Tere On teisipäev, 24. mai kell on 10 läbi
ning huvitaja saade alustab.
Tänases saates räägime kosmosest.
Ta on astronoomid avaldanud esimese pildi Linnutee suurest
mustast august, mis paikneb mehist umbes 26000 valgusaasta kaugusel.
Kuskil seal ambur ja skorpioni kuju piiril.
Rangelt võttes tehti pilt küll mitte mustast august endast
aga selle varjust. Aga see on siiski selline käegakatsutav tõend,
et must auk seal kuskil kaugel linnudel tõesti olemas on.
Kuigi vähemalt teoreetiliselt oleme me must auk,
kui seal juba mõnda aega eeldanud.
Saksa astrofüüsik Reinhard Genzel ja ameerika astrofüüsika
break ees on kaks aastat tagasi saanud isegi Nobeli
teaduspreemia selle eest, et nad selle Linnutee musta augu
seal avastasid. Füüsiline teleskoobist pildistatud pilt on siiski samm edasi.
Tänane huvitaja saade kõnelebki mustadest aukudest.
Mida need endast kujutavad, kui palju neid on,
kui suured need on ning mis paikneb musta augu sees?
Ühtlasi uurime, miks on niivõrd oluline neid pildistada
ning mida me selle pildiga nüüd edasi peale hakkame.
Sellest kõneleb meile täna Tartu Ülikooli teoreetilise
füüsika kaasprofessor Laur Järv. Mina olen Johannes Voltri helipuldis on täna Marika Leetme,
head kuulamist. Mustade aukude olemasolu ennustati esmakordselt juba 1916.
aastal Albert Einsteini relatiivsusteooria põhjal.
Toona kahtles nende olemasolu isegi Einstein ise.
Sellest ajast saati on nende olemasolu aga vaatluslikult kinnitatud.
2015. aastal registreerisid astronoomid näiteks esimest
korda kahe musta augu ühinemisel vallanduvaid gravitatsioonilaineid.
Kolm aastat tagasi esitlesid astronoomid ka pilti,
mis tehtud M 87 galaktikas asuvast ülimassiivsest mustast august. Ning nüüd on tehtud pilt ka mustast august linnuteel,
mis asub 26000 valgusaasta kaugusel kosmosest
ja mustadest aukudest me nüüd põhjalikumalt kõnelema ka
hakkamegi ning minuga on nüüd Tartu stuudios nendel teemadel
kõnelemiseks liitunud Tartu ülikooli teoreetilise füüsika
kaasprofessor Laur Järv, tere hommikust. Tere hommikust. No astronoomid arvutasid siin jaanuari alguses välja,
et kogu universumis võib arvatavasti olla 40 triljonit musta auku.
Ühte nendest oleme nüüd ka pildistanud, aga enne,
kui sellest pildist võib-olla kõnelema hakkame,
teeme selgeks, et millest me õigupoolest räägime,
mis asjad, need mustad augud sellised on,
miks nad meid niivõrd paeluvad? No Newtoni gravitatsiooniteooria baasil võitiski resid
õpetlased võimaluse üle, et on nii massiivne keha,
kust mille lähedalt välja pääseda pole enam võimalik juba
18. sajandil.
Ja siis tuli oma üldrelatiivsusteooriaga,
kus see kontseptsioon sai palju, panin matemaatiliselt
kindlama aluse, sest üldrelatiivsusteoorias valguse kiirus
on piir. Ja kiiremini liikudes siis tekib piir,
kus ei ole võimalik pääseda. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel Stefan hookingi,
Roger Penrose ja teised siis näitasid, et tõesti niisugune
objekt on võimalik küll ratiivsestoris hakkab paratamatu.
Kui tähed kulutavad ära oma tuumakütuse siis Nad langevad kokku,
nende kollapseeruvad ja piisavalt suure massi korral tekibki
must auk. Aga nüüd tõesti viimased viis või seitse aastat on
see mustade aukude revolutsioon vaatluslikus astronoomias füüsikas,
kus me oleme mõõtnud gravitatsioonilained,
mis tekivad kahe musta augu kokku tiirlemisel siis need
avastati või aastatepikkuse vaatluse järel oli võimalik
tuvastada tähtede orbiidid meie Linnutee keskel. Orbiidid siis mingisuguse objekti ümber,
mis mida iseennast nii lihtne polnud näha,
aga, aga, aga see täht, tähed, seal liikusid ümber väga
kiiresti ja sellest võis järeldada, et seal peab olema mingi
must auk. Ja see must auk, nagu nimetus ütlebki, on mingi piirkond,
eks ju, täiesti tume, täiesti must, kus,
kus mitte miski välja ei pääse, isegi valgus ei pääse sealt. Niimoodi ta on jah, ja nendest miljarditest mustadest aukudest,
mis on universumis või eeldatakse enamus on tekkinud täheprotsessides,
et tähe tähe nii-öelda elu lõppstaadiumi on must auk.
Aga galaktikate keskel paistab olevat ka siis hoopis teisest
klassist ülisuuri musti auke.
Kui, kui tähest tekib ütlemisel paar või
või ütleme 10 isegi maksimaalselt 100 100 päikese massiga
must auk siis need, mis on galaktikate keskmes,
need on ikka miljardi miljonites ja miljardites,
et see, mis on meie galaktika Linnutee keskmine on neli
miljardit Päikese massi ja see, mida vaadeldi siis paar
aastat tagasi või see foto avaldati, on lausa kuus miljardit
päikese massi. See, mis on seal galaktikate keskel, see on siis
ülimassiivne või supermassiivne must auk,
siis. Just nimelt üli ülimassiivne ja isegi võib kujutada ette,
et see, mis on nagu tekib täheprotsessis
ja millega gravitatsioonilaineid me mõõdame selle läbimõõt
on seal mõned kilomeetrid.
See, mis on meie galaktika, selle läbimõõt on noh,
ütleme seal noh, kui panna ta meie päikesesüsteemi,
siis on kuskil Pluuto orbiidi raadiuse.
Aga too, mis on seal kaugel galaktikas M 87. Selle son nii massiivne ja nii suur, tema läbimõõt ületab
seal isegi kahekordselt Pluuto Pluuto orbiiti meie päikesesüsteemis.
Et selline võrdluspilt ette kujutada. Mis asi see must auk siis on või kui palju me õigupoolest
sellest teame?
