No. Taia tere hommikust, on seitsmeteistkümnes mai,
teisipäeva hommik ja huvitaja saade alustab,
mina olen Johannes Voltri helipuldis on täna Villem Rootalu.
Tänane saade on tavapärasest natuke süngemal teemal,
kuid ma usun, et teema, millest meie kuulajaskond peaks
siiski teadlik olema, et maailma meie ümber adekvaatsemalt
aduda ja tunnetada.
Tänases saates räägime nimelt tuumarelvadest tuumapommidest. Vene-Ukraina sõjas on viimasel ajal ikka olnud üleval küsimused,
kuivõrd tõenäoline see on, et Vene president Vladimir Putin
näiteks meeleheitest otsustaks mingil hetkel tuumarelva kasutada?
Olgu siin kohe alguses ära öeldud, et siiamaani on Lääne
analüütikud pidanud seda võimalust väikeseks ka Ameerika
Ühendriikide luure keskagentuuri CIA peadirektor William
Börnson oma viimastes avalikes sõnavõttudes kinnitanud,
et luurekogukond ei näe praegusel hetkel tõendeid selle kohta,
et Venemaaplaaniks taktikalisi tuumarelvi kuidagimoodi kasutada. Ähvardused aga jäävad ning ka teoreetiline võimalus
ja oht jääb tänases saates kõnelemegi siis sellest,
milline see teoreetiline oht on ning millist rolli üldse
tuumarelvad nii Venemaa kui ka lääne relvaarsenalis mängivad.
Saate teises pooles nii umbes veerand tunni pärast liituvad
minuga sellel teemal kõnelemiseks kaks kaitseanalüütikut
Martin Hurt rahvusvahelisest kaitseuuringute keskusest
ja Viljar veebel balti kaitsekolledžist. Saate esimeses pooles kuulete diaga usutelu tuumafüüsik kui
Mario Kadastiku uga, kus kadastik räägib natuke lähemalt lahti.
Mida need tuumarelvad üldse endast füüsiku vaatenurgas kujutavad,
kuidas nad töötavad, miks nad nii ohtlikud on
ning milline nende mõju on.
Head kuulamist. Enne kui me räägime natuke strateegilisemal tasandil
ehk sellest, millist rolli tuumarelvad üldse Venemaale
mängivad ning, või milline võib-olla see jõudude vahekord
siin riikide vahel on, uurisin ma tuumafüüsikud Mario
Kadastik kult, mida need tuumarelvad üldse endast kujutavad
seda eelsalvestatud intervjuud nüüd kuuletegi.
No Mario Kadastik, kui me tuumarelvade peale mõtleme,
siis kangastuvad tihtipeale meil vaimusilmas pildid jaapani
linnadest Hiroshimas tsena kassaagist, kuhu siis
ameeriklased kuuendal ja üheksandal augustil 1945. aastal
tuumapommid heitsid, et niiviisi sundida jaapanlasi teises
maailmasõjas alistuma. Nüüd on need tuumarelvad kerkinud teemaks üles ka
Vene-Ukraina sõjas.
Et kui me räägimegi tuumarelvadest Ukraina sõjas,
siis millistest tuumarelvadest me seal eeskätt et räägime,
kui võrreldavad need näiteks nende kunagiste Hiroshima
ja Nagasaki plahvatusega on? No ütleme niimoodi, et tollased pommid olid tegelikult hästi,
eksperimentaalsed olidki esimesed kaks tuumapommi,
mis, mis põhimõtteliselt kasutusse toodi,
ehk siis tegelikult tänapäevases skaalas ongi nad väikesed tuumapommid.
Et nad olid niisugune 15 20 kilotonni.
