Teadust kõigile tänases saates ajan juttu bioloogia
filosoofi Edit Alpsepaga Tartu ülikoolist.
Olen ise saatejuht, Priit Ennet, kes kuulab,
saab teadust.
Edit. Tere tulemast saatesse, oled bioloogia filosoof,
nagu ütlesin, millega filosoofid suvel tegelevad,
kui inimesed kõik puhkavad, kas filosoof ka tuleb oma
tugitoolist välja või või mõtleb seal oma suuri mõtteid edasi? Ei ei saa kahjuks öelda.
Filosoof, vähemalt mina lihtsalt tugitoolist täiesti eemal
saab olla, et mul on endal olnud küllaltki tihe suvi.
Olen siin populaarteaduslikke artikleid kirjutanud,
ettekandeid pidanud, et hoolimata sellest,
et ametlikult on mul puhkus, on mul olnud tegelikult üsna
vägagi kiire aeg, et paraku juhtub jah niimoodi,
et et igakordse ametlik puhkus ei pruugi tähendada,
et tegelikult saaks ainult rannas istuda
või millegi sellise puhtalt suvisega tegeleda. Ja see, kui oled endale sellise populariseerimisse suuna
ette võtnud, eks ei ole sind ka siia täna siia labori
stuudiosse toonud.
Aga bioloogia filosoofia, mis pärast oled sa just huvitunud sellest,
et kuidas mõelda põhjalikult bioloogia küsimustele? No mind on see elusloodus ja evolutsiooniteooria alati
huvitanud aga samas ka filosoofiline mõtlemine siis kuidagi läks.
Läks niimoodi õpingute ajal, et sattusin selle distsipliini
distsipliiniga tegelema ja ma olen sellega üsna rahul,
et ta on piisavalt relevantne nagu sellise päriselu jaoks,
aga teatud mõttes ta ikkagi säilitab sellise nagu natukene
metatasandi või selliseid distantseerunud distantseerunud
positsiooni ka, et nagu sellise abstraktse samal tasandil
mõelda nendest bioloogianähtustest. Praktika ja abstraktsus koos. Mingis mõttes küll jah, sellepärast et paljudel bioloogia
bioloogia filosoofia küsimustele, et neil on relevantsus ka
sellise tegelikult mingis mõttes ka igapäevaelu jaoks et
minu personaalne eesmärk ei ole iseenesest bioloogidele
kuidagi kritiseerida nende tegevust või midagi,
vaid pigem just nagu lähtuvalt sellest, mida bioloogika
päriselt teevad, ikkagi suunata või noh,
selles mõttes pöörata tähelepanu nendele võimalikele
filosoofilistel küsimustele, mis bioloogiateaduses võivad,
võivad ette tulla. Millega üleüldse bioloogia filosoofia tegeleb,
mainisid juba siin biolooge, see on teada,
millega nemad tegelevad.
Nemad uurivad elusolendeid ja nende süsteeme.
Aga bioloogia, filosoofia, kus see sisse tuleb
ja ja mis küsimused huvitavad bioloogia,
filosoofia. No seal on jah erinevaid küsimusi, mille üle mõelda,
et üks päris oluline päris oluline selline haru võib olla näiteks,
kuidas erinevaid bioloogia mõisteid defineerida olulisi mõisteid,
näiteks kuidas defineerida liiki või siis
või siis organismi kuidas, kuidas organismi klassifitseerida
või siis kuidas üleüldse näiteks noh, võib-olla
mastaapsemalt küsimused, kuidas elusorganisme elus
elusolendeid defineerida või siis või siis selline nii-öelda
hariv roll natukene, et juhtida tähelepanu sellele,
millised võivad olla näiteks tavainimeste selliseid levinud
levinud väärarusaamad, mis puudutavad bioloogilisi argumente
või siis, või siis kuidas näiteks mingeid erinevaid
bioloogia väiteid kasutatakse näiteks ideoloogilistes,
kontekstides või sotsiaalsetes kontekstides,
eks ole, apelleerides näiteks sellele taha miski,
miski on loomulik või näiteks väide väidetavalt evolutsiooni
teel arenenud ja justkui õigustada sellega mingeid asju. No ütleme näiteks näiteks ksenofoobia kohta on väidetud,
et, et et kuna ta on võib-olla sellise evolutsioonilise päritoluga,
et ahah, et järelikult on ta kuidagi inimesele kasulik olnud
ja siis sealt liigutakse edasi väitele, et äkki,
et kuna see on miski loomulik või evolutsiooni teel arenenud,
siis justkui nagu õigustaks ka sellist sellist käitumist. Aga tegelikult ei õigusta. Ei noh, seal on tegelikult selline hüpe selle vahel,
et mis, mis on loomul esiteks kas ta üleüldse on
evolutsiooni tagajärg, on üks küsimus ja teiseks,
et kas seda ka moraalselt selle baasil õigustada saab,
näiteks on on selliseid autoreid, kes on väitnud,
et vägistamine või laste tapmine on mingid fenomen,
millel on olnud vähemalt minevikus evolutsiooniline funktsioon,
aga no loomulikult tänapäeva moraalses kontekstis me ei saa
neid lihtsalt selle baasil õigustada. Nii et kõik filosoofia valdkonnad, mis on epidemioloogia
ja onkoloogia ja ka eetika, need kajastuvad ka bioloogia filosoofias. Jaa, absoluutselt, selles, mingis mõttes bioloogia küsib
selliseid üldisemaid küsimusi, ka selliseid üldisemaid
küsimusi lihtsalt sellises bioloogia valdkonda rakendatuna. Kuidas bioloogid suhtuvad sellesse, et nüüd on tulnud bioloogia,
filosoofid ja justkui nende mängumaale ka seletama
bioloogilisi nähtusi? No suhtumist olen kogenud, erinevad, et mõned on üsna
skeptilised olnud, aga olen ka kohanud väga selliseid
positiivseid positiivseid suhtumisi.
