Teadust kõigile rohkem kui miljard aastat tagasi kõrgusid
Eestis hiiglaslikud mäed.
Geoloog Alvar soesoo annab ülevaate eesti vanemast
geoloogilisest ajaloost.
Usaldusväärseid mõõtmisi saab teha ka rikkis anduritega.
Tehnoloog Lauri Vihman räägib võimalusest korvata veealuste
sensorite kahjustusi.
Kavalate võtetega. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teada. Räägime täna Eesti kõige kaugemast ajaloost,
mis enam-vähem täpselt teada on ja tuleb välja,
et see kõige kaugem ajalugu, mis enam-vähem täpselt teada on,
ulatub isegi miljardite aastate taha, võib,
ehk nii-öelda jutt on siis muidugi eesti geoloogilisest ajaloost,
sellest, millise maakooretüki peal me siin üleüldse elame.
Ja huvitav on teada ka seda, et kui see nii hästi teada on,
kui ta on, kuidas me selleni oleme jõudnud,
et nii kauget asja, teadlasest, kirjalikke ülestähendusi
sellest ajast ei ole. Mu vestluskaaslane on Alvar soesoo, kes on Eesti
geoloogiateenistuse teadusnõunik ja Tallinna tehnikaülikooli
professor ja tegelikult nendel teemadel juba päris pikalt
ja põhjalikult isegi mõtisklenud.
Nii et et me teame, et maakera ise on no nii umbes neli
miljardit aastat vana või natuke rohkem.
Kui palju siis täpselt on teada just selle meie väikese
maalapikese kohta, mille peal me siin elame,
me teame, et jää on ära pühkinud sauruste ajastu mälestused. Tuleb välja, et kaugemad ajad on, on natuke rohkem teada. Saurustest me tõesti ei tea ja geoloogias paraku on nii,
et geoloogilist arhiivi, et jälg jääks, siis peab olema
põhiliselt mingi säte või säte protsess ja kus ei ole midagi
nii-öelda sättinud ega ladestunud, siis on see auk,
kui on ajaloo raamatus.
Aga kui nüüd vaadata seda kaugemasse ajalukku,
siis ma pigem ütleks, et sellest neljast
ja poolest miljardist meil on pisut vähem võib-olla teada,
kui, kui pool ehk need kõige sügavamat kivimit,
mille kohta infot meil on, ulatuvad sinna kahe miljardi
aastani ja võib-olla paremini teame seda,
mis siis toimus ütleme seal 1,9 miljardit kuni 1,6 miljardit
aastat tagasi. Loomulikult me ei tea niimoodi, et lähme tagaaeda jalutama
ja vaatame seda kivi, sest kahjuks need kristalsed kivimid,
mis seda ajalugu on jäädvustanud, Nad asuvad meie jalge all küll,
aga sügavamal ja settekivimid on nende peal siin raadiomaja
juures võib-olla pea 200 meetrit ja Lähme Lõuna-Eestisse,
siis on seal kuus-seitsesada meetrit settekivimid.
Nii et ega see väga lihtne ülesanne ei ole teada nende
kivimite kohta, mida me ei näe. Auke on puuritud ja päris sügavaid ka Eestis.
Et siis põhimõtteliselt ongi jah kaks sellist meetodite
klassi kõige kallim meetod praegu on puurimine
ja noh, selleks on ju vaja puurida siis sadu meetreid et
sinna Crystaldusesse kivimisse jõuda, ja teine meetodite
komplekt on nii-öelda kaugmeetodid, mis põhinevad
geofüüsikaliste väljadel ütleme, põhinevad siis
gravimeetrial ja magnet domeetrial ja kaanseitsmelised meetodit,
millega saame sinna maa sisse vaadata. Gravimeetria magnet domeetri annavad meile küll sellise
struktuurse pildi, mis seal on.
