Teadust kõigile teadus on ikka taotlenud maailmapildi ühtsust.
Teame, kuidas füüsikud on juba sajandi jagu aega püüdnud
ühendada kvantmehaanika ja relatiivsusteooriat seni edutult
kuid välja, et ka sellises väga mõistatuslikud valdkonnas
nagu teadvus on üht-teist ühendada.
Teooria ainult selle kohta, kuidas teadvus ajju tekib,
on mitmeid seadmeid ja Jaan Aru.
Mu esimene saatekaaslane on viit nende seast püüdnud üheks pildiks,
kui seada, kuidas õnnestus, kohe kuuleme. Teiseks tuleb juttu paksust vihmametsast,
mis mõned miljonid aastad pärast sauruste ajastut laius Lääne-Euroopas.
Selles metsas.
Liaane on nende fossiilistunud viljade põhjal uurinud Elise gara,
kellega täna samuti juttu ajanud.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teada. Imelik ka mõnikord mõelda, et kui me näeme maailma enda
ümber ja kogeme näeme kõiksuguseid, värve,
lõhnu, hääli, kuuleme, lõhnu tunneme ja maitseid.
Need on meie peas väga erksalt olemas.
Aga kui me vaatame seda, millesse meie maailm on tehtud
nii-öelda reaalset materiaalset maailma,
seal on aatomeid ja elektromagnetlained ja rakud.
Ja nendest on moodustunud aju, aga kustkohalt täpselt need
kõik need värvid ja elamused sinna aatomite vahele
või sisse või peale saavad, seda me ei oska tegelikult ette kujutadagi. Ja tegelikult on selle kummalise peale mõelnud ka paljud
paljud inimesed, eks ole, et filosoofid,
psühholoogid palju aega ja nüüd on koostatud ka välja
mõeldud ka mitmesuguseid teooriaid, kuidas,
kuidas asja seletada.
Ükski neist ei ole veel päris nii-öelda kõige õigemaks
ja tõesemaks tunnistatud aga neid teooriaid on palju
ja meil on täna stuudios Jaan Aru, kes Ülikooli
arvutiteaduse instituudi kaasprofessor ja nüüd koos mitmete
teiste maade kolleegidega avaldanud ajakirjas neuron ühe
niisuguse artikli, kus ta püüab siis koos nende teiste
teadlastega ühendada vaid kokku panna erinevaid teadvuse teooriaid,
vaadata kuidas neist võib-olla midagi ühist
või kõikehõlmavat annab konstrueerida. Ja sellest siis täna tahakski rääkida.
Proovime proovime kõigepealt enam-vähem,
et sulle endale tundub ka mõnikord see asi ikka veel kummaline. Asi on väga kummaline, et tõesti kui ma olin noor aasta oli 2004,
siis ma mõtlesin, et vot pirakas pähkel,
teadvuse küsimus ja lahendan ära.
Mõtlesin nõnda, umbes umbes kümmekond aastat,
siis lõpetasin doktorantuuri, mõtlesin, neetud ei lahendanud
lahendanudki ära ja mis ma nüüd teen, ja see üks asi,
mis mind doktorantuuri lõpus oli, siis aastal 2014,
frustreeris oligi see. Meil on nii palju neid erinevaid teooriaid selle kohta,
mis see teadvus on.
Meil kõigil on palju õigust üle, nad vaidlevad,
nende nii-öelda loojad kuulutavad, et nemad on nagu peaaegu
teadvuse probleemi lahendanud ja vaidlevad
ja siis inimesed kemplevad.
Ja mulle tundus, et, et no nii ei saa edasi minna
ja siis ma tegelikult pärast doktorantuuri tegin väikse
pausi kogu sellest teadvuse uurimisest. Just seetõttu, et see häiris mind nii väga,
et meil on need teooriad, mis vaidlevad,
aga tegelikult me ei saa nagu midagi nagu paremat teadvuse
kohta öelda. Aga siis on, nüüd selles artiklis siis on,
on püütud ühendada.
Mispärast on vaja, kui on mitu erinevat teooriat.
Üks neist võib-olla on.
