Vikerradio. Huvitaja tere, head kuulajad, tänases saates räägime metsaelust,
kui palju on meie metsades karusid, Ilveseid,
metssigu, põtru, punahirvi, kopraid, šaakalid minugi pärast
kas või rebaseid ja kährik, kuid keskkonnaagentuuril on
nimelt valmis raport, uluki, asurkondade seisund
ja küttimissoovitused 2022.-ks aastaks.
Ja sealt saab enam-vähem pildi loomade arvukuse kohta.
Ning täna on saates külas keskkonnaagentuuri eluslooduse
osakonna spetsialist Marko Kübarsepp, kelle käest uurimegi,
et kellel on lood hästi, kellel võib-olla mitte nii
ja kuidas mõista ka loomade käitumist ning mida teha,
kui nendega kohtuda. Ja kui kohtuda näiteks karu või hundiga,
kas see on siis õnn või pigem õnnetus.
Niisugused teemad saate esimeses pooles,
aga teises pooles ajakiri Eesti loodus.
Uus number on ilmunud ja kui ma vaatan selle kaanepilti,
siis on üks linnukene siin, kes korjab, juba talvevarusid,
võiks nii arvata, aga tõenäoliselt ta talvevarusid.
Ma ei tea, kas ta nüüd korjab midagi, tal nokas on
ja talveks valmistub saak salve on läbiv teema Eesti looduses,
aga lähemalt räägib juba Riho Kinks, siis saate lõpuosas. Helipuldis on täna Marika Leetme, mina olen Krista taim,
soovin teile head kuulamist kaasamõtlemist,
sest tabame täna ka telefoni ja tahaks seekord head
kuulajatelt teada.
Kellega metsaelukatest olete viimasel ajal kohtunud
ja kuidas see kohtumine on lõppenud. Punamütsike selgena kollane variant päri selle paneb. Lumivalguke, sest seks saanud modell endaga rahul,
temal kõik.
Garderoobis kohtab Talvaid viimaseid trende igasugu laeda. Ja. Raskeid ilmaolusid taluna õige kindla peale avarii siiski kuningaloss.
Hundi jaoks ei oma mingit tähtsust, ta uuris ülikonda
Kreenholmi manufaktuuri. Kõik värvilised, kirevad kui vikerkaar alibal seljas,
rahvusvärvides tala ajaga kaasas käivad,
kõik stiilsed seljas, peas, jalas moeröögatuse. Sellised lood siis aga nüüd lugudega metsaelu juurde
ja täna on saates külas keskkonnaagentuuri eluslooduse
osakonna spetsialist Marko Kübarsepp, tere.
Marko kõigepealt, et tahaks teada sinu käest
Keskkonnaagentuuri kohta, et kas keskkonnaagentuur ongi see
koht siis, mis tegeleb või kus tegeletakse karude,
huntide, metssigade, kõikide ulukite arvu uurimisega loendusega,
et siis teha nagu selline ülevaade 1000. Jahimehed võite nii palju ja seal lasta. No täpselt nii, tegelikult keskkonnaagentuur on,
on keskkonnaministeeriumi allasutus siis kus põhirõhk on
keskkonnaseisundi jälgimisel.
Ja mida see tähendab, on see, et me kogume andmeid vahetult loodusest.
Hiljem nii-öelda salvestame neid ja analüüsime
ja koostame läbi nendega prognoose. Aga kuidas te neid jälgite, ma mõtlen näiteks?
No sina oled huntidega hästi palju tegelenud,
et kuidas jälgida hunte, et saada teada,
kui palju neid nüüd täpselt on. No selle jaoks on väga erinevaid metoodikaid nüüd kui,
kui puhtalt nii-öelda hundi, hundi jälgimisest
või seirest või monitooringust rääkida, et noh,
see tänapäevane sõna, seire, monitooring,
niuke, teaduslikum sõna tähendab ei midagi muud,
kui kui, kui jälgimist, seisundi jälgimist,
selleks me kasutame näiteks jäljeloendust siis väga palju on
tänapäeval Moodsaks saanud või nii-öelda rajakaamerad,
eks ole, mida me kasutame väga laialdaselt ja,
ja üle Eesti.
Et kui sa tead, kuhu neid kaameraid panna,
siis on, on võimalik nende abil vägapalju imet teha,
kust sa tead, kus kogu see panna, see on aastate jooksul
nagu väljakujunenud praktika lihtsalt, et tegelikult ka
huntide elupaigad on, on, on väga suures osas jäänud samaks,
küll lisandub vaest uusi pesakondasid uutesse piirkondadesse,
aga need tulevad välja ikkagi jälje vaatlustest
ja ja me teeme väga tihedat koostööd jahimeestega,
et jahimehed on, on ka kindlasti väga oluline infoallikas
ja ja, ja, ja nii ta ongi, jah. Aga kas teised loomad on samamoodi, kas siis kohad,
ruudu või paikkonna truud nagu hundid, et võtame karud,
ilvesed, et kui ta juba kord on seal olnud
ja seda nähtud, et tõenäosus, et seal nad on ka kogu aeg
varem olnud ja tulevad jälle. Jah, elupaikade suhtes küll, aga nüüd, kui,
kui rääkida puhtliigi bioloogiast, siis karude,
see, see nii-öelda populatsiooni struktuur ja,
ja sotsiaalne käitumine on hoopis teistmoodi hundile.
Hundid on perekondlikud loomad, eks ole,
ja, ja üks reviir ehk siis koduterritoorium,
seal elab üks üksainus perekond, sinna kedagi teist ei lasta.
Aga karudel on aiand ikka natukene teistmoodi jah,
et seal elavad sageli läbi isegi koos. Ja ühe lisakarul on seal mitu erinevat emaslooma,
keda ta viljastab.
Nii et tegelikult analoogsed on ta ilvestel,
et ilvese isasloomadel on suured territooriumid.
