Head kuulajad, kindlasti on paljud teist juba kuulnud,
et aasta 2024 linnuks kuulutati kägu.
Aga meil on nüüd delta stuudiosse tulnud külla loodushetkede
juht Peeter Hussar Sagadilt.
Tere tulemast.
No praegu, kui me siin stuudios istume akna taga,
ikkagi paistab veel katustel lund, siis kägu ilmselt Eestis
kohati võimalik ei ole. Aga et millal hakkavad esimesed käod Eestisse saabuma? Kägu on ikkagi selline kevadine lind ja kohale jõuavad nad
kuskil meil siin aprilli lõpus.
Mai alguseks on kindlasti kohal. Aga samas, võib-olla aprillis küll kägu tõenäoliselt veel ei kuule. Jah, just selle käo puhul aasta linnuks valitud on,
et seal seal selliseid küsimusi tekib, et miks just selline valik.
Aga tõenäoliselt on seal üks väga oluline osa see,
et inimesed arvavad, et tunnevad kägul ja tuntakse ärada oma kevadise,
sellise häälitsuse järgi seal kukkumise järgi.
Ja mul on juba ikkagi väga varasest lapsepõlvest kuidagi
vanaema jutust meeles, et et kui kägu tuleb raagus metsa,
tuleb niuke nälja-aasta ja kui tuleb lehes metsa,
et siis peaks tulema niuke viljariga saasta,
et see jääb parasjagu just sinna aprilli lõppu,
see, see aeg, millal seda kägu oodata oleks,
siis. Ja kuidas on siis teie elukogemus näidanud,
et kas see rahvatarkus peab paika? Võib-olla enam ei pea aga ilusaim jälgida. Kägu, tegelikult on tõesti senine lind, kellega seostub ka
no kui me mõtleme näiteks eesti keelele,
et noh, me ju kõik teame seda väljendit käojaani ajama
või kägu ajama, et huvitav, et milles selline suhtumine
Käosse siis tuleb, et, et nagu kägu ei kukukski meile tõtt,
kuigi me usume samas ka kägu ennustab meile aastaid Nüüd ma märkan, et kui ma nüüd oma arvamise siin ära räägin,
et see väga-väga palju võib kurvastada, kõiki selliseid kese
selliste pärimustarkusi jälgida plaanivad
ja kuulan ka mina kevadeti ikkagi see samase käo kukkumine
on üks selge kevade märk ta minu jaoks ei ole mitte sellise
varakevadise linnuna ütleme keskeltläbi sinna kevadesse,
aga mitte kindlasti veel suvelind ja seal on veel liike,
kes siis oma kohale jõudmisega märgivad ära,
et et nüüd on juba, kas kevade lõpul suve algus käes. Aga Käo puhul ma seda küll ei tee, et ma nüüd kägu hakkaks kuulama,
et noh, et üks selline vanarahva kogemus,
et nii mitu korda kukub, nii mitu eluaastat sul veel jäänud on.
Ja sellest vanusest on ka ammuilma väljas,
et kuulata, et nüüd nagu noortele neidudele pakutakse välja,
et mitu korda kukub, et nii mitu aastat on veel siis
pulmadeni aega.
Et seal on selge vastuolu ju osa inimesi ootab,
et ta väga kaua kukuks, osa inimesi ootab,
et sedasi üks, kaks aastat mitte rohkem. Ja mis see kurvastaks võib-olla tuleb siit,
et nii palju kui käo kukkumist uuritud on,
siis enamus kägusid ei kuku järjest rohkem kui 20 korda,
tavaliselt jääb see sinna viie-kuue, võib-olla sinna 12 13
korra peale.
Aga see 20 korda on juba täiesti arvestatav pikka aeg,
nii et kuidas ma siis lohutan? Nii et siis, kui neid eluaastaid tahtmata ennustada,
siis võiks juba pigem seal elu teises pooles kähku kuulata. Just et, et kas see on siis hea või halb,
aga mina igal juhul jahie kevaditi kuulan just seesama see
esimene kord, kui kuuled, aga mida ma kindlasti jälgin,
seda ma ikkagi olen ära märganud, et siukest hasarti
ja huvi mul selles osas on, on see, et see ütlemine,
et kui esimest korda siis kägu, kuulajaid,
hommikune kägu on hoolekägu, õhtune kägu on õnnekägu
ja lõunane, kägu on leinakägu. Et sellist asja ma olen küll ikkagi niimoodi ära märganud,
et selline kergendusohe, et kas kuulsid ennekõike,
et õhtul ära kuuled esimese korra.
