Teadust kõigile, kuidas tunneb ja tähtsustab Euroopa omaenda
nähtamatut geenitasandi, kust selles vallas võiksid asjad
mõnegi teadlase arvates paremad olla.
Ja ühe niisuguse teadlased Tsipe Aavikuga Tartu Ülikooli
makroökoloogi kab, kohe juttu tulebki.
Aga saate teises pooles võtame jutuks.
Tänavu kuu poole suunduvad juba vahelduva eduga suundunud uurimisretked,
sest sealkandis on ette näha suuremat sagimist
ja Tõnis Eelmäe Tartu observatooriumist annab asjadest teada. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kui me räägime elurikkusest, nagu me täna loodetavasti kohe
rääkima hakkame siis tavaliselt tuleb meile silme ette selle
elurikkuse nii-öelda nähtav pool taimed,
loomad, seened, kes siis kuskil üheskoos kasvavad
või elavad.
Aga võib ka väita, et elu elurikkusele on tegelikult olemas
ka nähtamatu pool mis on tegelikult noh,
kogu selle nähtava poole aluseks ja selle poole moodustavad geenid,
mis on kõigi nende olendite sees. Ehk see on siis nii-öelda geneetiline elurikkus see on
enam-vähem see valdkond, millest me täna räägime.
Tzipiovikuga, kes on Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor?
No kõigepealt selline küsimus, mis on makroökoloogia? Makroökoloogia kõige võib-olla lihtsamalt öeldes on
ökoloogia teadus siis organismide ja keskkonna suhetest
suurtes skaalades. Makro, võib-olla siis võib öelda sellised regionaalsed skaalad,
kuni siis globaalsete skaala teni välja.
Ma ise küll defineeriks enda selliseks skaalaks milles ma töötan,
kus ma ökoloogilisi protsess ja uurin maastiku ökoloogiaks,
aga jah, maastikuökoloogia ja siis ütleme,
makroökoloogia piirimail tegutsen ja ometi kasutan selleks
siis geneetilisi meetodeid, et selles mõttes viin kokku
selle silmale nähtamatu siis nende suurte suurte mustritega
ja see artikkel, millest täna juttu tuleb,
tegelikult kuulub ka pigem nii-öelda makroskaalasse See hõlmab terve Euroopa. Just et see võiks küll juba olla makroskaala,
kuigi meie töörühmas ja meie botaanika osakonnas Tartu
Ülikoolis tegeletakse ka päriselt tõeliselt globaalsete
mustrite uurimisega ka meie siis antud juhul vaatasime
Euroopa skaalas neid geneetilise Elurikkuse mustreid. Ja see artikkel on siis ilmunud ajakirjas Neitšaikolas
võlustion ja, ja käsitlebki siis seda, kuidas Euroopas
geneetilisse elurikkus suhtutakse ja kuidas sellega tegeletakse.
Aga kõigepealt ma tahaks ikkagi uurida ka seda,
et et kui me räägime geneetilisest elurikkusest,
siis kui palju sellel üleüldse mõtet võiks olla,
sellepärast et et kui meil on mingisugused liigid kuskil
elamas no nendel on tõepoolest need geenid sees,
aga, aga miks me nagu seda oma tähelepanu kuidagi
kahekordistama peale, et need geenid kuidagi veel eraldi
vaatluse alla võtma, et kas see, kas see nii-öelda see
liikide loetelu ei kata ära ka kõik need geenid,
mis seal on? Ei kata selles ongi see, see iva, et mis alguses sai öeldud ka,
et on see silmale nähtav elurikkus need liigid
ja siis silmale nähtamatu, mis, mis noh,
kipub meil nagu meelest minema ja seetõttu tundub justkui
ebaolulisemana võib-olla just selle tõttu,
et selle mõõtmiseks ja hindamiseks tuleb teha üksjagu rohkem
samme kui liikide kokkulugemiseks.
Aga kui nüüd tegelikult lootus teadlase pilgu läbi vaadata,
siis ma ütleks, et see geneetiline elurikkus on nii-öelda
elurikkuse üks põhiline sammas, et tänu sellele meil need
liigid siin jätkuvalt leiduvad, need taimed
ja loomad tegutsevad. Et igas küll vaatame, et noh, on mingisugune asurkond
või populatsioon, kus on mingit liiki taimi.
Ja pealtnäha me teame, et nad kuuluvad samasse liiki taime isendid.
Nad on üsna ühesugused, aga tegelikult on neis kõigis,
kui me läheme sellele geneetilisele tasandile,
neil on väikesed varieeruvused geneetilistes järjestustes
ja nendel sellel geneetilisel varieeruvusel.
