Teadust kõigile Eesti paekivist on välja loetud,
kuidas kliima pool miljardit aastat tagasi jahedamaks läks.
Olle Hints annab teada lähemalt.
Teaduse laialdane kajastamine meedias on muutmas teadust ennastki.
Kas paremaks või halvemaks, arutame Arko Oleski,
ka. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab,
saab teadust. Maakera kliima on kogu aeg muutunud, selles küsimuses on
teadlaste seas konsensus.
Aga küsimus on muidugi detailides, et kuidas ta täpselt
aastamiljonite jooksul soojemaks, külmemaks läinud on.
Selle kohta uued avastused toovad uusi täpsustavaid teadmisi.
Ja ka Eesti, meie oma paekivi, mida meil siin maapõues
lademes leidub, on teinekord suureks abiks mineviku kliima väljaselgitamisel.
Ja rahvusvaheline teadlasrühm ongi nüüd Eesti paekivi
ja selles sisalduvaid hapniku isotoop uurinud
ja teinud selle põhjal põhjapanevaid järeldusi minevikku
kliima kohta. Ja üks neid teadlasi selles uurimisrühmas on täna siin
labori stuudios Tallinna tehnikaülikooli geoloog Olle Hints.
No see, et kivimitest kliima paistab, see on tegelikult
põnev teema, millest me võime siin rääkida omajagu.
Aga mis selles uuringus täpsemalt, et maakera mineviku
kliima kohta selgus kui suured mastaabid meil siin mängus on
kui kauge minevik kui pikk ajavahemik?
Kui suured temperatuurierinevused? Ja see antud uuring käsitleb siis ordoviitsiumi ajastut,
et see on üks periood maa ajaloos, võtame siis miljonites
aastates siis umbes 444 kuni 485 miljonit aastat tagasi.
Nii et noh, kui väga ümmargune ümmarguselt võtame siis pool
miljardit aastat peaaegu tagasi ja Eesti teadlased siis
tehnikaülikoolist ja Tartu ülikoolist ühe Eesti
uurimisprojekti raames siis tegelikult püüavad välja selgitada,
kuidas meie piirkonnas ja meie sellisel kodukontinendil,
mida me kutsume Baltika nimega kuidas siis siin minevikus
kliimamuutusi eriti paleotemperatuur on,
on üks meie põhihuviobjekt ja lisaks siis,
mis sellega kaasnes tegelikult jaa, jaa? Üks üks selline oluline valdkond on elu areng siis selle
kliima ja keskkonna arengu kõrval ja nende nii-öelda
biosfääri ja geosfääri omavahelised seosed,
et kuidas kliima areng mõjutas elustiku arengut
ja kõik muud sellised küsimused. Ordoviitsiumi ajastul juba juba elutegevus käis meres. Jaa, absoluutselt, et no võib-olla inimestel on rohkem
meelde jäänud selline termin nagu kambriumi plahvatus,
kus siis sellised kõrgemad ja meile tuttava omad eluvormid
kiiresti hakkasid arenema.
Aga tegelikult ordoviitsiumi ajastul toimus isegi suurem
plahvatus sellise evolutsiooni ja elu arengu mõttes.
Et, et nii-öelda selline mitmekesisus kasvas tegelikult
palju kiiremini. Ja võib-olla oluline on ka see, et kui kambriumi ajastu
eluvormid olid sellised suhteliselt tagasihoidlikud,
elasid põhjas ja olid sellised nii-öelda mudatoidulised
laias laastus siis ordoviitsiumi ajastul,
see ökoloogiline mitmekesisus ja nende erinevate
ökoloogiliste nišide asustamine oli nagu nagu väga kiire.
Ja samuti toimus siis ütleme maismaa asustamine hakkas
vaikselt pihta, maismaa hakkas roheliseks muutuma
ja seega omakorda mõnede teadlaste arvates oli siis väga
oluline aspekt ka kliima ja keskkonnamuutustega seoses. Ja need omaaegsed eluvormid, nende lubikojad on just see materjali,
millest on tekkinud põhiliselt meie paekivi. Ja, ja siin võib tuua välja selle Eesti Eesti eripära
ja tegelikult meie piirkonna natukene laiemalt balti
regiooni eripära on see, et selle, selle pika aja poole
miljardi aasta jooksul on meie piirkonnale bioloogilises
mõttes väga stabiilne.
Me oleme selline väga rahuliku geoloogilise olukorraga regioon.
Et meil siin selliseid suuri mägesid ei ole tekkinud selle
aja jooksul ja selline paks maakoore osa,
kus on hästi stabiilsed tingimused ja kunagi ei ole meil
olnud siin sellist väga paksu settekivimite katet. Ja ordoviitsiumi ja siluri ajastu kivimid ka on,
on seetõttu väga hästi säilinud, nad on kõik algses
tekkimise järjekorras, need ei ole kurutatud,
siin ei ole suuri murrangusüsteeme ja muid selliseid asju.
