Tere, mina olen Kristina Koppel Eesti keele instituudist
ja räägin septembrist.
Sõna september on ladina päritolu sõna, mis jõudis eesti
keelde saksa keele vahendusel.
Ladina keelde on tuletatud sõnast septem
ehk seitse.
Kuna september tähistas Vana-Roomas kehtinud Juliuse
ehk vana kalendri järgi märtsis alanud aasta seitsmendat kuud. Gregoriuse ehk uue kalendri järgi, mis ka Eestis 1918.
aastal vastu võeti, on tegemist siiski aasta üheksanda kuuga.
Septembrikuud ehk septembrit saab rahvapäraselt kutsuda veel
sügiskuuks ja mihklikuuks.
Viimane nimetus tuleb 29. septembril pühitsetavast mihklipäevast,
mis tähistabki sobilikult põllutööde lõppu
ning sügise algust.
Lisaks on septembrit rahvasuus nimetatud kanarbikukuuks
pohlakuuks ja jahikuuks sest just siis õitseb kanarbik. Metsaalused on küpseid pohli täis ning algab jahihooaeg.
Kuna septembris koristatakse ja kaalutakse saaki,
on seda kutsutud veel ka lõikamise kuuks
ning kaalukuuks.
Õppuritele ei ole ilmselt võõrast septembri sünonüümina tarkusekuu,
sest just siis alustatakse suure innuga uut õppeaastat.
Kui me vaatame otsamahukatele digitaalsetele keele andmetele
eesti keele ühendkorpuses, siis selgub, et septembrit
iseloomustatakse kõige sagedamini omadussõnadega soe,
ilus, vihmane, kaunis ja kui näiteks lauses nii sooja
septembrit pole Eestis varem olnud. Aga esile tulevad ka sõnad ka ei näe alkoholivaba.
Näiteks lauses kaine september on sujuvalt veninud,
novembris jätkub edasi.
Need kaks viimast Nad viitavad iga-aastasele üleskutsele.
Septembris ei joo, millega ärgitatakse inimesi üles oma
alkoholi tarvitamist vähendama.
Niisiis on september rikkalikult täis ilu
ja elu kanarbik pohlad värvivad maastiku. Valminud saak meelitab korilased metsa ning õppurid
alustavad entusiastlikult uut õppeaastat.
Soovin meile kõigile kaunist ja viljakat tarkusekuud.
