Teadust kõigile tänases saates tuleb juttu maailmast koera
pilgu läbi.
Koerte nägemistaju iseärasuste väljaselgitamiseks teeb
Itaalias põnevaid katseid.
Miina Lõoke.
Selgub, et koerad on mitmes mõttes ülimalt head,
katseloomad, mõistvad ja koostööaltid.
Nende treenimine, et nad oskaksid katseis osaleda. Puhas rõõm.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Koerte kohta on ammu räägitud, et koer on inimese kõige
parem sõber ja koeri mäe tegelikult vähemalt arvame,
et üsna hästi tunneme koerad.
Me arvame, tunnevad üsna hästi ka meid.
Kuidas ikkagi see nii-öelda koera elu heas mõttes tegelikult käib?
Võib-olla seda ma nii hästi ei teagi, aga õnneks on olemas teadlased,
kes ka muude teemade kõrval just nimelt seda uurivad.
Et võib-olla võiks isegi nii sõnastada, et mis tunne on olla koer. Kuidas koer maailmast aru saab, võrdlevalt siis teiste liikidega.
Ja üks neid teadlasi ongi täna labori stuudios Miina Lõoke
Itaaliast Padova ülikoolist.
Ja tuleb välja siis, et itaallased selle teemaga päris
süvitsi tegelevad.
Ma rääkisin päris üldiselt, aga mida te täpsemalt uurit
koerte peal Itaalias? Meie uurime siis, kuidas koerad maailma tajuvad
ja peamiselt siis läbi läbi nägemismeele,
kuidas siis koerad tajuvad seda visuaalset informatsiooni,
mida nad enda ümber näevad ja kuidas nende aju siis seda
töötleb ja natuke tegelema ka sellega, et kuidas koerad
tajuvad kuidas koerte kuulmismeel töötab ja,
ja kuidas ja kui kõrgeid helisid koerad kuulevad ja,
ja kui tublid on nad aru saamaks, et kust see heli tuleb. Ja mis laadi katsed need peamiselt on, mis te teete? Me teeme käitumuslikke katseid, et siis koerad tulevad
laborisse ja siis olenevalt katsed neid,
kas siis treenitakse, enne kui enne, kui nad eksperimendis
osalevad või siis tulevad nad laborisse ja kohe saame katsetada,
siis ütleme, spontaanse reaktsioonina. Aga alles üsna hiljuti on siis avaldamist leidnud üks päris
huvitav töö ja see on avaldatud siis prosiidingse of the
Royal Society Pi ehk seda vist öeldakse Londoni Kuningliku
Seltsi toimetised niisuguses ajakirjas just.
Ja see käsitleb siis seda, et ka koerad,
nii nagu inimesed alati, mitte ei näe seda,
mida nad näevad vaid seda mõjutab see, mida nad enne on näinud. Just nimelt, et siin, nüüd viimase kümnekonna aasta jooksul
on näidatud, et inimeste visuaalne tajutav pilt on kallutatud,
siis selles suunas, mis nad hetk enne nägid.
No ma võin siin kohe näite tuua, et kui me näiteks näeme
arvu hulkasid, et võib-olla ma näen kümmet täpikest,
aga kui ma vahetult enne nägin kuute täpikest,
siis võib-olla need 10 ei tundugi mulle päris nagu 10,
vaid tundub rohkem nagu kaheksa või üheksa. Ja see ei tööta ainult arvu hulkade pealt,
see töötab ka samamoodi näiteks värvide või suuna või,
või isegi inimese atraktiivsuse osas, et kui ma näen enne
väga atraktiivset inimest, siis võib-olla järgmine tundub
mulle veidi atraktiivsem. Ahah, see on selline praktiline nipp, sätti atraktiivse
inimese sappa. Täpselt nii võtta, aga seda nüüd näidatud ainult inimeste peal,
aga iseenesest võiks ju ka teistel loomadel töötada või,
või olemas olla.
Ja, ja meie uurisime ka seda siis koerte peal
ja tuli välja, et tõesti ka koertel uuringus siis osales
kaheksa koera, keda me treenisime, siis eristame,
arvu hulkasid näidati neile, siis ühel pool oli kaheksa
täpikeste ja teisel pool oli siis kas vähem
või rohkem. Neid näidates siis ekraani peal Neid me näitasime tegelikult täitsa niimoodi sihukeste papp
või plastiktaldrikute või siukse plate peal,
kus olid siis singisingi tükikesed ja vot see oligi,
selles mõttes oli see koertele väga lõbus eksperiment,
kui nad õigesti valisid, siis said nad need singitükid nahka pista.
