Teadust kõigile parasiitide maailm on kirev,
põnev, kole ja hirmus, mõnikord ka tulus
ja ka muidu üllatusterohke.
Palju oleneb ka vaatepunktist ja sellest,
kes vaatab.
Metsapuudel parasiteerib must pässik, kes tapab puid,
kuid keda ennast inimesed meeleldi tarvitavad.
Koertel parasiteerib aga koerte südameuss,
kellest ei ole rõõmu ei koerale ega tema omanikule. Eestis on musta pässikut leidunud ammu ja leidub ka praegu laialt,
kui osata vaadata koerte südameuss, on tundub nii,
et alles hiljaaegu Eestis kohapeal levima pääsenud väsiku
juttu ajan täna Kalev Adamson iga südameussi juttu maare
mõttes külaga.
Mõlemad nad on Eesti maaülikooli teadlased.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Ajan nüüd juttu Kalev Adamson-iga, kes on Eesti maaülikooli
metsapatoloogia teadur, uurinud siis metsataimi tabavaid
haigusi aga viimasel ajal eriti palju teiste seas uurinud
niisugust seent, mis meie metsades puude otsas kasvab,
mille nimi on must pässik.
Tänase jutuajamise otseseks ajendiks on üks artikkel
ajakirjas foristikolosianud Management, kus siis on tehtud
ülevaade sellest, kus musta pässikut Eesti metsades kasvab,
mida ta puudele teeb ja kuidas teda üldse veel edasi
avastada võiksime. Kõigepealt teeks mõisted selgeks, kas must pässik on seesama,
mis kasekäsna. Jah, rahvakeeles kutsutakse teda küll kase käsnaks,
aga tegelikkuses on need kaks eraldi seen.
Ehk must pässik on siis nii-öelda metsa jaoks on ta
haigustekitaja ehk mädaniku tekitaja aga inimene on õppinud
teda ära kasutama, siis tema bioaktiivsete ühendite
ja raviomaduste pärast ehk ta rohkem on pigem raviseen.
Aga kasekäsna teaduslikus mõttes on hoopis teine liik ja,
ja tema on siis kasutab küll kaskesid küll oma elutegevuses,
aga on täiesti täiesti teine seen. Ja must pässik on siis tuntud ka niisuguse võõrapärase nime all,
viimasel ajal nagu Chaga. Jah, on küll, ma ei tea, kas ta nüüd on võõrapärane see
rahvapärimuses juba väga, väga kaua ja pärineb ta kuskilt
sealt ida poolt on see nimetus tulnud siiapoole.
Aga rahvakeeles džagana on ta ikkagi olnud hulga aega. Looduses ja kasvab tema siis ka kase küljes.
Ega see vale nimi nii-öelda päris päris niisama tulnud ei ole. Ei ole, enamjaolt peetakse teda jah, et must pässik on siis
kasega seotud, ehk kasvab Kasel aga on ka teistel puuliikidel,
et lepad Nialli Lepal kui mustal Lepal ning Eestist on teda
leitud ka pihlakas kalt ja kui ma ei eksi,
siis oli ka vaher ja teisi lehtpuuliike,
kus teda eksi eksikülalisena vahepeal on nähtud,
saab hakkama küll.
Just. Mismoodi ta välja näeb? Must pässik, nagu nimigi ütleb, siis midagi peab musta olema,
et tõepoolest siis kase või lepatüvel on selline mustjas moodustis.
Sageli kui ei ole just väga vilunud, võib teda segamini
ajada pahaga, mis on tegelikult puu nii-öelda kas vajalik moodustis,
mis ei ole üldsegi seen aga musta väsiku puhul justkui teda
puu küljest lahti kangutada, siis tal on selline oranžikas
Marmarias viljaliha sellel seenel selle musta klassiku
sisemises osas ja pealmine pind on tõepoolest niisugune
musta värvi krobeline, hästi reljeefse pinnaga. Ja sisaldab siis aineid, mida peetakse inimesele mõnikord
vajalikuks või kasulikuks.
On see nüüd ka läbi uuritud ja, ja kindel või,
või on see rohkem selline üldrahvalik rahvapärimus? No eks seal on palju seda rahvapärimust ka,
sest ta on ikkagi sadu aastaid on teda tarvitatud nii-öelda
rahvameditsiini mõistes.