Aga pigem ma rõhutaks siin ka seda, et miks me oleme
õnnelikud ja võib-olla teame rohkem, kui meil on isegi
puuritud tänu sellele, et meist põhja poole jäävad nii-öelda
samad sarnased alad, kilbi alad, fennos,
kandja, kilbialad on ikkagi väga hästi uuritud,
ka maailmatasemel uuritud. Ja nüüd me juba oleme selle pildi kokku pannud,
et see, mis seal Lõuna-Soomes on täiesti maa peal et
vähemasti Põhja-Eesti on suhteliselt sarnane
ja see, mis on näiteks siis Ida-Rootsis,
Lõuna-Ida-Rootsis maa peal siis meil on ka sarnasused,
et nii-öelda Lääne ja Põhja-Eestiga ja ka isegi Ida-Eestiga
nende kivimitega kaasa arvatud siis need kivimid,
mis kannavad Kuulge aga, aga see kristalne aluskiht, see on siis noh,
Soome näitel võib arvata, et see on graniit.
Põhiliselt. Tavaliselt öeldakse jah, et see on graniit,
aga tegelikult enamus seda kivimit on.
Graniit on nii-öelda, ei ole moondekivim,
graniit Ta on tardkivim, aga enamus meie aluskorra kivimeid,
geoloogid nimetavad seda alus korraks seda kristalsed
nii-öelda eelkambriumi vanusega, kivimkompleksi,
aga enamus on täiesti moondekivimid, nii et ka graniidi vaid
ära moondada, siis ta enam päris graniidimoodi välja ei näe. Aga enamus seda, millest need moondekivimid on tekkinud,
on kunagisi ookeani põhjas settinud kivimid sinna
ookeanikoorde ja ka siis ütleme, saar, kaarte purskavad,
vulkaanide koorte tunginud intrussioonid mis ei ole ainult
graniidi taga, võivad olla ka Gabrodja Dioriidid,
et kõik need on olemas.
Ja ühel hetkel siis, kui see suur pauk käis meie mõistes
suur pauk tähendas siis seda, et elektroonilised protsessid
viisid siis need kivimid sügavamale ja lükkasid kokku
ning need kivimid kõik moondasid, need põhjasetted
ja nende sees olevat muud intrusioonid. Ja siis tekkis moondekivim ja see protsess,
kus moondekivim hakkas tekkima, noh, seda me teame ka umbes,
et laias laastus on ta 1,8 miljardit aastat tagasi,
siis põhimoonia hakkas pihta.
Kuni siis jätkus sinna 1,75 ja kõige nooremad,
võib-olla nooremad on väheke üle pakutud,
eks ju, kõige nooremat kivimit nüüd mis on tõesti graniidid,
on rabakivi graniidi, nende vanus on Eestis seal enam-vähem
ümmarguselt 1,6 miljardit aastat. On ikka noored küll. No kõik jääb ikka kuskile jah, nagu geoloogid ütlevad eel
kambriumisse ehk tõepoolest väga-väga-väga vanasse vanasse aega.
Aga mis seal siis täpsemalt moondus, nad,
mis Villex. Ütleme, et seal kuskil 1,9 miljardit aastat tagasi kaks
miljardit aastat tagasi oli nii Soome kui Rootsi ala meie ala,
ta oli ikkagi selliste mikrokontinentide ala,
kus siis nii-öelda settimise protsessid toimusid meredes
ja ookeanides või päris ookeani siin ei olnud.
Ja toimus vulkaanist ja, ja igasugune magmatis
ja kõik see komplekt siis on nüüd moondunud see komplekt,
mis koosnes siis ookeani põhjas etet, sest
ja sinna tunginud kivimitest. Nüüd on siis moondunud nagu üheks moondekivim,
eks, aga Need moondekivimid on ka suhteliselt erinevad.
Ja Eesti kohta praegu ausalt öeldes ei ole nagu nooremaid
kivimeid teada kui 1,6 miljardit aastat seal kristalselt
kivimite hulgas.
Ja siis järgmine ajalõik, kus me jälle hakkame midagi nagu
aru saama, on enam-vähem 600 miljonit aastat.
Nüüd kujutame ette, et meie, meie auk, ajalooauk on siin üks
miljard aastat, see, mis rabakivid, lõpetasid ära,
on nii-öelda veel kirjutisi olemas selles ajaloo raamatus
ja siis esimesed settinud liivad seal Ediaakkor ajastul on
siis teine, kus siis ajalugu hakkas nagu ülespoole uuesti
edasi mine. No ei, Diaakra on see tore ajastu, kus hakkasid sellised
suuremad loomad tekkima, mis küll vahepeal ära välja surid jälle,
aga, aga, aga mis seal vahepeal siis ära puhastas,
selle kivimi? Noh, kui me vaatame ka rabakiviaega veel,
siis lähme tagasi 1,1 koma kuus miljardit aastat tagasi
ja väheke kaugemale siis Eesti kohal oli mäestik,
võimalik, et sama kõrge kui tänapäeva himalaiad.
