Teadust kõigile koos, millistel teemadel on täna juttu.
Astronoom Elmo tempel räägib suurtest taevavaatlustest,
millest selgub, kui head on me senised arusaamad maailma
kõiksuse ja galaktikate arengust.
Insener ja ettevõtja Maido Merisalu annab teada peagi
algavast kosmosematerjalide katsetamise tööst Euroopa
Kosmoseagentuuri satelliitide tarbeks.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kuidas areneb universum ja kuidas arenevad galaktikad?
Need on suured küsimused, võib-olla ühed suuremad,
mida inimesed üldse küsinud on, vähemalt nii füüsilise
mastaabi mõttes.
Ja tänapäeval muidugi on vastuste otsimisel abiks üha
täiustub vaatlustehnika.
Aga ega teadustöös ei saa läbi ka ilma teadlasteta.
Ja üks niisugune teadlane, kes nende suurte küsimustega
tegeleb on Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi astronoom
Elmo temp. Millised vaatlusriistad praegu teadlaste
käsutuses on, et nende suurte küsimuste kohta ka
lähteandmeid kätte saada? Et universumi uurimiseks peamiselt on vaja vaadelda
võimalikult suurt osa universumist, ehk siis teha selliseid
suuri vaatlusprojekte, mis enamasti kestavad seal viis aastat,
on selline tavapärane pikkus ja kui üks projekt läbi saab,
siis tuleb järgmine projekt.
Ja praegusel hetkel olemegi jõudnud nii-öelda sellesse ajajärku,
kus järgmised uued projektid on planeerimisel nii-öelda
põhjapoolkera projekt alustas juba paar aastat tagasi,
mis siis nii-öelda vaatleb kümneid miljoneid galaktikaid tähti,
mõõdab nende spektrit, sealt saame teada nende kaugused
ja saame kaardistada universumit ja samalaadne projekt lõunataevas. See alustab siis järgmisel aastal neljameetrine mitme
objekti spektroskoopiline teleskoop, et selline pikk
ja lohisev nimi, aga me elame jah, nii-öelda ajajärgus,
kus siis järgmise viie aasta jooksul mitmekümnekordistub
kõigi spektroskoopilise andmete hulk, mis meil tänapäeval
olemas on. No millised teleskoobid ja milline tehnika selleks suureks
üle vaataks, kasutusel on nii põhja kui ka lõuna poolkeral. Nendeks suurteks pikkadeks vaatus projektideks nendeks
nii-öelda kasutatakse mitte nüüd kõige tipp tipp teleskoope
ja peamine põhjus on see, et nende teha sellist suurt vaatus,
projekte, mis katab ära kogu taeva või võimalikult suure osa taevast,
on vaja noh, nii-öelda, et seal seda väga võimast teleskoopi
ei ole isegi vaja, aga on vaja lihtsalt pikka aega jälgida.
Ja see konkreetne projekt, millest ma rääkisin,
et see Nelimust on tema lühend. Et see on siis neljameetrine teleskoop, teleskoop ise on
juba mitukümmend aastat toiminud ja praegu siis ehitatakse
talle uut instrumente sinna taha, millega saab siis
nii-öelda 10 korda rohkem objekte korraga vaadelda,
et sealt tuleb see nimi mitme objekti spektrograaf.
Aga need tänapäeva maailma kõige suuremad
ja nii-öelda tippteleskoobid, need on eelkõige mõeldud
üksikobjektide vaatlemiseks eetris välja valida kas siin
lähedal universumis või seal päris varajases kauges
universumis mingid üksikud objektid ja nende kohta siis
võimalikult täpset nii-öelda andmeid saada,
et mõista, kuidas siis kõige esimesed galaktikad näiteks tekkisid. Et see on selline sümbioos selliste üksikobjektide vaatluste
ja siis suurte vaatus programmide vahel. Nii et ka need kosmoseteleskoobid, millest on palju juttu
olnud Hablist pikka aega ja ja nüüd siis Žuebist,
need on ka ikka otsapidi mängus. Jah, et Hablitsemessweeb ongi eelkõige mõeldud nii-öelda
üksikobjektide vaatlemiseks ja nendega on siis nii-öelda
varajases universumis olevaid galaktikaid vaadeldud
või siis meie enda galaktika, selliseid erilisi nõrkesid tähti,
mida tavaliselt teleskoopidega maa pealt ei näe,
aga kosmoseteleskoobid nagu Kaia, mis siis oli,
on mõeldud meie enda Linnutee galaktika kaardistamiseks.
