Sest. Teadust kõigile kõigile meist tuleks kasuks mõista seda,
mida teadus on teada saanud ja kujundada muuseas ka selle
põhjal oma väärtused ja teod.
Kõik suured arendused maksavad meie elurikkuse vähenemisega kätte.
Nii ütleb biosemiootik Kalevi kull.
Just tema on üks elualuste mõistmistega edendada aitava
teoreetilise bioloogia kevadkooliellukutsuja idia hoidjaid.
Kevadkooli, mis jõudis sel nädalavahetusel 50. korrani. Pärnu jõgi kannab merre kaasa palju prahti.
Prügikogused on tegelikult väga suured merebioloog.
Maria Põldma räägib uuringu tulemustest.
Olen saatejuht priitele.
Kes kuulab, saab teadust. Sel nädalal. Tusel reedest pühapäevani toimus Eesti teaduse elus üks väga
oluline sündmus nimelt viiekümnes- teoreetilise bioloogia kevadkool.
Ja kui me tavaliselt siin labori saates väga ei peatu
sellistel faktidele kuskil toimus mingi konverents või,
või mingi seminar vaid püüame ikka jõuda nii-öelda asja
enese tuumani.
Kõigepealt siis teoreetilise bioloogia kevadkool on vist
küll üks niisugune nähtus, mis, mis väärib omaette käsitlemist,
eriti just niisuguse ilusa ümmarguse poole sajandi tähtpäeva puhul. Ja laboristuudios on biosemiootik Kalevi kull kes on üks
teoreetilise bioloogia kevadkooli algatajaid algusest peale
kogu selle asja juures olnud.
Siit võib-olla sobibki küsida, et mis on olnud selle
ettevõtmise juures niisugust, mis on sind hoidnud sellega
tegelemas läbi aastakümnete. Teaduse teadusega tegeleva inimese noh, intellektuaalne
nauding ja aga aga samal ajal see, et meie arusaamises See, mille mille poole iga iga teadusemees püüab,
ei saa ikka üksinda olla see läbimõtlemine,
probleemide läbimõtlemine, see käib dialoogis võib-olla
dialoogis iseendaga, oma tekstidega, mida sa loed,
aga, aga suurel määral kolleegide vaadetega neid ristates ja,
ja ühiselt läbi mõeldes.
See, et niisuguseid kevadised aruteluseminarid meil hakkasid
käima 50 aastat tagasi ja ja me neid entusiastlikult
jätkasime esialgu meile, tundus tõesti ka nii,
et see ongi mingisugune noh, meie eriline. No entusiasm ja kõik selle taga, mis selle põhjuseks on.
Aga nüüd järele mõeldes tuleb öelda, et nii see ei ole. Kultuurijoon et seal on mõned mingisugune rühm
või hulk mõtlejaid teadlasi kelle püüd on nii põhjani kui
võimalik aru saada, mis on elu või kes on elu
ja kes on organism ja kuidas elu käib.
Ja see on alati nii olnud.
Ja skulptuur ei ole küps, kui ei ole sellist mõtlemist
ja sellist noh, inimeste rühma, kes selle sellega tegelevad
nii põhjalikult kui võimalik. Need, kes teevad kultuuris olulisi otsuseid Nad korraldavad reguleerivadühiskonna ja inimeste
ja kõigi siinsete olendite elu aga nad teevad seda
poolpimesi poolpimesi, sest neil ei ole põhjani arusaamist,
mis on elu, mismoodi ökosüsteem elab ja saab tasakaalus olla.
Ja poolpimesi neid otsuseid tehes.
On ainult juhuse asi, et see ei vii katastroofi-le.
Et oleks üldse lootust katastroofist tõepoolest hoiduda.
Selleks peavad olema need Need liikmed ühiskonnas,
kes üritavad tunda ökosüsteemi elu, selle tasakaalutingimusi
ja seda, mis elu on nii põhjalikult kui võimalik. Ja nende kaudu võiks ulatuda nende otsuste juurde ka sügavam
arusaam sealhulgas Priit, sinu töö kaudu teadusajakirjanduse kaudu.