Aga erinevad emad elavad sedasama sama isa territooriumide peal,
eks. Ja, ja sageli kasvatavad siis sellesama isa järglasi,
eks kuigi noh, omavahel nad niimoodi lävi isad ei ole teada,
et aitaksid ema emadel kutsikaid järelkasvu eest üldse
hoolitseda või neid kasvatada. Hundil on vastupidi, hunt on väga perekonnale truu
ja seal selles mõttes sarnaneb inimesele.
Et ja ongi väga inimese sarnane, et oma oma püüdlustes. Aga enne veel, kui neis lähemalt nende kohta teada saada,
siis mida see raport nüüd, mis mu ulukid üle luges nii-öelda
ja küttima sho soovitusi jagas, mis sealt välja tuli,
et kellel läheb meie metsades hästi ja kellel mitte,
nii. Ulukiseire raportne ulukitanud skes ulukid on,
ulukid on vabana elavad loomad, eks ole.
Nüüd noh, reeglina räägibki jahiulukite,
st et, et see on saanud valmis jälle üks selline põhjalik,
põhjalik töö, 150-l leheküljel, et kõik,
kes on huvitatud, võiks seda vaadata keskkonnaportaal,
poee seal on välja toodud siis nii-öelda populatsioonide
seisundid hetkeseisud ja muutused siin lähiaastatel
ja ka prognoosid. Ja läbi selle on siis töötatud välja ka nii enda
küttimissoovitused mis siis esitatakse. Maakondlikel jahindusnõukogudele siis on uluksõralistele puhul,
eks ole, ja sealt, mis välja tuli, on see,
et tegelikult möödunud aastaga võrreldes ei ole väga
mingisuguseid olulisi drastilisi muutusi toimunud ühegi
liigi osas.
Et kui rääkida siin uluk sõralistest, metskits,
metssiga, Hirv ja, ja, ja, ja, ja põder siis siis vast kõige
kõige halvemini tegelikult läheb ikkagi mett seal,
et et ülejäänud kolm liiki on, on väga heas seisus ja,
ja metssiga noh, teadagi, miks see Aafrika seakatk,
jah, just, et see on nüüd siis juba kaheksas aasta,
eks ole, et noh, järjest tuleb ikka uusi koldeid
ja ilmselt ega ta päris ära ei kao. Ja suundun sinna poolikuid sea arvukust veel alla pole viijat.
Et siga on vast või metssiga just selline liik siis,
kes on muutnud või, või kelle arvukus on,
on siin viimase 10 aasta jooksul kõige rohkem muutunud. Mulle jäi nagu silma, et ilvestel läheb hästi,
kui on, vahepeal läks nendel ikka suhteliselt kehvasti. Jah, noh, tegelikult ruumi neil on ju veel kasvada,
et, et on on lokaalsed ikka piirkondi, kus nende arvuks on
madal või, või on, on puudulik järelkasv,
tegelikult järelkasv ongi see, mis näitab seda.
Head neil populatsioonil läheb hästi, eks ole.
See on Eestis piirkondi, kus, kus järel,
kas siiani puudub. Näiteks, kus ei ole võimalik ilvesega kokku saada Noh, tegelikult ilvest kohata võib Eestis igal pool,
ma ei mõtle siin küll väikesaari, eks ole,
ja ka suuremaid saari siis tegelikult Saaremaal oli ka see
aasta isegi oli, oli ilvese pesakonda ehk siis möödunud
aasta vabandust, mitte see möödunud suvel.
Et, et seal on võimalik täiesti kohatu, aga neid üksikuid noh,
nii-öelda noori loomi või siis nii-öelda rändseid,
loomi ega ime pole ja neid võib Eestis igal pool kohati,
välja arvatud saared. Saartel on arvuks on madal, et ja noh, tegelikult ka Abruka
saarel minust ka Abruka saar, ilves on siiamaani alles. Elab üksinda seal perega. Ei, ta elab seal üksinda jah, koos koos koos koos veistega ja,
ja muude muude loomadega, et see on rebaseid ja,
ja kährikud ja, ja muid üsna piisavalt ja metskits. No ütleme, on sellised suuremad metsloomad,
keda, kelle puhul inimesed alati erutuvad,
on need siis hundid, karud, põdrad, keda kardetakse metsas kohata,
kui metsa seenele või marjule minnakse karude arv,
kus on ka tõusnud ja päris kenasti, kui ma siit vaatan,
siis emakarusid olid möödunud oli möödunud aastal 91
ja süvin suvine üldarvukus võis küündida 900 kuni 950
isendini päris palju. Jah, karu arvukust näikse olevat praegu stabiliseerunud,
kuigi mõnede piirkondade arvelt paljud ei jahi
või aimu, kasutate arvamusel vähemalt, et on karusid juurde tulnud,
noh muidugi ka see et mingil määral karud liiguvad
ja need noored jätavad niukse petliku mulje,
et, et nüüd on ühel aastal nad siin teine aasta seal,
eks ole, karu, taimtoiduline loom ja need noored käivad
suhteliselt palju selles mõttes Kaia, vanad isakarud,
ajavad nad liikuma sageli need noored. Et jätab petliku mulje, mõneti võib olla.
Aga kindlasti on karu arvukus tõusnud võrreldes seal
kolme-nelja-viie aasta taguse ajaga, eks. Aga see räägib sellest, et tal on head elupaigad
ja tal on söögilaud. Ta ongi nii ja just ja noh, tegelikult ju mitte ainult Eestis,
vaid karukarud on liikunud ka Põhja-Läti.
Ja, ja ka seal on täheldatud seda tõusu lüüakse,
ehk siis see karu arvukus liigub järjest lõuna poole,
seal midagi salata. Üks loom on veel šaakal, kellest tahaks pisut rääkida,
kuidas temaga on, sest kui ta siin mõned aastad tagasi
või äkki isegi 10 aastat tagasi esimest korda tuli siis oli
juttudest palju, aga keegi ei teadnud, kui palju ta täpselt
on nüüd teada, mis selle šaakali kon. Šaakali ka mõned probleemid ka selles mõttes üleloendus osas,
et esiteks kui vaadata, kus šaakal elab ta niuke
rannikualade liik, kus on suhteliselt rasked maastikud on
kui avamaastik on, on märksa kergem, aga ta on,
eelistab elada sageli seal roostiku lähedal lähedastes
piirkondades ranniku lähedal.
