Teadust kõigile täna on saates Riinu Rannap kes on märgalade
ökoloog ja kahepaiksed, et uurija ja uurinud põhjalikult sedagi,
kuidas võimalikult tõhusalt taastada ohustatud kahepaiksete elupaiku.
Hiljuti avaldatud teadusartiklis annab ta koos
kaasautoritega teada, et kõre asurkondade alalhoidmiseks
tuleb nende elupaiku taastada ikka võimalikult suures tuses.
Kõnedest neist kõrisevatest ja kõndivatest konnadest kohe
juttu teemegi. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Räägime täna Kõrest ehk juttselg-kärnkonnast,
see vist küll natuke vananenud nimetus juba. No põhimõtteliselt kasutada ikka võib või noh,
selles mõttes, et ta nagu annab võib-olla sellest konnast
nime järgi nagu kohe ettekujutuse, aga jah,
üldiselt nii-öelda teaduskirjanduses ja laiemalt me räägime
põhiliselt Kõrest. Ja see kõre annab muidugi ettekujutuse kohe tema häälitsusest. Nojah, kui natuke tead sellest taustast,
noh võib-olla mõnele ei ütle see kõre mitte midagi,
aga tegelikult jah, see, kui juttselg-kärnkonn,
see nii-öelda vanem nimetus tuleb sellest,
sellel kärnkonnal on selja peal niisugune väävelkollane jutt.
Siis kõre nimetus tegelikult ongi pärit Häädemeeste kandist
ja annab väga hea nii-öelda nagu kohe märgi selle kohta,
et, et see on. Üks kõva häälega kõrist. Riinu Rannap, kes on kahepaiksete ja sealhulgas ka kõrede
uurija ja kaitsja Tartu Ülikooli märgalade ökoloogia kaasprofessor,
seejuures. Kõre on ikkagi ohustatud liik.
Teda kipub jääma vähemaks.
Viimastel aastakümnetel on see tendents olnud vist suuremalt
jaolt Eestis küll nii-öelda allamäge üldjoontes.
Aga kuidas tal ikkagi täpsemalt läheb ja kuidas tema
elupaiku päästetakse, sellest tahaks täna rääkima. Räägime kõigepealt staatusest. Kõre on jah, praegu on ta Eestis nii-öelda kõige rangema
kaitsekategooria liik, esimene kaitsekategooria,
kuhu kõre kuulub siis aga oluline on see,
et see ei ole niimoodi olnud, et tegelikult,
et noh, kelle jaoks ammu, aga tegelikult võib öelda ka nii,
et alles 1900 kuuekümnendatel aastatel oli Kõre väga arvukas
tavaline liik meie Lääne-Eesti rannikualadel peaaegu kõigil
Lääne-Eesti saartel. Et oli saari, näiteks Vormsi, kus kõre oligi domineeriv kahepaikne.
Ruhnus oli teda väga suurel hulgal, väiksematest leidudest rääkimata,
nii et tegelikult, et praegu me räägime ühest väga
haruldasest liigist.
Aga tegelikult see kõre harulduseks muutumine on käinud,
et noh, ehmatavalt kiiresti, et kui me ütleme,
et kuuekümnendatel.