Niisiis me oleme lihtsalt tavalised osalised selles kultuuri
enesehoidmise protsessis elu hoidmise protsessis. Mainisid siin, et need, kes teoreetilise bioloogia teemadest
kaugele jäävad nemad ei mõista põhjani, mis on elu.
Ega siis ometi bioloogiateoreetikud sa öelda,
et meie mõistame põhjani, mis on elu. Ma usun, et juba mitu 1000 aastat on seda üritatud
ja samm-sammult Alati on mõistmine natuke poolik aga tähtis on,
et igas põlvkonnas kogu aeg oleks need, kes mõtlevad läbi
nii põhjalikult kui võimalik. Tegelikult me ei ole veel defineerinud põhimõisteid selles
vestluses põhimõistel siin teoreetiline bioloogia. Igas teaduses on empiiriline teoreetiline pool,
teadus ei olegi teadus kui üks neist poolteist on puudu.
Nii et üldises mõttes noh, kõik need mudeleid hüpoteesid,
eks ole, mis valemit.
Seadused, reeglid, kas see kõik see moodustab ju nii-öelda
teoreetilise poole ja selleta ei pääse.
Me võime seda nimetada ka, ütleme siis üldbioloogiateooriaks
seal on palju erinevaid tahke, tegeleb evolutsiooni,
arengubioloogia tegeleb füsioloogiaga käitumisega igal igas
osas on mingisugune teoreetiline pool nagu teoreetiline
bioloogia ise. Kui me vaatame nüüd sellise nime all.
Esimesed ülikooli kursused ilmusid 19. sajandi viimasel kümnendil.
Mitmes Ameerika ülikoolis hakati õpetama esimesed
monograafiad 20. sajandi esimestel kümnetel kolmekümnendatel aastatel,
esimene teoreetilise bioloogia, ajakiri ja,
ja nii edasi.
Nii et see vald on koos muidugi bioloogia endale nii-öelda
laienemisega ka tasapisi suurenenud. Aga ma mõtlen, et siin ei ole palju vahet ka füüsikast,
seal on ka teoreetiline pool ja empiiriline pool. Ja rakenduslik pool.
Aga võib-olla saabki juba enam-vähem nendest teemadest tule
vaata millega teoreetiline bioloogia tegeleb.
Kui näiteks vikipeedias võtta lahti teoreetilise bioloogia
kevadkoolilehekülg ja vaadata, millistel teemadel on aegade
jooksul kevadkoole korraldatud, igal koolil on ju üks läbiv teema,
mis on, mis on ka pealkirjaks noh, näiteks elurütmid,
orgaanilise vormi teooria täiesti juhuslikult vaatan sõit bioloogia,
filosoofia, metodoloogia metapopulatsioonide teooria,
Antogeneesia filo, genees biosüsteemide mäluteooria,
noh ühesõnaga seinast seina juba poole sajandiga. Ja ma nimetatakse ühe asjakese veel isegi selles saalis ökoloogikumisse,
kus meil seekordne kevadkool toimub, kõik eelmised on olnud
meil linnast väljas, maal.
Aga siin ülikooli ruumes isegi selles saalis on juba tundub
neil üritustel, mis seal üldse toimuvad,
eesti keel kippunud jääma vähemusse.
Kõik meie rets bioloogi kevadkoolid on eestikeelsed,
meie väljaanded eestikeelsed siin ja, ja ma tahan seda poolt
rõhutada seda, et Eesti ökosüsteem, Eesti elurikkus saaks hoitud. Selleks peavad meil olema Eesti oma.
Bioloogid kes tunnevad meie loodust ja, ja mõistavad selle
tasakaalu käekäiku.