Lõpuks tuleb välja, et on õigem kui teised,
miks on neid vaja ühendada, püüda? Kõik võib olla minu enda tunnetus ja seda tõesti juba seal
doktorantuuri lõpuaastatel on see, et ükski nendest
teooriatest ei ole õige ja siis nagu nüüd vaielda selle üle,
kumb on õige või milline on õige, on lihtsalt rumal.
Ja siis noh, et selgitada, kuidas me siia artiklini jõudsime
tulevikus võib-olla veel vahele öelda, et siis ma aastast
2014 kuni 2018 tegin natuke pausi, siis läksin Berliini,
uurisin hiiri ja hira öös, seal me pakkusime ise välja uue
teooria teadvuse kohta. Ma ei ole selle üle uhke, et ma ka veel ühe teooria pakkusid välja,
aga seda me tegime.
Ma ütlesin, et äkki me ei peaks, ütleb, et see on teooria,
aga minu juhendaja ütles.
Ütleme ikka, on teooria, sest muidu kuidas nad seda kutsuvad?
Igatahes meie Medeooria tollal oli, siis me ütlesime,
et vaadake, me peame arvesse võtma protsesse,
mis toimuvad üksikute rakkude sees. Et nüüd aru saada, miks see oluline on, tuleb aru saada,
et need kõige juhtivad teadvuse teooriad on sellised mis ütlevad,
et teadvus on midagi, mis toimub närvirakkude koostoimel
nendevahelises interaktsioonis, aga meie oot-oot-oot see,
mis toimub raku sees, unka tähtis, ma ei hakka seda pidev
pikemalt selgitama, aga juba tolles artiklis,
mis ilmus siis aastal 2020 me ütlesime, et vaadake,
teised teooriad mis on siis nii-öelda globaalsed,
mis rõhuvad närvirakkude interaktsiooni. Nad saaksid kasu sellest, kui nad võtaksid arvesse,
et iga närviraku sees toimuvad need kiiruseprotsessid,
mis on nii-öelda meie teooria aluseks.
Et sellest võiks olla kasu kõigile.
Ja see oli siis nüüd see positsioon, kus me leidsime ennast
aastal 2020.
Ja siis nüüdseks on nagu rohkem inimesi aru saanud,
et ohoo, tõesti see, mis meie pakkusime. See sobitub teatud teooriatesse, et teda võib panna nagu,
et ta on lihtsalt üks tase allapoole, nagu ta nagu micro
tase võrreldes sellega, mis on nagu närvirakkude vaheliste interaktsioonitase.
Ja siis samal ajal paralleelselt osad inimesed hakkasid mõistvad.
Need teooriad, mis omavahel vaidlevad natuke,
räägivad erinevatest asjadest, nagu, et noh,
et sa nii kenasti ütlesid, on ju see, et,
et kuidas me näeme, värv, tunneme lõhnud,
selle kohta öeldakse fenomeni, teadvus fenomeni,
Kvaalid nii-öelda ja teatud teooriat söögitavat. Seda teised teooriad ütlevad, et. Ja me ei ütle Kvaalide kohta midagi selle tunnetuse,
teadvuse loomuse kohta, me tahame ainult aru saada,
et kuidas juhtub nii, et kui inimeselt katses küsime,
kas ta teadvustas või ei, et mis on need aju korral laadid?
Selle kohta öeldakse nii-öelda juurdepääsuteadvus. Korrellaadid, ütleme ka ära, et keegi ei komistaks seda sõna. Tead, kui teed katseid, et millised ajuprotsessid siis nagu
nähtavale tulevad, kui sa teed teatud võrdluseid ja,
ja üritad aru saada, mis mis ajuprotsessid teadvusega seotud. Ta on millised ajuprotsessid, millise teadvuse. Ja, ja, ja ühesõnaga, et ongi, et siis nagu noh,
nagu ma ütlesin, juba erinevad skaalad, micro tase makrotase
ja siis on meil nagu erinevat tüüpi fenomeni
või noh, nagu ühelt poolt siis fenomen, teadvus,
seisukohti, juurdepääsuteadvus et kui me hakkame neid asju
nüüd niimoodi kokku panema, no äkki see kõik sobitub,
et äkki selles suhtes äkki ei olegi nii palju neid möödarääkimisi? Äkki on nii-öelda see elevandiküsimus? Ja täpselt elevandi elevandiküsimus.