Ja see mäestik nagu mäestikutega lõpuks ikkagi juhtub.
Kui aktiivsed tektoonilise protsess ei ole,
siis erosioon võtab üle ja see mäestik kulutati päris selgelt,
et päris miljardit aastat võib-olla selle mäestiku
ärakulutamiseks ei läinud. Aga Eestis bene plaanistus ehk muutus täiesti tasaseks alaks.
Ja, ja tol hetkel, kui, kui hakkasid esimesed setted uuesti sättima,
mis meil on säilinud tõesti tagasi, sinna ei hakka,
aja aega aga kambriumi, ordoviitsiumi, siluri,
elulised nimed, kuni devon on Eestis päris hästi esindatud
ja ütleme, Kambriumi-Ordoviitsiumi eriti ordoviitsiumi on ka
maailmatasemel uuritud tänu sellele, et Eestil on väga hea läbilõige.
Et seal on need rekordid kõik kirjas ajalooraamatu nii-öelda
tähendused ja, ja kuskil meie ajalooraamat,
kui me nüüd Lõuna-Eestisse lähme, siis lõpeb ära seal umbes
350 60 miljonit aastat tagasi tuleb jälle paus,
siis tuleb umbes 360 miljoni aastane paus
ja ta lõppebki ära ilmselt setis nende liivakivide peale ka midagi,
aga kust need suured liivakivid on tulnud
või see liiv on tulnud devoni ajastul, siis me asusime
kenasti päris kuumas vööndis, eks enam-vähem ekvaatori peal
ja siis hakkas see elu nagu maa peale ka tulema sealt mere
seest välja. Need liivad on tulnud tegelikult nende Skandinaavia,
need, mis olid siis Soomes ja, ja ja kuni sinna põhja välja
nende mägede jäänuste nii-öelda lagunemisest suured jõed tassisid,
need liivad siia meile.
Nii meil kui, kui Põhja-Lätis on väga ilusad nii-öelda
liivakivikaljud ja, ja see oli siis tohutu delta ala,
nii et need jõed olid kindlasti hästi suured jõed,
et sellise delta tekitasid, noh, mõned on öelnud,
et see delta paksus oli kilomeeter, treid,
liivade paksus, seal oli kilomeetreid. Ja noh Et mägede lagunemise liimile jõgi on siia kandnud Täpselt nii täpselt nii et võib-olla praegusel hetkel väga
üksikud jõed maakeral on võib-olla sellise suurusega aga
teiselt poolt kujutada ette, et me olime ekvaatoril
ja siis käis kuulutamine ja samas oli jõevett hästi palju,
nii et need või need olid ikka väga võimsad protsessid,
mis kõik seda seda nii-öelda esile esile kutsusid. Läheks nüüd jälle võimalikult kaugesse minevikku tagasi oma
mõtetes korraks, et siis olid meil siin ülikõrged,
mäed mis oli enne neid tähendab kuidas kõva maa meie meie
alla või üleüldse tekkida. Eks ta tekib nii nägugi praegu, et ega see geoloogiline
tsükkel ei ole nagu seisma jäänud.
Kindlasti on rahvas kuulnud super kontinentidest
ja siis super kontinendid lagunevad, kui me seda suurt pikka
viitsada seitsetsada miljonit aastat aasta vahemikku vaatame,
siis see on üks nagu superkontinendi tsükkel,
kus üks tekib ja siis ta laguneb ära nii-öelda üle maakera
maa palli siis kontinentidega. Nii et praegusel hetkel me elame nagu selles situatsioonis,
kus need kontinendid on kõige rohkem laiali tõmmata.
Ja ühel hetkel on see siis 50 miljoni aasta pärast hakkavad
need kontinendid jälle üksteisele lähenema.
Ja täpselt selline suur kontinendi lõhkumine
ja siis selle uute kontinentide nii-öelda kokkupõrked.