Me teame kirjanduse järgi. Et teda oli veel arvukalt oma levila alal just seal Lääne-Eestis,
sest Mandri-Eestis nii-öelda Kesk-Eestis teda ei olegi
kunagi esinenud, sest ta lihtsalt klimaatilised tingimused
on sellised, et kuna ta on Eestis oma levila põhjapiiril,
siis ta tegelikult ongi levinud nendel mahedama kliimaga
rannaaladel ja, ja jõudnud tegelikult kunagi siis Lahemaa
praeguse Lahemaa rahvuspargialadele välja just
rannikualadele ja 90.-teks aastateks, tegelikult,
et seda nii-öelda suurt kõre langust märgati esmakordselt kaheksakümnendatel,
kus hakkaski nagu järjest liik ära kaduma seitsmekümnendatel
juba Matsalu rahvuspargist ja niimoodi jupp jupilt tükk
tükilta ta ära kadus ja 90.-teks aastaks näiteks oli meil
järgi jäänud noh, umbes selline 20 ringis 20 isoleeritud asurkonda. Et see ühe liigi kadumine võib olla nagunii kiire,
et tegelikult see on, see on ehmatav ja,
ja kui me siis hakkasime kahetuhandendatel aastatel,
siis uurima seda, et, et milles see põhjus siis on,
miks üks liik kaob niimoodi ikkagi päris kiiresti nagu meie
loodusest ära? Ja tundub ju, et Lääne-Eesti ja saared ja rannikualad need
on väga puhta loodusega paigad suurt tööstust seal ei ole,
suuri asulaid kogu see ala täis ei ole. Jah, asi on tegelikult selles, et kuna kõre on oma
elupaikade suhtes küllaltki spetsiifiline liik,
et ta on kohastunud elama päikesele avatud maastikel,
milleks siis Eesti tingimustes on olnud luitealad,
Liivikud, rannaniidud, loopealsed, sellised suured
avamaastikud siis kui me hakkasime seda Kõre Kõre kadumist
ja tema elupaikades toimunud muutusi kaartide,
vanade kaartide ja ortofotode ja siis kunagi nõukogude ajal
tehti tud aerofotode põhjal uurima, siis tegelikult selgus,
et väga suur muutus meie ranniku aladel toimus kuuekümnendatel,
seitsmekümnendatel aastatel ja mis need muutused siis olid,
et esiteks hakati suuri avatud alasid metsastama
ja tegelikult väga suured, avatud luite ja liiviku alad,
näiteks harilaiu liikuvad luitestikud istutati lihtsalt
männikultuuri täis ja nii-öelda pandi need luited seal seal kinni. Sama tehti ka rannaniitude kõrgemate liivaste osadega.
Teine asi, rannaniitudel hakati märgalasid gravitama,
nii et sellega kohe muutus veerežiim.
Ja kolmandaks tasapisi jäid rannaniidud ja ka loopealsed
kasutusest välja, et neid, et neid enam ei kasutatud karja maadena,
heina maadena ja ühelt poolt siis kõrgemad alad metsastusid
ja madalamad alad roostusid.
Nii et tegelikult see elupaiga kadu oligi päris kiire ja,
ja sellele siis vastavalt see liika kohe reageeris. Nii et tegelikult osaliselt tundub, et on ka tegemist
nii-öelda pärandmaastike liigiga, läheb,
läheb nagu sellesse kategooriasse karjamaad
ja nii Nojah, praegu me võime seda niimoodi vaadata,
aga tegelikult et pärast nii-öelda viimast jääaega,
kui see jää siin tasapisi sulas ja kõre oma Hispaanias
ja Portugalis olnud Refoogiumissis hakkas siia põhja poole
levima et siis olid meie maastikud ikkagi hoopis teistsugused,
et nad olidki oluliselt avatumad, meil olid väga suured kud
ja luitestikud, millest me tänapäeval isegi ei ei oska ette kujutada,
aga näiteks Tallinnas Liivalaia tänav on sõna otseses mõttes
oma nime saanud sellest, et tegemist oligi suure laia liivaalaga. Samamoodi näiteks männiku kant Tammemäe Saku lähedal,
need olid suured suured Liivikut ja luitestikud praegu me
teame ainult rongipeatust, liiva.
Aga see tulenes sellest, et, et olidki niisugused suured
avatud alad ja mitte ainult Tallinna ümbruses,
neid oli Saaremaal, neid oli rannikul noh,
väga palju.
Ja teine asi, et rannaniite inimene hakkas ikkagi kasutusele
võtma seetõttu, et tegemist oli juba avatud aladega. Et praegu, kui me jätame karjatamise ära,
Läänemeri on lihtsalt niivõrd saastunud,
et meri ise väetab meie rannaniite.
Tegelikult vanasti T noh, enne nii-öelda suurt inimese
sekkumist hoidiski merevesi, jää samamoodi miljonit siit üle
lendavad rändlinnuparved hoidsidki neid rannaalasid avatutena.
Et, et see, mida me praegu nimetame nii-öelda pärand
koosluseks või pära niiduks ikkagi algselt on olnud täiesti
looduslik kooslus, mida lihtsalt muutuvates tingimustes nüüd
inimene aitab säilitada. Kuidas läheb kõrrel mujal Euroopas?
Üldiselt? Ta on nii, et Rahvusvahelise Punase raamatu
või nimestiku järgi tegemist on ohuvälise liigiga,
aga seal on väike tärn juures langeva arvukusega.
Et tegelikult see arvukuse langus on ikkagi.