Hiljuti mulle just öeldi, et ma mingites ettekannetes olen
sõnastanud ära sellised mõtted ja küsimused,
mis, mis inimene on ise nagu mõelnud bioloogil nähtuste kohta,
olles ise bioloogiaharidusega ja ja, ja ei,
mul on öelnud ka näiteks bioloogia doktorandid,
kes on käinud minu bioloogia filosoofia loengus,
et mõned küsimused on tõepoolest sellised,
et et mille peale nad ise nagu ei ole tulnudki,
aga et see on huvitav ja see on asjakohane
ja on olnud nagu nõus sellega, mida, mida ma olen rääkinud. Siin kevade poole oli meil ka siin labori saates juttu
teoreetilise bioloogia kevadkoolist, mis oli sel aastal
tähelepanu väärne selle poolest, et viiekümnendat korda
toimus sina olid ka seal üks ettekandjatest kas on
mingisugust vahet, sellel me siis rääkisime,
mida sa teoreetiline bioloogia endast kujutab Kalevi kulliga.
Kas, kas on mingisugust või kas ma saan enam-vähem õigesti aru,
et et bioloogia, filosoofia ja teoreetiline bioloogia on
enam-vähem üks ja sama asi või lähedased? Ma ütleksin, et küllaltki lähedased on nad küll,
et mul oli näiteks üks sõbranna Dicki doktorantuuri,
samal ajal kui mina ja tema läks Oxfordi tööle hoopiski
teoreetilise bioloogina nii-öelda et tema,
tema selline positsioon oli seal olla teoreetilise bioloogia valdkonnas.
Et noh, eks eks teil ilmselt mingisugused erinevused ikkagi on,
et äkki see bioloogia filosoofia on veel mingis mõttes abstraktsem.
Aga jah, seal on üsna palju selliseid kokkupuutepunkte
ja üx teoreetilise bioloogia kevadkool oli isegi täielikult
bioloogiafilosoofiale tegelikult pühendatud. Küsimused on küllaltki lähedased ja sarnased. Kunagi mõned aastad tagasi, siis. See oli üsna ammu ja mina seal isiklikult ei käinud.
Et ma olin siis veel liiga liiga noor, ma arvan. Aga võib-olla siis niimoodi, et teoreetilise bioloogiaga on
tegemist siis, kui sellega tegelevad bioloogid
ja bioloogia filosoofiaga, siis kui sellega tegelevad filosoofid. Võib ka nii öelda, kuigi päris palju on ka tegelikult
selliseid nii öelda üleminekuid olnud, et bioloogia nime
poolest bioloogia filosoofiaga hakkavad tegelema inimesed,
kes on tegelikult olnudki noh, kes on ikkagi päris bioloogid
nimetanud bioloogid ja on tuntuks saanud pigem nagu
nii-öelda bioloogia filosoofiliste küsimustega tegelejatena. Aga lõppude lõpuks ei ole ju tähtis, mis värvi on kass peaasi,
et püüab hiiri.
Aga räägime mõnedest nendest hiirtest, siis mida sa juba nimetasid,
noh, neid on kindlasti veel, aga aga vist üks kõige olulisem
küsimus üleüldse inimkonnal ja samuti ka
bioloogiafilosoofiale on see, et mis on elu Jah nojah, et eks ühest küljest muidugi on see tüüpiline definitsioon,
mis me kooliõpikutest leiame, eks ole, et elu on selline
süsteem et mida iseloomustavad sisened elule,
tüüpilised tüüpilised omadused, hingamine
ja reprodutseeri, mine ja välistele stiimulite reageerimine
ja tüüpilised asjad, eks ole, noh osade käsitluste puhul ka
muidugi see, et elu on võimeline tarbinistlikuks evolutsiooniks.
Ühest küljest muidugi kui me tahame filosoofilisi küsimusi küsida,
et siis me peaksime justkui vastanduma selle elu sellele,
mis on, mitte elus. Kindlasti üks küsimus võiks olla see, et kuidas see,
eks ole, see elu lõpp on, et kui elu koosneb,
mingi elu on, iseloomustatakse mingite protsesside kaudu,
et kus täpselt see piir jookseb.
Aga teine küsimus on see, et kuidas seda vastandada näiteks
mitteelule ja muidugi sellise distsipliini raames nagu astrobioloogia,
see elu määratlemise küsimus on ka oluline.