Nendele erinevustele on tegelikult ka mõju sellele,
kui hästi need taimeisendid toime tulevad,
milline on nende kohasus, kui palju nad järglasi saavad? Tegelikult üheks sellest näiteks selle kohta,
miks seda geneetilist elurikkust ka veel kõrvale vaja vaadata,
tuleb ju mulle meelt näiteks nurmenukkude näide,
millest me oleme siinsamas saates rääkinud seoses sellega,
et Eestis on just nurmenukkude nii-öelda seda erikaelsust
ehk siis ehk ei lähe sinna praegu pikemalt sisse,
aga, aga nurmenukkude geneetilist erinevust,
mis väljendub ka nende nende kujus, uuritud. Jah, et see ongi meil olnud ka üheks meie töörühmas üheks
mudelsüsteemiks sama harilik nurmenukk, tema geneetiline mitmekesisus. Aga aga kui jah, tulla nüüd tagasi selle artikli juurde
ajakirjas ei kõla, see on nii valus on siis ma saan aru,
et see, see on lähtunud nagu tõdemusest,
et Euroopa maades laiemalt ei, ei mõisteta geneetilise
elurikkusega tegelemise vajalikkust piisavalt. Jah, see on senini üsnagi niimoodi olnud
ja mitte ainult Euroopas, vaid ka need kõige-kõige põhilisemad.
Globaalsed rahvusvahelised kokkulepped, nagu näiteks
bioloogilise mitmekesisuse konventsioon Ja on juba see niinimetatud Rio. Ja just just just et dokument ja see üks üks selliseid kõige
paas dokumente, kust mõisteti, et, et midagi tuleb ette võtta,
et elurikkuse kadu peatada.
Huvitaval kombel kuni üsna hiljutise ajani ei mainitud
geneetilist mitmekesisust selles dokumendis
ja selle selle hoidmise vajadust.
Võib-olla seal Ühes viimastest versioonidest oli küll mainitud,
et kodustatud liikide, nende eellaste, siis geneetiline
varieeruvus on oluline, aga looduslikud taime loomaliigid,
nende geneetiline mitmekesisus, huvitaval kombel isegi
selles dokumendis ei leidnud kajastust, kuni kuni viimase,
siis kohtumiseni Hiinas, kun mingis ja Montraalis Kanadas,
kun kun mingi Montreali nii-öelda siis see protsess
või raamistik mis toimus aasta-paar tagasi,
et selle raames võeti vastu dokument, kus jookseb juba päris
mitmeid kordi läbisena geneetiline mitmekesisus,
et see on juba väga-väga suur edasiminek,
et tunnustatakse või tunnistatakse, et see on oluline,
sellest ei saa kuidagi üle ega ümber vaadata. Ja nüüd järgmine samm pärast seda tunnistamist,
et see on oluline, on siis teadlaste eesmärk mõista
ja aru saada, mis see olukord on, ütleme,
looduskaitsegeneetikaks võime seda nimetada kui geneetilisi
tööriistu geneetika alaseid teadmisi kogutakse looduse
paremaks kaitsmiseks looduskaitsegeneetika.
Et need neid töid on tehtud küll.
Aga need on olnud väga sellised fragmentaarsed
ja head ülevaadet meil tegelikult ei ole
ja selle töö eesmärk selles see artikkel selle üks eesmärke
ongi siis koguda need need senised uuringud kokku,
aga mitte nüüd kõik uuringud, uuringuid on tehtud palju rohkem,
aga selliseid uuringuid, mis on olnud süsteemsed
ehk mis hõlmavad seiret selle sõna kõige otsesemas
tähenduses seiret, süsteemset geneetilise mitmekesisuse hindamist. Ja seda on tegelikult tehtud tõepoolest väga vähe,
tõdeb see artikkel ka. Aga mis pilt siis täpsemalt Euroopas avaneb? Ja algselt uuringusse olid kaasatud 38 Euroopa riiki,
kes siis asusid, kelle nende riikide esindajad hakkasid
otsima infot oma riikidest, mis siis tehtud on
ja kus on tehtud ka mis võiks kvalifitseeruda seire alla
ja sealhulgas siis mina, mina Eesti poolt Eestist kui alustada,
siis kokku sain ma 14 uuringut, mis ei ole tegelikult üldse
mitte vähe ja Euroopast tuli kokku 518 uuringut.
Aga sellele esimesele andmekorjele nii-öelda järgnes siis
andmete kontrollija filtreerimine, et vaadata,
mis siis tõesti on seire ja noh, siis andmestik kahanes märkimisväärselt. Eestist jäi sõelale ainult kaks uuringut
ja kogu Euroopa peale saadi kokku 150 uuringut.
