Teadust kõigile, kuidas viirused baktereid nakatavad,
uuriv geneetik Hedvig Tammann, kes sai sel nädalal
presidendilt noore teadlase preemia.
Kuidas Ki laste kala- ja hülgepüügitraditsioon tänapäeva
keskkonnateadlikkus maailmas edeneb, on uurinud etnobioloog.
Raivo Kalle.
Need ongi tänased teemad.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Inimesi kimbutavad aeg-ajalt bakterid, aeg-ajalt viirused
aga tuleb välja, et need viirused ja bakterid omavahel ka kimbutavad,
mõnikord 11.
Eriti on teada see just sedapidi, et on viirusi,
mis nakatavad baktereid.
Vastupidist vist veel ei ole kuulda olnud.
Aga täna on laboristuudios mu vestluskaaslaseks Hedvig Tammann,
kes on saanud just mõned päevad tagasi presidendi noore
teadlase preemia tänavuse ja kes tegelikult Tartu Ülikoolis,
olles Tartu Ülikooli molekulaarja rakubioloogia instituudis. Geneetika kaasprofessor on uurinud ka just nimelt seda,
kuidas viirused baktereid nakatuvad.
Tutvustame täna siis natuke seda teadustööd.
Viiruseid on palju maailmas ja baktereid,
samuti palju erinevaid liike.
Millistele bakteritele ja viirustele sa oled oma uurimistöös keskendunud. Mina olen keskendunud viirustele, kes nakatavad baktereid,
aga siis konkreetsemalt bakterit, pseudomoonast,
Puttida, kes on keskkonnabakter ja erinevalt siis nendest bakteritest,
millele me tavaliselt mõtleme, kes meile haigusi tekitavad,
on ta pigem isegi kasulik, kui kahjulik,
sest mulla bakterina, kes ei ole kahjulik taimedele siis ta
tegelikult lihtsalt koos teiste pseudomoonase
perekonnaliikidega hõivab siis neid elukohti taime juurte
läheduses ja takistab teiste teiste bakterite kasvu seal
taime juurte läheduses, mis siis põhimõtteliselt kaitseb
taimepatogeenide eest. Aga on ka teisi pseudomoonaseid, eks ole olemas.
Tema on pseudomoonast Puttida. On ka teisi pseudomoondasid olemas, on olemas sõrmonas aeruginoza,
kes on oportunistliku inimpatogeen, isegi,
ehk siis põhimõtteliselt kui inimorganism nõrgestunud,
siis ta on võimeline ka inimesi nakatama
ja tekitama siis kas põletik või siis ka kopsupõletikku.
Ja on olemas pseudomoonast ringe, grupp baktereid,
kes on taimepatogeenide ja tekitavad siis erinevaid
erinevaid taimehaigusi. Ja nüüd kui viirused ja ka seda kasulikku pseudomoonast
Puttida paraku siis mõnikord ründavad viirused
ja takistavad tal omakasu toomas, siis sellega taimedele.
Millised viirused on siin mängus? Viiruseid on väga palju erinevaid ja, ja kui me nüüd räägime
bakteriviirustest bakteri ofaagidest ja kui ma räägin,
siis ma sageli konfaagidest siis siis faage on noh,
arvatavalt maailmas 10 astmes 31 tükki ehk siis ikka päris
palju ja enamasti kipub neid olema umbes 10 korda rohkem,
kui siis baktereid. Ja ja me ei räägi liikidest. Me räägime tükkidest ja justkui selline faagide
ja viiruste riikidesse perekondadesse määramine on teema
omaette ehk siis ehk siis tegelikult kuna kuna see
muutlikkus on nii suur ja, ja, ja kui me mõtleme inimeste
liikide peal või noh, selliste kõrgemate organismide riikide peale,
siis tundub suhteliselt selge, kes on liig,
kes ei ole.
Et siis tegelikult paaride puhul määratakse lihtsalt sele
genoomi sarnasuse või identsuse järgi, et kes siis on üks tiik,
kes ei ole ja mõnikord need piirid on sellised natuke hägused? Jah, et see on selline natukene inimtekkeline jaotus niikuinii.