Aga ega seal on jutus ka iva sees, et tõepoolest seal
erinevaid kemikaale ta sisaldab, millel on siis ka vähirakke
tõrjuvad omadused ja mõjud aga läbi uuritud kaugeltki mitte
ei ole, et see vajab veel pikalt, et teadustegevust ja,
ja, ja nii-öelda pühendumist sellele, et saada siis päris
kas nüüd absoluutne tõde, aga võimalikult sinna lähedane tõde,
et kas see siis saab teda meditsiinis ära kasutada
või ei saa. Aga kui vaadata nüüd, et teaduskirjanduse liikumist,
siis üsna palju neid teaduskirjandus, artikleid selles
vallas avaldatakse, järjest enam ta huvi pakub ja,
ja sinna pooluse teadvus liigub ikkagi enda tervise
ja rahva hüvanguks nii-öelda Loodust ära kasutada.
Nii palju kui võimalik. Kui palju teda Eestis siis leidub, kui me käime metsas
lahtiste silmadega ringi ja eriti vaatame siis kasepuid.
Kui suur võimalus on, et me märkame seda seent. No üldiselt ikkagi tavainimesele jääb üsna märkamatuks,
ehk kunagi kui minagi noorem olin ja otseselt musta pässikut
ka nii palju ei tegelenud, siis sai ka mõeldud,
et üsna haruldane, aga kui praegu minna,
siis on põhimõtteliselt igas puistus igas metsatukas,
igas pargis on ta olemas.
Ehk see on ikka, et kui sul on omal punane auto,
siis sa märkad, et linn on ka punaseid autosid täis,
et täpselt samamoodi on ka siin. Ka laias laastus võiks öelda nüüd viimase uurimuse põhjal,
et rohkem on ta levinud siiski Mandri-Eestis kas siis
lõuna-kagu-Ida-Eestis eriti just, aga teda on ka kindlasti
saartel ja Lääne-Eestis, kuid kui juhuslikult metsa minna,
siis suurema tõenäosusega tõepoolest Mandri-Eestis näeb teda
sagemini vee kohta. Ja tegelikult mitte ainult Eestis, vaid muudes maades ka,
kui laialt ta maailmas levinud. Hoiduda on ikka mitmel pool põhjapoolkera on noh,
kus on tal sobivaid peremeestaimi, seal ta ikka esindatud on.
Siber, Euroopaga Põhja-Ameerika ja see ei ole üldse
nii-öelda takistuseks, pigem on ikkagi see,
et kus on talle sobivat peremeestaime.
Kui ta soovib ikkagi kaskesid Lepasid ja sääraseid taimi asustada,
siis siis teda seal umbes ka leidub, kus neid kaskesid.
Lepasid on, kui just mingi muu klimaatiline tingimustele nii
ebasoodne ei ole, et teda seal ei kasvaks. Aga nüüd tuli siis ikkagi teha üks omaette uuring,
et veelgi täpsemalt teada saada, et kui palju teda on
ja kus teda kasvab.
Nii et seni olid võib-olla need teadmised siis selle võrra puudulikumad,
neid tuli täiendada. Jah, nii põnev kui see ka ei ole, et ta,
kuidas öelda, tavameedias on see must pässik väga
prominentne pidevalt nüüd ilmast kuuleme,
midagi soovitatakse kasvatada ja nii edasi müüakse erinevaid
siis biotooteid.
Aga kui me hakkame mõtlema tema nii-öelda nagu ennegi öeldud,
et aga patogeen metsade jaoks haigus tekkinud mädaniku
tekitaja hakata mõtlema tema eluviisile,
kui palju teda Angulsson, millises metsas ta kasvab,
siis selle kohta on tegelikult äärmiselt vähe,
tead et sageli on ainult mõned üksikud teaduskirjanduse
viited nii-öelda üleüldse. Ja, ja need ei ole ka mitte siit Põhja-Euroopast
ja vaid on Kesk-Euroopast.
Muidugi soomlased on temaga natukene tegelenud
ja ka mõned artiklid avaldanud, aga, aga ülejäänud see
piirkond siin, meie naaberriigid on, info on puudulik.
No muidugi Venemaad seal ei saa väga öelda ka,
et see ei pruugi siia meile kajastuda, et mis seal tehtud,
on ju Siberi poole on tehtud, aga aga too riik on nii suur,
et seal kõike ei saa kohe otse üle kanda,
et see võib-olla hoopis teises riigi otsas see analüüs olla tehtud. No ta on ikkagi siis suhteliselt raskesti märgatavad,
peab olema suur spetsialist, kellel on suur huvi et teda
siis nõnda üle otsida, üles otsida ja teha üks selline
teaduslik ülevaade tema levikust. Ma pigem arvan, et see ei ole nii, et suur huvi peab olema
ka inimesed ikka kipuvad märkama neid asju,
mida nad hästi tunnevad, või siis kui on äärmiselt
eriskummaline asi, seda pannakse ka tähele.
