Teadust kõigile miks elavad eri linnaosades mõnikord
märgatavalt erisugused inimesed.
Põhjuseks ei tarvitse olla suured eelarvamused endast
erinevate suhtes vaid pigem üsnagi nõrgad eelistused.
Poole sajandi eest välja käidud sellingi mudelist,
mis seda nähtust kirjeldab, ajan juttu linna geograafi,
Tiit Tammaruga.
Aga Linnuökoloog Marko Mägi räägib eelkõige Tartu linna näitel,
kuidas erisuguse hoonestustihedusega linnaosi iseloomustab
erisugune linnustik, sealhulgas näitaja nimega
evolutsioonilise unikaalsuse indeks. Olen saatejuht Priit Ennet.
Kes kuulab, saab teada. Kui me nüüd maailmaasja vaatame, siis väga suures plaanis
võime eristada näiteks kahte printsiipi.
Üks printsiip on see, et kõik asjad kipuvad minema omavahel
segiläbi ja ühtlustamas on siis entroopia kasvu põhimõte.
Aga teine printsiip on see, mida noh, võib-olla mõnevõrra
müstiliselt on ka öeldud, et sarnane tõmbab sarnast.
Ja seda me näeme ka, et tihtipeale on sarnased asjad
sarnased inimesed, sarnased olendid hoiavad üksteise lähedusse. Täna me räägime ühest majandusmudelist ja palun mitte ära ehmatada.
See on väga põnev põnev mudel mis on leidnud rakendust väga
mitmetes valdkondades ja sealhulgas ka rahvastikuteaduses
ja rahvastikugeograafias.
Ja ongi täna hea meel, et stuudios on Tartu Ülikooli
rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.
Ja just hiljuti on möödunud 50 aastat sellest ajast,
kui tuntud majandusteadlane ja Nobeli auhinna laureaat
Toomas selling käis välja oma põhjapanevad ideed selle järgi,
kuidas tekkib segregatsioon ehk siis asjade sarnaste asjade
eristumine teistsugustest asjadest. Ja Tiit Tammaru on koos kolleegidega avaldatud sel teemal ka
ülevaatlik artikkel ajakirjas Citys.
Ehk siis juttu tuleb ka linnadest.
Et loodetavasti see sissejuhatus on suutnud kerget huvi
äratada kuulajas, aga asi läheb veel põnevamaks.
Kindlasti alustame sellest, mis mees oli Toomas selling. Ja tõepoolest, Tamašerlingali oma hariduslikult taustalt
majandusteadlane sündis juba aastal 1921
ja elas peaaegu 100 aastaseks sellise pika
ja väga suure jälje jätnud looga teadlane
ja tema selline suur huvi oli seotud mänguteooria vastu.
Ja kui vaatame seda, mille eest ta Nobeli teooria sai,
siis oligi just nimelt see mänguteooria arendamine
ja Nobeli preemia siis andmisel on välja toodud ka veel tema roll,
selliste konflikt tide ja koostööteemade välja toomised veel lahkamisel,
mänguteooria abil. Ja tema sellised esimesed uurimistööd olidki seotud hästi
paljuski konfliktidega sealhulgas ka sõjalised konfliktid,
Tiit relvakonfliktid ja kuidas need konfliktid tekivad.
Ja ma arvan, et võib-olla ka tänase sellise globaalse
maailmatingimustes on päris huvitav minna korrad
Maaslistesse algsetes töödesse tagasi, mis ta lõpuks võttis
kokku oma 1960. aastaraamatus kus ta siis jah,
seletab väga hästi lahti seda, et kuidas need konfliktid tekivad,
kuidas ühel poolel tekivad strateegilised huvid,
seda konflikti eskaleerida läbi erinevate ähvarduste,
lubaduste tegevus, et ja nii edasi, nii et selles mõttes
nagu ka tänapäeval väga-väga huvitav lugemine
ja võib-olla aitab mõista natukene Eestil teiste suuremate
riikide kogemust, kus ta siis toob välja siis ühe tugeva
olulise mõistliku nagu Enda sidumine teatud teatud
lubadustega ja kuidas sidumine teatud lubadustega lõikab ära
riikidel mingisugused järgmised võimalused. Ja me peame aru saama, et, et seetõttu suured riigid sageli
püüavadki olla natukene ettevaatlikumad erinevate,
selliste lubaduste ka enda sidumisega, sest nende jaoks on
maailm palju avaram ja, ja nad näevad, et,
et see võib mingid teised olulised strateegilised eesmärgid
nende jaoks ära lõigata, nii et selles mõttes hästi-hästi,
huvitav on see laiem taust.