Ja see tähendab tegelikult seda, et selle pika ajaloo
jooksul päris palju seda algset informatsiooni,
mis missis talletus tegelikult salvestus nendesse kivimites,
mis kunagises meres tekkisid on siiamaani alles. Seda informatsiooni on võimalik lugeda nii elu arengu kohta
kui ka keskkonna arengu kohta. Ja kuidas kliima, informatsioon meie Ordoviitsiumi paekivis
kirjas on? Jah, no me ei saa otseselt temperatuuri mõõta,
aga võib-olla kui alustada nagu natukene jällegi kaugemalt,
et millised need indikaatorid on, et osad indikaatorid on
seotud elustikuga ja üldiselt, kui me nagu minevikku lahti
mõtestame või rekonstrueerima, et siis me kasutame ikkagi
teadmisi tänapäevasest maailmast fossiilide näitel
või eluvormide näitel, noh, tänapäeval me teame,
et enamus koralle eelistavad elada soojades meredes ja,
ja kui me siis leiame korallide fossiil,
et me saame teha järelduse, et noh, nähtavasti siis oli
suhteliselt soe kliima selles konkreetses piirkonnas Aga selles uuringus ei vaadanud niivõrd kes on elanud
ja millise kliimaolendid, vaid kivide eneste koostis. Just et nüüd jõuame sellise sellise termini juurde paleo
termomeetrid ja isotoop-paleo termomeetreid,
et mida see siis tähendab, et kui natukene lahti seletada
kuulajatele võib-olla alustada sellest, et,
et keemilistel elementidel on, on erinevad isotoobid,
vaatasite põhiliselt hapniku ja hapniku isotoopide puhul,
on, on üks selline huvitav omadus on neil see,
et kui noh, merevees on ka ütleme seal hapniku
isotoopkoostis on selline, et 99,8 protsenti on sealse
põhiline isotoop 16 ja hapnik 16 ja hapnik 18 on seal noh,
tühine murdosa protsendist, aga ta on olemas
ja teda on võimalik täpselt instrumentidega määrata. Ja nüüd, kui mereveest noh, näiteks organismid tekitavad
karbonaadse skeleti endale molluskid või prahju poodid
või mingid teised organismid, siis nad kasutavad neid karbonaatjoone,
mis, mis tegelikult selles ookeanivees on,
on lahustunud ja karbonaatjooni sees on ka hapniku aatom
ja süsinik samamoodi.
Ja kui nad selle skeleti endale ehitavad,
siis isotoopkoostis, mis oli merevees tegelikult siis noh,
jõuab mingil kujul ka sinna skeletielementides
ja noh, tänapäeval see on, ongi see meie lubjakivi
tegelikult oluline on siin rõhutada seda,
et isotoopide nii-öelda ülekandumine Sisvee s sinna
karbonaad sesse, materjalil või mineraalsesse ainesse selle
käigus isotoop suhe natukene muutub isotoopide suhe
ja see suhte muutus sõltub temperatuurist. Kui veetemperatuur on külmem, siis on, on see isotoop suhe ühesugune,
kui ta on soojem, siis on natukene teistsugune.
Kuidas me seda teame, seda me saame tänapäeval tegelikult mõõta,
võtame tänapäeval eksisteerivad karbonaadse skeletiga
organismid hoiame neid teatud temperatuuri juures
või mõõdame seda temperatuuri siis näiteks meres
ja samal ajal siis mõõdame nende kestade isotoopkoostist on
samamoodi karbonaadseid kestad täpselt nii nagu nagu sadu
miljoneid aastaid tagasi ja saame vahetult mõõta
ja nii-öelda kalibreerida selle isotoop-paleotermomeetri
ja selle alusel siis saame teha järeldusi ka mineviku kohta,
nii et et suur osa siis viimase 500 miljoni aasta
temperatuuri rekonstruktsioonidest baseerub just hapniku
isotoop-paleo termomeetril. Ja nüüd selle artikli, mis hiljuti ilmus,
põhiliseks selliseks uuenduslikuks aspektiks,
oli see, et me kasutasime nõndanimetatud kobardunud
isotoopide meetodit kus me siis ei analüüsinud mitte ainult hapnikku,
vaid et tegelikult siis seda, kuidas hapniku
ja süsiniku isotoobi nagu koos käituvad erinevad isotoobid.