Aga kui ta on lihtsalt selline noh, kuidas ma ütlen seen ühe
puutüve peal, üks paljudest, siis sageli inimene ei tea
ja taimestik ka ja teine häda on see, et noh,
käiakse vaadatakse ikka jalgade ette ja enda pea kõrgusele,
aga see seen sageli kasvab puutüvel kuue meetri kõrgusel,
viie meetri kõrgusel ja sinna sisi pilk lihtsalt märkamatult
ei satugi jalad. Aga nüüd sai siis veelgi selgemaks, kui palju teda Eestis
leidub mandril rohkem saartel, natuke vähem. Et analüüsi käigus sai kokku päris hulga puid läbi vaadatud
juhuslikult oli see number 800 ja selle põhjal saame järeldada,
et just selles vanusevahemikus, mida me siis analüüsisime,
ehk siukene 10 aastat enne raieküpsust, need metsad olid
seekord valimis.
Ja järelduse võib tuua, et iga 80. puu on siis nakatunud
musta pässikuga ja ehk siis iga 80. puu juures peaksid olema
ta nüüd päris nii ei ole, et saab metsa minna. Loen siit üks, kaks, kolm, neli, 79 ja 80. esindaja peaks olema,
aga umbes sinnakanti, ta võiks mahtuda. Nii et tõepoolest mitte haruldane, aga mitte ka väga
lihtsasti nähtav. No just, aga kui kõrvale tuua näiteks kõige enam
majandusliku mõju oma metsapatogeen juurepess,
siis teda võib leida isegi iga kolmaiga,
kolmas puu võib olla nakatunud ehk 30 protsenti puudest.
Mõningal juhul isegi ehk selles mõttes on ta haruldasem,
aga, aga ta ei ole nüüd ka nii haruldane,
et teda üldse ei leiaks. Natuke uurisite ka seda siin töös, et kuidas must pässik
levib ja paljuneb.
Seente puhul on see tihti selline omapärane
ja huvitav, kuidas tal need asjad käivad. Tõepoolest, see, see nii huvitav, et Kuulo Kalamees on küll
kirjutanud ühes oma teoses, et ilmselt kunagi suve lõpus,
sügisel tema levik on ja ja Kesk-Euroopa ost on ka üks viide,
et kunagi ta umbes siukse sügisesel ajal levib,
aga oma eostega nii-öelda aga aga päris täpp täpselt oli see
siiani dokumenteerimata üldse.
Ja meil juhtus niimoodi, et oli kohe selline spetsiaalne
seade metsas Jospüüdja millega me siis püüdsime kahe aasta
vältel seeneeoseid metsa õhust. Ehk siis saame tuvastada seened põhimõtteliselt,
kes seal levisid, mis ajal nad levisid ja nii edasi.
Aga selle musta väsikuga juhtus niisugune lugu,
mida me muidugi ise ka ei ootanud.
Et kui hakkasime neid proove analüüsima,
et me teda väga ei leia, oli kohe esimene tunne,
et võib-olla midagi valesti, et sellepärast ei leia.
Aga lõpuks selgus, et levibki väga harva. Et selle kahe aasta peale oli neli positiivset proovi ainult,
ehk siis neljal episoodil teda võimalik üldse metsa õhust leida.
Ja, ja huvitav oli ka see, et seeneeosed meie suutsime
tuvastada ainult öisel ajal, ehk siis õhtul kella kaheksast
hommikul kella kaheksani, meil siis kokku lepitud,
et see on nii-öelda öine aeg just öisel ajal
ja mitte kordagi päeval.
Ja, ja see vahemikuna, see seen siis oma eostega levib,
jääb siis juuli lõpust kuni septembri alguse
või keskpaigani. Aga no loomulikult, see oli ainult Ühes puistus,
kus Leospüüdjo võib-olla teises puistus on teistmoodi,
võib-olla Saaremaal on hoopis kolmandat moodi,
kus on ka kliima veidi pehmem ja nii edasi,
et aga siiski mingi ülevaate ja suunase meile annab
ja uue teadmise suhteliselt närb leviia.
