Teadust kõigile kui seirame maal ja merel toimuvat kõrgelt
satelliidilennuki või drooni pealt siis tuleb näha oleva
tõlgendamisel tänapäeval appi ka tehismõistus.
Kuidas tehismõistust, eriti just lainete jää tuleohu
ja sõjavarustuse uurimiseks tuvastamiseks kasutada.
Selle jaoks otsib uusi võimalusi mu esimene saatekaaslane
Martin Simon.
Teise saatekaaslase andi hektariga võtame aga jutuks Euroopa
tuumauuringute keskuse CERNi uued suured plaanid ehitada maa
alla uus hiigelsuur ringtunnel, milles osakesi eriti suure
hooga põrgutama hakata. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kui me midagi vaatame siis lisaks sellele,
et me silmaga asja näeme, oleks hea, kui,
kui me ka mõistusega aru saama, mida me vaatame.
No õnneks nüüd inimkonnal juba ammusest ajast abiks
nii-öelda tehissilmad, millega vaadata nüüd juba natuke
lühemat aega ka tehismõistus millega võiks ju ka seda
vaadeldavat tõlgendada.
Umbes sellistel teemadel me hakkamegi nüüd kohe rääkima. Martin Simoniga, kes on Tallinna tehnikaülikooli
infotehnoloogia teaduskonna nooremteadur
ja doktorant, aga samas ka ettevõtte Falconers tegevjuht
ja ettevõte Falconers tegelebki just sellise kaugseire tehisvõistlusega.
Ehk siis mõistuse lisamisega sellele pildile,
mida me satelliitide pealt näeme, kui me maad seirame.
Kui palju tänasel päeval veebruaris 2024 juba tehisintellekt
kaugseire andmete tõlgendamisel praktiliselt kasutusel on? Praegusel hetkel enamus kaugseire meetodite,
sest ükskõik, kas see on siis satelliidilt Maale
või troonilt maale või ka maamaa siis sellisel juhul ikkagi
on mingisugune algoritm, mis seda informatsiooni tõlgendab.
Eriti, kui tegemist on siis selliste spektritega,
mida inimsilm ei näe või ei oska seda seostada.
Ja samal ajal, kui käib võidujooks mitmes teises valdkonnas
nagu chat, keebeedee ja muud tehnoloogiad siis samamoodi kui
kaugseires tahetakse neidsamu meetodeid võtta kasutusele. Ja see omamoodi on selline paradoks, et kui ühelt poolt siis
tehisintellekt võimaldab meil palju rohkem informatsiooni
tõlgendada siis samal ajal meil tekib ka väga suur
arvutusvõimsuse puudus.
Et kui me võtame näiteks populaarset jätkeebeeti Minerva
siis algoritmid või süva närvivõrkude arhitektuuris,
siis nende jaoks kulub seal miljardeid Beeta baite
või Beta flop siis arvutusvõimsust. Kas küsimus on nüüd ka selles, et kuidas teha tehisvõistluse
tööd efektiivsemaks? Justament, et kuni selle või eelmise sajandi sinna teise
pooleni enamasti keskenduti sensoritehnoloogias,
et saada pilte, mida inimmõistus suudaks lahti seletada,
siis. Ma julgeks öelda, et praegusel hetkel me oleme
liikumas ajajärku, kus kohas sensoreid hakatakse ka arendama
tehismõistuse jaoks. Ahaa, selle põhimõttega, et sensoreid hakatakse juba
konstrueerima sel moel, et nad sobiksid just tehismõistusele. Just nii, hea näide, võib-olla sellest on see,
et sensorid siis salvestussagedus läheb üha kiiremaks,
et kui inimene enam ei tee suurt vahet, kas sul on 50 siis
hertsi või 100 hertsi, et hea küll, see võib-olla aeglustad,
seda saad järele vaadata, aga siis reaalajas tuvastada
mingisuguseid iseärasusi, mis on 100000 freimi
või siis kaadrit sekundis, see on inimesele täiesti kättesaamatu,
aga isegi ülearune võiks jah. Aga samal ajal paljudeks otstarveteks on väga vajalik,
et avastada asju, mis muidu jääksid nägemata,
märkamata. Ja siin me jõuamegi juba selle küsimuse juurde,
mida ma tahtsin küsida mida me näeme tehisvõistluse abil
paremini või mida näeb tehisvõistlust paremini kui meie. Võib-olla natuke laiendan sedasama küsimuse vastus siis kohe
oma siis doktoritöö teemale teemani. Doktoritööülesandeks on siis selle asemel,
et teha koht mõõtmisi kassispoide abil või siis,
et inimene läheb ja mõõdab siis tuvastada kaugseiresensorite
abil ja tehisintellekti abil erinevaid rannikuvete nähtusi,
näiteks siis jäätüübid.