Väga motiveeritud meil meil eksperimendis osalema. Ahaa, nii et ühel taldrikul siis oli kaheksasingitükijuust
ja teisel oli siis kas üheksa või 10 või kuus
või midagi sellist, just just just.
Ja need lõhnasid muidugi nagu singitükk ikka
ja koer oli tõesti motiveeritud, juust. Loomulikult lõunaosas meil olid ka kontrollida,
et, et nüüd, kui ühel taldrikul oli kaheksatükke teisel
näiteks neli, siis selle taldriku taga, kus oli neli tükki,
oli siis ka kontrolllõhnatükk.
Et see lõhn oleks siis tasakaalus, sest teatavasti ju
kvartal on terav nina, kuigi noh, ütleme ei ole päris kindel,
kas nad nii teravad, teravad sel ära tajuvad,
aga, aga. Ja kui kohe raju aru sai, et kummal taldrikul siis rohkem
sinki on, kuidas sellest õigesti aru sai,
siis ta sai selle endale, jah. Siis ta sai selle nahka pista. Nii, aga kust see illusioon siis sisse hakkab tulema? Nii nüüd kui meil olid need koerad, siis treenitud nii
suutsid ütleme, ühe sekundi jooksul teha väga kiirelt
ja väga täpselt neid valikuid, siis me hakkasime näitama ühe
taldriku ette siis kas sellest suuremat või väiksemat numbri hulka.
No ütleme näiteks, kui meil oli see taldrik kaheksatükiga,
siis sinna ette.
Me näitasime taldrikut 16 tükiga. See tähendab siis, et nüüd peab, ütleme,
nimetame siis piltlikult, et oli vasakpoolne taldrik
ja parempoolne taldrik koera seisukohalt.
Ja ühel neist oli siis ikkagi kogu aeg kaheksa,
just seal oli kaheksa, ütleme parempoolsel siis. Ja vasakpoolne oli siis katse nii-öelda esimeses voorus oli
püsivalt siis kas kas vähem kui kaheksa või rohkem kui kaheksa.
Selge, aga nüüd, kui koertel see asi selge oli siis hakkas
see vasakpoolne taldrik muutuma. Ei, see vasakpoolne taldrik ikkagi siis samaks,
et noh, kas siis väiksem või suurem, aga mis hakkas muutuma,
hakkas taldrik muutuma, mida me näitasime enne seda
parempoolset taldrikut ehk siis esialgu ilmus koerte silme
ette ainult üks taldrik. Parempoolne oli see, kus oli kaheksa kogu aeg. Täpselt enne seda kaheksat, enne kui me näitasime,
siis kaheksat täppi näitasime koertele, siis kas kuute teist
või nelja koerad vilksamisi just sekundi jooksul koerad seda
korraks nägid ja siis kohe hetk hiljem kukkus sinna taldriku ette,
siis üks taldeksis kaheksa täpiga.
Ja me siis ennustasime, et kui koerad, nüüd,
kui koerte aju töötab nüüd samamoodi nagu inimese aju siis
kaheksa Täpi peaks tunduma neile suurem,
kui nad olid näinud enne siis kuute, teist
või see peaks tunduma neile väiksem, kui nad olid näinud
siis enne nelja ja see peaks siis nüüd mõjutama,
kui täpselt suudavad koerad seda eristada,
siis sellest vasakpoolsest taldrikust. Ja nüüd, mis me hakkasime nägema, on see,
et kui muidu olid koerad võimelised tegema vahet kaheksal
ja kuuel võistlus kaheksal, 11-l, mis on nüüd,
ütleme, koerte puhul koerad peavad olema treenitud,
et suuta seda sellist selliseid numbri hulkasid eristada
päris just ja päris lähedased üksteisele,
et ka inimestele vahest võib sassi minna.
Siis me nägime, et kui me nüüd panime 16,
kaheksa ette, siis koerad kippusid hakkama vigu tegema
eristamaks kaheksat ühteteist või siis, kui me näitasime nelja,
kaheksa ette, siis hakkasid koerad vigu tegema kuue
ja kaheksa eristamisel. Selle Deletame veel korra läbi, et kui näitasite paremal
pool nelja enne kaheksat ja vasakule poole kuut kuud just
siis koer Siis hakkas koer vigu tegema, siis ta kippus hakkama seda
kuute valima, selle asemel, et valida kaheksat.
Aga samal ajal kui, kui, siis oli, et eks nad,
eks muidu tuleb ka vahest vigu sisse, aga kui me näitasime
kuute teist, siis enne kaheksat ja teisele poole siis kuute
nüüd tundus kaheksa koertele suurem.
