Teadust kõigile selleks, et viirused ja bakterid inimeste
vahel vähem leviksid, peab toas olema õige ventilatsioon.
Selleks, et toas oleks õige ventilatsioon,
tuleb tunda õiget valemit.
Ventilatsiooniteadlane Jarek Kurnitski ongi nüüd senisest
veelgi parema ventilatsioonivalemi välja mõelnud
ja selle eest au hinnagi pälvinud.
Linnud ja inimesed on üheskoos elanud iidsetest aegadest
saati nii Sisemaal kui ka mererannikul ja Saartelgi etnobioloog. Raivo Kalle on uurinud kihnlaste traditsioonilisi suhteid
kodusaarel ja lähimerel tegutsevate tiivulistega.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Akadeemik Jarek Kurnitski ka, kes on Tallinna
tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi professor
ja nüüd Rootsis välja anta rüütbergi kuldmedali laureaat
ventilatsiooni alal.
Palju õnne, aitäh.
Nii nagu need teated olid, selle auhinna kohtasin meil
ajakirjanduses ka lipsas läbi, et tegemist on küllaltki
tähelepanuväärse tunnustusega mida on antud välja kümnendat
korda seekord ja just nimelt siis ventilatsiooniuurijatele. Ja see ongi ventilatsioonialane tunnustus,
põhimõtteliselt selle eriala kõrgem võimalik tunnustus,
mida, mida üleüldse võib saada ja põhineb siis sellele,
et ventilatsiooniteooria on suures osas välja töötatud
Põhjamaades ja rüütber kooli esimene ventilatsiooniprofessor
kuskil siis 70 aastat tagasi, kui selle teemaga tõsisemalt
tegema hakati.
Skandinaavia kütte- ja ventilatsiooniinseneride ühendus
tõesti sellist auhinda välja annab ja mul õnnestus siis olla
10. selle medali saaja järjekorras. No mille eest see tunnustus täpsemalt tuli? No see tunnustus tuli ventilatsiooniteooria uuenduste ees,
et kuidas siis viiruse levikut on võimalik tõkestada
ventilatsioonilahendustega ja mis on need arvutuse alused.
Et ka mina olen ühe uue ventilatsioonivalemi suutnud välja töötada,
millel on nüüd lootust jõuda ka Euroopa standardisse
ja sedakaudu siis hoonete ventilatsiooni projekteerimispraktikasse. No kui rääkida nüüd asja konteksti paigutamise mõttes,
sellest, et kuidas seni on siis tavaliselt ventilatsiooni
arvutamisel asjad käinud.
Nii palju, kui ma olen natuke uurinud, et on üks Vils Raili
mudel olemas, aga ma ei tea, kas see siia puutub. Ja see siia puutub küll see mudel on juba väga kaua aega
teada olnud aga sellegipoolest koroona väga tugevalt.
Ta raputas ventilatsiooni projekteerimise aluseid,
juhtis tähelepanu sellele, et, et see nii väga nagu
teaduslikul alusel ei tundu olevat.
Sest tänane ventilatsiooni projekteerimine on puhtalt
põhinenud lõhnadel.
Me projekteerime sellist sisekeskkonda, et väljast hoonesse
sisenev inimene ei tunneta umbset ja ebamugavat lõhna. Ja see on olnud ventilatsiooni projekteerimise alus.
Juba mitukümmend aastat on ka praegu Euroopa standardis
ja samamoodi Eesti standardit rahvuslikes,
lisades, mille järgi Eestis ventilatsioon projekteeritud Öeldakse,
et sisuliselt me projekteerime lõhna peale,
nii et inimene tuleks ruumi ja ei tekiks sellist umbse õhutunnetust.
See on tunnetuslik õhu kvaliteet, millest me räägime siis
natukene teaduslikumas keeles. Kindlasti tunnetuslik õhukvaliteet on oluline,
seda me võime seostada mugavusega heaoluga.
