Teadust kõigile, kes on põhja tõmmu sõlmik,
hahk, karuslane ja tume-nõlva öölane.
Need on kolme Eestis ohustatud liblikaliiki,
kelle kaitseks on nüüd koostatud üksikasjalik tegevuskava.
Liblikaid tutvustab kava üks koostajaid,
Anu Tiit saar.
Koer ja hunt on nii lähedased liigid, et saavad mõnikord
omavahel järglasi. Ki. Kui palju võib Eestis tänapäeval koerhunte ringi joosta?
Seda on geeniproovide põhjal uurinud mu tänane teine
saatekaaslane Kirke Raidmets.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. No kui inimesed tihtipeale kurdavad, et neil on elu raske
siis tegelikult meie ümber elab näiteks liblikaid,
kelle elu on võib-olla veel raskem.
Sest et kolm neist liblikaliikidest, kes Eestis elavad,
on nüüd saanud endale kaitse tegevuskava et nad päris ära ei
kaoks meilt eestimaalt.
Ja keskkonnaamet on selle tegevuskava kinnitanud
ja üks tegevuskava koostajaid Anu Tiit Saar on mu
vestluskaaslane täna siin labori saates Tartu Ülikooli
teadur tegev ka maaelu teadmuskeskuses ja,
ja liblikakaitsega tegeleb niisuguse organisatsiooni nagu
MTÜ puhmas kolmikliikmena. Tegevuskava on nüüd valmis.
Kas nende kolme väikese ja suhteliselt inimestele tundmata
liblikaliigi olukord on, on, on tõesti nii hull,
et kui nad mõtleks inimese moodi, et siis nad kurdaksid oma
oma raske elu üle. Jah, nende kolme liigi elu on raskem, raskem kui arvatagi
võiks olla.
Ja nende kolme liigi puhul erilist on see üks on see eriline
on see, et see kaitse tegevuskava nüüd tõesti vastu võeti
ja läheb rakendamisse, sest tegelikult ajalugu,
nende kaitse tegevuskavade taga on juba peaaegu 20 aasta pikkune.
Me oleme väga pikalt jaotuse poolest rääkinud,
et need liigid tuleks rangema kaitse alla võtta. Need ei ole liigid, kes oleks, kes oleks kaitse alla võetud,
sellepärast et nad tuleb Euroopa Liidust.
Direktiivi öeldakse, et meil on vaja neid kaitsta.
Need on liigid, keda meie, Eesti oma teadlased on üles leidnud,
öelnud, et need vajavad kaitset.
Nad on väga haruldased, nad on väga erilised.
Ja nad on ka naaberriikides, ei ole kuigi laialt levinud. Nad on vist praegu ka kaitse all. Nad on kaitse all hetkel kolmandas kaitsekategoorias,
nad võeti kaitse alla just meie oma inimeste initsiatiivil,
need kolm liiki ja põhjendused olidki siis samad,
mis nad tänagi on.
Täna me räägime sellest, et seda kaitsekategooriat tuleks tõsta,
sellepärast et omal ajal sai see kolmas kaitsekategooria,
mis noh, sisuliselt paneb nad võrdseks ütleme,
selliste suhteliselt tavaliste liikidega nagu stiilset
rasvatihane on ka kolmanda kaitsekategooria seks. Mitte et tahaks öelda midagi halvasti rasvatihase kohta,
aga need liigid on väga palju haruldasemad,
et kui me vaatame nende parameetreid, siis nad on tegelikult
Eestis haruldasemad kui merikotkas või, või ka
suur-konnakotkad või midagi taolist. Suur-konnakotkaid oli just hiljuti laborisaates oli siin juttu,
et ühe või kahe käe sõrmedel üles lugeda. No neid on ka vist väga väheks, siis tõesti,
et kui me räägime näiteks põhja tõmmu silmikust,
siis tema on oma leviala absoluutses lõunapiiris.
Lätis teati ka, et see liik on nagu ühes soos olemas Ühes
rabas servas aga viimane leib on aastast 1985
ehk siis tegelikult täna loetakse see liik seal väljasurnuks juba.
Eesti populatsioon on oma absoluutsel ehk siis lõunapiiril
tegemist on põhjapoolse liigiga tegelikult tundraliigiga,
kes on kohastunud elama sellistes soistes männikutes meie
tingimustes elab ta siis rabaserva männikus. Ühelt poolt tundub, et Eestis on neid tohutult palju.