Et mis siis vastavalt sellele seire kriteeriumile,
selles mõttes on ikkagi neid, neid uuringuid vähe,
arvestades, kui oluline see elurikkus geneetiline elurikkus on. Ja järeldus on siis, et neid uuringuid peaks olema rohkem
ja nad peaksid olema kvaliteetsemad, ehk siis keskendume
just seire, mis seire on. Seirele jah, mis seire on olemas, süsteemselt tehtud
ja selliseid järeldusi on siin veel mitmedki lisaks noh,
see artikkel võttis fookuse alla kliimamuutused,
et see ongi see üks keskkonnamuutused, see geneetiline
mitmekesisus on oluline selleks, et liigid saaksid keskkonna
muutustele vastata, et oleks seda materjali selles kõige
fundamentaalsemad tasandil.
Isegi kui mingisugused geenivariandid, mis sellest tuleviku
kliima kontekstis on kasulikud, nad võivad praegu olla väga
väikse sagedusega populatsioonides olemas,
aga kui nad on olemas, see on juba väike,
selline kindlustus tulevikuks. See teooria, mis meil on, aga et mis seal siis taga on
ja kui palju meil seda teadmist on, kas on populatsioonid
valmis nende muutustega toime tulema, et see,
see oli, see oli selle artikli üks selliseid fookusi
ja sinna võeti siis kõrvale kõrvale ka selline teine andmestik,
kus vaadati üle organismirühmade, mis piirkondades Euroopas
tulevikku kliimas saab olema kõige rohkem selliseid
ohustatud liike. Ja see on ka põnev küsimus, kus siis see piirkond on? Et see, see piirkond kipub olema pigem see lõuna poole jääv
Lõuna-Euroopa Kagu-Euroopa, kus on väga heterogeenne loodus,
mitmekesine sellised ka no ütleme, Euroopa üks selliseid
elurikkuse tulipunkte, kus ilmselt ja seal saavad olema ka
need kliimamuutuste mõjud mitte üldse nii väga kauges
tulevikus ka kõige kõige tugevamat, ilmselt need äärmuslikud
kliima ütleme, ilmastikunähtused põuad ja sellised sellised
uue ilmailmingud nii-öelda siis Balkanimaad laiali just just
nimelt ja no probleem ongi selles, et et seal on küll neid
tulevikus ohustatud liike kõige rohkem, tõenäoliselt aga
geneetilist ütleme seiret geneetilist elurikkus seal
praktiliselt uuritud ei ole, et, et me ei tea,
kui valmis need liigid või populatsioonid seal on
ja mis tulevikus juhtuma hakkab, et see on üks järeldus ka,
et et tuleks seada fookust ka nendele eriti eriti tundlikele piirkondadele. Aga noh, siin on ka jookseb üks teine liin siin artiklis ka
ja see on raha.
Et mitte asjata ei ole ka see geneetiline elurikkuse jäänud
nii-öelda teisejärguliseks.
Et seda on võrdlemisi kulukam hinnata. Eks seegi tõepoolest mõjuta seda, seda, kui palju selliseid
uuringuid tehakse, on see väga selline ka töömahukas uuring
kuidas see üldse välja näeb, see tuleb looduses käia ja,
ja kogu ta nii-öelda proove ja pärast siis laboris vaadata,
et mis geenid seal on?
No see on jah, tuleb välja kulukas, on see ka töömahukas? Sõltub jah, et mis lähenemist võtta, kui me nüüd tõesti
tahame vaadata Leida üles nendes looduslikes
populatsioonides viljandi, looduslike liikide,
populatsioonide, Sneid, geenivariante genotüübi
või geenide kombinatsioone, mis on näiteks kliimamuutuste
seisukohast olulised, võimaldavad vastata nendele kliimamuutustele,
siis tuleb meil vaeva näha vägagi palju sedasama me püüame
teha ka nurmenukkudega, et saada pihta nendele
geenivariantidele või, või lookustele, aga see on,
kuna me tegeleme nii-öelda mudelorganismidega ei ole need
liike nii palju ja enamik neist ei ole noh,
neid ei olegi üldse geneetiliselt uuritud. Meil puudub igasugune teadmine selles mõttes natukene nagu
sellise nõela nõela otsimine heinakuhjast.
Et see on selline võib-olla ka natukene selline
rakenduslikult väga oluline teadmine, aga,
aga ta on ka sellise Funto fundamentaaluuring,
kuhu poole nagu rohkem see see protsess on,
see on pikk.
Aga ta on oluline, need tulemused on olulised. Teine teine lihtsam variant on see, et lähtuda lihtsalt
populatsioonigeneetika nii-öelda põhitõdedest,
millel muidugi leidub erandeid nagu, nagu ikka elus.