Jah, aga samas ta peab olema järelikult ka hästi võimekas peremees,
puu nakataja, et kui need eosed on ainult üks kord aastas
või kaks korda aastas öösel olemas, et ta suudab selle uue
puu peal nii-öelda seda nakatuda ja ellu jääda,
et kui kui võib-olla mõne teise patogeeni eoseid on peaaegu
iga päev õhus olemas või noh, kas nüüd just iga päevaga aga
palju pikemal perioodil ja palju massilisemalt,
siis jah, tal peab olema ikkagi üldiselt hästi võimekas
ja edumeelse Takaya saama hakkaja saama,
et, et jääda siis ellu ja nakatada uut puud ja,
ja uuesti eoseid. Kas teadlasele on tulnud pähe ka mõni hüpotees,
miks ta just öötundidel eoseid levitama? No eks neid hüpotees ikka tuleb, aga juu,
eks seal mingid klimaatilised tingimused,
kas siis kõrgem õhuniiskus sellel öisel ajal
või või, või miski muu, mis talle sobib,
seda põhjustab noh, kahjuks oli meil küll suurem plaan,
et me tahaks modelleerida tema eoste levikut,
et mis need tingimused siis täpselt on, mis teda mõjutavad,
aga kui kui mitmest 1000-st proovist ainult kolm
või neli on sul nii-öelda positiivsed, siis me lihtsalt seda
ei ole võimalik teha ja ega me nii-öelda täiesti täpselt ei teagi,
et miks just sellel öösel Talevisjomite järgmisele,
et et noh, miks just 15. augustil näiteks mitte 16. augustil,
et et seda on nagu keeruline öelda, sellele me vastust
tegelikult praegu veel ei tea. Seeni on väga mitmesuguse ehitusega, enamasti neil on niidid olemas.
Pilvikul Jempinjalil on niidid ja küllap siis musta pässikut ka,
aga mis moodustis see, see must asi on, mis seal puu otsast
välja ulatub ja kus tal need niidid on ja? Jutt jumala õige, tõepoolest, on temalgi seeneniidid
ja seeneniidistik ja nii edasi, aga see must moodustis,
mida me kutsume pässikuks või rahvakeeles kasekäsnaga
kutsutud on siis tegelikult tema seeneniitide sihuke tihedam
kogumik mida teisisõnu võib öelda, et on Cisclerootšum nagu
mükoloogid seda kutsuvad.
Ja, ja see tegelikult ei olegi nii-öelda tema viljakeha,
ehk siis see organ, mis toodaks eoseid. Kui me näiteks pilvikute või kukeseente puhul korjame just
tema viljakehasid ehk seda seeneosa, mis siis ongi mõeldud
suguliseks paljunemiseks ehk siis eoste tootmiseks siis siin
tegelikult me kogume nii-öelda seeneniidistiku massi.
Aga see, mis sinna puu peale tekib, on ju ainult tema üks
väike osa, sest enamus seeneniidistik, kust on ikkagi seal
puutüve sees ja ja, ega siis, kui see seenenakkus on algstaadiumis,
siis seda musta pässikut pässikut ennast tüvel veel ei olegi. Seeneniidistik kasvab seal puu sees, mädaneda puitu.
Aga nüüd võib kuulajal tekkida küsimus, et püüdsime eoseid,
aga kus need eosed siis tekivad, kui see must asi ei olegi viljakeha,
kus teosed tulevad siis tegelikult musta väsikuga on
tegemist päris parasiidiga mis tähendab seda,
et oma elutsükli kamiseks, ehk ta saaks luua sugulise arengujärku,
viia keha, et ta saaks hakata levima, paljunema selleks peab
ta kõigepealt tapma oma peremeestaime, mida paljud teised puuliigid,
võib-olla veidi Smitte puuliigid, vaid seeneliigid võib-olla
ei vajagi, ehk suudavad selle viljakeha tekitada juba ennem
ja nii edasi, aga temal on siis tuvastatud,
et tema siis päris parasiit tapab peremeestaime
ja peale peremeestaime surma, siis tekkib koore alla ühe
korra elu jooksul siis sugulise arengujärku viljakeha,
kus siis need eosed lenduvad õhku. Muidugi on dokumenteeritud, et ka mõned okkad aitavad neid
eoseid levitada, nagu paljudel seentel ikkagi on kombeks olnud,
et on siis mingi vektor ka, kes neil abiks. Aga mispärast talle siis see must moodustes sinna tekib see
seeneniidistik tihendus.
Kui see ei ole viljakeha, kas ta mingi otstarve on lihtsalt
siis inimestele hea koguda sealt? No praeguse teadvuse teadmise juures tõepoolest ainus
otstarve meie jaoks on nüüd inimesele hea koguda,
aga miks ta sinna päriselt tekib, ega me täpselt ei teagi.
Ja ega me ei tea ka seda, et mis põhjusel ta või,
ja mis on see ajend, mis sunnib seda või meelitab seda seent
siis seda pässikut sinna looma, et me ei tea ka seda.