Astrobioloogia tegelebki sellise maavälise,
Maavälise elu ise loomustamisega, selle otsimisega ja,
ja selleks, et me saaksime midagi otsida,
eks ole, me peame teadma, mida me üldse otsime. Ja see ja see distsipliin nagu iseloomustabki seda,
kuidas meie elu mõiste on nagu selles mõttes kallutatud,
ta lähtub sellest, kuidas me elu näeme maa kontekstis,
et millised võiksid olla nende elusolendite milline võiks
olla keemiline koostis ja kuidas see noh,
ütleme, palju minemine täpselt käib, et see Nasa elu
määratlus ka on, et elu on selline, ise organiseerub
keemiline süsteem, mis on võimeline, eks ole,
tarvinistlikuks evolutsiooniks. Ja siis noh, et muidugi, kui me tänapäeval otsime elu kosmosest,
siis ei noh, kosmoseulmest võib-olla me mõtleme,
et seal otsitakse mingisuguseid kahejalgseid tulnukaid,
aga tegelikult pigem käib see selle ümber,
et leida sealt mingisuguseid biomarkereid
või keemilisi ühendeid või elu iseloomustavate protsesside jälgi.
Et noh, ongi olnud selliseid küsitavad juhtumused,
et no näiteks mingite kulgurite abil otsiti seal Marsilt elu
loodeti leida mingisuguseid ainevahetuse laadseid protsesse
ja leitigi, aga siis ikkagi otsustati, et tegemist ei ole
päris elu iseloomustavate protsessidega,
kuna mingid orgaanilised süsinikuühendid olid ikkagi puudu
ja siis jällegi kuna eeldatakse, et need peaksid olema
maa-keskse definitsiooni järgi elusolenditel olemas,
siis et ikkagi ei ole. Või siis, kui leiti mingisugust Marsi päritolu meteoriidi-lt
mingi nanobaktereid vanasti ka peeti selliseid asju,
elusad, eks, et need oleks justkui mingid
rakumembraanilaadse kestaga kõige pisemad elusolendid siis
ikkagi see hüpotees.
Noh, küsimus oli, et äkki need on mingisugused Marsilt pärit
pisikesed fossiilid, mis nagu tõendaks Marsil oli kunagi elu.
Aga see hüpotees siiski ei ole väga populaarne,
sellepärast et leiti, et nad on ikkagi liiga pisikesed,
nad ei sisalda ribo Soome liiga väiksed,
sisaldada ribo Soome ja omakorda DNAd ja jällegi siin tuleb
see eeldus siis see paljunemine ja evolutsioon peaks toimuma. Ma DNAga jällegi see maa-keskne eeldus, et tegelikult see
võiks äkki toimuda mingisuguste muude struktuuridega,
kui seda DNA See Marsi juhtum äratas omal ajal päris palju tähelepanu
või Marsi meteoriidijuhtum ja see oli ikka ikka ülemaailmne teema,
aga jah, siis jah, lõpuks leiti, et ega siin ikka eluga vist
pistmist ei ole, kuigi tegelikult võib ju öelda,
et võib ju mõelda, et Marsi elu või kunagine elu mis seal on olnud,
see võis tõesti olla nii väike, et seal ei olnud isegi ribo
soomega DNA Sid rakkudes. Täpselt täpselt, et, et kui, kui mingisuguste muude
molekulaarsete struktuuridega oleks võinud toimuda,
siis siis miks mitte, et miks me peame just sellest
maakesksest värgist lähtuma, aga üks nüanss,
mis ma tahtsin veel välja tuua, on see nii-öelda
tarvinistlik evolutsioon ja need humanoidid
ja robotid ja tehisintellekt, et see küsimus natukene põimub
selle eluküsimusega. Et ütleme, et kui me kohtuksime mingisuguseid tulnukaid,
kes on nagu väga inimeste moodi, neil on mingi
teadvuselaadne asi võimelised võib-olla isegi rääkima,
aga ütleme, et nad ei vasta mingis mõttes nendele maakeskse
elu kriteeriumitele, et neil on teistsugune mingisugune
koostis või, või neil ei ole täpselt sellist nagu nii-öelda
tarbinistliku evolutsiooni, et kas me peaks oma elu
määratlust siis laiendama. Aga noh, kuna praegu selliseid kindlaid tõendeid intelligentsist,
elust teaduslikke tõendeid ikkagi ei ole siis igaks juhuks
NASA seda elu määratlust pole laiendanud.
Ja üleüldse nende robotite ja, ja i kohta mõned autorid
ikkagi ütlevad, et nad on, neil pole sellist tarbinistliku evolutsiooni,
et nad tarbinistliku, evolutsioonilise ajalooga olendite
loodud nii-öelda pigem biomarkerid.