Ja on ka juba piirkondi, kus liik on välja surnud just need
levila äärealad, kus ka meie Eestis tegelikult oleme.
Et ta on kadunud Austriast, Šveitsist, et just see nii-öelda
mägisem piirkond, sest tegemist on tegelikult sellise
suhteliselt lauskmaaliigiga. Ja see jah, see see langus on, langustrend on nagu kõikjal Euroopas,
noh ainukene, kus tal tõesti hästi läheb,
ongi see, tema, see nii-öelda jääaegne ürgkodu Hispaania
ja Portugal, kus on ikkagi suured luitestikut säilinud,
et seal ta seal läheb tal väidetavalt hästi.
Ega me täpselt ei tea, aga vähemalt noh,
nii-öelda kirjanduse põhjal või mis aruannetes näidatakse,
aga kogu ülejäänud Euroopas on, on tegemist
ja langeva arvukus trendiga liigiga ja põhjused on suures
joones ikkagi samad see, see elupaikade kadu selliste suurte
märgalade kuivendamine, et needsamad samad tendentsid ikkagi
igal pool. Ja väljaspool Euroopat teda väga ei ela. Ta on Euroopa Emmdeem, tähendab, ta ongi ainult Euroopas
esinev kahepaikne, nii et kuskil kuskil mujal me ei saa öelda,
et noh, mis meil siin temast, et küll nad seal Aafrikas
või Ameerikas leivad midagi head tema jaoks
või et me ei saa seda öelda, et ta ongi ainult ainult siin. Kirjeldaks seda natuke et ta on kärnkonn,
toob kohe pildi silme ette, milline ta ta umbes välja näeb,
aga, aga kuidas ta täpsemalt elab?
Elutsükkel? Jah, no tegemist on tegelikult ühe väga omapärase liigiga
selles mõttes, et kui me üldiselt nagu Kahepaiksete rääkides
kujutame ikkagi ette jah, just nimelt selliseid märjemaid
võib-olla varjulisemaid elupaiku, siis tegelikult Kõre on
spetsiifiliselt kohastunud elama just nimelt väga kuivades tingimustes,
et nagu ma ütlesin, et on selline Liivikute
ja luiteid luidete liik.
Et näiteks juba tema liikumine on teistest konnadest selles
mõttes erinev, et ta tal on esi- ja tagajalad peaaegu sama ühepikkused. Ta tegelikult liigub joostes nagu väike hiir ja,
ja see on jällegi kohastumus avatud maastikes elamiseks,
sest kui ta seal avatud maastikus nii-öelda kõrgeid hüppeid teeks,
siis ta jääks kohe väga kergesti silma.
Siis. Tal on väga tugev hääl nagu noh, ka eestikeelne nimi,
sumise kõretse selline kõriseb hääl, et see võib vaikse
ilmaga kilomeeter või rohkem kostuda ja milleks see vajalik
on jällegi see teine märksõna avatud, suured,
avatud elupaigad, et et kuna kõre vajab sigimiseks selliseid
ajutisi veekogusid, mis on noh, tihtipeale pindalalt suured,
kus vesi on suhteliselt madal, võib-olla niisugune 20 sentimeetrit,
maksimaalselt soojenevad kiiresti ja selliseid märgi kohti,
lompe, lontsikuid, kuidas neid iganes nimetada,
neid peab olema siis tema elupaigas palju,
sellepärast et kõrel jällegi selle elupaigaga kohastumise
märgiks on see, et tal on väga pikk sigimisperiood. Et kui näiteks siin rohukon või rabakon,
noh, tihtipeale sigivadki paari nädalaga ära
ja on kõik siis tegelikult kõre sigimisperiood siin Eestis
hakkab olenevalt aastasteks, kuidas siis need
öötemperatuurid kevadel on, aga põhimõtteliselt laias
laastus kuskil poolest aprillist ja võib kesta kuni jaanipäevani.
Ja, ja see pikk periood siis jaguneb tsükliteks vastavalt sellele,
kuidas tuleb vihma. Et iga uus vihmaperiood käivitab uuesti kõrede sigimise ja,
ja see on siis oluline selleks, et kuna nad sigivad
sellistes ajutistes veekogudes, mis sageli kuivavad ära enne,
kui üldse need see kudu jõuab, nii-öelda kullastakse
kullased siis moonde läbida ja väikesteks konnadeks saada.