Sellele meetodile on arendatud näiteks jääkoor,
mis annab meile olis erinevate jäätüüpide kaardi aga teine,
mis on praegusel hetkel rohkem fookuses. Diplomitöö käigus on siis erinevate lainetüüpide kaardistamine. Ahah, nii et jäätüüpe ja lained, hüppa siis nii suvel kui ka
talvel näeb mere peal tehismõistus selgemini.
Jah, täpselt niimoodi.
Noh, selleks, et paremini aru saada, räägiks natukene,
et tüübid ka lahti, et tavaline inimsilm tõepoolest näeb,
et et ja et võib-olla mere peal mitmesugust jaga laineid
võib olla mitmesugust, aga mis need tüübid siis täpsemalt on,
mida on vaja vaja vaadata? Siin palju paljugi sellest, jää puhul näiteks on need,
mis on, jää konsistents, kuidas siia tekkinud,
rikastan tekkinud siis erinevate jääkildude kokku
pressimisel või on tegemist siis paigalseisva jää jäätumisel
või samal ajal ka, et mis on erinevad jääpaksused,
et need kõik on informatsiooniks.
Ühelt poolt selle kohta, mida meie keskkond meie ümber teeb
samal ajal transiidi jaoks, et missugust teada on võimalik
siis läbida erinevate jääklassidega laevadel
ja samal ajal tal on ka teatav selline kaitse,
kaitse ja strateegiline tähtsus, et kui samu algoritme
rakendada seal Põhja-Jäämerel ja, ja siis Arktika piirkonnas,
siis seal saab ka palju ütleme, tuleviku strateegilisi
laevateid olema, mida võib-olla praegusel hetkel niipalju
veel ei, ei saa rakendada. Ja sellel kõigel tuleb silma peal hoida nüüd,
et keegi käiks pidevalt Arktikas mõõtmas,
et, et kuskohast jääda on lõhutud või, või kas jää on läbitav,
et see oleks väga kulukas ja ajamahukas.
Aga tänu sellele, et rakendada siis näiteks suur
keelemudeleid siis lauritsa länguid madalas me leiame seda,
et arvatavasti on võimalik seda teha ja samal ajal ka
võib-olla tuvastada siis erinevaid laineid hüpe. Ootoot, kas nüüd tõepoolest, ma sain õigesti aru,
et, et suur keelemudel samuti tõlgendab pillimata? Seal oli täpselt nii, jah, mulle endale meeldib seda lahti
mõtestada niimoodi, et kui Mul on hea kolleeg
ja juhendaja Sander Rikka, kes on siis merefüüsik et tema
räägib minuga füüsika keeles.
Ja ta räägib füüsika keeles nii sellena,
et missuguse kujuga on see laine.
Ja samal ajal ta räägib füüsika keeles minuga,
sellest, et mis on, mis on nii-öelda see nägemus sensorilt. Et mõlemad on kaks siukest funktsiooni siukest kõverat siis
inimsilma jaoks ja, ja siis me võtame needsamad funktsioonid
ja needsamad bitid ja siis baidid, me paneme nad justkui
siis erinevateks sõnadeks siis jonäri võrgule
ja söödame need ette ja, ja loodame, et meie siis süva
närvivõrk keelemudel õpib rääkima erinevaid füüsikakeeli.
Sellepärast seesamamoodi, kui sa võtad näiteks prantsuse
keele inglise keeles, ütled, et koer hüppas laualt alla siis ükskõik,
kas ütles seda inglise keeles või ütles seda prantsuse keeles,
olgu, kes sõnad on täiesti erinevad, sisse fenomen,
seal on täpselt sama ja sama on ka füüsikas,
et see laine enda kuju. Ja siis see, kuidas tagasi peegeldub sensorile välja
saadetud elektromagnetlaine.