Aga, aga küsimus oli siis Ma küsisin, mis viirus, et need on siis,
kes seda. Need on siis sellised, ütleme nii, et need viirused,
keda meie uurime, praegusel hetkel on Eesti keskkonnast
eraldatud viirused.
Pseudomoonast Puttydat nakatavad viirused,
võiks vist isegi öelda, et pseudomoonast Puttida seda labori tüve,
mida meie uurime, nakatavad viirused, sest paagid on väga,
sageli väga spetsiifilised ja nakatuvad väga selgelt ühte tüve,
teist tüve, kolmandat tüve. Mõnikord on ka laiema peremees ringiga, aga pigem pigem on spetsiifilised.
Ja, ja meie oleme eraldanud Eesti keskkonnaproovidest
ehk siis mudasest veest, kompostihunnikust ka mõnikord
selgest jõe veest, et eraldame viiruseid,
kes siis meie bakterit nakataksid ja siis vaatame,
kuidas see bakter on nende viiruste vastu kaitstud
ja kuidas siis viirused nende vastu. Ja kui neid sööda vanas Puttydat nakatavaid viiruse on juba
niivõrd erinevates kohtades üle Eesti, siis võib arvata,
et ka see bakter ise on väga erinevates kohtades leitav. Arvatavasti, ja loomulikult on võimalik,
et kui meie püüame eraldada viiruseid faage oma tüve vastu,
siis kui on laiema peremees ringiga faag,
siis me saame kätte kellelegi, kes antud oma selles
esialgses keskkonnas tegelikult nakatas mõnda teist pseudomoonast.
Ja meie püüame ta siis oma Puttide vast välja.
Aga, aga arvatavasti tõepoolest on see butis ikkagi ka meie
keskkonnas selline ikkagi levinud ja sellepärast me siiski
otsime faage pigem sellistest muudastest vetest,
kus on taimejäänuseid või siis kompostihunnikust kumu on
viidud näiteks umbrohujuuri. Et kuna ta pigem elutseb taime juurte läheduses,
siis me arvame, et sealt on meil ka tõenäosem kätte saada
teda nakatavaid paak. Aga see on väga huvitav teada, et ka meil Eestis siin
selliseid huvitavaid elukaid ei saa öelda huvi,
huvitavaid, selliseid viirusi bakteraphage igal pool,
kuigi me ei näe neid, kuidas tee neid üles,
leiate neid pisikesi viirusi. Eks me, eks see tegelikult ongi keeruline,
et me ei tea, kui me mingisuguse mudaproovi
või veeproovi või millegiga alustame, me ei tea,
kas seal on keegi sees või ei ole.
Ja on olemas erinevad meetodid, kuidas, kuidas neid
viiruseid siis bakterites või sellest keskkonnaproovist
kätte saada.
Aga põhimõtteliselt on lõpuks ikkagi. Me vaatame.
Me segame viiruse ja bakteri kokku ja vaatame,
kas viirus kedagi tapab.
Ja siis me saamegi näha seda, kas meil tekib mingisugune
surnud bakterite hulk, seda me tegelikult näeme
või siis bakterid ei saa kasvada kuskil ja siis seal me teame,
et on siis viirus ja sealt me saame seda siis eraldada. Ahaa, toote mitmelt poolt vetlaborisse, panete bakteri sisse
ja vaadata, kas bakter jääb ellu või. Peaaegu jah, peaaegu, et mõnikord me ka teeme natukene
sellist rikastust, et me hoiame bakterit koos selle
keskkonnaprooviga natuke aega, kasvatame teda seal siis
võimendab seda viiruste arvu selles antud proovis
ja siis pärast vaatame, et et kui seal on liiga vähe,
siis muidu me võib-olla ei, ei näe ära. Ja mida siis sellise meetodiga uurida saab,
mida me nüüd täpsemalt siis või mida te olete täpsemalt
teada saanud?
Selle kohta, kuidas haagid pseudovanas Puttydat nakatuvad? Ma olen teada saanud päris mitmeid asju.