Ja katsu sa seal neid kokku lugeda, eks ole,
ja eks ta on mõneti hinnanguline, oleme üritanud käia need
nii-öelda peibutamas. Aga millega siis või kuidas seda? Selle jaoks on eraldi seinaruupor, matkid,
matkid, šaakali häält ja siis siis nii-öelda no sellist
meetodit kasutatakse laialdaselt näiteks huntide seire,
sest et siis perekond vastab reeglina territoriaalsed loomad,
kellel on oma oma nii-öelda märgistatud territoorium
või siis püsiv eluala mida nad juba asustavad.
Siis vastavad sulle, eks ole, ja siis on võimalik see kirja panna.
Ja niimoodi käid kogu rannikuääre ja need nii-öelda niukseid
piirkonnad läbi, kus, kus eeldatavasti neid loomi võiks leida. Aga kuidas on, teie oskate teha sedasi hundihäältetund saaks aru,
et seda ei tee inimene võitjate? Hundi häält on lihtne teha jah, selles mõttes,
et see. U, siis ei, ei, nad on päris niimoodi ei käi,
aga, aga selles mõttes õigesse kohta tuleb minna ja,
ja no selleks tuleb ka eelnevalt märke lugeda,
et kas seda üldse mõtet teha.
Et muidugi võib ka puhtalt nii-öelda hea õnne peale saada
vastuse kuskilt ja, ja on muidugi isendit,
kes kunagi elu sees ei vast miskipärast on väga umbusklikud,
aga aga enamus neist on, on ikkagi soodsatel tingimustel hea
õnne korral. On neid võimalik kuuldut.
Šaakal, iga on samamoodi, sisuliselt nimetatakse peibutamiseks.
Ühtpidi see kindlasti häirib neid ja ma olen kindlasti ei
kutsu üles seda inimesi tegema, et minge metsa,
käige jõuluei kindlasti mitte, et see on,
on hundi perekonna jaoks kindlasti oluline häiring
ja et, et kui noh uusi tehakse mingisugusel ülla omal
eesmärgil teada mis iganes, kui muul moel ei ole võimalik
teada saada näiteks, et kas on neli järglasi
või mitte. Et, et siis siis seda kasutatakse,
aga, aga, aga noh, šaakali puhul tegelikult täpselt sama,
et meil on vaja teada saada, kus on territoriaalsed paarid
ja siis sedapuhku on võimalik hinnata nende arvukust. Kas meil on teada, kui palju on šokolaadi? On onko selle aruande aruande järgi, see arvuks jäi sinna
100 kuni 200 isendi vahele, sügisene arvukus,
eks ole, see tähendas nüüd möödunud sügist.
Aga aga nahka see küttimise olid kütiti ka üsna üsna
märkimisväärne osa, need pigem arvukus ikka sinna 200
piiresse jäi äkki ma usun, et ega me täpselt ei tea jaa,
jaa. Ja selles mõttes selle seirekohalt on see tõsine
probleem nendes elupaikades reeglina inimene ei liigu. Ja neid kohatan, keeruline saak on väga ettevaatlik loom.
Ja, ja seetõttu on, on, on selles osas vajakajäämisi,
aga. Aga Marko Kübarsepp paluks teil nüüd silme ette manada Eesti
kaardi Eesti metsakaardi peal, lausa siis millised on need
metsad või kohad, kus ma võin kohata tõesti selliseid suuri loomi,
põtru, metssigu, hunte, karusid, et ma teaks,
et vot see on selline männimetsseal, Põhja-Eestis?
Seal on, kindlasti võib elada seda liiki loom. Peaks sageli see ei peagi olema, metssigu näeb,
seal näeb väga hästi põldudel tegelikult nüüd nüüd on seda
märksa raskem sellise õnne peale sattuda,
kui keegi tahab siga näha.
Noh, samamoodi põdrad, et isegi Tallinna linn on tulnud,
eks ole, põdrad Me teame.
Ja ka need on ikka noored loomad, kes satuvad oma
eksirännakutel territooriumi otsingutel uutesse kohtadesse
ja satuvad nii-öelda lõksu ja, ja ei, ei suuda leida väljapääsu. Siit enam. Aga, aga noh, üldjuhul on see,
et ega Ühegi metslooma nägemine Eestis, et ei nõua kuskile
väga kaugele minekut, siinsamas Tallinna lähedalgi elavad
nii hundid elavad šaakalid, šaakalitalasid Tallinna loomas,
isegi eks ole, loomaaia territooriumil vabana ja,
ja ja noh, rääkimata muudest loomadest ka karu on ju käinud
Tallinna linnas ja ja selles mõttes, et Eesti ulukiasurkonna
on tegelikult väga heas seisus, et neid on,
on piisavalt ja võimalus igal pool näha küll on keerulisem
suurte kiskatega hunt ja karu ja ilves ja. Te ütlesite, et sellised noored rumalad loomad,
kes tulevad inimese juurde Mina just reeglina ja noh, need, kellel on oma
territooriumit paigas ja kes on elanud oma kindlates
elupaikades aastaid ja aastaid, on nende nägemine puhtalt
hea õnne peale.
On, on suhteliselt harukordne, ega see lihtne ei ole,
et reeglina kõikide inimene näeb, need on jah,
noored, kus samast noored sügisel, noh, siin,
keda marjulisedki siin sageli näevad ja seenelised,
eks ole. Võtame hundi kutsikutki näiteks. Hunt ka noorena kindlasti nagu kõik noored on väga-väga noh,
kuidas ma ütlen, uudishimulikud igasuguste,
selliste uute objektide peale hiljem täiskasvanuks saades,
hundil kujuneb see Neufoopsusta igasuguseid asju pelgab
kõike võõrast vastupidiselt kui sa vaatad hundikutsikaid,
siis no nad hea meelega tulevad uudistama,
kõik on seal metsas mahavisatud prügi, maa kukkunud auto,
stange jupp, kõik sobib mängimiseks, vanad pudelid. Kõik, mis metsast leida, on.