Mõlemad iseloomustab täpselt sama asja ja,
ja vahe on lihtsalt ainult selles, et missugust keelemudelit
või keele süntaksit kasutatakse ühel juhul tagasi
peegelduvad elektromagnetlaineid, teisel puhul seesama
füüsikaline nähtus, siis kujujoonena See on väga põnev, seda tahaks natukene isegi lähemalt teada,
et et kus kohas sinna nähtuste maailma siis tehisintellekt
sisse tuleb või mis pidi see info seal liigub see mul
natukene praegu segaseks võib olla väga abstraktset
kirjeldabki seda, et jah, kirjeldab niimoodi,
et on, meri, on, laine, on satelliit näiteks orbiidil,
mis, mis mõõdab seda merd.
Tal sensor saadab selle infomaale ja maal,
kas maal siis infot vaatab kõigepealt inimene
või vaatab juba tehisintellekt või kuidas,
kuidas see info liikumine käib? Hetkel kui me räägime ookeanidest, siis lainemudeleid
mõtestab lahti juba suuresti masinat võib-olla veel mitte
siis isegi Süva närvivõrkudega lihtsamad masinõppe mudeleid,
selge, näeb neid nii-öelda toorandmeid ja,
ja, ja kas ütleb üpriski täpselt, ütleb meile inimkeeles,
et ja mis näha on? Meie väljakutse siis ütleme praeguse uurimuste käigus on
just nimelt siis rannikuvette kuskohas on palju rohkem segadust,
kui kui püütakse kokku panna erinevaid keskkonnamudeleid,
siis meremerefüüsika on väga oluline osa sellest.
Ja, ja siis, kui avaookeanil või avamerel sul tekivad siis
ühte kindlat tüüpi lainet, mida siis kirjandus öeldakse,
Swell siis siis rannikuvetes on lugu hoopis segasem
ja seetõttu needsamad masinõppemudelit, mida rakendatakse
ookeani peal, meil kahjuks ei tööta. Seetõttu siis uurimustöö seisneb selles,
et võetakse Boy Pealt kogutud andmed Boy on vees
ja siis mõõde pära seda, et missugune, missugused,
et missugust energiat need lained tal omandavad siis
erinevate siis siis vaiksete sensoritega sisaldasid need
salajased andmed, siis töödeldakse, tehakse mõned
transformatsioonist selle jaoks, et oleksid süveneri
võrkudele paremini vastuvõetavad ja täpselt samal hetkel,
kui ütleme, siis lähed sel hetkel kui siis poi salvestab
seal ütleme, kümmekond lainet, samal ajal siis salvestab
satelliitkaardi siis oma sensoriga sellest,
et missugused Ta on tagasi peegeldused, siis sellelt pinnalt
salvestab justkui nagu pildi. Ja nüüd need kaks erinevad siis sensori andmete siis
kirjeldust pannakse kokku lõpuks taandatakse kaheks
funktsiooniks ja neid siis omavahel püütakse tõlgendada
selle jaoks, et meri on sellise laineline
või meri on teistsuguse lainena. Ahaa, nii et me saaksime siis?
Põhimõtteliselt me õpetame, me, ma arvan,
et me saame selle poi pealt nagu vahetumad andmed
ja siis püüame siis nende järgi hakata aru saama paremini satelliidipildist,
täpselt nii et eesmärk on selles, et sul ei peaks olema
terve Läänemeri täis poisid, mis oleks väga kulukas vaided
juba taevas või orbiidil olevat tasuta kaamerad,
mida siis satelliidid oma iseloomult on,
et nende tasuta kaameratega saadud tasuta informatsioon
annaks meile samad tulemused kätte täpsemalt ja,
ja kas selle kokkuviimise töö teeb siis ära nüüd tehisintellekt,
täpselt nii, et selle jaoks hetkel oleme teinud esimesed
siis sööneri võrgumudelit Ellessdeeemm meetodil,
mis on siis long long short-term memory. Aga nüüd siis katsetame ka siis transvormer mudeleid,
mis on praegusel hetkel keelemudelitest pisut populaarsemad ja,
ja ka võimekamad ja kuidas tehisintellekt on need mõlemad mudeleid,
siis kuidas, kuidas nad annavad meile tulemustest teada,
mis kujul me näeme neid tulemusi?
Tulemused ongi siis hinnangus, mis on nende nende ligikaudne
nägemus mere keskmisest laine kujust.
Kui me võtame näiteks siis jääkaardi, siis jääkaardi puhul
sa saadki selle jääkauri tulemusena kaardipildi,
kus kohas ta näitab sulle, et nad siin piirkonnas on rüsijää,
siinkohal on vesi ja nii edasi. Siis lainelainete puhul samamoodi tulevikus me näeme,
et oleks võimalik saada reaalajakaart siis Läänemerest,
mis on erinevad lainetingimused.