Ja see süsteem on samamoodi, peegeldab tegelikult temperatuuridele,
saab kasutada temperatuuri määramiseks. Aga erinevalt nüüd hapniku isotoop, termomeetrist,
mis sõltub ookeanivee, isotoop koostisest,
mida me ei tea, me saame eeldada, ega me täpselt ei tea,
siis tõepoolest see küsimus.
Mul tekkis küll seda juttu, seni kuulates just,
aga see kobardunud isotoopide paleotermomeeter ei nõua,
et me teaksime merevee kunagise merevee isotoopkoostist ja,
ja selle alusel siis saab neid kahte meetodit võrreldes. Tegelikult oli võimalik välja töötada selline mudel,
mis, mis võimaldab siis ümber hinnata tegelikult seniseid
paleotemperatuuri rekonstruktsioone, just eriti vana aekuna puhul. Ja mida uut me omaaegse kliima kohta nüüd teada saime,
loodetavasti siis paremini kui enne. Ja ordoviitsiumi ajastu kohta on, on varasemalt juba teada,
et toimus selline üldine kliima jahenemine
ja meie Eesti uurimisprojekti üheks eesmärgiks on ka siis
selgitada välja, kuidas maa maasüsteem või süsteemid läksid
siis sellisest kasvuhoonekliimast üle sellisesse jääaja
kliimastaadiumisse ja millal see täpselt juhtus?
Praegu üldiselt hinnangud on, et see juhtus kuskil
Kesk-Ordoviitsiumi ajaperioodil umbes seal 465 miljonit
aastat tagasi, umbes umbes sellel ajal võisid hakata juba
tekkima mandriliustikud ja, ja see tähendab,
et maa oli sellises nii-öelda suundumas sellisesse jahedamas kliimaperioodi. Nii et üldised andmed kõik näitavad sellist jahenemist.
Temperatuurid, mis on hinnatud, on siiski hinnatud nagu,
nagu väga kõrgeks, et osad indikaatorid näitavad seal 40
kraadi merevee pinnakihi temperatuur, et need on sellised noh,
elu arengu jaoks natukene kõrgevõitu.
Ja noh, see oli enne jahtumist jah, ordoviitsiumi ajastu
nii-öelda alguse poole peal ja kambriumi ajastul samamoodi.
Ja siis üheks nii-öelda hüpoteesiks on senimaani olnud,
et, et see kliima jahenemine ordoviitsiumi ajastul et see
võis olla üheks põhjuseks, miks miks siis elu areng just
kiirenes siis seda arengut või tormilist arengut
ordoviitsiumi ajastul nimetati vahel vahepeal siis suureks
ordoviitsiumi biomitmekesistamise sündmuseks. Aga mis siis nüüd selgus ikkagi uuemat? Ja uuema selgus tegelikult see, et need temperatuurid
tõenäoliselt olid mõnevõrra madalamad, et see geokeemiline
modelleerimine võimaldas siis hinnata, et kunagine ookeani
isotoopkoostis ei olnud selline nagu tänapäeval osad
rekonstruktsioonide eeldavad, et Disutub koostismeres ei ole
selle aja jooksul muutunud aga meie uuring näitas,
et tõenäoliselt on muutunud.
Mis viib tegelikult siis nendes arvutustes
ja rekonstruktsioonidest selleni, et, et need temperatuurid
olid madalamad, oluliselt madalamad, kui,
kui seni arvatud. See tähendab, et enne jahenemist olid temperatuurid juba Kuna madalamad, kui kui siiani arvavad? Selge me saime siis teada seda, et ordoviitsiumi no umbes
keskpaiku suur kliima jahenemine tõepoolest aset leidis,
aga see lähte lähtetemperatuur ei olnud siiski nii kõrge,
nii tuline, nagu seni võis tunduda.
Just just. No tegelikult oli hiljaaegu just üks väga huvitav
teadvus tulemas veel millest ka vikerraadio teadusuudisest
sai juttu tehtud.
Ja see on see, et umbes samal ajal, kui kliima jahenema hakkas,
võis maakera ümber olla rõngas tekkinud,
nii nagu praegu Saturni ümber näeme. Et üks asteroid olla olla siin purunenud
ja võib-olla just see rõngas rõnga tolm pidas päikesevalgust
kinni ja sellesse jahenemine tuli. Ja tõepoolest, et see on väga huvitav hüpotees just hiljuti
ilmunud artiklis võib selle kohta lugeda aga iseenesest see idee,
et tolm oli siis üks selline just maaväline tolm,
üks selline põhjus, mis maa jahenemist kliima jahenemist
võis põhjustada.