Et suuremad populatsioonid on geneetiliselt mitmekesisemad. Aga see on lihtsalt selline teoreetiline. Teoreetiline teadmine ja, aga minu meelest on see väga oluline,
et me siiski seda looduskaitses rakendaks
ja plaanide tegemisel ei ole, nii et me peame alati kõikide
liikide puhul nüüd noh, ütleme, et me ei tea,
mis see geneetiline mitmekesisus on, meil puudub info selle kohta,
et me siis ignoreerime seda.
Ei, neid printsiipe tuleks ikkagi arvestada.
Ja seda me saame tegelikult ju ikkagi täitsa mõistliku aja
töökuluga teha, et meid huvitavate liikide puhul vaadata,
kui palju neid on, kui palju on populatsioone,
milline on tema levikuareaal, kui suured need populatsioonid on? Ja, ja sellest lähtuvalt siis ka neid plaane teha.
Aga sellest tööst tuli ka sellest uuringust selline huvitav
või noh, see ei ole, see on täitsa ootuspärane tegelikult
trend välja, et, et neid, et ta oli üsnagi selline korrelatsioon,
mida kõrgem on siis riigi sisemajanduse kogutoodang SKT,
seda rohkem neid geneetilise seireuuring,
kuid seal on tehtud, et seda kaugemale on seal need,
see võimekus, arenenud, need teadustegemise võimalused,
meetodid ja, ja rahad on, on suuremad. Kas Eesti jäi ka sinna selle joone peale,
et meie panus vastab SKT-le? No, ja et selles mõttes Eesti nii väga nagu millegagi silma
ei torganud, et eks neid uuringuid on vähe vähe?
Jah, et kaks Lätis Leedus ei tulnud ühtegi välja välja
ja kõige problemaatilisem võib-olla ongi ka see,
et nendesse mas Balkanimaades, onju, et kus,
kus siis ka see võimekus ja ja teadmised,
finantsid pole noh, nii head, võib-olla et seal on neid
uuringuid tehtud väga-väga vähe, nii et ühesõnaga,
nad on tundlikud piirkonnad, võimekust uuringuid teha,
vähe ja teadmine puudub, et milline see,
milline see olukord seal on. Aga noh, siin on üks, üks selliseid, võib-olla selliseid
võtme järeldusi sellest tööst on see, et et noh,
need teadmised on sellised ja sellised uuringud on olnud
üsna fragmentaarsed, et tuleks teha rohkem ikkagi koostööd.
Ja et, et see on nagu meie, meie ka püüame siin Eestis teha
ja ka nurmenukkude ja teiste liikidega meil puuduvad
eelteadmised ja meie saame neid uuringuid teha ainult tänu
koostööle teiste Euroopa ja võib-olla ka tippülikoolidega,
et mu muud muud moodi see võimalik ei ole. Aga mida võib-olla Well vaadata sellest uuringust,
mis siin järeldus, et lisaks sellele meil seal ruumiliselt
on need andmed, ebatäiuslikud on vähe et on ka
organismirühmade lõikes need erinevused.
Vaadati siis sellist neli, neli, neli organismi rihma laias
laastus siis suured karnivoorid või imetajad siis olid kahepaiksed,
puittaimed ja linnud.
Jagasime need siis neljaks, sellised grupid,
et vaadata laias laastus, et kas on ka nende liigirühmade
vahel drastilisi erinevusi ja tõepoolest on,
et väga kallutatud, need uuringud nii-öelda pole
lipuliikideks olevat. Nende suurte karnivooride karud, hundid,
ilvesed nende nende suunas, neid uuringuid olid teinud enam
kui pooled selles vaatluses või ülevaates osalenud riikidest.
Selle tõttu, et nad on sellised karismaatilised liigid. Ja teine pool võib-olla jättis sellepärast tegemata,
et neid suuri loomi on seal vähe. Just et see on see teine põhjus ja, ja samas on,
on siis kes kahepaiksed on selline liigirühm,
keda nagu on, kes on looduskaitselised ka haavatavad,
olulised, aga keda on uuritud väga-väga vähe
või praktiliselt üldse mitte Euroopas.