Aga kui me hakkame vaatama seda spetsiifilist elupaika,
mida ta vajab, et kas see on piisavalt valgust,
kas seal on piisavalt seda tema toidutaime kas seal on
piisavalt niiske ja see niiskus peab olema aastaringselt seal,
siis tuleb välja, et Eestis on tegelikult ainult üks
piirkond orava lähedal kus liik on olemas,
kus on orava. Orava asub Põlvamaal kus ta siis on olemas
ja tegelikult me räägime kuskist kolme kilomeetrise
läbimõõduga alast, kus on siis kas see oli nüüd neli
või viis väikest, tõesti mõne hektari suurust ala,
kus liik päriselt olemas olnud. Ja see on siis põhja tõmmu silmik. Niisugune päevaliblikas on olemas, tema elabki sellises väga
veidras erilises koosluses, kus tavaliselt päevaliblikad ei
ela serval, männikus just just metsas.
Seda, seda tüüpi päevaliblikad on Eestis väga vähe. Ja kas ta elab mujal maailmas paremini kui Eestis? Mitte väga, teda mõjutab kliima soojenemine just halvemuse poole,
kui enamus Eesti päevaliblikaid on võitnud kliima soojenemisest,
sest nad tulevad lõuna poolt, kliima läheb soojemaks.
Liblikas leiab järsku Eestis elupaiga, võib isegi leviala laiendada.
Selliseid näiteid on meil mitmeid siis põhja tõmmu sõnnik
vastupidiselt tema jaoks see kliimasoojenemine on halb.
Sest tema on kohastunud oma elutsüklis, et tema röövik
talvitub kaks korda ja see liblikas lendab ainult paaritutel
aastatel valmikuna ja seda numbrit tunneme just seda,
ma ei tea, kuidas ta nii hästi numbreid tunneb,
aga ta tõesti suudab. Siis tõesti talvitub kaks korda, röövik kasvab hästi aeglaselt,
sest ta kasvab nii külmas kliimas.
Põhjapoolsetes liikidel esineb sellist nähtust.
Aga kui need kliima soojeneb ja see tsükkel sassi läheb,
siis võib juhtuda, et asjad lähevad väga segamini,
nad liigikaaslased ei leia 11 üles või siis röövik hukkub
sellepärast et lihtsalt liiga soe on või liiga kuivanud.
Et temal peab olema varbaalune, peab nii-öelda märg olema. Et väga selgelt.
Selliste rabaservade kuivendamine on Eesti majandusmetsades
hästi tüüpiline ja see viib selle liigi välja
väljasuremiseni väga kiiresti. Selles mõttes on teda võib-olla lihtsam kaitsta,
et ta elab sellisel piiratud territooriumil. Jah, aga see ongi üks argument, miks me neid liblikaid kaitseme,
kes elavadki piiratud territooriumitel, meil ei ole mõtet
kaitsta liike, mis on üle Eesti levinud,
need võib-olla isegi elupaiga nõuded üsna ranged,
aga kui nad on väga laialt levinud siis ju me ei näe nagu
vajadust neid kaitse alla võtta sellisel viisil,
et antud juhul jah, on, piisab ühe kaitseala loomisest,
see liik Eestis oleks vähemalt noh siis nii kaua turvaline,
kuni kliima läheb tõesti nii soojaks, et talle siin enam
üldse ei sobi. Et oma olemuselt meenutab ta natuke lendoravat,
et ka lendorav on Eestis oma absoluutselt lõunapiiril
ja vajab sellist ka samamoodi väga spetsiifilist elupaiku. Ja siis tuleb talle mõelda, kuidas teda põhjapoolsetel
aladel Soomes, Rootsis, Norras saaks kaitsta. No seal samamoodi tegeletakse ka selle liigi puhul juba
jõutakse selleni, et nende arvukus on langemas,
et loomulikult kuna põhja poolt tundrat on ju rohkem,
eks seda elupaik on sellel liigil rohkem,
aga näiteks Lõuna-Soomes on kaseliik ikkagi väga selgelt
ja tugevalt oma leviala vähendanud.
Praegu räägitakse ka sellest, et ta võiks minna Euroopa
punasesse raamatusse juba ikkagi ohustatu liigina sisse. Eelmises punases raamatus sõda veel ei olnud. Põhja tõmmu silmik päevaliblikas, ülejäänud kaks on ööliblikad. Just et ööliblikate vaatlused on alati natuke keerulisemalt
sellepärast et nemad lendavad öösel, neid püütakse valguse peale.
Eestis on terve hulk spetsialiste või nii-öelda neid harrastajaid,
kes käivad ja otsivad neid.
Et tegelikult meil on väga suhteliselt head teadmised sellest,
kuskohas midagi meil on.
Ja nende kahe liigi puhul me teame, et ega neid ikka igal
pool ei ole küll. Et kõige suurem kurioosum nendest on vast isegi see
tume-nõlva vöölane, kelle Eesti asurkond asub järgmistest
nii kaugel, et on täiesti võimatu, et nad üksteisega kokku puutuvad.
Et järgmine teadaolev asurkond on 1600 kilomeetrit teemal,
et teda ikkagi on, aga ta ei ole üldse laialt levinud ka
kogu maailmas on ta haruldane.