Kuigi kuigi sellised suured küsimused, millele ma tahaksin
võib-olla kunagi vastust leida, on veel,
on veel kindlasti kaugel, aga näiteks me oleme teada saanud,
et tegelikult faagid nakatavad Psurmoonas Puttidelt üsna halvasti. Me oleme teada saanud, et faagid nakatavad pseudomoonast
Puttydat pigem madalamatel temperatuuridel,
ehk siis kui pseudomoonast Puttida selline optimaalne kasvutemperatuur,
see on siis, kus ta paljuneb, kõige kiiremini on 30 kraadi,
selline soe, mõnus. Soe suveilm. Jah, aga nagu me teame, siis Eestis on väga harva soe suveilm?
Jaa, jaa. Mulle tundubki, et see on täiesti konkreetselt sellepärast,
et me korjame neid proove Eesti mõõdukast kliimast.
Et need paagid kipuvad meil kõige efektiivsemalt nakatama pseudomoonast,
Puttida, et just nimelt 20-l kraadil 15 kraadil,
kus siis bakter veel kasvab, võib-olla ka veel madalam,
aga seal on juba selline kasv, bakteri kasv,
väga aeglane ja häiritud. Et näiteks me näeme sellist väga tugevat temperatuuri,
sõltuvust on loomulikult neid faagi, kes on siis jällegi
natukene nagu on laiaperemees ringiga faagi on siis ka laia
temperatuurisõltuvusega tundlikkusega faagi.
Aga, aga jah, et selliseid asju ma olen teada saanud,
mis on sellised, kuna ma tegelikult üsna alustan alles selle
bakteri faagide uurimisega, siis minu jaoks on just nimelt
sellised sellised avastus, et hästi olulised,
et teada saada, kuidas täpselt katseid edasi teha,
kuidas täpselt katsetega edasi minna. Aga mis on nende katsete katsetega edasimineku kaugem eesmärk? Kaugem eesmärk on minu jaoks mõista kahte asja.
Üks on see, mis ma siis olen ka nii-öelda teada saanud,
et sõnana sputida nakatub paagidega väga halvasti.
Et siis miks, et mis on see põhjus, kas seal on mingisugused
sellised väga tugevad kaitsesüsteemid bakteris olemas?
Sõrmoonias Puttide üldiselt on hästi stressi taluv bakter
suudab kasvada hästi paljudel erinevatel toiduallikatena
süsinikuallikatel ja, ja selles mõttes ta on selline hästi
hästi hästi stressi taluv bakter. Kas siis tõesti ta talub siis ka seda faagidest dressi paremini.
Et see on üks küsimus, teine küsimus on,
kuidas üldse faagid stressis bakterite vastu suudavad saada,
sellepärast et kui me mõtleme keskkonna peale,
siis väga harva on keskkonnas bakterile ideaalsed tingimused.
Tavaliselt on kas midagi puudu, midagi võib-olla liiga palju,
midagi on ikka viga ja mis tähendab, et bakterite
stressitase on arvatavasti hästi kõrgel. Ja kui me mõtleme bakterite peale, kelle stressitase on kõrgel,
siis kui me nüüd lähme selle kahjulike bakterite poole,
siis tegelikult nende vastu on hästi keeruline saada,
sest bakterite stressi stressi tõusmine tegelikult tähendab,
et, et igasugused meetodid, mis meil on,
et nende vastu saada on hästi palju vähem efektiivsed. See stressireaktsioon on siis bakteri jaoks nagu teatav kaitsereaktsioon.
Stress teeb bakteri tugevamaks. Jah, aga mina arvan, et tegelikult teeb stress meid kõiki
natuke tugevamaks lühikeses perspektiivis.
Et tegelikult ei ole bakter nüüd nagu meist nii palju erinevat,
kust meie olemas tõesti, siis tõuseb meil ka natukene
selline valmisolek, just et mina näiteks alati haigeks,
kui ma stressist üle saanud.
Aga, aga no põhimõtteliselt bakteri jaoks on tõesti see,
et nad on nagu hästi kaitstud olekus, võib-olla paljunevad vähem,
aga neil on just nimelt sellised nagu vajavad ka hästi vähe. Ja see tähendab, et igasugused sellised antibiootikumid,
igasugused sellised asjad, mis meil on, et nende vastu saada
on vähem efektiivsed.