Aga jah, sellel teemal mina ise ei ole niivõrd asjatundja,
minu jaoks on huvipakkuv see, et seda mänguteooriat hakkas
Sherling ise hiljem ka siis linnades rakendama. Räägiks natukene ära ka selle, et mis on mänguteooria
või tuletaks meelde, et, et see on selline,
tegelikult on see rohkem ka siis rakendusmatemaatika.
Kui teema. See on mänguteooria jah, ja sellest on omakorda kasvanud
jällegi agendipõhised mudelid sellised nagu konkreetsemad lähenemised.
Mänguteooria on laiem, aga see on ikkagi jah,
mingi otsuste tegemise otsuste tegemine lähtuvalt ka sellest,
milline on keskkond, kus sa oled, kuidas teised inimesed otsustavad,
jätan ka mitu osapoolt, eks ole, mitu osapoolt alati jah,
ja siis sellest tekivad mingisugused reeglid
ja nende reeglite alusel siis me saame modelleerida,
mis võib siis Ta juhtuma ehk et nagu lõpuks šarlinga kokku võttis,
et sellised inimese või mikrotasandi otsused,
et kuidas nad viivad siis selliste laiema suure pildi sündmusteni,
et kuidas noh, näiteks konfliktid tekivad
või kuidas inimesed linnaruumis jaotuvad
ja nii edasi, kuidas tekivad suured mustrid sellistest
üksikinimeste väikestest otsustest? Et, et see oli nagu see, mis talle siis huvi pakub? Aga tõepoolest, sellise läbiva joone võime ju ka tõmmata,
et ütleme, kui me konflikt või lausa sõjaline konflikt,
et siis seda võib nimetada ka eraldumiseks ülima piirini,
täpselt nii.
Aga räägime, kuidas ta siis jõudis oma mänguteooriaga siis sinnamaani,
et luua see svingimudel, millest me räägime
ja mis kirjeldab siis ära seda, et kuidas segregatsioon
ehk eristumine maailmas tekib? Nii et see teema oi üks kümmekond aastat seitsmekümnendatel
tema jaoks selline südamelähedane, sellega ta siis palju
tegeles ja noh, nagu me kõik käime ringi
ja näeme, mis ümberringi toimub ja siis tekivad mingid
mõtted ja seal link ka, kui ta käis suurtes linnades ringi,
siis ta märkas seda, et linnad on väga erinevate piirkondadega,
et, et on rassiselt ikkagi väga eraldunud.
Et valgenahalised elavad ühtedes piirkondades mustanahalised
teistes piirkondades. Ja ta hakkas mõtlema selle üle, et miks see ikkagi niimoodi tekib.
Ja siis ta ka rääkis inimestega, käisime linnas ringi
ja oma üllatuseks said aru, et et sageli inimesed,
kuda nendega rääkisid üldse ei pidanud oluliseks elada
sellisesse reageeritud linnas.
Et nende jaoks ei olnud üldse tähtis, et nad elavad
kindlasti ainult koos omasugustega.
Ja siis see vist ongi see küsimus, et kuidas siis ikkagi
niimoodi on, et kui inimesed noh, põhimõtteliselt tingimata
ei taha olla ainult omasuguste keskel siis me ikkagi näeme,
et linnas tekivad sellised omasuguste piirkonnad,
jõukad piirkonnad, vaesed piirkonnad ühe rahvuse ülekaaluga
piirkonnad täis rahvusele kaaluga piirkonnad. Ja siis ta hakkas sellega tasapisi selle mänguteooria
raamistikus tegelema ja räägitakse, et siis alguses oligi nii,
et ta sõitis lennukis, oli igav ja hakkas siis lihtsalt
müntide ja paberiga mängima ja hiljem kodus võttis malelaua
ja hakkas seal ruudukestel inimesi või tuppe tasapisi ringi liigutama.