Samamoodi nagu ka hahk Aruslane, et mõlemad on ülemaailmselt
haruldased ja väga lokaalsete levikut intega liigid. Tume-nõlva Öörlase puhul räägitakse Eesti puhul ka alam populatsioonist,
mis on erineb nendest, mis Kesk-Euroopas on
ja räägitakse ka sellest, et see on siis väga väike,
väga piiratud.
Ja tõesti ma olemuse täiesti eriline. Kas see on huvitav tema puhul, et on siis küllaltki laialt
levinud aga väga suurte vahedega? Jah, just, et on siukesed mäestiku loomade puhul kipub seda
vahel ette tulema, sest üks mäetipp, teine mäetipp,
võivad olla üksteisest suhteliselt kaugel.
Aga jah, seal liik on oma järgmisest kohast ikka väga kaugel. Aga millist, millistel Eesti mäetippudel? Meie räägime nüüd praegu selle liigi puhul Paldiski
nii-öelda linna linna territooriumist sisuliselt,
et me räägime siis laoküla lähedal olevast populatsioonist.
Mis jääb niisugune rannaniidu üleminek nii-öelda siis muuks koosluseks,
kuiv liivik, põhimõtteliselt kuivtaimestikuvaene,
suhteliselt hõreda taimestikuga rannaniidu üleminek siis
kõrgemale alale.
Ja, ja teine on samamoodi sealsamal Pakri poolsaarel. Aga nende kahemise, kumb nüüd oli see nüüd põhja tume-nõlva
vöölane jah. Oli see, millest oli Mis on hästi kaugel teistest populatsioonidest,
ahah, selge on, tema on tõesti hästi. Ja teine ööliblikas ehk siis. Lätlasel on populatsioone natuke veel, aga tema on oma
levila absoluutsel põhjapiiril, siis noh,
teine on ka tegelikult oma põhjapiiril Soomes,
Rootsis on ainult juhuleide populatsioon,
ei ole. Et järgmised on seal Taanis ja niimoodi hahk
arvuslane natuke paremas seisus, sest tema populatsioone on,
Eestis on umbes kümmekond, praegu peast täpset numbrit ei mäleta.
Neid ei ole, ei ole päris niimoodi, et kui meil üks koht hävineb,
et siis ongi kõik, et tema puhul on natuke see pisut on
hajutatud need asjad, see teeb selle kaitsmisel veidi
lihtsamaks sõda ja teda leidub ka kaitsealadel,
et ta on natukene paremas seisus. Aga kuna ta asub põhjarannikul, siis seal on ehitussurve
hästi suur.
Mõlema liigi puhul on ehitussurve nagu põhiline suur probleem.
Et inimesed tahavad maju ehitada, mis on normaalne.
Aga siis tulebki vaadata, kuhu ja kuidas,
et kuskil kuskil tuleb öelda, et ei, siiami ei tee. Talle meeldivad siis sellised mereäärsed just. Mereäärsed männiku servad, mis on hästi populaarsed,
just need kohad, kuhu tahaks igaüks endale suvekodu teha,
et iga elumaja panna ja seda ei saa pahaks panna,
inimesed tahavad ehitada, aga siis ongi see,
et mingi koht, kust tuleb, siis öeldi, et kuskil,
et siia ei tee.
Et, et, et oleks ka nendel liikidel koht,
kus olla. No temale vist, kui ta on oma leviala põhjapiiril Eestis,
siis tal võiks kliima soojenemine meeltmööda olla. Pigem jah, et Eestis on päris mitmeid häid näiteid liblikatest.
Et kui mujal mujal valdkondades võib-olla vaieldakse,
kas kliima ikka soojeneb ja kas see on ikka näha,
siis liblika inimesed kõik hästi teavad,
tegelikult soojeneb ikka küll.
Et meil on väga ehe näide, on näiteks suur-kuldtiib päevaliblikas,
kes Eestis tuli Eestisse sisse tuli esimesed isendid 40.-te lõpus.
Tänaseks on see liik levinud üle kogu riigi,
kaasa arvatud saartel. Et ta jõudis väga kiiresti ja Põhja-Eestisse välja
ja neid näiteid on veel ja veel, et suure kuld suur kuldtiib
on juba sellepärast hea näide, et see on ka Euroopa Liidu
direktiivide tõttu kaitse all.
Eestis ta eelistab elada teeservades, kraavi pervedes
ja teistest siukest niiskematel Ruderaal maadel sisuliselt,
kus kasvab tema toidutaimeoblikat ja siis on küsimus,
et kas me siis peame nüüd kõik kraaviperve Eestis kaitse
alla võtma. Et seda me kindlasti ei plaani, et seal ei ole mingit mõtet. Aga kuidas Eestis üldse liblikad tal on,
et kas rohkem on neid, kellel läheb hästi
või rohkem on neid, kes on ohus. Enamustel läheb hästi, tegelikult me räägime tegelikult
ikkagi nendest riikidest, kes on hästi piiratud levikuga
hästi ja ranget elupaiga nõudmistega korralikult spetsialistid,
et kellel on vähegi laiemalt need elupaiga nõudlus,
on, nendel, läheb hästi.