Et enne kuivavad need madalad veekogud ära,
siis selleks, et ikkagi see populatsioon oleks jätkusuutlik,
siis ongi niimoodi kujunenud. Et ühes populatsioonis on, on erinevad emasloomad,
on varased sigijad, keskmised sigijad ja hilised sigijad,
sest kuigi isased tulevad nendesse veekogudesse laulma korduvalt,
siis iga emasloom ühel sigimisperioodil sigib ühe korra. Ja kui vanaks elab kre? Tegelikult ta elab, võib elada soodsates tingimustes väga vanaks,
kõige vanem isend, keda teatakse, on nii-öelda noh,
pärit või see teadmine tuleb meile, Inglismaalt kus siis
leiti või noh, seda saab vaadata tegelikult niiet et et kahepaiksed,
eks nagu puud, neil on talvitumisperiood,
kus nad ei kasva ja siis on see nii-öelda aktiivsusperiood,
kus nad kasvavad, nii et nende luudele tekivad sellised aastaringid.
Ja Inglismaal siis võetigi ühelt suurelt emasloomalt väike
varbatükk ja lihviti siis õhukeseks ja vaadati mikroskoobi
all ja loeti siis need ringid kokku ja saadi 37 aastat. Nii et tegelikult soodsates tingimustes võivad kõred elada
päris kaua.
Ja, ja see on mõnes mõttes nagu meie jaoks positiivne teadmine,
sest kui me taastame nende elupaiku, siis võib vahest
juhtuda nii, et, et me isegi enam ei kuule
ega näe neid konni.
Aga nad tegelikult on seal maastikus olemas
ja kui me suudame selle elupaiga neile tagasi anda,
siis nad nii-öelda ilmuvad sinna. Ei tea kust, aga noh, tegelikult tegemist nende ajaloolise
elupaigaga ja nad on lihtsalt vaikselt kuskil oma elu elanud
ilma sigima.
Ta ilma häälitsemata, sest ei ole olnud põhjust,
aga nüüd, kui neile see põhjus anda, siis nad noh,
nii-öelda ilmuvad ei tea kust. Nii et mõni vana kõre võib kuskil peidus olla. Just täpselt, et mõni vana kõre võib nii öelda lihtsalt
vaikselt oma oma elu elada ja, ja, ja siis noh,
võib-olla ka nii, et seda võimalust oodata,
et, et mida me siis neile anda saame? Näiteks nii, et mine tea, võib-olla mõnes paigas Eestis ka,
kus me arvame, et kõnesid ei ole enam tänapäeval.
Mõni on kuskil, toimetab oma oma toime. Ja ma olen päris kindel, et, et noh, meil on,
meil on teada need alad ja populatsioonid noh kus toimub
iga-aastaselt nii-öelda aktiivne sigimine
või kus isasloomad laulavad, häälitsevad,
eks, et selle järgi me suudame neid tuvastada.
Aga ma olen päris kindel, et ikkagi on neid alasid ka
ajaloolisi kõre elupaiku, kus on, võib-olla veel alles on.
Aga me lihtsalt Me ei märka teda, me ei näe teda. Sest ta on ikkagi väga-väga varjuline. Ja Eestis on siis teada, mõni aeg tagasi oli paarkümmend populatsiooni,
nüüd on siis natuke vähem. Ja nüüd on vähem, nüüd on 15 sellist teadaolevat siis ütleme niimoodi,
et teadaolevat kõre asurkonda, et Eestis kokku on meil 15. Ja on nad sellised väikesed, keskmised nii-öelda rahvaarvult. On väga erinevaid, et, et on, on selliseid,
kus tänu laialdastele kaitsekorralduslikele tegevustele ongi,
oleme saanud arvukuse kenasti tõusutrendi
ja kus ongi ikkagi noh, võib öelda, et üsnagi kõrge kõrge
arvukusega võib-olla seal juba 500 isendi kanti,
kuigi see ei ole ka teab mis suur.
Aga noh, arvestades seda, et kui me seda
kaitsekorralduslikku tööd alustasime, siis meil nii suuri
asurkondi sisuliselt enam ei olnudki, et,
et me ikkagi enamustes kohtades oli tegemist ikka sellised
alla alla 100 täiskasvanud isendi ja võib-olla veel vähem Aga räägikski nüüd lähemalt asurkondade taastamisest,
see on üks ettevõtmine, mis on kestnud ju juba mõnda aega
üle üle 10 aasta kindlasti ja kindlasti.