Kui nakatada oma metsa, siis ise tahtlikult musta vässikuga
teda kasvatada, siis tegelikkuses ega me veel päris täpselt
ei teagi, kas õnnestub, nakatumine võib õnnestuda,
aga kuna tekib see pässik sinna, mis seda soodustab teket
ja nii edasi, et see on tegelikult veel uurimata
või siis ka paljud uuringud on hetkel pooleli,
aga meil ei ole veel seda vastust nii-öelda,
ehk see uurimus ei ole nii kaugele jõudnud,
et me saaksime tulemust avaldada või, või järeldusi teha. Aga võib ka nii olla, et niidistik on puu sees olemas,
teeb oma seda mädandamis tööd seal hoolega,
aga, aga välist pässikut ei olegi puu peal. Täiesti nii, et seda me tõdesime oma uuringu käigus ka Ta
oli positiivselt noh, mustale päästikule positiivne puu
ehk nakatunud puu, aga pässikut visuaalset pässikut tema
peale ei olnud.
Et, et see on täiesti tavaline seal latentne faas nii-öelda
väljast vaadates aga meie toda puu, noid puid siis nii-öelda
ei langetanud ja Seipideksi saaginud, et
ega me ei tea, kas sees seal siis juba mädanik oli näha
või ei olnud. Aga välisel vaatlusel tundus täiesti tavaline puu aga uurida
DNA-ga siis on tegelikult must pässik seal juba eluline. Maha nii et levib laiemalt kui silmaga näha kindlasti aga
nüüd on siis musta passiku ehk Chaga Eestis kasvamisele ja,
ja tema tegevuse kohta siin jälle palju rohkem teada kui enne.
Ja selle uuringu, millest me täna lähtume,
on teinud siis rühm Eesti teadlasi. Jah, oli küll nii, jaka, saime natuke rohkem teada jälle
ja ja väike killuke selles pusle son juures,
et et edasi minna ja järgmiseid asju uurida
ja mu vestluskaaslane oli sel teemal Kalev Adamson. Parasiite on maailmas paraku väga palju ja väga
mitmesuguseid peale seente näiteks, mis,
mis metsas puid nakatavad, on näiteks olemas ka sellised ümarussid,
kes nakatavad koeri.
Ja täna räägime ühest niisugusest koeri nakatavast
ümarussist nagu koerte südameuss, mis, nagu nimigi ütleb,
kipub koertele südamesse ronima.
Ja nüüd tuleb välja, et seda ussi on hakanud levima ka
Eestis erinevalt möödunud aegadest ja ajan sellest juttu
Eesti maaülikooli nooremteaduri ja loomaarsti moore mõttes
külaga kes oma uurimistöö tulemusel just nimelt selle
järelduseni on jõudnud. Et koerte südameussi levib Eestis täiesti kohalikult
ja tulemused, siis on ka avaldamist leidnud ajakirjas
pärasvaitsen rektes.
Alustame võib-olla ikkagi kohe sellest, et mis kuri loom see
koerte südameuss on, see nimi on ikka väga kole. Tõsi, nimi on kole, aga võin öelda, et nimi on natuke selles
mõttes eksitav, et Ta läks, siiski meeldib kõige rohkem
elada kopsorterites väga tõsise nakkuse korral tõesti,
nad võivad jõuda ka südamesse, aga tegemist on siis ümarussiga,
nii nagu varem ka mainitud kes levib siis sääskede
vahendusel sisuliselt nakatunud koera.
Kui sääsk hammustab, siis ümaruss liigub sääske,
kus ta siis teeb läbi arengutsükli. Ja kui sääsk siis lendab uue potentsiaalse ohvri juurde,
kuna kui nüüd rääkida sääskedest natukene,
siis emased sääsed peavad toitu moderest,
et saada lisavalku, kui nad tahavad muneda,
et siis reprodutseerida uut põlvkonda siis just selle vere
toidu hankimise käigus liigub siis Neis olev ümaruss uude
koera ja sellest koerast teeb ta läbi siis arengutsükli
mille tulemusena jõuavadki siis lõpuks need täiskasvanud
ussid kopsu, Arteritesse ja halvemal juhul kiiska südamesse. Kui nakkus on väga tõsine, siis kliinilised tunnused võivad
olla nii tõsised, et olukord lõpeb siis koera surmaga.
Kui nakkus ei ole nii intensiivne, siis võib esineda
lihtsalt sellist loidust, isutust.
Köha on üks väga sagedasti esinev kliiniline tunnus.
Et selles osas kliinilised tunnused tõesti varieeruvad
seinast seina, aga tõsi on, et tegemist on sellise kurjemad
sorti parasiidi ka seetõttu, et tema diagnostika
ja ravi on üpris pikaajaline ja kui ta juba on jõudnud siis
sellele tasemele, et on meil kohalik, kulmaastikul levib,
siis peame arvestama, et koer ei ole ainus peremees. Et ta võib nakatuda ka metsloomi ehk siis metsikuid kiskjaid.