Aga ometi, kui me mõtleme keskkonna peale,
siis seal on meil olemas nii bakterid kui faagid.
Et, et see minu jaoks viitab seda, et tegelikult need faagid
ikkagi suudavad nakatada ka stressis olevaid baktereid.
Kas just kõik? Sellepärast, et keskkond on muutlik ja keskkonnas ikkagi
mingil määral toimub bakteritel selline ka ainevahetus ja,
ja, ja see võib siis olla see hetk, kui need paagid paljunevad.
Aga ma arvan, et on olemas selliseid faage,
kes suudavad tõesti selliseid baktereid nakatada,
kes justkui väga aktiivselt ei elagi.
Ja, ja siis just nende faagide selline uurimine,
et kuidas täpselt nende bakteri stressi,
vastused ja faagi, nakatumine ja sellised seal vahel selline
suhtlus toimub. See on see, millele ma nagu. No väga palju mitmesuguseid muutujaid on mängus on
ja seal nüüd mingisugust selgust saada, see on kindlasti
suur ettevõtmine. Jah, tulebki niimoodi tasapisi alustada. Aga kuidas, kuidas see võib-olla kõik seotud näiteks
bakterite antibiootikumiresistentsusega,
mis on tänapäeval väga suur probleem.
Kui bakterid on kõik nii suures stressis,
siis antibiootikumid neile ka ei mõju, nii nagu viirusedki,
et kas sealt võib hakata midagi hargnema? Jah noh, selles mõttes see on tõesti selline nagu üks
nendest variantidest, mis või üks nendest tulevikuvõimalustest,
mis on siis minu töö teemal ka, mis oleks siis tõesti
selline käegakatsutavalt väga kasulik.
Sest see samas stressi vastus, kui see aktiveerub,
siis tegelikult aktiveerub ka bakteritel selline
horisontaalne geeniülekanne, see on siis põhimõtteliselt see,
et et ühelt bakterilt teisele liiguvad erinevad geneetilised
elemendid ehk siis näiteks resistentsus tagavat geenid. Ehk siis kui me mõtleme, et bakter on sellises nagu soike
olekus antistressis ja ja sellepärast, et tal on mingisugune
antibiootikumitöötlus peal.
Mõned bakterid on, ei ole nii stressis, nad surevad kiiremini,
aga mõned on nagu rohkem ja mõned püsivad kauem.
Ja kui meil tekib, see annab neile rohkem aega selleks,
et tekiks mingisugune mutatsioon või mingi muutus,
mis võimaldaks sellest antibiootikumidest üle olla. Ja siis samas on neil ka rohkem aega selleks,
et selline ühelfakterilt teise teisele Ülekanne toimuks
ja see ongi siis see, mistõttu siis tegelikult see
antibiootikumiresistentsus levib ja ta levibki ühelt
partnerilt teisele, aga kui meil õnnestuks vältida näiteks
sinna stressiminekut bakterile, siis tegelikult meile
antibiootikumid toimuksid hästi palju efektiivsemalt
ja meil ei oleks seda probleemi, et meil siis tekiks midagi
või kanduks kuskile midagi üle. Bakterit ei maksa, siis võib olla väga stressi ajada,
et las ta, las ta tunneb, et et elu on ilus,
aga tegelikult siis ründavad teda kas, kas viirus
või antibiootikum. No põhimõtteliselt jah, et kui bakter tunneb,
et tal on elu ilus anda natukene tundlikum
ja ja temast on siis lihtsam lahti saada,
kui me siis tõepoolest räägime nendest kahjulikest. Jah, et siin tuleb jälle meenutada, et see pseudovanas
Puttida on pigem kasulik. Ta on pigem kasulik ja mitte lihtsalt siis taime juurtel,
vaid tegelikult pseudomoonast putid on aine vahetuslikult
hästi mitmekesine ja, ja teda saab, kui kasutada siis
biotehnoloogias ära erinevate erinevate molekulide
sünteesimiseks mis siis, mis siis, kus on siis ka jällegi
oluline see teada, kuidas ta faagide vastu saab? Mis sind nende bakterite ja bakteri ofaagide
ja nende omavaheliste suhete juures võlub?