Ja sellepärast seda mudelit sageli nimetatakse malelauamudeliks.
Malelaual on siis niimoodi, et igal ruudul on,
on kaheksa naabrit. Ja, ja siis tema all nurgas pidi ka siis neli jah,
et just et ja siis ta hakkaski vaatama, et kui me mingi
reegli alusel hakkame nüüd neid nupukesi seal
ehk 100 kaheksat naabrilt liigutama et mis siis saab
ja tõepoolest tema, tema mudel on siis hästi lihtne.
Et ta küsib, et kui inimestel on mingisugune soov naabritega
seoses näiteks mingi hulk naabritest on omasugused,
et kuidas nad hakkavad siis sellel malelaual ümber paiknema. Ja kuni selle selle hetkeni, et kõik on siis nagu rahul,
et, et kõik on saavutanud olukorra, kus nad on rahul Nende naabritega,
kes nende ümbruses siis siis on.
Ja mis see kõige selline võib-olla huvitavam järeldus oli,
kui ta hakkas niimoodi mängima, igaüks võib nädalavahetus
seda kodus ka proovida.
Lasteaia koos võib-olla Malele kabeli vahelduseks seda
mudelit läbi mängida on siis see, et isegi kui meil on
selline väga väikene soov, et meie ümber oleks natukene
rohkem üks naaberrohkem, oleks omasugune. Et isegi selline väga väikene omasuguste eelistamise soov
üksikindiviidi või peretasandil viib lõpuks täiesti
segregeerumaid linna ruumini, kus suures pildis siis ühed
näiteks valged malenupud on ühes laua servas
ja mustad teises. Ahaa, nii et paradoksaalselt jõuame siis nii-öelda valemängu
algseisu välja tema mudeliga. Täpselt, et me jõuamegi täpselt siis nagu tagurpidi malet jõuame,
siis paneme algusesse, et juhuslikult need nupud
ja lõpuks jõuame siis sinna, kus nad on täiesti eraldi.
Ja huvitav on võib-olla see, et see mudel kohe ei,
ei pälvinudki nii palju tähelepanu, aga üks kümmekond aastat
hiljem või isegi rohkem, kui hakkasid levima arvutid
ja nüüd arvutisimulatsioon oli võimalik tegema hakata siis
avastati tema mudel uuesti ja sealt tuligi see agendipõhise
modelleerimise traditsioon, kuhu siis, kuhu siis seal
ning selle panuse andmiseks. Agendipõhine modelleerimine ongi siis see,
et meil on mingid agendid, ehk siis inimesed,
pered, siis on meil mingid käitumisjuhised,
mingid reeglid, mille alusel need ümber paigutame.
Ja siis lõpuks mudel näitab, eks ole, mingisuguse sellise
suure mustri tekkimist nende üksikinimeste reeglite järgi
toimunud otsuste tulemusel. Ah jaa, see selline mudel siis näitaski ära selle et kui
inimestel otsuste tegemisel on on mingisugused küllaltki
nõrgad põhimõtted või hästi väikesed eelistused,
siis lõpuks ajapikku see võib väljenduda väga silmaga
nähtavatest suurtes mastaapsetes tagajärgedes näiteks nagu
elanikkonna eri rühmade elama asumine erisugustesse linnaosadesse. Just, ja, ja mis on veel huvitav, et, et noh,
et kui me noh, intuitiivset mõtleme siis õplase omasuguste eelistuste,
näiteks kasv viberest, sekreageerituma, linnani,
aga tegelikult see päris nii ei ole ja tal on veel oma
selles mudelis selline mõiste nagu murdepunktid.
Ehk et kui me liigume nüüd selles suunas,
et meil on enam-vähem võrdne omasuguste hellitus äärmuste poole,
et kas tahame, et oleks hästi palju hästi vähe omasuguseid
siis see olukord hakkab huvitaval kombel muutuma. Näiteks kui meil on selline olukord, kus Meil on seitsme,
me soovime, et 75 protsenti kolm naabrit neljast oleksid samasugused.