Aga näiteks rajakaamerad, mis madalale pandud,
on tihti seal üritavad nii-öelda hammastega matti võtta sealt,
et ega nüüd kui toome näiteks siia vanahundi,
kes on kolme-nelja aastane, siis nad pelgavad sageli seda rajakaamerat,
eks ole. Oota juba nagu tajub ära, et seal mingi rajakaamera Midagi põhinoh, eks midagi võõrast ja kõik,
mis on tema jaoks võõras ja, ja võib-olla ka inimesega
seotud ja kindlasti seal ongi erinevaid lõhnasid
ja mis iganes sinna talletunud selle kesta peale,
siis siis hunt on väga pelglik.
Nüüd, kui jälle karu ilves siia paralleeliks tuua,
siis karud on väga uudishimulikud ja inimest märgates.
Esimene reaktsioon, kui kui ta lõhnam pole tundnud,
siis noh, eks ole, või kiirendab minema või keerab ennast metsa,
aga mõne aja pärast sageli tuleb uuesti vaatama. Et kes ikkagi oli, no minul olnud korduvalt niukseid
juhtumisi ja isegi filmi peale saanud, neid sai nii-öelda
teadlikult mingitel aastatel otsitud nii-öelda neid.
Või üritada, mismoodi enko niuksed, kohtumised lõppevad,
aga noh, need on kõik õnnelikult lõppenud ja,
ja. Moody, mida sa teed siis ma mõtlen, et kui sa oled kohtunud
karuga et räägi mõni lugu sellest, et kuhu sa läksid ja,
ja mis siis juhtus ja kuidas sa sealt olukorrast välja tulid.
Sest ma olen kuulnud veel ka sellist, võib-olla see on linnalegend,
et karud ei murra naisi, küll aga on nad vigastanud mehi. Isegi on öeldud, tavaliselt vigastavad püssiga mehi.
Aga, aga et, et keegi on seal midagi ennem esile kutsunud,
valesti teinud, aga üldjuhul on see, et ega et minul ei ole
küll ühtegi negatiivset kogemust, küll on korduvalt olnud see,
kus ma olen ise karu liigelnud ligi. Kohe teades, et ta on seal Kui näiteks ma olen näinud tee peal, noh,
varakevadisel ajal, kui rohi tärkab, kõigepealt seal
metsateede ääres, eks ole, päike paistab rohkem peale,
seal on soojem.
Kui metsa all, siis karud on, liiguvad väga palju mööda
mööda neid kruusateid ja siis on neid võimalik näha väga hästi.
Ja noh, niimoodi korduvalt selja tagant lähed ligi karu ei
pane üldse tähele, seda selles mõttes, et ta nii ametis käib,
ühest teeservast teise. Otsib ja vaatab, kust midagi head-paremat kätte saab
ja ja karul on seesama asi, et kui sa Iilid talle niimoodi ligitasu lõhna ei tunne.
Viimasel hetkel sind märkab, noh muidugi,
distantsid ei ole olnud niimoodi, et sa ei lähe ju talle
ninapidi ligi, et see vahe jääb ikka paar-kolmkümmend meetrit,
eks ole, siis tema puhul on ehmatus alati reeglina,
see lõpeb alati sellega, et ta jookseb mõne lähedal oleva
puu otsa. Ja, ja noh, nii on isegi suur Carohordavalt ei
päris päris suured karud. Palju nende seas on päris suuri karusid.
Kaldun arvama, et ikkagi ikkagi vähemuses,
et need suured karud on jooksnud minema.
Võib-olla on ka olnud niimoodi, et seal pole olnud need
piisavalt suuri puid, kuusi minna, aga aga suurte karude
puhul on jah see asi, et reegel, nad on tulnud sageli tagasi. Jõuame tagasi vaatama, seda jäljerida, nuusutama,
ehk siis nad pole lõhna tundnud, nad on näinud mind kui
mingisugust võõrast objekti.
Ja nii ongi kõike. Aga kui sa näeksid emakaru kahe pojaga kas sa läheksid siis vaatama? Tegelikult ka seda olen proovinud, aga ei ikkagi ei juhtunud
mitte midagi, Nad olid turvalises kauguses
ja ja ema märkas mind ennem, tegelikult pojad ei tee peale mängima,
ma läksin veel lähemale sinna.
Poeg oli neli kokku ja ema tegi, tegi neile Niukest Karuliku
karuema häält ja Läksid riburadapidi emale järgi
ja selles mõttes jälle kõik, kõik lõppes rahulikult.
Noh tavaliselt mida karu teeb, on, kui ta näeb tundmatut objekti,
tõuseb tavalist kajale jalale püsti ajab nina õhku
ja üritab teada saada, kes, kes see selline on. Kui ma hakkaksin karjuma selle peale, mis siis juhtuks? Ei, no mis ta ikka jookseb minema nii või naa jookseb minema
sellepärast et mingi tal kannatus katkeb.
Ja seda nii-öelda teadmata või arusaamatu,
et mis toimub.
Pigem loobub, oleb rahulikult minematega.
Enamus loomadega, keegi ei tule sellise mõttega,
et tulevad, tulevad sind ründama. Aga miks meil on selline ettekujutus, et metsloomad on
justkui varitsevad iga puu taga, et nii kui sa metsa läheta,
kohe sind ründab.
Et miks meil on hirm loomades, mitte kõigil muidugi. Mul on jah niimoodi, kui, kui mõeldakse,
aga tegelikult on see ilmselt aastasadadega inimesena vahele
kogunenud mingil põhjusel, et ilmselt väga palju tühjade
juttude taustal kindlasti ma usun Kõlab loogiliselt.
Mul on nüüd selline mõte peas, et avaks telefoni 611 40 40
on see number ja head kuulajad, kui teil on mõni lugu
rääkida kohtumisest loomaga, keda te kas siis hiljaaegu
või millalgi kohtasite ja see kohtumine lõppes hästi,
nii et te olete võimeline meile helistama siis number
611 40 40 on täiesti avatud ja pärast järgmist laulu.
Siis võtame teiega need ost. Nii ma teen 611 40 40 on meil telefon saates
ja külas on keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna
spetsialist Marko Kübarsepp ja head kuulajad.