Euklid, mis praegu käib, on mõeldud ka universumi kaardistamiseks,
mis vaatleb küllaltki suure osa taevast ära. Aga nii jõuklid kui Kaia puhul on see probleem,
et nad ei vaatle kõike, et nad põhimõtteliselt pildistavad taevast,
me saame teada, kus koha peal objektid on
ja nii-öelda heleduse järgi või galaktikate värvuse tähtede
värvust järgi saame enam-vähem teada, mis tüüpi objektid on.
Aga me ei tea, galaktikate puhul nende kauguseid
ja tähtede puhul me ei tea, kui kiiresti nad nii-öelda liiguvad,
selleks on vaja spektareid. Ja see ongi see, milleks need suured maapealsed
vaatlusprojektid nii-öelda on planeeritud.
Et need siis täiendavad nii-öelda galaktikat täiendavat
kaija andmestikku, et me mõõdame nii-öelda konkreetsemalt
tähtede kiiruseid meie galaktikas või disgalaktikate puhul
mõõdame Nende spektreid, sealt saame punanihked
ja saame öelda galaktikate kaugused ja saame nii-öelda kolm
teekaardi meie universumist siis kosmoseteleskoobid
ja maapealsed teleskoobid täiendavad teineteist. Miks tehakse põhja ja lõunataevast ülevaateid eraldi? Põhja ja lõunataevast vaadeldakse eraldi sellepärast,
et kui maa pealt vaadeldes, siis me lihtsalt kogu taevas
korraga ei näe.
Et kui teleskoop on põhjapoolkeral, siis me näeme põhjataevast,
kui lõunapoolkeral näeme lõunataevast ja teleskoobis põhja,
poolkeral on, asub Ameerikas, on siis Decis ongi tumeda
energia nii-öelda vaatluste teleskoop või instrument
ja see juba käib ja lõuna poolkeral asuv Nelimuste alustab
oma vaatasid siis järgmisel aastal. Kui suure osa taevast need seadmed katavad 100 protsenti
või teevad mingi valiku Nii-öelda kahe teleskoobi peale kokku kaetakse peaaegu kogu
taevas häda nii lõuna, poolkeral kui põhjapoolkeral.
Aga kui konkreetselt sellest lõuna poolkera teleskoobist rääkida,
et siis see seal on mitmeid erinevaid vaatlusprogramme.
Et on üks selline lähedase universumi vaatlusprogrammis
katab sisuliselt kogu lõunapoolkera nii palju,
kui selle teleskoobiga on võimalik vaadelda
ja siis on sellised natukene väiksemad taevaalad,
kus siis vaadeldakse võimalikult paljusid galaktikaid. Ja kui nüüd kujutage ette seda kärgstruktuuri,
mida me tänapäevaste vaatlusprogrammidega oleme näinud,
kuidas me teame, milline see universum välja näeb,
siis seal uute vaatus, programmide eesmärk on vaadelda samas
Taev vallas samas ruumipiirkonnas 10 korda rohkem galaktikaid,
mis tähendab seda, et me nii-öelda lahutus suurendame 10 korda,
ehk me hakkame nägema kõiki neid väikseid detaile selles
kosmilises võrgustikus, mida me tänapäeval ei ole veel
näinud olemasolevate teleskoopidega. Ja see nii-öelda oluline eelkõige seetõttu,
et see tumeaine, mis siis on enamus universumi mateeriast,
et see peamiselt ongi sellistes väikestes filamentides asub
teda väga palju sellistes galaktikate ahelates.
Et seda vaatlustest mõõta, kus ta asub, siis ongi meil vaja
nii-öelda võimalikult detailselt Universumi kaarti
ja selle selles suunas siis need uued vaatlusprogrammid liiguvadki. Andmete hulk on tõepoolest suur, sest universum on suur
ja kui kogu taevast katta, siis ja veel teravamalt vaadata,
siis andmemass üha kasvab.
