Teadust kõigile antiainest ja uuematest antiainealastest
avastustest ajame täna juttu füüsik kandi hektariga.
Õpilasteadlane Saskia põldmaa avaldab aga,
et sõidab omatehtud seadmega peagi hiigelpõrgutisse
pisiosakesi mõõtma.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Antiaine ja selle uurimise võtame nüüd jututeemaks.
Tõukume sellest, et just hiljaaegu on ajakirjas Nature
avaldatud üks artikkel selle kohta et Ameerika füüsikud on
valmis saanud uue antiaine aatomi, täpsemalt ühe aatomi tuuma,
mis on raskem kui ükski teine seni kätte saadud,
anti aatomituum ja aja seda juttu andi hektariga.
Füüsiku ja, ja ettevõtjaga ka kellega ikka siin laboris
füüsika teemasid aeg-ajalt arutanud oleme. Ja Andy, sa oled ju pikka aega olnud seotud ka niisuguse
uurimisasutusega nagu CERN Šveitsis Genfi lähedal Euroopa
tuumauuringute keskus, kus ka antiaineuuringutega tegeletakse.
Ja CERN on neil päevil pildis sellega Eestis,
et Eesti täisliikme staatus selles asutuses saabus nüüd
lõpuks ometi ükskord täiel määral kätte. Ja selles mõttes, kui rääkida antiainest Stern on ka üks
selline koht, kus antiainet uuritakse.
Sest kui raadiokuulaja mäletab, mäletab,
siis CERNist põrgatatakse kokku prootoneid,
aga ka mõningaid raskemaid aatomituumi.
Ja selle käigus tekivad ka anti näiteks antiprooton,
aga aatomituumad, antiaine, tuumad ja no see on eraldi
selline suur uurimisvaldkond sernis k. Ja antiaine, siis tuletame kohe alguses meelta,
kuna asemel jututeema on, on siis enam-vähem täpselt
samasugune nähtus nagu meie tavaline aine.
Ainult et need on mõned märgid, on teistpidi. Ja antiaine selles mõttes huvitav, et kui me,
noh, võib-olla kõik on kuulnud Electronist elektron on
negatiivse laenguga osake siis kui me mõtleme,
et tema antiosakese peale positroni siis selle poisi troll
on hoopis nii-öelda plussmärgiga laeng ja samamoodi,
kui me räägime antiprootonid, siis tavaline prooton
ehk aatomi vesiniku aatomituum on pluss laenguga siis
antiprootoni puhul on tegemist jällegi negatiivse laenguga. Jaa, tavalistest elektronidest, tavalistest prootonitest,
tavalistest neutronitest seisabki meie tavaline aine koos
kõik aatomid ja molekulid on, on enamjaolt just sellest tehtud,
aga nüüd on siis Ameerikas põrgutis nimega rikk valmis saadud,
võib ehk nii-öelda seal tehti palju põrkeid
ja põrgete tulemusel tekkis muu prügi seas siis ka üks päris
päris suur antiainest aatomituum siis ilma positronideta.
Ilmselt selline joon. Ja et see, mille nimi on siis anti hüpervesinik,
selliseid ütleme, raskeid antijoone on siis tehtud juba juba
pikka aega, aga see on nüüd tõesti kõige raskem
ja see on selles mõttes ka eksootiline aine vorm,
et kui muidu me teame, et aatomituumad joonid koosnevad ju
prootonitest ja neutronitest, siis noh, anti antiaine
koosneb siis antiprootonitest ja antineutronitest siis siin
on ka üks selline nii-öelda raskem tuumaaine vorm mängus
sellesse nimi siis hüppe hüpersinna juurde pandud
ja noh, see on selles mõttes hästi lühikese elueaga aine vorm,
aga samas see võimaldab mõnes mõttes täpsemini uurida seda noh,
ütleme kui sarnane on, on siis lõpuks antiaine
ja aine. Aga tuleme nüüd korraks hetkeks tagasi seletuse mõttes
tavalise aine maailma, et on olemas siis tõepoolest ka
nii-öelda hüpertuumad.
Need on midagi niisugust, kus peale prootonite
ja neutronite on veel midagi sees. Ja et noh, kui me läheme nüüd veel väiksemate nii-öelda
jutumärkides väiksemate osakeste juurde ehk parkide juurde,
siis kõik neutroneid ja prootoneid, mida me siin mainisime,
koosnevad ju korkidest koosnevad ühtlaselt Karkides,
nagu mille inglise keeleni tore nimi on up and down.