Ahah, selge, nii et selline see põhimõte on
ja ja selline ka teie doktoritöö teema enam-vähem on.
Täpselt nii.
Aga siin vahepeal käis juba läbi niisugune vihje sellele
või neid andmeid on vaja ka riigikaitselistel eesmärkidel koguda. Sellest on viimasel ajal hakatud ka üha avalikumalt rääkima,
et, et nii see asi tõepoolest on ja ja, ja ilmselt ka sellel
sellel tööl on rakendusse, siis ka sõjalises vallas. Ja kui, kui rääkida nüüd sellest, millega siis minu asutatud
ettevõte Faldkonnalist tegeleb siis meie tegeleme
kaugseirega erinevates valdkondades, üks katsetame hetkel
erinevaid ärimudeleid, üks nendest on siis samamoodi
kaugseire satelliidiandmetest siis tuleohukaardi
või tulekahju ennustava kaardi loomine.
Mida me teeme siis koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga.
Ja selle eesmärk on võtta niisiis radaripildid kui ka
multispektraalpillid ja nendest teha ennustus selle kohta,
mis piirkonnad võiksid olla potentsiaalsed järgmised tuleohuallikad. Tuvasta, mitte siis tuld ennast, kui ta juba põleb,
vaid anname näiteks sihukse ohuala, et siin 100 ruutkilomeetrit,
mida oleks mõistlik jälgida suvel.
Ja siis sealt on edasi võimaliku järgmise kihi teenust võtta
mõnelt koostööpartnereid, näiteks kes siis saab seda ala
juba näiteks troonidega monitoorida.
Et see alustab päris kõrget satelliidiga,
siis on droonid ja lõpuks on siis kas inimvaatlus
või siis kriitilisemad. Mõnedes kohtades võiks olla ka maa maaseirekaamerad
ja tehismõistust tunneb ära need märgid,
mida inimene ei oskagi tähele panna.
Sealt tõepoolest on nii, seal on mitmed füüsikalised sihuksed,
nähtused, mis viiakse kokku ja siis nendest tehakse niuksed,
mitte nii väga süveneri võrkude, aga siis lihtsamate
masinate mudelitega.
Niisuguseid andmete andmete moonutused selle jaoks,
et ohupiirkondi tuvastada, kas selliste süsteemidega
tehisintellekti abiga võib ka, näiteks sõjaolukorras
või õppuste olukorras näha, kus, kus vaenlane on? Ja me meil on väga hea meel öelda, et me siis teeme koos. Ka kaitseministeeriumiga, kes usaldas meile
kaitseministeeriumi arendustoetuse selle jaoks,
et maa-maa tüüpi rakenduses kaugseiret rakendada siis
peidetud või kama flaasi objektide tuvastamiseks.
Ja, ja siis Needsamad meetodid, mis võimaldavad hinnata
näiteks taimetervist on otstarbekas ka selle jaoks,
et hinnata seda, et äkki mõni objekt, mis tahab olla taim,
ei ole üldse terve taim ja seega võib olla tegemist siis objektiga,
mis, On hoopis Kamofolaasi materjal?
No see töö seisab veel suures osas ees, tõsi ta on ja,
ja aga, aga noh, põhimõtteliselt.
Me saime nüüd jälle oma pildi selgemaks,
kuidas tehismõistus tänapäeva maailmas funktsioneerib
ja kuidas ta just kaugseiret abistab.
Ja seda pilti aitas selgemaks saada Martin Simon. Juttu tuleb CERNist Euroopa tuumauuringute keskusest siis
tavaliselt tuleb inimestele kohe sellega meelde ka see
kuulus LHC suur tuumaosakeste põrguti, mis asetseb ühest
pikas-pikas Ringtunnelis Genfi lähedal Šveitsi
ja Prantsusmaa territooriumi all.
Peaaegu kahe kipp ka võrdusmärk tulema nende kahe nähtuse vahele,
aga tegelikult on tserni olnud ka varem olemas,
enne kui see LHC-nimeline tunnel sinna ehitati. Ja arvatavasti jääb ka püsima pikemaks ajaks veel kui selle
tunneli töö lõpeb.
Sest et juba on kavandamisel järgmine ja veel suurem tunnel
eksperimentide osakeste kokku põrgatamise platvorm nii-öelda.