Et selline selline kallutatus on, mis tegelikult jah,
võib väga tugevalt mõjutada meie meie otsuseid
ja mis puudutab nüüd kliimamuutusi, et sellised suuremad
liikuvad loomad, et neile võib-olla see ei olegi nii väga mureks,
nende levikuareaal on küllalt, lained võivad liikuda Neil on
jalad alla, aga, aga paljud loomad ei ole nii edukate
levijat ja, ja taimed võib olla hoopiski,
mitte et selles mõttes noh, neid suuri kiskjaid,
neid võivad mõjutada teised tegurid ja
sotsiaal-kultuurilised mõjutegurid kliimamuutuste kontekstis,
jällegi võib-olla ei ole see, nagu see rühm
või kuhu me peaks kogu oma siis ressursi suunama,
et väga hoolikalt tuleb valida siis milliseid liike uurida,
kui need ressursid on ikkagi piiratud. Aga sellised on siis lood geneetilise elurikkusega,
selle seire, selle mõistmisega meil ja mujal täpsemalt siis
Euroopas ja siin sellest juttu tsipa Aavikuga,
kes on Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor. Kui on üks taevakeha, millele kosmoseuurijate pilgud sel
aastal kõige rohkem on suundunud, juba suundunud ja,
ja veel suundumas siis see on meie maakera looduslik
kaaslane Kuu.
Kaks kuumissiooni on juba sellist rahvusvahelist tähelepanu pälvinud,
üks oli siis ameeriklaste oma, üks oli jaapanlaste oma
ja nendega kõik ei ole päris hästi läinud,
natuke ikka on ka. Ja veel õige mitu kuu peal käiku või kuulend on,
on sel aastal veel ees, et sellest pildist natukene selgemat
ettekujutust saada, siis olen kutsunud labori stuudiosse
Tõnis Eelmäe, Tartu Ülikooli Tartu observatooriumist.
Räägiks võib-olla natuke kõigepealt, et annaks ülevaate sellest,
et kes ei ole veel tähele pannud või on meelest läinud,
et mis siis sel aastal juba toimunud on kuube
ja kuuga seoses. Sellel aastal on tõesti olnud juba kaks,
kuidas siis kuu peale kippumise katsetust,
üks neist üldse mitte edukas, selles mõttes,
et jõuti küll kuu juurde, aga tuldi tagasi
ja kosmoseaparaat põles ära, see oli siis selline
eraettevõtluse ja NASA koostöö Peregrin nimeline.
Noh, ütleme siis kuundur, kus oli palju palju erinevaid
instrumente eridel, firmadelt pealt ja ka mitte lihtsalt instrumente,
vaid igasuguseid asju, kuni Star Treki, originaalse,
selle, kuidas siis telesarja autori ja mõne osaleja põrmud
mingi osa vist neist. Ja, ja see oli väga huvitav start iseenesest
või väga huvitav katsetus kuule jõuda, aga midagi läks üsna
varakult valesti ja see, kuula, suundub aparaat kaotas
valdava osa oma kütusest ja selle tõttu ei saanud kuule laskuda,
siis tegelikult otsustati, et see tuleb maa juurde tagasi
ja põleta see on umbes 10 päeva hiljem siis maa atmosfääris ära.
Nii et, aga ma arvan, et see firma Astro Baltics oli selle
selle missiooni eestvedaja ja neil on õige mitu nii-öelda
plaani selleks aastaks veel ees. Kompenseerivad selle ühe nurjumise ja loodetavasti ära. Jah, ja nojah, ja, ja teine siis, mis jõudis,
kuule, oli jaapani slim, mis siis on kah kuundur,
seal pidi pehmelt maanduma väga täpselt maanduma kuu peale,
et, et see on selline võib-olla peaaegu et üks olulistest eesmärkidest,
sest Kuu pind on, ei ole ilus sile üldiselt,
et seda on ka Apollo lendude ajast ja teiste käänd USA
missioonide ajast juba varemast teada.
Et tegelikult on väga oluline, et, et oleks võimalik õigesse
kohta siis kuu peale ennast maha toetada,
et mõne kivirahnu otsa ei kukuks ja nii edasi,
siis aparaat selle tõttu katki ei läheks. Ja see peaaegu õnnestus.
Aga vahetult enne Sis kuu pinnani jõudmist suhteliselt
kuubina lähedal juhtus ka midagi mootoritega nende
pidurdusmootoritega ja see kukkus siis pea pea,
kuidas siis jalad ülespoole põhimõtteliselt võib öelda,
vist kuu pinnale. Mingitel andmetel kukkus nii-öelda ninali jah. Ja, ja küll tundub, et vähemalt osade instrumendid jäid seal
tööle ja sealt visati välja veel enne enne kuule jõudmist,
väiksed niisugused noh, ma ei tea, robotikesed,
millest siis on ka üks on teinud pildi, kuidas ta siis on
seal jälle küljeli maas.
Et noh, päris kasutu ei ole.
Ja, ja loodetavasti nad saavad arvestatava osa oma seda
esialgset missiooni, mis pidise kuu pinna koostist uurima,
et saavad selle tehtud. Aga tegelikult need on väga siuksed, kaks,
kaks väga head näidet, et noh, et mis see kuu seis on meile
kõige lähem taevakeha, mis sinna minna.