Siis me tõepoolest jõuame sinna, et meil tekib linnas
tervikuna hästi eraldanud linnaruum.
Et tõesti, meil on valged mustad malenupud täiesti eraldi.
Ehk see reegel viib sellise koondumiseni,
mudeli küllastumiseni, hästi segreageerunud linn.
Kui me nüüd aga ühe protsendipunkti võrra seda suurendame
ehk et me eeldame, et me anname reegleid 76 protsenti
naabritest oleksid omasugused siis üllatav tulemus on see,
et mudel enam ei küllastu ja meil ei teki sega keerunud linna. Ja selle taga on siis see, et kui me oleme väga nõudlikud
oma ümbritseva suhtes siis sellist keskkonda on väga
keeruline saavutada.
Et väga raske on saavutada seda olukorda,
kus kõik oleksid meie ümber omasugused.
Piisab väga väikesest muutusest, kas mõni meiesugune lahkub,
oli teistsugune inimene, tuleb samast asumisse elama
ja juba see inimene muutub rahulolematuks oma naabrite
sellise koosseisuga ja hakkab juba Ello otsima uut kohta,
kus elada, kus oleks siis tema soovitud samasugust
omasuguste naabrite hulk. Ehk siis meil tekib hästi siidine nagu mobiilne linn,
kus kogu aeg on inimesed rahulolematut, neil ei ole nii
palju omasuguseid, naabreid, nagu nad sooviksid.
Ja kokkuvõttes meil tegelikult see mudel siis ei küllastu.
Ja meil ongi selline üsna nagu selline mitte sekreageerunud,
vaid vaid vaid segunenud linn, aga samas see Limbasis täis
rahulolematuid inimesi, kellele ei meeldi see,
et millised on nende naabrid. See on väga huvitav, siin oli kaks huvitavat momente,
üks on see, et see üleminek on väga järsk,
just et võib ühest ühest protsendipunktist nii-öelda kogu
pilt muutuda.
Aga teine on selle muutuse suund.
Et kui inimesed tahavad rohkem omasuguseid enda kõrvale,
siis ühest punktist edasi nad saavad hoopis vähem
omasuguseid nende kõrval. Ja täpselt ja teistpidi siis ka, et kui näiteks meie soovime,
et meil oleks 25 protsenti omasuguseid naabreid siis jällegi
me saame suhteliselt see krigeerunud linna.
Aga kui me soovime, et naabrite hulk, kes oleks samasugused,
oleks 26 protsenti ainult ühe protsendi võrra suurem,
jällegi see üldpilt muutub kogu nagu linna tasandil väga
palju rohkem.
Nii et, et seal on mingid murdepunktid, liigume äärmuste suunas,
kus tegelikult väga väiksest üksikinimese nagu soovi
muutusest võib see kogu linna muster, inimeste paiknemise
muster väga kardinaalselt muutuda. Ja noh, mida siin on öeldud ka selles kontekstis,
on see, et see omab teatud selliseid poliitika mõjusid ka,
et et sageli on see, et me püüame mingisuguseid poliitikuid rakendada.
Aga noh, see mõju ei ole kuigi suur.
Ja see võib olla tingitud sellest, et me pole veel seal nagu
murdepunktini jõudnud.
