Teadust kõigile mõned inimesed on impulsiivsed kui teised.
Nad kalduvad tegutsema hetkeemotsioonide ajel
ja tegema läbimõtlemata otsuseid, mis võivad tagantjärele
tarkuses osutuda mõnikord veidi rumalaks
või kahjulikuks.
Tuleb välja, et tihtilugu on inimese impulsiivsus taga asjaolu,
et lapsena oli ta kehas liiga vähe kolesterooli.
Seda teemat on lähemalt uurinud mu tänane esimene vestluskaaslane. Katrin Tomson-Johanson.
Teine kaaslane Rainer Reile on järele uurinud,
kui aplalt on eestlased aastate pikku joonud suhkrustatud jooke.
Selgub, et üldsuund on laskub kuid pisut tõusva otsaga
ja et suhkrujoogi tarbimist sõltub tugevalt inimese haridustasemest.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kui inimesel on kolesteroolitase kõrge veres siis arst
kirjutab talle välja rohu.
Vähem on räägitud sellest, et ka siis, kui kolesterooli tase
on liiga madal võib inimesel probleeme esineda.
No näiteks käitumisprobleeme.
Täna on laboristuudios Katrin Tomson-Johanson kes on
enam-vähem just sel teemal kaitsnud Tartu Ülikoolis hiljuti doktoritöö.
Täpsemalt siis kolesteroolitaseme ja impulsiivsed käitumise
vahelistest seostest. Impulsiivne käitumine on midagi sellist,
mida enamasti ei peeta heaks.
Nii on tavaliselt küll.
Aga mida täpsemalt tähendab, kui käitumine on impulsiivne? Tavaliselt mõeldakse impulsiivset käitumise all seda,
et inimesed teevad oma otsuseid läbimõtlemata
ja võimalikke negatiivseid tulemeid mitte arvestades. Kas tegelikult impulsiivsus, võib-olla ka positiivne külg? Absoluutselt meie mõõtsime impulsiivsus just positiivse
negatiivse impulsiivsus võtmes, et positiivne impulsiivsus
siis meie jaoks tähendas seda, et inimestel on kiire
otsustamisstiil ja elamustejanu, mis on tavalisest kõrgem.
Et elamustejanu iseenesest ei ole negatiivne asi,
enamasti janu tähendab seda, et inimestele meeldib ennast
proovile panna meeldivad uued olukorrad.
Ja tavaliselt võib hea näitena välja tuua näiteks kõik need spordialad,
mis on siis kõrgema riskiga seotud ja kiire otsustamisstiil
juba iseenesest annab märku sellest, et see võib olla kasulik. Kuidas siia tuleb sisse nüüd kolesterool,
see, see kole aine, mida me kõik soovime vältida. See, et kolesterool on kole aine, mida me tahame vältida,
tegelikult ongi üks asi, mida ma oma töös tahaksin natukene kummutada,
sest et kehas ei, tavaliselt ei ole asju,
mis on 100 protsenti nii halvad.
Kuna meie aju koosneb 70 protsendi ulatuses rasvast
ja väga suur osa sellest rasvast on omakorda kolesterool,
siis on ka väga ilmselge, et ajul seega käitumisel on
mingisugune seos aju ehituskiviga. Nii et see valik ei olnud juhuslik, et ega impulsiivne,
et hakkame nüüd impulsiivsus aluseid uurima
ja otsima neid kolesterooli juurest. Absoluutselt mitte, sest et tegelikult see teadmine,
et, et käitumine ja kolesteroolitase on omavahel seotud,
on vähem asi 100 aastat vana.
Et see on üks nendest asjadest, mida me oleme alati teadnud,
aga lihtsalt, et praegusel ajal, kui inimestel on pigem see
rasvumise epideemia ja kolesterooli seostatakse just
veresoonkonna haigustega, siis tuuaksegi välja see
negatiivne pool, mis on absoluutselt oluline. Aga see ei ole ainus osa kolesteroolist,
mis on tähtis. Pida kolesterool, täpsemalt närvirakus teeb. Kolesterool närvirakus nagu tegelikult ka igas rakus on osa membraanist,
ehk siis noh, ongi täiesti reaalse ehituskivi närvid nagu ka
kõik ülejäänud rakud koosnevad membraanis diamembraani
sisemistest asjadest.