Ja siis kadusid need vead kohe ära ja koerad valisid suurema
enesekindlusega siis seda kaheksat. Naha nii, et väike eelhäälestus aitab kaasa just
või soodustab just vea tegemist just niisugune nähtus
ja tuleb välja, et inimestel on seesamamoodi koertel ka.
Mida me sellest saame siis järeldada, et koerad on nagu inimesed? Just koerte aju töötab siis inimese ajuga sarnaselt ja,
ja siinkohal ma ei jääkski võib-olla siia kinni,
et just koerte aju kuna seda ei ole nüüd teiste loomade peal
uuritud või teiste liikide peal uuritud,
siis suure tõenäosusega võib öelda, et, et seda võiks leida
ka seda võiks leida ka teistel liikidel,
et inimeste puhul on välja pakutud, et see on see nähtus
aitab kaasa meie ellujäämisele. Et me tajuksime siis maailma sujuvalt, sest ütleme,
sellised väiksed alternatsioonid meie visuaalses pildis
muutused meie visuaalses pildis võivad tuleneda meist endist
noh näiteks meie pealiigutustest silma pilgutustest
ja meie aju lihtsalt siis filtreerib need välja
ja muudab selle pildi sujuvaks.
Ja iseenesest ja noh, ütleme aitab kaasa meie meie ellujäämisele. Et võib-olla see kaheksa aju vaatab, et võib-olla see
kaheksa on vale või kahtlane natukene, et võtame selle arvesse,
mis enne oli just just just. No need olid ju samas kohas siin ütleme,
see nähtus töötabki ainult siis, kui nad on,
noh, siin on nüüd ütleme, kindlad reeglid peavad esinema
täpselt samas kohas väikse, väga väikese ajalise vahega
ja ütleme, see peab olema siis sarnane meedium ütleme,
et noh, et kui me räägime arvu, hulkadest,
sõnati arvu hulk või me räägime värvidest,
siis on alati värv. Või siis ütleme, suunasti atraktiivsus just. Aga kui see nüüd inimesele kasulik on, siis on võib-olla
koerale ka täpselt samamoodi kasulik ikkagi mitte lasta
ennast häirida sellistest väikestest muudatustest nägemisväljas.
Alati võib arvata.
Ta kõik liigid, kes näevad maailma, nendel on samamoodi
võib-olla isegi äädikakärbsele, näiteks kellega tihti
katseid tehakse. Just et miks mitte, et noh, kes nüüd kõigil liikidel,
aga, aga vähemalt ütleme kes, kes nüüd kasutavad palju
nägemist või siis ütleme võib-olla imetajad.
Et ütleme, selles selles mõttes Jaa, jaa, aga see on nüüd teiste teadlaste töö,
kes uurivad neid teisi loomi. Just just loodame, et, et hakkab tulema nüüd nüüd uuringuid
ka sellel teemal. Aga räägime koerte uurimisest veel, kõigepealt on huvitav
teada seda, et, et üks neist koertest, kellega te seda
katset tegite ja saan aru, et ka paljusid teisi katseid oli
eesti koer, teised olid itaallased, aga aga üks oli Eesti kutsa. Just just nimelt uuringus osales ka minu minu mustikas,
kes on pärit Tallinna varjupaigast.
Mustikas on meil juba kuueaastane.
Ma võtsin ta üsna noore koerana siit Eestist kaasa,
kui ma läksin Itaaliasse doktorantuuri ja mustikas ongi meil kasvanud,
nüüd täitsa täitsa laborist on osalenud.
Või nüüd pea vast pea kümnelkonnal uuringus väga
entusiastlik laborikoer meil hästi lahtise peaga ja,
ja ütleme, lahendab väga hästi probleeme iseseisvalt ja,
ja, ja musti on. Ta meil segavereline, ega me täpselt ei teagi,
mis, mis tõu segu, ta on tõenäoliselt laika,
aga, aga nagu teised koerad meil laboris,
et meie otsi üldse mingeid puhta tõulisi peeneid,
koeri täiesti täiesti siuksed.
Keskmised krantsid sobivad meile väga hästi,
lihtsalt on oluline, et nad oleksid motiveeritud meil
laboris töötavad, nagu ma siin enne mainisime,
töötame hästi palju toiduga. Et ütleme, toidu peale, motiveeritud koertega on väga lihtne töötada.
Ja et nad tunneksid end laboris hästi.