Võib-olla siis mingil hetkel soovib, piisab mingist nagu
väga väiksest poliitikamuutusest. Aga kui me oleme jõudnud seda murdepunkti,
siis võib see väike poliitika muutus tuua suhteliselt suure,
nagu ka k muutus ühiskonnas kaasa, nii et et selles mõttes
nagu hästi huvitavad sellised teoreetilised nagu näited,
et mis võib juhtuda, kui inimesed teevad mingeid otsuseid
või neid otseselt muutuvad, mis siis suures pildis muutub. Kas selline mudelit on kasutatud ka võib-olla päris
üllatavates valdkondades või muudes valdkondades peale linnageograafia? Ja siis ta mudelit on ikkagi hästi palju kasutatud,
et ma küll täpselt rakenduse näiteid ei oska tuua,
aga õues ja kirjanduse üleval tegime ka siis noh,
kõige laiemas mõttes, eks ole siis sellised linnauuringud ja,
ja siis teiselt poolt arvutiteadus ja arvutiteadus
tõepoolest on seda lõpuks siis rakendunud väga erinevates
valdkondades meditsiinis kuni ökoloogia mingisuguste
nähtuste loodusnähtuste uurimiseni välja. Et see tõesti see, see rakenduste spekter on ikkagi üsna
üsna lai olnud. Aga ma saan aru, et päris selliseid poliitilisi otsuseid
siis sellingi mudeli alusel teha on ka raske selles mõttes,
et ühiskond on ikka keerulisem. Ühiskond on jah keerulisem, et see ongi see meie meie teine
järeldus ka, et, et see kindlasti on, on väga hea
demonstratsioon sellest, et mis võib juhtuda väga
konkreetsete reeglite rakendamisel ja ikkagi see sõnum,
et väga väikesed üksikinimese tasandil tehtud otsused võivad
sugu suurest pildist väga suure erinevuse tekitada. Nii et sellise lihtsa mudeliga saame paljutki seletada,
aga kui ka päris kõike ei saa, siis, siis on sellest
mudelist ikkagi kasu, et ta meil on.
Ja rääkisime täna siis sellingi mudelist,
mis püüab kirjeldada seda, kuidas tekib linnades
segregatsioon ja seda juttu ajasin Tiit Tammaru. Just nõndasamuti, nagu inimestele meeldib elada mõnede
teiste inimestega koos mõnes linnaosas rohkem kui teises.
Nii on see ka linnalindude puhul tuleb nii välja.
Seda on nüüd uurinud Euroopa teadlased, täpsemalt,
kuidas lindude kooslused erinevates linnaosades moodustavad
ja millest nad koosnevad.
Ja üks neid linnuteadlase on Tartu Ülikooli linnuökoloog
ja keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi
ja tulemused just äsja ajakirjas Science ka ilmavalgust näinud. Tegemist on jälle ühe niisuguse tööga, kus ornitoloogid
kõrvutasid Euroopa linnades kohatud linde ja,
ja tegid nende kohta tähelepanekuid ja, ja avaldasid siis
tulemused üheskoos.
No selles uuringus jagasite te linnad mitmeks eri tüüpi tsooniks,
noh, inimestel on linnaosad ja asumid, aga lindudele siis
panite nii-öelda ette ka teatavad linnaosad. Jah Me jagasime linnad võib-olla isegi mitte nüüd linnuvaatest,
vaid inimese vaatest ikkagi kolme tsooni ehitustiheduse järgi,
siis hoonestustiheduse järgi kõige hõredama asustusega,
siis noh, Eesti mõttes me võime öelda aedlinnad,
kus on rohelust väga palju maju, vähe siis keskmiselt
hoonestatud alad ja, ja väga tihedalt hoonestatud alad,
milleks on tüüpiliselt linnade kesklinnapiirkonnad,
siis kus rohelust praktiliselt üldse ei ole,
kui, siis on võib-olla tänavate ääres suured üksikud puud
aga rohelust, kui selline ei ole, valdav,
on ikkagi dised sillutatud erinevad pinnad
ja selle järgi me jagasime ja tõesti vaatasime kuidas siis
hoonestus mõjutab lindude evolutsioonilist unikaalsust. Siin läheb asi juba väga, vägagi keeruliseks.
Mängu tuleb juba evolutsioon, mis teatavasti võtab väga pika aja.
Uuring kestis, ma arvan, natukene lühemalt,
kui evolutsioon jõuab. Oma toimet avaldada, jah, evolutsioon on käinud miljoneid aastaid,
aga kõige lihtsam seda seletada hambast niimoodi,
et kui me mõtleme inimese vaatenurgast, siis me kõik peame
iseennast unikaalseks.
Me ei saa öelda, et me võib-olla oleme evolutsiooniliselt unikaalsed,
aga kui me nüüd kujutame ette, et kõik inimesed
või perekonnad või suguvõsad on erinevad linnuliigid,
siis need suguvõsad, kelle arvukus on väiksem,
keda kes on jõudnud levida või hargneda kuskile vähem. Siis me võime öelda, et nemad on evolutsiooniliselt unikaalsemat.