Kuidas see täpsemalt käib, mida tuleb selleks teha,
et taastada kõre elupaik? No kõigepealt tuleb, eks ju, alustada sellest,
et mida ühel kahepaiksel antud juhul siis kõrel,
mida tal eluks vaja on ja eesti keeles nimetus kahepaikne on
tegelikult minu arust väga õnnestunud sõna selles mõttes,
et ta toob hästi esile selle loomarühma olemuse tegemist
siis ongi loomadega, kellel on vaja eluks ütleme,
vähemalt kahte paika.
Aga kindlasti on neil vaja sigimiseks sobivaid kvaliteetseid
veekogusid ja ülejäänud eluks, sest näiteks kõre vett vajab
ainult selleks, et sigida ja siis vett on vaja loomulikult kullastel,
et areneda. Aga kui kullaseda moonde läbinud ja tulnud kuivale maale
või siis täiskasvanud on selle sigimistsükli nii-öelda
läbinud selleks aastaks, siis ülejäänud elu,
kaasa arvatud talvitumine, toimub kõik kuival maal.
Nii et neil on vaja kvaliteetset sigimisveekogusid
ja nende nii-öelda vahetus läheduses kvaliteetseid maismaaelupaiku,
kus neil on piisavalt toitu, varjumiskohti
ja loomulikult peavad olema ka kvaliteetsed talvituspaigad. Et, et nende elupaik siis koosnebki nii-öelda nagu kolmest komponendist.
Me kutsume neid elupaiga kompleksidest, et nad on nagu komplekssed.
Ja oluline on ka see, et, et nende erinevad,
et elupaikade vahel saaksid need konnad vabalt liikuda,
et näiteks kõre puhul on uuringutega on tehtud kindlaks,
et tegemist on siis kahe päiksega, kes ei läbi tihedaid metsaalasid,
kes ei läbi kõrget taimestikku näiteks suuri roovälju,
ta lihtsalt väldib neid. Ja, ja kui me nüüd mõtleme näiteks tema rannaniiduelupaikadele,
et, et võib-olla säilib üks, üks lapp, kus on paar karilooma,
aga seda ühelt poolt ümbrid või noh, ühelt poolt piirneb see
sinna rannaniidu kõrgemale osale istutatud männikultuuriga
võib-olla teiselt ja kolmandalt poolt, eks roostikuväljadega
ja siis neljandalt poolt meri.
Et siis tegelikult see loom või see, see väikese
populatsioon jääb nii-öelda nagu isolatsiooni,
et ta jääbki sellele väiksele elupaiga laigule
ja teada on, et, et noh, iga iga elupaik suudab ka mahutada
teatud hulga isendeid, et, et noh, me ei saa panna lõputult
palju loomi ühele pisikesele elupaigalõigule peale selle,
kui tal ka säilib sigimispaik, aga kõik ülejäänud on talt
nii-öelda isoleeritud, ta ei saa liikuda sealt toitumisalale,
ta ei saa liikuda talvituspaika, siis ikkagi see elupaik ei tööta. Ja see, mida me siis teeme, ongi, et me taastame terveid
elupaiga kompleks, et me tegelikult alustasime kunagi
2000.-te aastate esimeses pooles juba sellega,
et olemasolevaid elupaiku katsusime parandada,
et seda, seda sigimisveekogu, kus me teadsime,
et nad on siginud, näiteks puhastasime või võtsime
sigimisveekogu kallastelt võsa ja, ja samal ajal hakkasime
ka väikses mahus sellistes asurkondades,
kus me nägimegi et kogu sigimisperioodi jooksul koetigi
ainult üks kudunöör, eks. Ja noh, me teame, et kahepaiksete kuduja kullast nii-öelda
röövlus on väga suur, neid tahavad toiduks,
kes iganes, eks ju, v putukad ka näiteks teised kahepaiksed,
kalad, linnud, roomajad, imetajad, ühesõnaga neid,
neid, kes kahepaiksed süüa tahavad, neid on väga palju.