Et see ei ole uus, et Rootsi teadlased, et eesotsas Birger
Schmitsiga juba noh, rohkem aega tagasi aastaid tagasi juba
sellise hüpoteesi välja pakkusid ja ja mis selle hüpoteesi
aluseks on mõlema hüpoteesi aluseks, tegelikult on see
ja kuidas me teame, et mingisugune meteoriit,
see materjali hulk suurenes, on see, et me tegelikult leiame
siis meteoriiti ja meteoriitide leidmise koht,
kust neid on hästi, palju on Lõuna-Rootsis,
lubjakivikarjäärides on siis leitud selliseid nii-öelda
lubjakivi sees kivimeteoriit mis on üsna haruldased,
muidu aga, aga teatud intervalliga geoloogilise aja
nii-öelda perioodil nende hulk on on väga suur. Ja teiseks me siis leiame kivimitest selliseid
mikroskoopilisi meteoriitide jäänuseid, nende jäänuste hulk
siis ka suureneb ühel kindlal teatud geoloogilise ajahetkel
ja siis sealt edasi, noh, me näeme, et neid on palju,
palju, palju siis järk-järgult jääb vähemaks.
Aga see meteoriit, materjali osakaalu järsk suurenemine on
tõepoolest noh, ülemaailmne ja lisaks sellele siis on
enam-vähem sellest ajaperioodist teada mitmeid
meteoriidikraatreid ja see viimane artikkel just,
millele sa viitasid on siis seda analüüsib nende kraatrite
paiknemist siis kunagistele kontinentidel
ja tegi järelduse, et nad paiknevad kõik ekvatoriaalvööndis,
mis siis noh, võis ja sealt siis edasi tuletasid selle,
et võis olla rõngas rõngas, siis kukkus aeg-ajalt tükke ka
maapinnale just. Ja, ja kuidas me teame, et see aeg just millal see asteroid purunes,
need meteoriidid, et mis maa peal on jõudnud,
et neid on võimalik radiomeetriliselt dateerida,
ehk siis radioaktiivsete isotoopide järgi
ja nad annavad meile vanuseks 466 miljonit aastat,
nii et, et see on see hetk, kui toimus mingisugune plahvatus,
kaks taevakeha põrkasid kuskil kokku.
Sellega nii-öelda käivitati radiomeetriline kell. Et mis annab meile võimaluse tegelikult seda seda vanust hinnata,
nii et me teame, et selline sündmus juhtus varasemalt arvati,
et see sündmus juhtus kuskil asteroidivöös
ja sealt siis hakkas jõudma see materjal meie maani.
Aga nüüd see uus hüpotees siis natukene teistsugune. Et ma olen palju lähemal ja nüüd on siis uue tehnikaga
saadud uut teavet vana aja kliima kohta ja vestluskaaslaseks
Olle Hints. Siinsamas laborisaates on käinud aegade jooksul juba päris
palju teadlasi, aga ma kujutan ette, et väga vähestel neist
on pähe tulnud mõte, et nad on puutunud seejuures kokku
niisuguse nähtusega nagu teaduse või teadlase meediastumine.
Kuigi noh, tagantjärgi võib seda ju nii arvata küll.
Aga see on üks omaette termin ja omaette nähtus,
mida on uurinud oma doktoritöös, mis just sel nädalal
kaitsmist leidis Tallinna Ülikoolis Tallinna Ülikooli
teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk. Teemegi kõigepealt siis mõista selgeks, kui me räägime
teaduse meediastumisest, kas see on lihtsalt see,
et teadlane tuleb meediasse ja räägib oma teadusest? See on pigem see, kuidas ta seda teeb, mida ta teeb enne
seda ja ka pärast seda, ehk siis nii-öelda akadeemilise
teoreetilise raamistikuna meediastumine on see,
kui, kui meedia hakkab avaldama mõju teistele ühiskondlikele valdkondadele,
olgu selleks siis näiteks teadus või poliitika
või sport kus, kus teised valdkonnad hakkavad ennast sättima
meedia toimimisviiside järgi.
Ehk siis selleks, et kuidagi kas siis saavutada rohkem
või paremat nähtavust meedias tehakse Enda tavapärases
tegevuses midagi teistmoodi. Et tänu sellele siis paremini meediasse jõuda. Tegelikult me sellist nähtust näiteks spordi juures me
kujutame päris hästi, et spordivõistlused,
nende ajakava seatakse just televisiooniprogrammi
ja reklaamipauside aja järgi. Jah jaa, uued formaadid, mida kasutusele võetakse,
me oleme näinud, kuidas suusatamine, laskesuusatamine
näiteks on muutnud neid võistlusformaate,
mida, mida kasutatakse.