Ükskõik mis asjast me räägime, mingi asi peab millegi
teisega piirneva, eks ju.
Ja ma uurisin välja, et näiteks seda piiri mustal augul kust
siis edasi minnes ei ole võimalik enam tagasi tulla,
seda nimetatakse näiteks sündmuste horisondist,
et kui sa selle piiri ületad, siis rohkem me sinuga. Aga mis edasi, millest üks must auk? Üldse koosneb? Seda on ka raske öelda, sest matemaatiliselt on ta meil
võrrandite lahend.
Asjad liiguvad sinna sisse tõesti, horisont võrreldes
horisont on silmapiir, kust me kaugemale ei näe,
aga siis see horisont ei pruugi olla nii-öelda väljaspool,
võid olla kuskil niimoodi seespool, vaatame alla
ja on üks keha, kust kust meieni enam midagi valgusest ei jõua.
Ja seal sees ütleme, ainet liigub sinna sisse. Meie rohkem infot seal aine kohta ei ole,
me võime ainult matemaatiliselt modelleerida.
Et see kukub keskuse poole ja lõpuks tekib võrranditest
niisugune olukord, et tulevad sisse, lõpmatused.
Edasi arvutada ei saa ja formaalselt nagu aeg
ja ruum lõpevad seal ära.
Mida see tähendab, seal üle võivad praegu siis filosoofid vaielda,
aga aga sisuliselt ütleme niimoodi, et Meie võrrandit rohkem ei,
ei räägi. Et seal peab midagi midagi muud juhtuma. Me rohkem ei tea. Tihtipeale fantaasia kirjeldub kirjanduses kirjeldatakse
musta auku kui miskit, mis nagu imeb sind endasse,
kui sa piisavalt lähedale satud.
Samas ma olen aru saanud, et päris nii see siiski ei ole,
et näiteks kui meie päikesesüsteemis asendada päike musta auguga,
siis väga midagi muud ei juhtuks ka peale selle me
külmuksime võib-olla siin maal surnuks, sest päike ei anna
meile enam lihtsalt soojust. Just täpselt nii ongi, et, et see on lihtsalt sellise
massiga keha hästi-hästi niimoodi kokku pakitult.
Et tegelikult noh, nende kahe suure musta augu ümber,
mis on meil galaktikas nüüd vaadatud Veigalaktikates et seal
nad pidevalt haaravad endasse ümbritsevat massi,
et see, mis on see kauge, ülisuur tema elab kuskil
gaasipilves ja umbes 90 maad päevas tõmbab enda enda siis
nii-öelda ligidusse massi 90 maa siis väärtuses laieneb siis
nagu õgib jah, ja siis see siis aegapidise massis langeb
tema linna musta augu sisse ja ja langedes Ta kiireneb
ja siis kiirgab, et seda me sealt vaatlemegi. No meie galaktika keskel on natuke tagasihoidlikum,
eks ole, ta on väiksem, et võib-olla tõmbab enda sellisesse
nende orbiidile lähiorbiidile, ütleme ühe maa massi päevas
ja tegelikult sellest ainult üks protsent langeb päris sinna sisse.
Et meie galaktikaastmel oleval mustalaugul ei ole sellist gaasipilve,
kus, kus maiustada, et ümbruskonna tähtedelt tuleb sellist
ütleme tähe tähetuult või osakesi mida siis must auk saab,
saab niimodi nosida. Et jah, et, et enamus sellest ainest ei kuku otse sisse,
vaid jääb siin ümber tiirlema pikaks ajaks.
Et selles mõttes noh ta nii suur õgard ei ole
või selline kosmiline koletis Seda, mis seal musta augu keskel on, seda me võime siis
ainult oletada oletada, noh, lugesin, et seal on näiteks singulaarsus,
mis tähendab niisugust punkti füüsikas, kus aine tihedus on
lõpmata suur või noh, nagu te ise ka välja tõite,
eks ju, seal ongi üks suur lõpmatus kõikidest arvutustest. Jah, et seda me võime aru arutluses modelleerida
ja mõelda, et kas see on nagu selline noh,
selline piir, kus meie teadmised ütlevad üles,
et tõenäoliselt on vaja mingisugust paremat teooriat kui üldrelatiivsusteooria,
mis mis sellises režiimis hakkaks käituma
või hakkaks toimima, tulevad uued efektid,
mida me ei oska ette ennustada.
Aga jah, muidugi sellepärast me peame uurima neid,
seda, mida me näeme, et siis teha paremaid oletusi selle kohta,
mis on musta augu sees. See kõik tekitab küsimusi, et miks. Must auk on või millist rolli need mustad augud üldse mängivad?
Tartu observatooriumi astrofüüsika teaturi Indrek vorm
näiteks edastanud, et need mustad augud on justkui
universumi kõige efektiivsemad. Mootorid. Või millist rolli need mängivad, mida te selle all võis mõelda? Et see on väga huvitav, et et kuidas need galaktikate keskme
mustad augud on tekkinud, et selle kohta on hulk mudeleid on
ilmselt seotud see k galaktikat enda tekkimisega,
et miks just niisugune hulk mateeriat hakkab kui kogunema ja,
ja moodustab niisugune praktika, miks ei ole see suurem
või väiksem kogus ja miks üldse galaktikad tekivad?
Et siin on väga põnev astrofüüsikutel modelleerida,
et ilmselt need mustad augud on olnud selliseks seemneks,
mille ümber on hakanud sellisest algsest aine supist siis
tasapisi kujunema selline galaktika? Selline aine tuleb kokku, koguneb selliseks
pannkoogitaoliseks ja siis seal hakkavad tekkima tähed,
et veel, Elaine tõmbub kokku, et aga selle algne punkt võis
ollagi selle see suur must auk, et noh, kuidas ta muidu võis tekkida,
ei tea. Kas nad kuidagi mõjutavad ka meid?
Nad vist kiirgavad, eks ju.
Elektromagnetkiirgust paiskuvad mingeid ainevoolusid välja. Mõjutavad nad kuidagi kosmost. Ümber ka ja kahtlemata on see, et mida me mida siis nüüd on
vaadeldud väga põnevalt muidugi vaadeldud mitmest maa
erinevates punktis olevast observatooriumist korraga,
samal ajal oli raske saavutada seda õiget päeva,
et, et igal pool oleks ilus ilm, vaatus ilm,
no Ameerikast Euroopast kuni Antarktika,
nii. Aga siis jah, selle selle musta augu ümber tiirleb ainet.