Ja kui nakkus on juba jõudnud Sülvaatilisse
või siis metsatüüpi ringesse siis kahjuks seda sealt välja
juurida või sellele pidurit panna on üpris keeruline,
et on, on tegemist tõesti sellise üpris ohtliku parasiidi ka.
Pean ka siinkohal ära mainima, et tegemist on soon uudselt
potentsiaali omava parasiidi ka ehk siis sisuliselt võib ta
nakatuda inimest. Need juhtumid on harvad, kuid kui ta jõuab inimesse,
siis kuna inimene ei ole tema jaoks mugav peremees,
siis ta ei tekita sarnase kliinilisi tunnuseid nagu koertel,
vaid sageli siis jõuab kopsu, teeb sinna sellise mooduli
või siis sellise kapsel dub ära sinna ja siis sisuliselt
võib seda sissegi ajada-kopsukasvajaga.
Ja kahjuks on see, et ühtegi väga head testi inimestel selle
nakkuse tuvastamiseks ei ole, ehk siis see vajab sellist biopsia,
ehk siis sisuliselt tuleb võtta, lahti võtta proov,
sealt vaadata ja sageli sisse kopsusagar ka eemaldatakse,
või kopsuosa, kus see muutus on tekkinud. Aga inimesel õnneks siis väga-väga harva. Ja need on väga-väga harvad juhud, rohkem kirjeldatakse neid
ikkagi piirkondades, kus see nakkus on väga intensiivne,
et kui me mõtleme nüüd näiteks USA peale,
siis seal on teatud regioonid, kus 100 protsenti koertest on nakatunud.
Ehk siis see nakkuskoormus on hästi-hästi intensiivne?
Jah, neid juhte on vähem siin Euroopas rääkimata siis meie
meie piirkonnast, kus tegelikult on see,
et, et hetkel see nakkuskoormus ei ole väga suur,
aga ütleme ausalt, et tegelikult me ei tea,
kui suurel määral on meie vektorid nakatunud
või siis seda parasiidi kannavad ja kui olulisel määral on
siis koerad nakatanud. Ja vektorid on sääsed praegusel juhul. Just vektorid on siis sääsed.
Ja tegelikult on jah sedaviisi, et me peame uurimistööga jätkama.
Täna me ei tea, kui, kui suur osa meie koerte
populatsioonist on tegelikult nakatunud,
sellepärast antud artikkel sai publitseeritud just selle tõttu,
et me tegelikult olles ise praktiseeriv.
Loomaarst Me tegelikult teame, et aastaid see mure.
Meil siin kohalikul maastikul on. Aga keegi ei räägi sellest väga.
See mure muutub üha intensiivsemaks, mida rohkem tuleb meile
siis välisriikidest koeri, kas siis päästeorganisatsioonide
kaudu või lihtsalt siis keegi toob endale kuskilt
nakkuskoldest mõne tõukoera näiteks, või siis käiakse välismaal,
näitustel käiakse lihtsalt reisimas.
Et kui inimesed ei ole teadlikud, siis paraku võivad nende
lemmikud nakatuda ja tuua siis selle parasiidi meile siia. Nii et parasiiti tuleb nii välismaalt sisse kui ka levib
koha peal ja teie uuring näitas seda, et
või no vähemalt selles valimismis teil kasutada oli,
oli siis Eestis.
Tähendab nendel koeradel, kes olid käinud Eestis olnud.
Neid koeri oli, oli rohkem kui, kui välismaal käinud koeri
selle nakkusega Täpselt nii, aga ütleme siis, Taised, meie valim on võetud
siis Eesti maaülikooli patsientide hulgast,
kellel on see nakkus diagnoositud kinnitatud vähemalt kahe
erineva meetodiga, ehk siis selleks, et seda nakkust kinnitada,
peab olema tehtud eritüübilised testid, nendel koertel
kõigil olid lisaks selleks, et kasutada siis nende andmeid
peab olema omaniku nõusolek.
Et osad koerad jäid ka valimist välja, et omaniku nõusolekut
publitseerimiseks ei olnud. Lisaks sellele me peame arvestama parasiidi arengutsükkel
võib kesta kuskil 210 kuni 270 päeva, sõltuvalt siis natuurist,
seal on erinevaid faktoreid, mis seda mõjutavad.