Meie kõik, meie eksperimendid on tehtud niimoodi,
et ütleme, kui koer nüüd ennast hästi ei tunne,
siis, siis võib ta täiesti ütleme sissioonilt täiesti lahkuda.
Tihti on meil isegi uks lahti, kui nüüd just eksperimenti nõua,
teistmoodi ei tööta helidega ja koer ära väsib,
siis siis täiesti võib koer minna teise tuppa magama ja,
ja me proovime hiljem uuesti. No see koerte treenimine, et nad üldse teaduskatses osaleda suudaksid,
see on kindlasti suur huvitav ettevõtmine
ja moodustab suure osa teie igapäevatõest. Jah, nii ta on, eks see ole ka peaaegu et vahvema sammudest.
Tõesti, ka siin nüüd eelmainitud eksperimendi tarvis siin
mõnda koerme treenisime täitsa mõned kuud järjest,
see on siis mõned paar päeva nädalas võib-olla paar-kolm
päeva nädalas ja, ja teeme siis kuskil kolm,
neli sessiooni päevas.
See nüüd oleneb natuke koerast ka, et kui palju,
kui palju koer jõuab, kui me näeme, et ära väsib,
siis me läheme järgmine päev edasi. Ja jah, me kasutame siis ütleme väga koerasõbralikke meetodi,
et koer kunagi ei sunnita meie laboris midagi tegema
ja nad ise vabatahtlikult osalevad ja selles mõttes ongi
koer nagu hästi vahva laboriloom, et nad ise väga rõõmsalt
saba liputades jooksevad meile sinna katsetatud.
Ja, ja nad on väga entusiastlikud osalejad,
ütleme võib-olla siis võrreldes teiste loomadega,
keda kasutatakse loomkatsed. Ja no sellest sai arutatud, alustatud, et koer on inimese
sõber Ja ta laboris näha jah? Milliseid põnevaid katseid on, olete veel teinud mille jaoks
koeri on olnud kuidagi eriti huvitav.
Treenida. Näiteks üks osa minu doktoritööst.
Me uurisime, kuidas koerad tajuvad Canitsa illusiooni,
see on siis nüüd sihuke illusion, kus meie
või siis koerte aju peab lünkasid täitma ka Nizza illusioon.
See on siis niimoodi, et see koerale või siis meile
näidatakse kolme.
Ja kui need nurgad on nüüd õigesti paigutatud,
siis tundub, et seal vahel oleks kolmnurk. Aga ometi kolmnurga külgesid näha ei ole ainult tipud just,
ja, ja inimeste peal on näidatud, et inimesed selle
kolmnurga siis tajuvad, see tajuvad seda kolmnurka seal
ja eks igaüks kodus ka proovida ja vaadata,
see kolmnurk sinna kohe ilmub ja tegelikult näidatud ka
teiste loomade peal, isegi siin enne oli juttu putukad,
isegi siis sipelgad ja mesilased tajuvad seda,
aga ei olnud näidatud koerad, seda tajuvad. Ja miks see nüüd pole.
Oluline on selles mõttes, et kui meie näeme näiteks näiteks inimene,
kes jalutab, ütleme, tänaval auto eest läbi,
siis me ju tajume seda autot ühe tükina ei ole niimoodi,
et on autonina ja auto pagasnik ikkagi auto on üks tükk
ja me ju tahame teada, et ka koerad tajuvad asju ühe tükina,
ütleme ühtlasena.
Ja siis nüüd selle eksperimendi tarbeks. Me kasutasime puutetundlikke ekraane, me treenisime siis,
kus koera kõigepealt ekraanile lähenema,
siis seda ekraan ninaga katsuma ja kui koerad olid nüüd
ja siis loomulikult iga iga katsumise eest said nad siis
preemiaks kas siis väikse viineritüki või väikse maiuse.
Ja kui nüüd koerad olid, siis ilusti oskasid neid ekraane
jälgida ja puudutada, siis me hakkasime näitama ühel
ekraanil siis valget kolmnurka ja teisel ekraanil siis
mingit muud geomeetrilist kujundit näiteks ringi
või ruutu. Ja, ja esialgu võib-olla oli ainult siis üks
geomeetriline kujund ja kui koer hakkas siis üha täpsemalt
ja kiiremini seda kolmnurka siis valima,
et ta pidi siis puudutama siis seda ekraani kas siis vasakut
või paremat, kus see kolmnurkse silmus, mis me hakkasime
kujundeid lisama, kuni selleni, kui oli erinevat 10
geomeetrilist kujundit ja koer, siis igal igal korral pidi
siis valima täpselt selle õige ekraani. Ja, ja kui nad sellega siis nüüd hakkama said,
siis hakkas see põnev osa, kus me näitasime ühel ekraanil
siis kolmnurka ja teised olid siis need nurgad pööratud,
teistpidi niimoodi, et sinna vahele seda kolmnurka ei
moodustunud koerad, siis said jälle aega paar sekundit neid
ekraane vaadelda ja siis pidid siis ninaga puudutama seda,
kust nemad arvasid, et see kolmnurk on.