Kas on võimalik ka välja arvutada, et kui palju galaktikaid
me võiksime nende seadmetega taevas ära näha? On küll võimalik välja arvutada, seda isegi on tehtud,
et kui me nüüd hinnanguliselt võtame, et kui palju
galaktikaid nii-öelda selles nähtavas universumis,
mida me oleme võimelised siit maa pealt nägema,
on, siis neid on ikkagi sadu miljardeid ja kõik need uued
teleskoobid vaatlevad seal mõnikümmend miljonit galaktikat
ära ehk see on ainult 0,01 protsenti kogu universumist.
Eks see arenguruumi, mida meil veel on vaadelda,
on ikkagi tohutult suur, et me ikkagi näeme ainult väga
väikest osa. Aga nii-öelda see teadus tänapäeval liikunud selliseks
statistiliseks teaduseks, et isegi kui meil on väike osa
sellest galaktikatest ära vaadeldud, siis me saame teha
järeldusi terviku kohta.
Et seesama kehtib umbes inimeste kohta, et selleks,
et teada saada, et kui pikad on inimesed,
ei pea igat üksikinimest individuaalselt mõõtma,
vaid võtame väikse valimi, mõõdame nende pikkused ära
ja siis saame teha järeldusi kogu selle populatsiooni kohta. Et sedasama meetodit kasutatakse galaktikate puhul. No siit tundub, et tegelikult võib-olla see peaaegu kogu
taeva vaatamine ongi ülepakkumine. Ta päris ülepakkumine ei ole, sest et kui me tahame esitada küsimust,
et kus või kuidas on tekkinud meie oma Linnutee galaktika,
siis meie Linnutee galaktikat mõjutab nii-öelda see suur struktuur,
mis on siin meie lähiümbruses ja selleks,
et me teaksime, kus koha peal täpselt universumis meie
Linnutee galaktika asub, meil on ikkagi vaja kaardistada
mitte ainult nii-öelda ühte poolt meie ümbdudest,
vaid me peame nii-öelda seda seljatagust,
vaatame, kuidas seal, milline universumi struktuur on
ja kuidas see on mõjutanud linnude tekkimist,
et ta on jah, nii-öelda selles mõttes on vaja teada,
kaardistada kogu taevast. Aga jah, kui me nii-öelda varajast universumit uurime,
siis seda saab teha eeldus, et igal pool on nii-öelda see
varajane universum statistiliselt ühesugune
ja ei ole vaja nii-öelda seda varajast universumit igalt
poolt kaardistada.
Aga lähedast universumist ikkagi on vaja mõista seda tervikut. No andmete hulk on suur ja nende kokkukogumine on küll ka
suur töö, aga, aga ikkagi ainult pool tööd
või pool rehkendust tegelikult päris rehkendust tuleb teha
nende andmete peal, et neid tõlgendada ja,
ja siis hakata neist järeldusi tegema. Et tänapäeval on ikkagi nii-öelda nüüd vaatluste
planeerimine ka küllaltki mahukaks tööks muutunud,
nii et vaatluste enda kogumine on ainult see üks kolmandik
kogu tööst, et sellele eelneb nii-öelda selline ütleme,
et seesamune neli mosprojekt, et seda on juba peaaegu 10
aastat planeeritud, et 2015 alustati selle planeerimisega,
et selline 10 aastat on juba tööd tehtud selleks,
et seda projekti nii-öelda käima lükata,
teha seal teaduslikus mõttes valik, et milliseid objekte
vaadelda ja siis ka selle instrumendi enda ehitus,
mis sinna teleskoobi juurde läheb. Ja siis, kui ta viis aastat on kogub andmeid,
siis jah, pärast seda tuleb see andmete analüüsi osa,
nii et see ettevalmistav osa ja analüüsiosa on tegelikult
palju suuremad tükid kogu sellest tervikust,
kui ainult see vaatluste enda kogumine. Aga vaat mind hakkaski nüüd huvitama see ettevalmistuse osa,
et kuidas see siis ikka nii mahukas saab olla. Kui me nüüd pildistame taevast, et kui me palja silmaga vaatame,
siis me näeme seal ainult mõni 1000 tähte Palja silmaga galaktikaid,
meie naabergalaktika Andromeeda, hea nii-öelda pimeda taeva
korral on võimalik näha, aga kui me vaatame nii-öelda
teleskoopidega taevast, siis me ikkagi näeme seal nii-öelda
miljoneid sadu miljoneid objekte nii meie enda linnudes
olevaid tähti, galaktikaid.