Et siis juba järgmine hommik on teada, et seda käo kukkumist
on kindlasti kuulda, aga et ta jääks nihukeseks keset päeva kuulduks,
mis sellega kaasneb, on see selle käotuleku ajal ikkagi
püüad õhtuti kauem väljas olla või siis vähemalt hommikuti
juba varem välja minna, et anda sellele saatusele see
õnnelik võimalus. Aga seda võib ju ka kõik, ei tea, et kaugeltki kõik käod ei kuku.
Et kas te kunagi olitega emaskäo häält kuulnud? Olen ikka, aga jälle, kust sa tead, et kas ta oli emane,
võiks siis kukkumine värvuliste puhul oleks ta lauluga
võrreldav see on selline kassis mängu häälitsus või?
No igal juhul on ta territooriumi äramärkimise häälitsus.
See on ikkagi ennekõike nii ja nüüd tuleb jälle üks selline
natukene provotseeriv selline mõte, et ta ei ole ju kägudel
ilmtingimata emaslinnule, see on ikkagi isaslinnud,
omavahel jagavad territooriumi see, et emaslind selle põhjal
teeb otsuse, see on nii-öelda siis selline Naissoo siseringi
info ja nüüd, kui loodus siis neid siit jälgida,
siis emaslinnu isaslinnuvahe on ikkagi ainult puhtalt värvi vahel. Isaslinnud on halli tooniga, emaslinnud on pruuni tooniga
ja nüüd, kui ta kunagi sul juurde satub,
seda saab ka natukene stimuleerida ette lähemale,
tuleks kuidas.
Et tuleb osata hukkumist niivõrd puhtalt imiteerida,
et isaslind arvab seda teiseks linnuks.
Ja täpselt samamoodi võib ka emaslind arvata,
et nüüd ongi üks hästi aktiivne ja atraktiivne isaslind seal. Kuidas siis ikkagi ennast nagu selliseks atraktiivseks teha,
kas kukkumise hääl peab olema ikkagi nagu selline piisavalt kõva? Ja just et seisele kõvaduse pealt veel ehke ära ei peta,
aga see hääl peab olema ikkagi väga-väga sarnane
käokukkumisele ja see tuleb harjutamisega.
Ja nüüd, kui see lind juurde satub, siis ta tihtilugu on ärritunud,
kui ta inimest näeb.
Ja, ja siis sihuke kägin või kigin, et seda teevad nad küll mõlemad,
aga sealt, kui see lind on juba nii palju lähedal seda ära märkad,
siis selle järgi saab siis ära otsustada,
et kas oli emaslind või isaslind. Ja vist noored linnud ka kohe päris kukkuma ei hakka,
neil läheb ikka natukene aega. Jah, looduses on üldse see, et see, et sa oled nüüd täisealine,
et sinuga saab mingeid muid plaane juba plaanida,
see ikkagi tihtilugu on välimuse järgi ega häälitsuste järgi
ära tunda, nii et päris sellised teismelised ei saa
täiskasvanud liigikaaslased ära petta. No kui rääkida veel üldse käo elu east, siis noh,
kui uskuda Vikipeediat, siis kägu peaks elama lausa 10 kuni
40 aastat vanaks, mis tundub ikka kuidagi erakordselt kõrge iga.
Kui võrrelda nüüd teiste sarnaste lindudega,
et kas see tõesti on võimalik, et üks kägu saab neljakümneseks. Sedasi väidetakse, siis keegi on ju selle ära kogenud,
ega seal väga palju variante ei ole.
Kaks võimalust, kas on rõngastamise tulemusel
ja rõngastamise puhul ju see aruanne, mis tehakse ikkagi
seal on ära märgitud, kas on rõngastatud pesapoeg,
noorlind või täiskasvanud lind ja kui nüüd see rõngaga lind
on leitud, siis näiteks 40 aastat hiljem,
siis on üks-ühele ju võimalik jälgida, et kui kaua ta siis
elas ja teine võimalus on see, et on kuskil mingil
kummalisel põhjusel kunstlikes tingimustes
ja kus siis on võimalik jälgida, et mitu aastat ta siis
vastu pidas. Nii et selle koha pealt ikkagi kägu tundub mõnevõrra nagu
erandlik lind.