Et sa oled just selle teema võtnud nii põhjalikult uurida
neid Mind kipub võluma igasugune asi, millele ma,
millesse ma natuke süvitsi lähen et see võib-olla on,
võib-olla on selline isiklik isiklik omadus,
et, et isegi teemad, millest võib, mis võib-olla alguses ei
tundugi need kõige-kõige huvitavamad siis kui neist natuke
rohkem teada saada, siis nad kipuvad, sellised väikesed
küsimused on need, mis mind tegelikult alati kuskile tagasi
toovad ja alati huvitatud hoiavad. Et et minu jaoks nagu selline jah, see antibiootikumi
resistentsuse vastu võitlemine on loomulikult vajalik
ja kasulik, aga see ei, see ei ole see, mis mind tegelikult
selle teema juures hoiab.
Mind hoiab selle teema juures kõik need pisikesed-pisikesed probleemid,
millele ma lahendust leian kas või, või,
või mida, millele ma vastust otsin, kuidas
ja miks on, paneme räägitud temperatuuri sõltuvus,
et miks just kas on faagi poolne nähtus või bakteripoolne
või siis noh, sellised väikesed väikesed asjad,
et kõik küsimused on huvitavad. Väikesed lahendamata küsimused võib-olla tekitavad sellist
positiivset ärritust, et seda oleks ju vaja teada. Just täpselt nii ongi. Ahaa ja nüüd on tulnud siis presidendi noore teadlase preemia. Veel kord, palju õnne ja aitäh ja võib-olla räägime labori
saates bakteritest ja faagidest mõni teine kordki,
kui need uuringud on veel rohkem edasi läinud,
võiks küll, jah.
No olgu, aitäh, Hedvig Tammann. Keset meie armsat Läänemerd täpsemalt Liivi lahes asub
väikene kihnu saar Kihnu saarest oli meil just hiljuti siin
labori saates juttu, Raivo Kalle, aga, aga juttu jätkub ka
tänasesse saatesse ja just keskkonnahoiukoha pealt
ja nüüd on ühes artiklite kogumikus, mille teemaks on
Läänemerehoidja just eri erialade inimeste koostöö selle
hoiu edendamisel.
Vaat selles kogumikus on ilmunud siis ka Raivo Kalle
kaasautorlusele artikkel Kihnu saare kohta eelkõige just
kihlaste suhete kohta hüljeste ja kaladega. Et kui eelmine kord rääkisime lindudest,
siis nüüd hülged ja kalad fookuses.
Kihnlased kui põline mererahvas või põline saarerahvas on
elatist teeninud kalapüügiga traditsiooniliselt aegade
algusest peale.
Ja kindlasti on kogunenud palju tarkuse ja
ja püüginippe ja, ja tähelepanekuid aegade jooksul.
Kas ja kuidas on need traditsioonid põlistraditsioonid
tänapäeva jõudnud või on kuskil olnud katkestusi. Kui minna nagu ajas tagasi, siis öeldi, et noh,
et naised on Kihnus nagu siis selliseid,
kes olid põllu peal tegid põllutööd ja mehed olid siis need,
kes püüdsid kala.
Et elatustuligi nagu siis nagu kalapüügist
ja siis nagu sellised naised tegid, nagu siis selle põllu
pealt tuli siis kartuli ja juurvilja ja kodutööd olid naistel.
Et see tasus ära. Aga millal, nagu toimus murrang, sellise sa küsisid selle
katkestuse kohta, siis võib öelda niimoodi,
nagu meile räägiti, et katkestus võis tulla siis,
kui liideti Kihnu kalurikolhoos, liideti nagu Pärnu
kalurikolhoosiga kokku ja siis see oli kuskil 70.-te lõpus
või keskpaigal ja siis tekkis siis, et kihnlased ei pidanud
nagu seda merd nagu siis nagu või kui ennese kalur kolhoos
oli selline, kes hoidis seda enda mere ümbrust seal
ja seda ressurssi nagu kalu, sellist jätkusuutlikult. Aga kui nagu sellise suure kolhoosiga kokku pandud siis
hakkas selline masspüük.