Aga noh, kui me nüüd räägime jällegi veel nendest näiteks
inimese puhul, siis tekib üldse küsimus,
et kui palju me peaksime seda tarbinistliku
evolutsiooninõuet selles mõttes rakendama,
et inimesed mingis, kui me räägime sellest nii-öelda Neo
tarvinistlikust määratlusest, et evolutsioon toimub,
ütleme, nende juhuslike mutatsioonide rakenduv loodusliku
valiku abil, siis no inimesed, inimesed on juba võimelised
iseenda liigi, eks ole, genoomi muutma ja kui me räägime
mingisuguste muude planeetide sellistest intelligentsusest,
olevustest, need võiksid ju samuti seda teha,
eks ole. Me tõime siin juba sisse selle evolutsiooni teema.
Lähme siis seda mööda natuke edasi.
Evolutsiooniteooria tänapäevases mõistes on välja töötanud
põhiliselt või vähemalt on tunnustuse selle saanud Charles Darwin.
Ja tema kuulus teos Liikide tekkimisest,
eks ole, on siin üks põhiline põhiline allikas meie ideedele.
Aga kas võib öelda, et see tema teooria või see tema peateos
on ka bioloogia filosoofia? No mingis mõttes kindlasti on Darwinid peetud suureks visionääriks,
kes tegelikult päris suuri selliseid veto füüsilisi
muudatusi tõi või noh, selles mõttes, kuidas me nagu näeme
maailma elusloodust ja nii edasi.
Aga muidugi Darwin oli ka selles mõttes päris suur empiirika
ikkagi süstemaatiliselt ikkagi jälgis organism
ja nii edasi, et ikkagi selles mõttes loodusega oli tihedas
kontaktis ja selles sellest nagu tõmbas ka järeldusi,
mida võiks pidada sellisteks metafüüsilised,
eks või isegi filosoofilisteks. Aga jah, et ta oli nii ja naa, mõni ütleb,
et oli näiteks selline loodusfilosoof natuur,
filosoof või, või midagi sellist, et ta oli nagu selline
mingis mõttes teadlase ja filosoofi vahepealne
või evis nagu mõlemaid mõlemaid kvaliteet. Aitäh oli see Darwini teooria tõepoolest midagi väga murrangulist,
midagi midagi, mis muutis maa, et maailm ei ole enam endine,
pärast tarbinit. Ja see noh, sellega on nii ja naa, mingis mõttes muidugi oli
see Darwini teooria tema tähtteos väga olulised sündmused
teadusajaloos aga nüüd on küsimus, et kas murrang toimus
just nimelt sel hetkel, kui Darwin selle teosega välja tuli ja,
ja siin Ongiga selliseid mitmeid arusaamu,
mis on seotud selle Darwini teooria vastuvõtmisega,
mida ta täpselt muutis mida hakati uskuma,
mis oli tema tema teoorias vastuolulist,
kui me vaatame seda tolleaegse teaduse uskumuste konteksti,
no seda, et liigid arenevad, seda, seda teadsid juba
või noh, seda väitsid juba mitmed-mitmed,
teadlased ammu enne Darwinidki. Aga see, et selle tema väljapakutud idee selle aluseks on
peamiselt looduslik valik, loodusliku valiku teel toimuv muutumine.
Et tegelikult see, seda ei võetud sugugi nii konsensuslikult osaks,
et see põhiliselt, et see kinnistus nagu teaduslikku maailmapilti,
pigem alles siis, kui toimus moodne süntees
ehk moodsa geneetika saavutuste ja, ja Darwini teooria
ühendamise teel, mis toimus alles siis eelmisel sajandil
ja siis aastakümneid pärast Darwini enda surma. Aga jah, et seal on veel igasuguseid uskumusi seoses Darwini
ja tema kaasaegsete vastasseisuga näiteks usuti tarvinism
oli kindlasti midagi sellist, mis oli täielikult vastuolus.
Noh, ütleme usklike vaadetega, aga et nagu kirikuringkonnad
versus tarbin, et see oli tohutult selline drastiline vastasseis,
aga tegelikult nii hull ei olnud, et päris mitmetes
kirikuringkondades üritati näiteks seda evolutsiooniteooriat
üleüldse religiooniga ühendada, väideti,
et näiteks jumal on loonud ka loodusliku valiku. Aga jah, et üks, üks idee, mille pärast nagu see tarbinism
ilmselt usklikele väga ei meeldinud, oligi just see nagu
postulaat või selline väide, justkui ka inimene alluks
sellele nii-öelda looduslikule valikule või et oleks selles
mõttes samasugune osa loomariigis nagu teisedki,
mitte mitte mitte selline jumala näo järgi loodud midagi
väga erilist. No kuidas nüüd tänapäeval vaadatakse sellele võib-olla
kuidas bioloogia filosoofid vaatavad sellele,
et kas inimene allub evolutsiooniprotsessile ennast siin
enne juba alguses viitasid, et mõnedes moraaliküsimustes on
püütud püütud nii-öelda bioloogia põhimõtetega õigustada
ühte või teist.
Aga aga inimene ju evolutsiooni produkt on,
muidugi evolutsioon läheb, äkki läheb edasi? Ei no selles mõttes muidugi on inimene evolutsiooni produkt
ja inimese inimese füüsis ja inimese ajuehitus
ja loomulikult seda on vorminud evolutsioon,
et selles selles ei kahtle ju ma arvan, tõsiseltvõetav keegi.