See, mis on see kauge, suur ülisuur must auk,
saine tiirleb seal muidugi kiiresti, aga et see ring on nii
suure ringi ümbertegemiseks, kulub seal kuu aega. Aga see, mis on meie galaktika keskmeil,
seal aine kimab päris selle kartke ümber,
noh ütleme poole tunni jooksul teeb ühe ringi peale.
Ja siis see, see ringorbiit seal on ikkagi noh,
võrreldav maa orbiidi ka, et see on ikka tohutu Maal kulub aasta,
sellele kulub pool tundi.
Ja siis ta muidugi kiirgab.
Ja seda siis kiirgust on võimalike teleskoopidega
raadioteleskoopidega vaadelda. Ainus probleem on see, et et me vaatame seda oma galaktika kettatasandist,
me vaatame läbi paljude tähtede paljude täheümbruse
ja palju tiheda gaasi, et seda niimoodi andmetöötlust teha,
et algset pilti saada, oli raske.
Et kahtlemata ta ümbruskonda mõjutab, ta tõmbab,
tõmbab tasapisi liiga ainet ja ajab aega pikku,
ilmselt kasvab järjest ja muutub järjest olulisemaks
miljardite aastate pärast. Võib-olla väga oluliseks meie galaktikas praegu ta on
suhteliselt niisugune veel tagasihoidlik võrreldes,
kui palju on üldse kokku tähti, siis tema mass on
suhteliselt väike. Mida mustad augud üldse ühele kosmoseteadlasele tähendavad
või te olete teoreetilise füüsika kaasprofessor Tartu Ülikoolis.
Kas see on üks niisuguseid suuri mõistatusi nagu seal
maailmaavarustes praegu, mille üle kõik ikka aeg-ajalt mõtlevad,
ma tea, olete te unes näinud näiteks musta auku,
seda, kuidas te saate teada, et mis tema roll siis on
ja millest ta koosneb? Noh, ma ei oska öelda, kas niimoodi unes,
aga kindlasti meie oma seminarides seda küll arutame.
Et ütleme, astrofüüsikutel ja kosmoloogidele pakub huvi,
mis rolli võiks ta mängida galaktika toimimisel
ja tekkimisel.
Aga füüsikateoreetikutele on must auk hindamatu selline
teoreetiliste paradoks, side või suguste probleemide allikas,
et kui me paneme ühelt poolt gravitatsiooni,
milleks eks selliseks seemneks väljenduseks on must auk
ja teiselt poolt võtame kvantfüüsika, siis tuleb Rida paradoks,
mida, mida ei oska lahendada, et meie, need parimad
füüsikateooriad tänapäeval ei klapi kokku ja,
ja selliste mõtteeksperimentidega, mis sa võinud võimalik teha,
siis saab, saab vaadata, kus kus need pusle tükid siis,
no ei lähe lihtsalt kokku ja kas midagi on puudu. Aga nüüd sellest, sellest pildist saab siiski ka väga palju
ka veel nagu teoreetiliselt, et kas meie see musta augu
mudel üldrelatiivsusteoorias on, klapib kokku
või on õige?
Et ühelt poolt me vaatame neid tähti, mis ümber seal liiguvad,
saame teada, milline on selle musta augu mass täpselt
nii-öelda sõltumatult ja siis vaatame seda kujutis seda siluetti,
mis tekib, et kas, kas see mass ja kas see sirje ot,
kas need klapivad kokku. Ja ka need siis selle korporatsiooni teaduskorporatsiooni autorid,
kes avaldasid artiklit nüüd paar nädalat tagasi
modelleerisid sadade mudelitega, et kas see,
kas see pilt ongi nüüd tõesti üldratiivist mustast august
või on seal äkki midagi muud, võiks olla näiteks ütleme,
mida nimetatakse ussiauguks, see on siis ka mingi massini keha,
aga sealt saab mitte sisse langed ainult vaid ka läbi minna.
Või näiteks singulaarsus ilma selle sündmuste horisondi itta. Et kõiki neid variante on võimalik nüüd täpselt järgi vaadata,
et modelleerida ja et kas need, kas, kas see pilt vastab
siis ütleme, üldratiivister musta laugele
või on seal äkki midagi muud? Need on need ussiaugud, mis te mainisite,
need on need, kust kosmoselaevad tihtipeale läbi sõidavad,
siis igast fantaasia Filijades jah, ideaalis jah,
et et äkki äkki on, äkki on midagi niisugust,
et me peame seda kontrollima, aga need veel tõestust ei ole leidnud,
need on kõik niisugused mõtteharjutused. Ütleme juba selles algses töös, mida nad avaldasid,
kus on tegelikult kokku kuus väga põhjalikku artiklit.
Et seal osadele nendele alternatiividele sai juba kriipsu
peale tõmmata.
Aga mõned alternatiivid on sellised, noh nii nimetatakse
musta augu Mimicriteks või petlikeks musta augu,
noh, jäljendustega Heljendusteks jah, et neid ei saa veel
kõrvale lükata ja siin on teoreetikutel suur hulk tööd. Enne kui me võib-olla sellest pildist lähemalt räägime,
te mainisite siin mitmeid paradokse ja läksime siin juba
kosmoserännakute teed no fantaasiakirjanduses
või ütleme, kosmosekirjanduses on mustasid auke päris tihti
mainitud ju ka kui niisuguseid ohtlikke kohti,
noh peale selle, eks kuhu kosmoselaevad ei tohi sattuda ka
tihti mainitakse neid ka niisuguseid kohti,
kus saab ajas rännata ja tihtipeale neid mustusid,
auke seostatakse. Ongi siis kas edasi või tagasi rändamisega ajas
ja leidsin internetist sellise, teab, et aeg möödub mustas
augus või selle lähistel hoopis palju aeglasemalt.
Näiteks kulub ühe minuti möödumiseks musta augu veerel 700 aastat.
Et kuidas ajas rändamine võiks olla seotud mustade aukudega
või kas üldse on, kas see on ka üks niisugustest mõtisklustest,
mis seal Tartu observatooriumis enda õpilastega võib-olla teete? No tegelikult see on ka juba maa peal, et ka maa peal noh,
tugevamas gravitatsiooniväljas i käib nõksu võrra
aeglasemalt kui siis tähtedevahelises tühjas vabas ruumis.