Ja kui me nüüd konkreetselt universumi kaardistamisest räägime,
siis nii-öelda enamus galaktikaid on ikkagi väga nõrgad
ja väiksed seal taevas ja neid on nii-öelda teinekord ei
olegi väga lihtne eristada meie enda linnudes olevatest
tähtedest siis esimene see keerukas, mis ongi,
seisnebki selles, et kui me võtame selle taevapildi,
me saame sealt kätte kõik objektid, mis seal näha on. Me peame eristama, millised on galaktikad
ja millised on tähed.
Et pealtnäha lihtne ülesanne, aga kui nad mõlemad on nõrgad
ja väiksed, siis see ei ole enam niisama lihtne. Noh, see läheb juba andmete töötlusesse ja tõlgendamisse,
see tähtede ja galaktikate eristamine Ta läheb jah, nii-öelda selle ettevalmistavat,
et me peame selle spektroskoopilise vaatluste jaoks välja
valima objektid, mida me tahame vaadelda.
Kui me tahame universumit kaardistada, siis me valime galaktikat,
kui me tahame meie linnuteed vaadelda, siis me valime tähed.
Aga jah, et kuidas neid valida, see nii-öelda on see üks osa
ette valmistavast tõest. Kuidas teha galaktikale tähel vahet paistavad mõlemad meile
piisavalt kaugele, olles ühe valguses täpina. Et kui jah, kui nad on, kui galaktikad on piisavalt suured,
siis me nii-öelda taevas näeme ära, et nad on sellised
pindobjektid nii-öelda, et seal ei ole punktid
ja siis saab selle järgi vahet teha, aga kui galaktika on
juba piisavalt väike, siis teda nii-öelda tähest enam selle
kuju järgi ei erista, mõlemad on sellised punktid
punktvalgusallikad seal taevas.
Ja siis tuleb juba vaadeldes vaadata seda,
et milline on selle objekt, eriti nii-öelda spekter,
ehk siis, kui palju valgust kiirgab sinises
või punases lainepikkuses ja nii tähed kui galaktikad,
nende spektrid on natukene erinevad nii-öelda selle
fotomeetria põhjal. Et vaatame sinises valguses punases valguses
ja siis selle põhjal on võimalik eristada tähti
galaktikatest ja siis nii-öelda, aga see annab ainult
sellise eristuse, selleks, et kaardistamiseks on veel vaja
ikkagi teada selle galaktika väga täpset,
nii-öelda punanihet ja selleks on vaja juba neid
spektroskoopilisi vaatluseid, mida planeeritakse. Ja punanihe on, mis näitab, mida, Punanihe on siis nii-öelda kosmoloogiline punanihe,
mis tuleb universumi paisumist kogu universum ruum ise
paisub ja seetõttu, mida kaugemal galaktika,
seda kiiremini ta näib meist eemalduvad.
Et see ei tähenda, et galaktika ise liigub kiiresti,
vaid ta lihtsalt nii-öelda näiv efekt.
Aga selle nii-öelda näiva efekti põhjal on võimalik hinnata,
milline selle galaktika kaugus on ja see annabki selle
võimalused kaardistada universumit. Ja kogu selle kaardistamise üks mõte ei kaugem eesmärk ongi
siis kontrollida meie olemasolevaid arusaami universumi
ja galaktikate arengu kohta. Teooriaid üks peamisi eesmärk või üks suuri eesmärk on jah
mõista seda universumi tumedat poolt, ehk siis mis on see
tumeaine ja mis on tumeenergia, et need on nii-öelda mõisted,
mida kasutatakse väga palju, aga nende olemus siiamaani ei
ole veel nii-öelda teaduslikult väga täpselt teada.
Me teame küll tumeaine mõju, aga seda, mis ta on,
seda me ei tea tumeenergia puhul samamoodi.