Täpselt sel ajal toimusid ka sellised protsessid
ja et see mäeahelik siia sai, oli ta siis seitse kilomeetrit,
kaheksa või üheksa kilomeeter kõrge. Seda me tõesti ei tea.
Ilmselt ei saagi päris hästi teada, aga kõrged mäeahelikud
on tavaliselt laamtektoonilise nii-öelda manifest,
statsioonid, et laam rektoonika ehk siis,
kui näiteks kaks kontinenti kokku põrkavad,
siis tekib kõrge mäeahelik. Ka ja meie sattusime selle koha peale siis just kus kaks
kontinenti põrkasid kokku. Seal oli, ilmselt oli neid mikrokontinent rohkem,
aga kokkupõrked olid jah analoogset nagu praegu,
eks ju, meil on kahes kohas ka praegu väga tugev mäe teke
ja protsess jätkub juba jätkub 60 miljonit aastat,
eksju, Himaalaja veel tõuseb.
India sõidab siis Euraasia-le otsa ja, ja alpidesse täpselt
sama lugu, et seal Aafrika üritab Euroopa nii-öelda sellele
loomale otsa sõita ja, ja kõik need elektroonilised
protsessid seal liiguvad. Nii et me võime ette kujutada, et midagi sarnast toimus ka
siis siin fenoskandjas, nii et see mäestik ei olnud ainult
Eesti mäestik, see ikkagi ulatus ulatus sinna Soome
ja Lapimaale sinna välja, et ikkagi mitu 1000 kilomeetrit,
et oli pikk ja ta ei olnud muidugi niimoodi väga selgelt
välja venitatud ühes suunas, et seal oli ilmselt mäestikualasid,
oli ka mäeahelike oli ka mitte ma ei ütleks risti,
aga siis teatud nurkade all, sest noh, sellised jõud,
geoloogid on välja uurinud ka need jõuvektorit,
mis siis kus suunas siis tõmmati maa kord lahti
ja kus suunas lükati kokku. Vennaskandja kohta on need päris hästi välja uuritud
ja seal need jõuvektorite suunad ikkagi muutusid päris päris
hästi ja eksju, päris suures ulatuses noh,
meie väikese kontinendi nimetame teda siis Baltikaks,
nagu inimesed seda kutsuvad, eks vähemasti geoloogid kutsuvad.
Et see Baltika on ka ju teinud nii-öelda mitu,
ta on olnud kunagisi super kontinendid ja eksju,
sel hetkel, kui me olime eel viimati siis superkontinent
seda nimetati tee siis Rudini jaoks see hakkas seal kuskil
700 miljonit aastat tagasi lagunema, siis Baltika kontinendi tükk,
noh, praegu me oleme harjunud Eestist põhja poole
ja Soome ja, ja, ja lääne poole rootsi see oli tegelikult
tol hetkel pööratud 180 kraadi, ta oli täpselt teisipidi
ja lõuna poolkeral ja noh, sellised laamtektoonilise
protsessid viisid siis selle mäeaheliku tekkeni
ja täpselt need suuremad protsessid viisid ka nende mägede kadumiseni. Nii et, et kui oli see jõud enam ei ole,
mis seda kokku lükkavad ja ülespoole punnitavad,
siis erosioon võtab need asjad üle ja see lõppfaas kogu maakera.
Kui tektoonilise jõud ei oleks siis maakera oleks ju sile,
enam-vähem. Ja aga nüüd tuleb välja see, et kui Eesti omal ajal oli just
nende diktooniliste loomale Kokkupõrke piirkonnas,
kui need mäed kõrged mäed tekkisid, siis nüüd on need laamad
omavahel tugevasti kokku sulanud.
Meie koha pealt tundub mulle, et meie räägime praegu,
et me oleme ühe suure laama keskel põhimõtteliselt
ja sellepärast meil ei olegi vulkaane ega
ega maavärinaid. Nii et väga hästi ja siis kokku sulandunud. Jah, eks kõikidel kontinentidel ka praegu on neid paari
miljardi aasta taguseid jäänukeid nendest protsessidest
ja ja, ja see on võib-olla päris hea termin,
et ongi kokku sulatatud.
Et need nii-öelda magma protsessid ja need kõrge
temperatuuri kõrge rõhulised protsessid tõesti sulatavad
kokku võime vaadata kui keevitust, eks. Ja hästi keevitatud.