Ja üksnes siis selle mõistmise kaudu saaks jõuda ka arusaam
laiema otsust tegemiseni selle kohta. Fosforiiti Eestis ei tohi kaevandada et suurte ehituste tegemine,
nagu seda on Rail Baltic või suured sellad,
need hävitavad Eesti elurikkust.
Kõik suured arendused maksavad Meie elurikkuse vähenemisega kätte. Ja suured suurtest muredest ja ja katastroofidest oled sa
siin rääkinud või neid maininud?
Tegelikult oli ju Eestis käiks mastaabilt väiksem.
Noh, võib öelda, väga halb tegu sel aastal,
Laelatu puisniidul.
Kas on kätte saadud või teada saadud, et kes need laiad
rööpad sinna puisniidule sisse sisse sõitis? Ma ei tea detaile aga seed Või oma ülemäärases energia kasutuses läheme masinatega. Kõige vanemaid pärismaiseid elurikkaid, kooslusi on üldisem küsimus. Muidugi eelarvete puhul on see eriti traagiline
sest see on meie kõige liigi tihedam paik Eestis.
Aga südamine palju mujal ka. Kui suurt kahju see tegi? Seal selline ülemäärane masinatega sõitmine on üks faktoreid,
mis on juba tasapisi hakanud kahju tegema,
selles mõttes, et kui mõnikümmend aastat tagasi loendasime
seal meie rekordliigi rikkusid siis pärast seda nii rikkaid
kohti enam ei ole olnud. Seda enam on tähtis, et ühiskonnas sellised arusaamad leviksid,
muidugi teoreetiline bioloogia on nende arusaamade aluste alus,
aga kui keegi arvab, et seda ei ole vaja,
sest see on elukauge, siis vastupidi. No tähendab Raamat, mille me sel puhul välja andsime,
algab lausega.
Teaduse mõttest.
See lause ütleb. Teaduse mõte on elust hoolida.
Teaduse mõte on elust hoolida.
Ja see lause tahab väita, et mis iganes teadusel mis ei
lähtu sellest printsiibist ei ole mõtet. Teoreetilise bioloogia kevadkoolil kindlasti mõte on
viiekümnendat korda.
Sel nädalavahetusel see toimus.
Ja arvatavasti mõned head aastad tuleb kevadkoole ikka veel. Ühes või teises vormis ei kao need kunagi ära mingi seminar,
mingi mõttevahetus.
Kas isegi niinimetatud see polegi tähtis?
Tähtis on, et meil on huvi taotlus, soov mõista elamist. Ja ajasin elamise mõistmisest ja teoreetilise bioloogia
kevadkoolist täna juttu Kalevi kulliga. Maailmamerre voolab palju jõgesid ja tänapäeva suur mure on see,
et need jõed viivad merre rohkesti prügi mida inimesed oma
tegevusega jõkke on ajanud.
No kõige suuremad maailmamerd saastavad jõed on meist päris kaugel,
tegelikult maailmas on Aafrika suured jõed
ja Aasia suured jõed, neist tuleb ikka tonnide viisi prügi.
Ma ei tea, kas sekundis aga päris päris palju.
Eestis paraku on sama lugu, meil on küll jõed väiksemad,
aga, aga prügika neisse satub ja merre ka jõuab. Ja nüüd on Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi merebioloog
Maria Põldma uurinud just lähemalt seda,
kuidas Pärnu jõgi prügi merre viib.
Noh, see on selge, et uurida asja tuleb,
aga miks just Pärnu jõgi seekord kas lihtsalt sellepärast,
et see on Eesti suurim jõgi?