Ehk siis uue, uue nõrga t-ga tähistatakse neid siis nüüd on
tegemist ühe raskema kvargiga, mis on muidugi ei ole ka stabiilne,
et hästi kiiresti laguneb, ta korraks ikkagi tekib
ja kui nüüd need raskemad korgid tulevad mängu siis nendel
osakestel antakse, siis pannakse vastavalt hüper Ahaa ja siis on tegemist ühe niisuguse, mõnes mõttes nagu
prootoni või neutroniga sarnase osakesega,
kus on ka kolm kvarki sees.
Kaks tükki on siis nii-öelda tavalised kvargid
ja üks on siis pisut veider. Just nimelt, et veidrat, eks neid kutsutaksegi tihti
ja noh, see on, kui me lähme nüüd osakeste maailma nii-öelda detailidesse,
siis neid nimetatakse ka teise generatsiooni osakesteks.
Kui need uue tee nagu elektron ja positron on esimese
generatsiooni osakad, siis need on juba teise generatsiooni
osakesed ja tegelikult on olemas kolmanda generatsiooni osakesed,
aga noh, nende nende eluiga ja kõik on nii lühike massid,
nii suured, et neist oleks saab panna kokku tuumaainet. Aga, aga noh, see on veel veel siis eksootilisem Naha nii, et on olemas siis hüpertuumad kus prootonite
ja neutronite kõrval on ka noh, nagu öeldakse,
hüperonid praegusel juhul oli siis minu teada lamda hüperan
sellise nimega, kus ongi sisse Nendes veider kvark on
selleks eksootiliseks pargiks.
Et niisugune hüperdu ja kui kui palju selliseid hüpertuumi
looduses leidnud nad ütlesid, et hästi lühikese eluojaga need,
ilmselt nad siis ka pikalt ei püsi. Ja need on väga lühikese elueaga ja noh,
üldse kui minna nüüd süvitsi selle tuuma tuumafüüsikaga,
siis tuumafüüsikamaailm on üldse selline,
nagu mõnikord öeldakse, nagu loomaaed.
Et seal, kuna neid kombinatsioone on ju,
kui sa hakkad erinevaid asju kokku panema,
tekib nii tohutul arvul, siis sealt tuleb juba need,
ütleme, raskemad korgid tulevad mängu, siis tulevad ka
raskemad ütleme, ergastunud tuumad, näiteks mängu tulevad
mängu need osakesed, kus on kaks, kaks korki ainult koos,
nagu mäletame, prootoneid ja neutroneid,
kolm kvarki. Kombinatsioonide arv läbisid nii suureks,
et seda kunagi, kui kui need esimesed sellised avastati,
siis avastati, et mõeldi, et avastatud mingi uus osake.
Siis tekkis kohe neid tuli kohe kümnetes
ja sadades ei, saadi aru, et ei et noh, loodus oleks
vähemalt väga veider, kui see niimoodi oleks,
et meil oleks tohutu hulk selliseid nii-öelda algosakesi
ja siis sealt sealt tegelikult sai alguse selline asi,
nagu nimetatakse siis tuumafüüsika edasiarenduseks on siis
Karkide jaa, jaa, korke, liitvate osakeste,
mida kutsutakse ingliska, siis kloonitaks nende nende teooria. Kas kõigist nendest eksootilistest kvargi kombinatsioonidest
saab ka nii-öelda aatomituumi ehitada kasvõi hästi
lühikeseks ajaks? Ja saab, kas kõigist ei tea, on ju, aga,
aga põhimõtteliselt saab jah tõesti väga keerulisi
konstruktsioone teha seal kombineerides kokku erinevad karke,
siis kombineerides ka neid nii-öelda ergastunud olekuid näiteks. Nii et oleme nüüd siis nii-öelda tavamaailmas
ja me oleme ettekujutuse saanud, et enam-vähem,
mis asi on hüpervesinik ja praegusel juhul siis võiks isegi öelda,
et hüpertriiti on meil teemaks, sellepärast et vesinikul on
veel kaks raskemat isotoopi, kus üleüldse neutranid on,
kõige kergem on see, kus on ainult prooton tuumaks,
siis on ühe neutroniga tuum, mis on teoteerium.