Aga tegelikult jube, kui Kennet ütles, et me ei tee mitte sellepärast,
et see on lihtne, vaid sellepärast seal on raske,
siis tegelikult ongi kosmos on raske, tegelikult seal on nii
palju asju, mis on valesti minna või, või noh,
ja ootamatuid asju. Ja, ja see kuu peale kippumine, see kuidas siis selle saaga
on nagu väga hea illustratsioon sellele. Ja no mida jaapanii slim kuu peal tegema hakkab,
täpsemalt teaduslikult või tehniliselt nii palju,
kui tal seda võimet veel säilinud on, tal need abilised on
ju ka seal veel täiesti töökorras. See see kõige suurem Slimi enda, see oli Oliviini,
peaks tuvastama, et kas selles Kuu pinnases on noh,
mida ta siis nii-öelda saab lähedalt uurida.
Et kas seal oli vini jälgi, mis võimaldaks kinnitada,
kas nii-öelda Kuu pinnas on ütleme, et kas on maa pealt pärit.
Et kuu tekkimisega seotud küsimusi vastata.
Et Ma ei tea, ma ei, ma ei oska geoloogia koha pealt ütelda,
et, et kas, kas oli, viin on, on kivim, mis saab siis
tekkida ainult maa sees. Aga mittekuu sees.
Et aga see on üks suuri küsimusi, mida ta peab seal peaks uurima. Ahaa, no siis jääb üle loota, et seda seda teha suudab.
Kuigi tuleb ju järgmisi ja järgmisi kuul enda ja,
ja lõpuks need küsimused nii palju, kui võimalik on,
saavad, saavad, ma arvan vastused ka kindlasti.
Aga heakene küll, vaatame siis kohe ka edasi mõned kuud.
Kes on järgmine, kes, kes kuu peale kipub? See on natukene keeruline öelda, et nimelt
kosmosetehnoloogias on, võib öelda reegel,
et kuidas inimesed teevad plaani, jumalad naeravad.
Või kuidagi kuidagi niimoodi, et et need missioonid olid
edasi lükkuda ka üks missioonidest, mida matsionali Lunar
treilbe Blaise oleks üks missioon, mis peaks juba
veebruarikuus nii-öelda kõige varemalt sinna minema.
Ja see nüüd peaks minema kuurorbiiteriks,
et ta tiirleb ümber kuu ja mõõdab kuu pinnatemperatuuri kuu
pinnatemperatuuri kaardi ja, ja uurib ka,
nagu ikka viimasel ajal väga sageli, et,
et kasvõi koss on vett võimalik avastada. Ja kelle oma see on USA et tihtipeale on jah,
USA selline domineeriv riik ikkagi seniajani kosmoseuuringud. Ja seal on, tegelikult on niimoodi, et USAst on väga palju
selliseid just eraettevõtlusega seotud missioone tekkinud
ja noh, nende võib-olla algseks ajendiks on umbes sihuke
kümnendi tagune või natuke rohkemgi aega tagasi juba 2007
kuni 2018 oli Google'i Lunar XPS selline projekt,
mis siis oli, niimoodi oli meil auhinnad siis missioonidele,
mis jõuavad siis aastaks, alguses oli 2015,
esimene tähtaeg, seda pikendati, et jõuavad kuu peale
ja noh, eraettevõtlusega et siis sellised projektid,
mis on eraettevõtluse poolt nii-öelda loodud. Ja, ja kuigi seda x pressid nii-öelda välja ei antudki
lõpuks Võitjat ei kuulutatud välja, sest selleks tähtajaks
keegi lõpuks ikkagi jõudnud kuu peale, siis need osalenud
projektid on tänaseks päevaks arenenud nii kaugele,
et juba minnakse kuu peale ja seesama astroboticsi perekiri
on tegelikult sellest samast projektist välja võrsunud ja,
ja veel mõned Aga see Lunar treil play ser, siis hakkab,
hakkab mõõtma temperatuuri, jahu, temperatuuri. Sel Lunar Trail pleeseriga peaks oma reisi jagama ka Prime
üks nimeline aparaat.
Ja see prim üks on siis intuitiivne Mažins nimelise ettevõtet,
et toodang ja see peaks laskuma kuu lõunapooluse piirkonda
ja puurima kuusisse auku.
Ja nii-öelda proovib ammutada seal siis veejääd et siis noh,
jälle hapnikku toota sellest või siis raketikütust,
vesinikku ja hapnikku, eks, et lõhustada seda. No elame-näeme, need andmed olid natuke vastuolulised,
et, et seal oli, et see samuti Railblee Serse võiks nagu
veebruaris minna ja see Prime üks kuskil aasta keskel,
aga elame-näeme.