Ootaks teie lugusid sel teemal, et kellega olete kohtunud
metsloomadest ja kuidas see kohtumine on läinud hallo.
Esimene helistan liinil, kuuleme teid. Tervist, Merca küllatavast.
Nonii. Mina nägin see kevad Peku lähedalt põtra,
siin omasin metsakese vahel puder, puder rooli,
tagumikuga minu poole, tegi oma suisel midagi
ja siis kaevasin, kruusaveebel jälgisin,
no ta oli nagu selle. Kihi peal on need elektri elektrisihi peal.
Ja, ja siis ja siis mingi hetk siis köhatasin
ja mood ühtaegu niimoodi üle üle õlatükk aega mulle otsa.
Päris lõbus.
Aga esimene suvi, kui ta siin küllatades olime,
siis käisid meil siin. Õuemuru peal Pokk väikest, seda kähriku last. Neid oli huvitav jälgida terve suvi otsa.
Muidugi tegin, tegin pisut patu.
Kuna ma tahtsin neid teid niimoodi jälgida,
siis ma andsin natuke koerakrõbuskid.
Et ma tean, et neid tegelikult sööd ei tohi,
aga see oli seal hirmus põnev.
Nad olid kaks tükki.
Üks on niisugune koleerik, onju, aga teine käitus täpselt
nagu kährik, et kui lähedale läksid, siis viskas ennast
pikali ja teeskles surnut. Pärister aitäh, Merka.
Marko, kuidas kommenteerid, kas põder ka tunneb sedasi hästi lõhna,
on temaga lihtne kokku sattuda? Miks sa ikka tunneb ja tavaliselt on ju põdrad põdrad ikkagi
üldiselt suhteliselt inimpelglikud, et et ma ei teagi,
kuidas seal sees samas situatsioonis võis olla,
et kaua seal ennem elatud oli või kui. Et suvila, suvilad või niuksed, noh, hooajalised kasutavad majapidamises,
et seal on kindlasti loomad, palju julgemad,
kes elavad sealsamas lähedal ja teavad, et et üldjuhul seal
kedagi pole.
Noh, ei, ei tea antud situatsiooni kirjeldada ei oska,
üldjuhul on see, et põdrad on ikkagi suhteliselt
inimpelglikud ja aga neid võib näha ja kindlasti võib
ja et see on jälle õnnelik juhus ja pead väga rõõmus olema. Niimoodi võtame veel helistajaid. Hallo. Palun keerake natukene raadio vaiksemaks.
Hallo jah, kuuleme teid. Ma tahan rääkida mul ühesõnaga poeg, väge,
ilvest. Aga see oli nüüd, kas oli kaks või kolm aastat
tagasi ja ta parajasti tahtis minna nagu,
et läheb noh, telki nüüd magama, Natali täitsa metsas.
Noh, suur töö oli, noh ütleme 50 meetrit võib olla. Jah, kuule, me kuuleme väga tähelepanelikult. Jah, ja siis ühesõnaga, ja järsku vaatab,
et kivi tagant paistab üks nagu ta mõtles,
et seal mingi panda või niukene noh, nagu suur,
kas midagi.
Ja siis ta mõtles, et, et, et ja vaatas tema poole,
vaataks kohe niimoodi, et, et noh, ta ei nagu sai pilti teha,
aga see ei tulnud hästi välja, sest seal juba ämmad
aprillikuu sees. Ma ei tea, kas on nüüd kaks või kolme aastaga?
Jah, ja, ja siis mõtles, et siin pole enam mitte midagi
ja panin jalgrattaga ühesõnaga tulema ikkagi hirmuga,
noh. Ma ei tea ju kunagi ja siis noh, 40 kilomeetrit siis
Tallinnasse tulla ja kihi minema tema juurde.
Et kas nüüd nii võib-olla et nüüd tale tähendab nüüd teist
ööd juba jälle uuesti seal läks ööbima ja mul täitsa mure. Selge kohe uurime nüüd sealt samalt tagasi tulla,
pesitseda. Tal hoidsid seal pojad olla, aitäh. Mis te arvate, kas Ilves on sama uudishimuliku karu,
et? Tarmo Ilves on tegelikult väga uudishimulik loom siin,
kui ma ennem rääkisin rajakaameratest, eks ole siin.
Et ilvesed sageli tulevad, tulevad selle rajakaamera helgi peale,
et need on küll niuksed, rajakaamerad näiteks,
mida inimese silm ei näe sellest, seda valgusvihku,
eks ole, mis öösel pildistab Silvest Sulev uudistama seda,
mis huvitav asi, see on kõik sädelev ja selline asi pakub
talle huvi. Nüüd, kui proua rääkis sellest juhtumist,
siis noh, tegelikult ju jälle väga tore,
tore kohtumine peaks muretsema oma poja kindlasti mitte ei,
ei tasu absoluutselt muretseda.
Et pigem andku hindu juurde, et käin käigu veel
ja vaadaku ja pildistada, kui nii palju kui võimalik onutega.
Et kas need edasised korrad ka ka õnnestuvat ei tea,
no loodetavasti läheb korda, et aga seda ei tasu kindlasti karta,
et ilves kallale tuleb või ründav võti. Kas on üldse mõni loom peale puugi küll puhub putukas,
kes tuleb ja ründab. Jah, me oleme siis kindla kindlasti on, kui me räägime,
võtame terve planeedi, et jääkarud ja, ja,
ja, ja elevandid ja lõvid ja neid ohtlikke ohtlikke loomi on ka,
aga üldiselt me elamiseks rahumeelses paigas,
et siin ei ole probleem ja ja Ilvesidki juba aastaid tagasi püüdsime,
eks ole, siin tsirka 30 ilvest püüdnud.