Kuna närvirakkudel on hästi pikad actionit,
siis selle puhul on kolesterool hästi oluline. Kaksonites liiguvad närvisignaalid. Aktsionites liiguvad närvi just mühe liin,
mis on selline märksõna, mis ajuga võiks kohe seostuda,
on suuresti kolesteroolist koosnev. Ümbritsev. Ja kui me edasi räägime kolesteroolist kui aju ehituskivist,
siis see, et kuidas rakumembraan käitub,
on oluline terve funktsioneerimise jaoks,
ehk siis, kui rakumembraani füüsilised omadused varieeruvad,
siis ka raku toimimine võib sellest saada mõjutatud.
Kui membraan näiteks on liiga rabe, mis juhtub siis,
kui kolesterooli membraanis liiga palju sisetakistab
membraani toimimist membraani peal asetsevad väga paljud
olulised asjad, näiteks nagu retseptorid kõik ülejäänud asjad,
mis on, mis on rakumembraani põhised. Kui kolesterooli näiteks liiga vähe, siis see tähendab ka
seda retseptoreid on rakumembraanid vähem.
Kui me toome käiku ka selles Eltoni energilise süsteemi,
mis oli ka üks mu doktoritöö üks olulistest osadest siis me
teame seda, et madala kolesteroolitasemega rakumembraanide
on ka vähem serotoniin.
Energilise süsteemi retseptoreid.
Täpsemalt serotoniin, energiline süsteem on üks nendest osadest,
mis mõjutab käitumist. Kõige kergem on seda vist tänapäeval seletada läbi antidepressantide,
mis mõjuvad läbi serotoniin energilise süsteemi.
Ja kui inimesel on, seletan energiline süsteem
alareguleeritud siis tähendabki seda, et Tal võivad olla depressioon,
ärevus kõik need asjad, mis ei tee meil meeleolu mitte just
eri tühjaks. Ja siit võibki kohe järeldada, et kui kolesterooli on ajus vähevõitu,
siis võivadki inimesi kimbutada ärevus ja depressioon ka.
Absoluutselt.
Nii et tegelikult ei peakski küsima niivõrd,
et kuidas impulsiivsus juurest jõudsite kolesterooli juurde
vaid et miks valisite kolesteroolitaseme puhul uurida just
selle mõju impulsiivsusele? Seda on ka kõige rohkem näidata, et nende kahe asja vahel on
oluline seos, et kuna üks nendest baasteadmistest,
millele ma siis kogu oma ülejäänud rajajasnali,
see inimestel, kellel on kolesteroolitase madal,
on suurem tõenäosus sattuda kas seadusega pahuksisse
või siis psühhiaatriliste haigustega olla hospitaliseeritud.
Või siis tegelikult on ka väidetud seda,
et suitsiidiohvritel on kolesteroolitase pigem madal. Mida te nüüd oma töös täpsemalt uurisite? Oma töös kasutasin eesti laste käitumisterviseuuringut,
mis on uuring, mis on alates aastast 98 jälginud umbes
tuhandet eesti last, ehk siis meil on väga pikaajalised
andmed laste koha pealt me teame seda, et kuidas ühel
ja samal inimesel on näiteks kolesterooli tase muutunud ajas
või siis kuidas tema käitumine on muutunud ajas.
Ja meil on ka geeni andma nende inimeste koha pealt. Käitumine geenid ja kolesterool. Ja väga pikaajaline uuring. Lastel erinevas vanuses noorest east kuni teisme selleni. Minu arust, et me kasutasime andmeid alates üheksandast
eluaastast siis 15 18 25, mis annabki meile märku sellest,
et, et kuidas kolesterooli ja käitumise seos on lastel siis
puberteediealistel pärast puberteeti juba täiskasvanutel
selgus selgus, et kolesteroolitase, mis on mõõdetud lastel,
mõjutab tulevikku käitumist.
Ehk siis see tase, mis on ajus olnud, siis,
kui laps alles kasvab, on see oluline faktor,
mis mõjutab, et kui ta ükskord täiskasvanuks saab,
kuidas tema impulsiivsus tasa siis on. Ja me vaatasime vere kolesteroolitaset, mis on oluline,
on see, et meie helistaksime vere kolesteroolitaset
ja aju kolesterooli, sest et ta on ikkagi kaks erinevat
süsteemi ja kui ajus sünteesitakse kolesterool koha peal,
siis ülejäänud kehas.