Aga nii-öelda see probleemi koht seisneb selles,
et kui me teeme teooriaid, siis me sealt saame otseselt ennustada,
milline on tumeaine jaotus, milline tumeenergia mõju,
aga vaatlustest me näeme galaktikaid nii-öelda seda nähtavat
ainet ja selleks, et nii-öelda teooriate vaatasid kokku panna,
meil on vaja mõista seda, kuidas need galaktikad tekivad. Ja see nii-öelda on see üks ütleme või võib ka öelda,
et see on üks nendest nõrkadest lülidest,
mis meil hetkel universumi nii-öelda nende teooriate
testimise juures on, et me peame mõistma galaktikate
evolutsiooni ja selleks nii-öelda ka need praegused vaatamas
programmid on suunatud, et mõista täpsemalt,
kuidas siis kosmiline keskkond mõjutab galaktikate teket
ja kui me seda mõistame, siis sealt saab teha juba nii-öelda
järeldusi või testida neid teooriaid universumi tume aine
ja tumeenergia kohta. Kuidas galaktikate tekkimisest ja arengust arusaamine aitab
meil tumedat ainet, tumedat energiat paremini mõista? Galaktikad tekivad seal, kus on rohkem tumeainet,
sesse tavaline nähtav aine see koondub nii-öelda piirkondadesse,
kus tumeaine on juba ees olemas ja siis seal nii-öelda,
kui gaas on koondunud, siis seal hakkavad tekkima tähed
ja galaktikad, peamiselt tekivad nii-öelda väiksemate
galaktikate põrgete tulemusel nad kasvavad järjest suuremaks.
Seda, et kui palju neid põrkeid on, sõltubki sellest,
et kui palju seal ainet on ka selles, kui palju tumeainet on
nii-öelda eelkõige noh, see, mida esimeses lähenduses tehakse,
tehakse eeldus, et seal koha peal, kus on nähtav aine,
seal on ka täpselt sama palju, võid nii-öelda
proportsionaalselt sama palju tumeainet aga see eeldus ei
pea alati täpselt paika, et võib-olla et teatud piirkondades
on nähtavat ainet vähem, kui on tumeainet
või siis vastupidi ja mõistagi seda, et mis on see erinevus,
nähtav aine jaotus, tumeaine jaotuse vahel,
erinevus peamiselt tulebki sellest, et kuidas need
galaktikad on tekkinud, need, mida me vaatleme
ja nii-öelda galaktikate põrked on siis üks viis,
mis mõjutab seda, kuidas galaktikad tekivad,
need põrked, sõltuvalt siis sellest, et milline see universumi,
nende galaktikaid ümbritsev keskkond, et milline kosmiline
struktuur seal ümber on. Ja need põhjalikud vaatlused ja nende vaatluste
ettevalmistamine ja andmete tõlgendamine et galaktikate
ja kogu maailmaruumi arengut paremini mõista,
see on kindlasti suur rahvusvaheline ettevõtmine.
Milline on siis Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi osa
selles kõiges? Et selles nii-öelda lõunapoolkera vaatlustes Nelimust,
et seal nii-öelda Tartu observatooriumi teadlased kaasa
arvatud ka mina, et me tegeleme eelkõige sellega,
et kuidas nii-öelda neid vaatluseid võimalikult efektiivselt
läbi viia nii-öelda selle vaatlusstrateegia planeerimine
ja nii-öelda kogunenud teleskoobi vaatlused,
kuidas seda programmi viie aasta jooksul läbi viiakse,
siis ongi nii-öelda baseerub nendel algoritmid,
mis me oleme siin Tartus välja arendanud,
et see, ma ise hindan seda nii-öelda väga selliseks. Et on olnud huvitav tööd ja väga oluline panus kogu sellesse vaatlusprojekti.
Aga nüüd, kui need vaatlusandmed tulevad,
siis selle teaduse poole pealt, meil on siin Eestis käimas
fundamentaalse universumi tippkeskus.
Tippkeskuse eesmärk ongi mõist, tumeainet,
tumeenergiat, paljude muude eesmärkide seas Nelimust,
vaatlusprojektis, panustabki nii-öelda ka sellesse teemasse,
et mõista seda tumeainet ja kuidas siis nii-öelda see nähtav
aine tumeaine jaotus, galaktikat omavahel seotud. Jääme siis lootma, et viie aasta pärast või viie-kuue aasta pärast,
siis kui see projekt jälle otsad kokku tõmbab,
teame tumeainet ja tumeenergiast natuke rohkem
või on vähemalt andmeid selle teadmise laiendamiseks.
Aga praegu ajasin juttu suurtest taevavaatlustest
ja galaktikate ning Universumi arengumõistmisest.