Ja, ja samamoodi siis nagu teiste loomade puhul nägime,
et koerad valisid siis suure täpsusega või ütleme peaaegu
alati siis selle kolmnurga või selle, selle ekraani kusse
illusioonist kolmnurk, siis ilmus nooti,
aga ega selles eksperimendis kõik koerad,
see treenimine võttis aega ikkagi mitu kuud alguses,
et nad harjuksid seal katseruumis olema,
et nad hakkaksid siis neid ekraane katsuma
ja et nad õpiksid siis ise neid valikuid tegema. Et siis inimese käitumise või ütleme inimese käest seda
informatsiooni otsima inimesele silma.
Just, just vot, aga see ongi koerte puhul hästi levinud,
et nad eriti ütleme, mõned tõud, et nad kipuvad hästi palju
inimese inimeselt abi otsima.
Ja näiteks selliste eksperimentide tegemisel me kasutamegi niimoodi,
et kui, kui nüüd need ekraanile ilmuvad need kaks kujundit
siis see inimene, kes koeraga siis koos on,
kes teda pärast premeerib, paneb silmad kinni,
et ta ei teaks, kummal ekraanil see kujutis on,
sellepärast et kui ta teab, siis ta võib-olla alateadlikult
isegi koerale vihjeid anda ja samamoodi,
et koerad ei otsiks inimeselt, ütleme abi,
kanname me näiteks päikseprille või siis selliseid suuri
kaabusid või mütse, meie silmad oleksid varjatud,
et koerad ei saaks, et kuidagi abi otsida. Kas mustikas osales ka nendes kolmnurgakatsetes? Ja mustikas osales ka, et see oli üks tema esimesi.
Kas tema esimesi katseid Aga mõned katsed on teil võib-olla ka selliseid ka,
kus koeri ei pea treenima, et vaatate seda,
kuidas ta nii-öelda spontaanselt käitub nii nagu nii nagu
tavaline koer just. Täpselt tõsi, mõned katsed on meil täiesti selliseid,
meil laboris suur andmebaas, kust me saame siis omanikega
kontakti ja siis omanikud tulevad oma koeraga siis laborisse,
võib-olla tunniks-paariks seda katset tegema.
Me oleme näiteks siin mõned näited tuua,
me uurisime, et kas koerad tunnevad oma omanikud pildi pealt ära,
ehk siis kaks tee kahe kahe dimensiooni listelt stiimulitelt
ja selles eksperimendis, mis siis pildistasime üles koerte
omanikud ja siis võtsime koerad siis omaniku käest ära,
viisime nad teise tuppa ja omanik koos siis teise
laboritöötajaga peitis end sellise suure plastik seina taha. Ja siis, kui koer siis sinna katseruumi sisenes,
siis me tõmbasime ülesse kaks kardinat, kus siis ühe taga
oli siis omaniku pilt ja teisel oli siis kellegi teise pilt.
Loomulikult pildid olid tehtud, siis ütleme päris
elusuuruses ja, ja koer siis sai neid pilte vaadata
ja sai siis valida, et kumma poole minna,
seal piltide all olid siis augud, et koer sai siis sassis
kas omaniku juurde joosta või siis teise poole joosta. Ja, ja ütleme selliseid eksperimente loomulikult treenitud
koertega ei saa teha, sellepärast et kui ühe korra on ta
selle ära teinud, siis järgmine kord ta juba teab.
Nii et siis oligi meil vaja suuremat valimit,
me tegime siin eksperimendis vist umbes 60 koera.
Kes siis tulid oma omanikega, eks juhtub siin töös,
mõni koer ei tahagi valida, kui mõni koer hakkab kartma,
et see valim peab olema alati natukene suurem,
et jõuda siis selle lõpliku valimini nende koertega,
kes laboris hästi tunnevad, kellel ei ole nägemisprobleeme,
kes on valmis siis valima, vaatama, tegema. Kas koerad tundsid omanikud hõlpsasti ära? Ja tundsid küll, saime, tuli tuli selles mõttes positiivne
tulemus ja see on nüüd mõned aastad tagasi avaldatud
artikkel ka.