Eks kolesterool maksas ja nad aju, kolesterool
ja verekolesterool ei segune omavahel, kuna vahepeal on aju
verebarjäär mis ei ole siis kolesterooli jaoks läbitav. Kui me mõõdame täiskasvanud kolesterooli taset verest,
siis seda mõjutavad väga paljud erinevad bakterid.
Et täiskasvanu puhul just elustiil ka stressitase,
võib mõjutada kolesterooliravimid on nagunii palju erinev baktereid.
Kui me vaatame lapsi, siis me saame kätte just selle
põhilise baas, kolesterooli, mis ei ole veel elustiili poolt
nii palju mõõdetud, et kehale omane see,
mis ta ilma teiste bakterid, et ta on, tulebki välja just
lastele kõige paremini. Ja seetõttu me näeme, et enne kui elustiili valikud,
mis võivad siis negatiivselt mõjutada veresoonkonda käiku tulevad,
on see madal kolesterooli tase oluline, mis siis tulevikus
võib tähendada käitumisprobleeme. Nii et kui lapsel on vähe kolesterooli, siis tulevikus
täiskasvanu eas võib ta käitumine olla liiga impulsiivne
või siis positiivses võtmes just selline kiire
ja otsustav, teinekord. Meie tulema oli ka see, et madala kolesteroolitase ei mõjuta
positiivset impulsiivsus.
Ehk siis, et see, kui kiire otsustamisstiil näiteks tal on,
ei ole mõjutatud aju kolesterooli taseme poolt,
küll aga just see negatiivne impulsiivsus vool,
näiteks mõtlematus või siis pidurdamatus on need,
mis saavad mõjutatud ja see negatiivne impulsiivsus ongi ju
see riskifaktor, mis võib viia näiteks selleni,
et Nende riskikäitumine on problemaatiline
või siis, et neil on suurem tõenäosus ka jõuda arsti juurde. Ja impulsiivsus puhul on siis kõige kriitilisem hetk see,
et kui inimesed teevad näiteks enesetapu läbi selle,
et nad väga kriitilisel hetkel ei suuda mõelda kaugemale Aga siit me võime siis teha järelduse, et lastel on tähtis,
et neil oleks piisavalt kolesterooli. Jah, kindlasti lastele on tähtis, et oleks piisavalt kolesterooli. No milliseid praktilisi järeldusi me võiksime sellest tööst teha,
kas peaks lastele pakkuma ikkagi piisavalt rasvast liha võid
ja mune? Et kolesterooli tase oleks, oleks ikkagi piisavalt kõrge. See oleks väga tore järeldus, mida teha,
aga kahjuks on niimoodi otseselt järeldada ei saa,
sest et kuigi toitumine mõjutab vere kolesteroolitaset,
siis me ei saa eeldada, et toitumine mõjutaks ka aju
kolesterooli taset, mida ta pigem siiski ei tee.
See oluline tulemus, milleni me jõudsime,
on, on see, et et lapsepõlve kolesterooli taset tasuks jälgida.
Sest et madala kolesteroolitase on riskifaktor. Et me teame seda, et perearsti juures käies täiskasvanuna
mõõdetakse kolesterooli, kuna see on oluline veresoonkonna
ja südame jaoks.
Aga see kolesterooli mõeldakse ka juba lastel just selle
käitumise aspekti koha pealt, et seda meil hetkel ei ole
ja tegelikult see on praktika, mida täitsa võiks sisse tuua. See teebki nüüd asja keeruliseks, et vere kolesterooli aju,
kolesterool on kaks ise asja. Jah, ühelt poolt on see, et need on kaks ise asja,
teiselt poolt on see, et inimese keha on ikkagi üks.
Et kõik varasemad uuringud on näidanud seda,
et vere kolesterooli-il on seos käitumisega
ja ka meie uuring näitab seda, et just vere kolesterooli on
seos käitumisega.