Ja, ja just veebruari alguses sai valmis Senil selle
ettevõtmise kavandamise vahekokkuvõtte ja sel puhul olen
kutsunud labori stuudiosse asja üle arutama andi hektari,
kes on CERN-is ka ise teadust teinud ja ja on keemilise
ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur
ning ka ettevõtte siis kan strateegiadirektor. No mis plaanid siis tsernil on?
Praegune tunnel on juba juba väga pikk, nüüd uus on kavade
järgi siis tunduvalt pikem Ki veel. Ja praegune tunnel, mis on 27 kilomeetrit pikk
ja nii-öelda uue võimsana kiirendi või põrguti,
kui veel täpsem olla jaoks väikseks ja seega tuleb uus uus
tunnel teha, et uus tulla planeeritud siis praeguse
praeguste plaanide järgi 91 kilomeetrit pikk nii-öelda
sellise ümbermõõduga ja natuke sügavamale ka kui praegune
praegune tunnel. Praegune tunnel sai kuulsaks just aastal 2012.
Kui ammuoodatud Hixi boson lõpuks ometi avastati.
Õnnestus prootonite kokkupõrgetel siis osake tekitada noh,
ega ega väga palju muid fundamentaalseid avastusi sealt
tulnud ei ole, noh, siit-sealt võib-olla natukene on,
on täpsustatud, mida me võime oodata uuelt uuelt tunnelilt,
91 kilomeetri pikkuselt, kus energiat kindlasti on,
on veel suuremad. Ja et eks seal ongi see, et kõigepealt küsida muidugi,
et miks, miks tunnel üldse vajalik on seal tunneli sees on
muidugi veel tähtsam masin sedasama põrgut ise.
Et see tunnel on lihtsalt tehakse maa alla,
sellepärast et teda seal tegelikult tekib kõrvalist kiirgust.
Ja teine asi, et maa peal on väga raske sellist väga
stabiilset tegelikult ülistabiilset toru,
mille sees siis väga suure energiaga osakesed ringi tiirutavad,
lihtsalt ka ehitada. Aga jah, põhiline põhjus, miks seda uut uut põrgutite vaja
ongi see, et et olemasolev kiirendi on liiga väikse
kumerusega nii-öelda, et kui tahame suurema energia juurde
minnes tuleb lihtsalt seda nii-öelda kõverus suurendada.
Ainuke viis seda teha on siis ehitadagi suurem,
suurem ringmaal. Kas füüsikutel on juba mingisuguseid aimduse,
mida nad suurema energiaga kokku põrgetest? Võtavad ja et noh, see nüüd, mis avaldati siin mõned päevad
tagasi CERNi poolt, see oligi selline nii-öelda vaheraport
või esimene osa sellest raportist ja seal on üsna kindlalt
paika pandud, mida see, mida see põrguti tegema hakkab tema
põhiline ülesanne saabki olema siis elektrone omavahel kokku põrgatada,
kiirendada kõigepealt ja siis kokku põrgatada
ja siis sellel põrkumis kohas tekib niisugune tore osake,
mis avastati üsna hiljuti tegelikult Fixi boson
ja selle ülikalli projekti siis kõige nii-öelda
spetsiifilisi eesmärk ongi võimalikult palju neid eksib
osalejaid tekitada ja uurida võimalikult täpselt,
kuidas need yksi bosonid siis seal lagunevad
ja sealt siis loodetakse sellest lagunemisest just
loodetakse avastada mingisuguseid märke meile veel
tundmatust füüsikast. No ikka seesama Hixi Pason tekib ta prootonite põrkumises
ja tekib taga elektronide põrkumisest. Jah, et noh, kuna miks see pasun on selline huvitav osake,
mis ütleme, kõigi massiivsete niinimetatud
standardmudeliosakestega suhestub, interakteerub nagu
füüsikud ütlevad, siis järelikult kui me mistahes neid
osakesi kokku põrgatame yksi seal tekitada.
Aga jah, miks on valitud just elektronid,
elektronide ka on see, et selleks, et sellise ringi peale
elektrone kiirendada, on praegu tehnoloogia olemas. Kui me tahaks seal hakata prootoneid kiirendama,
siis seal noh, peaks üsna suure sammu tegema edasi ka
sellesama kiirendi tehnoloogia arendamisel. No nagu ma aru saan, see uus tunnel, uus põrguti,
millele praegu on pandud nimeks söökla laider,
ehk siis tulevikuring põrguti.