Tänapäeval vist kõige väiksemad on neist võib-olla 10 korda väiksemad,
võib-olla natukene rohkem väiksemad on üldse eksisteerimas,
et neid millestki tehti väikseid taktikalisi tuumapäid ka,
aga nii palju, kui mina olen aru saanud,
suurem osa nendest on tänapäeval arsenalist eemaldatud,
nad lihtsalt võivad muidu liiga lihtsalt eskaleerida
konflikti 15 kuni 20 kilotonni, mida see tegelikult tähendab,
kui suur, kui palju või kui vähe seda jah,
et seda võrdlust tehaksegi siis nii TNT või noh,
dünamiidi plahvatus võimsusega ehk siis kui palju oleks seda vaja,
et saavutada samalaadne plahvatus ja siis tuva pommide puhul
ongi ütleme, see 10 kilotonni ongi umbes selline väiksema
tuumapommimõõt ehk siis 10000 tonni TNT tolaks. Vaja, et samalaadne plahvatus saavutada ja Ukraina sõjas
need tuumarelvad, mida Venemaa võiks kasutada,
võiksid olla täitsa võrreldavad siis. Pigem selles mõttes, et jah, ma ei usu, et nad läheksid
strateegiliste tuumapommide peale, mis on oluliselt suuremad
vaid ollakse pigem madalama otsa omad, kui nad üldse midagi
siukest kasutaksid, aga kui siis pigem selle madalama otsa
omad ehk tegelikult me saame jah, suhteliselt otse võrrelda
nende Hiroshima-Nagasaki järelmõjudega. No teeme võib-olla selle ka siin kohe alguses selgeks,
et mis asi see tuumapomm tegelikult üldse teile kui
füüsikule on, kuidas üldse on nii, et üks Bombi üks relv
saab tuua kordades rohkem hävingut kui kõik teised pommid? No selle peamine vahe ongi selles, et kust see energia pärineb,
et nüüd füüsikaliselt võttes tavalised pommid kasutavad
keemilist energiat, mis on siis elektromagnetiline
vastasmõju ehk siis see, mis hoiab meil aatomeid omavahel
koos ja aatomite vahelisi ühendusi, elektronide vahetamised edasi?
See on Ta on küll suhteliselt tugev selles mõttes,
et meil ei ole väga lihtsalt võimalik ainet ikkagi nagu
koost sikutada omavahel. Aga samas Ta ei ole ligilähedaseltki võrreldav sellega,
mis hoiab aatomi tuumasid koos ehk neid prootonite neutrimis
aatomituumade son seda tuumajõudu ta, noh,
ei ole ikkagi võrrel, seal on päris mitu suurusjärku,
on, on selles energias vahet ja nüüd tuumarelvas
kasutataksegi ära teatud fenomene, mille käigus on võimalik
siis väga raskeid aatomi tuumasid.
Me räägime siin uraan, plutoonium, mis on selle aatomaruga
kuskil 230 240 piirkonnas, et nad on hästi rasked,
et me räägime siin vesinik on üks hapnik on siin 16. Meie siin enamus elementide ümbrus on hästi kerged,
siis tuumapommi kasutame materjali just tuumakütuse,
ka kasutatavaid aineid, mis on hästi rasked
ja seal on väga lihtne siis kuna see ei ole enam stabiilne,
kuna see tuumajõud hästi lühikese raadiusega,
siis nii suured tuumade taha hästi lihtsalt koos püsida.
Ja kui sinna mõni kiire neutron sisse visata,
siis see kipub need tuumaaeg-ajalt ära lõhustuma,
et lagunevad kaheks erinevaks elemendiks. Lahust lõhustumise käigus vabaneb väga suur kogus energiat
ja see on see, mida me tegelikult ka tuumajaamades kasutame.
Ainult vahe on selles, et tuumajaamades me teeme seda
rahulikult kontrollitult, enamasti tuumajaamades on olukord
tugevalt alla kriitilise, ehk siis me peame neid neutranud
sinna ise järjest juurde lükkama, selleks et see protsess
üldse toimuks.
Kui pommis me suuname selle kokku kogulaengu,
siis ütleme hävinguks, siis tuumajaamades me suuname selle
elektriks just et, et noh, tegelikult kokkuvõttes see on ikkagi,
sellest vabaneb soojusenergia, üldiselt vabaneb
soojusenergiana nüüd lihtsalt vahe ongi selles,
et tuumajaamas me teeme seda kontrollitult aeglaselt,
harva. Samas kui tuumapommis kogu eesmärk on hästi kiirelt
kogu tuumamaterjal ära lagundada. Ja sellest tuleneb ka tegelikult tohutu vahe,
et ütleme, selles Hiroshimas langenud tuumapomm,
mis oli umbes 45 kilogrammi tumeainet mida ei ole tegelikult üldse,
palju siis näiteks Tšernobõli tuumajaamas oli,
räägime siin sadades tonnides seda ainet,
mis sisaldas endast siis nii tuumakütust kui mis oli
radiatsioonist kõvasti läbi põimunud, et me lihtsalt aine
vahe on juba nii suur, et seetõttu on ka Tšernobõlis
järelmõjud oluliselt pikemad kui tuba plahvatusest. Kusjuures ma vaatasin, ka viimane teadaolev tuumarelva
katsetus leidis aset Põhja-Koreas 2000 seitsmeteistkümnendal
aastal ja CNN kirjutas kusjuures veel selle aasta jaanuaris,
et USA ja tema liitlased kardavad, et Põhja-Korea režiim
võib varsti läbi viia uue tuumarelva katsetuse.