Kui kolesterool ise ei läbi, siis aju ja verebarjääri siis
teatud molekulid, mis mõjutavad kolesterooli,
näiteks nagu Apo E, ekis Apo lipoproteiine mõjutavad nii
keha kui ka aju ühtemoodi ja nad läbivad selle barjääri. Nii et kui last dieediga mitte mõjutada,
siis vajaduse korral leiame ravimi, mis seda Apoeed mõjutab.
Ei, ei ole. Aga kui me toome sisse ravimid, siis tegelikult oluline on
ära mainida kostatiinid, mida kirjutatakse väga palju välja,
mida inimesed väga palju võtavad, mis on ka väga olulised,
mis kindlasti mõjutavad väga positiivselt inimese
kolesterooli taset, kui me vaatame seda just südame
ja veresoonkonna haiguste kontekstis.
Samas statiinid ikkagi on asi, mille peale natukene rohkem mõelda,
kui inimesel on käitumisega probleeme olnud. Ehk siis, et kuigi Me ei saa öelda seda,
et statiinid põhjustavad näiteks kõrgemat impulsiivsus,
võime me siiski öelda, et teatud riskirühmade puhul tasub
statiinid väljakirjutamisega olla ettevaatlik. Nii et väga palju väga huvitavaid seoseid ikkagi on tulnud päevavalgele.
Ja tõepoolest, ega inimesed kolesterooli rolli
närvisüsteemis võib-olla tõesti nii palju ei teadvusta,
kui, kui teadvustatakse seda südame-veresoonkonnas.
Ja niisugune uurimistöö on siis valminud Tartu Ülikoolis
doktoritööna autoriks Katrin Tomson-Johanson. Magusate jookide joomisest hakkame ta ajama
ja mu vestluskaaslane on sel teemal tervise arengu
Instituudi vanemteadur ning epidemioloogia
ja biostatistika osakonna juhataja Rainer Reile kelle käe
all on hiljuti valmis saanud ka uuring selle kohta,
kui palju Eesti inimesed viimastel aastatel suhkruga
magustatud jooke on joonud.
Millistes inimrühmades neid rohkem juuakse,
millistes vähem ja millised on suundumused? Ja uuringutulemused on ilmunud ka ajakirjas Pablikels ind praktis.
Aga kõigepealt toome selgust, millistest jookidest me
täpsemalt räägime selle uuringu kontekstis. Suhkrustatud joogid siia alla kuulub noh,
tavaliselt mõtleme esmalt ehk limonaade,
aga tegelikult siia alla kuulub terve hulk erinevaid
gaseeritud gaseerimata jooke, mis sisaldavad siis lisatud suhkruid.
Nad võivad olla näiteks spordijoogid, energiajoogid,
maitseveed, et see pilt on noh, nii-öelda tootegruppide
mõttes on ta päris kirju, aga, aga nad kõik oma
põhiolemuselt koonduvad päris kenasti võib olla sellise
vedelate kalorite nii-öelda üldnimetuse alla. Kas mahlad ka kuuluvad nende sekka?
Mahlu? Vähemalt selles uuringus nende uuringu andmete põhjal
me siia siia hulka ei arvestanud. Kas võib nimetada neid ka karastusjookide,
eks selline tore sõna on ka kasutusel. Eks osalt kindlasti katab seda, et kui palju see jook
tingimata karastub ja kas ta kas karrastamiseks saab ka
mingeid teisi meetodeid kasutada, et see on juba teine küsimus. Ja miks peab just üks tervisega tegelev asutus nagu tervise
arengu instituut nende jookide tarbimist uurima?
No tuleb välja, et neil on mingi seos tervisega. Jah, vastab tõele, et kuna nende jookide noh,
tavaliselt sõltuvalt tootest nende suhkrusisaldus küll varieerub,
aga nende ühisosa on see, et, et suur suur hulk nende
kogusest moodustab tegelikult lisatud suhkur.
Et on päris palju palju tooteid, kus 100 grammi siis joogi
kohta on 10 enam grammi suhkrut.
Kui mõtlema, et üks selline tavaline ühik on see siis poolel
liitriline limonaadipudel või veidi väiksem purk,
et seda ära juues. Me võime saada juba 30 kuni 50 grammi suhkrut ja,
ja seda nagu ei tunnegi. Ja seda mõnikord piltlikult ka kujutatud,
et kui palju teelusikatäit suhkrut tegelikult ühes
limonaadipudelis sisaldub ja tuleb välja,
et õige mitu just ja, ja mida siis teeb inimesega see,
kui joogis on liiga palju suhkrut ühe korraga. No ütleme jällegi, et enamik asju maailmas on ju sellised,
et proovida seda üks kord, ei juhtu ilmselt midagi.