Ja me hakkasime siis tehistingimustes nii-öelda,
võtsime sealt võib-olla pool sellest kudu nöörist
ja kasvatasime tehistingimustes üles ja tõime siis nii-öelda
väiksed väiksed konnad sinnasamasse elupaika tagasi,
et noh, lihtsalt et tagada see iga-aastane vähemalt väike sigimisedukus. Ja niimoodi toimetades me siis noh, ütleme,
et me alustasime selliste töödega kuskil 2004 2006
ja niimoodi toimetades samal ajal kogu aeg,
kas eirates neid populatsioone me siis tegutsesime umbes
aastani 2010 ja nägime seda, et me saavutame selle,
et langustrend peatub, et vähemalt nad neid Kõrest ei jää
seal enam vähemaks.
Aga need populatsioonid ei hakka kasvama. Et me oleme noh, niisuguses nagu patiseisus mõnes mõttes.
Ja, ja samal ajal noh, mis mulle endale on väga meeldinud,
et ma olen saanud kogu aeg kõrvalt, et teha ka uurimustööd välja,
selgitamaks seda, et, et mida siis kõre ikkagi tegelikult vajab.
Nii, siin levila põhjaosas, aga, aga ma olen käinud ka
teistes levil osades teinud koostööd teiste teiste riikide teadlastega,
et välja selgitada, et mis on see optimaalne elupaik,
sest tihtipeale see, mida me siin võib-olla Eestis näeme,
on, ei ole enam see kõige kvaliteetsem, et ongi jäänud need
niisugused teisesed elupaigad või ebakvaliteetsed. Ja selle kõige põhjal siis saigi selgeks aastaks 2010,
et meil on vaja ikkagi taastada need suured elupaiga kompleksid,
et nii-öelda pindalalt ka suured.
Ja siis meil õnnestus neid kõre elupaiku siis suurendada,
ütleme noh, mitte nüüd väga, väga palju,
et loomulikult on, oleks tegelikult vaja ikkagi seda,
seda tööd kindlasti jätkata, aga noh, ütleme kahe-kolmekordselt,
et kui meil alguses oli, võib-olla see algne elupaik oli
alla hektari, et siis nüüd meil on kolm hektarit
või neli hektarit või siis mõnel väga õnnelikul juhul on
meil õnnestunud ka ütleme, seitsme hektari pealt jõuda 15 16 Türil. Ja, ja see on andnud väga-väga hea tulemuse,
et ikkagi nendes kohtades, kus me seda elupaigakompleksi
oleme suutnud avada, seda avarust, avatust tekitada,
sigimisveekogusid juurde luua ja just ka see väga-väga
oluline on, on see maismaaelupaik, et ikkagi ainult
sigimisveekogudega ei jõua kuhugi, et, et see kogu kompleks
peab olema selle konna jaoks kvaliteetne
ja siis toimus tõesti hüppe, et keskeltläbi siis me uurisime
seitset asurkonda, kus siis on tehtud neid väiksemahulisi
töid ja suuremahulisi töid ja nendes kohtades,
kus neid elupaik on siis suurelt taastatud,
et seal on ikkagi populatsioonid kolm pool korda nii-öelda
arvukus on suurenenud ja see arvukus on suurenenud,
seda me teame siis nende kudunööride järgi. Et nagu siin oli juttu ka, et igal sigimisperioodil üks
emasloom koeb ühe kudu nööri et tegelikult siis veekogudes,
kuna emasloomad tulevad ja lähevad ja noh,
keegi ei, ei saa, meil ei ole lihtsalt nii palju inimressurssi,
et olla seitsmes asurkonna igal ööl kohal
ja vaadata, kes tuli, kes läks et siis oluliselt noh,
nii-öelda aega kokku hoidvam on käia aeg-ajalt,
et need elupaigad läbi ja veekogudes lugeda üle siis
värskelt koetud kudunöörid. Et sedakaudu saame me siis teada, kui palju sigi vaid
emasloomi selles asurkonnast sellel aastal oli
ja selle kudunööride arvu põhjal siis me me teamegi,
et nendes kohtades siis kus meil on seda elupaigakompleksi
tervikuna õnnestunud suurelt taastuda seal populatsioonid
lähevad kenasti, nii-öelda pöörduvad tõusutrendi. Selge, nii et on vaja ikkagi täiskomplekti.
Ma saan aru, et tal on lausa kolm elupaiga komponente
vajalikud ehk selles mõttes isegi kolme vaikne on hõre.
Ja kus need on siis taastatud suures ulatuses,
nii et ka ühelt teisele pääseb kergesti just nimelt siis
seal lähebki nüüd hästi.