Jah? Pärnu jõgi on üks Eesti suuremaid jõgesid,
kuid kui nüüd natuke ajas tagasi vaadata meie uuringuid,
et siis Pärnu jõgi sai valitud tegelikult just tema olulise
tõttu kaladele, et ta on oluline kudeala kaladele
ja samuti Pärnu laht Liivi lahe osana on oluline kudeala
Pärnu öösel, näiteks meritint tuleb meile sinna kudema tuleb
ka lõhi, on meil seal silm, eks ole, on angerjas on,
ja siis meil on Pärnu laht, kui kudeala on siis näiteks räim,
meie olulisem töönduskala on, kes samamoodi nii-öelda seal
madalas Pärnu lahes siis on leidnud endale selle parima kudemispiirkonna. Et kui me nendest kaladest räägime, siis need kalad on ka need,
keda palju püütakse selles piirkonnas, et teadaolevalt 80
protsenti Eesti töönduslikus kalapüügist on koondunud Liivi
lahte ja Pärnu laht selle Liivi lahe kirde osana on ka väga
oluline nii-öelda kalapüügipiirkond. Neid kalu siis ka püütakse ja need kalad jõuavad ka meie
söögilauale just. Täpselt, et kui me räägime mereprügist kui sellisest,
siis peamine ohtlikkus kaladele seisnebki jaga karpidele
teistele mereloomadele, kes meil on, seisneb selle allo
neelamises ja kui me räägime, plastik moodustab sellest
prügist enamuse, et siis see plastik tegelikult sisaldab ka
väga palju kemikaale.
Ja need kemikaalid, koosseis moodustavad nii-öelda siukse
omamoodi kokteili, mis siis nii-öelda ladestub nende loomade
lihastes ja akumuleerub seal ja kui meie seda kala välja püüame,
siis lõppkokkuvõttes jõuab see kalaga inimese toidulauale. Ja kalalihases kõik need väikesed plastitükid satuvad meie kõhtu. Absoluutselt ja on siin mõned aastad tagasi meil tehtud
uuring kus me oleme leidnud, et Eesti mereelustikust umbes
30 protsenti sisaldab mingisugust plastist prügiosakest.
Ja samuti oleme märganud välitööde käigus,
et seda prügisse takerdumist tegelikult rannikul on ka
suhteliselt palju.
Ja, ja sellesse loomadele peamine ohtlikkus seisnebki.
Ja lõppkokkuvõttes, kui meie seda kala sööme siis see kala
jõuab ka jah, paraku inimese. Millist prügi ja kui suures mahus Pärnu jõest siis ka avastasite. No tegelikult see projekt ulatus meil välja kuni Türini,
et meil oli 15 proovipunkti sellel alal ja ka meres
ja kaasasimega siis Reiu ja Audru jõe kus olid proovipunktid
ja mitte üllatusena, muidugi leidsime, et enim prügi on
siiski linnaga piirnevad Nendel aladel.
Et kui me kaugemale läheneme, läheme sisse,
prügi iseloom on erinev.
Et seal on prügi rohkem hajutatud ja ütleme,
leidsime siis rohkem sellist ühte kohta koondunud prügi
kallastelt kuid mitte nii palju jõe põhjast
või siis veesambast ja veepinnalt. Aga linnas oli olukord hoopis teine, et tegelikult need
kaldad näevad seal välja ikka suhteliselt jubedad.
Et seal on nii suuri makroprügi osas, mis on siis,
eks ole, peamiselt pakendid ja sukk Pärnu jõele võib-olla
iseloomulikuna just nendelt puhkealadelt pärinev prügi,
et seal tegeletakse väga palju kalapüügiga mu trenni
ja muu tegevusega, see Jaansoni rada näiteks seal Pärnu jõe
ümber linnaga piirnevas alal, et, et sealt see prügi siis
peamiselt oli, oli pärit. Meie leidsime jah, et kuskil 10 protsenti prügi oli
konkreetselt pärit kalapüügiga seonduvalt,
et need on siis kas jõhvidia, võrgud ja sellised toidupakendid,
kus kalasööt on olnud sees ussikarbid, need olid väga suur,
suur osa ja nad on ka väga kerge prügi, et kui me nagu mõtleme,
et kui me kilodest seal kogusime kokku ütleme,
50 kilo prügi, et siis see tegelikult on tohutu maht.