Et me lihtsalt seda ei märka.
Jah, see on üldratiivsust, rinnustused, aja kulg aeglustub
siis tugevas gravitatsiooniväljas ja musta auku on selle
siis kõige äärmuslikum näide, et et niimodi aeglaseks. Et kui kosmoselaev oleks musta augu sees
ja kuidagi läbi ime jääks ellu, siis näeks ta põhimõtteliselt,
kuidas maailm tema ümber hästi-hästi kiiresti möödub. Jah, see on omaette selline põnev teema.
Et kuidas, mida näeb siis vaatleja, kes langeb musta auku,
et tegelikult ta näeb, kuidas teil ülini must täpike muutub
järjest suuremaks ja ja viimasel hetkel on siis tähed on
koondunud üheks üheks pisikeseks täpik sinu selja taga.
Ja siis mida sa näed seal ees ja, ja nii edasi,
et see aga kahjuks mustast august välja tulla ei ole,
ei ole võimalik. Ja seetõttu noh, see on selline mõtteharjutus,
et põnevamad ajamasinate võimalused on seotud ussiaukudega,
kus saaks nagu läbi minna ja siis Saksa saaks ka minna võib-olla,
või tekitada olukorra, kus saab minna päris ajas alguspunkti tagasi,
et samasse punkti mitte ainult ruumis, vaid samasse punktiga ajas.
See on jällegi siis vajab natuke eksootilisemaid tingimusi,
mida üldrelatiivsusteooria nagu ei luba aga mida võib-olla
mingi laiem teooria, mis kunagi äkki üldrelatiivsusteooria
asemele tuleb, võiks lubada. Ja seepärast ongi väga huvitav neid, neid ka Musta augu
kujutise praegu uurida, et kas me leiame äkki mingisuguse vihje,
kuidas üldrelatiivsusteooria peaks, võiks sinuga laieneda või,
või kas võiks olla mingisugune parandus sinna?
Et kui see parandus on tõesti võimalik ja,
ja ka need pildid sellele viitaksid, siis oleksid võimalikud
ka ussiaugud ja ajas rändamine ja, ja võib-olla üldse
sellised eksootilisemad kosmoses liikumise viisid,
mis, mis ei ole piiratud just ainult valguse kiirusega. Räägimegi siis võib-olla lähemalt nüüd sellest pildist.
Tegelikult ei ole tegu ju esimese musta auguga,
mida astronoomid on pildistanud.
Kolm aastat tagasi tehti pilt ka meist 55 miljoni
valgusaasta kaugusel paiknevast M 87 galaktikast,
aga nüüd siis tehti pilt sellest 26000 valgusaasta kaugusel
paiknevast mustast august Linnutee keskel.
Mida, mida see pilt siis meile näitab, millise loose meile jutustab,
mida me sealt teada saame? Ja ütleme see kaugemal galaktikas olev must auk,
see on meist 2000 korda kaugemal kui see,
mis on Linnutee keskel.
Aga ta on ka 1500 korda massiivsem, nii et selline nurk,
mille alt nad paistavad, on suhteliselt samasugune. Mis siis micro kaare sekundeid on siis ütleme,
inimese silm eristab võib-olla seal kui ja 360 kraadi iga
kraad jaguneb 60-ks sekundiks siis tähendab 60-ks minutiks
ja need omakorda jagunevad 60-st sekundiks
ja siis saab seal tuua veel millija mikrosekundeid,
et see on siis micro kaare sekundites, inimese silm helistab
võib-olla seal kolmekümmet kaaresekundit heal juhul nii et
see on inimese silmale täiesti helistamatu,
aga aga aparaatidega võimalik leida. Ja noh, tegelikult me ei vaatle musta auku,
vaid seda, seda aineketast, mis seal ümber tiirleb,
noh, see jutt, et nad söövad või tõmbavad endale ligi seda
ainet ja siis aine hakkab musta auku kukkuma.
Kiirgab ja seda kiirgust on võimalik siis jälgida,
et see kiirgus ei tule mitte sellelt päris musta augu
horisondi pinnalt, kus, kus midagi tagasi ei pääse,
vaid vaid saab rääkida stabiilsetest orbiitidest seal musta
augu ümbruses kõige lähem stabiilne orbiit,
kuhu, kus siis aine saab, kiireldan kuskil umbes niimoodi
kolm musta augu raadiost ja selle silueti
või selle varju siis sisemine musterson kuskil no poolteist
ja natuke peale musta augu raadiost, see on siis see piir,
kust, kus kus siis valgusest võib meieni veel jõuda,
et lähemalt need valgusosakesed kukuvad juba sisse,
aga sealt piirilt on võimalik meile veel infot saata,
nii et tegelikult siis seda pilti vaadates peaks mõtlema,
et see päris auk on seal seal natukene sellest heleda heleda
ketta sisemisest äärestel seespool noh, poolteist korda
või natuke rohkem kui poolteist korda. Aga millise loose pilt meile räägib, kas me saime selle
pildiga nüüd midagi uut teada näiteks lükkasime midagi ümber,
saime me kinnitust. Et otseselt pilt muidugi mitte, aga aga selle pildi
võrdlemine simulatsioonide või sellise mudeldamisega annab
meile päris palju.
Et saab öelda, et millise see must auk ilmselt tiirleb
või pöörleb oma keskosa ümber ja siis millise nurga all on
see pöörlemistelg.
Siis saab välja. Ütleme tõmmata kriipsu peale mõnedele alternatiividele,
et tegelikult, et seal ei ole musta auku,
vaid on nüüd mingisugune muu keha, millel on kas mingisugune
kas siis mingi mingisugune kiirgust peegeldav pind või,
või, või ka siset küll neelavaga sellist soojuskiirgust ise
kiirgav pind, selliseid alternatiive saab,
saab välja nii-öelda prakkida juba praegu.
Ja kindlasti see töö nüüd jätkub, et vaadata
süstemaatiliselt mõõta veel ülitäpselt neid parameetreid,
mida sellest pildist on võimalik välja lugeda,
et kas ta on täielik, ütleme, täielikult sfääriline
või on ta natukene kokku surutud mingist mingist nurgast. Kuidas see klapib kokku mudelite ennustusega. Kusjuures väga huvitav on ju ka see, kuidas pilt tehti,
et selle pildi tegid, siis tegi siis teleskoopide võrgustik,
mille nimi on öös, horisont, teleskoop või siis tõlkes
sündmuste horisondi.