Et kes on, aga Eestis on umbes kümmekond,
ütleme päevaliblikatest rääkida söö liblikate osas ma ei ole
lihtsalt nii tugev spetsialist, et on kuskil kümmekond liiki,
kes eelistavad oma elupaigaks, kas kuiviliivikuid,
mis on lagedad, mitte metsastatud või siis loobiasse tüüpi kooslusi,
selliseid hästi kuivad niidud ja need on liigid,
kes on päriselt ohustatud seisus sest neis piniita jääb aina vähemaks. Et see on koht, kuhu tuleb tähelepanu pöörata. Aga need kaks ööliblikat, kes nüüd kaitsekavasse on hõlmatud
karuslane ja tume-nõlva vöölane liblikad on sellised
küllaltki tagasihoidlikud loomakesed ja öise eluviisiga
nende kohta juba sellepärast on, on vähem teada kui mõnede
teiste olendite kohta.
Aga et nad ei jääks nii anonüümseks, siis kas,
kas nende kohta on midagi omapärast või erilist välja tuua? No ütleme, ongi seesama regionaalne levik on nagu ilmselt see,
mis paneb ahhetama just seesama tumedal tume-nõlva Öörlase puhul.
Hahk arutluse puhul ma ei oskagi midagi nagunii erilist
välja tuua, et mis tema nagu eriliseks teeb,
tema puhul otsitakse sageli röövik, kuid taga röövikud on
öise eluviisiga, keda on ka võimalik päeval kohata ta sageli
tema elupaiku leitaksegi röövikute järgi.
Aga liblikad tulevad valgusele just. Aga mõlemad liigid on kui hahk, Aruslane on veel vähemalt
natukene ilus, siis tume-nõlva täiesti hall liblikas.
Muidugi ööliblikafännid võib olla, Nad tahavad mind selle
peale minuga mitte nõustuda. Aga see on õnneks võetud looduskaitsjatel põhimõtteks,
et kõiki liike tasub kaitsta olenemata sellest,
kuidas nad välja näevad või kui või kui armsad nad tunduvad. Kas see on väga mõistlik lähenemine, sellepärast et me võime
alati öelda, et üks liik ei ole oluline või et noh,
et kui mu käest küsitakse, et aga miks just ma pean seda
liiki kaitsma, siis ma ütlen, ta ka ei peagi,
tegelikult tegelikult ei pea alati kõiki liiki kaitsma,
küsimus on selles, et kas meie inimesed oleme nagu piisavalt.
Et kust me teame, et kust läheb nagu piir,
et kaotame selle liigi teise liigi kolmanda liigi,
ütleme et pole oluline siis kuskohast läheb nagu see piir,
et see kooslus kokku kukub, me tegelikult ju seda ei tea
siis võib-olla oleks mõistlik olla ettevaatlik
ja igaks juhuks tõmmata see joon juba palju-palju varem,
et öelda, et ei, kaitseme neid liike, sest midagi selles
koosluses on nii erilist, et see liik seal püsib,
järelikult on võib-olla seal koosluses veel midagi,
mis on nii eriline, et just selles koosluses hakkama saama. Sest kui, kui me teame, et sama hahk Aruslane asustab Eestis
umbes kümmekonda männiku serva, sest noh,
me teame, et Eesti on männikuid paksult täis.
See ei ole üldse küsimus, männikuid on meil kõvasti,
aga ta asustab just mingit väga spetsiifilist tüüpi männiku serva.
Ja kui see liik on nendes olemas ja me võtame need kaitse alla,
siis võib-olla me kaitsma selle taustal veel midagi,
mida me üldse ei tunne. Kas see on ongi hästi mõistlik lähenemine? Aga kas tasuks äkki proovida asustada natuke laiemale
maa-alale teistesse männikutesse ja proovida,
et kuidas neil seal minema hakkab? Seda ma arvan, et ei ole mõtet teha.
Nende liikide puhul on liike, kelle puhul see võib mõistlik olla,
kui on probleem selles, et ta ei suuda levida.
Aga need liigid suudavad levida sellepärast et tegelikult on
mõlema liigi puhul teada Soomest näiteks juhuleide neil ei
ole populatsiooni.
Neil on juhuleiud ranniku lähedalt, need tulevad ju Eestist.
Et ta suudab levida, selles ei ole küsimus. Järelikult on see elupaik, kuhu ta pidama jääb,
see on nagu see, mis määrab tema reaalse,
levitada. Kui just sellised väga erilised männikud,
mille erilisust meie võib-olla ei tunneta,
tema, tema saab kohe aru. Just selliseid näiteid on veel, et liigid,
kes on hästi spetsiifilised, et sa saad aru,
et ta just väga konkreetseid elupaiga tingimusi nõuab.