Lisaks siis sinna see diagnostika pool ja nende kõigi
patsientide puhul oli siis ravi lõpetatud,
ehk siis sisuliselt meil on teada, et nemad on sellest
nakkusest terveks ravitud ja me võtsime oma valimisainult
need patsiendid tegelikult selliseid poolikuid
haigusjuhtumeid oli meil veel, aga et siis piiritleda oma
populatsiooni siis meil olid kindlad kriteeriumid,
et palju me neid siis sinna sisse panema,
aga tõsi, nendest kaks patsienti üks oli siis Venemaalt
ja teine Horvaatiast pärit. Mõlemad on siis piirkonnad, kus tegelikult on seda nakkust
kirjeldatud Venemaakoha pealt nüüd infot on natukene vähem,
et on siin lõunapoolsem regioon, kus konkreetne haigusjuht
oli siis kirjeldatud, aga tegelikult Venemaa on suur
ja lai ja me ka nende sellist hetkeolukord on väga hästi,
ei tea. Lisan veel juurde äkki see ka seda,
et nakkust võivad sisse tuua ka metsloomad,
et tänasel päeval, kus meil piiri ehitatakse välja idanaabriga,
kindlasti see metsloomade liikumine natuke piiritletud,
aga peame arvestama, et kui me mõtleme karude peale,
kährikkoerad, rebased, hundid, šaakalid,
kõik need ju tegelikult kuuluvad potentsiaalsete peremees
liikide hulka. Et on erinevaid uuringuid Euroopast, kus huntide
populatsioonis on antud nakkus, siis suhteliselt kõrge.
Samamoodi rebased, peame arvestama, et liiguvad linna kontekstis.
Et meil ei ole ka linnakoerad siis selles mõttes kaitstud,
kui me räägime, et, et nakkust võib tuua mõni metsloom.
Samamoodi kährikud, kes liiguvad linn linnaruumis tegelikult meil. No praegu meid maikuus rõõmustanud soojade ilmadega on
tähele pandud ka, et sääski on levinud päris hästi. Jaa, sääski on palju. Kas see tähendab ka seda, et tegelikult see koera
südameussioht on selle võrra suurem? Peame arvestama, et on kindlad perekonnad,
kõigi sääseliikide puhul ei ole siis uuringud tehtud,
et kas just tema kannab seda, aga on siis teatud perekonnad,
mille esindajate hulgas on siis seda kandvust tõestatud
ja nende hulka siis kuuluvad näiteks aedes Kulex
ja annab Welles perekonnad ja peame arvestama,
et eesti sääseliikidest, mida täna meil on teada 34 erinevat
liiki 79,9 protsenti nendest kuuluvat konkreetsetesse perekondadesse,
kelle puhul siis seda kandlus potentsiaali on tõestatud üle maailma. Kui me mõtleme, siis tegelikult neid sääseliike on circa 70,
kes suudavad siis seda südameussi kanda,
25 on sellised peamised kandjad.
Aga tõsi ta on, Kulex Piipensculex torrent dium,
kuuleks, tervitanud siis need on üpris sagedased Eestis,
et neid me täna juba õues võime kohata, nemad on siis
sääseliigid ja nemad siis kenasti suudavad kanda
konkreetselt siis seda südameussi. Et me peame siis arvestama, et kui meil on nakatunud koer
iga omanik võib-olla ei, ei käi väga tihti loomaarsti juures,
kuigi me soovitame, et kord aastas ikkagi sellises üldises
tervisekontrollis ja teiste haiguste vastu vaktsineerimas
võiks käia, sest südamussi vastu vaktsiini tegelikult täna
on olemas, aga see ei ole turul, kuna leiti,
et selle efektiivsus on tegelikult madalam kui nendel siis
preventatiivsetel ravimitel ehk siis neid ravimeid,
mida me manustame siis sise- ja välisparasiitide tõrjeks,
et need on tegelikult efektiivsemad kui siis vaktsiin. Aga sellest vaktsiinist on väga vähe olnud juttu
ja Eesti turul ei ole kunagi jõudnud. Erisääseliikidest oli siin juba juttu, aga kas Erik
koeratõud on ka erinev altisusega selle parasiidi suhtes? Ma ise nüüd ei ole lugenud, et oleks, peame arvestama,
et teatud koeratõud on rohkem siis väli väliskeskkonnas
ja nende kokkupuude sääskedega, seetõttu on suurem kindlasti
näiteks varjupaiga koerad, kes siis elavadki väliskeskkonnas
enamus aega, et nende kokkupuuteaeg lihtsalt sääskedega on
nii palju pikem, et see potentsiaal saada,
seda sündmusi on oluliselt suurem.
Samas peame arvestama, et sisetingimustes täna meil elavad
ka sääsed. Et kui meil on laua peal vaasis vesi
või siis on kanalisatsioonis sobib paigake neile,
siis nad vajavad suhteliselt väikest veekogust,
et kenasti reprodutseerida. Ja on siis täiesti näidatud, et kui väljas temperatuur ei
ole piisavalt kõrge ehk siis ei ole pidevalt 14 kraadi siis
sisetingimustes sääsed kenasti saavad oma arengutsükli ära
teha ja need sääsed, kes siis sisetingimustesse jõuavad,
kui nad on nakatunud, siis nad suudavad siis seda nakkust
anda edasi ainult siseruumis elavatele koertele.