Teleskoobis on siis selline suur teleskoopide võrgustik,
mis nii-öelda ühendas kaheksa üle maakera paiknevat
raadioteleskoopi või siis ma ei tea observatooriumis kokku
üheks suureks virtuaalseks teleskoobiga. Need kaheksa teleskoopi asuvad siis nii Tšiilis,
Atacama kõrbes, lõunapoolusel Havai saarel,
Mehhikos, Hispaanias kui ka Ameerika Ühendriikides.
Ka see niisugune huvitav tahaksin, kuidas neid pilte üldse tehakse? Ja 300 inimest on umbes selles kogu grupis koos.
Pilti tehti mitme mitme öö või mitme päeva jooksul juba 2000
seitsmeteistkümnendal aastal.
See on siis viis aastat tagasi.
Aga kujutise töötlemine, andmete töötlemine,
mida tohutu hulk, kui seal erinevate kellade sünkroniseerimine,
et et see kõik nagu kokku panna plussis veel modelleerimine,
võrdlus simulatsioonidega. See on väga, väga selline massiivne töö ja näitab,
kuidas tänapäeva teaduses edasi minna.
On vaja rahvusvahelist koostööd ja paljude teadlaste ühiseid pingutusi. Kui palju Eesti teadlased sellistest avastustest üldse osa saavad,
nagu näiteks linnude musta augu pildistamine?
Ma vaatasin näiteks, et mitmed need suured teleskoobid
asuvad Põhja-Tšiilis Atacama kõrbes ja kuuluvad nii-öelda
Euroopa lõunaobservatooriumi katuse all.
Aga see on siis niisugune riikidevaheline astronoomia organisatsioon,
kuhu kuulub 16 Euroopa riiki.
Soome, Rootsi, Taani, Poola, Tšehhi, aga näiteks balti riike
selle liikmete hulgas ei ole, et kuivõrd Eesti teadlased
sellistest suurtest avastustest saavad osa? Kahtlemata saavad, aga meil lihtsalt ei ole ka ütleme
inimesi ja jõudu, et kõiges osaleda.
Et suuremad riigid nendel on, on seda võimekust rohkem,
et me peame hästi valima, kuhu me panustame
ja siis sinna me panustame, et noh, ma pean ütlema,
et mina olen selline teoreetik, kes otseselt vaatlustega ei noh,
vähemalt selle vaatlemisega ei tegele, aga tart
observatoorium osaleb küll, noh, neil on omad omad valitute
projektid galaktikate suhtes, kus siis kus siis panust anda ja,
ja kaasa lüüa. Ja lõpetuseks ma küsin, et, et see Linnutee musta augu
pildistamine on kindlasti niisugune suur hüpe edasi lääne astronoomidel,
aga ma eeldan, et suurem osa selliseid mõistatusi,
mis meid mustade aukudega seoses on, jäävad meil siiski veel lahendamata,
et kuhusid annaks edasi minna.
Mis on need niisugused suuremad pusled, mis vajavad veel
kokkupanemist või suuremat küsimused, mis vajaksid veel ära lahendamist,
kui me räägimegi nüüd mustadest aukudest,
mida te ootate järgmiseks? Noh, kindlasti on nüüd tulemas ja see on praktiliselt
garanteeritud hulk gravitatsioonilainet mõõtmisandmeid.
Et 2015 oli see esimene sündmus, mis 2016 kuulutati välja.
Nüüdseks on juba, ütleme seal 50 kuni 100
gravitatsioonilainete sündmust registreeritud,
see tuleb siis kahe musta augu viga või ka siis kahe
neutrontähe või musta augu ja neutrontähepaari kokku diilemisest.
Aga tahaks, et neid oleks tuhandeid ja kui nüüd kõik läheb hästi,
siis tulevad kosmosesse aparaadid, mis seda andmehulka
hakkavad pakkuma. Et me näe, me siis ütleme lisaks valgusele,
raadiolainetele, et tekiks selline pidev gravitatsioonilainete.
Kuula, mis on niisugune.
Katsestruktuuri, vaatlusstruktuur. Ja see on oluline, sellepärast. Et siis saame teha statistikat, millised keskmiselt mustad augud,
kus nad on, me saame nagu täiesti noh ütleme lisaks,
kui meil tekib praegu vaatame silmadega,
Neid elektromagnetlaineid, siis me ütleme piltlikult,
meil tekivad kõrvad juurde, et me saame kuulda ka,
mis universumis toimub nende gravitatsioonilainete mõttes.
See võtab mu maailmaruumis orienteerumise,
noh, täiesti uue annab uue mõõtme. Et me tahame teada, palju neid on, kus nad on,
millised on nende omadused ja Need efektid,
kus võib-olla sellest üldrelatiivsusjuurest on kõrvalekaldumine,
on, on väikesed pole seal mingites protsentides kümnend protsentides,
et kui me saame suure statistika, siis me saame seda seda
väikest kõrvalekalded seal ka märgata.
Ja saame ka teada, et kas kunagi on lootust valgusest
kiiremini ka maailmaruumis lennata või mitte,
et kas, kas üldrelatiivsusteooria panebki selle lõpliku
piiri või äkki on mingisugune luku augukene,
kust saab ka nii-öelda pääseda läbi välja kaugemale midagi teistmoodi? See on siis kõik juba tulevikumuusika, aitäh teile,
Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika professor Laur Järv
selle keskustelu eest Aga eks ole seegi kummaline, kuidas lootuses laiutavad
korraga kurbus, rõõm, kurbus muudkui rõõmustab,
rõõm kurvastab ja sina aina loodad ja loodad minuga nüüd
liitunud novaatori teadustoimetaja Sandra Saar,
no misasja ma ette lugesin, just ilmselt see oli midagi,
mis peaks olema justkui luuletus.
Täpsemalt siis instagrami luule, ma saan aru,
et novaator kirjutas äsja artikli sellest,
et kui varem olid inimesed harjunud luulet lugema raamatust,
siis nüüd piisab sotsiaalmeediarakendusi Instagrami
avamisest ja see on täitsa eraldi. Niisugune žanr võib olla ja täpselt nii ma enne tahtsingi küsida,
et kuna sa üldse ise viimati luulet lugesid,
jätame siis Instagrami luule kõrvale.