Nüüd siin paar nädalat tagasi tuli meil üks teine uus
artikkel välja, kus me uurisime, kuidas koerad tajuvad sügavust.
Noh, ütleme iga koeraomanik ilmselt teab,
et noh, mingil määral koer ikkagi tajub sügavust,
ega ta ju auku ei astu või rõdult alla ei kuku. Nii naljalt.
Aga, aga kuidas ta täpselt seda sügavust tajuvad,
ega me tegelikult ei tea.
Ja, ja siis meie tegime sellise katse, kus me uurisime siis,
et millised elemendid seda sügavuse taju mõjutavad.
Ja, ja siin me kasutasime psühholoogide,
sellist paradigmat vajulation of ekspertion,
mis siis eesti keeles võiks olla, et ootuste purunemine
ja et siis koer või, või ütleme see, kes vaatleja siis ootab
midagi ja, ja siis juhtub midagi talle täiesti ootamatult. Ja kuidas me siis reageerime, sellele, reageerime üllatusega.
Vot ja ka koerad reageerivad üllatusena ja kuidas meie siis tegime,
oli niimoodi, et me pildistasime üles augu
ja panime selle pildistatud augu siis sellise suure plate
peale ja selle plate pealt me hakkasime siis veeretama palli üle.
No vot, kuna nüüd oli siis augu auk oli kaetud pildiga,
siis see pall veeres sealt üle ja kui tugevad nüüd tajuksid
seda auku või tegelikult Pajusidki seda auku siis auguna
seda pilti siis auguna, siis olid nad üllatunud,
et see pall ei kukkunud mitte auku, vaid veeres üle. Ja, ja kuidas me seda üllatust siis nägime,
sellised koerad jäid seda auku kauemaks vaatama.
Nüüd ütlen kauemaks vaatama, aga noh, millega võrreldes iga
koer siis osales kahes proovis ja siis teises proovis oli
siis päris auk, kust see Balzis veeres supsti auku
ja siis üllatus kadus, vaatasingi osales nüüd mitukümmend
koera ja me tegime, noh, loomulikult pooled koerad tegid
siis kõigepealt selle esimese katsena siis selle pildi augu
ja teised koerad tegid siis esimesena selle deme päris augu,
sest noh, loomulikult koerad, ütleme, esimeses katses
võib-olla natukene vaatavad, jäävad kauem vaatama
ja me filmisime üles siis, et kaameratega,
kuhu koer vaatas ja siis pärast selliste etoloogide
programmidega siis mõõtsime täpselt ära,
et kui mitu sekundit isegi millisekundit see koer siis
vaatas ja kuhu täpselt ta vaatas ja me leidsimegi,
et siis ütleme seal oli statistiliselt oluline vahe,
et mõned sekundit kauem koerad tõesti jäid vaatama,
kui see Balzis sinna auku ei kukkunud, vaid veeres üle,
mis tähendas, et nad tõesti tajusid seda auku siis auguna ja,
ja tundub, et seal ütleme mis mõjutas, nagu ka meil on vari
ja on siis Bigherol kius on siis sellised vihjed pildil,
kui ütleme, kui asjad, ütleme, kui jooned murduvad
või ütleme, ma ei oskagi seda hästi seletada. Kui on näha pildi pealt Just just et kui nüüd augu ääred niimoodi sisse kalduvad,
et seesamamoodi mõjutab, siis kuidas koerad tajuvad
ja praegu siis laboris me oleme sellega nüüd ütleme see
artikkel siis nüüd avaldati siin mõned nädalad tagasi
ja hetkel või siis töötame selle kallal,
et vaadata, et kumb nendest siis rohkem seda seda taju
mõjutab kumb, kumb siis, kas vari, või siis
või siis ütleme, kaldus ääred või. Ja seda ma olen sotsiaalmeedias ka tähele pannud,
et mõned videod seal üleval, kuidas põrandale pannakse,
justkui nagu need joonte võrgustik või ruudustik,
selline, et tunduks nagu auk läheks kuskile alla
ja siis siis koerad lähevad sealt ikka suhteliselt
pelglikult mööda. Jah, no vot, need videodesse ma suhtuksin tegelikult päris skeptiliselt,
sellepärast et see illusioon tegelikult on nähtav ainult
nüüd väga spetsiifilise koha pealt, et meie laboris ka meil
on täpselt üks väike platvorm, kuhu koerad pannakse istuma,
mõõdame ära koerte silmakõrguse, kui nad istuvad
ja siis me paneme selle platvormi täpselt õigele kõrgusele
igale koerale.