Aga kui nüüd natuke vaadata neid teadusuuringuid,
mis sel teemal on avaldatud, siis mitmed noh,
ütleme rahva tervishoiu valdkonna Seppidemioloogias,
süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid,
mis koondavad vastavat teemat käsitlevaid analüüse
ja siis nii-öelda summeerivad nende tulemused,
et on nii-öelda heaks heaks selliseks sisendiks,
kuidas nii-öelda koondade, seda parimat teadmist. Ja need uuringud kokkuvõttes siis nagu edastavad,
et et kui juua üks annus, siis seda suhkrujooki päevas,
et siis aasta jooksul, täiskasvanutel see kaalukasv võib
olla umbes vahemikus kuskil 0,2 kuni 0,9 kilogrammi noh,
sõltub uuringute disainist ja nii edasi.
Aga et kui mõelda, et see ekspositsioon ongi pikaajaline
siis taaskord, et need kilod lisaks kõigele muule võivad
tekkida päris kiiresti. Aga räägime nüüd sellest värskest uuringust lähemalt,
millist ajavahemikku hõlmas, milliseid inimesi hõlmas
ja mida nende käest täpsemalt küsiti. Selles uuringus võtsime vaatluse alla siis 2006 kuni 2000,
et 22 perioodi ja kasutasime selleks Eesti täiskasvanud
rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmeid.
Et see uuring on siis rahvastikupõhine küsitlusuuring,
mida siis tervise arengu instituut on igal paarisaastal läbi
viimas ja andmed tulevad siia siis Eesti 16 kuni 64 aastaste
elanike käest meie uuringus, kuna üks selline peamisi fookus,
mis meid, et huvitas, oli just sellesama Sukrustatud jookide
tarbimise selline hariduslik variatsioon siis on ju selge,
et et kuueteistaastased või kaheksateistaastased inimesed ei
olegi oma haridusteel veel noh, nii-öelda lõplikke lõplikult
ukse kinni pannud ja ja seega siis piirasime selle nii-öelda
uuringu vanusrühma vahemikku kitsamaks, et vaatasime siis 25
kuni 64 aastaseid täiskasvanuid. Aga põhifookus oli siis sellel küsimusel,
et, et kuidas mõjutab inimese haridustase,
seda, kui palju ta suhkrujooke tarbib? Ja seal üks selline kandvaid küsimusi taas kord tegemist on
läbilõikel see küsitlusuuringuga, mis selle analüüsi
taustaks on, et me ei saa rääkida sellisest põhjuslikust,
et haridus nii-öelda siis põhjustab suurema
või väiksema armastuse siis suhkrustatud jookide vastu.
Aga me saame rääkida seostest.
Ja, ja kui me neid andmeid siis oma artiklis vaatasime,
siis tuli väga selge gradient välja ehk et need,
kellel kelle haridustee ongi lõppenud põhiharidusega
või veel väiksema kooliteega, et siis neil oli keskeltläbi
kaks pool korda ligi kolm korda suurem suhkrujookide
tarvitamise sagedus. Ahaa, isegi nii palju jah.
Ja teine, teine pool, mis selles uuringus Meid huvitas,
oli siis see, et kuidas see kõik on muutunud selle perioodi vältel.
2006 kuni 2022 on küllalt pikk periood, siia vahele jääb noh,
rida erinevaid selliseid meist, sõltumatuid sündmusi
ja muutusi ja eks inimeste elu ja eluolu ikka ikka muutub.
Kuidas siis muutus ajapikku ütleme selline üldine trend,
mis siit välja joonistub, nende, kui vaadata siis sagedase
suhkrustatud jookide tarvitamist, et ma ütlen ära ka,
et et seda defineerisime siis viimase seitsme päeva jooksul
kuuel kuni seitsmel päeval ehk siis kas iga päev
või peaaegu iga päev Sukrustatud jookide tarvitamisega. Et kui siis perioodi alguses oli 14 protsenti täiskasvanuid,
kes siis tarvitasid siis kas iga päev või peaaegu iga päev,
siis 2018.-ks aastaks oli see kukkunud 5,2 protsendi peale.