Aga meie ei suuda peale vaadates aru saada,
mis see on. Ja ma kujutan ette, et ega hästi ei ole ka teada nende just
nende liikide täpne spetsiifiline, neile omane ökoloogiline
roll või, või nišš.
Et no üldiselt on teada liblikate koht looduses,
aga vaat mille poolest just need liigid erilised on,
kas on, on sellest midagi teada? Väga vähe, sellepärast, et kolm liiki on ka need,
kelle puhul me tegelikult ei tea isegi toidutaime Eestis
põhja tõmmu silmiku puhul me aimame, et selleks võib olla Vilbja.
Sest me nägime emast munemas Vilbja peale.
Aga tegelikult me ei tea ja ei teata ka mujal maailmas,
mis on veel kõige ma ütlengi, et need on need kolm liiki,
keda me teame, et on hästi haruldased, nad on hästi spetsiifilised,
me suudame ära kirjeldada enam-vähem selle elupaigaga,
mitte lõpuni. Aga me tegelikult täpselt isegi selle liigi bioloogiat ei tea,
et see on tegelikult see töö, mis peaks nüüd edasisi tulema.
Järgmine etapp, et me uuriksime välja ka selle liigi täpse bioloogiat,
me sime, oskame teda paremini kaitsta ka. Ja liigibioloogia uurimine on ka kaitsetegevuskavas kirjas.
Jah, ma saan, sellest tuleb nii-öelda alustada just kuigi
tegelikult uuringuid on juba tehtud küll selle alusel see
mõte sinnamaani ongi jõudnud, nagu me kuulsime,
et meid tugevama kaitse alla tasuks võtta just
ja need liblikaliigid, kellest me täna rääkisime,
siis hahk, karuslane, tume-nõlva, vöölane
ja põhja tõmmu silmik kelle kaitseks on tegevuskava
kinnitatud keskkonnaametis ja selle tegevuskava üks autor
Anu Tiit Saar oli mu tänane vestluskaaslane. Risti on selle poolest üks tore maa teiste Euroopa maade seas,
et meil elab metsades suhteliselt palju hunte.
Näiteks läänepoolsetes maades on neid vähe kui,
kui üldse. Aga tuleb välja, et kõik hundid,
kes eesti metsades elavad ja meile võib-olla suure vedamise
korral või kuidas nüüd öelda vastu tulevad,
metsas ei ole hundid.
Nad võivad küll välja näha nagu hundid teatud mõttes libahundid. Aga kui teaduslikumalt öelda, siis nad on hundi
ja koerahübriidid.
Ja nüüd on tõepoolest Eestis neid avastatud,
aga pole väga lihtne kindlaks teha, kui palju neid on.
Aga minu tänane vestluskaaslane Kirke Raidmets on seda
teemat uurinud ja kaitsnud Tartu Ülikoolis just hiljuti ka
magistritöökoerte ja huntide hübriid-idest Eestis.
No alustame võib-olla kõigepealt kohe arvudest. Kui palju Eestis on praegu teada hunte ja kui palju on nende
seas tegelikult hundi ja koera hübriide. No hinnanguliselt meil Eestis on hunte üle 300
ja siis oma magistritöös läbiviidud uuringus,
kus me analüüsisime siis üheksa aasta kütitud hunte leidsime me,
et F1 hübriide ehk siis neid isendeid, kelle ema
või üks vanem siis on olnud koer.
Tegelikult meil jäid mitte ühtegi, küll aga me leidsime
üheksa isendit, kes olid siis tagasi ristunud hundipopulatsiooni,
ehk siis kas nende üks vanavanem või vanavanavanem on olnud koer. Naha nii, et see nii väga sage nähtus ei ole,
et kohe, kui vaadata, siis leiame. Ja meie meil Eestis mitte. Aga jäljed sellest, et niisuguseid otseseid ristandeid
Eestis on olnud, on olemas, kas me saame ka kindlad olla,
et, et need vanavanemad, kelle järglasid nüüd leidsite,
on just nimelt Eestis koertega kohtunud? No päris seda me kindlalt öelda ei saa, kuna meil ikkagi
toimub see huntide liikumine üle piiri ja kuna me tegelikult
ju ei analüüs ei viinud analüüsi läbi Eesti koertega et siis
seda me kild öelda ei saa. Kuidas üldse võiksime aru saada, kas tegemist on hundi
või hundi moodi, koeraga või hundi ja koerahübriidiga on see
välimuse järgi ka selgelt näha.
Mõnikord. Nii ja naa just täpselt mõnikord, et väga palju sõltub
hübriidi välimusest.