Aga kuidas me teada saame nii kauge ajaloo kohta,
et need puuraugud on küll väga kallid ettevõtmised,
aga seest mõistetavad, lihtsalt näeme, mis seal on.
Aga nüüd, kuidas gravitatsiooni magnetväljadega info
kogumine käib, seal on mingid nipid. Seal on nipid, aga ütleme, viimased 100 aastat
või pisut vähem on neid nippe päris edukalt kasutatud
ja viimased paarkümmend aastat on Neid nippe
ehk siis kaugmeetodeid kasutatud ka kosmosest,
nii et satelliitidega on võimalik maa gravitatsioonivälja
kaardistada ja samas ka maa magnetvälja kaardistada
ja magnetvälja erinevaid komponente.
Gravitatsioon nagu koolis me õpime, eks ju. Raske mass tõmbab enda poole ja me võime seda
gravitatsioonivälja mõõta igas jumalapunktis,
eks ju, saamisel oleneb ühikust, eks, 100 9,8 null
ja mis need numbrid sinna läksid meetrit sekund ruudu kohta.
Aga huvitavaks läheb see geoloogilises mõttes alles siis,
kui me võrdleme nii-öelda neid erinevaid gravitatsioonivälja mõõtmisi.
Ehk siis pilt hakkab meile rääkima ja miks ta hakkab rääkima,
on sellepärast, et erinevad kivimitüübid on eri tihedusega
ja graniit on ikkagi ütleme väga kerge, kui me võrdleme
näiteks Gabrobozaldi või periidotiidiga,
mis on seal allmaakoores sügaval sees ja tänu selle
gravitatsioonivälja mõõtmistele ja siis heale matemaatikale,
mis, mida inimesed praegu väga hästi juba teavad on võimalik
modelleerida nii-öelda struktuurset plaani kolmemõõtmeliselt
ja mõõtes gravitatsioonivälja, me võime maa sisse vaadata. Ma ütleks küll siis matemaatiliselt maa sisse vaadata 100
kilomeetrit täiesti vabalt.
Ja teine väli, mida siis on võimalik mõõta magnetväli?
Ei, ei mõtle siis nii-öelda seda ainult maa kui planeedi magnetvälja,
aga aga meil on palju mineraale, võiks rohkem veel olla,
mis on magnetiliste omadustega ja, ja neid magnetilisi
omadusi on võimalik mõõta.
Magnetiit on võib-olla kõige kõige dominantsem selline mineraal,
mis on magnetiline ja mida on võimalik mõõta ka väga
lihtsate meetoditega. Aga õhust on loomulikult palju lihtsam seda mõõta,
nagu Eesti on ka juba ajalooliselt teinud nii
gravitatsioonivälja koordid kui ka magnetvälja kaardid.
Ja on mõõdetud õhust, nii et see aeromagnetilised meetodid
on väga tõhus meetodite kompleks, nüüd nad on arenenud
loomulikult ka väiksemate õhusõidukite peale pannakse
magnetomeetrid ja ja me võime oma tagaaiaga magnetil selt
ära kaardistada ja mida me kaardistame, ongi see maa sees,
esinevad magnetiliste, mineraalide, ütleme hulka ka,
et kui meil on jõhvi rauamaak, siis magnetväljas tuleb väga
hästi välja. Rääkisime täna siis eesti ideoloogilisest minevikust,
peamiselt kaugemast minevikust, aga jõudsime tänapäeva välja
vestluskaaslaseks Alvar soesoo. Tänapäeva maailmas, kus tehnika abil juhitakse
ja korraldatakse meie elu üsna põhjalikult läheb vaja ka
mitmesuguseid andmeid maailma kohta ja tehnikasüsteemide
kohta et neid paremini juhtida ja teada saada,
mis toimub.
Mõnikord juhtub tehnikaga ka niimoodi, et need andurid,
mis meil andmeid toodavad, lähevad rikki tee sellistes
keerulisemates keskkondades, nagu seda on näiteks veealune maailm. Aga sellega tegeletakse, et, et ka siis,
kui andurid natuke rikki lähevad, saaksime me süsteemist
ikkagi enam-vähem õige andmestikku kätte.
Ja just et sellega ongi tegelenud minu tänane vestluskaaslane,
kes on just Tallinna Tehnikaülikoolis veebruari lõpul sel
teemal doktoritöö kaitsnud.