Aga siin nüüd väga sellist otsest seost tervisega välja tuua
ei saa. Ja see koroona nagu raputaski ja tekitas küsimuse,
et kas nüüd ventilatsiooni kavandamine peaks olema ka
mingisugusel tervislikul alusel näiteks sellised epideemia
tingimustes oleks hooneid võimalik kasutada
ja ventilatsioon oleks kavandatud nii, et see epideemia
levikey kiireme. Kuidas siis nüüd teie uus valem selle probleemi lahendab
või mis suunast ta tegeleb tervise küsimusega,
siis mitte ainult lõhna küsimusega. Jah, see on nakatumisriskipõhine valem, mis taandub
tegelikult inimeste arvu peale, palju inimesi ruumis on
ja ruumi kubatuuri peale, et kui suurest ruumist me räägime.
Ja see valem võimaldab välja arvutada sellise ventilatsiooni vajaduse,
mille puhul siis üks viirusekandja üks haige inimene
põhjustab ühe kui see kogu sellise eelsümptomaatilise
perioodi jooksul, kui inimene ise ei tea,
et ta veel nakkus kannab ja sõltumata seda siis,
kui suur on ruum ja kui palju seal on inimesi. Ehk kui seda rakendada siis inimeste viibimine töökohtadel
ja miks mitte ka ühistranspordis, et kõik see inimeste
viibimine kodust väljaspool, kui ollakse kontaktis teiste inimestega,
siis sellisel juhul epideemia püsib kontrolli all,
selle levik ei kiirena.
Nii et sellega me ei kuidagi nakatumist ei elimineeri.
Sest me räägime tavapärastest hoonetest,
aga kontrollime epideemia leviku kiirust
ja hoiame seda siis mõistlikes piirides. Kas võib võib öelda, et see on nüüd Kurnitski model? Kurnitski on kindlasti üks juhtivtegijaga,
siinse teadlaste hulk on on päris päris suur.
Ja siin on ka aktiivselt neli neli-viisteist teadlast on,
on selles rühmas töötanud, et nende asjadeni jõuda ja,
ja tänapäeva teaduses üks inimene ei suudagi üksinda midagi
uut korda saata, nii et me räägime ikkagi sellistest töörühmadest.
Ja, ja ka siin väike rahvusvaheline töörühm on selle asjaga tegelenud. Kuidas nüüd praktikas elu paremaks läheb,
kuidas me saame ventilatsioonisüsteeme niimoodi seadistada,
et järgmiste suuremate haiguspuhangute juures
või ka tavaliste talviste gripipuhangute juures nakkus vähem leviks? No elu ilmselt selles osas juba natuke paremaks on läinud.
Et esiteks me teame, et kuidas on õige käituda,
kui sellised puhangud tulevad.
Nõupidamisteruumides ei ole põhjus koosolekud niimoodi pidada,
et kõik on kohal vaid siis iga teine koht peab olema tühi.
Ehk siis ka inimeste arvu piiramine teatud ruumides annab
juba tulemust ja nüüd on võimalik see tulemus välja arvutada,
et me suudame seda kvantifitseerida, mis mõju on? Kindlasti on juba tõusnud üleüldine teadlikkus,
et ventilatsiooni on vaja selleks, et viiruse levikut tõkestada.
Mis siis tähendab, et paljud hoonete omanikud on oma
ventilatsioonisüsteemid üle vaadanud, korrastanud,
parandanud ja tegelikult on jõutud ka Eesti koolimajades
palju ventilatsioonisüsteeme uuendada ja kohalikud
omavalitsused sellega tegelevad.
Noh, kuigi see ei ole selline projekt, et selle võiks mõne
aastaga ära lahendada, see pigem võtab 10 aastat aega
samamoodi lasteaedade renomee, neid pidevalt renoveeritakse
ja tehakse korralikud ventilatsioonisüsteemid. Näiteks kaubanduskeskused tegid puhta õhumärgis,
mida siis ka puhangu ajal kasutad d ja mis jällegi põhines sellel,
et neil olid tõendatult töökorras ventilatsioonisüsteemid.
Et need muutused toimuvad nagu väga mitmelt suunalt.