Aga jah, et küsimusele see, et kuidas me saame rakendada
erinevatele inimese näiteks kultuuriga seotud fenomeni talle
või inimese käitumisele inimese mõtlemisele,
et kui kaugele need evolutsiooniliselt seletused saavad minna? Üks üks küsimus on juba see, et jah, et kuidas,
kas me saame nagu kas me saame midagi õigustada,
noh, seal sellist selles mõttes natuke erinev küsimus sellest,
et mil määral me üldse saame inimese käitumisele
ja mõtlemisele neid revolutsioonilisi seletusi rakendada,
et üks asi on see moraali küsimus ja teine küsimus on see,
et mil määral me seda üleüldse saame teha. Et käitumine nagu nii väga, ei allu evolutsioonile,
et see on nagu muudetav nii-öelda reaalajas rohkem. No inimese käitumisega on see selline probleem,
et need käitumismustrid on tihtipeale ülimalt komplekssed ja,
ja uudsed. Et me võime teinekord võib-olla teha
mingisuguseid liiga kaugeleulatuvaid järeldusi,
et noh, vahepeal siin oli päris tihti igasuguse asja kohta
näiteks mingisugune sigivus, käitumine või,
või selline paarumis käitumine inimestele,
et pidevalt oli see, et ahah, seda tehakse nii
või teisiti, sest meie esivanemad kiviajal tegid seda,
ühed olid, eks ole, kütid, teised korilased,
kes küttisid seal mammutit ja nii edasi. Aga küsimus on jah, et mil määral me saame tegelikult
keerukatele tänapäeva käitumistele sellist sellist seletus
käiku rakendada.
Et noh, selleks, et me saaksime midagi nagu evolutsiooniga seletada,
peaks olema esiteks pärilik, aga kui me räägime siin
keerukatest uudsetest mehhanismidest, mis on võib-olla
tekkinud alles hiljuti, siis küsida nagu selle
evolutsioonilise evolutsioonilise ajaloo kohta võib-olla asjakohatu. Aga noh, teine asi võib-olla küsida, et hoopiski uurida neid
ajustruktuure või kognitiivseid struktuure,
mis on olnud näiteks õppimise aluseks, mille,
mille abil me õpime neid käitumisviise, et võib-olla see on
natukene viljakam viisakam strateegia, aga noh,
et seal võib olla erinevaid küsitavusi.
Et see evolutsiooniteooria rakendamine, jah,
sellistele inimesega seotud fenomen idele. Me peame alati ettevaatlikud olema, et kui kaugele me saame
seda seletust viia. Ja võib ju ka olla, et evolutsioon asendubki mõnede muude jõududega,
mis, mis inimkonda kujundavad.
No kasvõi sellised kultuurilised arengud,
millele sa viitasid Jaa, absoluutselt iseasi on see, kui, kui palju me neid
üleüldse sellisest inimese evolutsioonist nagu eraldada saame,
ta ühest küljest on siin evolutsioon ja teisest küljest on kultuurifenomen,
sest inimese evolutsiooni puhul, eks ole,
me võime ju täheldada mitmeid-mitmeid evolutsiooni selliseid
mehhanisme kolmandast ees näiteks mõnede autorite kohaselt
nemad isegi integreerivad sellise kultuurilise pärandumise,
sotsiaalse õppimise tasandi, ühesõnaga nagu arvestavad nende mehhanismidega,
sest need mõjutavad ju inimese evolutsiooni,
samuti et me ei pea keskenduma ainult endale pimedatele
muutatsioonidele ja väga aeglaselt toimuvale looduslikule
valikule vaid vaid me võime ka võtta täiesti arvestatavate
evolutsiooni mõjutatud komponentidega. Sellised inimese tegevuse tagajärjed, kavatsused viisid,
mil määral ta näiteks kujundab iseenda keskkonda
ja nii edasi. No siin käis su jutust läbi niisugune mõiste nagu kolmas tee.
Ma saan aru, et see on üks päris tähtis mõista,
mis kuidagi on selle evolutsiooniteemaga seotud mida,
mida see endast üldse kujutab ja mis on siis esimene
ja teine tee.
Ja kust, kuhu see tee viib? Esimene t on kreatsionismi, teine tee on neotarvinism
ja kolmas tee on siis viimasel ajal sellist nagu rohkem
tähelepanu ja populaarsust kogunud.
Jah, selline k evolutsioonikäsitlus, mis nagu üritab
lihtsalt võib-olla traditsioonilisest Neudarbinistlikust
käsitlusest rohkem just nimelt tähelepanu pöörata muudele aspektidele,
kui seda on lihtsalt pimedad juhuslikult tekkinud
geneetilistele muutatsioonidele rakenduv. Kultuuri on veel midagi, mis kolmanda tee alla käib
või peale. Ei no nad ikkagi võtavad kindlasti arvesse bioloogilist
evolutsiooni ja siis kultuurilisi faktoreid,
aga ka bioloogia kiiremaid, selliseid bioloogilisi
bioloogilisi mehhanisme, näiteks epigeneetiline pärandumine,
ma ei tea, kas ma räägin lähemalt sellest ka paari lausega.