Milline on olnud see vanem koer, et meil on ju väga hundi
sarnaseid koeri nagu näiteks saksa lambakoer,
mingid segaverelised koerad, aga meil on ka väga erinevaid koeri,
kellel näiteks on lontis kõrvad, mis kindlasti eristab teda
ju metsikust hundist ja ega sellest tulenevalt ka on see
hübriidi väljanägemine, aga aina enam me näeme seda,
et tegelikult me neid hübriide välimuse põhjal ei ole
võimalik kindlaks teha. Ja seetõttu käib hübriidide uurimine ikkagi ainult läbi
geneetilise seire. Ahaa ja teie töös oli siis ka just nimelt geneetikapõhine lähenemine.
Kuidas see täpsemalt käis? Et me küsisime keskkonnaagentuurilt hundikoeproove
ja millele laekus neid üle 500 Kas keskkonnaagentuuril on siis selline hundikoeproovide kogu? Ja et siinkohal kindlasti sooviks ka tänada keskkonnaagentuuri,
kes neid on kogunud ja väga-väga suur osa sellest on olnud jahimeestel,
kellele ka väga suur tänu, kes siis igal astud hundi kohta.
Ta on saatnud Keskkonnaagentuuri hundist koeproovi mis
tegelikult sellise analüüsi jaoks on väga hea materjal,
kuid seda annaks teha ka näiteks mitteinvasiivselt kogutud proovidest,
nagu näiteks hundi väljaheited. Aga koeproov on ikkagi kindlam. Ta on oluliselt parem ja see nii-öelda geneetiline otseselt
on puhtam ja parem. Millisest hundi kehapiirkonnast neid koeproove? Erinevatest, aga ma jään täpselt vastuse võlgu,
et ma täpselt seda ei tea, aga nii palju kui mulle endale tundus,
noh, mina neid koeproove, kas seal nägin
ja neistena eraldasin, et mulle tundus, et Egon
keeletükkidega No tegelikult ju suurt vahet ei ole, sest geenid on igal
pool ühesugused.
Ja kuidas täpsemalt kohe proovist DNA vaatamine käib? No kas ta saab just Eeenna vaatamiseks nimetada,
aga on olemas nagu puhvrid või omana kindel nii-öelda viis,
kuidas sa sellest koeproovist eraldad selle DNA.
Et sa viid läbi erinevate puhvritega selle analüüsi
või pesed välja selle DNA, sellest kohe proovist sisuliselt
piisab siuksest imepisikesest tükist.
Segad erinevad ained kokku, soojendad läbi tsentrifuugid
ja siis ongi see DNA lõpuks olemas siuksel puhtal
läbipaistval kujul. Et tuubi sees sihuke läbipaistev vedelik,
mille meie saatsime edasi siis Soome, kus analüüsis läbi viidi. Ja on kohe näha siis, kui on koerageenid sees
või on see ka natukene keeruline.
Koer ja hunt on ju lähedased liigid. Nathan evolutsioonist lähedased liigid ja eks tegelikult
eriti segavereliste koertel seda hunti osa ikkagi on
geenides samamoodi näha.
Ja ega see hübriidide tuvastamine ka alati just nii lihtne
ei ole, et on meetodeid, kus ta on nagu pigem sihuke hindajapõhine,
et see, kes vaatab, see otsustab.
Ja eks meie poolt samamoodi, aga on ikkagi isendeid,
kes selgelt eristuvad teistest väga kõrge siis selle koera osakaaluga. Ja jälle arvude juurde tagasi, et kui palju siis neid teise
või kolmanda põlvkonna hübriide oli, kes olid huntide
seltskonda tagasi läinud. Et meil oli siis 548 proovi lõppanalüüsis kellest me kokku leidsime,
siis üheksa Priidset isendit, kellest üks oli esimese
põlvkonna tagasi ristunud, kaks oli üksiku küll üks oli
esimene põlvkond juba tagasi ristunud, ehk siis said tema
üks vanem oli hübriid ja teine oli siis puhas hunt.
Nüüd kaks oli teise põlvkonna tagasi ristunud
ja ülejäänud kuus siis olid kolmas põlvkond tagasi ristinud isendeid,
sest see analüüs määraski kuni maksimaalselt kolm põlvkonda tagasi,
aga läbi sugulusanalüüsi. Meil õnnestus kindlaks teha, et tegelikult meil oli ka üks
neljanda põlvkonna tagasi ristunud isend. Nii et need märgid kestavad veel põlvest põlve. Jah, et võib öelda, et see hüpridiseerumine,
mille tagajärgi me näeme tegelikult toimus,
noh, ütleme, et üle 10 aasta tagasi On see nüüd kellelegi ka hea või on see halb,
et hundid ja koerad ristuvad? No kui me nüüd räägime hübridiseerumisest kui nähtusest endast,
siis tegelikult vibritiseerumisel nagu väga suurt mõju endal
ei ole, et noh, kui tekivad, siis noh, las nad tekivad,
eks saavad hakkama küll, saavad hakkama,
küll, võib jah nii-öelda, aga nüüd mõju pigem väljendub
selles introgressioonis ehk just selles samas,
et kui hübriidriistu tagasi emma-kumma vanema populatsiooni
ehk siis meil on näiteid Euroopast, kus näiteks sierra
Morena hundipopulatsioon on just välja surnud väga suure
introgressiooniga koertega koerteosast. Hispaania aga on teada näiteks positiivseid näiteid introgressioonist,
mitte küll koerlaste seas, aga näiteks Saksamaa metskass on
nii-öelda säilinud tänu sellele, et nad on sisubliliseerunud kodukassiga.