Teine asi, mis on muidugi tema juures täiesti erakordne,
et ma ei tea, kas üldse on teisi selliseid linnuliike,
kes on sellised nii-öelda pesa parasiteerijad,
ehk siis munevad oma munad teiste lindude pesadesse. Noh, Eestis ei ole teisi liike, kägusid on
ehk nüüd ma jään natukene hätta, aga suurusjärgus kuskil ütleme,
150 liiki üle maailma ja, ja mitte kõik nendest ei ole pesaparasiidid.
Aga meil ainukesena jah, on kägu selline. Selle võrra siis Käolongi nagu mõnevõrra nii-öelda hõlpsam elu,
et kui ta on piisavalt nutikas, et leida siis pesakene,
kuhu oma muna poetada siis saab ta jälle rahulikult edasi
oma elu elada ja lasta siis teistel vanematel oma lapsed
üles kasvatada. Kägu on jah, selline omamoodi valik looduses,
et seda on põnev niimoodi mõelda selle üle,
et et kus see alguse sai, et millal oli siis esimene kogemus,
et keegi lindu otsustas võõrasse pessa mune teed,
mis see põhjus võiks olla, et, et seda nagu põnev mõelda,
aga ega me päris täpselt ju seda teada ei saa,
noh, ta on ikkagi selge kurioosum selles mõttes,
et et ega see käoelu ei ole iseenesest lihtne,
et noh, et arvata küll, et, et munen teise pessa noh,
seal on juba sellised küsimused, et noh,
sa pead selle õigel hetke leidma, millal muneda,
et see peremees, lind, kelle pessa see muna läheb. Et need munad ei saa seal väga pikalt olla olnud,
seal on just selline eripära, et ka muna haudumise aeg on
arvestatavalt lühike, ta jõuab suht kindlalt vähemalt samal
ajal kui veidike päev varem kooruda.
Et ta saab seal siis oma seda turvalisust tagama hakata
ja see on hästi jõhker viis ju, et ta ikkagi instinktiivselt
tõukab haigla kõik munad või pojad, kes seal pesas on
ja selleks ta peab minema jõu poolest neist üle käima. Ja noh, teine asi on see, et need väiksed linnud,
nad on ikkagi aja jooksul kaera õppinud,
selle, et jälgida, et see kägu ei satuks nende pesa juurde
niimoodi vabalt munema. Et kas võib ka see juhtuda, et näiteks mõni linnuke taipab ära,
et see ei olegi minu muna? Jah, ka see on teada, et selliseid asju on
ja sealt jälle edasi läheb, see asi läheb ikkagi väga
põnevaks mõelda seda, et kuidas looduses neid lahendusi leitakse,
seal on võimalusi, et kui see väikelinde osa nendest siis
nüüd ära taipab, et see on võõras muna, siis ta võib ka
selle välja sealt pesast tõugata.
Järgmine võimalus, mis on, et jäetakse pesa maha,
tehakse selline nii-öelda strateegiline valik,
et mõistlikum on energiasäästlikum on jätta need oma munad
maha ja muned uus kurn lootuses, et ükski kägu sinna nüüd
ligi ei pääse. Kirjanduses väidetakse ka, et on ehitatud uus,
see peab olema siis õõnespesitsejad del,
kellel see valmidus on, et ehitatakse uus pesa oma munadele
ja selle ka munale peale munetakse uus kurned,
et see on niisugune, selline ikkagi juba selgelt niisugune väga-väga,
kuidas ütelda siis noh, niimoodi loodus sedasi uurides,
et hästi põnev fakt iseenesest, aga aga ega ta ei ole ju looduses,
sellel linnul ei ole ju kerge valik. Aga rääkides veel nendest lindudest, kes siis käopoegi kasvatavad,
et need on värvulised, et linavästrik võib see olla
ja ka võib-olla vindid. Seal on neid liike, on kokku jälle raamatutarkus kuskil ligi
150 erinevat liiki, kelle pesadesse siis käod munevad.
Aga selge on see, et käod ise jälle, mis tarkus see kuskilt on?
Noh, seal on hästi lihtne nagu seletada,
et otsib sellesama liigi, kelle pesas tema ise üles kasvas.