Ja ega näiteks see, et kus ja millal sportlane saab anda
intervjuusid või peab andma intervjuusid,
eks ole jällegi, et, et spordi jaoks on see väga loogiline,
sellepärast et nii-öelda nende edukus sõltub vaatajate
arvust ja, ja rihitaks ennast väga tugevasti selle järgi. Teaduse puhul me ei saa väita, et nii-öelda vaatajate arvust
midagi sõltuks, teadusel on eksid, omad väärtuskriteeriumid.
Aga siiski on näha, kuidas, kui teadusel on oluline selline
nähtavus avalikkuses teatud asjade jaoks
ja kuidas see on siiski viinud selleni, et toimuvad sellised
teatud kohastumused, olgu see siis lihtsalt see,
et et osata rääkida oma tööst selgelt ja arusaadavalt,
tahta rääkida oma tööst selgelt ja arusaadavalt,
kuni selleni välja, et, et tajuda, et meedia kaudu on
võimalik näiteks mõjutada seda, milline on teaduse rahastamine. Või meelitada ligi uusi tudengeid ja võib-olla isegi
mõjutada seda, et kui edukas sa oled näiteks mingile
ametikohale kandideerimisel. Meediastumine on siis mingi valdkonna ümberformeerumine
või ümberkujunemine kokkupuute tõttu meediaga.
Kas see on enamasti kasulik sellele valdkonnale,
no me räägime siin eelkõige siis teadusest sodid välja
justkui juba selliseid positiivseid näiteid
või on ka mingisugused ohud sellega seotud? Siin ongi huvitav oli vaadata eri koolkondi teaduse puhul,
eks ole, et kui me ühelt poolt näeme, kuidas teaduselt
oodatakse palju rohkem avalikkusega suhtlemist,
muuhulgas läbi meedia, Se ootust tuleb ülikoolide poolt,
see otsus tuleb teaduse rahastajate poolt siin Eestiski on
ju meie teadusaasta Eesti teadusagentuur seal on teaduskommunikatsiooniosakond,
mis, mis toetab väga tugevalt seda, et teadust oleks rohkem
meie meie avalikus ruumis. Et selle taga on see arusaam, et, et need mõjud on positiivsed.
Tõesti, et see tõstab usaldus teaduse vastu.
Avalikkuses suurendab inimeste oskust teha häid otsuseid
ja annab neile juurdepääsu sellise vajalikule teadmisele,
mida mida teadus toodab.
Teisalt on ka koolkond, mis, mis näeb selles ohtu,
mis ütleb, et et kui mistahes valdkond, aga eriti teadus
hakkab ennast väga selgelt rihtima meedia ootuste järele
siis see võib kahjustada tema enda sisemisi toimimismehhanisme. Teaduse puhul me teame, et see usaldus teaduse vastu tulebki
väga suuresti mingitest põhilistest väärtustest,
mille järgi teadvus toimib.
Selline objektiivne, konstruktiivne, kriitiline teadmiste hindamine,
mis, mis ei sõltu sellest.
Ma ei tea, kes seda teadmist toodab ja seda väärtust
teadmise väärtust hindavad.
Sama valdkonna eksperdid. Kui aga nüüd mingites komponentidest nagu hiilib sisse,
et seda teaduse või teadmise väärtust hakatakse hindama
selle järgi, kui edukas ta on näiteks meedias,
kui nähtavad on meedias siis võib tekkida väga konkreetne küsimus,
et kas see, kas nii on järsku see teadusalusväärtus
kahjustada saanud nii-öelda korrumpeerunud ja,
ja me ei saa enam teadust kui sellist usaldada,
sellepärast et, et nende kvaliteedikriteeriumite seas on
juba nüüd kriteeriumi, mis ei ole enam teaduspõhised vaid
kui näiteks meediaga suhtlemisest tulevad siis nii-öelda populistlikud. No oled rääkinud nüüd kuvandist ja usaldusväärsusest
ja mainest.
Kas meediastumine võib kuidagi ka teaduse enda selliseid struktuure,
teaduse tegemist ümber kujundada? See see hirm on see koolkond, seda nagu väidabki,
et see potentsiaal on olemas ja on isegi nagu nähtud selle
algeid või selliseid põhimõtteid ja, ja isegi oma oma
doktoritöös ma toon välja, et see ESTCube üks Eesti esimene satelliit,
see näide, et see on natukene teistsugune teaduse tegemise viis,
kui on selline klassikaline teadus ja ja nähes,
kui edukas see oli Eesti avalikkuses.
Me oleme selle tulemusena on näinud ka mitmeid teisi
sarnaseid projekte ja programme. Nii et, et ma arvan, et see sõnum ongi, et,
et et see potentsiaal Meidestumises on alati olemas,
et olemuselt ta ei pea olema kahjulik.