Miks te püüdsite, no selle jaoks, et neid uurida nende
elulaadi ja panime kaelusid kaela siis ka noh,
vangistatud olukordades olid nad tegelikult suhteliselt rahumeelsed,
ainult sellest circa 30-st üks loom oli,
näitas üles agressiivsuse märke, muidugi,
seda õigustatult ikkagi eks ole, tema demontoni vabadus
võetud ja ja kuidas nii saab, aga noh, see niimoodi vabas
looduses käia ja karta, et äkki ilves, ründ kuskilt kivi
tagant või ei maksa. Et pigem jah, minge otsige neid kontakt ja vaadake,
kellel see võimalus on. Võtame veel viima selliste ja nüüd ma pean küll tegema tšiki-briki,
sellepärast et nii palju on helistada kõik kahjuks ei mahu.
Hallo kelle, kelle, kes nüüd jah. A relvast helistab karu lugu, palun olen karuga lähedalt
olnud autoga kruusatee peal ja sel ajal ei teadnud,
käitusin valesti, autost läksin välja, vehkisin,
vilistasin ja läksin järjest lähemale ja mul oli vaja edasi sõita.
Ta ei rassin lõbud signaali, karu istub ja
ja siis, aga lõpuks ta tegi nii kiire stardikoha pealt metsa
ja mina läksin siis ikka rumal, nüüd ma tean,
Turovski on õpetanud mind jälgi mõõtma, ühesõnaga
ja mõõtsin välja kolm pool meetrit sammud
ja läksin teisele poole metsa, siis rumalusest,
siis tulin ära, aga nüüd ma nii tark, et metsloom võib kohe
varsti tagasi sama rada tulevad, kui nad tunnetavad ohtu
ja üldse ei tohi häirida. Mul on praegu kõige värskem Turaski artikkel lehes,
Lõuna-Eesti postimehest need.
Nii et üks tark mees siin Eestis, aitäh teile. Aitäh teile, jah, vot siis, et kui karu on tee peal ees,
mida siis teha? Jah, ega niukseid juhtumisi on ikka olnud ja,
ja tegelikult on see, et miks ta tuleb seda jäljerada tagasi,
on see, et saab häirida niimoodi, et ta ei tunne inimese lõhnad,
ta ei vii kokku neid objekte omavahel. Kui ta tunneks, ta ei tuleks tagasi. Absoluutselt ja, ja see on, see ongi seesama asi,
et, et nad on nii karu, su suutsid, uudishimulike,
pöördub see raja peale tagasi tuleb uuesti
ja no ma olen või tähendab, seda on saanud korduvalt film,
midagi nii-öelda metsas päris praktika käigus.
Ja saades selle jälje pealt lõhna, siis on,
on on kiiresti minek.
Aga no ma ei kutsu inimesi kindlasti üles seda tegema
või niukseid katseid tegema, see. Seda juttu ma sellepärast ei räägi, aga üldiseks taustaks. Nii arusaadav, arusaadav. Meie meie mõmin on tegelikult ikkagi väga rahulikud,
võrreldes üle ookeani karudega must, must karu
ja grislikarud, kes nalja ei mõista väga
ja noh, jääkarudest rääkimata.
Euroopa pruunkaru on kindlasti kõige sõbralikum
ja kõige vähem inimvaenulikum loom. Marko, kas on ka mõni loom Eestis, keda te ei ole kohanud? Ei ole vist, ma arvan, küll, aga on see nõudnud vaeva
ja kui palju peab olema inimesel teadmisi õppinud,
et ta tunneb loodust ja saab aru, kus ta on,
ja kedagi, keda ta nägi. Ma ei tea, enamus neist ei ole enamust, neist ei ole käinud
spetsiaalselt otsimas, et need on, on praktiliste tööde
käigus lihtsalt nähtud ja, ja ongi see, et kui kui aastaid
20 peale no mina hundiga olen tegelenudki aasta 97 juba.
Ja noh, palju neid aastaid tuleb tegelikult ju rohkemgi kui
20 25. aasta Jubat.
Ja enne seda mulle meeldis väga metsaskäijad,
need sead ja põdrad ja selliseid loomasse juba õige pisikese
poisina äranähtudega. Aga noh, nii, nii ta ongi, et ega ja palju meil neid neid
loomi on, et ega neid nii väga palju ei ole. Kondil tekkinud üldse ohtlikku olukorda. On küll jah, on küll ja tegelikult need ainsad olukorrad on
alles on olnud loomade püüdmisega püügiga seoses metssigadega,
et mets ja emistega on olnud küll niisugust päris.
Ja kord metsa kuldiga ka suhteliselt niux
või endal tegid püksid püüli, et vaatasin metsast tulema,
said? Või noh, seal väga vähe jäi puudu ja kuna üksiga olin
seal hetkel, siis siis oleks olnud olukord üsna täbar,
jakk oleks nahutada saanud, et siis ma ei teagi,
mis oleks või kuidas oleks lõppenud, aga noormees ja. Karja keskele vä?
Ei jah, ei, ei olnud, need olid tegelikult üksikud loomad
ja neid oli, oli vaja nii-öelda kaelust kaela panna,
selle jaoks teha spetsiaalsed spetsiaalsed niuksed,
noh. Metoodika loomadel oli vaja ärauim uimastada
ja juba kõlab ohtlikult, ma ütleks jaa, ja noh,
jah, seis oli selline, et nad ei olnud päris sellises seisus,
et neile ligi minna, aga. Aga, aga noh, see situatsioon oli lihtsalt selline,
et lugesin mõningaid märke valesti.
Ja jah, oleks võinud väga halvasti lõppeda,
aga ei, muidu ei ole küll ei.
Ei huntidega, ei karudega Ilvestega. No me kardame seda, mille, mille kohta me vähe teame,
mis on meile võõras nii nagu ka metsloomad tõenäoliselt
inimest kardavad, et me oleme neile võõras. See ei tähenda, et ei peaks ettevaatlik olema,
ettevaatlikkus peab käima ikka kõige ees,
et alati kui tunned, et olukord on ohtlik,
tajuti, et parem on ära minna, siis ongi noh siis siis tuleb
ära minna ja noh, nii nagu oma oma oma oma nii-öelda
mõistuse pea paremaks peab.
Täpselt. Ma väga tänan ja aitäh, et tulite saatesse.