Kusjuures hakkasin mõtlema, et sotsiaalmeedias on ka minuni
luule jõudnud väljaspool sotsiaalmeediat tõesti ei ole väga
agar luulelugejaga sotsiaalmeediast kuidagi ta ikkagi vist
jõuab ka minuni. Sa esindad väga head nii-öelda sihtrühma siis,
sest sa oled noor inimene ja noorte inimesteni tänapäeval
jõuabki luule pigem just sotsiaalmeedia kaudu,
peamiselt siis Instagrami vahendusel.
Ja see on viimastel aastatel saanud Eestis ka tohutult
menukaks välismaal Ameerikas siis see juba mõned aastad
tagasi tegelikult hakkas levima ja nüüd on Eestisse ka
jõudnud ja peamiselt, et kes selle Eestisse toonud on,
on siis selline mees nagu lauriräpp, kes eelmise aasta lõpus
andis välja ka? No võiks vist öelda, et luuleraamatu, miks ma väga kindlalt
ei kasuta seda sõna luule on seepärast, et teadlased ise ei
ole ka päris täpselt kindel, et kuidas seda siis liigitada. Aga mis teda eristab, siis päris luulesse.
Minule tundub, et ongi lihtsalt päris luule,
mis on kirja pandud elektroonilisel viisil
või on siin mingi koolkond, kes ütleb, et need ka,
et need erinevad mingil moel see, mis on meil
sotsiaalmeedias või internetis ja see, mis meil on paberi peal. On teadlasi, kes ütlevad, et see ei ole mitte mingis osas luule,
sellepärast et ta ei, tal ei ole omased luulele
iseloomulikud jooned, riimid või mis iganes muud,
siis on inimesed, kes arvavad, et et see on selline uus kirjandusliik,
mis päästab luule, sest luule võib-olla ei ole tänasel
päeval enam nii menukas ja kolmandat koolkonda esindavad
siis inimesed, kes arvavad, et tegu ei ole küll päris luulega,
aga see võib juhatada võimalikud huvilised siis selle
nii-öelda õige luule juurde, mida me siis peame nii-öelda
õigeks luuleks, et Artur Alliksaar ja sellised inimesed Lauri räppil ka, keda sa mainisid, eks ju 24000 jälgijat Instagram. Jaa, aga tema puhul ongi see, et inimesed ei oska öelda,
kas ta on päris luuletaja või mitte, et seal ongi see,
et kuidas keegi arvab ja siis Tartu Ülikooli
maailmakirjanduse kaasprofessor Rebekka Lotman uuris seda
teemat lähemalt ka tema ise ütles, et see kindlasti on luule,
aga need, kes ütlevad, et see ei ole luule pigem tahavad öelda,
et see ei ole hea luule, nende hinnangul aga et tema meelest
see kindlasti luule on ja lauriräpp on tegelikult suutnud
väga palju inimesi juba välja vihastada. Näiteks filosoof Leo luks kirjutas hiljutises loomingus seda ka,
et Lauri räpi luule kuulub samavõrra luule hulka nagu Igor
Mangi horoskoobid proosasse.
Ehk siis tema, Lauri räpiloomingu austaja ei ole.
Aga kas kellelegi see meeldib või mitte,
see ei ole isegi nii oluline, sest faktid kõnelevad seda keelt,
et Lauri lauriräpp inimestele meeldib oma luuleraamatut,
lihtsate asjade tähtsus on ta müünud üle 8000 eksemplari
ja see on Eesti mõistes ikka väga-väga suur tiraaž
ja see on üks müüdum luuleraamat eesti kirjanduses üldse. Nii et inimestele see meeldib. Laseme inimestel siis otsustada, et kas see on luule
või mitte, sa tõid siia stuudiosse paar luuletust ka kaasa,
mis sulle endale silma jäi? Ma tegelikult selle valiku tegin üsna suvaliselt selles osas,
et ega ma võtsin lihtsalt esimesed ette,
mis juhtusid.
Üks kõlab siis selliselt, kaks rida siin ongi ka sina oled ime,
mille täitumisse keegi usub.
Selline luuletus, järgmine on näiteks selline,
ma olen sinu suvest lumeni lumest suveni ka siis,
kui kevad sulab sügiseks. Aga tegelikult lauriräpp ei ole ainuke selliseid Instagrami
luuletajaid on veel näiteks Gerda Laura liiv,
kes on andnud ka välja luulekogu, mis kandis pealkirja enne
ja temal oli näiteks üks selline luuletus.
Mulle meeldib üksinda magada väga rohkem ruumi
ja tekk, kõik minu, aga mõnel õhtul sooviks,
et voodis oleks veel üks küttekeha, kas või hetkeni,
mil uinun ja üks luuletus siis vist on tal üherealine. Su süda hoiab mu hinge kinni. Huvitav asi, mis ma märkasin sealt novaatori artiklist on see,
et kui me vaatame paberil luuletust, siis seal on pigem
igasugused vihjed, võib-olla eelnevatele luuletustele,
niisugune siis intertekstuaalse, mis selle nimi,
samal ajal kui Instagramis hakkab rohkem mängima rolli see,
et kellele on see luuletus meeldinud, milline on see
visuaalne pool seal seal tihtipeale võib üksuse luuletus
olla pildistatud üles. Ja hoopis niisugune visuaalne külg mängib siis nendel
luuletuste palju suuremat rolli kui see,
mis on puhtalt paberi peal. Ja et seal mõned autorid kasutavad ka sellist võtet oma luuletused,
kuigi need ilmuvad instagramis, siis nad kujundavad selle
justkui sellise koltunud paberi peale ja selle mõte siis on see,
et tekitada selliste vana ajatunnet või et,
et see justkui oleks nagu päris, sest kui me võtame sellise
vana raamatu kätte, siis seal tihtipeale on ka koltunud
lehed ja tekitab mingi sellise nostalgia tunne tunde,
et seda võtet kasutatakse ja päris päris palju eesti luuletajad,
instagrami, luuletajad, samamoodi. Vot, mis ma vaatangi praegu Teeennovaatorit artiklist,
et Instagrami luule puhul loeb ka autori
ja lugeja suhtlus Ja et see on ju hästi vahetu keskkond, kus sa saad,
igaüks ei pea ju olema tuttav selle inimesega,
et sa saad lihtsalt reageerida tema luuletuse peale,
kirjutada talle, mis tundeid see sinus tekitab
ja siis autorid tihtipeale vastavad sellele.