Siis hakkas nagu selline raha pealepüük,
et vot siis rikkus näguse traditsiooni rikkus ära see raha,
et see kasumi teenimine nagu sinisel rikastumine rikkus
võib-olla selle ära selle järjepidevuse ja teise,
mis, kui selle järjepidevuse ära rikkus oli,
oli, et kui enam nagu kalu jääb vähemaks,
siis ta ei tasu enam varasel noortel nagu tulla enam siis
kaluriks ka. Ja nüüd näiteks, kui me täna vaatame, siis on ainult seal
üks kutseline, kui mina olin seal, siis oli ainult üks
kutseliste kalurite brigaad kuus kuus meest,
seitse mees, kes nagu siis koos püüdsid rannakalureid olid
seal rohkem, kes võrkudega püüdsid.
Aga, aga minnes kas või viisa viis-kuus aastat tagasi oli
neid viis, viis brigaadi sellist, et, et kuna kalu jääb vähemaks,
siis ka tegelikult inimesed ei tule enam kalurit ametit pidama. Et selline katkemine on tegelikult meil nagu selline
toidujulgeoleku seisukohalt üks väga võiks öelda.
Mitte kõige parem, kui meil ei ole enam oskust ise,
nagu siis seda kala püüda või või, või me lihtsalt nagu
ostamegi poest kõik asjad, et noh, et kui me seal kihnoski olime,
siis kõik osteti poest, et noh, et noh, et ei tehtudki midagi.
Et, et see on tegelikult nagu maaelu säilitada säilimise
mõttes on tegelikult väga oluline, et säiliks just see
traditsioon Ja, ja miks on kalu Kihnu ümbruses vähemaks jäänud,
on seegi seotud selle omaaegse kolhoosivahetusega. Võib öelda sellepärast, et see pärnu kolhoos siis nagu
hakkas nagu siis nagu püüdma nagu siis suuremalt
ja laiemalt, tal olid võimsamad nagu püügivahendit
ja teine asi oli ka üleüldine selline kalade vähenemine
Läänemeres näiteks angerjas, mis on täitsa praktiliselt ära
kadunud ja, ja noh, tänapäeval on neid teisigi kalu,
mis hakkab nagu ära kaduma.
Aga miks kala näiteks täna vähe on, püügimõrdades on,
võib ka üks hülges, kes sööb palju, praktiliselt öeldi meile,
öeldi, et kui ta tahab sinna mõrra sisse,
siis ta oleks nagu restoranis. Et mitte üksi, vaid tulutav kaaslased ka kaasa,
et selle ilusti seal mõrra lüüs tühjaks või siis suvel ta sööb,
siis saab võrkudest kala.
Ja teine lind on üks, üks uus lind, kes nagu Kihnu ümbruses
on nagu sellised suured kolooniad, on kormoran kes väga
palju kala praegu ära sööb.
Et just lugesin ühte kalateadlaste raportit,
et see oli ERR-i uudistest, et kus nad ütlesid,
kormoranid söövad kordades rohkem, kui rannakalureid üldse
välja püüavad. Et nende järeldus oli paari aasta pärast enam rannakaluri
elukutset kui sellist ei olegi.
Sest lihtsalt need noh, mina nimetaks nende invasiivseks
liigiks lausa kuigi ornitoloogid ütlevad,
et leida kunagi 100 aastat tagasi elas seal.
Aga noh, ta on ikkagi uus ja väga invasiivselt levib.
Et tema sööb palju kalu.
Ja siis muidugi kihnlased arvavad ka, et näiteks võib-olla
elektrikaabli rajamine Kihnu mõjutas sellist kalade parvede liikumist. Ja, ja üldse selline kumulatiivne, ütleme niimoodi,
et kõik see kliimasoojenemine, vee soolsus
ja kõik sinna juurde, miks nagu kalu vähemaks on jäänud
raiskame raha, pannakse väikseid kalu Pärnu jõkke
ja kõik kormoranid söövad ära. Tundub nagu natuke ebaõiglane isegi, et kormoranid muuhulgas
siis söövad tonnide viisi kalurite eest kalu äraga.