No kujutame ette, et meil on elevant ja siis iseenesest
lihtne elevant, aga nüüd inimesed, kes seda elevanti peaksid tuvastama,
meil kõigil on silmad kaetud, nii et nad ei näe,
mis on, ja nad kõik saadetakse siis erineva nurga alt selle
elevandi juurde.
Noh, ja siis ongi, et üks katsub seda lonti,
arvab, et noh, see on nagu mingi madu on ju,
näiteks teine katsub sealt tagumiku poolt ükskõik mis tema arvab,
kolmas katsub sealt jala poolt. Ta on ju võib-olla arvab, et hoopis mingi puu
ja nii edasi, et need kõik katsuvad sama asja.
Aga kui nad ei näe, siis need tulevad nii erinevate
nii-öelda ideede peale ja see ongi siis see nii-öelda
elevandi lugu.
Ja mõnes mõttes siis teadvusega on samamoodi,
et vaidlevad, vaidlevad, aga tegelikult,
kui nad räägivad erinevatest asjadest, siis on ju loomulik. Nad ei jõua üksmeelele. Aga see artikkel on nüüd see siis mis elementi näeb? Me üritame nii-öelda, mõnes mõttes, kas võiksin öelda siis,
et me võtame need nii-öelda silmaklapid peast ära,
näitame, et tegelikult näe, see ongi elevant.
Et, et siin on, on võimalik need erinevad teooriad antud
juhul siis viis teooriat kokku panna ja nad tegelikult
aitavad meil midagi nagu mõista. Aga lühidalt ja lihtsustatult, millised need viis teooriat on? Jah, et üks on see teooria, millest ma natuke kirjeldas
ja mis on meie enda teooria.
Siis kaks kõige suuremat tuntumat teooriat on integreeritud
informas informatsiooniteooria, mis ütleb,
et teadvus on seotud informatsiooni teatud omadustega.
Kolmas teooria, mis on ka väga populaarne olnud,
viimased 25 aastat, on see teadvus on seotud globaalse tööruumiga,
kui midagi teadvustame, siis satub nii-öelda aju
globaalsesse tööruumi, mis on siis närviühendused
otsmikusagara kiirusagara vahel ja siis on veel üks,
üks teooria, mis on ka üsna tuntud, kuigi nüüd natukene
võib-olla ütleme nii vanamoeline, mis ütleb,
et teadvus on seotud tagasisidestatud protsessidega,
mis tähendab, et ühelt poolt, kui te näiteks midagi tajuta,
siis tuleb info välismaailmast ja liigub nagu teie
võrkkestast korteks, siis seal edasi. Aga On ka tagasisidestatud Foog, mis tuleb justkui aju enda seest.
Ja viies teooria ütleb siis, et teadvus on on seotud sellega,
kui üritab aju üritab integreerida mitmeid modaalsuseid,
noh näiteks praegu kuuled seda, võib-olla vaatate midagi
samal ajal ja teil on ühtne teadvus kogemuseks,
mitte ei ole nii, et korraks kuulajate, siis vahepeal näete
siis tunnete lõhna vaid kõik on kuidagi ühtne
ja et teadvus on seotud sellise protsessiga,
need on need viis teooriat, muuseas ehk teadvuse teooriaid
on veel ja veel ilmselt võiks neid kokku panna 30. Aga siin me tegime teatud valiku nendest teooriatest,
mis ütlevad midagi aju kohta.
Paljud teooriad ei ütle aju kohta ja siis me mõtlesimegi.
Need on mingil määral nagu ühelt poolt nagu prominentseid teooriad.
Ja teiselt poolt see oli see, kus artikkel sündis,
oli see, et Euroopas lõppesse suur inimajuprojekt.