Ja nüüd kahte viimast uuringu aastat aastaid 20 ja 22 on
siis saatnud selline kerge kasvutrend taas. No siin võib mängu tulla kohe esimesena,
mis pähe tuleb koroonaaeg äkki siis inimesed istusid rohkem
kodus ja, ja mis neil seal muud teha oli,
kui nagu just alkoholi järele ei haaranud,
siis magusa järele. Ja ma arvan, et kindlasti võib sinna ühe sellise selgituse
tuua teine võimalik ka taas sellise kas siis covidi või,
või siis üldise sellise nagu kriisifooniga haakuv on siis
selline ärevuse ja ja vaimse tervise nii-öelda probleemide kasv,
mis baas on nii-öelda uuringute põhjal küllalt hästi seotud
ka siis tervisekäitumise harjumine harjumustega ja,
ja nii-öelda suhkrust jookide tarvitamine on siis noh,
kindlasti üks, üks lausa. Seda küll, suhkur aitab ju ärevuse vastu,
vähemalt selline arvamus on laialt levinud.
Aga üldine tendents siis alates 2006.-st aastast tänapäevani
on ikkagi langus.
Et selle üle võib rõõmustada, et midagi on läinud hästi. Ja kindlasti, et et kui nüüd vaadata sellist globaalset
vaadet uuringutest mujalt maailmast, siis pigem on
Sukrustatud jookide tarvitamine siiski kasvamas,
aga, aga just nii-öelda kõrgema sissetulekuga riikides siia
alla kuuluvad siis erinevad OSCD ühendusse kuuluvad riigid
Eesti näiteks sealhulgas.
Et et pigem on see langustrendis ja, ja ma arvan,
et selle üle on kõigil nii-öelda rahva tervishoiu valdkonna
inimestel noh, pigem hea meel. Ja võib-olla siin ongi see koht, kus, kus tulebki välja see
nii-öelda selle uuringus teine, teine pool,
et see hariduslik variatsioon.
Kui me vaatame eraldi kõrgharidusega täiskasvanute rühma,
siis neil on see langustrend küllalt ühetaoline.
Aga põhiharidusega inimestel on siis noh,
on ka kerge tendents nii-öelda vähemale tarvitamisele.
Aga see muutus on väiksem ja seetõttu ongi viimase 10 aasta
jooksul see kolmekordne erinevus nii-öelda hariduse rühmade
võrdluses jäänud küllalt stabiilseks. Kas me võime ka arutada natuke selle üle,
et mille pärast selline suur erinevus haridustasemete
eriharidustasemetega inimeste vahel on sugenenud?
Enamasti vist õppekavas ei ole väga suurt rõhku pandud just
suhkruga magustatud jooke kõikide peale,
et, et kuidas see seos on võinud tekkida. Arvaksin, et siin nagu päris paljude teiste tervisekäitumise
või tervisetulemite puhul on, on need hariduslikud
sissetuleku ja, ja paljud muud sellised sotsiaalse
sotsiaalne heaolu või sotsiaalse staatuse nii-öelda markerid
nendeks joonteks, mis ühelt poolt noh, kõnetavad
või ilmestavad seda, kuidas me asju väärtustame,
kui palju me erinevatest asjadest teame või,
või milliseid seoseid oskame luua. Samuti noh, annab, annab võib-olla haridus
või suurem sissetulek, need alati ei ole korrelatsioonis
annab kindlasti paindlikust paindlikkust selles mõttes,
et kasvõi kujundada ja suunata oma oma päeva
ja sealhulgas ka toitumisharjumusi.
Et kui ongi näiteks vahetustega töö, mis,
mis ei jäta just liiga palju ruumi selleks,
et leida, leida aeg ja planeerida enda enda õhtusööki või,
või lõunat, siis ongi lihtne ju võtta ja haarata seda,
mis, mis on. Ja siin teine võib-olla ongi teine pool ka,
et, et see, mis on, et see teinekord ongi nagu ette antud
ja ja see, milliseid valikuid näiteks kas
või kodukeskkonnas pakume jällegi teaduskirjandust,
on siin võtta taustaks rohkelt.