See, ma ei tea, kui, kui kaua see nimi vastu peab,
et tulevikus saab kunagi ka olevik.
See on kavandatud kahes kahes etapis, et see elektronide
põrgutamine peaks toimuma hakkama umbes selle sajandi keskpaiku.
Aga siis on kavas seda, seda masinavärki seal veel täiustada
ja veel suuremaid energiaid kasutusele võtta. Ja aasta 2070 paiku, siis võiks saavutada seadeldist täisvõimsuse.
Kas sealt võiks tulla juba midagi, midagi veel uuemat?
Peale selle, et me saame, hiksib osanike kohta veel
täpsemaid andmeid. Ja, ja see teine faas ongi siis juba ütleme kas prootonite
mõnede raskemate joonidega kiirendamine ja seal samas
tunnelis siis kukub omavahel põrutamine ja sealt jah,
sealt loodetakse juba võib-olla siis ka mingeid mingeid
teistsuguseid osakesi tekitada ja mingit teistsuguseid
nähtusi avastada, aga samas ta tehniliselt on oluliselt keerulisem.
Aga noh, tulles tagasi nüüd selle praeguse kiirendi juurde,
mis, mis töötab, siis seal tehti ju tegelikult sama moodi,
et algul ehitati elektronide kiirendi lepp mis kiirendas
elektrone põrgatades neid kokku ja siis,
kui sellep oma nii-öelda töö ära tegi, siis ehitati
sinnasamasse uus kiirendi, mille nimi oli siis LHC. Nii et jah, see nipp on juba teada, et kuidas,
kuidas toimida, lihtsalt nüüd mastaabid tehakse veel
suuremaks ja eks see mõte on siis selles,
nagu ma olen aru saanud pika jälgimise peale,
et püütakse leida nii-öelda osakeste standardmudelile järeltulijat,
see on see kõige põhilisem, mida mida saada loodetakse.
Ja nüüd nüüd on see lootus nihkunud, et tõepoolest päris
kaugele tulevikku. Jah, et noh, ütleme nii, et osakestefüüsika standardmudel
kui nii võtta, siis ei ole ju nagu väga vana mudel,
sest viimane osakesin oligi, siksib osa,
mis paika saada siis 2012 teisest küljest ta on selles
mõttes nagu häirib füüsikuid, et ta on niivõrd hästi töötavad,
siiamaani ei ole suudetud ühtegi viga selles mudelis
eksperimentaalselt tuvastada.
Küll on olemas mõningad nähtused, mida, mida me ei oska
seletada selle mudeliga, näiteks noh, siin on võib-olla
kuulnud osakestest nimega neutriino neutriinod,
väiksed massid annab mudeli järgi, võiksime neutriino
täiesti massitu. See on üks probleem, mida kindlasti noh,
teoreetiliselt on vaja lahendada.
Ja siis teine, teine selline suur nähtus on kosmoloogiast
vastu füüsikast tuntud siis galaktikad nagu pöörlevad
natukene kiiremini, kui nad peaks pöörlema.
Ja, ja ka varane universum käitus natuke teistmoodi,
kui ta peaks käituma.
Seda seletatakse siis selliste oletatavasti mingite osakestega,
mida kutsutakse külmaks, tumedaks aineks
ja vot neid osakesi ka siis üritatakse ütleme,
mingil moel ka nendes kiirendites avastada siis. Need uue kiirendi rajamise kavad peaksid lõplikult valmis
saama tuleval aastal kuid see ei tähenda veel,
et, et asi tegelikult ka kõik võetakse ja rajamiseks läheb.
See maksab ka päris palju.
Kui suur tõenäosus tundub praegu olevat,
et asjadega edasi minnakse? No väga-väga raske hinnata selles mõttes,
et maailmas üldse keerulised ajad praegu
ja kui me mõtleme selle peale, et selle eksperimendi hind
esimese faasi hind on siis 20 miljardit eurot siis esimese
hooga võib see muidugi ära ehmatada.