Ja siis see grupp konkreetselt, kes seal need autorid on,
tegid koostööd siis ühes ühes selles alamprojektis just
teadvuse neuronaalsete protsesside mõistmisel,
nii et ta sündis nagu sellest koostööst. Mulle tundus tegelikult üks nendest teooriatest ka see info
töötlemise teooria, et see võib olla ka,
on selline, kus aju ei olegi vaja. Just see integreeritud informatsiooniteooria
ja et see on huvitav teooria, sest ta ütleb,
et põhimõtteliselt see lüliti teie seinal on ka teadvusel
väga-väga vähesel määral.
Aga siiski ta on selline teooria, mis paljudele ei meeldi,
sellepärast et ta tegelikult teeb selliseid vastakaid
või noh, mõnele vastuvõetamatud väiteid,
et Eesti nagu ka mitte elussüsteemid võivad olla teadvuse
ja nii noh, et teadvus on nagu informatsiooni kaasas käiv omadus. Jah, aga, aga isegi kui, kui ta on üsna kummaline teooria,
siis tal on tegelikult viimase 20 aasta jooksul nagu
tekkinud väga-väga suur toetajaskond. Kas seda neid viit teooriat, kokkuvõtvat teooriat
või ühendavat teooriat saab ka veel mõne lausega seletada
omaette teooriana või, või oled sa juba nagu ära seletanud selle? Mingil määral jah, et see oligi, kui me hakkasime seda
artiklit kirjutama, siis oli plaan umbes selline,
et oh, kõik kirjeldame oma teooriat.
Ja siis igaüks kirjeldab oma vaatepunktist,
et kuidas ta teiste teooriatega suhestub.
No mulle tundus algusest peale natukene ütleme nii,
mitte elegantne lahendus.
Ja siis ühel hetkel see võiks täitsa, ma arvan,
eelmisel suvel siis tulime sellele lahenduse peale,
et okei, kirjeldame rikkama teooriad ära,
aga siis üritame mingi nagu süsteemi luua süsteem,
mis lõpuks lõime, ma arvan, tuli päris kena on see,
et me teeme mingil määral nagu loogilise järjestuse. Me alustamegi rakutasandil alustame nagu meie teooriast.
Aga noh, võtame siin võimelisest teooriast nagu korraks nüüd
natuke lahti öelda ja öelda, et mis on tähtis,
on see tsement, rakusisesed, protsessid on seotud teadvusega,
seal toimub teatud, kuidas me ütleme siis informatsiooni
kokku ja lahti haakimine.
Ja see on asi, mis toimub rakusiseselt.
Siis me lähme järgmisele tasandile, mis on siis mõningate
rakkude vahel või väikeste populatsioonide vahel kus siis
toimub edasi ja tagasisidestatud töötluseks
ja see on nagu mäletate, ühe teise teooria aluseks,
ütleme etno näete, järgmisel tasemel käib see protsess siis
lähme veel ühe sammu kõrgemale, ütleme nagu see üks teine
teooria ütles, et et nojaa, aga nüüd nüüd tulevad kokku
erinevad modaalsused, onju ja natuke see modaalsus tulevad kokku,
see kasutab seda, et on tagasisidestatud ühendused,
see kasutab seda, et need rakusisesed protsessid,
millele meie teooria põhineb ja, ja siis teeme järgmise
hüppe sinna, nii-öelda Globaalse tööruumi teooriasse,
kus ütleme, et ja muidugi noh, et siis võib neid vaadata ka
päris suurt ajusüsteemide vahel ja aru saada,
et siis tegelikult see nii-öelda juurdepääsuteadvus,
kui me millestki mõtleme. Et see tekib siis, kui, kui need otsmikusagara kiirusagar on
omavahel ühenduses ja kui tulla siis selle informatsiooni
integratsiooniteooria juurde, siis me ütleme,
et noh, et, et kõik see, mida ma just olen kirjeldanud
ja mida me seal artiklis kirjeldame, see tähendab,
et tegelikult teadvus on seotud teatud infotöötluse keerukusega.