Aga, aga tõepoolest see, kuidas ta nägu realiseerub selles
teadlase ja ajakirjaniku suhtluses see võib olla nii-öelda
vastastikku kasulik ja ka ühiskonnale kasulik,
ta tõesti võib-olla seesama hea klassikaline teaduskommunikatsioon,
mis annab ühiskonnale seda vajalikku teadmist. Hea oli kättesaadaval moel.
Aga seal võivad olla ka täpselt needsamad mingisuguseid ohukohad,
kus, kus neid oskusi hakatakse kuritarvitama,
nii et, et ma arvan, et see ei ole nii-öelda küsimus selles
selles mehhanismis kui sellises, vaid selles,
kuidas seda kasutatakse. No seesama ESTCube ühe projekt, millest tegelikult sul
doktoritöös on päris põhjalikult juttu.
Tegelikult kui nüüd tagantjärele vaadata,
see oligi suurel määral meediaprojekt meedias leidis
väga-väga tugevat kajastust need inimesed eesotsas Mart Noormaaga,
kes seda vedas, eks see põhiline meedia nägu oli,
olid väga meediateadlikud.
See võib olla, tegelikult ongi üks esimesi tugevaid teaduse
meediastumise konkreetseid näiteid Eestis. See oli väga hea projekt just selles suhtes,
et ta, ta võimaldaski väga selgelt näha neid,
seda kujunemist, et kuidas see meediastumine toimub
ja ta toimuski lühikese aja jooksul üsna intensiivselt
ja oli võimalik nagu jälgida, et mis siis seda käima lükkas,
missis seda toetas, kuhu ta välja viis?
Ta selles suhtes oli ta nagu väga hea sellise mehhanismide
kirjeldamise jaoks eksperiment, aga, aga näiteks kui me
võtame sinna kõrvale Eesti geenivaramu, siis ma arvan,
et see on täpselt samamoodi olnud, et meil on samal tasemel
edukas ja mis neid mõlemaid projekte ühendab. Hilisemaid ongi ikkagi see, et nadid teinud seda lihtsalt
sellepärast et olla populaarsed projektile ikkagi olid omad
laie omad eesmärgid, milleks seda meediakajastust
ja avalikku nähtavust ära kasutati.
Need eesmärgid olid seotud rahastuse hankimisega.
Noh, näiteks klubil oli oli tarvis pidevalt uusi projekte kirjutada.
Et oma tegevust rahastada, oli tarvis ka nii-öelda
poliitilist mõju saavutada, eks ole, selleks et satelliit
üles lennutada. Eesti esimene satelliit oli tegelikult aris seadusi muuta
ja tuli ka läbi avalikkuse veenda otsustajaid,
et, et see on nii väärt projekt, et selle nimel tasub
natukene pingutada, et seda Eesti seadusruumi siis vastavalt kohendada.
Ja geenivaramu on täpselt samamoodi tegelikult ju
rahastusküsimused doonorite kutsumise poole,
et ka neil on omad huvid, nii et sellistes olukordades
kombineeruvad nii-öelda selline ühiskondlik missioon
tutvustada teadust, aga ka teatud sellised spetsiifilisemad
strateegilised huvid. Võib ka siis nii-öelda, et meediat mõnevõrra kasutati ära
oma eesmärkide saavutamiseks, endale rahastuse hankimiseks
ja nii edasi. Kahtlemata ja võib-olla see üks kriitiline koht sealt,
mis tulebki tööst välja, on see, et kui ladusasti on meedia
sellega kenasti kaasa läinud Võib-olla isegi liiga ladusasti, kohati kui me mõtleme
meedia sõltumatuse ideaali peale Täpselt nii, et, et selline jällegi, kui võtame eesmärgiks
või lähtekohaks selline, et see teaduskommunikatsioon peaks
ikkagi teenima ühiskondlikke huve, siis,
siis ühiskonna huvides on kahtlemata ka kriitiline ajakirjandus,
kes oskab õigel hetkel küsida kriitilisi küsimusi,
et mitte lasta ennast sellistest heast lobedast jutust ära hullutada. Siit tuleb kohe niisugune mõiste mulle pähe nagu
ajakirjanduse teadustumine.
Kui kaks valdkonda omavahel kokku puutuvad interakteeruvad
mõjutavad 11, teadus mõjutab võib-olla ka ajakirjanduse toimimist. See on seda isegi käsitletud meediastumise Ühe nagu
väljundina tegelikult meediastumine kui nähtus ei ole mitte
ainult see, kuidas ajakirjandus mõjutab mingit valdkonda,
vaid ka see, kuidas see valdkond mõjutab ka ajakirjandus,
need vastastikused suhted, nende vastastikuste suhete mustrimuutus.