Kaluritele pannakse püügikvoodid peale.
Võib-olla tegeleks selle kormorane poolse osaga? Ja nüüd nüüd on tegeletud ka sellega, et juba paar aastat
keskkonnaamet on lubanud kormorane nündatud heidutada Pärnu
jõgi konnas seal jõe suudmes ja ka vist oli munade õlitamist
vist lubati.
Aga ühesõnaga, see on selline, kus see tasakaalupunkt leida,
et kui ühed ütlevad, et ei, ei, see on, ei tohi nii teha,
teised ütlevad, tohib, et, et, et seda tasakaalupunkti kui niikaua,
kui need teadlased arutavad nii kaua nagu jõuavad need
kormoranid juba kaks korda suuremaks nagu
sest kui vaadata Rootsi kogemust, siis Rootsi kogemus oli see,
et kui kormoranide-le jääb rännak kitsaks siis nad läksid
väike veekogudele sisemaale, aga siseveekogudes on kalu
vähem ja nad söövad lihtsalt nüüd järve tühjaks kaladest. Et see kormoran ei probleemi.
Kui me täna ei lahenda ranniku ääres, siis ta tuleb meie
siseveekogudesse ja tegelikult nägu, kui ta kolooniana sinna
kuskile siseveekogu väiksesse läheb, siis ta lihtsalt sööb
selle kaladest tühjaks, et et see on selline Rootsi näide
meile eeskujuks, et kui me täna teda ei ohja,
et siis ta siis ta lihtsalt liigub sisema poole,
tuleb nagu meile siia väikestesse järvedesse. Nii et ka Kihnu rahvatraditsioonide parema säilitamise
huvides on see lahenduse leidmine ju tähtis. See ei ole ainuüksi ka kihnu, see on nagu kogu selle meie
ütleme toidujulgeoleku seisukohast, et kas me sööme ainult
kasvanduse kala, mis tuleb Norrast või, või meil jätkuks ka
seda kala, mida me saaksime püüda.
Kui meil lihtsalt meres enam kala ei ole,
et siis me olemegi sunnitud siis seda importima sisse,
et kui meil millestki peab ju sööma tegelikult nägu,
me peame leidma selle tasakaalu looduskaitse
ja selle ressursside kasutamise osas. Hüljestest oli vahepeal juba vilksamisi juttu kui kalavarude hävitajatest.
Aga kihnlased on ju traditsiooniliselt olnud ise suured
hülgekütid ka.
Vahepeal see keelati need ära.
Aga nüüd vist on jälle lubatud. Jah, et meile räägiti, et Kihnu oli vene ajal nagu riik
riigis kuigi ta oli keelatud, et kõik vene ajal nagu,
mis oli keelatud Kihnus ikka tehti, et et kui 80.-te alguses
seal see nüüd ära lõpetab, keelati täielikult selle hüljeste
küttimine siis kindlasti ikka oma tarbeks seal võtsid.
Nüüd kui lubatakse jälle Kihnus ta mitte ainult Kihnus,
vaid kogu seal Läänemere piirkonnas väljaspool kaitsealasid
teatud protsent, et siis populatsioonist küttida siis on
tekkinud uued traditsioonid, kuidas seda hülgeliha nägu siis väärindada. Et kui vanasti nagu siis sellist suurt hüljest võeti rasva
pärast ja väikest looma, siis nagu toidu pärast siis nüüd on
nagu selline tulnud ka konservid ja suitsuliha,
mida hakatud hakatud tegema, et et siin ongi nagu näha,
et kuna neid hülgeid on juba nii palju, et siis kehtlased
võitlesid selle välja, et, et me Unescosse kantud Eestis on
vähe tegelikult Unescasse kantud kultuuripärandit Unesco
kantud ja meie ütleme, et see on nagu meie kultuuri osa,
et et tegelikult see on selline anti siis kultuuri
säilitamiseks tõesti hülgesti kütmine. Siin tekib jälle see väike pingemoment, nüüd selle
looduskaitse ja rahvapärimuse vahele.