Marko Kübarsepp, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist,
meil jätkuks juttu, ma arvan, tundideks,
sest see, mida teie olete metsas näinud ja kuulnud,
see on ääretult põnev Jõgeva, meie kuulajatele on neid
lugusid palju.
Ma usun, et tuleme veel sügise jooksul kindlasti tagasi
nende teemade juurde, aga praegu ma ei tea. Tahaks võtta ühenduse Tartuga, aga pärast järgmist lugu kohe,
et siis juba Riho Kinksiga rääkida, elus vedanud,
et elusalt või Eesti loodusest, mis on ilus. Tere, Tartu, too ja Riho Kinks Eesti loodusest.
Tõrvist tere, kuidas läheb? Tänan küsimast, läheb väga hästi. Nii küsin kohe, kas sa oled näinud suuri loomi viimasel
lehel viimasel ajal? Tsensuuri loomi ei ole mitte ühtegi kahjuks näinud,
pean ütlema ainult jänesed, rebased on ette sattunud ja,
ja maanteedel muidugi surnud loomad kahjuks. No vot, aga linde. Jah, kõige huvitavam vaatlus oli just nädalavahetusel.
Autoaknast nägin suured sookureparved, tiirutasid põldude
kohal umbes 150 lindu, nagu oleks sügis juba käes.
Miks oli ootamatu, eks nad kogunevadki, need mittepesitsevad
linnud samamoodi on ju toonekurgede kad praegu,
augustis võib näha väga suuri toonekurgede nii-öelda
karjasid või salkasid, kus võib ka üle 100 linnu alla,
nii et et see on päris tavaline, et mittepesitsevad linnud
kogunevad varakult juba salkadesse, tiirutavad ringi
ja ja kui õige aeg käes, siis lahkuvad koos teistega. Nonii hakkab tulema, ma ei tahaks öelda,
et külm on saabumas, talv tulekul. Ei? Ei ei vara veel.
Ei maksa ennast lasta häirida sellest. Ta on augustikuu, Eesti looduse number saak salve hüüumärgiga,
et peaks nagu valmis. Seda küll, et see on natukene nagu sügisene teema,
Jubad peaks korilusega tegelema ja vaatama,
mida siis talvel suhu pista.
Et talveks valmistu ikka suvel, nagu vanarahvas teadis.
Ja siin selles Eesti looduse numbris on siis jutunäit,
eks pähklitest.
Nii sellest, et kust meie pähklid poodi tulevad näiteks
ja mis see pähkel üleüldse on ja kui me näeme suurt
nii-öelda pähkliriiulit poes, et kas nende hulgas ka mõni
päriselt pähkel on vaid tegelikult teised,
on hoopis mingit teist sorti viljad, nagu siin parapähklid,
india pähklid ja kreeka pähklid, et selgub,
et need siis taimeteadlastele ei ole üldsegi pähklid,
vaid ainus pähkel, mis meil Eestis kasvab
või mida meil siin saada on, ongi seesama meie sarapuupähkel,
et see on siis päris pähkel. Ütle, mis on kreeka pähkel, ega ometi mitte? Kreeka pähkel luur selgub siit, et on luuvili nagu kirss näiteks,
mis minu jaoks on ka üllatused.
Et seda ma ei oleks küll osanud oodata.
Nii et asi ei ole isegi mitte taimeteadlastele väga lihtne,
nagu siin öeldakse, et on ka erinevaid arvamusi,
et et mis, mis, aga kui siit edasi minna,
siis on praegu ju vaarikaaeg, kohe algab jõhvikaaeg
ja siin on välja toodud siis levikukaardid mõlemal Marial
või liigil. Et kuhu siis minna vaarikaid otsima, kuhu jõhvikaid otsima
ja vaarikaga on selles mõttes keeruline,
et ei saa põlvest põlve pärandada vaarikakorjamiskohti,
sest tema armastab kasvada raie lankidel mis on vähemalt
siis kolm aastat juba seisnud ja sinna hakkab siis tulema
vaarikas ühe esimese liigina.
Ja vot raielangid, eks ole, kasvavad kinni ikkagi mets
kasvab uuesti peale, siis jälle ei ole seal vaarikat,
nii et seda peab ikkagi kogu aeg vaatama,
kus sellised sobivad langid on tekkinud ja sinna siis minna
vaatama mõne aasta pärast. Kas juba on vaarikaid, aga jõhvikaga on lihtsam,
sest jõhvikasood sinuga kaardi peal ära toodud.
Kõige parem ja saagikam on siis Emajõe suursoo,
mis on väga kuulus, eks ole.
Nii marjade kui kõige muu poolest ja Ida-Virumaa Soodon,
aga jõhvikarikkad, aga muidugi jõhvikat leidub ka paljudes
teistes soodes, mida siin küll on öeldud,
et et võrreldes eelmise sajandi siin keskpaiga
või teise poolega on paljud jõhvikasood kahjuks hävinud
kadunud kuivendamise ja muude tegurite tagajärjel,
nii et need ka tegelikult muutuvad, et see,
mida vanaisa rääkis, ei pruugi praegu enam tõele vastata. Niimoodi, aga pihlakat võib ju ka korjata,
tõsi, pihlakas ei ole veel valmis, kuigi ma nägin juba lapsigi. Ja kapp hakkab punetama, ütleme jah, et siin on siingi öeldud,
et see on alati selline nukker, nukker toon,
eriti õpetajatele, et varsti peab kooli minema,
siin väiksemad lapsed küll kibelevad, nagu mul endal juba,
et saaks juba kooli, aga õpetajad tahaks veel puhata,
aga juba punetab.
Aga siin on siis Marju Kõivupuu pikemalt kirjutanud pihlaka väest.
Ja mida vanarahvas siis arvasse on? Ta isegi siin imestab, et miks on pihlakas kõige suurema
väega puu üldse mitte ainult Eestis, vaid et ka meie sugulasrahvastel.