Kunagisi muna on natukene suurem, midagi teha ei ole.
Et siis ta otsib sellise liigi, kelle munadega tema enda
muna oleks võimalikult sarnane. Ja siis ta muneb selle ära seal ja lootuses,
et siis see pesa omanik sellest ennast häirida ei lase,
seal veidikene suure muna on, see on jälle üks niisugune
huvitav nagu areng looduses, et ega üldiselt see,
et muna on veidikene suurem, see lindu ennast ei häiri,
et seal oleks, nad on natukene nagu see loogika,
et et suure muna, et siis on kindlam, et tuleb ka tugevam poeg,
eks ju, aga igal juhul on teada ka see, et igatahes need
värvulised siis püüavad kägu ennast võimalikult pesast
kaugel hoida. Samas, seal on üks huvitav selline jälle üks tuleb kar vana
rahvakogemusest tuleb välja, et kägu on suhteliselt ikkagi
värvuliste mõttes niuke suurepoolsem lind kaaluta kuskil 100 grammi,
aga tal koos sadulaga seda pikkust on juba sinna üle 25
sentimeetri kindlasti kuskil sinna 30 olla,
et et ta on suhteliselt sihvakas lind, aga ta oma silluetilt
meenutab väikseid, kullilisikas raudkulli
või pistriku ja, ja see, et linnud seal pesitsusajal on väga
pahased kõhu peale, kui nad kägu kuskilt näevad,
et seal võib ka olla sedasama seosteta meenud,
tahab tegelikult röövlindu, kelle peale ka nagunii oldakse
väga pahased. Ja huvitavat siis kägu ikkagi suudab, kas võib pugeda sinna
lina vistrikupessa, kuhu ei ole võib-olla alati ka kõige
lihtsam ligi pääseda? No vot just jah, et erinevatel strateegial on omad tugevad küljed,
aga on oma nõrk pool ka et ega see käoelu ei ole kõige kergem,
kuigi võib tunduda, et noh, et mis seal on,
et munenaga võõrastesse pesadesse ja. Ja siis hiljem just nimelt see refleks, millest te ka juba
enne rääkisite, et kui kägu juba ise on piisavalt suur,
et ta suudab natukenegi nügida neid mune
või teisi poegi, et siis ta proovibki, siis saada sellelt
nii-öelda oma toitja vanematelt selle toidu kõik endale läbi,
selleta teised välja lükkab. Jah, see on jälle just seesama see looduse selline julm ratsionaalsus,
et niimoodi niimoodi lihtsalt on. Ja kui nagu läbi selle tulla veel tagasi nende selle eesti
keele ja igasuguste rahvalike ütluste juurde siis tundub
ikkagi pehmelt öeldes kummaline, et me oma pere eest mitte
hoolitsevat ema kutsume rongaemaks, et tegelikult tundub
käoema olema kuidagi palju täpsem määratlus. Siit tulebki välja seesama, et ega me seda kägu ikkagi
niimoodi väga ei tunne ja ei ole kunagi tundnud selline rahvapärimuses,
et seal on neid hästi niuks, põnevaid ja huvitavaid seoseid arendatud,
noh, kõik arvavad, et ma tunnen kägu.
Aga see on see kukkumine, mille järgi teda ära tuntakse,
kuna seda häält ei ole looduses nagu väga võimalik kellegi
teise linnu häälega sassi ajada.
Kui me jõuame sinnamaani, et keegi nüüd näebki kägu
ega väga kindel ei ole, enamus inimestest käo ära tunneks
välimuse järgi ka see näiteks aasta linnuprojekt. Et see on üks selline võimalus, et ta tulebki meil nüüd
jutuks läbi aasta ja arvata on, et järgmine kevad on juba
käotundjad oluliselt rohkem. Kui me ei karda enam nii ei saa siis kuulutan son kevad
rõõmuse voogu. Kas pole tühine? Sest asja pass ja vist ei saa.
On esimene, Kema niigi err tuulemaa. Kaks mängu käis ka hukkuda. Või peab teatud kuukäiku kki eestiibiaabist pist targaks ei saa. Kas paare tühine? See asja kas ja vis Theresa. On teisipäev niigi rõdule ma. Kuulsime Anne Paluveri Hans Kaldoja esituses laulu
lavastusest lobasuu ja pingviin ja me jätkame vestlust.
Peeter Hussar, iga teemaks aasta lind, kägu.