Aga kui neid sotsiaalmeedia videosid nüüd näha,
siis kuna need ei ole filmitud täpselt koera silmade kõrguselt,
siis tegelikult on arvata, et koerad ei taju seda üldse
mitte auguna ja nad lähevad sealt mööda mingil muul põhjusel. Tõenäoliselt sellepärast, et eks esimest korda midagi uut
nähes ikkagi koer on natuke pelglik, ei taha sinna peale astuda. Ja see läheb jälle sinna rubriiki, et kõik,
mida sa näed, ei tarvitse olla see, mida sa näed. Just just just just ei tasu kõike uskuda kohe. Aga Miina, ole hea, räägi, kuidas sa üldse Itaaliasse
sattusid sellisele huvitavale tööle koertega neid treenima
ja nendega katseid tegema.
No Eestist oled sa pärit, see on selge.
Kuidas teie siin Eestis algas ja Itaaliasse jõudis? Ma tõesti olen siit Eestist pärit, Tallinna lähedalt
Tallinnas koolis käinud ja peale keskkooli ma läksin siis Tartusse.
Ma tegin ökoloogia erialal oma bakalaureusekraadi Tartu
Ülikoolis ja sealt edasi läksin siis bioloogiasse magistrisse,
lõpetasin siis zooloogia osakonnas, siis tus magistri,
aga mul on loomadega alati väga meeldinud töötada
ja ülikooli kõrvalt siis ma käisin ka tööl,
küll siis koerte varjupaigas ja küll loomaaias
ja siis mõned aastad välismaal olin ka loomade päästekeskustes,
kus siis päästeti nii eksootilisi kui ka metsikuid loomi
ja mul oli võimalus siis töötada erinevate primaatidega
šimpans sitega tuli ette ka lõvisid tiigreid. Ma olen olnud nii Hollandis kui ka siis Itaalias inimesena
Itaaliasse jõudsingi, et esimese aasta ma tegin Hollandis
olin euroop papa vabatahtliku programmiga kus ma siis olin
loomade talitaja, peamiselt töötasin siis primaatidega ka,
aga ütleme nii suurte kui väikestega, siis Champansitega.
Ja kuna mulle see väga meeldis, siis sealt edasi ma läksin
Itaaliasse ühte loomade päästekeskusesse,
kus ma sain töötada, siis ütleme nii kaslaste kui,
kui ikka primaatidega ja võib-olla natuke rohkem kontaktiga
nende loomadega. Ja võib-olla mitte päris treenimist, aga,
aga sellist vahelist kontakti.
Ja kui ma seal Itaalias juba olin, siis ma leidsin selle labori,
kus siis uuriti koeri ja kuna ma suur loomasõber olen
ja ma tahtsin just, et, et mu töös oleks ka lisaks teadvusele,
ütleme, loomadega kontakti, siis kui, kui metsikuid loomi uurida,
siis seda kontakti jääb nagu natuke väheks,
et ega, ega seda just metsikut looma treenima ei lähe. Ja, ja siis minu jaoks oligi see, see itaalia laboresti sobilik,
et sai neid koeri treenida, oma nihkega rääkida,
koertega mängida, aga tegelikult sai ka tõsist teadust teha.
Ja, ja mul oligi võimalus siis minna sinna doktorantuuri
õppima etoloogiat siis loomade käitumisteadust ja,
ja peale peale seda ma siis ka sinna jäin,
siis Padova ülikool, see on siis Veneetsia,
Veneetsia lähedal ja, ja peale doktorantuuri ma jäin siis
järeldoktorantuuri ja peale seda oligi mul võimalus jääda
siis päriseks sinna, laborisse tööle ja praegu praegu ma
seal olen ja ja olen väga rahul. Millest su töö seal ikkagi päris täpselt seisneb laboris? Minu vedada on nüüd enamuses see praktiline pool laboris,
küll siis on nii tudengite majandamine, tudengite juhendamine,
nende praktikate juhendamine ja kui siis selle teadusliku
poole vedamine, et ütleme, teaduse praktilise poole vedamine,
just tonni Nende eksperimentide planeerimine,
valmis seadmine, koerte leidmine, koerte treenimine,
nende treeningplaanide koostamine.