Üks küsimus on see, et mis on siis tõesti ventilatsiooni
projekteerimise alused, et kuidas ventilatsiooniteooria
areneb ja kuidas seda hakatakse uutesse hoonetesse
projekteerima samamoodi renoveerimisel ja teine asi on see,
et kuidas selles olemasolevaid süsteeme parandatakse,
hooldatakse ja veel, kolmas asi on see, et kuidas siis ruume kasutatakse,
et kõik need asjad kokku pannes kindlasti saab parema
tulemuse ja siin edusammud on juba täiesti olemas. Ma saan aru, et uue mudeliga või uue valemiga ei pea enam
väga täpselt teadma inimeste individuaalseid seisundeid
ja käitumist. Jah, selle uue mudeliga me tõesti saame pakkuda välja nii,
et me lihtsalt arvutame inimeste arvu järgi
ja kubatuuri järgi.
Ja siis me jõua selleni, et mis on individuaalne nakatumise tõenäosus.
Aga me võime olla kindlad, et see epideemia levik on pidurdatud,
kui seda arvutusmetoodikat rakendada.
Ja see annab väga hea ja praktilise tööriista
ventilatsioonisüsteemide kavandamiseks. Kas on siis arvestatud mingisuguse keskmisega seal nii-öelda
tüüpilise nakatunud inimesega või kuidas see on saavutatud ikkagi? Jah, kindlasti me saame rääkida keskväärtustest
ja sellistest mediaan muutustest ja nende puhul see valem
valem kehtib hästi, aga me saame seda valemit ka kontrollida sellega,
et palju ta siis suhteliselt vähendab, et kui me defineerime
sellise kõige hullema olukorra näiteks siis klassiruum,
kus on puudulik ventilatsioon ja siis me saame arvutada,
et kui palju nakatumise tõenäosus väheneb,
kui me seal klassiruumis rakendame meetmeid,
näiteks lisame seal ventilatsiooni panema ka õhupuhasteid
juurde mehhaaniliste filtritega ja siis me oskame öelda,
kas see nakatumise tõenäosus näiteks väheneb 30 protsendi
võrra või väheneb 50 protsendi võrra. Võime mitut pidi läheneda sellisele vajaliku
ventilatsioonimäära näitamisele ja see põhinebki nii
suhteliselt vähenemisel kui siis sellisel keskmisel viiruseeraldusel,
mille järgi see valem on välja pakutud. Ahaa, no põhiiva on siin selles suhtelises vähendamises. Jah, nii nii võib öelda ja siis suures pildis ikkagi proovib
epideemia levikut aeglustada ja ütleme siis endiselt,
et kui nad puhangud tulevad, et siis üksikul inimesel
kindlasti risk nakatuda on töökohal või ükskõik,
kus ta siis inimestega on kokku puutunud.
Aga neid nakatumisi on piisavalt vähe, selleks,
et epideemia levik ei kiireneks. Selge, nii, et ventilatsiooniteadvus areneb tohutu hooga
ja ajasin täna juttu Jarek Kurnitski ka
ventilatsiooniinseneriga Tallinna tehnikaülikooli professoriga,
kes on saanud just oma tööde eest Stockholmis rüütbergi kuldmedal. Tänases saates räägime natukene linnujuttu,
kui kuulaja on harjunud, et tavaliselt, kui linnujuttu räägime,
siis on saatekaaslaseks Marko Mägi või, või mõni teine ornitoloog,
siis täna ajan seda juttu hoopis etno bioloogiga,
kelle nimi on Raivo Kalle ja kes on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur.
Aga eriti keskendume täna just Kihnu saarele Kihnu saare
lindudele ja nende lindude suhetele kihklastega.
Tegelikult meil juba umbes eelmise aasta septembris oli
Raivo Kalle ja tema kolleegi abikaasa Renata sõukandiga jutu
kihlastaja taimede omavahelistest suhetest aga nüüdseks linnud,
sest et ka ajakirjas Piiblanud nature on ilmunud selle kohta
ka artikkel. No kihnlased on oma saarel elanud ju juba sadu aastaid.
Neil on kokkupuuted loodusega väga sügavad.
Küllap pakuvad need kokkupuuted ka huvi just
etnobioloogidele ka.