Aga inimese üldistamine sellisel tasandil on,
võib olla keeruline.
Noh, kõige parem näide, võib-olla, mis ma praegu siin suudan
välja mõelda, kuulajad kahjuks ei näe, mul on laua peal veepudel,
kus peale on joonistatud Tartu Ülikooli maskoti yksu sinine
lind ja ma olen üsna kindel, et teist sellist lindu kuskil
maailmas ei leidu, tal ei ole sugulasi, ta on üsna üksik
ja me võime öelda, et Ta on päris kindlasti
evolutsiooniliselt unikaalne ja vot sellist saa lähenemist. Me kasutasime, vaatasime kui palju on nendest piirkondadest
selliseid liike, kellel on siis suhteliselt vähe
sugulasliike selles piirkonnas.
Ja see evolutsiooniline unikaalsus sõltub ka sellest,
kui palju neid liike seal üldse kokku.
Mida rohkem liike ja mida rohkem on seal selliseid
unikaalseid liike, selle põhjal me saame arvutada unikaalsus
indeksi seal lihtne sihuke matemaatiline tehe,
kus üks näitaja jagatakse teisega ja on suhteliselt
lihtsasti kasutatav mingite keskkonnatunnuste hindamiseks. Antud juhul me kasutasime siis seda evolutsioonilise
unikaalsuse indeksit, hindamaks seda, milline on linnustik
sõltuvalt hoonestusest. Ta on ka kasutusel niisugune mõiste nagu n teemsus,
mis tähendab siis seda tiksu on väga Emmdeemne liik teda
peale Tartu kuskil mujal ei kohta. Jah, Emmdeemsus kindlasti tuleb siin mängu,
et kui on tegu Emmdeemsete liikidega, siis nad on ka
kindlasti evolutsiooniliselt unikaalsed.
Kui nad on väga piiratud geograafilise levikuga,
siis nad on kindlasti evolutsiooniliselt unikaalsed. Aga kuidas veel saab olla evolutsiooniliselt unikaalne
külmilial siin varesed ja hakid ja nemad võib-olla ka
oskavad kuidagi olla teistega koos. Ja ma arvan, et me peamegi siin minema konkreetselt liikide juurde,
keda me loendasime ja kui välja tuua mõned sellised liigid,
kes evolutsioonilises mõttes on unikaalsed linnades,
siis saab võib-olla see asi selgemaks ja näiteks üks liik,
kes selle unikaalsuse skaalal väga kõrgel positsioonil oli,
oli näiteks valge toonekurg.
Linnalinnuna on ta suhteliselt unikaalne Eesti üldises maastikus,
ta ei tundu sugugi mingisugune haruldus,
aga kui me võtame linnakeskkonna, siis vot selles piirkonnas
on ta ikkagi väga unikaalne liik, tal ei ole siin linnas
teisi sugulasi. Ainukene liik enda sugukonnast toone, kurgedest
ja teisi sugulased ei ole.
Samas kui me vaatasime näiteks kajakaid,
siis kajakad selle unikaalsuse skaalal on seal kaugel-kaugel
taga lõpus kõik, sest et neid on linnades tavaliselt väga
palju erinevad liigid ja see tähendab seda,
et kajakad ei ole väga evolutsiooniliselt unikaalsed liigid
meil linnas. Aga vaatamegi siis väga konkreetselt ja vaatame Tartu näitel,
kus sa ju ise ka käisid neid linde vaatamas
ja loendamas.
Kõigepealt, millised on Tartu tüüpilised linnaosad nüüd
selle uuringuvaates? Jah, see kõige tihedamalt hoonestatud ala on reeglina ikkagi
kesklinna piirkond, see, mis on raekoja platsi ümbrus,
taskuümbrus kus ikkagi rohelust praegu võib-olla on
suhteliselt vähe, aga siin tuleb teha kohe ääremärkus.
Kui vaadata kõiki linnu, milles me uurisime Euroopa 17 linna Rovaniemist,
granadani laiuskraadi, Jendil, siis tuleb öelda,
et Tartu nende seas ikkagi paistab väga rohelise linnana välja.