No praegu on Kihnus nii lahendatud see kuidas oleks õige Tegelikult kui vaadata nagu selle hülgeküttimise,
kui sellise, siis kõik õpivad praegu uutmoodi,
sest uued reeglid on enam jää pealt nagu ei tohi,
nagu traditsiooniliselt, et see ei tohi jääpeolt,
hülgeid enam ei tohi, jah, et nüüd tohib siis ainult siis
nagu püssiga lasta ja siis niimoodi sellise hiilimisjahiga seal,
et see on, et jahimehed on õppinud uue uue oskuse,
et tegelikult nagu kasvab peale uus jahimeeste põlvkond,
kellel on juba need oskused, kes annavad need edasi. Et Ma arvan, et et praeguses seisukohast nagu on see hea,
sellepärast et sõduka see, see nagu väärindab nagu seda
kohalikku ressurssi, kui sa lähed nagu kihnusse,
saad selle osta selle konservisele hülge konservise,
saad seda lihasel maitsta.
Et see nagu annab nagu sellele kohalikule toost sellele rohkem. Et igal asjal on kaks poolt ja see on nüüd see teine pool.
Tänapäeval, nagu sa enne mainisid, on suur osa Läänemerest
ja sellega piirnevaid alasid ka looduskaitse all.
Kui jälle vaadata seda teist poolt, et siis kuidas kihtlased
ja kihnu selline traditsiooniline kultuur
ja elulaad sellega hakkama saab? Võib öelda, et me ei saa eraldada ökoloogilist süsteeme
ja kultuurilisi süsteeme eraldi ja sotsiaalsüsteem eraldi,
et me peame nagu vaatama neid koos, sellepärast et näiteks
meie pärandniidud Kihnus on sellest sellise ranniku ääres
need pärandniidud, mis on säilinud, kui just ainult selles,
et et neid on karjatatud ja niidetud.
Et siis me peame ka säilitama selle inimese,
kes seda niitu peal siis toimetab, et täna need antakse siis
kliimaministeerium läbi, siis PRIA annab siis raha,
et neid niitusid, seal karjatatakse. Aga kui sinu maja taga juhtub olema seniit
ja sa tahad sinna näiteks rajada oma tarbeks päikesepaneeli,
siis keskkonnaamet ei luba seda, et siin on jälle see vastuolu,
et, et kas me sellele kohalikule inimesele teeme natukene paremat,
et anne, kus sõltumatu sellest elektrist seal,
et teeb endale päikesepaneeli, paneb sinna,
et kas see nüüd siis rikub seda, see väike alakene rikub
selle taimekasvu seal. Või me paneme siis sadakond tuulikut sinna kohe ümber kihnu,
et kumb on nagu siis suurema mõjuga loodusele,
et nagu siin.
Ma lugesingi ühte kastist hülgeteadlane rääkis,
et suured tuulikud, mis ümber kihnu, tulevad et need
mõjutavad väga tugevalt hiljem, nagu seda ka hüljeste elu.
Et kas see väike paneel, mida inimene paneb päikesepaneel
või need suured tuulikud jälle mõtlemise koht,
et. Ja nii, et maailm on keeruline ja loodus,
looduskaitse ja rahvapärimuse huvid lähevad ka teinekord
omavahel kergelt raksu, aga, aga siis tulebki kokku tulla ja,
ja arutada ja, ja leida leida lahendusi.
Aga täna rääkisime siis just eelkõige Kihnu saare ja,
ja kihlaste hülge ja kalapüüginäidete põhjal.
Neist asjadest Raivo kallega ja selleks korraks nüüd Kihnu
jutud mõneks ajaks läbi saanud. Aga see oli üks tore jutus. Tänases saates oli juttu bakteritest, keda nakatavad viirused,
jõgi, lastest, kes püüavad kalu ja hülgeid.
Juttu ajasid Hedvig Tammann, Raivo Kalle
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