Kui nüüd alguseks aga üldiselt iseloomustada,
milline on kihklaste suhe lindudega. Väga hea küsimus, minu kõige esimene artikkel Kihnust oligi
ajakirjas sirp ja kus mu artikli pealkiri oli kihtlased
tõeline veelinnurahvas.
Ja miks ma sellise pealkirja panin, sellepärast et kui ma
läksin Kihnu välitöödele siis umbes kümnekonna minuti 15
minuti pärast, kui me rääkisime üldist juttu taimedest,
loomadest ja looduse muutusest, siis alati läks jutt
veelindudele ja nende tähtsusest Kihnus ja selline ürgne
side lindudega. Mina mõtlesingi, et ongi, nagu viib meid tagasi sinna
Äänisjärve juurde, kuhu kaljudele oli joonistatud need
veelinnud ja inimesed.
Et linnud on Kihnu jaoks nagu, ütleme nii kogukonna liige.
Et seal on näiteks Kosklad, mida peetakse lausa pereliikmeks.
Samuti on pereliikmed rändlinnud, kes tagasi tulevad,
pääsukesed, keda oodatakse, kelle pesasid,
kaitstakse ja üldse selline selline intiimne suhe oli lindudega. Eriti veelindudega. Teisest küljest kihlased kindlasti peale selle,
et nad peavad linde pereliikmeteks ja neid kaitsevad
tegelikult nende jaoks on ka linn, nagu tänapäeval öeldakse,
ressurss, et küllap nad ikka neid natuke püüavad
ja jahivad ja nende mune söövad. Jah, et selle nimi ongi nagu siis selline nagu ühisvara,
et ta on nagu siis looduse oma ja siis kuidas seda ühisvara
siis nagu tarvitatakse seal.
Kui minna ajas tagasi, ütleme siis, kui enne esimese
vabariigi aega siis olid kohe olemas väikestel laidudel
sellised saarevahid, kes kaitsesid linde,
noh, jutt pärimuse järgi ja inimesed ütlevad,
et et hoidsid seal sellist korda, ajasid neid röövloomi ära
või või, või, ja siis ma olen vaadanud nagu film
ja dokumentaalfilme ja pilte, kuidas need saarevahid olid
lausa ümbritsetud lindudega, et nad et nad ei kartnud
inimest ja selle, et inimene nägu kaitses seal saare peal
nagu justkui linde neid röövloomi ja röövlinde ära tõrjudes,
siis sain nagu vastutasuks nagu kevadel mune korjata. Aga iga muna on ju mingisuguse liigi linnuliigi oma
ja siis nendel kehtisid sellised reeglid,
et kui on sellised kajakalised või, või tiirud,
millel on kolm muna siis korjata ainult nendest pesadest,
kus oli üks või kaks muna.
Et kui oli juba kolm, siis oli juba hakanud linn nagu hauduma.
Et kui vaadata nagu kõrvalt, et oioi ta korjab linnumune,
et see on nagu väga paha. Aga tegelikult on ju igal laiuli omad piirid,
et kui need linde on seal nii palju, siis ta lõppkokkuvõttes
ei mahu need linnud seal ära.
Minu üks võib-olla see on minu nagu selline hüpotees või,
või see vajab testimist, aga kas need üldse testimist,
aga kõik on nagu selline suhteline.
Et kui keelati ära kajakamunade korjamine,
pandi nagu keeld peale üleeuroopaline Sis kajakas muutus maismaalinnuks,
ta tuli linnadesse, tuli põldude peale, sest kui enne
kajakas kas mahtus ära sinna laiu peale või sinna ranniku äärde. Aga nüüd, kui me panime keelu peale, et seal võib olla ka
teisi põhjuseid aga siis tuli kajakas linna,
sest neid enam ei mahtunud sinna ranniku äärde ära.
Kajakas tuli põllu peale.
Kui me täna künname, siis põld on valge.
Sellist asja varem nagu ei olnud, see oli väga haruldane
kuldse kajakat maismaal nähtud.