Kui panime kõrvuti nele roheskaala peal linnad,
siis selgelt Tartu paistab seal väga rohelisena välja. Nii et jah, aga Tartust kesklinna piirkond
ja võib-olla ka mingid tööstusrajoonid, kus rohelust on
vähem keskmiselt hoonestatud piirkonnad on siis sellised,
mis piirnevad ikkagi kesklinna äärepiirkonnaga.
Me võime rääkida võib-olla siin teatud määral Supilinna piirkond.
Ülejõe piirkond, mis on ka niisugune suhteliselt hooneid,
on suhteliselt palju, aga rohelust on ka ikkagi palju ja,
ja kõige sellised rohelisemad piirkonnad,
äärelinnapiirkonnad siis me läheme ikkagi linnaservades
võib-olla tammelinn ja Supilinna kõige tagumine ots
ja ka Karlova näiteks see piir, kust jookseb väga hõre
asustus või hoonestus ja niisugune keskmiselt tiheasustus. See siuke, see ei ole niimoodi kirvega raiutud,
see on ikkagi selline sujuv üleminek.
Isegi linnaosasiseselt on jookseb see piir kuskilt,
et et me ise määrasime seda niimoodi, et ikkagi kohapeal vaatasime,
et kui palju on seal seda rohelust, kui palju on hooneid
ja selle järgi siis saime arvutada, et milline see
konkreetne piirkond on. No üldiselt võib arvata, et rohelisemates kohtades on linde
rohkem ja, ja kesklinnas valgeid toonekurgi näiteks
suhteliselt ikkagi vähe. Ja no pilt on tegelikult üsna ootuspärane.
Pilt on selline, mida me ka oma eelnevate uuringutega oleme näinud,
et liigirikkus on reeglina ikkagi suurem seal,
kus on rohelust rohkem.
Mitmekesisuse indeksid on suuremad ja evolutsiooniliselt
unikaalseid liike on rohelisemates piirkondades oluliselt rohkem.
Nii et kesklinnas, kus on ikkagi hoonestus väga tihe,
seal on see evolutsioonilise unikaalsuse indeks väga,
väga madal, et noh, kui seal on kajakad,
tuvid ja vareslased suuresti siis, siis see indeks ei ole
seal väga kõrge ja see näitab, et see keskkond on sobilik
ainult teatud tüüpi lindudele, kes seal hästi hakkama saavad. Aga samas leidub ka selliseid kõigi meie mõistes.
Ennem oli jutt valge toonekurest, kes on tavapäraselt meil looduses,
me ei ütle, et ta on unikaalne ja täpselt samamoodi näiteks
linnatingimustes on suhteliselt unikaalne metsvint näiteks
aga mitte sellepärast, et teda vähe oleks,
vaid just sellepärast, et kui vaadata, kus ta paikneb
evolutsiooniliselt filogineesi puul siis teda küll linnas on,
aga tahan oma Vintlastest suhteliselt noh,
mitte ainuke esindaja, aga Vintlasi linnas on vähemasti
selle uuringu põhjal oli suhteliselt vähe. Tegelikult võiks ju lihtsamalt siis öelda,
kas näiteks nii, et linnalindude seas need liigid,
kes on haruldased et seda indeksit üles viivad? Osalt küll jaa, aga samas see sõltub ikkagi suuresti sellest,
millises positsioonis liik filo geneesi puhul asub.
Näiteks kui oleks juhtunud niimoodi, et ainult ühte kajakat
oleks seal uuringute käigus nähtud, siis üks kajakas oleks
võinud olla väga evolutsiooniliselt unikaalne kui teisi
kajakaliike poleks nähtud.
Nii et seal on ikkagi sõltub ka sellest,
kui palju selle taksonoomiliselt üksuse teisi liike
sealsamas linnas või üldiselt Euroopa linnades ka elab. Selliseid rekordiomanikud, kes, kes meil uuringu käigus
välja tulid, kes Euroopa mõistes on siis väga unikaalsed linnades.
Tartlaste kahjuks peab ütlema, et meie neid siin ei kohta,
et need pigem on lõuna pool olide vaenukägu
ja lääne-pöialpoiss ja väike hüüp ja väikepütt.