Ja, ja seda on täheldatud, et et ajakirjanduses on teadust
saanud palju rohkem siin siin viimastel aastakümnetel,
et tõesti nii-öelda huvi on kasvanud ja seda tõesti saab
nii-öelda ühe meediastumise tunnusena välja tuua. Kui teadlikud konkreetselt praegu ESTCube ühe projekti
vedajad olid enda enda tegevuse sellest aspektist,
mis on seotud meediasuhtlusega ja meediastumisega See oligi väga huvitav jälgida seda muutust,
sest nad alustasid, kui nad alustasid, nad tõepoolest ei
olnud seda enda jaoks teadvustanud selgeks mõelnud,
neil ei olnud praktiliselt üldse kogemusi selles vallas
ja see ei olnud nagu nende plaanides, et olla selline
nii-öelda tugevalt meedias nähtav projekt.
Aga kui nad saatsid välja esimese pressiteate,
et me hakkame nüüd Tartu Ülikoolis sellist asja tegema? See oli ka eesmärgiga, et lihtsalt potentsiaalsetele
tudengitele nagu teada anda, et toimub, tulge,
tulge meie seltsi ja neid isegi natukene ehmatas see suur
meediahuvi selle esimese pressiteate peale kõik lendasid kohale,
hakkasid küsima, et mida te siis nüüd teete,
rääkige põhjalikumalt ja ja neil oli isegi väga keeruline olukord,
sellepärast et noh, nende projekt on üles ehitatud niimoodi,
et see, mida nad tegema hakkavad, seda otsustavad siis,
kui punt on koos ehk siis nii-öelda projekti
ja õppeosa. Ja, ja see tõi neile sellise väga selgelt kohale selle teadmise,
et see meediaga suhtlemine peab olema väga,
väga selge, väga teadlik, sul peab olema see sõnum ja,
ja nad hakkasid selle nimel väga teadlikult tööd tegema,
et tõesti mõelda nende sõnumite peale, mõelda nende
eesmärkide peale, miks ja kus nad nad esinevad.
Ja, ja on näha, et see tõesti oligi üsna professionaalne
ja teadlik see tegevus. Nii et, et selles suhtes nad olidki mõnevõrra võib-olla erakordsed,
erilised teadlikkuse taseme poolest.
Aga ka ma arvan, et see trend, mida me laiemalt näeme,
ongi see, et järjest rohkem teadlasi tajub neid võimalusi,
mis meedias on.
Ja, ja hakkabki teadlikumalt selle nimel tegutsema. Tooks ajaloolise mõõtme sisse tegelikult no kasvõi siin
Eestis teadust on tehtud, joonud baltisaksa teadust 19.
sajandil juba juba toimis, ajaleht ilmus siis ka samuti kas
või juba sellest ajast saame rääkida teaduse meediastumise,
mingitest algetest või on see tekkinud kunagi hiljem.
Ja kui hiljem, siis millega seoses? Sõltub ju väga palju ka meediast, eks ole,
ka meedia on selle aja jooksul väga muutunud
ja kui me räägime meedia loogikast, nendes toimimismehhanismidest,
siis ka need on ju väga palju muutunud, eks ole,
19. sajandil oli omaette loogika.
Me teame, et tegelikult tol ajal ilmus populaarteadusliku
ajakirjandust päris palju, kui Kreutzwald tegi lausa oma ajakirja,
mis oli nagu sellele pühendatud, et et tol ajastul ka
teadlaste jaoks oli nagu palju loogilisem mitte ainult
keskenduda teadusartiklitele Monograhvetele,
vaid ka väljendada oma mõtteid avalikus ajakirjanduses. Aga, ja see, see ajakirjanduse loogika on muutunud,
näiteks kui me mõtleme Nõukogude ajale, siis sealne
ajakirjandus tegutses hoopis teistsuguste põhimõtete järgi kui,
kui, kui tänapäevane ja, ja kui me mõtleme meedestumise peale,
siis selle alusmehhanism on ikkagi see, et seda käivitab
vajadus või soov ära kasutada seda avaliku nähtavuse,
pakutavaid ressursse.
Ja see tingib siis selle kohastumuse. Nende meedia toimis toimimisviisidega, et me võime nagu hüpnotiseerida,
et tegelikult 19. sajandil või 20 sajandi alguses
või nõukogude ajal.
Need võimalused, mida meediateadlasele pakkus,
olid hoopis teistsugused kui need praegu meie nii-öelda
vabateaduse ja vaba ajakirjanduse puhul kus,
kus ütleme, selline meedia avalik võim on nagu hoopis
teistsugune otsustusmehhanismid ühiskonnas on hoopis teistsugused. Et selle eelduseks on ikkagi näiteks ka see,
et see ajakirjandus suudab mõjutada erinevaid
otsustusmehhanisme ühiskonnas.