Ja see tekitabki sellise suhtluse lugeja
ja autori vahel, mis muidugi tekitab ju hea tunde,
kui autor sulle vastab ka, et sealt saab diskussioon ka
edasi tekkida ja tegelikult on mitmed tuntud luuletajad,
Nad ei ole küll ise instagrami läinud, aga nende luule
austamiseks on tehtud siis eraldi kontosid,
kus siis postitatakse nende luuletusi ka
ja see on tegelikult ka tekitanud huvi nende luule vastu ka
just nooremate inimeste poolt näiteks Doris Kareva luuletusi
saab instagramis lugeda, aga ta ise ei ole selle konto taga. Empaatia ei sõltu asukohast kaardil, vaid sellest,
kas süda asub õige koha peal.
See oli jälle üks näide.
Aga liigume järgmise teema juurde.
Ma saan aru, et nurmenukk ja saab veel vaadata see kevad ka. Nurmenukke saab ja see sel kevadel vaadata,
kui te olete alati mõelnud, et teadus on midagi kauget
ja kättesaamatut, siis umbes järgneva kahe nädala jooksul
saavad kõik inimesed ise ka teaduse tegemisse panustada
ja seda juba neljandat aastat ja sel aastal siis vist
viimast korda.
Nimelt tuleb otsida üles selline põllulapike,
kus kasvavad nurmenukud ja siis need üles pildistada. Ja nurmenukul on kahte tüüpi õisi, S ja L õis.
Tuleb siis vaadata, et kumba õit, et rohkem on
ja siis need õietüübid viitavad maastikumuutuste mõjule.
Ja siis saab teada, et, et mis siis loodusega toimub,
teadlased, siis sa saad seda teada. Laiem loogika nagu ma aru saan, on see, et selleks,
et nurmenukud paljuneksid, on sul vaja, et see S-tüüpi õis
vist nii-öelda oleks koos sellel tüüpi õiega
ja kui ühes asurkonnas on hästi palju S-tüüpi õisi,
geni tell tüüpi õisi näiteks ei ole, siis asurkond võib
välja surra või ütleme, niimoodi iduraks jääda mitut
nurmenuku sina, see aasta oled juba näinud? Ma pean tunnistama, et looduslikult ei olegi töö,
juurde toodi küll keegi korjas nurmenuku,
sealt nägest.
Ma ei vaatanud, ma pildi pealt vaatasin,
et milline see olema peaks, S ja L-kuju,
aga ausalt öeldes mina ei saanud väga hästi,
mina ei teinud väga hästi vahet nendel, aga teil kõigil on
võimalik minna kuskile ja otsida ja on selline lehekülg nagu nurmenukk,
poee, kus te saate siis täpsed juhised ka,
et kuidas vaatlus läbi viia sellisel kujul,
et teadlastel sellest päriselt ka kasu oleks
ja igaüks saab siis niiviisi teadusesse panustada. Ja see ei ole mitte Eestis, aga see on üle-euroopaline kampaania.
Minu teada. Eelmine aasta oli see üle-euroopaline jah,
sel aastal minu teada nad keskenduvad jällegi Eestile
ja sel aastal vist see peaks viimast korda ka toimuma,
et neli aastat on olnud selline suurem kampaania
ja nüüd siis võetakse kõik need tulemused kokku
ja siis saamegi teada, et kas siis meie loodus on kuidagi
muutunud ja need nurmenukud siis näitavad,
et kuidas muutunud on. Mina olen ühte nurmenuku vähemalt näinud juba see kevad minu
mäletamist mööda S-tüüpi õis, aga pilti ma ei teinud võttega
tegema pidanud nurmenukutee ja siis üks teema veel,
millest novaatorist saab see nädal lugeda,
on see, kuidas renoveeritud hoopis teisest valdkonnast,
kuidas renoveeritud korterelamute energiasääst võib jääda
plaanitust väiksemaks, nimelt siis Tallinna Tehnikaülikoolis
kaitsmisele tulevas doktoritöös uuriti, kui palju
korterimajade renoveerimisega kütteks kuluvat energiat kokku hoitakse. Ja tuli välja, et kuigi kütteenergiakulud langesid
keskmiselt poole võrra on väitekirja põhjal nii mõnigi kord
renoveerimiseelsed rehkendused liiga lootustandvad. Jah, tegelikult nad peaksid rohkem kui 50 protsenti langema
küttekulud siis, et tegelikult suisa 70 protsenti,
aga kolmekümmet, viite korterelamut vaadati
ja ei olnud see langus nii suur ja üks põhjus võibki olla seetõttu,
et prognoosid olid liiga optimistlikud ja seal võib olla
mitu põhjust omakorda näiteks riigipoolne toetus
renoveerimiseks sõltub siis sellest, kui suurt
energiasäästuplaanid takse saavutada. Ja näiteks kui tahetakse tulevikus säästa küttekuludelt,
et 30 protsenti, siis riik panustab renoveerimisse 15
protsenti ja kui prognoositav küttekulude vähendamine on 40 protsenti,
siis riik panustab juba 25 protsenti.
Aga üks põhjus võib see ka veel olla, et kui selline
keskmine toasoe on 21 kraadi kütteperioodi ajal,
siis pärast renoveerimist jäi see kahe, 20 22 koma nelja
kraadi peale ja see põhjus võis seisneda sellest,
et varem ei saanud ise reguleerida seda temperatuuri. Nüüd kui sai, siis noh, võib-olla inimestele lihtsalt
meeldib soojem, soojem temperatuur kodus,
aga seal on juba see teema, et ühe kraadi võrra soojem tuba
tõstab küttekulu ligikaudu 10 protsenti ja kaks kraadi juba
umbes 20 protsenti, ehk siis mida soojem tuba,
seda kallimad küttehinnad ka.
