ikka, et võimalusi on palju, et ütleme,  andekamad inimesed juba valmistavad selles näiteks burgerid,  et noh, purki jaoks vetikapurksid on täiesti saadaval,  Rootsis juba kasvata, kasutatakse neid samu vetikaidki aga noh,  kellel on kokkamisannet näiteks noh, mingit kintšit võib teha,  aga piisab ka sellest, et paneme lihtsalt värskelt ahju,  maitsestame natukene ja siis on see suurepärane söögikõrvalise,  seda me võime õhtul proovida. Uute võimalike mereandidega tutvumine võtab ilmselt veel aega. Eestlastele on seni kindlasti tuttavam merest püütud kala söömine. Rannakarbi ja vetikate kasvatus kohast veidi eemal asub  praegu Eestis ainus meres peetav kalakasvandus. Eestis on tegelikult ju merevesi viljelust hästi vähe ja,  ja seda võiks arendada, aga et kui me hakkame nüüd seda nagu  nagu massilisemaks muutma, siis seda tuleb kindlasti teha  hästi ettevaatlikult, et me ei tohi, nagu mitte igale poole  neid farme paigaldada, vaid ikkagi sellisesse kohta,  kus näiteks karbid ja vetikad hästi kasvavad ja,  ja sama ka kalakasvatusega, et et on mõistlik ju tegelikult  tarbida Eestis kohapeal toodetud kalu, aga me tahaksime  toota seda selliselt, et keskkond jääks rikkumata  ja selleks ongi nagu suurepärane võimalus,  et me hakkame kalasid kasvatama ja kalakasvatuste kõrval on  meil seal vetika ja karbi kasvatused, mis  siis puhastavad kalakasvatuses tulevad toitained ära ja,  ja me saamegi sellise kombo, kus ühest kohast on võimalik  toota kolme väga väärtuslikku erinevat proteiiniallikat,  et olgu selleks siis kalaliha karbid või vetikas. Kene võid ja sidruni pipart. See on ahvenafilee Nii aga sellega mul praegu kõik, nüüd ma hakkan Adrua toimetama. Külli teie peate siin Lõuna-Saaremaal sadama restorani. Missugust kohalikku mere toorainet te toidu tegemisel kasutate? No käesoleval hetkel meile siin igapäevaselt värskena koha  peal kätte saadav eelkõige siis siit kõiguta kandi lahtedest  pärit Ahvenafile. Hooajaliselt ka. Haug haugi kotleti tegemiseks. Ja, ja siis mererannast saab korjata selliseid erinevaid  pigem dekoratiivseid taimi, merikapsast,  liiv, meri, sinepit, näiteks. Ja ja siis võib-olla vahepeal natukene siin testide. Muid vetikaid või muid asju ka, aga, aga see on kõik alles  niisugune testimisjärgus, ütleme niimoodi. Vetikalised võiks olla tore lisand erinevatele toitudele,  siis ütleme, maitse nüansi andmiseks või,  või, või just näiteks kaladele näiteks lisandina pakkumiseks. Et praegusel hetkel ma usun, et see nagu pigem Ka siis sellele tarbijale niisugune asi,  mida tahaks, oleks huvitav proovida. Aga, aga võib-olla mitte veel nagu põhitoiduna kasutada. Me siin restoranis päris tihti kasutame näiteks meremarja,  aga ka forellimarja toidu deklareerimiseks. Et meremari on teatavasti Ju tegelikult vetikatest tehtud selantiini,  agaragari, mille iganes abil, aga selleks,  et näiteks koha peal saaks seda ikkagi nagu stabiilselt,  et toota või, või serveerida, oleks vaja seda nagu püsivat  kättesaadavust ka sellele tootele. Et ma usun, et see võiks olla täiesti selline asi,  mida ka Eesti rannikuvete vetikast võiks näiteks hakata  tootma selle asemel seda importida. Kujutad sa ette, nii uhke roog on valminud praktiliselt kõik  kodumaisest toorainest. Mina poleks enne uskunud. Nojah, me saame nüüd proovida puhtaid maitseid meie oma. Ja. Aga maitseme siis ära, mis siin oodata, toit on mõnus,  kuum. Noh, sidrun ei ole Eestist, aga teoreetiliselt  sidrunit kasvata. Kliimamuutuste nii-öelda tormituultes varsti võib-olla  kasvatame sirunid ka, aga see on nüüd see meie oma,  see. Lahtine põisadu vorm saame teada tõe hetk. Mina hakkaks sööma küll niimoodi regulaarsemas plaanis,  et kes veel ei teadnud, et vetikas sisaldub tegelikult sama  palju või isegi rohkem proteiini kui lihas. Et see on täiesti nagu tõsiseltvõetav proteiiniallikas. Väga hea valguallikas neile, kellele valk korda läheb. Kellel siis Eestis võiks olla huvi sellise rannikumere vesi  viljeluse vastu, kes midagi võiks hakata kasvatama? No tegelikult üks väga konkreetne sihtrühm inimesi,  kes on oma tööd ju kaotamas, on meie oma kalurid ranniku meres,  kes kala püüavad, kõik ju teavad, et iga aastaga kala jääb  üha vähemaks, siin on nagu erinevad põhjused sellele ja,  ja see on üks niisugune hea alternatiiv,  et säilitada töökohti tegelikult ka kohtades,  kus noh, ütleme kõik ei pea linna tulema. Kuidas inimesi veenda sellega, et meres vetikate  ja karpide kasvatamine Eestis on ka mõistlik tegevus? Kindlasti vetikate ja karpide kasuks räägib see,  et see on meie oma puhas ja kohalik toit. Paljud ju tahavad toetada kodumaist. Teine on see, et meil on ju suur hulk inimesi,  kes ikkagi valutavad kliimamuutuste ja, ja reostuse  ja muude selliste asjade pärast ja, ja nad nagu ei oskagi  midagi ette võtta, see on üks konkreetne asi,  mida sa saad ette võtta, sest sa tegelikult sööd seda,  mis parandab keskkonnaseisundit ja kolmas  ja väga niisugune jälle personaalne argument võib olla see,  et, et me ei pea seda liha ka sellisel määral sisse vohmima,  nagu me teeme, et asendame seda, see on lihtsalt tervislik,  et me saame siit sedavõrd palju häid, igasuguseid aineid ja,  ja see ei koorma nagu keha ega loodust, et et see on win-win kõigile.