Kahe neutroniga tuum on triitium. Ja nüüd, kui seal kahel ühel prohtunile kahel kahel
neutronil on veel juures lamda hüper on,
siis me saame hüpervesiniku ja nüüd pöörame kõik osakesed
mõttes nii-öelda antiosakesteks sellele hüper vesinikul
ja saame anti hüpervesiniku, mis ka nii-öelda reaalselt nüüd
Ameerika Ühendriikides selles põrgutist sahtli.
Ja see ongi tulemuseks on kõige raskem tuum,
mis seni on antituum, mis seni on saadud
ja ilmselt just sel põhjusel, et seal see raske anti,
hüper on mängus, on. Muidu ta ütleme, muidu võiks mõelda, et paneme lihtsalt
prootoneid ja neutroneid juurde.
Aga seal jah, see raskus tuleneb just sellest hüperonist,
mis sinna juurde pandud.
Ja noh, ütleme mida, mida suurem on nüüd see prootonite,
neutronite arvu ja, või antiprootonite ja neutronite arv,
seda väiksem on tõenäosus, et nad nii-öelda korraga ühes
kohas tekivad, jõuavad ka nii-öelda kombineeruda. Ja siis enne kui nad siis millegagi kokku põrkuvad,
ära kaovad.
Et jah, selles mõttes sellist hüperonidega tuuma on mõnes
mõttes nagu lihtsam teha, kui, kui panna sinna veel mitu
neutronite ja prootonite juurde. Ja tegelikult sellist nelja tuumaosakese ka tuum on,
on saadud juba üle 10 aasta tagasi saadis heelium,
heelium neli nii-öelda.
Aga mispärast üleüldse, kas on selline võidujooks nüüd selle nimel,
et kes saab kõige raskemad, anti tuuma tehtud? No see päris võidujooks ei ole, aga noh,
eks ta on ikkagi nagu tulemus ja ütleme jällegi rääkides
nüüd sellest füüsikast, mis puudutab, mis meid nii-öelda
füüsikuid huvitab, siis neid, seda füüsikat võib-olla teatud
aspekte sellest parem mõõta, just, mida raskem see tekkiv
antiosake seal on.
Kuna seal, noh, ütleme, seal tulevad mängu mõned parameetrid,
midagi, ütleme kergemate tuumade puhul on noh,
mille, mille mõju väiksem. No selle tuumaeluiga on tõepoolest alla miljardiku sekundi
meil 100000 korda.
Mida selle aja jooksul fiks füüsik mõõta jõuab? No põhiline, mida mõõta ongi võib-olla eluiga
ja siis tema mass, et ega seal palju rohkem nagu jõuagi
mõõta ja need noh, eluiga mass on veel noh,
omavahel seotud.
Ega ta sinna sellesse selline osake laguneb nii kiiresti,
et ega ta sellesse detektorisse ise nagu jälge jätagi
jätavad jälle tema laguproduktid nende laguproduktide
omaduste põhjal saame siis nii-öelda füüsikud ütlevad väga
pidulikult rekonstrueerida mõnes mõttes nagu tagasi minna
ja panna kokku selle, mis misel osakese mass seal algselt oli,
millest ta koosnes. Kusjuures teises mõttes saab rekonstrueerida ka nii-öelda
suure paugu järgse keskkonna Jah, et kui me neid raskeid joone kokku põrgatame,
seal siis mõnes mõttes võib ettekujutus,
tekib korraks hästi lühikeseks hetkeks tekib siuke tilgake
sellist väga väike tilgake, sellist keskkonda ülikuuma
ülikõrge rõhuga, nagu oli siis üli ülivarajases universumis. Kas antiaine uuringutest on ka mingisugust praktilist kasu loota? Praktilist kasu ütleme noh, jah, eks on,
on välja mõeldud küll selliseid asju ka,
näiteks, et kui teha kiiritusravi, anti antiprootonite ka näiteks,
et see oleks palju tõhusam, kui ütleme, olemasolev kiiritusravi.
Aga noh, jällegi, et neid antiprootoneid pisut oota sellest,
me oleme nagu väga-väga-väga kaugele veel.
Ja noh, jällegi võib-olla tulles lihtsalt igapäevaellu siis tihti,
kui me mõtleme sellest, et antiosakesed on midagi väga-väga eksootilist. Aga kui me juba mainisime siin positroni
ja tegelikult on olemas ka anti, müü, mida meie ümber on
tegelikult hästi palju, sest kosmilised oleks,
mis meid pommitavad, nende energia on päris kõrge
ja need tekitavat kosmilist kiirgust, mis meid pommitab,
omakorda tekib atmosfääris siis algsete kosmiliste kiirte mõjul.