Et keerukus on see, mis on tähtis ja nüüd,
et veel tagasi minna, siis on ju see teooria pikalt öelnud,
et infotöötluse keerukus on tähtis. Aga nüüd näiteks, mis me lisame, on see,
et me ütleme, et et see keerukust kontrollivad need
rakusisesed protsessid, mida meie oleme kirjeldanud.
Et kui sa need nii-öelda rakusiseselt lahtihaagid,
siis järsku keerukus, ajutöötluse keerukus järsku kaob või,
või langeb.
Ja kui sa need nüüd öelda raku sees nagu jälle tööle paned,
siis järskuse keerukus tõuseb. Ja ühesõnaga see on see viis, kuidas me need viis teooriat
siis nagu kokku panema, et mingil määral alustame sellest mikrost,
millega me ise kõige rohkem oleme tegelenud
ja siis lõpetame selliste päris makroprotsessidega
ja jõuate jälle micro juurde tagasi.
Just et üritamegi näidata, et need tegelikult nad sobivad
kokku ja neist tuleks niimoodi mõelda, et me kõik oleme just
nagu kenasti ütlesid seda elevanti erineva nurga alt vaadanud. Ja, ja tegelikult son element. Aga kuidas või õigemini öelda, et kas, kas see on nüüd
ikkagi uus ühendatud teooria jälle teiste kõrval kuigi
nendest võib-olla siis selles mõttes mõttes parem,
et ta on ühendatud teistest kokku või on ta siiski erinevate
teooriate ühendus, mis on hästi ilusti ja sujuvalt ühendada? Eks näis selles suhtes, et lõpuks loeb see teised teadlased
sellega teevad et kas, kui nüüd need, nende erinevate
teooriate autorid oma teooriatest räägivad,
kas nad siis nagu võtavad arvesse seda, mis me oleme välja
pakkunud ja ütlevad, et ja näiteks no ma saan aru,
et minu teooria aluseks võivad olla ka need seal raku sees
toimuvad protsessid või nad lihtsalt nagu niimoodi mööda
minnes viitavad, et ah mingid tüübid on üritanud seda teha. Et teaduses kunagi päris täpselt ei tea,
et see ongi, miks see, miks see protsess nii huvitav teaduse tegemine,
et noh, tõesti selle artikli tegemine oli põnev ja,
ja noh, tegelikult ta sai avaldatud väga heas ajakirjas
ja ta teda on märgatud.
Aga mis nüüd saab, eks me näeme, sest oma noh,
teiselt poolt on ju mõistetav, et need, need noh,
näiteks kaks väga võimsat teooriat, mida oleme rääkinud
informatsiooni integratsiooniteooria globaalse Tüürumi teooria,
muidugi mõlemad need selle teooria nagu juhid,
nad tahaksid, et nende teooria on õige, sest siis tulevad auhinnad,
siis tulevad kõik head asjad on ju noh, nii et ma saan
inimlikult karu, kui, kui need inimesed vähemalt ei ole seda. Sellega kohe nõustumas, et nüüd on uus parem ühendteooria.
Ja võivad hoopis arvata, et võib-olla mõni oluline nüanss
nende teooriast läks kaduma. Aga kas me saame nüüd teadvusest paremini aru,
kui meil on nüüd see uus ühendus? Jah, see mul on selline kahetine tunne siin,
et ühelt poolt ma arvan tõesti, et eriti kui,
kui noored inimesed, noored teadlased loevad seda artiklit
nad saavad paremini aru, nad on palju paremas seisus,
kui mina olin 20 aastat tagasi või 10 aastat tagasi.
Aga teisalt, et noh, see ja see teine pool sellest tundest
on see, et ega ma ei tea, et kui lähedal me tegelikult siis
oleme seda teadvuse probleemi lahendamisel,
et noh, me oleme siin mitu korda öelnud,
et nüüd nägime elevanti. Aga kas me oleme ikkagi elevanti mõistnud?