Elmo templiga Tartu observatooriumist. Eesti on Euroopa kosmoseagentuuri liige olnud juba hea mitu
aastat ja ega siis ka liikmelisuse õied ja viljad tulemata jää.
Täna räägime ühest, võib-olla esialgu veel õiest.
Nimelt on Tartu Ülikooli hargettevõte ehk spin-off nimega
käpp Din koration sõlminud Euroopa Kosmoseagentuuriga
lepingu ja hakkab selle alusel välja töötama
kosmosetehnoloogias vajalikke materjale ja neist
materjalidest valmistatud katteid ja aiangi juttu ettevõtte
juhi asutaja ja Tartu Ülikooli füüsikainstituudi
kiletehnoloogia laboriinseneri Maido Merisaluga. Milles täpsemalt see teie toodang Euroopa kosmoseagentuuri
jaoks hakkab seisnema?
Pannakse kohe kosmosesse lendama. Kosmosesse lendamiseni on natukene veel aega,
meil. Esmalt tuleb meile leida ikkagi õige materjal,
mida kosmosesse saaks saatma hakata.
Ja sellega hakkamegi nüüd tegelema järgmise üheksa kuu jooksul. No milliseid materjale kosmoses vaja on erilisi,
võrreldes maiste materjalidega ja milliseid Euroopa
kosmoseagentuur teilt soovib? Üldiselt on koostöö meil selline.
Kosmoseagentuur ise suunas meid nüüd kosmosetööstuse juurde
kust pakuti välja meile konkreetsed kosmosetööstuse jaoks
vajalikud materjalid ja selleks, et need materjalid
kõlbaksid nüüd kosmoses kasutamiseks tuleb neid veel eraldi töödelda.
Ja kuna see materjalide esmane valik on ikkagi üsna lai,
aga päris esmasel kujul nad ei kõlba ikkagi kosmoses kasutamiseks,
siis tulebki leida nagu õige kombinatsioon sellest
materjalist ja pinnatöötlusest mis sobiks just
kosmosetööstusele ja kosmosetööstuse poolt on ette antud
üsna lai selline nõuet, et nimekiri, et mis nõuetele Need
materjalid peavad siis vastama. Ja esimene nõue on vast ikka see, et kui tahad midagi
kosmosesse saata asjamaterjal peab olema üsna kerge,
muidu muidu läheb see kalliks ja kergeid materjale,
mis võiks kosmosesse sobida.
Väga palju ikkagi ei ole.
Ja need konkreetsed metallisulamid, millega me seal tegeleme,
neil peavad olema sobilikud mehaanilised omadused.
Ja nad peavad muidugi korrosioonile vastu pidama nii
kosmoses kui ka maa peal, vähemalt nii kaua,
kuni nad üles saadetakse. Maa peal mõjutavad neid niiskus ja kloor mis meil õhus on olemas.
Aga kui nad üles lähevad, siis on juba Atomaarne hapnik
ja tulevad ka teised tegurid.
Mängu. Vahepeale küsisid, et kuhu need materjalid täpselt seal
satelliidi peal siis pannakse, kas, kas sina satelliidi
sisse või pinnale välispinnale mingite seadmete ümber
nii-öelda katteks. Et üldiselt, kui satelliite konstrueeritakse,
siis seal on hästi palju erinevaid korpuseid
ja konstruktsioonimaterjale.
Ja meie lahendus ongi just nendele nagu suunatud
ja üks konkreetne rakendus, mis meile sealt välja pakuti,
olidki elektroonikakarbid ja need võivad näiteks olla
antennidega seotud, mis on satelliitide küljes antenni
elektroonikakarjust ja need on erineva suurusega,
et mõned võivad seal isegi mitme meetri suurused olla. Mõned on pisikesed seal kümnetes sentimeeter,
ütles, et see tehnoloogia, mida me arendame,
see peab olema tegelikult skaleeritav erineva suurusega detailidele. Ja selle karbi mõte ja loomulikult on siis kaitsta
elektroonikat ikka jah.
Selge, nii et ikkagi päris karmid tingimused. Ja, ja eriti just välisküljel on temperatuuri kõikumine
kõigel aastavam tegur, mis need materjalid ära hävitab.