Et me külastasime neid proovipunkte kahe aasta jooksul neli
korda ja me ei märganud suurt prügi vähenemist. Et linn oli kõige reostatum ala ja seal käib aasta ringis,
puhketegevus käib ka jääpüük jõel, mida ikka kindlasti näinud,
kui pärnu põhisillast talvel üle sõita, siis see jõgi on
mõlemale poole kalamehi täis, kui on jääkate tugev
ja ka sealt kahjuks jäetakse suitsukonid
ja muud pakendid ja ja, ja noh, kõik see,
mida Kalamees endale selleks päevaks näiteks kaasa võtab,
et satub sinna jõkke, siis loomulikult osa inimesi kindlasti
koristab enda järelt, aga, aga paraku see pilt ei ole tõesti kena. Ja kui me räägime jõe põhjast, siis seal oli mõnevõrra meil
tegelikult üllatusi, et need numbrid ei olnud väga suured.
Et ütleme, siukses kahes supilusikatäies põhjas etes me
leidsime ütleme niisugune 10 12 osakest,
et tegelikult oleks oodanud, et jõe põhjas on see number
suurem aga vastupidiselt jälle jõe nii-öelda veesambas ja,
ja pinnal oli prügi väga palju, see siis ilmestab seda,
mis on kogu aeg seal liikumises. Et kas ta tuleb siis sadeveega tänavatelt ka õhust
ja kallastelt, et kui meil veetase pidevalt muutub jõe kaldale,
siis ta toob seda prügi kallastelt uuesti.
Ja ta on pidevas liikumises, seal jõevool on küll kiire ja,
ja seetõttu leidsime ka meres asuvates jaamades siis selle
prügi koondumise, et prügi arvukus mikroprügina oli kõige
suurem just merel asuvates jaamades, mis asetsesid kohe
Pärnu muulide vahelt väljas. Tundub nii, et kõige suuremat prügistajate tänapäeval on
siis nii-öelda üksiküritajad, ehk siis kalamehed,
puhkajad. Nüüd sellist tööstuslikku reostamist kas ei
uurinud või? Et neid allikaid võib-olla on raske praegu veel
prügiosakestega kokku viia, et tegelikult Pärnu jõe suudmes
asub ju väga suur sadam, eks ole, ja samuti võib sealt
erineva tegevuse käigus tegelikult Duda jõkke
ja sealt siis merre samamoodi prügi.
Aga et praegu kokku viia mingisuguseid osakesi,
mida meie leidsime et see nüüd on pärit sealt
või sealt, et see on nagu küllaltki keeruline,
et meil on ees veel analüüsid, siis kus me määrame ära ka
need plastiku polümeerid, et millist tüüpi plastikuga
konkreetselt on nende osakeste puhul tegemist,
mida meie leidsime. Kui suuri või väikesi osakesi idee seekord. Mikroprügi no me räägime osakest, mis on kuni viie
millimeetri suurune, aga valdavas enamuses olid osakesed ühe
kuni kahe millimeetri suurused, et suuremaid
mikroprügiosakesi tegelikult ei olnud, et siis juba oli
tegemist makroprügiga ja kui me räägime põhjamudast,
siis seal olid peamiselt just esindatud siuksed,
raskemad tükid, et siis natukene suuremad kui need,
mida me leidsime v pinnalt ja sambast. Ja need olid siis pigem kas siis klaasitükid või,
või metall ka värvitud metall.
Et me loeme seal nii-öelda ka puidu tegelikult väikse tükikese,
millel me näeme värvimise jääke.
Me loeme mikroprügiks, et tegelikult võiks ju mõelda,
et puit on looduslik, eks ole, et mis ta siis nüüd teeb.