Ja tegelikult seal on umbes pooleks, et umbes ruutmeetrist ütleme,
kui ma olen merepinnal, võtame ruutmeetrise pindala,
sealt läheb minut läbi 10000 miljonit. Tegelikult enam-vähem täpselt pooled neist on anti müünid
kõnekeeles mittemüüridega tegelikult ongi,
seal on nii-öelda positiivselt laetud, negatiivselt laotud,
müünud enam-vähem võrdselt ja neid on siis need positiivsed
seal on siis anti müüani. Nii et kosmilises kiirguses on tasakaal olemas. Seal on tasakaal olemas ja noh, tegelikult ütleme ausalt,
et kuigi me teame nagu, et me näeme enda ümber ainet mitte antiainet,
ehk universum, mida me näeme, koosneb põhiliselt ainest.
Järelikult kuskil peab olema väike erinevus nende vahel,
et millegipärast on jäänud, kui neil oleks täpselt sama
palju olnud, tuleks ju ära Anichileerunud,
me teame juba aine ja antiaine kokku.
Ta käib üks kõva kõlakas, läheb enamasti footonite
kergematest osakesteks, kuni lõpuks jäävad,
käin footonite järgi, ehk kui meil oleks neid täpselt
võrdselt olnud, siis oleks universum tühi. Järelikult on kuskil olnud väike väike füüsikud,
ütlevad asümmeetria.
Ja vot see ongi see, miks meie üldse olemas olema. Aga seda tasuks ka uurida, järgmisena ma pakuks,
et kas kosmilises kiirguses on, müü neid janti,
Nivjoneid ka natukene natukene siiski, mitte päris võrdselt. Ja no tegelikult eks seda omal ajal päris põhjalikult uuriti
ka siiamaani tegelikult uuritakse aga jällegi need müüvad ise,
võib-olla ei teki nii kõrge energia juures,
et see efekt seal kuidas ja oleks üliväike.
Ja teiseks, kui me siin rääkisime raske raskete rasketest osakestest,
siis müürid on ikkagi üsna kerged ja nad on sellised osakesed,
kutsuge leptoniteks.
Ehk noh, ütleme füüsikud ikkagi tahavad uurida võimalikult
paljusid erinevaid osakesi kasutada hästi raskeid
ja noh, on teada, et raskete puhul just see asümmeetria
tuleb rohkem välja. Aga seda on hea teada, et antiaine tegelikult ei olegi nii
eksootiline koht?
Jah, esmapilgul võib tunduda, ma olen isegi ise kunagi
teinud teadusuudis vikerraadiost sellest,
et, et ka siis, kui välku lööb, tekib antiainet. Ja seal tekib energia piisavalt tegelikult välgust
kiirendajate osakesi, põhist, elektrone seal,
kui nad kiirendatud elektronid põrkuvad,
mille kukkus, jah, seal võivad tekkida nii-öelda tüüpilised
tekivad elektron-positronpaarid, tekivad korraga nii-öelda
ja sealt sealt siis need positronid tuledki. Aga huvitav on see, et müüjonitest tuleb meil juttu
tegelikult ka tänase saate järgmises jutuajamises.
Siit on ma hea meelega, küsiksin sinult nii-öelda
sissejuhatavalt või meie mõistes väljajuhatavalt,
et kas, kas niisugune nimi nagu Saskia Põldma ütleb sulle midagi? No ikka ütleb jah et tema niukse õpilane,
kes on teinud noh, mina ütleks väga hämmastava teadustöö
õpilase võrreldes, ütleme üldiselt õpilaste teadustöödega,
kus ta ikkagi päris teaduslikul tasemel on uurinud neid
miljoneid ja miljoneid, siis nendes samades juba mainitud
kosmilistes kiirtes, et kuidas nad, kuidas nad atmosfääris tekivad,
kui, kui palju neid teatud kõrgustel on.
Ja noh, nagu öeldud, selles mõttes huvitavad osakesed pool
nendest miljonitest, mida me mõõdame, on tegelikult anti
Mionid siis täpne olla. No peagi kuuleme Saskia enda käest siis lähemalt,
kuidas, kuidas üks kooliõpilane on, on niisuguste katsete
juurde jõudnud.
Aga antiaine juttu ajasin andi hektariga. Uue kooliaasta alguse puhul on väga hea meel,
et stuudiosse on saabunud üks kooliõpilane,
Tallinna reaalkooli abiturient Saskia Põldma,
kes on muuhulgas ka edukas õpilasteadlane.