Lauri Vihman?
No kõigepealt võtame sellise laiema pildi,
et doktoritöös oli ka juttu eelkõige just veealustest anduritest. Üks sellise anduri näide on meil siin stuudios laua peal vaadata.
Seda me võib-olla kirjeldame lähemalt mõne minuti pärast,
aga võtame näiteks selle just selle veealuse keskkonna kui
palju meie veekogudes veealuses keskkonnas üleüldse
mitmesuguseid andureid sensoreid on ja milleks neid eelkõige kasutatakse. On on tõepoolest vee alla paigaldatud erinevaid
mõõteseadmeid ja sensoreid, sensor, võrke mitmel pool,
mis mõõdavad siis näiteks hoovuseid setete liikumist,
laineid, laine kõrgust, lainelainete intervall.
Ja, ja seda infot kasutatakse näiteks sadamates,
laevade sildumisel.
Jaga üldiste geoloogiliste protsesside uurimiseks näiteks ja,
ja erinevad muude fenomede jaoks. Osaliselt on ka, on ka need veealused tsensor võrgud võivad
olla kriitilise infrastruktuuri osa.
Nad võivad olla nii liikuvad, vahetevahel paigaldavad
kindlatesse kohtadesse kui ka, kui ka staatilised
ja pidevalt vee all olevad ja mõõdetakse siis mida kõige rohkem.
No meie meie, need eksperimentaalsed tsensorid ka üks üks nendest,
mis on, mis on siin laua peal praegu mõõdavad eelkõige hoovused,
eelkõige veealuse vooluveevoolu liikumist. Ja kriitiline infrastruktuur, see tuletab meelde just
hiljutise teate selle kohta, et saadi parandatud Eesti-Soome
vaheline gaasitoru mis oli mitu kuud rivist väljas.
Kui palju sellistes struktuurides andureid on
ja ja kui palju nad nendest sõltuvad? Noh, võib-olla võib-olla need kriitilise infrastruktuuri
täpsemad parameetrid ei olegi, ei olegi avalikke info,
aga vastab tõele jah, et et rikete arv igasugustes nutikate
seadmetes pigem ei kahane, vaid erinevatel füüsikalistel
tootmise põhjustel.
Pigem kasvavad.
Nii et, et sinna ei olegi midagi teha, et asjad lihtsalt
katki lähevad ja üks väljakutse on siis lihtsalt sellega
leppida ja kuidagi kompenseerida muudes süsteemi osades neid
neid juhtunud rikkeid. Te ei saa kõiki andureid minna vee alla välja vahetama.
See on liiga tülikas ettevõtmine. Just nimelt vee all on, on eriti karmid olud,
mingid rikked võib-olla, mis kuivades oludes ei mängigi
niivõrd palju rolli on vee all võivad lõppeda seadma,
mitte töötamisega.
Näiteks kui sensori korpuse õhu tihedus kaob,
siis võib-olla, et kuival maalse see mingit rolli ei mängi,
aga vee all upuks sensor ära ja elektroonika tead,
teadupärast vett ei armasta. Millised täpsemad raskused seal veealuses keskkonnas siis on noh,
seesama, et vesi võib lihtsalt ise seal ära rikkuda.
See on vist üks suuremaid raskusi, mis võib ette tulla. Vee all kõige suurem probleem on vesi aga,
aga lisaks kipuvad koloodus peale tungima
ja väga kiiresti kasvavad igasugused igasuguseid mõõteseadmed,
sensorid kinni, vetikatesse erinevatesse organismidesse.
Samuti võivad mereloomad lihtsalt füüsiliselt pihta minna,
asjadele lõhkuda.
Neid. Hüljesed on näiteks väga uudishimulikud,
võivad proovida hammustada või süüa seadmeid. Ja kindlasti kindlasti ka inimtegevus võib seadmetele
halvasti mõjuda, nii nagu nagu torujuhtmega tõenäoliselt juhtus. Jah, mõni laev sõidab üle, ankur on ripakil.