Sest noh, ütleme siin, ma räägin sellest treenimisest alati
väga selliselt lõbusad peaks täpselt, aga tegelikult kui me
teaduslikult neid treenime, siis on, meil on väga,
ütleme meil protokollid, ende üsna üsna kindlad protokollid,
nende protokollide järgi tuleb neid koeri treenida
ja minu töö on siis need protokolle kas siis kirjutada
või üle vaadata ja, ja vaadata, et kuidas siis koerad,
koerad edenevad, oma teeningusi, siis neid katseid siis planeerida. Ja vaata, kui hea, kui inimene leiab omale loomaarmastuse
juures sellise töö, kus saab, saab iga päev loomadega kokku puutuda. Jah, just päris iga päev, eks vahest tuleb ikka neid päevi ette,
kus sa kirjutad artiklit ja ja saad ainult oma koera
kontoris sügada, aga tõesti, mulle väga meeldib,
et saab, et minu kaks kirge, nii loomad kui teadus on
ühendatud ja ma saan töötada ühelt poolt nii koerte käega,
teiselt poolt, et ka ka teadusega. Aga seal päästekeskuse päevil, milline oli kõige
eksootilisem loom, kellega sa seal kokku puutusid? Lõvid tiigrid, šimpansid mulle vist, ma pean tunnistama,
et mulle vist kõige rohkem meeldiski Chimpensitega töötada,
ma ei, ma ei olnud nüüd suur primaadifenn,
kui ma sinna läksin, aga nad on selles mõttes,
nad on inimesele nii sarnased, et ikkagi täiesti väga
erilised loomad või nendega on väga eriline töötada.
Kohati sul ka peaaegu peaaegu unustad ära,
et nad ei ole inimesed, sest ja hästi huvitav oli vaadelda,
kuidas nende aju töötab, et nad saavad, Nad saavad meist aru
ja nad saavad sellest maailmast ikkagi meist nii sarnaselt aru. Ja noh, kuna me paraku neid puuris peame,
siis seal tulebki olla väga väga-väga hoolas,
sellepärast et šimpansid selle puuri puuri elu on igav
ja nad suudavad välja mõelda igasuguseid trikke,
kuidas meid üle kavaldada.
Võib-olla meile päris ohtlik.
Aga kui sa nendega sõbraks saad ja nad suga ära harjuvad,
siis on ka hästi hästi hästi huvitav nendega koos töötada
ja ja, ja suhelda. Nii et järgmisena leiad võib-olla mõne šimpansi labori,
kuhu minna tööle. Pigem vist mitte mulle koera laboris meeldiv,
et, et koerad ise tahavad seal laboris tööd teha
ja nad ja nad tõesti tulevad saba liputades,
naeratus näol, meie meie eksperimente tegema.
Ja paraku teiste loomadega. Šimpans nii koostööaldis ei ole, et teised loovad,
paraku tihti on sunnitud neid loom eksperimente tegema.
Jaa, jaa. Ühest küljest mõjutab see ka natukene nende katse tulemusi,
sellepärast et kui me looma sunnime, siis paraku on ta ju
stressis ja see stress mõjutab, kuidas meie aju töötab
või kuidas nende aju töötab.
Et koerad on selles mõttes hästi toredad katseloomad,
et nad vabatahtlikud teevad, nad on, naudivad seda,
mida nad teevad ja, ja samamoodi ka see visuaalne pilt,
mida nad näivad, on meie omaga hästi sarnane. Et see šimpans võib-olla on geneetiliselt meile väga sarnane,
aga samas see maailm, kus ta elab, kui ta laboris töötab,
on sisuliselt ikkagi Puur, samal ajal kui koerad on üks neid
väheseid liike, kes elavad meie enda kodus
ja see visuaalne pilt, mida nad näevad, on hästi sarnane,
sarnane meile või meie elule. Et niisugust juttu ajasin, siis täna Miina lõokesega
Itaaliast Paadava ülikoolist etoloogiga. Ja ma tahtsin veel üles kutsuda, et ma ise sattusin sinna
Italia laborisse, kui ma läksin Erasmus praktikale
ja kui siin nüüd kuulajate seas on mõni bioloogia
või psühholoogia või veterinaariatudeng,
keda ka need teemad huvitavad, siis võib meid internetist
üles otsida ja võib-olla on ka mõnel kuulajal huvi tulla,
näiteks erastus praktikale meie juurde siis kas praktikat
tegema või siis hoopis oma lõputööd meie juurde kirjutama. Et olen alati Padov ülikooli, Itaalias. Selline kasulik nõuanne siis huvilistele
ja ajasin juttu mina lõokesega, kes uurib koeri
ja nende käitumist ja seda, kuidas, kuidas koerad maailma näevad. Ja uus saade on kavas jälle nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast olen Priit Ennet kuulmiseni taas.