Täpselt seda on täitsa rõõm kuulda. Teeb meile endale ka ikkagi rõõmu, sellepärast et,
et ega siis kõhklejaid ja kahtlejaid on olnud väga palju ja,
ja on ka öeldud, et noh, võib-olla ongi elu läheb edasi,
see loodus muutub ja võib-olla ühe liigiaeg on täis saanud.
Et noh, tegelikult olgem nüüd ausad, et kui me võtame ühe
liigi elupaiga ära tema, siis liik kaobki ära.
Ja see meie praegune töö näitab selgelt,
et kui me anname liigile tema täisväärtuslikku elupaigad
tagasi siis liik ei ole kuhugi kadunud, vaid ta saab väga
hästi hakkama. Aga lihtsalt me inimestena peame nagu aru saama,
et, et meie kõrval on ikka tohutult palju teisi liike,
et me oleme väga enesekeskseks muutunud ja
ja lähtume ainult oma hüvedest, et mis, mis meile kasu toob.
Aga tegelikult vaadata enda ümber ja märgata,
et sellega, kui me saame võib-olla natuke rohkem kuskilt kasu.
Et me võime rikkuda ära ikkagi väga olulised elupaigad,
mitte ühel liigil, aga väga paljudel Ja võib-olla me ei oska ka väga vaadata,
jäädes küll nii-öelda omakasuparadigma piiridesse,
mida kõre meile kasu võib pakkuda.
Ökoloogias on ju ikka niimoodi, et kõik on kõigega seotud. Absoluutselt, ja, ja tegelikult noh, jah,
kõre toimetab nendel nii-öelda oma oma selles nišis,
eks ju, milleks on madal murused või niisugused vähese
taimestikuga madalad, et rohumaad ja Liivikud
ja ja, ja teada on ju üleüldse kahepaiksete kohta,
et nad on, nad on ju röövtoidulised ja nad söövad
selgrootuid ja, ja söövad kõiki neid selgrootuid,
kes neile noh, põhimõtteliselt suhu suhu mahuvad. Ja sellega nad aitavad hoida selgrootute populatsioone
looduses nii-öelda tasakaalus.
Ja, ja kui me räägime selgrootute, siis nende hulgas näiteks
on noh, nii-öelda inimese seisukohalt võttes mitmeid
haigustekitajaid nagu puugid mitmeid aiakahjureid näiteks kaera,
sori, et, et meil on noh, kohe näha selliseid muutusi
Piirissaarel on väga suureks probleemiks kujunenudki kaera
sori ja kui hakata vaatama, et millal see kaerasorri arvukus
siis nüüd nii hulluks läks, siis tegelikult läheb väga
kenasti kokku selle ajaga, kui rohe-kärnkonn sealt saarelt
ära kadus. Nii et, et see, et kahepaiksed on meile nii aias,
põllumaal ja noh, meie enda nii öelda heaolu,
kes väga suured abilised, keda me kuidagi tõrjume
või ei noh, kas nad ei meeldi meile või et ongi,
vajavad eluks selliseid imelikke märgi kohti,
mis ei ole nagu järv ja ei ole nagu rohumaad,
nisugune noh, ei ole nagu õieti midagi, et selline ajutine märgala,
eks, et, et tegelikult, kui meie seda ei mõista,
siis on, on terveid loomarühmi, kellele niisugused elupaigad on,
on üliolulised ja teistpidi jälle on kahepaiksed nagu singa
oli varem jutuks, et nad on kõigis oma arengustaadiumites üliolulised,
toiduobjektid lindudele, imetajatele võtame siin kas
või meie väga ohustatud euroopa naaritsa euroopa naaritsa
üheks põhiliseks talviseks toiduobjektiks on rohukonnad,
kes talvituvad nendes jõgedes ja ojades,
kus euroopa naarits tegutseb ja kuna nad talvituvad
massiliselt koos need rohukonnad, siis moodustavad nad noh,
nii-öelda nagu talvevaru sellele naaritsa-le,
kes siis saabki minna ja ja talve tänu nendele konnadel üle elada. Aga kui need konni nüüd jääb väga väheks,
siis on ka naaritsal probleem see talv üle elada,
et. No jõudsimegi nüüd konnade ja kahepaiksete juurde veel laiemalt,
aga aga kärnkonnaga on ju see mure, et ta tegelikult ta ei
meeldi paljudele inimestele on see kuvand võib-olla
tänapäeval enam nii väga mitte, aga aga noh,
nii-öelda koleduse sümbol, kärnkonn. No ma ei tea, ma ütleks jälle niipidi, et vist ilu on
vaataja silmades, et, et meil on aastate jooksul kõre
elupaikade taastamisest kaasa löönud ka näiteks Eestimaa
looduse fond, kes on, kes on teinud tohutu hulga talguid
spetsiifiliselt nii-öelda kõretalguid ja siis talgulistega
me ikkagi noh, kuna kõned on aktiivsed öösiti,
et siis me oleme niisugusi taskulambirännakuid teinud
ja neid täiskasvanud isendeid otsinud. Ja no ma ei tea küll ühtegi talgulist, kes ei oleks rõõmsalt üllatunud,
et kui kui kena loom see tegelikult on.