Aga tegelikult, kui ta on pärit ikkagi maismaalt
ja inimtegevuse tagajärjel sinna sattuda tunud
ja ta on töödeldud puit, siis ka selles on väga palju
kemikaale kasutatud ja ka värvid sisaldavad väga palju kemikaale. Et niiviisi selliseid osakesi kuigi loom sisse sööb,
satuvad need kemikaalid tema organismi ja,
ja lõpuks ka inimese toidulauale ja klaasi puhul me võime
rääkida juba ka konkreetsetest füüsilistest kahjustustest organismides. Kas see suur prügi hulk tuli teile ka üllatusena
või oli seda oodata? Tegelikult siin nagu pikaajaliste uuringute käigus eriti
justkui me oleme teinud rannikul uuringuid,
need kogused, prügikogused on tegelikult väga suured.
Et tegelikult, kui me näeme seal seda juba lagunenud
imeväikesteks tükkideks, seda prügi kuskil kiviklibu vahel,
siis me ju saame aru, et see kõik sinna vette tegelikult satub.
Ja tegelikult ei üllatanud tulemused.
Ainus üllatus, võib-olla oligi see jõe põhjas vähene kogus jäeti,
ei leidnud seal selliseid kergeid plastitükke kiude
ja noh, ütleme, et oli jah, pigem siukse raskema prügiga
nagu tegemist, et ilmselt see jõevool on siis nii kiire,
mis kannab väga kiiresti selle prügiga sealt siis merre,
et sellest ka need suured kogused just sealt muulide vahelt väljas. Kui ohtlik on meil siis nüüd oma kala ja muid veeloomi
toiduks tarbida? Mina kala söön.
Ta ei ütle küll praegu, et siin oleks otsest ohtu,
aga aga, aga kui me räägime nagu jah sellest ladestumisest
organismides et siis tõesti ühel hetkel me peame nagu otsa
vaatama sellele, et need kalad, kes seal väga suureks
kasvavad ja ajapikku on see kemikaal tema kehas nii-öelda ladestunud.
Ja lõpuks, kui me selliseid kalu sööme, et noh,
pikk oleneb kui palju muidugi sa kala sööd,
et et kõik sõltub kogustest. Et praegu mina nagu näen nende uuringute põhilist nagu
eesmärk ikkagi selles, et meil on veel võimalik midagi ette võtta,
enne kui me nüüd selle olukorra hullemaks muudame.
Et tuleb erinevaid meetmeid kasutusele võtta,
et meil oleks jõgede kallastel vähem prügi,
et meil oleks siis seal jões ka vähem prügi,
et et see kõik on pärit tegelikult ikkagi inimese nii-öelda tegevusest.
Et see prügi ei ilmu sinna mitte kuskilt ise. Kas inimesi tuleb õpetada neile võib-olla mingi silt panna
sinna jõe äärde meenutuseks, ära viska prügi jõkke. Loomulikult, ja selliseid, ma usun, et silt on ka varem,
eks ole tehtud ja Pärnus on ka see kuulus prügikala,
et mis on siis täidetud suurte tohutu suur,
mitme meetri pikkune kala, siis asub seal rannapiirkonnas
ja see on siis selliseid prügi osasi täis,
et inimesele siis ilmestada, et seesama prügi on selle kala sees,
mis sinna satub.
Et võib-olla sellised näited ja siin alles hiljuti kuulsin
ühest heast aktsioonist kalandusvaldkonnas,
et kalapüügipood tegi sellise kampaania,
et too 10 tühja ussikarpi tagasi ja anname sulle ühe
vastuusse täis karbi. Et see on niisugune tore kodanikualgatus tegelikult,
et selliseid asju võiks rohkem olla, et me ka ise oma
projektide raames püüame siis selliseid algatusi nagu luua.
Et alles hiljuti siin algas meil projekt,
kus me püüame välja selgitada ja kaardistada olukorda Pärnu
lahes hüljatud võrkude osas.