Aga mis teie arvate, Peeter, et kuidas me võiksime mõista
sellist ütlemist, mis on ju eesti keeles üsna tavaline istub
nagu kägu? Mulle sellised ütlemised väga pakuvad uudishimu
ja nagu mõelda, et mingeid asju on hakatud omavahel siduma
nüüd käoema, et see on nüüd selline asi,
kus mina nagu väga seda niukseks lihtsaks eluks ei pea,
et just seesama, kõik see, mis nüüd jutuks on olnud,
aga see istub nagu kägu, tõenäoliselt esimesena tuleb silme
ette ikkagi see, et see juba peaaegu lennuvõimeline käopoeg
seal kuskil kas põõsalinnu või roolinnu nii-öelda
pesajäänuste peal, noh nii-öelda nagu padakonn seal,
eksju, suur ta on, ta on ju kaalult omakasuvanematest ikkagi
juba seal kuskilt ligi viis korda suurem
ja seal nokk laiali lihtsalt oota betoogia süüa,
tooge süüa, et ehk see tuleb sealtkaudu. Kõlab küll loogiliselt aga kui nüüd natukene veel
käoharjumustest rääkida, et noh, tõenäoliselt meil läheb
siin veel mitu kuud, enne kui me võime mõnda kägu kuulda,
aga huvitav on ka see, et, et käod hakkavad Eestist lahkuma
ehk siis lõunamaale lendama juba juulikuus,
et miks nad seda teevad, et kas neil hakkab juba siis siin
külm või. Külm ei ole ju otseselt nagu see põhjus,
et miks ära minna.
Väga tihti on ikkagi see peamine põhjus,
toit ja kägu on mitmes asjas eripärane ja üks eripära on see,
et tema toiduvalik, ta on putuktoiduline,
aga ta on üks vähestest, kes sööb neid nii-öelda karvaseid
liblika röövik, kuid jälle see karvasus on jälle üks
niisugune asi, mis, mis on nagu looduse oma. Lahendus ei saa ju värvuliste kohta üteldi röövlinnud,
eks. Aga need putuktoidulised nii-öelda ikkagi lihatoidulised,
kes neid süüa võiksid neid tõuke ja need karvad on siis
hästi ebamugavad.
Aga käo kohastumus on see, et tema saab nende karvadega
hakkama natukene nagu suuremat röövlinnud moodustab lõpuks
selle räppetombu, mis oksendatakse välja
ja et tema seedimisele see nende karvade sinna soolestikku
jäämine ei ole probleem. Et just see, et see kägude äraminek kuskil juuli keskpaigas,
et see oleks nagu selline märk, et pesitsusaeg on läbi,
rohkem ei ole siin põhjust oma aega kulutada
ja ega selleks ajaks hakkab tasapisi sega niuke
spetsiifiline toit otsa saama ja vaikselt-vaikselt hakkavad
ära minema. Ja siis kevadel jälle tagasi. Jah, ikka, et selles lootuses, et jälle leiad kuskilt nagu pesa,
kuhu saad siis jälle oma muna poetada ja noh,
seal on üks arvestamine, mis on käo juures,
on veel see, et miks ta praegult enam oma pessa muneda ei
saakski läbi selle arengu on tal jäänud,
see munemise tsükkel tähendab väikseid linnud,
enamus linde ikkagi iga päev munetakse muna,
nii kaua kui see pesa kurn on täis ja hakatakse hauduma
kähul on vähemalt üks päev vahet, noh, erinevad autorid
pakuvad välja seal kuni mitmepäevase vaheni,
nii et all ei olekski võimalus oma pesas praegult enam
hakkama saada. Et kaks valikut, kui kohe hauduma hakata,
siis esimesed pojad on selleks ajaks väljas munast kui
viimased munad munetakse või teine, et kui hakkad lõbuska hauduma,
siis on juba esimesed munad mädamunaks läinud,
et jälle lahendus, et olukord. Et ei saaks, neid ei toita, aga üles kasvatada
ja just nii, et siis ikkagi omamoodi on see ikkagi loodusele
väga targad valikud, et on seal ikkagi niimoodi sättinud. See valikut tarkus on, noh, see on jälle selline omamoodi,
et enamus linde seda strateegiat ei kasuta.