Epigeneetiline pärandumine tähendab selliste keskkonna poolt
mõjutatud mingite molekulaarsete struktuuride pärandumist,
mis mõjutavad geenide avaldumist, aga nad ei ole otseselt
selline geneetiline pärandumine. Ütleme, ja need sõltuvad näiteks inimese elutingimustest elu
elu jooksul toimunud käitumisest, et noh,
üks üks näide, mis ma olen ikka toonud, on see,
et kui näiteks ema raseduse ajal nälgib,
siis ei pruugi sellised keskmisest väiksema sünnikaaluga
tulla mitte ainult tema järglased, vaid ka tema lapselapsed,
isegi kui nad lapselapsed sündisid, emal,
kes ei nälginud lihtsalt mingisugused sellised geni geenide
avaldumist tingivad molekulaarsed struktuurid ka pärinevad,
aga samas ei ole tegemist päris geneetilise parandamisega. Nende väline. No ja, ja, ja kuna eks ole, et selline elu,
elukvaliteet, elutingimused, need võivad ju tegelikult väga
kiirelt muutuda, et siis võib öelda, et mingis mõttes ka see
on selline kiire kiire evolutsiooniline protsess,
mis võib evolutsiooni palju kiiremini mõjutada kui näiteks
muutatsioonidele rakenduv looduslik valik,
aga mõned autorid on öelnud ka seda, et me ei pea tegelikult
sellist kolmandat teed postuleerima, et me saame võib-olla
need kiired kiired evolutsioonilise protsessina integreerida
ka ikkagi sellisesse neotarbinistliku või traditsioonilisse lähenemisse,
lihtsalt tänapäeval arvestatakse nendega ka selles kontekstis,
aga noh, et eks see on jälle selline diskussiooni küsimus,
et kas meil on vaja eraldi seda kolmandat teed postuleerita
või mitte? No see on rõhuasetuse küsimusest, aga sa ütlesid teine tee neotarvinism.
Kas nüüd on siis tänapäeval tarvinismi enam ei ole,
et on neotarbinism. No neoon, tarbinism noh, mõeldakse higi selle all,
et sinna geneetika komponent ka nagu, nagu kaasatud,
et see lihtsalt tarbinism on pigem selline nagu
traditsiooniline tarbinism, aga kui me räägime Neudovinismist,
siis ikkagi see tarvinism juba tarvinistik käsitlus nii-öelda,
millele on see geneetiline komponent juba lisatud,
kuigi jah, võib-olla sellest päris originaal selles
tarvinismist on selles mõttes natuke vähe järele jäänud,
et eks tänapäeval väga palju ole lisatud sinna tarvinismile,
et Darwin ise ei teadnud geenidest mitte midagi
või näiteks noh, valikuühiku küsimus tänapäeval
traditsioonilise tarvinismi järgi keskenduti peamiselt
ikkagi üksikorganismile kui sellisele peamisele valikuühikule,
et seal on mingisugune, eks ole, olelusvõitlus
ja üks võidab ja siis tema tunnused päranduvad edasi. Aga tänapäeval jah, et ikkagi grupi valik
ja isegi geenide vahel toimuv valik ja nii edasi võivad olla
vajalikud selleks, et mingisuguseid fenomene nagu seletada Valik toimub gruppides olevate geenide organismi gruppides
olevate geenide vahel. Seda ka. Või mis see grupi valik on? No ma räägin näiteks altruismi näitel, eks ole,
et bioloogiline altruism on selline nähe mis toimub niimoodi,
et üks organism näiteks ohverdab iseenda elu-
või sigimisedu selleks, teine organism võiks ellu jääda
või siis sigida. Oma eluliik säiliks. Ja, ja, või siis populatsioon, populatsioon
ja ütleme, et kui näiteks seal on mingisugune hoiatus,
käitumine üks ahv seal annab teistele ahvidele märku
lähenevast kiskja, siis ta ise hukkub.
TEMA perspektiivid sigida on selle võrra vähenenud.
Aga jällegi ta päästab oma populatsiooni.
Aga kuna tema populatsioonis on suure tõenäosusega ka talle
geneetiliselt sarnaseid sarnaseid organisme,
siis ta nagu päästab selle. Probleem ongi selles, et kui me räägiksime mingisugusest
altruismi geenist ja see üksikorganism oleks valikuühik,
siis altruism sureks ju väga kähku välja.
Aga kuna jah, et ta nagu selles mõttes aitab oma grupil ellu jääda,
siis need tema altruism geenidega sarnased geenid saavad
selle võrra nagu suurema võimaluse ellu jääda.
Ja ütleme, et grupid, kus on neid altruism,
nemad on evolutsiooniliselt tõenäoliselt ikkagi edukamad kui sellised,
kus, kus neid altruism ei ole. Et selles mõttes me peaksime vaatama mõnede tunnuste
püsimise selgitamisel grupi kui valikuühikut,
mitte üksikorganismi.