Ei tea selles suhtes, et, et seda on väga raske öelda
ja ja selles suhtes teadvused teemaga nagu pikk tegelemine
on mind nagu väga tagasihoidlikuks teinud selles suhtes,
et ma ei ole kuulutamas, et meie, need lahendasime probleeme,
vaid pigem olen hoiatamas, et see probleem on endiselt meie
ees ja noh, nagu sa kenasti alustasid seda saadet,
et ega me ega me veel ei mõista, ikkagi. Ega me veel ei mõista ja, ja küllap see mõistmatus meil jätkub,
mis on teisest küljest? No hea, hea, mis tööd sa teadlane teeks,
kui see teadvuse probleem oleks lahendatud,
eks, aga just et mis häirib, vahel ongi,
et mõned teadlast, nagu nad arvavad, et me oleme selle ära
teinud või me oleme ära lahendanud või just et mina olen
selle ära lahendanud, eks.
Ja siis mõtled küll, et Me oleme ikka nagu natuke tagasihoidlikumad,
saame aru, et see emake loodus, universumi aju,
et seal on palju keerukam, kui ta meile esmapilgul tundub. Ja see on vahva. Ja tänases saates rääkisimegi siis viiest tähtsast
teadvuseteooriast ja sellest, kuidas Jaan Aru koos
kolleegidega on neid teooriaid omavahel ühendanud. Huvitav on mõelda sedagi, et miljoneid aastaid tagasi oli
Euroopa palju teistsugusem kui praegu Lääne-Euroopas
vähemalt nii palju, kui teame, laiusid viis,
60 miljonit aastat tagasi paksud vihmametsad,
kus vähenesid jaanid ja toimus väga aktiivne elutegevus igat moodi.
Ja nüüd on Prantsusmaal Pariisi lähedal välja tulnud ka suur
hulk fossiile juba mitmete aastate jooksul
ja täna on stuudios Eliise gara, kes on Tallinna
tehnikaülikooli geoloogia doktorant ja kes on neid iidses
prantsuse vihmametsas kasvanud taimi lähemalt uurinud
ja sel teemal siis ka hiljuti ajakirjas International
Journal of plaan Science'is artikli avaldanud koos kolleegidega. Ja just neid Leani moodi taimi siis täpsemalt täpsemalt seal
tähele pannud.
No kõigepealt, mis ajajärg see täpselt oli,
just need taimed nüüd pärinevad ja kus see vihmametsseal kasvas,
kuidas ta saurustesse suhtub? Ja et saurused olid selleks ajaks juba välja surnud vähemalt
10 miljonit aastat.
Et see ajajärk oli siis hilispale otsen 56 miljonit aastat
tagasi ja sel ajal siis oli tõesti lähistroopiline
või troopiline kliima Lääne-Euroopas ja toimus selline väga
kiire imetajate evolutsioon ja tõesti oli ka juba väga palju
õistaimi ja mina siis uurisingi neid liaanide fossiile seal,
mis ongi sellised head indikaatorid, et seal oli selline
lähistroopiline kuni troopiline kliima. Kui nüüd natuke veel mõelda, et millised teised taimed
ja millised need esialgsed imetajad seal selles metsas ringi
võisid käia Seal olid sellised närilised ja väga huvitavalt ka
primaatide eellased, mis olid sellised?
Päris primaatia sellel ajal ei olnud, aga need olid siis
sellised väikesed, ma ei teagi rotti või orava veidi lee
Muri moodi tegelased, kes siis juba ka olid puude otsas.
Tõenäoliselt tulid Euroopasse Põhja-Ameerikast. Aga juba Liane liaanide otsas kiikusid ei nagu ahvid. Võib-olla nad niimoodi päris ei kiikunud,
aga lihtsalt ronisid juba okste peal ja sõid erinevaid vilju. No tore teada meie esivanematest.
Aga hea küll, lihane on tänapäeval ka päris palju,
eriti vihmametsades.
Kas seljani rikkus oli sel ajal sama suur
või isegi suurem kui praegu?
Väiksem? Sellel hetkel niimodi fossiilidena võetuna
või fossiilidest leituna oli eriti suur hulk,
siis õistaimedest leane, et varem on olnud,
on ka olnud teistsuguseid lihane, aga õistaimed,
mida meie väga hästi tunneme, olid just sellel ajal
väga-väga liigirikkad.