Et see võib olla nii positiivne kui negatiivne. Hundil seda väljasuremisohtu veel ei ole tegelikult,
et või on. Noh, Itaalias praegu viimaste andmete järgi on
interagressioon 30 kuni 50 protsenti, mis tegelikult on väga
suur ja Euroopas tuuakse aina rohkem välja seda hundi
ja inimese vahelist konflikti, küttimissurve suurenemist
tegelikult võib, ta võib väga tugevalt seda mõjutada
ja eriti just hübriidi seerumine ohustabki,
väga killustunud populatsioone, kes meie Euroopa
populatsioonid tegelikult on. Et huntidel ta võib kahjustada populatsioone metskassidel
oli kasuks No eks, eks see sõltub ka, mis vaatepunktist me vaatame,
et tegelikult, et võib ka juhtuda niimoodi,
et hundid saavad mingi positiivse omaduse koertelt.
Näiteks näitena võib võib-olla tuua selle,
et koerad saavad ju süüa inimese kõrval toitu,
hundid seda pigem ei saa.
Kui toimub nüdžibriliseerumine introfessioon,
siis noh, neil võib tekkida see võime süüa ka inimese kõrvalt,
mis toob mis võib suurendada nende ellujäämist väga
nii-öelda inimlähedases või aina kasvavas nagu
inimkeskkonnas nendega tegelikult ju huntide,
seda metsikut eluruumi jääb järjest vähemaks. Siis introgressioon intra ja see oli Itaalias kohati siis 35 protsenti,
30 kuni 50 protsenti suisa.
Ahah, mida see täpsemalt tähendab? See tähendab seda, et populatsioonis moodustub tagasi
ristunud isendite osakaal kuni 50 protsenti.
Et see on väga suur osa. Aga tegelikult on ju ka niimoodi, et hundid
ja koerad on kõrvuti elanud aastatuhandeid juba,
et ilmselt see ristumine on ka käinud aastatuhandeid.
Ja sellest võib arvata, et väga paljudel huntidel on,
on mingi väike protsent tegelikult koerageene noh nii nagu inimestel,
nii nagu viimastel päevadel paljud on avastanud,
et, et meil on Nandertaallase geene oma kaks protsenti.
Kas huntidel on ka mingi selline taustanivoo olemas
või kuidas üldse seda siis piiri tõmmata,
et nüüd hübritiseerunud mingi põlvkondade arv vist? Jah, see põlvkondade arv võib olla määrav,
aga samas ka ikkagi see osakaal, et kui suur osa tal
geneetikast ikkagi see koera osa siis on et selle järgi siis
määrati ikkagi hübriidi. Sõltub meetodist, et, et meil oli, meil oli 0,96 tala nii-öelda,
kust allapoole hundiprotsent siis osakaalus me vaatasime,
et tegu on ikkagi hübriidiga, eks see osakaal sõltub ka sellest,
mitmenda põlvkonna tagasi ristunud. Jajaa Haaja meetodist sõltub ka nii, et kui õnnestub avastada,
siis paneme, paneme kirja ja kui ei õnnestu,
siis siis ei ole selge, kuidas hundid ja koerad üldse
kohtuvad omavahel. Selleks on ilmselt palju erinevaid viise,
et meil Euroopa näitel, et eelkõige on tegu tihti hulkuvate koertega,
et ka just Itaalias on see hulkuvate koerte osakaal väga suur,
mistõttu arvataksegi, et see juriidiseerumini introgression
seal nii suur saab olla, et meil põhjamaades tegelikult
hulkuvate koerte osakaal on väike, eriti just viimastel
aastatel jäänud palju väiksemaks ja kuidas nad võivad
kohtade või kuidas võib toimetuse ristumine. Noh, siin tuleb vaadata hundi ja koera erinevate Erinevus sigimises.
Et kui meil isased koerad võivad tegelikult ju sigida aastaringselt,
siis huntidel seda võimalust ei ole, et neil on sigimisaeg noh,
Eesti kontekstis kuskil jaanuari lõpp-veebruar seetõttu
kutsutakse veebruariga tihti hundikuuks.
