Mina olen Elin Soomets, Salver konnauurija  ja täna oleme tulnud siia Soomaale öördi raba äärde,  et vaadata, kuidas läheb rabakonnadel. Rabakann on üks 11-st Eesti kahepaikse liigist,  ta on üks pruunidest konnadest. On rohukonn ja on rabakonn. Rabakonnad on minu jaoks äärmiselt sümpaatsed elukad. Suurem osa enda teadlase elust olen ma just rabakonnadega  kokku puutunud, kuna igakevadiselt enda esimesi välitöid. Ma alustan alati siin soomaal rabakonna mulisemist kuulates. Selleks, et teineteisest eristada rabakonna  ja rohukonna tuleb vaadata, milline konn kõhu alt välja näeb. Et kui ta on laiguline, siis on ta rohukonn. Kui on ka täiesti valge kollakas, hele kõht ilma mustrita,  siis on tegemist rabakonnaga. Võib kohtuda temaga nii linnakeskkonnas,  kus on väikeveekogusid, märgalasid kui ka rabaäärsetes  kraavides märgades, metsades, väikeveekogude ääres  ka järvede luhaaladel. Üldiselt võib rabakonnasid leida sellistest veekogudest,  kus ei ole kalu sest nii nagu teistegi kahepaikse liikide  puhul kalad söövad lihtsalt konna kudu ja kullesed ära. Praegu, kui on suve teine pool, sügis on tulemas,  talv on tulemas, siis rabakonnad enam veekogudes ei ole  ka need, kes kevadel alguse said. Nemad on juba piisavalt suureks kasvanud,  et on veekogudest väljunud ja nemad toituvad praegu,  neil on vaja võimalikult palju energiat endasse koguda,  sest tuleb pikk ja pime talvitumisperiood,  et nad jäävad talvituma kuskil, ütleme oktoobri keskel  ja kuni aprilli keskpaigani peavad nad vastu pidama,  et selleks on väga palju vaja süüa ja seda nad  siis Nende sigimisveekogude suhteliselt lähiümbruses teevadki. Rabagon võib liikuda, ütleme poole kilomeetri ulatuses. Rabakonnadele meeldib kõige rohkem toituda erinevatest mardikatest,  kellest jõud üle käib. Loomulikult ka sääsed, limused, puugid maitsevad neile väga,  et, et see on ka see, mis inimestele võiks rõõmu teha,  et kui teil koduaia lähedal On rabakonnad  ja ka teised konnaliigid, siis võiks palju vähem puuke olla. Rabakonn on praegu meil veel suhteliselt tavaline liik,  aga kunagi olid tavalised liigid ka kõred,  rohekärnkonnad, mudakonnad, aga nendest rohekärg onn on meil  täiesti ära kadunud. Mudakonna ja kõre seisund on hoolimata sellest,  et me panustame nende elupaikade taastamise. Nende seisund on ikkagi kehv. Kui me teavitame endale, kui olulised on need rabakonnad  ja ka teised hetkel tavalised konnad ja kui me koduaias  hoiame tiik lompe puhtana jätame võib-olla mõne aianurga rohimata,  et konnal oleks seal mõnusam olla, siis äkki me suudame  sellega aidata kaasa, et see rabakonna ei su. Satuks sellesse punti, kus on need liigid,  kes on kadumas või kadunud? Loodus ei ole iseenesestmõistetav. Peame ikkagi aru saama, et meie siin ei ole ainuvalitsejad,  et me peame sellesse süsteemi sobituma, kus kogu loodus on,  sest siis kõik hammasrattad, töötavad ökosüsteemid  ja see kogu see loodus tervikuna töötab,  et kui me sealt mingisuguse jupikese vahelt ära võtame,  midagi ära lõhume, siis võib-olla ajalise nihkega. Aga ikkagi need süsteemid ükskord kukuvad kokku  ja see kõik on meie enda kahjuks.