Et siin ongi nagu näha, et kui me mingit asja kaitseme,
siis tegelikult hakkab see kaitseefekt hakkab nagu läheb nägu,
siis võib muutuda teisiti nagu ökosüsteemi. Aga see on, siin on, siin on jälle see, et ei ole ainult
ühte põhjust, et siin on kumulatiivne põhjuste jada. Kihnlased iseennast peavad põlisrahvaks Kihnu saarel
ja küllap nad seda ka on. Seda, see on hea küsimus, sellepärast et põlisrahva
definitsiooni järgi tõesti saab neid nagu põlisrahvaks
nimetada ka nagu ametlikus kirjanduses, kui me nagu tahtsime
panna nad indiga nõus sinna artiklisse, siis nagunii
toimetaja kui retsensendid ütlesid, et noh,
et klassikalises mõttes ikka mõeldakse neid,
kellel ei ole nagu oma õigusi, kes on nagu siis,
et me võime küll eesti keeles öelda, aga nagu
inglisekeelsest terminist teaduskirjanduses me peame ikkagi ütlema,
et nad on kohalik kogukond või selline. Et selline vahe on. No selge, see on selline natukene ka keeleline küsimus,
terminite küsi just.
Aga noh, selles mõttes, et nad suhtuvad loodusesse.
Ma ei tea, kuidas see on, kas see on see traditsioon,
on, on ka säilinud, tänapäeval ikkagi suhtuvad justkui
sellises partneris kellega teha tehinguid,
kellega, kelle käest võtta, aga kellele ka anda vastu,
kas see kehtib. Jah, et mina, mina üks, me järeldus oligi selline,
et et sellist looduse nagu ühishüve ei kasutatud
kommertslikul eesmärgil. Aga mis ajast me räägime, et kuidas see nüüd on muutunud,
et. Me me räägime sellest ajast kui kihklane,
kes elab Kihnus, aga kui ütleme näiteks läheb inimene
väljastpoolt kogukonda väljaspoolt Kihnud et siis tema jaoks
nagu enam ei ole nagu tema ei vaata seda,
kui nagu sellist enam ühisvara tema nagu läheb näiteks jahiturism,
kes jahiturism tuleb, et siis tema jaoks enam ei ole see
nagu see ühisvara, vaid tema jaoks on see nagu siis ressurss,
mida saab kasutada kommertslikuks eesmärgil,
sellest saab kasu. Aga kohaliku jaoks oli, tähendas see ressurss seda,
et ma võtan nii palju kui minul vaja ja kui Ma ei jaksa seda
ära süüa, siis ma jagan seda naabriga tasuta,
et et eriti vanadele inimestele või siis ka näiteks peredele,
kellel ei ole paati.
Et kui keegi läheb, toob sealt laiu pealt näiteks mune
või midagi, et siis jagatakse seda.
Et see jagamise moment on nagu väga omane kõigile selline põlisrahvastele,
kui me räägime siin kuni kaladeni välja kõik see selline
põhjapolaarpiirkonnas põliselanikest, siis selline see hoiab
nagu kogukonda üleval. Et ja Kihnus oli huvitav, et nad jagavad nagu anonüümselt,
et öeldi, et oi, mul oli täna toodud kala ukse taha
või oi, mul olid tohutud midagi muud, et selline nagu
anonüümne jagamine, et ei olnud niimoodi,
et ma nagu saaksin sellest nagu tunnustust naabrilt,
et vaata ma tõin sulle, et nüüd sa tahaks nagu kiitust saada,
et see oli selline heasoovlikkus, selline,
et ma jagan, et kas seda ühisühisvara, kui sellist loodust jagati,
et see ei olnud nagu selline minu oma, ainult vaid ma hoian
nagu sellega kogukonna sidemeid. Ja kogukond on nagu siis, nagu ka toidan üleval. Ja on see tänapäeval ka säilinud, selline jagamine. Kui laialt see levinud on?
Ma võin ütelda, et et eriti kalade puhul,
kui kalu püütakse ja nüüd lindude juurde tulla,
siis kalurid, kes nagu toovad, nagu, kui,
kui lähevad, satuvad nüüd see on kõik nüüd muidugi keelatud
laidude peal üldse käimine kevadisel ajal aga ikka käiakse
või tehakse, et et kui tuuakse, et siis ei võeta nagu endale
vaid jagatakse seda linnumuna, aga eriti jagatakse Koskla
muna sellepärast et enam on Koskla pesa,
nagu need seal Kihnus on kongid. Et neid konge on vähemaks jäänud.