Et noh, kasvõi sedasama hariduslike erinevus konkreetselt
siis ukrustatud jookide tarvitamise puhul,
et, et siis on ka näiteks vanemlik aspekt uuringud on väga
üheselt näidanud, et sedasama Sukrustatud jookide
tarvitamine väikelastel on suurem neil juhtudel,
kus vanemate haridustase näiteks on, on madalam. Et, et siin on see terviseteadlikkuse ja,
ja muud taolised aspektid mängus. Kuidas võiks viia selle sõnumi paremini siis väiksema
haridustasemega inimestele kohale, et valik oleks vähemalt teadlikum? Ma arvan, et see on tervikuna, see teema on kompleksne,
et, et sellist ülevalt alla teadmist panna kellelegi pähe
või öelda et kellelegi harjumused ei ole head
või tervislikud, et tihtipeale ei vii vii selle õige
või soovitud tulemuseni.
Ja see, et hariduslikud valikud alati ei ole ka ainult
valikuid või et nad on olnud millalgi võimalused,
et see on kindlasti ka aspekt, mis et, et me kindlasti ei
taha ei, ei selle artikli kontekstis ega ühegi teise tervise
ebavõrdsuse uuringu raames rõhutada seda,
et keegi või mingi ühiskonnarühm teeks midagi halvasti vaid
pigem tahame osutuda või suunatud tähelepanu sellele,
et kõik tervisekäitumise aspektid ja sellest tulenevalt ka tervisetulemid,
et nad ei ole sellised nii-öelda ühe lauaga löödud
ja kui, kui asjad ei ole ühe nii öelda olemuselt üht
ühtepidi toimivad, et siis tingimata isaga olla võimalikud meetmed,
ühetaolised. Aga mida ikkagi teha?
No kindlasti, kust algab selline noh, kokkupuude terviseharidusega,
et ma arvan, et noh, kindlasti on see noh,
ühelt poolt kindlasti kodu, aga teiselt poolt ka ka
lasteaiad koolisüsteem lasteaedades meil on ju palju
toredaid algatusi, tervist edendavad lasteaia tervist,
edendavad koolid, programmikus on nii-öelda
toitumissoovitustes on võta joogiks hoopis vett,
mitte mitte mõnda muud jooki. Et need tegelikult need meetmed, kus siis kas
või kodu või, või, või ka kooli institutsionaalsetes olukordades,
kus lapsed ja täiskasvanud peavad oma toitumise valikuid tegema,
et kui nendes olukordades on, et tervislikud alternatiivid
olemas ja nende tervislike alternatiivide pakkumise läbi,
siis vähendatakse ühelt poolt ka mitte tervislike toitude
või jookide siis nähtavust või kättesaadavust.
Et see tegelikult suunabki inimesi haarama selliste jookide
ja toitude järele, mis, mis pigem on tervise mõttes kasulikumad. Milliseid seoseid uuringust veel välja tuli suhkruga
magustatud jookide tarbimise alal, kas näiteks eri vanuses
inimesed joovad neid rohkem või vähem, või kuidas on meeste ja,
ja naiste suhted jookidega? Nagu enamikes seda teemat käsitlenud uuringutes leidsime meiega,
et meestel on ligi kaks korda suurem šanss siis olla sage
suhkrustatud jookide tarvitaja kui võrreldes naistega.
Ja, ja samuti on tarvitamine nii-öelda sage tarvitamine
kõige kõige levinum siis noorimas vanuserühmas.
Et meie küll oma analüüsi haridusliku fookuse tõttu jätsime
16 kuni 24 aastased välja, aga aga, aga kui ei oleks neid vaadanud,
et siis noh, neil kindlasti on kõrgem kui,
kui näiteks 45 kuni 50 nelja-aastastel või veel vanematel täiskasvanutel. No eks see ole ikka ju vana arusaam, et limps on laste jook.
Aga rääkisime suhkruga magustatud jookide joomise
suundumustest Eestis umbes viimase 15 või rohkema aasta jooksul.
Rainer Reile ka tervise arengu instituudist. Tänases saates kolesterooli seosest impulsiivset käitumisega
ja harituse seosest suhkrujookide joomisega.
Juttu ajasid Katrin Tomson-Johanson, Rainer Reile
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