Et kui meil üks orbiit on umbes 90 minutit,
siis selle 90 minuti jooksul võib temperatuur kõikuda seal
ikkagi üle 100 kraadi juba.
Ja kui see kordub iga 90 minuti tagant siin mitu aastat,
et järjest siis erinevate materjalide ja katete
kombinatsioonid lihtsalt ei pea sellele vastu. Nii et nagu kuulsime materjali kergus, on tähtis materjali,
vastupidavus korrosioonile ja ka siis temperatuuri kõikumisele. Ja juurde tuleb muidugi ka elektrijuhtivus Est kosmoses Meil
on kosmiline kiirgus kiiresti liikuvad elektronid
ja prootonid ja heeliumi tuumad ja ja muidugi ka ioniseeriv
elektromagnetkiirgus ja kõige selle toimel kipuvad
materjalid seal laduma, kui nad ei ole juhtivad.
Ja see sellise äkilise lahenduseni jõuda,
mille tulemusena siis kahjustatakse hoopiski elektroonikakomponente.
Nii et kõik need detailid, mis meil kosmoses on,
need peavad ikkagi olema mingil määral juhtivad. On ka nõuete seas nagu ette antud, et kui suur tohib olla
see maksimaalne takistus kahe omavahel kokku liidetud
detaili vahel, et seda tuleb kindlasti arvesse võtta
igasuguste materjalide ja katete arendusele. Nii et kõiki neid nõudeid kokku seada, et nad ühes
materjalis kõik korraga olemas oleksid, toimiksid,
see vist ongi see päris raske töö. Jah, see on üks osa sellest, aga teine osa on,
on see, et mis iganes me nüüd järgmise üheksa kuu jooksul
välja arendame, see peab olema nüüd kosmosetööstusele,
Euroopa kosmoseagentuuri partneritele tasuta kättesaadav pärast.
Nii et sealt tuleb vaadata ka intellektuaalomandikuuluvust,
et teha taustauuring, mida saaks kasutada,
mida ei saa.
Ja sellest tulebki meil tegelikult nüüd projekti esimene
etapp välja, kus me teemegi selle esmase otsingu
ja vastavalt sellele disainime need materjalid
ja katted, mida me hakkame järgmisena arendama. Järgmises etapis kaitseme ise intellektuaalomandi ära
ja alles kolmandas etapis, siis on see katete arendamine ja,
ja testimine. Selge ma saan aru siis, et tegelikult otsitakse niisuguseid materjale,
millel veel intellektuaalomandit ei ole et siis saaks neid
odavamalt kasutada. No põhimõtteliselt küll jah, või siis kui on mingi vanem intellektuaalomand,
mis on juba aegunud siis selline asi võib ka sobida. Aga teile ainult ette ka mõned lähtematerjalid nii-öelda,
mille alusel. Ka aga, aga need sulamid on salajased, sest need tulid
ikkagi kosmosetööstuselt meile, et mitte nii väga
kosmoseagentuurilt endalt. Kas seda ei saa üldse avaldada, et millised,
millised aatomid sinna sisse lähevad? Hetkel veel ei saa, jah.
Üldiselt on ikkagi tegu kergete materjalidega,
alumiinium tahetakse alumiiniumist ikkagi palju kergemaid
sinna üles ja et alumiinium on, on hea koht,
kust saab nagu alustada igasuguste uuringutega.
Aga edasi juba tulevad siis põnevamad sulamid,
millel on paremad omadused. Ja see väljatöötamise etapis kolmas etapp,
kuidas see täpsemalt käima hakkab? Peale katet esmast disaini ja intellektuaalomandi kaitsmist
on plaan viia läbi sellised esmased katsed et vaadata,
kas need kontseptuaalsed disainid üldse meil töötavad
või on seal millegiga nagu väga puusse pandud.
Ja seal esimesest võib-olla 10-st 20-st disainist jääbki
alles võib-olla neli-viis kõige paremat kandidaati
ja nendega tehakse edasi juba siis süstemaatilisi uuringuid.
Et need kate valmistamise parameetrit konkreetsete
materjalide juhul oleksid kõige sobivamad. Ja nendele siis tehakse näiteks temperatuuri tsükleerimise
testid ja kui sealt juba materjalid nagu osad kandidaadid,
nagu pääsevad edasi, siis nendega saab nagu edasi minna,
juba vaadata, et milline see juhtivus on,
näiteks kui neid katteid omavahel kombineeritakse.