Kui vanasti oli seal pere kohta oli 15 kuni 15 kongi,
siis nüüd on niimoodi, et nelja-viie pere kohta tuleb seal
kümmekongi ära ja siis linde on rohkem, mis need kongid on?
Nad on sellised laudadest kokku löödud.
Pesakastid, kuhu mahub sisse Partsisse.
Ja Kihnus on nagu selline väike modifikatsioon nendel pesakastidel,
kui muidu on selline kood, läheb sisselind
ja kohe pesakasti, siis lihtne kihklastel on ka ees väike
nagu eeskoda, et nagu sellised röövlinnud
ja röövloomad ei saa sisse, aga, aga ikka lähevad eriti nüüd
metsnugis on tulnud, kes on väga ohtlik linnumune sööma. Et selline.
Ja siis tagaruumis on, siis toimub haudumine
ja munemine.
Ja siis tagant on luuk, kus tehakse siis lahti
ja võetakse munad välja seal.
Ja kuna pesakast on vähem, siis ühte pesakasti võib tulla
kuni neli, viis, kuus lindu ja kokku võib-olla seal kuni 40 muna.
Ja siis selge, et ükski lind ei haudu 40 muna ära,
et siis et inimesed nagu siis võtavad ja jätavad kuskil
kümmekond muna sisse. Ja siis nagu lõpus hakkab siis üks part seal munema
või hauduma.
Kes kõige viimasena tähendab, kes esimesena jõuab,
automaat, teised, siis ei jõua hauduma.
Aga jah, et pesakaste on vähem, linde on harjunud tulema,
nad on harjunud aastakümneid ühte kohta tulema,
aga enam pesakaste pole neil enam pesa.
Et see on nagu see süks asi, et ma hoian seda lindu mode
endale pesakasti, puhastan pesa puuri, panen uued põhutele kevadel. Ja eriti hoitakse tibusid.
Sest kui need tibud välja tulevad, siis need on väga hea
saak näiteks kajakatel või varestele või või,
või ka kassidele koertele, et siis inimesed kui näevad,
siis nad kaitsevad seda ema koos tibudega.
Või siis, kui kase üksikud tibud hiljem välja tulevad pesast,
siis võetakse need sülle ja viiakse siis meie äärde. Sa rääkisid siin vahepeal jahiturismist,
kui suur on jahiturism Kihnus ja kuidas kihnlased neisse
inimestesse suhtuvad? Juhtusime sellis ajal Kihnu, kui oli just covidi pandeemia,
hakkan lõppema ja enam ei olnud tulnud tagasi jahituriste
aga aga räägiti nagu seda lugu, mis oli eelmistel aastatel
olnud vende panet pandeemiat.
Et nad tulevad juba siis, kui see 20 september,
millal lubatakse legaalselt juba lahti ja tulevad siis
kuskil kümnene grupp näiteks jahituriste,
et et see on kihlaste jaoks oli see väga-väga enneolematu,
kui niimoodi, sellised nagu mass, tulistamine kogupaukudega,
et need, see on teistmoodi nagu jaht. Ja tegelikult see, mida nad teevad, siin on üle Euroopa keelatud.