Aga nii, et sellel aastal on plaanitud ka selline missioon Ma saan aru, et me isegi ajalises järjekorras väga ei saa,
sest see ei ole kindel, kuidas lõplikult kujuneb. Jah, et seal seal tundub, et on, jah, nemad nüüd aasta lõpus
on veel mitmed seal sellel samal intuiti Mažins firmal on,
on veel paar tükki kuule minemas kokku kolm missiooni sellel aastal.
Ja nendel on ikka põhiline on seesama kuu pealt jää
systetekteerimine või selle jää kasutamine kättesaamine seal. Ahah, aga vaataks siis selle järgi, et milliseid Ameerika
selliseid eraettevõtteid veel tänavu kavva võetud on? No staar SpaceX kindlasti jah, et mis on kuuga seotud,
kas nad just kuu peale lähevad, on hea küsimus.
Aga see Staxhepi kolmas katsetus võiks toimuda?
No ehk selle aasta esimeses pooles.
Ja, ja miks see on, see on kuuga seotud,
selles mõttes seda plaanitakse Starship-i nii-öelda
modifikatsiooni või mingisugust versiooni plaanitakse
kasutada kuu peale laskumiseks. See on siis nii-öelda Artemis missiooni artimis projekti üks
üksi võtmeelement. Ja Artemis on siis projekt, mille põhieesmärk on saada
inimene uuesti kuu peale. Jah, et oleks peaaegu et olnud põhjust rääkida ka siis
Artemis kaks missioonist, mis oleks mehitatud,
aga millega oleks ümber kuu.
Aga NASA lükkas selle 2025.-sse aastasse.
Et muidu oleks see selle aasta sügisel minu meelest olnud plaanis. Minul on siin Vikipeedia lehekülg ees, kus on pealkiri nagu
2024 kosmoselennud ja siin on niisugused kuumissioonid veel
kirjas nagu noova, c Viper ja bluugoust. See Viper on ka Astra potikesi nii-öelda oma,
et see on siis kulgur.
Ja see peaks ka minema sinna kuu lõunapoolusele,
see on selline noh, ei saa öelda, kuum koht,
see on pigem just nagu külm koht, aga sellepärast sinna minnakse,
et, et see on see koht, kus loetakse seda qq pinnases olevat
jääd leida, vett, leida. Ahah, nii aga vaata misse novot see nõuashi aa,
see ongi intuitiivne siinse. Jah, nendel on erinev need missioonide siukseid igavad nimed
on IM üks kuni IM kolm ja mingisugused nendest on siis jah,
need nagu soli noova Tsee noova tee on veel häälda kaks,
kaks veel, aga need on üldiselt olnud ikka kõik on kas siis
kulgurid või noh, mingisugused asjad, mis lähevad kuu peale.
Et tüüpiliselt sedasama nii-öelda veeküsimus on see pakiline.
Sest kui tahta kuule teha noh, ütleme kuubaasi näiteks siis
seda oleks hea teha sellisesse kohta, kust oleks võimalik
saada nii-öelda koha pealt seda, seda materjali,
mida nii-öelda inimeste eluks pruukida, et seda ei peaks
maalt kaasa vedama sinna, mis oleks väga kallis. Ahhaa ja siis plug jõust tundub olevat sellise ettevõtte
nagu Faye flai, Eero Speys ettevõtmine, see siis ka maandub
kuu peale. Ja see hakkab siis uurima Kuu pinnast nii-öelda Regoliiti,
nagu seda nimetatakse. Kuu pinnas on jah, Regoliit, et see on kah niisuguste
huvitavate omadustega materjal ja, ja on palju lootusi,
et sealt on võimalik egoliidist on võimalik toota materjale
Kuu pinnal, olgu need siis päikesepaneelid,
mille suunalist uurimistööd ka Eestis tehakse
tehnikaülikooli juures.
Aga noh, ka ehitusmaterjale ja nii edasi,
et nendeks kuubaasi ehitada. Jällegi eks ju, et kohapealsetest materjalidest
ja elektri baasil tüüpilised, sest kuupäeva ajal seal
päikesest puudust kunagi ei ole.
Ja siis Hiina ja ja Hiinal on sang e see on nagu pikem
seeria olnud nii-öelda aparaat mis on valdav osa nendest
edukad olnud.
Ja sangee kuus on siis selline, mis peaks sellel aastal
võtma proove kuu tagaküljelt. Ja tooma maale tagasi?