Et jah, võib-olla see, see kärnkonna kuvand tuleneb meil
harilikust kärnkonnast, kes ongi selline ühevärviline
ja vahest väga suur ja, ja tal on mürginäärmed seal silmade
taga sihuksed, lopsakad ja väga-väga silmapaistvad,
et et noh, võib võib-olla see kuvand tuleb nagu sellest
harilikust kärnkonnast, aga tegelikult kui no ükskõik,
mis liiki noh, mida rohkem sa temast tead ja,
ja rohkem teda nii-öelda näinud oled seda,
seda meeldivamaks muutub ja Kõre on ikkagi omamoodi kogu see kompleks,
see häälitsemine, see, kuidas isasloomad,
et tõesti ennastsalgavalt tohutu kõvahäälselt laulavad
ja ja kuidas need kõrred siis seal Liiva
või madalas rohus ringi jooksevad, et, et ta on ikkagi oma
omaette väga-väga tore tegelane. Kõre sööb siis kõike, mis suhu mahub, just täpselt,
kas ta sööb ka näiteks mesilasi. Ma arvan, et mesilased on tema jaoks liiga kiired
ja liiga kõrgel, et et pigem ikkagi söövad kõrbet,
et neid selgrootuid, kes siis on seal umbes temaga ühel kõrgusel,
seal madalamas rohurindes ja, ja teada on,
et näiteks nende liivaaladel, et kõned on ka väga suured sipelgasööjad,
et, et toituvad ka mitmetest sipelgaliiki Mesilasi ma küsisin sellepärast, et mesilaste käekäik on
valmistanud natuke muret, aga, aga kõre selles süüdi ei ole. Ei, seda pattu, ma arvan küll, et tema selga ei saa nuhelda. Aitäh, aga täna rääkisime siis Kõrest ehk
juttselg-kärnkonnast ja tema käekäigust eelkõige Eestis
ja tuleb välja, et seal, kus teda natukene on aidatud
elupaiga nii-öelda remondiga või ütleme siis tehtud kahju
heastamisega seal on tal hakanud hästi minema,
nii et paistab, et kõre jääb Eestisse püsima veel mõneks ajaks. No mina tahaks küll väga seda loota ja, ja kui me midagi
nüüd totaalselt ringi ei otsusta või, või leiame,
et, et noh, tuleb noh, et me nagu ei vaja mingeid liike,
et siis et kui me ikkagi oma oma loodust edasi väärtustame,
siis ma usun küll, et kõre jääb. Ja, ja eks neid elupaiku tuleb edasi hoida,
et sellest ju ei piisa, et korra taastad
ja siis jätad laule. Jah, see probleem on selles, et, et kui jällegi oli juttu
sellest suurusest, mida suurem on see avatud elupaiga laik,
seda kauem ta avatuna nii-öelda püsib.
Ja selge on see, et, et kui kunagi hoidsid neid avatud elupaiku,
teetuuled ja, ja jää ja merevesi ja tohutu hulk siit
läbirändavaid hanelisi siis noh, praegusel ajal me,
meil ei ole enam neid looduslikke häiringuid ja,
ja seetõttu neid ikkagi paraku väikseid elupaiku me,
mida me taastame, me peame jah, mingisuguse sammuga neid
lahti hoidma, aga samas jällegi mida suuremalt Me meil
õnnestub taastada, seda püsivam on ka see elupaik. Selline sai siis tänane kõne jutt vestluskaaslaseks Tartu
Ülikooli märgalade ökoloogia kaasprofessor,
Riinu Rannap. Uus saade on kavas nädala pärast veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