Tõsi lääne-pöialpoiss on ka Eestis väga jõudsalt levimas,
praegu, et mine tea, võib-olla üsna pea on ta meil üsna
tavaline linnalind, aga aga praegu veel mitte. Mispärast on just niisugust asja vaja uurida linna teadlastele?
Niisugust teemat? Selleks on minu arust on päris hea põhjus see,
et see üks indeks, mida me siin uuringus põhiliselt kasutasime,
on suhteliselt lihtsasti mõõdetav, kuna tänapäevased
molekulaarsed meetodid on sellise võimaluse andnud ornitoloogile,
kes tavaliselt ise laboris lindude DNAga ei tegutse.
Aga meil on olemas juba andmebaasid, kus on kõikide lindude
siis DNAd järjestatud ja me saame koostada selle põhjal filogineesi,
puid, nii-öelda sugupuid ja see on väga väärt materjal,
mida, mida teadlased saavad kasutada. Ja minu lootus on, et sellised lihtsasti mõõdetavad indeksid,
see on ainult üks näide selle nendest indeksitest jõuavad ka reaalselt,
et meie igapäevasesse linnaplaneeringusse.
Neid arvestataks rohkem kui linna rohealasid planeeritakse
või linna üldiselt Ell linna eluruumi, sest et see,
milline meie linn välja näeb, sellest sõltub,
kui otseselt inimese enda heaolu ja selliste indeksite
kasutamine hindamaks, milline on meie linnakeskkond. Minu arust see on imelihtne moodus tänapäeval juba.
Sul on vaja ainult sisuliselt ühte ornitoloogi,
kes sul korraks linnud kokku loeb linnas
ja sa saad selle põhjal juba teha suhteliselt häid järeldusi.
Milline see linnakeskkond on linnuvaatest
ja kuna linnud on ikkagi meil väga heaks liigirühmaks,
kelle põhjal saab öelda, mis üldiselt linnaloodusega toimub
siis selle põhjal annab teha juba kaugeleulatuvaid järeldusi
ka kogu linnalooduse kohta. Milliseid järeldusi võib sellest uuringust teha Euroopa kohta?
Hõlmas ju Soomest kuni Hispaania Kreekani. Jah, ütleme niimoodi, et selle unikaalsus indeksiga seoses
me mingisugust laiuskraadist gradient ei näinud et kõik see,
mida me täheldasime, et rohelistes piirkondades
või siis täpsemalt öeldes nendes linnapiirkondades,
kus on hoonestust vähem seal on see evolutsiooniline
unikaalsus ikkagi suurem ja see kehtib igal pool sõltumata
linnast igal pool, kõige rohkem on selliseid liike ikkagi äärelinnades,
keskkeskmiselt hoonestatud aladel vähem ja kesklinnas kõige vähem,
nii et see on ikkagi toetab eelnevaid uuringuid,
langeb nendega kokku ja, ja kui seda arvesse võtta,
siis ma tõesti loodan, et et sellest on abi ka linnaplaneerija. Kas evolutsioonilise unikaalsuse indeksi kõrge väärtus on
linna jaoks hea? See nüüd on nii ja naa.
Üldiselt on ikkagi niimoodi, et me tahame,
et meie keskkond oleks võimalikult mitmekesine.
Meil ei ole ilmtingimata vaja, et meil oleks väga palju
unikaalseid liike seal keskkonnas.
Küll aga see unikaalsete liikide rohkus näitab,
et meil on keskkonnas olemas erinevad Nissid,
kus erinevate organismid saavad hakkama. Ja vot see on oluline minu arust just ka inimese enda
tervise seisukohalt, et mida rohkem on meil erinevaid
ökonišše linnakeskkonnas, seda tõenäoliselt parem on ka
inimese enda elu seal linnas ja seda lihtsalt peegeldavad ka
erinevad elustikurühmade näitajat, antud juhul siis linnud Ja niisuguse uuring on teinud siis Euroopa linnuteadlased,
nende seas ka tänane saatekülaline Marko Mägi. Tänases saates oli juttu linnainimeste ja linnalindude
elupaiga eelistustest.
Juttu ajasid Tiit Tammaru, Marko Mägi ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