Aga vaatame nüüd täpsemalt seda andurit,
mis meil siin laua peal on ja mille põhjal saan aru,
oledki doktoritöös põhilisi uuringuid teinud. Täpselt jah, suurem osa eksperimente toimus,
toimus selle sensoriga, mis on siis Taltecki biorobootika
keskuses välja töötatud eksperimentaalne veealune sensor,
mis põhineb kalade küljejoonel, kaladel teadupärast on
selline organ, mis võimaldab neil vee liikumist väga
kergesti tajuda.
Ja, ja see seade siis koosneb mastist, mis vibreerib veevoolus.
Et kes on pannud sõrme ekraani alla, see teab,
et kui kraanist vesi voolab, siis sõrm hakkab hakkab värisema. Et see seade põhinebki sellel sellel vibratsioonil,
mis tekib ja see vibratsioon on lineaarses sõltuvuses
või otseses sõltuvuses vee voolukiirusega. Ja põhiline koostisosa, mis siin aluselt välja turnitab,
ongi selline ilusa kuldse säraga varras mida võib ka mastiks
nimetada ja, ja mis, kui näpuga liigutada,
siis tõepoolest hakkab vibreerima ka ilmselt vee all siis ka
vibreerib ja see imiteerib siis kala, küljejoonekarva kala
küljejoonel on sellised väiksed karvakesed just
ja ka see on siin nüüd küll mitmekümne sentimeetri pikkune,
need kalakarvast ikkagi, ma arvan, kõvasti suurem. Aga ajab, ajab asja ära või, või on isegi veel parem? Jah, see kuldne sära ei ole ka algselt sellisena disainitud,
vaid eksperimentide käigus selgus, et et juba juba mõne
nädalaga kasvab see hüdromast v taimeid täis,
nii et siis kasutasime kate materjaliks vaske,
mis, mis hoiab natukene natukene looduse pealetungi tagasi. Aga seda pidigi uurima, et mis siis saab,
kui looduspeale tungib ja ja mõõta, seade täis kasvab just või,
või kuidas see uuring käis, et kui uurida,
tuligi seda.
Et kuidas päästa andmed seadme rikke korral,
kas siis ei ole mõtet seadet rikki minna,
lastagi? No vee all vee all eelkõige me katseid tegimegi,
sellepärast et seal on, on väga karmid olud
ja ei pea käsitsi midagi katki tegema, vaid vaid asjad
lihtsalt juhtuvad.
Nii et, et nendesamade seadmetega juhtus meil näiteks see,
et tanker sõitis kaisse sisse ja lammutas kogu meie sensor
võrgu ära. Ahaa ja kuidas sellest välja tulite, kas õnnestus oma
nippidega siis andmestik päästa? Ei, sellisel juhul ikka, kui on füüsiliselt kõik hävitatud,
sellisel juhul enam ei, ei saa rääkida sellisest nii-öelda
Kreisvul tegerationist või sellisest.
Päästame, mis päästa annab, et siis ei ole,
ei ole enam midagi. Aga milline see andmete päästmise põhimõte siis lähemalt on?
Esmapilgul tundub, et kui seade läheb rikki,
siis ta hakkab andma valeandmeid või ei anna üldse mingeid andmeid.
Aga tuleb välja, et sellest hoolimata on võimalik enam-vähem
usaldusväärseid andmeid ikkagi ammutada. Jah, et me kasutasime sensorvõrkude olemasolevat sisemist
funktsionaalsust nii et mingisuguseid riistvara seadmeid
juurde ei, ei pannud spetsiaalselt riistvara vigade
ennetamiseks või tuvastamiseks.
Ja kui tekivad riistvara vead, siis erinevatele
andmekihtidele on neid erinevalt võimalik tuvastada näiteks
kõige madalamal toorandmekihil.
Sedasama hävimine kogu sensor, võrgu hävimine on on
ilmselgelt väga kergesti tuvastatav. Aga kui, kui näiteks hüljes hammustab sellel hüdromastil
selle masti osa ära, siis toorandmetes ei pruugi kajastada,
sest endiselt tulevad andmed kohale, paketid on terved,
kõik tundub toimivat.
Aga kui ma nüüd neid andmeid hakkame protsessima,
disprotsessitud andmekihis, on näha, et masti,
mis vibreeriks, seda enam ei ole. Ja tuleb välja siis, et nendel andmetel on veel ka kihid olemas.