Nii et ainult isegi vanakuradi enda pidi ära ajama õuest,
kui ainult paned siis oksa või, või puu kasvama õue,
nii et selline tõeline väekas väekas taim. Väärikatest taimedest on teil ka ravimtaimede lugu,
et kust leida ravimtaimi ja mida siis korjata? Jah, siin on uuritud küll mitte tervet Eestit,
kuhu minna ravimtaimi korjama, vaid keskendutud
poollooduslikele kooslustele, mis on teada isegi liigirikkad juba.
Ja siit tuleb välja, et kõige rohkem ütleme,
ruutmeetri kohta erinevaid ravimtaimi on siis puisniitudel
näiteks ja kuivadel heinamaadel all varitel näiteks ja,
ja vähem on siis suvistel aladel, aga ravimtaimedest on siin
ka teisi jutte, siin on intervjuu ravimtaimede kasvatajaga
ja kelle toodangut siis tunneme väga hästi kollaste
pakendite järgi, kui poodi või apteeki läheme. Aga juttu on ka sellest, et kas need ravimtaimed ikka
päriselt ka ravivad midagi, et on, mida teadlased selle
kohta arvavad ja selgub, et tegelikult, ega see on niisugune
väga keeruline teema, et näiteks tuuakse siin raamat Eesti ravimtaimed,
kus on toodud 80 tuntumat ravimtaime ja neist ainult viiel
on leitud siis tõendatud, teaduslikult tõendatud raviomadused,
nii et palju on selles ikkagi ka usku, mis on juba pool
võitu tegelikult kui usud, et aitab, siis eks ta natuke ikka aitab,
vähemalt rahustab iseennast, nii et selle külje pealt
vähemalt aitab siis. Aga kas sa saad tuua välja need viis, mis on teaduslikult? Kahjuks just ise tõmbasin ka siin joone alla,
et ei olegi neid, viitsin ära nimetatud. Ma võin ühe pakkuda saialill Vot, võib-olla küll. On see, et poes on müügil saialillepoes,
apteegis on müügil saialille tinktuur ja kuna meditsiin on
temaga juba tegelenud, siis ta peaks olema. No vot, päevakübar on võib-olla temaga sarnane,
et tema on küll üks tõendatud omadustega,
aga ma kahtlustan, et siin on looduslikke taimi mõeldud,
et saialill on meil peent peenrataim, aga mida siin küll
tuuakse välja, et peab olema ikkagi ravimtaimedega ettevaatlik,
sest neil võib olla ka väga palju väge ja tõesti seda toimeainet.
Nii et peab ikkagi väga täpselt teadma, mille jaoks seda
tarvitada ja millises koguses ja mismoodi,
et siin on välja toodud näiteks Leesikas,
mida hästi palju tarvitatakse, et on väga tugeva toimega,
võivad olla ka palju kõrvaltoimeid nendel ravimtaimedel,
nii et nad ei ole ka sugugi ohutud, et söön,
palju, tahan ja mida tahan, nii et nendega peab ka siiski
ettevaatlik olema ja apteegist ikkagi nõu küsida,
siis ka arstiteaduskonnas tutvustatakse ka ravimtaimi
ja nende omadusi. Mitte ainult keemilist, meditsiini. Muidugi üks hirmutav lugu on ka siin on tulnud jälle üks
kena kahjurliblikas Eestisse varre leedik kes. Kena on, pildi peal on selline et teda ei pane tähelegi,
eks ole, sihuke nähtamatu, kellel köögis käivad leedikud teevad,
eks ole, sinna jahu ja ja pähklite sisse ussikesi,
siis need on samasugused, täpselt nähtamatult väikesed liblikad,
aga noh, jah, siin on jällegi seotud kliima soojenemisega
muidugi teemad.
Et kui maisi kasvatatakse meil Eestis juba tükk aega siin
ja on ka sellised sordid juba, mis vilja kannavad
ja väga selgub, et varreleedikule ka meeldivad need. Ja ta on selles mõttes huvitav.
Huvitav siis nii-öelda kahjur, et tema erinevas arengujärgus
röövikud toituvad erinevatest maisiosadest,
et kui siin esimene rööviku järk on lehtedes
ja isa sõites, siis lähevad edasi, järgmine järk läheb parte sisse,
kahjustab neid ja lõpuks sööb veel maisiterad kaera,
nii et teeb puhta töö täiesti.
Ja see on suur probleem siis seal, kus maisikasvatus on väga popp,
nagu Ameerika Ühendriikides näiteks, nii et seal on see
tõeline probleem. Aga ma tooks ühe loo veel siin välja, mis mulle kõige rohkem
meeldis hoopis.
Et, kes need ussikesed on, kes meie õunu,
pirne ja pähkleid ja, ja muid vilju söövad siin Mati Martin
entomoloog on ilusti väga rohke ja ilusa pildimaterjaliga
välja toonud.
Et näiteks siin õunad, pirnid söövad ära liblikaröövikud.
Aga kui vaarikaussi näed, siis see on hoopis Mardikast pärit
ja kirsiuss tuleb hoopis kirsi kärbsest. Nii et täitsa erinevad ussikesed näevad ühesugused välja,
aga aga need, kes neid mune sinna poetavad,
on hoopis erinevast siis liigirühmadest. See on, jah, just see on kasulik lugemine,
aia pidajatelegi, võtad kaasa, vaatad, tuvastad ära,
ei ole. Korjasin eile õunu, mädanud õunu ja sellised,
mis alla kukkunud juba ja ja täpselt, mõtlesin,
et täna hakkan kohe selle ajakirja järgi tuvastama,
et siit on võimalik isegi selle ussiaugu järgi nii-öelda ära arvata,
et kas see on nüüd mähkur olnud või on vaablaneva noppis õunakoi.
Nii et on erinevad variandid, kes seal õuna kallal on käinud. Aitäh Riho Kinks ja Eesti looduse augustikuu number on siis ilmunud.
Vaadake, lugege ja harige ennast.
Järgmine huvitav saade on juba homme, aga tänases saatekavas
tahan teile öelda, et Lauri Varik on puhkuselt tagasi
ja Uudisplussi toimetab täna temani, et põnevad teemad
pärast 12 kümneseid uudiseid tänalitega huvitaja saates
Marika Leetme, Krista taim.
Kõike kaunist ja ilusat nädala algust.