Et ainult siis on see hüpliseerumine meil võimalik,
kui neil on see jooksuaeg ja eelkõige on siis teada,
et ristuvad emale hunti, isane koer aga on ka üksikuid juhtumeid,
kus on olnud vastupidine. Mispärast see siis nii on just niipidi? Eks spekuleerida sel teemal võib palju, aga ilmselt ikkagi.
Kuna emasel hundil on 100 vahemalt piiratud,
aga isasel koeral on võimalik sigida aastaringselt,
siis saab juhtuda.
Aga emasel koeral on ikkagi samamoodi piiratud aeg,
mis ei pruugi kattuda huntide jooksuajaga,
mistõttu niipidi see kohtumine võib olla harvem,
esineb. No aga koeratõuge on ka erinevaid, eks ole,
et kas ma ei kujuta hästi ette, et mingi selline väike
klahvi ja et hundiga üldse paaritub? Jah, ega eks ta ongi väga vähetõenäoline,
pigem on tegu ikkagi suuremate koertega,
aga noh ega üldse seal ristumisel on AC variant,
et hunt pigem murrab koera maha.
Et seal see, see tõenäosus on oluliselt suurem,
eriti kui on tegu just nagu väiksemate koertega,
keda ta näeb pigem saakloomana kui partnerina.
Ristub ja murrab maha? Ei, seda kindlasti mitte, ta pigem ikkagi näetas siis kas
ohtu või siis saaklooma. Pigem ütleme niimoodi, et pigem huntide ja koerte kohtumine
võib lõppeda siis mahamurdmisest.
Aga Eestis on ju kunagi leitud kohe seda otsast hübriidiga. Jah, et noh, praegu meil neid ei õnnestunud leida,
mis ei tähenda, et ega neid, et meil neid ei ole,
sest et meie uurisime tegelikult kütitud osa kogu populatsioonist,
mistõttu tegelikult oleks ääretult hea uurida neid läbi
mitteinvasiivsete proovida, et me saaks uurida tegelikku
praegu eksisteerivad seda populatsiooni ka,
kui meil Eestis hübriide leitakse.
Kas siis näiteks välisel vaatlusel, et me enne korraks
jõudsime ka selleni, et kuidas neil siis vahet teha väliselt. Et noh, on mingid tunnused, et kui hundikarjas liigub ikkagi isendit,
kellel on rõngassaba või näiteks kõrvad lontis,
et noh, siis tegu tõenäoliselt on hübriidiga,
kui ta näeb hundi moodi välja.
Ma ei kujuta ette, mõnel juhul võib-olla lihtsalt koeron
huntide sekka ja pole maha murtud.
Aga jah, üldjuhul väliselt see võimalik ei ole,
aga kui geneetiliselt tuvastatakse või kui see kahtlus on,
siis nii nagu enamus Euroopas tuleb ka Eestis nad maha maha lasta,
tuleb ära küttida. Ah niisugune kohe selline seadus on olemas. Et see on välja öeldud põhjendus ongi siis populaarne.
Kas ta just põhjendusena seal välja toodud,
aga ikkagi kaitsta meie populatsiooni, et nad ei saaks siis
tagasi ristuda sinna populatsioonidesse.
Aga on ka erandeid Euroopas, et näiteks Itaalias on on kaks varianti,
kas nad tuleb kinni püüda ja hoida vangistuses,
võistlendab kinni, püüda steriliseerida,
kastreerida ja lasta siis tagasi loodusesse. Aga on olemas ka Horvaatia, kus näiteks hübriidid on
sootukski kaitse all.
Et see valdav suhtumine on küll see, et lasen maha.
Aga on ka üksikuid erandeid Euroopas. Asjale võib läheneda mitmeti.
Kas mõnede teiste loomaliikide kohta ka peale huntide
ja metskasside on teada, et nad oma kodustatud versioonidega
või lähedaste kodustatud liikidega hübriidi seeruvad? Ikka on, et noh, näiteks kodusiga metsiga võimelist
vibridiseeruma samamoodi näiteks mitte ainult loomariigis,
vaid ka linnuriigis, et meil ju Eestis on teda väike-konnakotka,
suur-konnakotka ümbritiseerumine. Et sellest on hiljuti labori saates juttu olnud Just et, et tegelikult neid hübriid leiab ikkagi väga palju
nii lindude, loomade kalandusest. Selline põnev hübriidide maailm ja selle maailma selles
maailmas toimub on, on avanenud meile just viimastel
aastatel palju rohkem tänu just geeniuuringutele millega on
tegelenud ka minu tänane vestluskaaslane Kirke Raidmets
ja kaitsnud sel teemal ka magistritöö, mille juhendajateks
Maris Hendrikson ja Egle Tammele Tänases saates oli juttu liblikatest ja koer huntidest.
Juttu ajasid anud iitsaar Kirke Raidmets
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
