Mina olen Sandra Uusberg ja loen teile jutu lugu inimestest,
kes muutusid kaladeks.
Autor Kärt Hellerma. Ühel päeval kunagi ammu ärkasid inimesed hommikul üles
ja märkasid, et nende ümber on midagi teisiti kui tavaliselt.
Valgust oleks justkui vähemaks jäänud.
Alguses ei pannud see neid eriti muretsema,
sest talve ajal tuli ikka ette, et hommikud olid hallid
ja pimedavõitu.
Päike näitas end siis harva ja taevas oli tihti kaetud
paksude pilvedega. Kui hämarik ei kadunud, läksid inimesed välja
ja heitsid pilgu üles.
Nad ei uskunud oma silmi.
Maa kohale oli tekkinud sügav hall koorik mis laskis vaevu
valgust läbi.
Mis see on?
Ehmatasid inimesed, see on jäämaa, on kaetud jääst katusega,
teadsid targemad. Kas meie kohal on nüüd jääst meri?
Kuidas meri taevasse sai?
Küsisid lapsed.
Aga keegi ei osanud neile vastata. Taevalt kostis ärevat käratsemist.
Need olid linnud, kes ei saanud enam kõrgele õhku tõusta,
vaid põitlesid ehmunult sinna-tänna.
Nii mõnigi oli end jääst kupli vastu ära löönud
ja sellest vaevu toibunud. Sellega, et talvel sajab taevast lund, olid inimesed harjunud.
Lumest said lapsed lumesõda pidada ja järvesid jõgesid katva
jää peal liugu lasta.
Kalamehed puurisid jää sisse auke ja püüdsid aukudest kala
taevasse tekkinud jää peal aga ei saanud keegi liugu lasta.
Muidugi ei saanud sinna ka kalu püüdma minna.
Päevad läksid, aga jääst katus ei kadunud taevalt.
See muutus hoopis paksemaks ja maa peal valitsev hämarus üha süvenes. Inimesed elasid nagu hiiglaslikus lumeonnis.
Oodati vaid, et tuleks suvi, jäid jää sulaks taevast
ja elu saaks vanaviisi jätkuda.
Jää aga ei kavatsenudki haihtuda, vaid vallutas endale üha
uusi alasid ka maa peal.
Seal, kus enne kattis maad lumi oli nüüd jää
ja seda tuli aina juurde.
Ka jääst taevas langes inimeste kohal üha madalamale
ja oli karta, et ühel päeval ei jätku inimestele ka teistel
maa peal elavatel olenditel enam õhku, mida hingata. Jää tuleb purustada iga hinna eest, muidu upume jäässe,
arutlesid inimesed.
Meil on vaja päikesevalgust ja soojust, muidu hukkume.
Kas meist saavad siis jääst kujud?
Olid lapsed põnevil. Nupukamat soovitasid ehitada jää purustusmasina,
kust saaks välja lennutada suuri kivisid,
mis taevasse auke tekiksid.
Jääpurustusmasina kokkupanek võttis aega,
aga ühel päeval oli ise valmis ja rahvas kogunes vaatama,
kas masinast on jääst taeva vastu abi.
Esimene kivi lendas suure pauguga välja,
nii et maa värises. Ja oh imet, jääkoorde tekkiski auk, kust pahises sisse
värsket õhku ja paistis isegi killuke päikest.
Pirakas jäälahmakas murdus raginal taevast lahti
ja prantsatas maa peale.
Hea, et keegi alla jäänud.
Ka mitu paksu jääpurikad varises ülevalt alla.
Ja aga ei tahtnud alla anda.
Sest nii palju kui inimesed kive taevasse ka ei saatnud,
olid õhuaugud järgmiseks hommikuks jälle jääga kattunud. Peame veel midagi välja mõtlema, vangutasid inimesed pead,
teeme suure lõkke, kust leegid ulatuvad kõrgele üles.
Tuli sulatab jää taevast ära.
Tegi keegi ettepaneku.
Mõeldud tehtud kuhjati kokku hulga kuivi puid,
vanu kände ja oksa raagusid ning pandi need põlema.
Tuli sai suur ja uhke leegid Nelpsasid taevast
ja rahval hakkas lõkke ümbruses palav. Järk-järgult sulatas tuli jääst taevakupli
ja see muutus soojaga veeks.
Hakkas sadama, vihmasadu muutus üha tugevamaks
ja paistis, et see enam ei lõppegi.
Ülalt langevad tohutud veehulgad, sulatasid ka maad katnud
lume ja jää. Maal algasid suured üleujutused.
Õnneks oli inimestel varuks paate ja laevu,
mida nad suviti kasutasid vee peal sõitmiseks.
Nendega, kes veesõidukite peale ei mahtunud juhtus ime.
Nad ei uppunud ära, vaid muutusid kaladeks
ja ujuvad nüüd ringi meredes ja ookeanides,
jõgedes ja järvedes.
Võib juhtuda, et paljude aastate pärast siis,
kui veekogud maa pealt juhtuvad kuivama muutuvad kalad jälle inimesteks. Jutt on esmakordselt ilmunud ajakirjas täheke.