Aga kuna Eestis ka seejärelvalve nagu selline kuidas öelda
looduskaitsejärelvalve on, noh, võib-olla lubab seda,
et ei ole inspektoreid igal pool, siis siis nad nagu
Lääne-Euroopas või kuskil seal mujal ei saa enam niimoodi
jahti pidada sellist rööverliku siis nad leiavadki,
need kohad siin Valgevene või eesti või kus on nagu see
regulatsioon nagu nõrgem, et siis siis sellist. Jah, nad ei suhtunud hästi sellesse, et nende jaoks oli see
nagu väga tavatu ja kurb vaatepilt. Ja muidugi nende püssi ette jääb, palju siis ka veelinde,
eks ole. No põhiliselt ongi see rändeaeg, kui need läbi rändavad,
veelinnud tulevad, et siis kõik, mis ette jääb,
et seal nagu seal valikut ei ole, et noh võib,
võib, võib ka seal olla muidugi, nii tuli niidu linde ka
nagu võib-olla mingid tikutajaid või või selliseid,
aga põhiliselt eelinud. Ja see on siis ikkagi äri, et need lindude fileed lähevad
siis Lääne-Euroopa restoranidesse, kus siis inimesed saavad
hea maitsta? Jah, et seda see on, see on, see on globaalsus,
aga aga kuidas öelda sellist, kui, kui nemad seal maitsevad,
siis nendele ei öelda seda, et see tuleb mängu siit. Jajah, aga kihlaste suhtumine siis loodusesse
ja looduskaitsesse on selline traditsiooniliselt noh,
võib öelda, et juba selline rahvapärimuslikke looduskaitse
on seal sajandeid juba juba au sees olnud.
Õige, kuidas see nüüd võrrelduna meie tänapäevase ametliku looduskaitsega,
me teame, et Eestis algas looduskaitseaastal 1910,
mingis mõttes, eks ole, Vilsandi looduskaitseala loomisega.
Aga, aga see on selline, noh, ütleme, et modernsem
lähenemine kuidas need kaks asja omavahel suhestuvad. Kui ma vaatan täna väga kõrgeid teadusajakirju,
siis seal on väga palju eri erinumbrite kutseid,
kus tahetakse, et teadlase tooks selliseid näiteid,
kus kohalik kogukond ja looduskaitsebioloogid on koos teinud midagi.
Et ka seesama artikkel Kell ilmub sellises erinumbris
ja ja neid erinumbreid ma vaatan, on väga palju praegu
erinevates kõrgetes sellistes teadusartiklid ajakirjades kus
tahetaksegi just tuua. Et me peame nagu muutma sellist suhtumist,
et me ei saa ainult öelda, et see bioloogide tarkusena õige
või me ei saa öelda, et ainult see kohalik tarkusena õige me
me saame öelda, et need tegelikult nagu nad on koos vajalikud,
sest kui bioloog käib seiramas seal üks kord aastas
või noh, näiteks mõnda mitte haruldast liiki
või kuskil seal.
Aga kohalike elab seal kogu aeg, et tema näeb seda muutust rohkem. Et tegelikult selliseid artikleid on viimasel ajal väga palju,
kus näitavad, et see kohalik teadmine, kohaliku inimeste
teadmine on väga suureks abiks. Kas kohalikule teadmisele tuleb anda rohkem tuge kohaliku
aru saama, toetada, et võib-olla need bioloogid,
kes korrastast tulevad, heal juhul ei adu just seda
kohalikku omapära? Jah, bioloogile ei olegi, tema, tema eriala ei olegi see,
et ta läheb ja küsitleb inimesi, et tema tööriistad on teised.
Et kui me nagu vaatame kultuuri uurijad,
siis tema vaatab kultuuri, aga on vaja nagu inimesi.
Et kes paneks nagu kokku selle bioloogia kultuuri.
Et Ta on, on öeldud, et igas kultuuris on sees loodust
hoidev moment ja, ja, ja see looduskaitse,
tänapäeva looduskaitse peaks ka sellele toetuma. Et selline tegelikult nagu suhtumine on praegu nagu valdav
nendes kirjeldustes, mida mina loen. Selge, no loodame siis, et see asi edeneb.
Täna rääkisime siis looduskaitse probleemidest laiemalt,
lähtusime kihlast suhetest oma saare, lindude
ja eelkõige veelindudega ja tegelikult Kihnu saarel on Raivo
Kalle käinud päris põhjalikult uurimas ja rahvast küsitlemas.
Et juttu jätkub ka ühte edaspidisesse laborisaatesse veel
sel teemal, siis me enam ei, ei räägi niivõrd lindudest,
kuivõrd näiteks hüljestest ja kaladest, kes ka saarerahva
elus on, on väga tähtsal kohal. Nii et jääge Tänases saates oli juttu uutest tuultest,
ventilatsioonis ja kihvlaste suhetest lindudega.
Juttu ajasid Jarek Kurnitski, Raivo Kalle
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