Ameerika ametnike sõnul olevat Põhja-Korea alustanud hiljuti
nimelt oma maa-alustes tuumakatsetus paikades tunnelite
kaevamist ja ehitustegevust. See pomm aga, mida Põhja-Korea oli 2000
seitsmeteistkümnendal aastal testinud, oli väidetavalt olnud
hoopis aga termotuumapomm või vesinikupomm.
Et kui me siin niiviisi tuumarelvadest või
massihävitusrelvadest räägime, siis võib-olla teeks selle ka selgeks,
et meil tegelikult ju.
Ma ei tea klassikalisi tuumapommi kõrval on olemas ka vesinikupommid,
et mille poolest nemad siis sarnanevad või erinevad teineteisest. Termotuumapommid on efektselt palju, palju suurema lõhkevõimega.
See protsess on teine, et kui tavalises tuumapommi tuumareaktsioonis.
Me lagundame, raskeid tuumusid, ehk siis meie tegevus on
sinna neutron sisse visata ja loota, et seal tuum ära laguneb,
ise siis termotuumaprotsessis, kus vesinik,
kui me paneme liituma eeliumiks, me peame need kaks vesiniku
üksteisele nii lähedale suruma, et nad liituks
ja selle käigus taas vabaneb energiat ja termotuumaprotsess
on siis seesama, mis ongi vesinikupomm, ongi termotuumapomm,
need on just just ja nad on mõnes mõttes nagu
tuumareaktsioonil täpselt vastand reaktsioon,
et me peame nüüd kokku suruma ja selle käigus siis tekib massiefekt. Aga see on see protsess, mis meil toimub,
väikses meie päike ongi termotuumareaktor.
Sealse toimub pidevalt stabiilselt kontrollitult.
Aga meil maa peal seda nagu kontrollitult on õnnestunud
ainult natukene teha, see on kõik need hitterjane,
muud termotuumajaamad, mis võiks teoorias meile fusioonijaamad,
kunagi on tõesti palju kogusest hästi puhast energiat.
Aga pommina on seda võimalik käivitada lihtsalt see
algtingimuste loomine hästi keeruline, nii et hästi lihtsalt
võib võtta niimoodi, et termotuumapommi jaoks Ursus sütikuks
vaja tuumapommi. Et see algne materjal, see, mida sa tahad,
nagu siis liita, kokku suruda hästi suure temperatuuri,
rõhu ja kõige muu juures, see kõigepealt paneb plahvatama tuumapommi,
mis tema sees oleva termotuumapommi siis käivitab.
Et seetõttu ma seda Põhja-Korea oma natukene nagu võtaksin
sihukese korraliku kilo soolaga sellepärast et need peaks
kõigepealt saame hakkama väga hästi töötava tuumapommiga,
et käivitada termotuumapommi. Praegu me siin hirmutame selle jutuga, et kui suured need
pommid võivad olla, aga ma küsin vastupidi,
kui rääkida nii-öelda nendest taktikalistest tuumarelvadest
ja mõelda eeskätt just et võib-olla niimoodi
tagasihoidlikumad tuumapommi peale, siis kui väike üks
tuumapomm võib-olla, et Harri Tiido rääkis vikerraadiost
siin aprilli lõpus, et külma sõja ajal töötasid nii
ameeriklased kui venelased väga agaralt just nende
taktikaliste tuumarelvade kallale ning ilmusid ka näiteks
tuumamiinid või õigemini sugused seljakotipommid,
mille eriüksuse sõjaväelane võis seljas vajalikku kohta kanda. Noh, te ütlesite enne, et need enam vist nii levinud ei ole,
aga. Kui, kui väikseks üldse, nagu sa annab teha kanisuse granaadi,
siis ma tean, et on, on spekuleeritud, et kas saaks teha
nagu tuumapadruneid et päris nii väikseks ajada,
et noh, see, see vist päris veel realistlik ei ole,
aga jaa, ei selles mõttes selliseid, suhteliselt väikeseid
lõhkesid minust kõige väiksem oli mingi 0,03 kilotonni
ehk siis mõtteliselt 30 kilo vä?
Jah, kolme 30 kilo TNT võrreldavad, et mis oleks siis rohkem
tõesti seenevastase heidutuse, mingi väikesem plahvatus,
see on juba võrreldav sellise suure tavapommivõimega,
et lihtsalt nende nii palju, kui mina aru sain,
kuna see ei ole otseselt minu valdkond nende kasutuselt
äravõtmise mõte oligi selles, et nad lihtsalt on liiga
võib-olla lihtsalt kasutatavad erinevates olukordades
ja seetõttu oht eskalatsiooniks seal, mis viiks suurte
strateegiliste pommide kasutamiseni, on liiga suur. Mistõttu otsustati need nagu põhiliselt arsenalist eemaldada. Mis ühe tuumaplahvatusega üldse kaaste, milline ühe
tuumaplahvatuse mõju on, millist kahju ta. No ütleme niimoodi, et kuna needsamad Hiroshima-Nagasaki on
sihuksed head reaalelu näited siis mis head,
aga noh, reaalelu näited siis põhiline tuumapommi enda
plahvatuse raadius oli sihuke paar kilomeetrit
ja nüüd üks, mis on oluline element, kui tavaline pomm
plahvatab kokkupõrkel üldjuhul siis tuumapommide puhul pigem
kiputakse neid õhkama õhus.