Jah. Et, et jah, et see hiinlased on, hiinlastel on väga pikalt,
et väga pika perspektiiviga kuu programm olnud,
et mul oli omal juhus külastada Hiinat 2005. aastal,
siis neil oli tõsiselt olemas kuu programm
ja nad nii-öelda sihikindlalt tegutsesid selle nimel
ja noh, me oleme siis nüüd näinud neid viljasid ka,
et, et seal on nagu täitsa siukene.
Väga hästi saavad nad hakkama nende tegemistega. Ja eelmine, et see ongi viis, tõi ka proove,
aga siis kuu siinpoolselt. Küll jah, jah, vaatavad sealt teiselt poolt jah,
et Kuu tagakülg on mõnevõrra teistsugune kui tüüpiline
nii-öelda see meie poole pööratud külg.
Et seal on niisugune väga mägised piirkonnad
või sellised tihedalt kraatritega kaetud
ja meie pool me näeme palja silmaga Exetanud Kuu mered,
mis siuksed siledad alad Kuu pinnal ja, ja et on põhjust arvata,
et võib-olla ka seal on see kuu, pind on,
on mõnevõrra teistsuguse koostisega. Kui uurimine, nagu juba selgunud, on päris rahvusvaheline ettevõtmine.
Et sellised uuemad kosmoseriigid eriti Jaapan kuulub nende
alla võtavad sellest ka juba täiesti hooga osa
ja India kasiin del sel aastal ka midagi. Seal on minu meelest ei olnud, aga eelmine aasta eelmise
eelmise aasta augustikuus neil õnnestus maanduda Kuu
lõunapooluse piirkonda, olid žanriaan kolm ja,
ja meil on olnud ka Kuu orbiit aineid, mis on kuut kaardistanud.
Et, et jah, India on täitsa siuke tegija. Seal ja arvata on, et veel rahvusvahelisemaks kuu uurimine
läheb ja ma olen kuulnud, et ka eestlased tegelevad ka
sealsamas Tartu observatooriumis natukene sellise kuutehnikaga. Ja Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia töörühmas
uuritakse tõesti just nende kuu Kolguritega seotud temaatikat.
Ja seal on siukseid mitmed erinevad suunad on olnud,
et üks on näiteks kuu simuleerimine et nelja digitaalselt
luua Kuu panoraami, selleks, et oleks võimalik kuukulgurid
õpetada või treenida ja see mahub, need,
need tegevused kõige suuremas siukses suurema ühise nimetaja
alla pannes võib seda vist öelda, et see on siis autonoomne
navigatsioon ja noh, nii-öelda masinnägemisega seotud selle
nimel tehakse omajagu koostööd, et ka Euroopa kosmoseagentuuriga. Ja on ka Eesti meediast käinud läbi kuupkulguri projekt,
mis on siis umbes nagu kuupsatelliidid, sihuksed,
pisikesed satelliidid siis kuukulgur on nagu sihuke pisikene
kuukulgur mis, mis tingimata ei peagi olema noh,
nii-öelda see päris kuu peale minev see,
aga see on see platvorm, tema nii-öelda liikumisomadused
ja liikumismehhanismid ja noh, kuidas ta nii-öelda siis
pinnasel käitub. Et need on siis sarnased Kuubal, kasutatavatele,
kulguritele ja see oluline osa sealjuures on siis see,
et, et see kulgur suudaks aru saada, kus ta on
ja võtta vastu otsuseid, et millist teed mööda edasi sõita.
Ja Tõraveres on tõesti, ka, on see meil on omal koha peal
kuu loodud kuuseumalate, on on üks suur maa-alune ruum,
mis on siis tumedat liiva täis ja, ja see on siis nii-öelda
nende kuukulgurid, katsetus, polügoon siis nii-öelda
niinimetatud kosmosepunker kosmosepunker just. Ja, ja tegelikult on ka üks firma, mis on nii-öelda
osaliselt ESTCube ühe ja Euroopa tudengite maa orbiiti
käigus kah eesti tudengid panustasid nende nii-öelda pärand
on kaamerad, kosmosekõlbulikud, kaamerad,
mida siis Crystal spation edasi arendanud
ja need kaamerad peaksid siis juba ka lähitulevikus kuule jõudma.
Ka samamoodi tööstuse ja NASA nende koostööprojektide raames. Vaat niisuguseid toimetamisi on siis sel aastal juba kuu
peal olnud ja edaspidi veel kavandamisel ajasime kuurimisest
juttu tõni seenmäega. Tänases saates oli juttu Euroopa geneetilisest elurikkusest
ja tänavusest rikkalikust uuringute graafikust.
Juttu ajasid sipe Aavik, Tõnise Eelmäe ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