Et Ameerika kontekstis jällegi suurtesse siseruumides
peetavates Kennelites on see nagu teemaks olnud. Millised sümptomid on koertel niisugused,
mida tähele pannes võiks hakata kahtlustama koerte
südameussi ja mille korral siis on mõtet pöörduda ka
loomaarsti poole? Kindlasti on köha üks selline sümptom, mida omanikud
märkavad mingil perioodil, eriti näitusekoerte puhul väga
palju räägiti kennel köhast, et äkki on ikkagi kennelköha?
Jah, võib olla täiesti, et neid erinevaid
diferentsiaaldiagnoose on seal üpris palju,
aga köha korral kindlasti võiks pöörduda,
et köha ei ole normaalne, kui see on järjepidev.
Kui juba asjal on verist vahtu, kui loomal on hingamisraskused,
nendest rääkimata, siis kindlasti on vaja bee loomaarsti
juurde kohe jalge alla võtta. Aga peamiselt jah, köha, selline loidus,
isutus, peame arvestama palavatel perioodidel.
Sellist laiskust ja isu langust võib välitingimustes
elavatel koertel nii või naa esineda seetõttu et on palav.
Ei jõua, eks endal samamoodi, eks ole.
Aga et kui see ikkagi kestab, siis kindlasti on mõistlik minna,
et kuna need kliinilised tunnused varieeruvad väga-väga
palju ja on väga siis sellised juhtumipõhised,
siis sellist, ühte kindlat, et nüüd, kui see esineb,
siis tuleb minna, tegelikult ei ole, et kui omanikule tundub,
et loom on haige et teda vaevab miski, siis tegelikult
sellises tervisekontrollis on alati soovitatav ära käia. Sest selline esmane diagnostika on, ma julgen arvata täna
tegelikult võimalik pea igas väiksemas loomakliinikus,
rääkimata suurematest, sest tegemist on sellise kliinikus
sees tehtava väga lihtsa kiir testiga ehk siis võetakse
tilgake verd, pannakse siis sellisele plaanikesele
ja põhimõtteliselt nagu covidi test, et ilmneb siis selline värvilaik,
kui siis nakkus on koeras olemas. Ja ravi on olemas. Ravi on olemas, ravi on nüüd võrdlemisi pikk,
ehk siis kui me diagnoosime selle nakkuse,
siis kõigepealt algab antibiootikumi ravi koos siis neid
väikseid mikrofilaariaid ühendiga ehk siis sellise parasiiditõrjega,
aga selline põhiravim, millega siis neid täiskasvanud usse
siis hävitatakse organismist on arseenipõhine ühend,
ehk siis see on suhteliselt kurnav organismile.
Seda teostavad loomaarstid, kes on väga hästi kursis
konkreetse ravimi kõrvaltoimetega, oskavad omaniku
informeerida seetõttu, et tegemist on siis ikkagi sellise
ohtlikuma ravimeetodiga. Aga selles osas Aastaga võib siis saada täiesti nakkusvabaks.
Peab arvestama, et kui on juba väga tõsised kopsumuutused tekkinud,
siis kõik need ära ei kao.
Ehk siis kui on juba fibrooskude tekkinud kopsu,
kui on väga tõsised kahjustused seal, et sisse kops jääb nõrgemaks.
Aga selles osas jah, täna meil nagu ravi iseenesest on olemas. Ussist endast veel, et pilti ette saada,
see vist ütlemata, et kuidas ta välja näeb,
no kindlasti ümarussid näevad kõik enam-vähem ühesugused välja.
Aga kui suur ta on? Isased on natuke väiksemad kui emased, et isased on kuskil
sellised 14 kuni 18 sentimeetrit pikad ja emasid võivad
kasvada kuni kuskil 30 35 sentimeetrit pikaks. Parajad volaskid ikka. Parajad sellised nuudlid, ehk siis kujutate ette,
et spagette võtta kahe pulgaga, siis see on enam-vähem selline.
Kui neid usse on ka palju, siis kämp näeb enam-vähem sarnane välja. No niisugune parasiituss on siis Eestis ka kohalikult tundub küll,
et levima hakanud vähemalt selle uuringu põhjal,
mis nüüd maaülikoolis tehtud sai ja ajasin sellest juttu
maaülikooli nooremteaduri ja loomaarsti maare mõttes külaga. Tänases saates oli juttu mustast passikust
ja koerte südameussist.
Juttu ajasid Kalev Adamson, Mare mõttes küla
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