Ja selliseid täiendusi ja modifikatsioone on nagu
traditsiooniline tarvinismile lisatud ikkagi kaasa arvatud
just nimelt need need faktorid, millest me siin kolmanda tee
lõikes rääkisin. Liik on bioloogias väga keskne mõiste.
Samas see tähendab väga lihtne, et me teeme vahet,
kas tuleb vastu metsas rebane või karu või hunt
või kasvab mänd või kuusk.
Kõik on selge.
Aga kas see liigimääratlus või võiliigiline kuuluvus võib
olla tegelikult ka filosoofile huvi pakkuv küsimus? No absoluutselt ja et küsimus, mida bioloogia filosoofias
nimetatakse liigi probleemiks, on väga olulisel kohal olnud.
Noh, liik on jah, see on selline kategoriseerimist üks väga
oluline üksus.
Jaa jaa. Bioloogid ikkagi teevad seda piisavalt hästi,
et saaks teha, eks ole, ennustusi, järeldusi,
üldistusi nende liikide kohta omavahel kommunikeerida,
aga aga eks seal on teinekord filosoofilisest küsimusest. No see on liigiprobleem on selline laias laastus kahetasandiline,
et üks asi on küsida, et mis, mis liik selline üleüldse on
liik või mõiste liik kui suurem kategooria,
mis kõiki neid liike nagu hõlmab ja teine küsimus on see,
kuidas nagu neid konkreetseid liike määratleda. Ja konkreetsema asjaga tegelevad rohkem bioloogid
ja üldisema küsimusega filosoofid. Noh, ma päris nii ei julgeks öelda, aga,
aga võib-olla ütleme konkreetsete liikide puhul,
eks ma mõtlen siin näiteks selliseid nagu punarebane
ja kodukass ja ja no ma toon näite siin,
et kui me räägime kategooriast, siis meil on olemas
mingisugused liigi mõisted, mis koosnevad siis erinevatest
kriteeriumitest ja ütleme, et kõige kuulsam on olnud see
bioloogiline liigi mõiste, mis tähendab siis seda,
et liiki defineeritakse sellise Grupiorganismide grupina,
kus need organismid on võimelised siis omavahel sigima
sigimisvõimelisi järglasi saama. Ja kui me võtame selle kogu kategoorias,
siis me ei saa sellist liigi mõistet kasutada selle selle defineerimiseks,
sest väga paljud liigid onju koosnevad seksuaalselt
sigivadest organismidest ja nende puhul me peame
mingisuguseid muid kriteeriume kasutama.
Muidugi tänapäeval bioloog bioloogid kasutavad väga palju
selliseid geneetilisi tunnuseid ja nende alusel määratlemist,
aga geen iseenesest ta on pigem selline indikaator,
et võib-olla mingisuguseid definitsioonid kui sellised
ikkagi põhinevad millelgi muul. Aga kui me nüüd räägime konkreetsetest liikidest,
et siis võib ka tulla probleeme, isegi kui me räägime
nendest seksuaalsel teel paljunevateks organismidest,
sest tihtipeale noh, kuigi see liigi mõiste põhineb küll ristumisbarjääri,
siis tegelikult mõnikord ta ikkagi nii väga nii väga
konkreetselt ei tõmba neid piire, sest ütleme,
et mõnikord organismid, mis on liigitatud erinevatesse
liikides eel, toimub ikkagi selline kõva hübriidi seerumine,
eriti eriti taimedel, ütleme et seal perekond,
muraka, perekond vähemalt mulle teadaolevate andmete baasil,
eks ole, et seal on ka erinevad liigid, mis väga paljuski
Britiseeruvad omavahel. Ja seda tuleb ka loomadele ette.
Ja eks siis kasutatakse muid kriteeriume ka
ja mõnikord mõne liigi puhul.
Erinevad teadlased võivad ka eriarvamusel olla
või siis olla eriarvamusel üleüldse selles suhtes,
kas meil on tegemist üldse liigiga või alamliigiga
või perekonnaga või ja teinekord neid organismide gruppe
määratletakse ka ümbernoh. No ütleme, et vanasti kodukoera peeti eraldi liigiks
kaheosalise nimega, eks ole, Khanis family aris.
Aga nüüd loetakse seda hundiliigi Khanis luupus alamliigiks
Khanis luupus Familiaaris, kuna ta kuna ta ikka ristub hundi
teiste teiste alamliikidega, et selliseid ümber
kategooriseerimised võivad ka mängu tulla.
Aga aga, et kui, kui tähtis üleüldse see on,
kas me meil on mingisuguse grupi näol tegemist,
eks ole, liigiga või alamliigiga, et teinekord näiteks
looduskaitse küsimustes, et kas kuskil kaevandada,
kus on haruldased organismid või siis mingisuguse
rahastusotsuse teinekord et see liigi püsimajäämine ja,
või liigi hävimine, et need on nagu sellised olulisemad
küsimused või ütleme, et natuke võetakse võib-olla
drastilisemalt kui mõne sellise variatsiooni
või alamliigi hävimist, populatsiooni ellujäämine võib
sellest tegelikult teinekord sõltuda, et kuidas neid täpselt määratletakse. Jah, et kui liik on, on rohkem, siis on ka võib-olla need
kaevandusvõimalused kitsamad. Jah, võib olla küll niimoodi ja, aga nüüd üks küsimus,
mis ma tahtsin veel seoses sellega, et need nüüd kõige selle valguses,
eks ole, et kui toimuvad mingisugused eriarvamused
või ütleme, et kui seal otsustatakse mingisuguse geneetilise
sarnasuse alusel.