Et need on siis võrgud, mis on, kas siis tahtlikult
mahajäetud merre, kus nad siis edasi püüavad,
lagunevad, saastavad ei või siis on ütleme,
tormiga nii-öelda kalameestel ära läinud
ja nad ei suuda neid üles leida, et me püüame nagu seda
olukorda kaardistada ja selle raames oleme siis ka
sadamatesse Pärnu lahe ümbruses paigaldanud konteinerid,
kuhu siis kodanikel, kes leiavad võrke või muid kalapüügiga
seotud vahendeid on võimalik need nendesse konteineritesse
ära viia. Et tihtipeale inimesed mõtlevad,
et kui ta selle võrgu sealt võtab, et kuhu ta veab ta,
aga kui ta tuleb merelt ja ta on selle leidnud
ja seal sadamas on see konteiner. Me oleme juba külastanud ise neid sadamaid
ja vaadanud, et kuidas selle esimese kuu jooksul läinud on,
et pilt on täitsa hea tegelikult, et inimesed on kasutanud
neid konteinereid otstarbekalt.
Et sinna on viidud erinevaid kalapüügivahendeid,
et mis siis võiksid muidu uuesti keskkonda sattuda.
Et sellised algatused prügi vähendamiseks on väga teretulnud,
et aga ma soovin siin volga rõhutada seda,
et tegelikult see koristamine ei ole ju,
eks ole, lahendused tuleb tegeleda nende allikatega,
kus kohas prügi pärineb ja üheks asjaks on loomulikult
inimeste teadlikkuse tõstmine sellel teemal,
et, et see kommipaber, mida sa rannapiirkonnas maha viskad,
et absoluutselt laguneb väikesteks tükkideks
ja satub meie kaladeni ja karpide ja muude mereloomadega Kuidas Pärnu jõgi, no see uuring küll käsitles ainult Pärnu
jõge ja, ja tema paari lisajõge aga teised Eesti jõed
või ka meie naabermaade jõed, kas selliseid võrdlusi võiks
ka teha, kas meie see hull olukord, mille paranemiseks küll
on lootust, on just Eestile omane, või kuidas me paistame
teiste vähimaadega võrdluses? Jah, et kui me nüüd siin Eesti-siseselt räägime,
siis mõnes mõttes see projekt, millest ma täna räägin,
on jah, pilootuuring tegelikult varem Pärnu jões,
kas pole üldse midagi sellist uuritud ja kui on tehtud
teistes jõgedes, siis vähemas mahus, et on pirita ühes
näiteks uuritud ja need tulemused on võrreldavad,
et Pärnu puhul on jah, see ütleme põhiline ikkagi,
et see suurlinn asub otsesel suudmealal ja põhimõtteliselt
see prügi seal pärineb, aga kui me vaatame teisi lõgesi maailmas,
siis olukord on tegelikult ikkagi hullem,
linnad on suuremad. Et Eesti tegelikult on väike koht, et selle pärast nagu mõtlemegi,
et, et meil on veel lootust ja me saame ette võtta midagi selles,
et seda prügi vähem oleks.
Aga mujal on juba see, see, see kahju kindlasti kordades
suurem ja väga keeruline on midagi juba siis seda
olemasolevat merest eemaldada.
Jah, ütleme võtab küll aega selle mingi prügi suurema osa
lagunemine seal meres, aga kui me räägime siin
aastakümnetest millast, on sa sinna tekitatud,
siis tegelikult see praguneb, laguneb seal väga pikka aega
ja ometigi me ju ei ole võimelised seda sealt merest
vahepeal välja koristama, eks ole, et sealt edasi ei laguneks. Et see on ikkagi pikk protsess ja see mõju on pikaajaline. No niisugune on siis olukord meil ja mujal eelkõige Pärnu
jõest rääkisime ja, ja Pärnu lahest prügi saasteseisukohast.
Ega muudkui peame ikka meeles pidama seda,
et ka meie väikestel tegudel võib-olla summaarselt
lõppkokkuvõttes suur mõju keskkonnale.
Loomulikult.
Aga täna ajasin seda juttu.
Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi merebioloogi Marja
Põldma Tänases saates oli juttu Elualuste mõistmisest
ja Pärnu jõeprügist.
Juttu ajasid Kalevi kull marja Põldma ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast.
Kuulmiseni.
