Tere mina olen Mari-Liis Kalvik Eesti keele instituudist
ja räägin ühest karvasest sukeldujast.
2024. aasta loomaks valiti harilik saarmas,
keda loodusuurijad kutsuvad tunnustavalt Kasäravaks vete hundiks.
Sõna saarmas on läänemeresoome tüvega ning ajalooliselt on
tal eesti murdeis mitu üsna hästi piiritletud levikuga varianti.
Põhjaeesti murdes ja Viru rannikul valitseb sõna saarmas
koos lühemate kujudega saar, saarem ja saarma,
mis ulatub Tartu murdessegi. Loode-Eestist ja Harjumaalt on teada Saarmus,
Kodavere omapärane variant tantsu armann Viru rannikul
ja Iisaku lon looma nimetatud sõnaga Savermu.
Mujal Peipsi veeres on ta Zawarmu või saab armu.
Mulkide sõnad on Saaremaa, Saaremaa, Tartu
ja Võromaa Saarova hajusalt kasarvas.
Võro ja setomaal on pruugis balti keeltega suguluses olev
sõna Udras. Mida vanarahvas saarmast teadis?
Arvati, et üks kassi või koera suurune vees liikuja on,
keda harva näha saab.
Lüganusel öeldi, et saver künkes magab ja sööb konni
ja jõe ääres püüab kalu.
Ning saarma.
See ongi kõige suurem kala ja väheröövel.
Vigalas selgitati, et saarmad elavad jälle vees,
siis soo kallaste sees. Koera moodi elajas karb selges tan Õnnasama,
kui kala kõik vaeval kua ristil lisati, et saarmas oiobja
augu koera moodi.
Harju-Jaanis kurdeti, et saarem sööb vähkisi.
Anna rahvas jälle teadis, et see arv on see,
kel on lühikesed jalad.
Karksis kuuldi, et Saarmu elavat koldaste all ole kuulu
Kullobistes ja Otepääl nähti, et saarma kraavi
ja porijõgede veeren. Rõuges kirjeldati loomani Udras sammust kui must siid kalal
Hollipsi muudu valga.
Saarma karvakasukas teati olevat hinnaline.
Martnas öeldi, et Saarmuse naha too kallid
ja Kodaveres, et suvermanni nahad õlema Ilosat Kaska nahad.
Setomaal veidi lapse kohta ka öelda, et Taani illoss nagu
Udras saarmas on väga ettevaatlik loom ning naljalt tema
tegutsemist nägema ei satu. Seega head õnne Saarmuga kohtumiseks.