Eks sellepärast siis ka teadussaate stuudio on,
on teele sattunud.
Ja nüüd, mõne nädala pärast septembri keskel lähed sa Saskia
Šveitsi ja täiesti Šveitsis on teatavasti üks väga tuntud
teadusasutus nimega CERN Euroopa tuumauuringute keskus
Genfis Kelby lähedal ja just sinna saab nii-öelda sammud sead. See on sisse seatud samuti õpilasteadusega
ja seotud ühe rahvusvahelise konkursi võiduga.
Mis seal siis lahti läheb? No lahti läheb see, et me teeme läbi ühe eksperimendi,
mille me pakkusime neile välja selle võistluse osas,
mis osutus ka võitma, seda võistlust ja eksperimente on
põhimõtteliselt kalibreerida.
Me enda müüjandat hektarit. Müüan detektor, see on enda valmistatud seade mis läheb ka
sinna Šveitsi Genfi tserni kaasa teiega ja asub seal tööle
mõõtma müüjaid. Tegelikult meie detektor ei mängi isegi nii suurt rolli,
et pigem on see, mis nad on meile valmis pannud sinna
ja see enda detektor ma pole veel tegelikult teele saatnud,
aga peale seda saada, et ma pean selle postkontorisse viima. Ahaa, ta on selline kaasaskantav Ja selline hästi väike. On ta meil siin näha ka kuskil. Ei ole kahjuks näha, aga ta on niisugune kuus korda kuus
sentimeetrit sihuke käes, hoitav see ongi ta võlu,
et ta on niisugune hästi väike, eks, sest seda on võimalik
saata siis õhupalli, kõlas. Ja Šveitsis kaan kavast õhupalliga üles saata
või või mitte, seal ju tunnel maa all. Ei, Šveitsis ma õnneks ei saada üles ja Šveitsis on niimoodi,
et kui muidu sa detektor mõõdab, on ju müüa neid,
mis tulevad kosmosest siis Šveitsis me tekitame neid müüa
neid ise, neid on palju rohkem, kui kosmosest oleks. Jajah, aga põrkuvad osakesed kokku ja nii need müüdid tekivad. Ja no meili põrkunud müüenit kokku tegelikult meil,
kuidas nad müüa need tekivad, on see alguses,
meil on tsern tekitab meile prootonkiire siis prootoneid,
lagunevad seal pyyaniteks ja siis need pyyanid lastakse läbi
ühe metall ploki, kus need loodetavasti lagunevad,
siis müüjanitaks. Ja detektor võtab nad kinni, seal muidugi on oma detektor ka.
Mõlemad on mängus. Jaa, on küll ja neil on mitmeid eri tüüpide hektareid. Ja selline isetehtud detektor püüab kohe müüjanna kinni. No ta ei püüa neid tegelikult kinni, et need müüeni lähvad
sealt lihtsalt läbi.
Et see miljonite omapära ongi see, et nad lihtsalt ei hooli
mitte millestki, lähvad kõigest läbi ja minu
eksperimentaalses mõõta nende müüjanit energiat
ja miks nad on nii oluline, mõõtan sellepärast,
et seda lihtsalt nii raske teha, et seda ei ole üldse
standartne nagu proovida, ehk siis kui muidu tehakse seda
näiteks Kalarimeetritega või Charenkov det hektaritega,
siis need on nagu väga-väga-väga suured ja massiivsed hektareid,
mida ma ei suudaks näiteks õhupalli peale saata. Ja siis ma proovingi enda väikest hektarit kalibreerida,
nii et oleks võimeline seda müüjani energiat mõõtma. Kuidas üks müüjandet hektari valmistamine?
Kuus korda kuus korda kuus sentimeetrit.
Kuidas see käib? No käib nii, et tegelikult see mõtteni jõudmine oli ilmselt
kõige pikem protsess, et kuidas see toimus,
oli see, et alguses oli selline Euroopa Liidu rahastatud
projekt nagu kosmosekoolid mis põhimõtteliselt andis
kooliõpilastele võimaluse oma stratosfääri lend teha,
ehk siis lend, kus selline suur õhupall viib siis
eksperimendi vahendeid kuskile stratosfääri välja,
niisugune 30 kilomeetrit kõrgust ja selle käigus me panime
igast andureid sinna pardale, näiteks üks andur oli
radiatsiooniandur ja siis kui me neid radiatsiooniandureid uurisime,
siis. Me saime teada, et kosmos või no nagu stratosfääris,
see radiatsioon ise ei ole isegi nii tugev,
aga seal on rohkem hoopis müüa neid müüa neid samuti
tuvastatakse selle radiatsioonidetektori poolt. Ja siis tuligi idee just spetsiifilist müüa,
neid uurida.