Ja selle põhiline mõte ongi selles, et ega see tuumapomm kui
siuke tema nagu erisus radiatsioon ja see teema ei anna
midagi eriliselt sõjaliselt juurde. Tema põhiline küsimus on selles, et annab väga suure
plahvatusvõimsuse ja seetõttu väga suure lööklaine.
Ja kui sa tahad tuumapommi mõte üldjuhul on nagu suurem
alaline hävitamine mitte nagu ühe konkreetse punkti,
vaid just suure ala, siis teda õhatakse tavaliselt õhus kas
sadade meetrite või paari kilomeetri kõrgusel.
Selleks et see lööklaine tabaks enam-vähem võrdselt väga
suurt ala. Ja minu meelest ka need Hiroshima-Nagasaki olid,
olid õhus õhatud pommid, mis tähendab seda,
et tegelikult see lõviosa tööst on lööklaine millele
mingisuguses osas siis järgneb selline tugev temperatuuri löök,
ehk siis siin tuli tugevalt põletused. Ja tegelikult see radiatsioonielement on mõnes mõttes
selline sekundaarne.
Pigem on isegi tahtmatu komponent ja nende õhus õhatud puhul
me räägime ikkagi see on kui seal 45 kilogrammi,
millest suur osa koheselt nagu ära kar tarbitakse selle
plahvatuse käigus praktikas küll pigem 10 20 protsenti
tarbitakse ära ülejäänud paiskub laiali,
siis see kogus ei ole nii suur, pluss paiskub suure ala
peale õhus laiali, ehk ta jaotub laiali ära
ja öeldakse, et noh, kuskil 48 tundi on selline,
võib olla ohtlik kõrgema radiatsioonipiirkonna,
nagu küsimus sealt edasise radiatsioonitase juba langeb nii madalale,
et sul on võimalik ikkagi seal mingisuguseid ringi liikuda
ja töid läbi viia mingisuguses koguses, aga see radiatsioon
püsib seal muidugi mõnda aega. Vot selle, ma tahtsin ka üle täpsustada,
et John Tšernobõli piirkond on ju ikka veel piiratud
liikumiseks või sul ka seal oli seda tuumaläbi radieerunud
materjali oli seal sadades tonnides, mida laiali paisati,
et noh, nüüd me räägime paarikümnest kilost.
Et see skaala vahe on lihtsalt niivõrd suur,
et kui sa võtaksid tõesti mitusada tonni seda tuumakütust laiali,
paiskaksid mõne linna kohale, noh siis on efektiivselt nagu Tšernobõl. Sellega pole seal väga palju midagi teha.
Aga kui sa võtad tõesti selline paarkümmend kilogrammi,
siis, siis selle nagu ära absorbeerimine on,
on palju nagu rutem, et võimalik on ikkagi elamine seal
taastada lihtsalt üldjuhul ongi see, et noh,
sul on sellest lööklainest tulenevad kahjud on piisavalt suured,
et ega sa seal kohe nagu midagi ei tee. Aitäh teile, tuumafüüsik Mario Kadastik,
palun. Tere, tere.
Tere. Mõtlesite termin siis seda ma arvan ka varungas
Samaanist pill.
Pillist äärest Petsee rikud Petsee rikkust.
Reigo. Tere, tere, teder metsis, teder metsis Marungama rõngas unis
millimaanis millist koera Pipäärast ABC rikku pätseeritustarii,
kuna Starinda selge rinne sellest Sõmera. Kana ääres pätseerikust. Rindeäärsetes hakkas, hakkas. Ka siis. Määris pritsi rikub, liikus. Rinne vääristas. Vanimast vikerkaarest ikka tõepoolest, kas metsas sealt mine
reisil ratas, isa jääke.
Lüpsikuida. Te kuulate huvitaja saadet, mina olen Johannes Voltri
helipuldis on täna Villem Rootalu ning tänases saates
kõneleme me tuumarelvadest.
Tuumafüüsik Mario kadastik tegi meile teemasse juba hea sissejuhatuse,
läheme nüüd otsehelis edasi ning minuga on liitunud nüüd
kaks inimest.
Siinsamas Tallinna stuudios on minuga liitunud
rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Martin Hurt.