Et kas see on nüüd väljasurev kogemus või on ta igaks juhuks
praegu niimoodi loodusel varuks võetud, et kui kõik muud
lahendused ebaõnnestuvad, siis on vähemalt üks linnurühm,
kellel oleks siis mingisugune eelis mingisuguses uues olukorras? Nii et praegu siis tõenäoliselt suur osa neid eesti kägusid
on kuskil kaugel Aafrikas. Jah, nad peavad ikkagi olema seal lõunapoolse haarata,
et troopilises Aafrikas, kus on süüa ja kui nüüd
vaikselt-vaikselt aega kätte jõudma, siis nad hakkavad
aegamööda siiapoole tulema ja sinna aprilli lõppu,
nad jõuavad meile kohale. Nojah, kui tuua paralleel inimestega, siis eks meil singi inimesi,
keda kisub sinna Aafrikasse talvisel perioodil,
aga et et ütleme nii, et võib-olla paljud nendest inimestest
vabatahtlikult tagasi ei tulekski, et aga miks siis kägu
tagasi tuleb, ikkagi? Jah, see on enamuse meile pesitsevate lindudega,
just seesama see klassikaline küsimus, et miks nad ära lendavad.
Ära lennatakse ikkagi sellepärast, et meil siin talvine elu
enamusele väikestele lindudele ei sobi, tähendab,
nad jäävad nälga, siin see külm tuleb siis veel nagu topelt peale.
Aga nüüd, kui kevad hakkab pihta, siis see just ennekõike
just läbi putukate, see toiduressurss, mis siin kasutada on.
Põhimõtteliselt tuleb ütelda, et põhjalas kasutada on,
et see on ikka nii meeletu kogus, et ikkagi väga-väga paljud
linnud on valmis selle rände ette võtma ja nii et sügisel
soojemasse kohta, kus toitu jätkub, aga seal nüüd kogu seda
poegade kogust üles kasvatada, see tõenäoliselt jääksid nad jänni. Ta on valinud selle, et nad on valmis lendama tuhandeid
kilomeetreid selleks, et pesitsuspaigas pojad üles kasvatada
ja siis sügisel jälle tagasi minna. No kui me oleme harjunud kevaditi ja sügiseti nägema suurlinnuparvi,
siis ma arvan, et ühte käoparve lõunamaale lendamas,
meil pole vist siiski võimalik näha. Ei, seda ei ole jah, ja meil on siin mitmete teiste
lindudega on ka, kes juba seal kuskil Vahemere kandis
või sealt edasi liikudes on juba parvedena,
aga siiatulek ja siit minek on ühekaupa ja käo puhul on ka
ikkagi välja pakutud see, et kõigepealt lähevad ära
täiskasvanud linnud ja noored lähevad siis omapead vaikselt järgi.
Et jälle üks niisugune inimese mõttes nagu natukene kummaline,
et kuidas ta siis teab kuhu minna, aga see süsteem toimib. Nii et siis see eesti kägu on ka ikkagi selline individualist?
Väga tore, aga suur aitäh, Peeter Hussar,
tegelikult see oli siis meie aasta lind,
kellest me täna rääkisime, aga tänavu on ka välja kuulutatud
aasta loom, kelleks on saarmas ja hiljuti selgus ka veel
aasta kala koha, aga saarmas on ka üks selline väga huvitav loom,
et kas teisel lahemaal nendega vahest ka kokkupuute. Aitäh ja ikka jälgi on tihtilugu näha, nüüd talvel just lume
peal on need hästi kergesti märgata.
Juhul kui ära tunned.
Ja, ja seda enam siis ka neid märkad, et Saaremaal
iseenesest tundub, et läheb aastast aastast veidikene paremini. Jah, sest kunagi oli ju ikkagi olukord vist päris kriitiline. Ja siin aastakümneid tagasi oli ta ikkagi on meil väga
kaitse all kui niimoodi seal näpuga rida ajades,
ta oli isegi teine kaitsekategooria, see on siis
väljavaatest liikidest järgmine, aga nüüd juba mitmeid
aastaid on tal ka seda kaitsekategooriat leevendatud
ja niimoodi kui ringi käia, siis arma jälgi näeb ikkagi tihtilugu. Aga aitäh tulemast klassikaraadiosse, Peeter Hussar
ja toredat Käosaar maastat. Aitäh kutsumast ja sama sõnad toredate sarmastati jõge.