Aga ikkagi, isegi kui see langus küttekuludelt ei olnud nagu
nii suur, kui oodati, siis tegelikult kokkuvõttes ikkagi renoveerimine,
tasub end ära ja tasub ette võtta ka. Ja elanikud ise olid ka väga rahul nende kortermajade
renoveeritud said ja tunnistasid, et elukeskkond on nüüd
kohe palju parem. Et olgugi, et tihtipeale ollakse optimistlikumad
ja kõike muud, siis ikkagi tasuks noh, siin ka järgmine talv
ju tulekul ja palju räägitakse, eks ju, sellest mis meist
üldse siin talvel saab, et tasuks ikkagi mõelda
renoveerimise peale ja otsida igasuguseid toetusi
ja kindlasti vot, aga aitäh sulle, novaatori teadustoimetaja
Sandra Saar, et meile selliseid uudiseid tutvustasid Ja tervist võiks küll teha kandva pausi ja panna saatejuhi
kannatuse proovile, aga seda ma ei tee.
Täna uudis plussis, Harri Tiido, taustajutud räägivad
kulinaar ses sõjast Venemaa ja Ukraina vahel.
Ma saan aru, et see borši küsimus vajab ikkagi siis lahtirääkimist.
Siis tuleb saatesse ettevõtja Sandor Liive,
me räägime, miks on elektri hind praegu kevadest hoolimata
liig kallis? Me teame seda, et kevadel on hüdroenergiat tavapärasest rohkem,
sest sulavad ju põhjamaades lumeväljad mägedes
ja tekib hüdroenergiat ja siis Peaks ju päikest olema rohkem,
aga ikkagi endiselt, kui te vaatate, mis elektribörsil
elekter maksab, siis võtab see kukalt kratsima
ja etama. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson
liitub saatega.
Me võtame jutuks sõjaväsimuse Lääne-Euroopas ukrainlastele
et Prantsusmaa, Saksamaa töötavad praegu Ukraina võidu vastu. Mis see tähendab ja kas seda on võimalik muuta?
Ja siis, ma arvan, üks kõige keerulisem teema käsitlus tuleb
meil täna Rail Baltic Estonia juhatuse esimehe Anvar
Salumetsaga ja me teeme juttu uue raud ehitamise
võimalikkusest hinnakasvude ja materjalipuuduse tingimustes.
Kui kas või üksikisiku kodu ehitamise tasandilt sellele
teemale läheneda, siis hommik kul teada saanud hinnad
kehtivad õhtuni. Aga kui sa veel hakkad suurt raudtee taristuobjekti ehitama,
sama metallipuudus, töökäte puudus hinnatõusud,
et ma arvan, et ei tahaks olla praegu selle ettevõtte
ettevõtte nahas, mis peab niivõrd, et suuri taristu objekte ehitama,
nende ehitamisest vastutama, et see sasipundar vajaks ka
eetris natukene lahtirääkimist, et noh, mis see Rail Balticu
ehitus üldse võiks praegu maksta.
Ma arvan, et ma võin ju küsida, aga ega seda vastust
tõenäoliselt ei oskaks öelda, vist ka Igor Mang. Ja Rail Baltic venis ju ka enne minu arust juba kõike sõda
Ukrainas ja ütleme seda suurt hinnatõusu,
kusjuures huvitav on see, et minu arust majandus
ja kommunikatsiooniministeeriumist vist tuli niisugune
avaliku arvamuse uuring ka hiljuti välja,
mis näitas, et samas eestlaste toetus Rail Balticu vastu on kõrgem,
kui ta meil siin varem oli. No ja see on omaette küsimus, et kui nüüd nendele inimestele
ka öelda, et kui palju need hinnad kallimaks lähevad,
mida me ju ei tea, aga see ühel hetkel paraku ju selgub,
et kui need hanked hakkavad siis selguma hangete tulemusel,
et kui palju 10 kilomeetri raudtee ehitamine maksab
või kui palju 20 kilomeetri raudtee ehitamine maksab
ja kui selgub, et ühel hetkel see vajab lisaraha,
siis no millegi arvelt peab see tulema ju,
et me riigieelarve tasakaalust oleme kõik kuulnud
ja me oleme kuulnud sellest, kuidas lastega peredel on raha
vaja ja kuidas eakatel inimestel on raha vaja
ja kuidas õpetajatele palka tarvis tõsta. Ja ühel hetkel tekib küsimus, kas siis ehitada raudteed või,
või elada muul viisil ja teades eesti inimeste mõttemaailma natukene,
siis tõenäoliselt mõeldakse ennekõike sellele,
et noh, see raudtee on hea asi küll, aga kõigepealt ikkagi
tahaks täis kõhu ja, ja sooja toa endale saada. Ja teeme natuke reklaami ka kella kahesele saatel.
Kell kaks on siis stuudios peaminister saatejuhtideks Mirko
Ojakivi ja Liisu Lass, mille, mida küsite peaministrilt? No ma isegi tean, mida peaminister vastab
ja seda sellel põhjusel, et tegelikult see saade on
salvestatud juba eilse pärastlõunase seisuga,
seepärast et peaminister Kaja Kallas on täna tegelikult
äridelegatsiooniga Rootsis, täna ja homme
ja me räägime, eks needsamad teemad valitsuse tervisest
tuleb jutt, too peaminister räägib kas ja mida tal on
plaanis teha, et seda koalitsiooni koos hoida. Siis me räägime hinnatõusudest, sellest,
mida on riigil plaanis teha, sa erinevalt siis paljudest
Euroopa riik kidest Eesti ennekõike siis panustab
toimetulekutoetuse tõstmisele, mida siis on lisaeelarvega
tehtud ja siis sügisel on tulemas mingil kujul energia toetused,
aga ma saan aru, et sellega tegelikult see majandusse
sekkumine Eestis lõpeb, et kui teised riigid nagu seda raha
panevad sinna majandusse, siis no põhimõtteliselt ma saan aru,
see nagu selline töötav töötav plaan Eesti vabariigi
peaministri hinnangul ei ole ja NATO laienemisest tuleb juttu,
aga see saade on eetris kell 14. Null viis algusega. Kell 14, null viis stuudios on peaminister pärast
südapäevaseid uudiseid, uudis pluss aitäh sulle,
Mirko ojakivi.
Meie aga tõmbame otsad, kokkusid huvitaja saatega,
aitäh. Kuulasite minu nimi on Johannes Voltri helipuldis oli
täna Marika Leetme ning teisipäeva