Et noh, see sarnasus on ka natukene selline ikkagi otsusel
baseerub noh, otsus ikkagi, et see ei ole,
et lood, loodus ise ütleb meile, mis, kus on see täpselt see
sarnasuse piir. Aga, aga et selle selle valguses üleüldse küsida,
et kui, kui elementaarne miski on või selline elementaarselt reaalne,
et see natukene iseloomustabki, seda, kuidas teadlased
mingis mõttes teooria raames nagu seda reaalsust loovad
iseenda jaoks, et erinevad teooriad hõlmavad erinevat
kategoriseerimist ja et et see ei tähenda,
et teadlased muidugi mõtleks materiaalset maailma välja,
aga see, see, kuidas see mingis mõttes reaalsus luuakse,
see, see toimub nagu teooria kontekstis ütleme,
et kui on näiteks erinevad klassifikatsioonisüsteemid,
et seal võivad ka eesmärgid olla erinevad. Et mõni tahab kajastada neid põlvlevus suhteid rohkem
ja teine rohkem nagu võtta arvesse ka organismide selliseid
füsioloogilisi tunnuseid, näiteks kui me tahame rangelt
põlvlevus suhteid arvesse võtta, siis linnud peaksid ka
roomajate ühes pajas olema.
Aga, aga kuna nad on ikkagi arenenud niivõrd erinevateks,
siis, siis neid üldiselt selle klassik Lynnell baseeruva
taksonoomia baasil neid ikkagi ei panda samasse gruppi? Jah, et võetakse arvesse ka mingisuguseid muid tunnuseid,
aga erinevatel klassifikatsiooni süsteemidel on mingis
mõttes erinevad eesmärgid. Aga tundub, et see oli nii Karline väga klassikaline kategoriseerimist,
süsteem on ikka ajahambale päris hästi vastu pidanud.
Kas filosoofidel selle koha pealt mingisuguseid vastuväiteid
või täiendusettepanekuid ei ole ajapikku tekkinud? No on ikka olnud ühel ja teisel seal ütlemist,
et esiteks see, et kui seal on sellised hierarhilised
tasandid et kuivõrd palju, kuivõrd palju nad kajastavad,
eks ole jällegi seda reaalsust ja kui evolutsioon ikkagi toimub,
Need taksonoomiliselt üksused muudkui harunevad
ja neid neid tasandeid on hästi palju juurde ka pandud.
Ja siis tekibki küsimus, kui otstarbekas see on,
aga siis siis on jällegi küsimus, et mida me siis täpselt
tahame teha, et kui me tahame täpselt seda põnevust,
suhteid ja seda hargnemist, et siis võib-olla kasutame
lihtsalt teistsugust klassifikatsioonisüsteemi,
et selline üritab leida sellist nagu mingis mõttes
kompromissi kajastada põnevussuhteid ja,
ja mingisuguseid omadusi ka. Aga jah, et eks ole näha praegu ilmselt bioloogidele ta
siiski enamustele ikkagi meeldib see süsteem,
selline süsteem. Jajah, no sellel on harjunud ka, et liiginimi
ja perekonnanimi ja Vulpes, Vulpes ja Khanis luupus family
aris mõnikord. Jah, just just nimelt, et, et see on ikkagi otstarbekas,
aga line muidugi ise ei teadnud evolutsioonist midagi.
Et linn ikkagi rohkem üritas seda sarnasuse alusel klassifitseerida,
aga ekse line süsteemiga ole tugevasti mingis mõttes modifitseeritud,
sest mingis mõttes need printsiibid, mida ta kajastab,
on ju on ju täiesti erinevad evolutsiooniteooria raames.
Eks ole näha. Ja bioloogia filosoofid hoiavad siis bioloogia teadlastel
silma peal, et nad reaalsust ikkagi väga omavoliliselt ei
hakkaks tõlgendama. Ei noh, kas just siin mingeid rangeid ettekirjutusi teha,
aga just nimelt silmas pidada, et et kui me midagi klassifitseerimine,
et kui palju seal on ikkagi bioloogi otsust
ja kui palju see bioloogi otsus mingeid päris päris sellist
nii-öelda jumala silma objektiivset reaalsust kajastav
või kui palju on seal selliste teoorial baseeruvat
otstarbekust ja nii edasi? Nii et mõtlemist bioloogia filosoofidel jagub,
selles kahtlust ei ole.
Probleeme on, lahendusi me neile mitte kõigil ei ole.
Veel aga tänasest seisust aastal 2024 sellel meie toredal
suvel bioloogia filosoofias ajasin juttu edit talbsepaga,
kes on just nimelt Tartu Ülikooli bioloogia filosoof.
Uus saade on ka selle nädala pärast veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