Ja seal siis lisaks kilp lehikulistele, mille uurimisega
mina põhiliselt tegelesin, olid näiteks ka Anacardilised
ja need on siis tänapäeval me kõik teame näiteks mango,
india pähkli. Selliste taimede sugulased Ja need kilp lehikulised, mida te siis lähemalt uurisid,
neid on ka tänapäeval veel alles. Ja et tänapäeval on need ka olemas.
Kõige tuntum, mis peaks olema üks väheseid sellises
parasvöötme kliimas kasvavaid liike on kanada kilplehik,
võib-olla mõned inimesed ka Eestis kasvatavad seda.
Ja need kilp lehikulised sugukond, siis on väga tuntud farmakoloogiatööstusele,
sest nad sisaldavad erinevaid alkaloide.
Ja selles osas kindlasti uuritakse neid palju,
aga jah, need põhilised kasvavad siis troopikas. Ja nad on õistaimed, neile tulevad õied külge
ja võib arvata siis nime järgi, et lehed on neil nagu kilbid
ümber selle väänleva varre. Ma ei teagi, kust see nimi tuleb, aga need on sellised
ja eine väga erilised välja. No üks lean ikka. Ja et võib-olla erilisemad on seal just need viljad on siis luuviljad,
et seal on ümber selline lihakas kest, mida võib-olla siis
ka need varajased imetajad sõid.
Ja sees on siis selline kõva sisekest umbes nii nagu
virsikul või Kirsil ja sisekestis kaitseb seemet.
Aga erinevalt siis kirsi või virsiku sellest kõvast sisekestast.
Need kilp lehikuliste sisekestad on hästi huvitava kujuga
ja need just säilivadki fossiilidena väga hästi,
et või noh, paremini kui lehed näiteks või
või varred. Milline on huvitav kuju? Nad näevad välja sellised, mõned nagu hobuseraua moodi natukene.
Mõned on nagu, nagu sõõrikud. Et ümarad ja siis keskel on selline auk sees ja. Ja need olid siis hästi säilinud.
Suhteliselt ilmselt neid siis ka kõige rohkem seal leidsite,
mõõtsite. Vaatasite. Ja minu ülesanne oligi siis vaadata just neid kilp
lehikulisi ja määrata, mis liikidega on tegemist. Aga kui palju üldse need nendest säilinud olid,
kas olidki ainult viljad? Ja just ei seal selles leiukohas ei, ei ole leitud lehti üldse.
Et olidki ainult sellised noh, seal oli palju ka hambaid
ja loomade poolt selliseid sellist kraami,
aga, aga taimedest siis jah, need tugevad sisekestad. No õnneks oli neid nii palju, et saite ilmselt päris hea
ülevaate selle metsakilp lehikuliste taimede rikkusest. Jah, minul oli sees umbes umbes 30 sellist fossiili
ja teised teadlased, siis on uurinud ka teisi taime sugukondi,
mis on sealt leitud. Kuidas nende uurimine siis täpsemalt käis? Kõigepealt ma pildistasin neid väikeseid,
siis umbes paari millimeetri suuruseid vilju siis sai neid mõõta,
me tegime ka kolmdee mudeli siis selle põhjal,
et neid oli skaneeritud kompuutertomograafia tehnoloogia abil,
siis sai nii-öelda ka nende sisse vaadata.
Ja tegime siis ka skaneeriva elektronmikroskoobiga näiteks
pinna sellest kesta, seemnekesta pinnast,
pilte, et paremini näha, mis struktuur seal on. Ja siis tuli kõike seda infot võrrelda kõigi avaldatud fossiilidega,
millest on siis noh, nii ja naa, et umbes 100 aastat tagasi
leitud fossiilid on selliste üpris, mitte väga kvaliteetsete
piltidena säilinud, aga hea, et hea, et seegi on. Kas tuli midagi üllatavadki päevavalgele,
mida ei oleks arvatagi osanud? Ja et need kilp, lehikulised nimodi kirjandusega töötades
tuli välja, et on Euroopas vanimad.