Ja kuidas ma selle detektori valmistasin,
oli lihtsalt see, et ma leidsin mingite tudengite kirjutatud
foorumi postituse, kus nad tegid reklaamist oma detektorid,
et aa ja kaasaskantav ala alla 100 dollari
ja nii edasi, onju.
Ja siis hakkasin selle projekti järgi minema
ja lõpuks tuli veidi teistsugune see välja. Veidi parem isegi tuli välja.
Aga jah, see ideeni jõudmine oli ilmselt kõige pikem protsess. Aga selline on juba tehtud varem ja mis seal detektori sees
siis on, mis neid müüa, neid seal näeb? Seal on sihuke sihuke plastmassplokk nimega ventilaator,
seal Sinteraatoris tekib siis valgus, kui läheb läbi mingi
müüjon või radioaktiivne osake ja see valgus püütakse kinni
ühe valgustundliku sensori poolt.
Aga detektori kõige tähtsam osa on tegelikult see elektroonika,
mis tuvastab selle signaali seal valgustundlikus sensorid
siis võimendab seda, salvestab ja nii edasi.
Ja see elektroonika, see on ilmselt kõige uhkem osa,
sellepärast et see sai põhimõtteliselt ise tehtud koostöös
ühe Baltechi õppejõuga, Veljo Sinime teda kiidaks suuresti. Nojah, sellise plastmassiploki, noh, selle leiab,
leiab kuuri alt kuskilt. No tegelikult see on ikka veits spetsiifiline,
et selleks ma pidin kirjutama ühele Eesti firmale keskan kes
siis tegeleb samuti sale miljonitega, nad proovivad teha skännerid,
mis töötavad müüa näite põhjal.
Ja nad alguses ei tahtnud mulle absoluutselt laenata neid asju,
ütlesid, et ajad osta lihtsalt internetist mingi valmis
tehtud Geigeri loendur, aga siis kui ma saatsin neile nagu
täpsemad plaanid, siis nad hakkasid mind uskuma,
saatsid mulle need vajalikud asjad. Nii et spetsiaalne plastmassikobakas ikkagi Ja ja see sensor ka valgustundlik Aga kuidas see elektroonika kokkupanemine käis,
on see sul juba varem kätteõpitud asi ja siin tuli lihtsalt
natukene natukene spetsiifilist ehitustööd teha või.
Ja kuidas seal see juhendajaga tööjaotus oli? Noh, see elektroonika oli üsna valurikas osa,
sellepärast et ma ise ei olnud absoluutselt tegelenud sellega.
Ehk siis alguses ma kuidagi mõtlesin alguses,
et ma saan ise kuidagi selle kokku pandud,
aga lõpuks mu juhendaja ikkagi sealt Taltechist elektroonika
aitas väga suurest aga kõik jootmised ja nii edasi on ise tehtud,
aga need elektroonika komponendid on välja valitud tema
abiga ja need trükiplaadiskeemid ka tema abiga tehtud. Ja kui müüan tuleb seadmesse, käib väike valgussähvatus,
seal on siis sensor, mis tekitab siis elektroonikast
signaali elektroonikat, ütleb seda.
Ja kas seal liigub siis mingi osuti või tulevad tabloole
mingi kiri. See lihtsalt salvestatakse logifailina mälukaardile
ja seal logifailis on põhimõtteliselt lihtsalt see,
et mis pinge oli sellel tsensorel ja et mis kellaajal see
impulss tuli.
Ja seda pinget Me mõtlesimegi kasutada ära selleks,
et seda müüeni energiat leida.
Kuna tavaliselt enne miks ma kasutasin seda detektorite
lihtsalt leida, et kui tihti neid müüa, neid tuleb,
aga me mõtlesime, et kui meil on nagunii huvitav mõõdik nagu pinge,
et ma võiksin leida mingi korrelatsiooni selle energiaga. Ja siis, kui me seda tserni võistlust hakkasime edasi ajama,
sest tuli välja, et pinge ei ole isegi kõige parem asi,
mida kasutada.