Tegelikult, kes on natukene vaadanud seda,
kuidas töötab internet siis seal on ka kohe natuke süvenedes
tuleb välja, et seal on mitmesugused kihid mida tavakasutaja
õnneks ei ei märke ega peagi tundma.
Aga mis mõttes on andmetel kihid siis nüüd nendes sensorisüsteemides? Defineerisime kolm kihti ehk siis Thor andmekiht,
millest oli lühidalt ka juttu juba. No see on see, mida vahetult mõõdab seal. Jah, vahetult need need toorandmed, mis,
mis seadmest saabuvad ilma igasuguse töötluseta
ja siis peab neid andmeid hakkama protsessima,
töötlema, töötlema tõenäoliselt siis võimalikult nende mõõtmisele,
lähed lähedal, et mitte kasutada internetti ressurssi
lihtsalt suurte andmevoogude edastamiseks. Ja saada nii-öelda iva kätte ja vahendada mahtu. Just, ja kui neid toorandmeid on, on ka edaspidi vaja,
siis neid kohe otsese otse seadmes võib ju võib ju
salvestada ja hiljem hiljem saab neid sealt kätte et vee all
on võrguressurss hästi piiratud, sest wifi teadupärast ei
levi vee all.
Ja samuti ei ole GPS-i ega ega võimalik saata kuskil
mobiilvõrku andmeid.
Kaabli kaudu saab asju ajava, kaabli kaudu on ka erinevaid
akustilisi protokoll, aga nende läbilaskevõime on on
tunduvalt väiksem kuskil maismaal olevatest valguskaablist. Ahah ja siis oli veel kolmas kiht ka. Ja kolmas kiht on agreageeritud andmeid,
et siin tuleb nüüd nüüd see sensor, võrgu omapära,
mängu. Ta on, meil on mitu sensorit, mis on omavahel
ühendatud ja, ja me saame neid andmeid agreageerida või,
või kokku siduda omavahel.
Et kui on näiteks samas asukohas ja samal ajal mõõdab mitu
sensorit sama fenomeni või samu andmeid,
siis on meil teatav andmeliiasus. Ja me me kõrval seisva võib-olla terve sensori pealt näeme,
et see sensor, mis on nagu tema naaber, on hakanud valesid
andmeid andma.
Näiteks on vetikat takerdunud sellesse masti. Ja siis me saame need andmed kõige lihtsam välistada
või võtta välja sellest.
Aga võib-olla on veel kavalaid võtteid, kuidas neid ikkagi
natuke arvestada. Jah, et, et arvestame lihtsalt lihtsalt kõrvalseisvate
sensorite andmetega ja selle sensori, mis,
mis mõõdab justkui teistmoodi asju, tema usaldusväärsus
määrame lihtsalt väiksemaks. Aha mitmesugustel andmekihtidele on siis mitmesugused meetodid,
kuidas nende nende vigu avastada ja kompenseerida.
Just. Tuum on, on sellega, ma usun, et seal selgitatud Ja kui heaks need andmed, siis milliste rikete korral võib teha? Kui andmepõhiselt neid riistvara vigu niimoodi jälgida
ja kompenseerida, nagu nagu juttu oli siis on ühe
sensoririkke korral võimalik andmeid paremaks muuta 30
protsenti ja, ja kahe sensoririkke puhul peaaegu,
et kaks korda. Ja see tähendab siis seda, et ilma ilma kompenseerimata
oleks 30 protsenti rikke korral andmed vähem,
usaldusväärsemad, väiksem, selge, vaat niisugused võtted on
siis nüüd läbi uuritud paremini.
No eks neid ole ennegi vist kasutatud maailmas natuke,
aga millegi poolest on siis alati doktoritöös peab ju olema
midagi uudset. Jah, et sellises kontekstis ja, ja niimoodi andmekihtide
kaupa ei ole rikete haldamiseks neid lähenemisi varem kasutatud. Et niisuguseid uuringuid on teinud siis minu tänane
saatekaaslane Lauri Vihman, kes on Tallinna tehnikaülikooli
arvutisüsteemide Instituudis sel teemal hiljuti ka
doktoritöö kaitsnud. Tänases saates oli juttu Eesti kunagisest kõrgmäestikust
ja allveeandmete mõõtmisest rikkis anduritega.
Juttu ajasid Alvar soesoo, Lauri Vihman ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