Et veel vanemad on leitud Lõuna-Ameerikast,
aga need on siis selline esimene esimene teadaolev
fossiilide leiukoht, kus neid siis Euroopast on leitud. Kas mõni uus liik tuli ka päevavalgele või mitte? Ja ühe ühe uue liigi Sis kirjeldasime ka et ta on nüüd
tänapäevaks küll välja surnud, aga panustab siis välja
surnud liigirikkusesse. Ja aga mõned liigid veel püsivad seniajani ka nendest,
kes seal metsades elasid nende sugulased,
aha, kas, kas neil on ka mingisugune evolutsioonis selline
tähtsus või, või on nad lihtsalt ühed toredad taimed? Ja et niimoodi ma ei oskaks neid kuidagi öelda,
et nad on olulisemad kui mõned teised taimed.
Aga jah, üldiselt selline fossiilide uurimine aitab meie
praeguste taimeliikide perekondade sugukonda de põlvnemist
paremini jälgida. No tegelikult ma vist ei puudutanudki väga pikalt seda,
et milline see kliima siis täpsemalt valitses,
no arvata võib, et oli soojem kui praegu,
kui juba selline troopiline vihmamets Lääne-Euroopas kasvas. Ja et kui praegu seal Põhja-Prantsusmaal on umbes aastane
keskmine temperatuur umbes 10 ringis, siis sellel ajal oli
20 ringis, sademeid oli ka poole rohkem,
et pale otseeni.
Lõpp oli juba väga-väga soe, see maailm oli väga teistsugune,
kui on praegu, et sellel ajal poolustel ei olnud jääd,
Antarktikas kasvas ka mets, kõik oli palju,
palju soojem. Ja vahetult siis pale stseeni lõpus toimus selline väga suur
ja oluline kliima soojenemine, selle nimi on pale,
otseeniaatseni termaalne maksimum.
Ja selle käigus siis temperatuur tõusis veel viie kuni
kaheksa kraadi võrra igal pool.
Et siis kokkuvõttes päris päris palju soojem.
Ja pärast seda pärast pale otseeni tuli seotseni ajastu,
mis oli veel ka päris soe, aga eotseni keskelt hakkassis
kliima külmenema ja järjest läks üha jahedamaks
ja praegu me elame ikkagi väga-väga palju jahedamas maailmas
ja too aeg või, või et miks see, miks see soojenemine siis
järsku toimus? Põhjus oli selles, et väga suur hulk süsinikku siis paiskus atmosfääri,
aga mitte väga kiiresti, vaid umbes paari 1000 aasta jooksul.
Ja see süsiniku koguhulk on võrreldav umbes sellega,
kui me praegu põletaksime ära kõik fossiilset kütused.
Aga meie võib-olla teeme seda palju kiiremini kui mõne 1000
aasta jooksul. Kust sel ajal see süsinik tuli? Erinevatest kohtadest, et võib-olla vulkaanilise tegevuse
tagajärjel aga võimalik, et ka merepõhjast,
siis soojenemise tagajärjel vabanes metaani. Nii et saame ka tuua paralleele tänapäeva,
kuigi tänapäeval käib asi palju kiiremini. Natuke jah, kuigi too aeg enne seda soojenemis sündmust,
mis kokku kestis, siis umbes 200000 aastat oli juba enne
väga-väga palju soojem, et praegu meie külmem planeet
reageerib igasugustele muutustele hoopis teisiti.
Ja meie oleme palju külmema planeediga harjunud
ja sellised muutused oleksid kindlasti palju.
Juba juba tol ajal olid väga tõsised tagajärjed,
aga meile oleks ilmselt kordades hullem. No niisuguseid teadmisi ammutama siis Prantsusmaa leiukohtadest,
kus on säilinud 56 miljoni aasta vanuseid fossiile loomadega,
ka taimede omi seal kunagi kasvanud vihmametsast
ja ajasin seda juttu Elise gara. Tänases saates oli juttu teadvuse ühendteooriast
ja Euroopa vihmametsast.
Juttu ajasid Jaan Aru, Elise gara ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni.