Et kõige parem oleks kasutada laengut, mis sellessensorist
läbi läheb ja selleks oleks vaja siis elektroonikat ümber muuta. Ja heidan laengu peale tehtud.
Jah, need on ja kuidas see sensor ja kuidas detektor aru saab,
et tegemist just müüjaniga? See on tegelikult väga huvitav, et kui mul on üksainus detektor,
sest ta tegelikult mõõdab enamasti radiatsiooni aga kui ma
panen nad kaks tükki kokku niimoodi, et ma panen just juhtme
vahele ja ütlen ühedalt detektorile, et Okeed mõõda signaali
ainult siis, kui Teises detektorid on samaaegselt signaal
siis ta suudab tegelikult välja filtreerida,
need müüa need sellepärast, et radiatsioon peatub ühest hektarist,
ehk siis ta ei saa kunagi olla registreeritud mõlemas korraga,
aga müüjal läheb mõlemast hektarist läbi. Ehk siis, kui mul on mõlemast samal ajal impulss,
siis see tähendab, et ongi müüa. Aga oleneb ju müüani tuleku suunast. Tuleku suunas talvel enam tõesti, et kui ta ei lähe tõesti
mõlemast läbi, siis lihtsalt ei registreerita. No siis ta ei saa päris kõiki müüjaid märgata. Noh, ei saa ja, ja seal on probleem, seega et kõik need
valgussignaalid lihtsalt ei suudeta kinni püüda,
et mul on näha, kuidas mul on kaks erinevat hektarit
ja üks ongi tundlikum kui teine ja ma ei saa midagi teha,
isegi need tserni uskumatult täpsed vidinad ei suuda
tegelikult kõiki neid miljoneid kinni püüda,
aga nad ei saa midagi teha selle vastu. Mis selle võistlustöö nii-öelda sisuline mõte on,
no üks on tõesti, et kätt proovida teha ise detektor
ja mõõta sellega, müüa neid, aga kas see tulemus võiks
kuskile edasi ka sealt minna või mille, mille jaoks seda
võiks vaja olla? Aga noh, see võiks vaja olla, sellepärast et siis oleks
oluliselt lihtsam leida nende müüenit energiat
ja miks, no minu algne idee oli see mõõtalist atmosfääris
olevate miljonite neid energiaid, aga see ei ole nagu väga
praktiline asi, mida teada tegelikult, et Marta oluliselt
tähtsam oleks see, kui näiteks GSM teot,
eks, et mis energiaga müüa, neid olid enne näiteks veoki
läbimist ja mis energiaga nad olid pärast veoki läbimist? Jaja, et siis näha, mis seal veoki sees võiks peidus olla täpselt,
ja, ja võistlusel, mille nimi oli siis piinlainfors kuuls.
Seal osales siis palju võistkondi. Ja 140 lausa. Ja võitjaid oli siis kolm, kes tserni sõidavad kõik USAst,
Jaapanist ja Eestist ja kes need teised on,
täpsemalt, millega nemad tegelevad. Kusjuures need ameeriklased ei lähe täitsa CERNi vanad
lahvad ühte sarnasesse osakeste kiirendisse mis asub Hamburgis,
Saksamaal, aga jaapanlased tulevad Meiega täpselt samal ajal
koos CERNi ja miks nad täpselt samal ajal tulevad,
on sellepärast, et tegelikult hakkame koos tegema nii meie
kui nende eksperimenti.
Et kuna nende eksperiment oli samuti müüjanite teemaline
ja nende detektor oli täitsa nagu piinlikult sarnane meie omaga,
siis need korraldajad otsustasid meid nagu koostööle panna. Ideed on õhus ja on tõesti ja kuidas siis juhtus,
et just sina ja sinu võistkond sellele Augnalisele kohale
tuli ja, ja kes seal veel seal võistkonna liikmena jalad
ainult üksi. No ma siis nimetan kõik võistkonna liikmed,
et minu koolist reaalkoolist oli veel Mihkel Rannut,
siis meil oli kaks Treffneri õpilast, Violetta Jürgens
ja Ralph Robert Paavo ja siis üks nõost August Jakobson.
Aga tegelikult oli nii, et selle eksperimendi ettepaneku
ajaks olin mina ainuke, kes oli nagu tutvunud selle dokumendiga,
et ma lihtsalt panin sinna kirja, et mul oleks,
et no mul oli vaja tiimi ka selles suhtes,
et tiimi võistlus aga tegelikult nemad ise esitasid hoopis
teised eksperimendi ettepanekud, et meil oligi niisugune strateegiline. Meie strateegia oli lihtsalt esitada mitu ettepanekut
ja siis oleks nagu suurem tõenäosus Aitäh, ja nii strateegia töötas, töötas aga mis võiduni?