11. me peame aru saama sellest, et kui, kui on selle
ehitamise aeg, et seda ehitatakse aastakümneid,
mis tähendab seda, et noh, sisuliselt aastane kulu,
kui ütleme umbes 20 aastat ehitatakse seda aastane kulu on
siis miljard umbes aastas ja võtame tserni praeguse eelarve
või mistahes ma just vaatasin järgi Cambridge'i
ülikooliaasta eelarve on kaks miljardit eurot,
siis tegelikult need summad ei olegi nagu meeletult suured,
kui me selle aja peale ära jagama, aga jah,
kui me seda vaatame nüüd ühest suurest tükist,
siis tõesti tundub niisugune väga hirmuäratav summa. Sernil on hulk liikmesriike ka, kes seda summat oma oma
taskust nii-öelda kokkuklapitavad seejuures siis nüüd ka
Eesti tähendab, et ka meie maksumaksjal on juhul,
kui see käiku läheb, et siis oma osa Siin on natuke keerulisem, et seal Sermaks saab ainult osa sellest,
kui see otsustatakse, et seda hakatakse ehitama näiteks
Sester maksab mingi osa sellest ehk siis ka Eesti maksab
mingi osa sellest teine osa ja tavaliselt suurem osa ikkagi
otsustaks eraldi riikide vahel kokku ja siis need riigid,
kes on sellega nõus, panustavad eraldi sellesse raha.
No näiteks Ameerika ühendriigid ei ole CERNi liige,
kuna CERN on avatud täisliikmena ainult Euroopa riikidele. Aga näiteks LHC puhul oli eraldi kokkuleppe tsisterni
ja Ameerika ühendriikide vahel, kuidas rahastamine seal
täpselt toimus? Aga tegelikult maailmas on ju teaduskeskusi veel suuri teadusmaid.
Kas mujal ka midagi sellist suurt osakeste põrgutamise alal
kavas on? Praegu? No eks plaane on palju, et siin jaapanlased on ammu
unistanud sellisest teist tüüpi põrgutest,
mida kutsutakse siis lineaar kiirendiks,
kus sellises, mitte ringikujulises kiirendusega,
sellist sirgest torus väga eriliste magnetväljade abil siis.
Kokku põrgatatakse, elektrone on räägitud,
hiinlased räägivad elektron, elektron ja positron-ide põrgutist,
millest nad on ka tükk aega siin unistanud
ja rääkinud. Ameerika Ühendriikides on räägitud hoopis sellisest asjast
nagu Mioniteste müüjonite põrgutist.
Et kõigi nende ütleme, eriti minuti puhul tuleb arvestada seda,
et ei ole veel head tehnoloogiat, müüjate puhul on põhiline probleem,
ei ole mitte see kiirendamine ise, vaid piisavalt paljude
Mionite tekitamine, mida saaks siiski hästi kiiresti.
Kuna müüjal on ebastabiilne, osakata laguneb ütleme kahe
miljondikku sekundi jooksul, siis tuleb ta võimalikult
kiiresti tekitada ja kohe-kohe sinna kiirendisse saada
ja see on omaette, väga suur, selline tehnoloogiline probleem. Aga jah, tegelikult noh, ütleme jällegi kiirendi mõttes oleks,
müü kiirendi väga palju.
See kiirendi osa ise oleks lihtsam ja odavam.
Aga jällegi see miljonite tekitamine on seal selline suur peavalu. Kas mingeid muid võimalusi ei ole osakeste kohta selliseid
fundamentaalsaid uusi teadmisi hankida?
Kas loodus ei Paco selliseid suurte energiaga nähtusi,
noh, ma tean, neutrontähed ja, ja mustade aukude kokkupõrked
ja mida tänapäeval on võimalik vaadelda. Ja see on väga hea küsimus, kusjuures, ega pakubki,
aga looduses on muidugi jällegi see asi,
et seal me saame ainult vaadelda, et me ei saa,
ei saa ise sundida neutrontähte käituma nii,
nagu me tahaks.
Ja siis meil on ainuke variant koguda kaudseid andmeid on samamoodi,
tegelikult noh, ütleme varane kosmoloogia,
kui me läheme hästi varajasi universumisse,
siis ka temperatuuride energiat olid hästi suured. Kas seal tegelikult jäljed olemas, võib-olla mõnedest
osakestest aga kõiki neid asju me ei saa ise kontrollida,
et selle suure kiirendi eelis on see põrgut eelis on see,
et seal me saame kõik nii-öelda algtingimused ise paika
panna ja siis väga täpselt mõõta.