Et see, mida teadlased praegu tajuvad, miks nad praegu
võib-olla meediastuvad pisut rohkem ongi see,
et, et kui nad on nähtavad seal seal meedias,
siis siis see lihtsalt ei too neile õlalepatsutuse tuttavate poolt,
vaid ka võib mõjutada seda, kuidas meie otsustajad mõistavad teadust,
milliseid otsuseid nad langetavad, kuidas toimub teaduse
rahastamine ja, ja kas teadusse järelkasv on tagatud. Nüüd, kui me räägime teadusest ja meediast,
siis on olemas vähemalt kolmas osapool kogu selle nähtuse
juures see on siis publik, auditoorium, kelle tähelepanu
nimel seda, seda tegevust tehakse.
Kuidas on teaduse meediastumine kooskõlas avalikkuse huvidega? No ühelt poolt see, see meedia loogika tuginebki väga palju
sellele mida ajakirjanikud arvavad, et nende publik tahab
ehk siis nii-öelda needsamad reeglid, kirjutatud
ja kirjutamata reeglid, milliseid teemasid valida,
milliseid inimesi kutsuda, kui lähtub nende enda eeldusest,
et mida auditoorium ootab ja soovib ja vajab.
Nii et, et selles suhtes nagu see mehhanism natukene võiks
ju olla auditooriumi huvides. Teisalt mida ma nagu mida ma oma doktoritöös nägin,
on see, et neid viise, kuidas teadlane meedias olla saab,
on erinevaid ja tegelikult kõigil nendel viisidel on siis
oma selline tasakaalu eelarve, selles osas,
kui kasulikud nad on või kui hästi nad teenivad siis näiteks
kas teadlase enda huve või tema ülikooli huve
või ajakirjanduse huve või ka siis avalikkuse ühiskonna huve.
Et tegelikult on selliseid mustreid ka meediastumises,
mille puhul me võime väita, et need ei ole võib-olla
avalikkuse huvides näiteks kui, kui eesmärk on nii-öelda
väga tugevalt esile tuua mingit teadus luua teadusest
positiivset mainet, ehk siis näidata selliseid klantspilte,
et meie teadlased on nii suurepärased, nad tegelevad nii
imeliste asjadega ja see kõik tuleb meile väga kasuks. Selline olukord tekitab võib-olla vääraid ootusi teaduse
suhtes avalikkusele ja võib tekitada probleeme,
kui, kui teadus mingil hetkel ei suuda nendele ootustele vastata,
ehk siis sealt tekib mingisugune kriisiolukord,
mingisugune suur segadus, kas?
Ma ei tea, pettuse skandaal või suur vaidlus,
mingit aspektid üles, kus ei olegi nagu võimalik nagu
nii-öelda hetkel teaduslikult öelda, et mis on õige vaid
meil on erinevad koolkonnad, mis, mis maid vaidlevad
omavahel ja siis võibki nii-öelda inimesed tekkida segadus,
et ootoot meile öeldi, et teadus oskab ja teab kõike,
mida te siis nüüd seal teete, ma, siis ma siis ei usalda
enam teid. Üleüldse. Tegelikult me võime ju küsida niimoodi, et kas teadusel peab
tingimata olema just positiivne kuvand või võimalikult
positiivne kuvand võib-olla piisaks objektiivsest kuvandist. Ma arvan, et meie huvides on see kõigi osapoolte huvides,
on see, kui, kui avalikkusel ja ajakirjanikel on selline hea arusaam,
kuidas teadus toimib, mis on teaduse tugevused,
aga mis on sealjuures, et probleemid või nõrkused
või millega tuleb arvestada, ehk siis nii-öelda teadus alati
esindab parimat võimalikku hetke teadmist,
aga kõik võib olla muutuses ideaalis ja ka teaduses endas on
sellised omad nõrgad kohad, mis võivad mõjutada seda,
millise kvaliteediga teadmine meil avalikkuseni jõuab,
et, et olles nendest teadlik ja, ja kultiveerida seda
arusaama ka läbi meediakajastuse. Ja ma arvan, et me kõik võidaksime No oleme nüüd palju teadlikumad kui veel paarkümmend minutit
tagasi teaduse meediastumisest ja küllap tuleb see teadmine
kasuks nii teadlastele enestele, ajakirjanikele kui ka meie auditooriumile.
Aga doktoritöö sel teemal on äsja kaitsnud Arko Olesk. Tänases saates Kliima jahtumise jälgedest paekivis
ja teaduse meediastumisest.
Juttu ajasid Olle Hints, Arko Olesk ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast.
Kuulmiseni taas.