Viis? Võiduni viis see, et ei olnud väga ambitsioonikas ettepanek,
et ma tegelikult eelmine aasta osalesin ka
ja siis me olime sama tiimiga Maarja Kadastiku juhendamisel
ja siis meil käisid ikka väga ambitsioonikad ideed läbi,
et igast vähi ravimine ja ma ei tea, mida.
Ja lõpuks me saatsime mingi toorium, reaktorite teemalisi
ettepaneku ja okei, see oli füüsikaliselt korrektne,
aga sellest ei ole võimalik, et kahe nädalaga teha need
mõõtmised ära. Ja see aasta meil oli siis palju tagasihoidlikum see ettepanek.
Aga tegelikult Marcel lihtsalt nendele korraldajatele ka
kuidagi meeldis, kuna ma sain juba algsest meili suhtlusest aru,
et nad on kuidagi väga entusiastlikud selles osas,
et eelmine aasta oli mul ka nagu meilivahetused,
kuidas neid tehnilisi detaile läbi viia.
Aga need korraldajad, vastasin mulle palju aeglasemalt
ja palju lühemate meilidega, aga see aasta oldi palju positiivsemad. Mispärast niisugust võistlust nagu piinla infors kuuls
üleüldse korraldatakse, mida korraldajad sellest kasu saavad,
korraldab CERN vist. Ja korraldab tõesti, et no tsernil on suur probleem see,
et see ei ole väga kättesaadav tavalistele inimestele,
et sellepärast, et inimesed, kes seal töötavad
või kes sellega kokku puutuvad, on tavaliselt nagu
aastakümne ettevalmistusega, ehk siis tavainimene ei saa
kuidagi isegi aru saada, et mis seal toimub.
Aga kui sa annad kooliõpilastele võimaluse nagu kätt
proovida sellest CERNi tegemistes ja sa õpetad neid välja,
et nad suudaks päriselt neid andmeid võtta
ja neid analüüsida, siis kuna nad on palju lähedasemad
sellele keskmisele inimesele, siis nad suudavad selle nagu
tuua tavarahvani. Ja tore on ka see, et eesti võistkond osaleb CERN-is ja,
ja võitis selle konkursi just enam-vähem sel ajal,
kui Eesti on nüüd lõpuks ometi täis. Ja niisugune väga tore sümboolne võit. Ja toredat sõitu siis sinna ja, ja edukat eksperimenteerimist,
aitäh. Ja kui eksperiment on tehtud, mis siis edasi saab? Kusjuures eksperimendi tegemise ajal juba Me teeme igast
kõrvalist tööd, et ma ise hakkaks blogi kirjutama sellest,
et kuidas kuidas me sinna jõudsime ja mis me seal ikkagi teeme,
siis ma kirjutaks mingid õppematerjalid,
mis on mõeldud sihukesele, gümnaasiumi õpilasele
või tudengile, et nad saaks ka kuidagi aru saada,
mis seal tegelikult toimub.
Aga see kulminatsioon oleks siis kaks artiklit
ja kaks tükki sellepärast et üks oleks sihuke CERNi
standardite järgi sihuke akadeemiline aga teine oleks nagu
päriselt arusaadav ja loetav, sellepärast et ma tunnen,
et see Akadeemile stiil lihtsalt on nii rappa läinud,
et seda ei ole võimalik mingil minusugusel
gümnaasiumiõpilasel lugeda. Ja kus need artiklid siis ilmuda võiksid? No ilmselt ma ajakirjade poole ei pürgi,
sellepärast et see statistiline olulisus vist ei tule
piisavalt suur.
Aga eks ma panen ta nagu sinna. Logisse välja jah, tõesti ja blogi aadress. Blogi aadress ilmub Facebooki lehel. Omaenda isiklikul lehel Saskia Põldma selge ajasingi jutu
Saskia põldmaaga Tänases saates oli juttu antiainest ja ühest hiljutisest
sellealasest avastusest ja ühe Eesti õpilasteadlase peatsest
sõidust hiigelvõrgutisse omatehtud seadmega mõõtmisi tegema.
Juttu ajasid Andi Hektor, Saskia põldmaa
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