Kui me räägime nüüd looduslikest nähtudest kaudselt mõõta,
siis me saame üksnes nii-öelda vaadelda aga jällegi ütleme
olles ise tegelenud palju sellise valdkonnaga nagu astroosakestefüüsika,
siis kus me just vaatamegi kosmoses toimuvaid energeetilisi
protsesse siis tegelikult noh, ütleme minu usk ikkagi on see,
et et kiirendi on ainult üks väike, mitte väike võimalus,
aga suur võimalus uut füüsikat avastada,
aga, aga võib-olla on ikkagi tõenäolisem otsida selle uue
füüsika nii-öelda märke kusagil astrofüüsikaliste nähtustega. Kas uus füüsika, oletame, et kui nüüd selles suuremas
suuremast veel suuremas tunnelis tekib seal leitakse uusi
osakesi kui läheme ka natuke ulmeliseks,
et kas kujutatakse juba ette, milliseid praktilisi rakendusi
inimkonnale sellest võiks tulla, kui midagi fundamentaalselt
uut avastatakse, kas on neid spekulatsioone juba tehtud? Ja selles mõttes see on väga huvitav küsimus,
et nagu minu käest on tihti küsitud, Tiksid Lozani puhul,
et et kas eksib, osan, annab meile mingi sihukese käega katsutav,
aga rakenduse ka siis ma ütlen ausalt, et mina,
mina ei tea sellist rakendust ja ma ei ole isegi näinud
ühtegi ütleme, teadusartiklit või spekulatsiooni,
et mis, mis selle hiksib, osani rakendus võiks olla.
Aga teisest küljest kõik need tehnoloogiad,
mida, mida selliste suurte kiirendite selliste suurte
masinate ehitamiseks vaja läheb. Paratamatult toodavad nii-öelda kasulikke süsteem,
et seesama ettevõte, keescan, kellega mina seotud olen,
ka meie tehnoloogia tegelikult pärineb sellest samast CERNist.
Ja, ja ütleme ausalt ei saaks oma oma nii-öelda praktilisi
süsteeme ehitada, kui omal ajal ei oleks piisavalt palju
nii-öelda nõudlust olnud CERNi poolt tänu CERNi suurtel
eksperimentide lakti teatud detaile tootma piisavalt suures mahus.
Et nüüd meie nii-öelda väikse äriettevõttena saame,
neid ei pea nullist ise disainima, vaid saama juba osta
nii-öelda riiulist võtta kusagilt suurest spetsiaalsest ettevõttest,
kes neid nii-öelda komponente meile toodab. Et see on selliste suurte ütleme, tehnoloogia
ja teaduskeskuste omapära, et nad toodavad tohutult palju teadmisi,
nad toodavad toot palju uusi tehnoloogiaid
ja noh jällegi hüpata täiesti, võib-olla teise maailma oli
selline tore.
Uuringus küsiti nende inseneri käest, kas esimesed
nutitelefonid kokku panid, et millised on need 10
tehnoloogiat nutitelefonis, mida oli vaja kindlasti vaja
enne seda nutitelefonini loomist. Toodi välja, et siis kaks tehnoloogiat pärimisi CERNist,
ülejäänud kaheksa olid siis kuskilt Ameerika Ühendriikide
sõjalistest laboritest jällegi näide sellest,
et sellised suured teaduseksperimendid toodavad palju uut
tehnoloogiat ja noh, kahjuks või õnneks ka ütleme,
militaarvaldkond tegelikult toodab päris palju uusi tehnoloogiaid,
sest noh, seal on, seal on väga üksjagu palju raha,
üksjagu palju ajusid ja teisest küljest ka üksjagu palju raha,
just selleks, et mõelda uusi, keerulisi asju välja,
et võib-olla teistel tööstustel eriti siin 20 30 aastat
tagasi minnes ei olnud nii palju raha tänapäeval olukord
natuke muutunud, et ka suured tehnoloogiaettevõtted alates
äppist Microsoftist kuni kuni võib-olla suurte autotootjate niga,
neil on tohutult palju raha tänapäeval, et teha väga-väga
innovaatilisi lahendusi ja innovaatilist tehnoloogiat. Ja seda võiks ju ka meenutada, et just CERNist on pärit meid
kõikihaarav World vaid v või see kuulus,
veeb, mida me Sirvime iga päev.
No vot, niisugused lood on siis põrgutite maailmas,
millest me rääkisime siin põhiliselt.
Ja ajasin andi hektariga juttu CERN-is kavandatavast veel
suuremast põrgutist, kui see praegune Tänases saates oli juttu kaugseires tehisharu abiga
ja uue hiigelpõrguti rajamise plaanidest.
Juttu ajasid Martin Simon, Andi Hektor ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