Kuidas kate, nakkuvus pinnaga ja vaadatakse ka seda,
et kuidas nad näiteks korrosioonile võivad vastu pidada.
Et selle jaoks on kõik standardsed testid meil nagu juba
valmis vaadatud ja aga nõuete poolt nagu ette antud,
et mida teha ja kuidas teha. Ja üheksa kuu pärast, siis tuleb lapsuke ilmale. No loodame, et siin ei ole vali. Põlev peab tulema.
See on kindlasti osapooltele kasulik, aga kas see on kasulik
ka Eestile laiemalt, et niisugune koostöö käib? No selles see mõte tegelikult ongi, et et selle projekti
kaugem eesmärk on see, et Eesti saaks liituda
Kosmosetööstuse väärtusahelaga, et olla seal mingi mingis
etapis vahel et kus näiteks ülevalpool on satelliitide
valmistaja siis natukene allpool on satelliitide
komponentide valmistaja ja meie ülesanne siis oleks näiteks
nende komponentide järeltöötlus siin Eestis
või siis valmistame tehnoloogia valmis ja siis
litsentsilepingu alusel saavad kosmosetööstuse partnerid
seda kasutama hakata. Aga üldiselt see ikkagi peaks ka Eestile majanduslikult
kasulik olema, mis tähendab seda, mingid tooted
või teenused tulevad ka siin Eestist sellega välja,
mis on eelkõige nüüd kosmosetööstusele suunatud
ja see peaks looma siis uusi töökohti ka Eestisse.
Just kosmosetööstuse vallas. Kas on märgata, et see tarneahel hakkab juba kujunema siin
Eestis Tartu teaduspargis? Jah, et siin on tegelikult kaks suunda, mida tuleks
kindlasti vaadata, üks on see, et et meie põhiline väljund
on ikkagi suured kommunikatsioonisatelliidid mitte pisikesed kuupsatelliidid,
millega siin on kätt harjutatud.
Ja siis selle jaoks on meil muidugi omad tööstuspartnerid
juba olemas tänu aktiivsele Eesti kosmosebüroo
ja kosmoseagentuuri nagu pingutustele.
Aga teine pool on muidugi see Tartu teaduspark,
kus siis see Esa pik, Estonia programmiga tuleb ikkagi iga
aasta uusi kosmosetööstuse ettevõtteid meil välja. See on siis Euroopa kosmoseagentuuri äriinkubaator
ja kohalik Ja ja sealt tekivad samuti potentsiaalsed koostööpartnerid
meile tulevikuks.
Et mõned on praegu juba olemas ja nendega oleme suhelnud ka. Ja Euroopa kosmoseagentuur ongi Eestis kohal oma inkubaatori ka,
et aitab tõhusalt kaasa. Nojah, et meil on isegi juba koostööleping mõnda aega tagasi sõlmitud,
kus käpnenkorovision on üheksa teenuse osutajakse sellesse
essaabik Estonia programmis. Kas sellise lepinguni jõudmine on suur töö
ja ettevõtmine ja vaeva nägemine? Jah, tegelikult sai see alguse idee korjest,
mida kosmosebüroo korraldas ja sealt edasi toimusid siis
kohtumised juba Kosmoseagentuuriga ja ja siis ka
kosmosebüroo esindajatega, kus siis see idee nagu küpses
edasi ja see võttis aega ikkagi vast mingi kaks aastat umbes
ja noh, muidugi ta oli vahepeal ka läbirääkimisi pidada
kosmosetööstuse partneritega ja kui asi oli piisavalt kaugele,
et siis alles tekkis võimalus selle päris taotluse esitamiseks,
mis saigi nüüd kevadel ära tehtud ja suvel jõudsime lepinguni. Vaat niisugune koostöö ja niisugune arendustöö on siis
algamas praegu Eesti ettevõte keptincrousin
ja Euroopa kosmoseagentuuri osalusel ettevalmistada
kosmosesse sobilikke materjale ja ajasin juttu ettevõtte
juhi Maido Merisaluga. Tänases saates oli juttu suurtest taevavaatlustest
ja vastupidavatest satelliidimaterjalidest.
Juttu ajasid Elmo tempel, Maido Merisalu
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
